Maailma suurim töö ja ime

By in Jutlus, Uudised on aprill 4, 2018

Ap 13:23−33
Jumal vaatas ja jälgis maailma, kus elasid tema loodud inimesed, kes teda enam ei tundnud ja olid temast kaugele eksinud. Ta nägi, et pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid. Igaüks käis oma teed ja ajas oma asju, nagu oskas, ekseldes sinna ja tänna, otsides väljapääsu probleemidest ja hädadest. Valgust, mille varal sihte seada, elada ja tegutseda.
Ei, inimeste endi meelest ei olnud kõik lootusetult pime ega kadunud. Leidus ikka õpetajaid, kes andsid head nõu ning hoiatasid halva eest. Osa neist olid vägagi silmapaistvad ja nende tarkust kuulati ning hinnati. Oli võimekaid juhtegi, kes suutsid rahvamasse valitseda, innustada ja kaasa haarata. Neil oli palju järgijaid ja mõnda neist peeti koguni maailma päästjaks. Osa neist ülistati ja teeniti kui jumalaid.
Puudust polnud maailmas ka religioonidest ja usust. Kusagil sügaval alateadliku mälu sopis oli vist kõigil rahvastel veel säilinud aimus Eedeni aiast, kus kõik oli hästi ning inimene ja Jumal olid sõbrad. Jumala järele igatseti ning teda otsiti. Paraku oli tee Eedenisse suletud ja silmistki kadunud. Siis kummardati loodusjõude, mis olid lähemal ja tuttavamad, toodi neile ohvreid ja loodeti, et Jumal peitub kusagil seal, võtab ohvrid ja head püüdlused vastu ning vaatab nende toojaile hea pilguga.
Või peeti paremaks jumalatest üldse loobuda ja tegutseda omaenda paremal äranägemisel. Ehitada paradiis üles oma kätega ja siinsamas. Kui vaja, hävitada kõik, kes sellest üllast eesmärgist aru ei saa ja selle teostamise teel ette jäävad. Või minna hoopis teist teed ning püüda avastada looduses ja inimeses endas olevad jõud ja energiad, avada nende kanalid ning rakendada neid õigel viisil, et avastada iseendas peituv jumalikkus, tuua see välja ning arendada end ise jumalikuks olendiks … Saada Jumala sarnaseks! Mis magus unistus! Ja tõsise püüdlikkuse korral kindlasti saavutatav! … (Oot-oot, kus me seda veel kuulnud oleme?)
Jumal vaatas ekslevat ja otsivat inimkonda ja nägi, et nad on lootusetult hädas. Kõik nende üritused, teadmised ja saavutused, isegi olemasolevad religioonid ei suuda neid aidata ega päästa. Kõik, kõige paremadki inimesed on pattu teinud ja Jumala loomusest (kirkusest) ilma. Temast lahutatud. Ainuke võimalus oli minna ise kohale ja teha seda, mis inimestele võimatu.
Selleks sündis ta inimeseks. Ta näitas, milline on Jumal ja Jumala riik tegelikult. Tõi orjuse asemele vabaduse ja haiguste asemele tervise. Kus teised ainult õpetasid ja head nõu andsid, tõi pattude andeksandmise − oma kannatuste ja surma läbi. Sai tõeliseks maailma Valguseks, kes võis öelda: „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Ja vähe sellest − ta võitis isegi surma, minnes ise sellest läbi ja tulles võitjana välja! Kas oleme selle sõnumiga liiga harjunud ega märkagi, kui fantastiline see on? Samuti võttis ta valitsusvõimu kuradilt, kes seni takistamatult valitses vürstina terve maailma üle. See tähendas valitsuse vahetust vaimses maailmas, mis meie jaoks lihtviisil nähtamatu ja mida paljudel meist on raske isegi aduda.
Kes veel on teinud midagi kaugeltki võrreldavat?
Seda kõike teinud, võis Jeesus öelda: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ Ja anda korralduse kuulutada sellest kogu maailmas ning teha tema jüngreiks kõik rahvad. See kõik on absoluutselt ainulaadne − suurim töö ja suurim ime, mis terve maailma ajaloo jooksul üldse aset leidnud. Ja tegijaks on Jumal ise. Paraku, isegi need, kes õigesse Jumalasse uskusid, ei mõistnud, mis tegelikult toimub, ja lõpetasid tema ristilöömisega. Ent Jumal pööras selle suurimaks võiduks.
Väga paljud ei mõista tänapäevani, mis maailmas tegelikult toimub ning kuidas Jumalgi siin tegutseb. Hiiliv jumalavastasus teeb vaga näo ja armastab rääkida Jumala armastusest, minnes mööda tema tõest. Ta väidab, et Jumala juurde on palju teid − igaühele oma. Ta seab salamahti Jumala asemele inimese, Jumala tõe asemele inimeste arvamused, Jumala õiguse asemele inimeste „õigused“ ning Jumala pääste asemele inimeste head püüdlused ja kavatsused.
Jeesus ei saanud öelda, et las igaüks ronib Jumala juurde oma teed − neid on ju palju. Ja kes tahab, võib valida minu. Jeesuse palvele Ketsemanis, et see karikas võimaluse korral temast mööda läheks, ei saanud Isa vastata, et jah, saab ju ka teisiti, palju lihtsamaltki. Meie lunastamine polnud mingi kerge meelelahutuslik jalutuskäik, mille tulemusena oleks lisaks kõigile senistele teedele Jumala juurde (religioonidele) lisatud veel üks − kristlus.
Taevas tuntakse ainult ühte Päästjat, kes on ostnud Jumalale inimesi oma verega kõigist rahvaist, suguharudest ja keeltest (Ilm 5). Meidki. Teda austab terve universum. Kas meiegi? Ja kas tahame olla tema tunnistajad?

Kimmel,Aare

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja

Comments are closed.