Järva-Jaanis ütleb piiskopile tere tulemast õpetaja, assessor Katrin-Helena Melder.

Kaksteist kogudust kaheksa tunniga – selline oli piiskop Tiit Salumäe algne plaan, kui ta emakeelepäeval, 14. märtsil otsustas külastada Järva praostkonna kõiki kogudusi. Tõe huvides tuleb märkida, et planeeritud ajaga hakkama siiski ei saada, mistõttu kujunes piiskopi tööpäev tunde pikemaks.

Kui me hommikul Haapsalu pastoraadist lahkusime, oli kell just seitsmendat hommikutundi löönud. Sisestades navigaatoriseadmesse soovitud sihtkoha, saame kinnitust, et teekond Vahastusse peaks võtma tund ja nelikümmend üheksa minutit. Täpselt sama ajalise kalkulatsiooni oli teinud ka Järva praostkonna praost Teet Hanschmidt, kui ta piiskopi visiidipäeva jaoks ajaplaani koostas.
Uurides praosti agendat, ilmneb, et selle järgi on ette nähtud igas koguduses vaid 20-minutiline peatus. Nii praosti teenitavas Türi koguduses, kus kaetakse kohvilaud, kui ka Järva-Jaanis, kus assessorist pastor loci Katrin-Helena Melder on lubanud lõunalauda kutsuda, kestab kava järgi peatus pool tundi.
Alustame Vahastus
Täpselt kell üheksa on piiskop Salumäe valmis ütlema Vahastu kiriku juures tere hommikust praost Teet Hanschmidtile, kes piiskoppi kogu päeva saadab, Vahastu hooldajaõpetajale Kalle Kõivule ja kohaliku koguduse juhatuse esimehele Andres Murumäele. Saame kuulda, et maapiirkondades takerduvad vajalikud tegemised töökäte puudumise taha.
„Ka hauakaevajad toome mujalt sisse ning matuse korraldamisel peame arvestama, kas ja kunas hauakaevaja saab tulla,“ toob Murumägi elulise näite. Ta on rõõmus, et 100 elanikuga Vahastus on siiani külapood: „Kogudus teeb kauplusega head koostööd. Inimesed saavad poodniku kätte liikmemaksu viia. Kauplus on suhtluspaik, reklaami koht, rohkem nagu klubi.“
Vähem kui poole tunniga jõuame talvistel, kohati päris libedatel metsateedel mõõdukat sõidukiirust hoides Kärusse, kus kiriku ukse teeb lahti ja seletusi jagab juhatuse esimees Elve Sutt. Ka Kärus pole oma õpetajat, teenistusi peab kord kuus praost. Kui vaimulik kaugel, peab kogudus ise eriti tubli olema ning olmeküsimustega hakkama saama.
„Oleme koguduse maad vahetanud metsa vastu, sest metsaga saab natuke raha teenida. Egas ainult liikmeannetustega midagi ära tee,“ selgitab Sutt heaperemehelikult kirikus ringkäiku tehes. Murekoht number üks on sama mis mujal: inimesed kolivad ära. Kuigi põhikool veel töötab ning on oluline tööandja, on õpilasi aastate jooksul järjest vähemaks jäänud.

Oma õpetaja ootel
Paides kirikut tutvustav juhatuse esimees Aivar-Joel Rikk kinnitab: „Interjööriga on meil nüüd kõik korras ja etteruttavalt võib öelda, et juhatuse otsus välistööde tegemiseks on juba olemas. Eesmärgiks on, et sügiseks saaks kirikule ring peale.“
Kirik näeb tõesti kaunis välja ning on veel möödunud aasta vabariigi aastapäeva jumalateenistusest, millest ka president osa võttis, kaunistatud sinimustvalgete dekoratsioonidega.
Paide koguduse mure – soov saada oma vaimulik – on paraku ühendavaks sooviks mitmele praostkonna kogudusele. Selle üle mõtleb murelikult ka piiskop Salumäe, kelle halduspiirkonnaks Järva on.
Keskmiselt poole tunniga kiriku kohta ei jõua just palju näha, arvestades ilmset tõsiasja, et kunsti- ja kultuuriväärtuste poolest rikkad Järvamaa pühakojad vajaksid pühendumiseks mitte tunde, vaid päevi. Sestap valdab jätkuvalt tunne, et „jutud jäävad pooleli“ ja „no siia tuleks küll kohe-kohe tagasi tulla“.
Ometi on igal pool tajuda siirast rõõmu piiskopi ja praosti visiidist. Aiman, et see ongi Salumäe sügavam motiiv: käia kohal ja võtta ka vähesest kasutada olevast ajast parim. Õhtuhämaruses Aegviitu jõudes leiame lisaks abipraost Tõnu Linnasmäele eest ka koguduse ustavad liikmed, kes selgitavad, et „oleme ootamas kella kolmest saati“.
„Suhtlemine meilitsi on võimalik ning paraku enamasti ka paratamatult vajalik, aga see ei asenda millalgi silmast silma kohtumise väärtust,“ toonitab Salumäe, kui me järjekordsest kirikust järgmisse teel oleme. Ta selgitab, et plaan ühte päeva kõik piirkonna kogudused ära mahutada ei tulene sugugi aja ratsionaalsest kasutusest, vaid soovist jõuda tervikpildini – mis on praostkonna rõõmud ja mured ning mida peaks ja saaks siinse vaimuliku elu tõhustamiseks ette võtta.

Kirik on kogukonna süda
Mis oleks Eestimaa kirikuteta, on retooriline küsimus, mis läbi Järvamaa sõites ikka ja jälle keelele tõuseb. Igas kirikus näidatakse, mis just selle unikaal­seks teeb. Nii jutustab Anna kogudust teeniv emeriitõpetaja Lea Heinaste, et kiriku seinale kinnitatud Vabadussõja autahvlil õnnestus purustamata üle elada ka vaenuajad.
Järva-Peetri pühakoja interjööris pälvib tähelepanu massiivsetes mõõtudes sinimustvalge lipp, mille kinkis kogudusele Eesti Üliõpilaste Selts, sest koguduse õpetaja Ch. W. Beermann (1864–1939) pidas üliõpilasena pidukõne esimese rahvusvärvides lipu pühitsemisel 1884 Otepää kiriklas.
Juba päris pimedas Amblasse jõudes võetakse kiriku interjööri uurides teemaks ka praostkonda tabanud kirikuvargused. 1995. aastal viidi siit kiriku rüüstamise käigus kaasa kahe altari maalid. „Püha õhtusöömaaeg“ saadi siiski varsti kätte, aga see oli üle värvitud ja väiksemaks lõigatud. Vandaalitsemise jäljed on nüüdseks restaureeritud maalil selgelt näha. Imetleme kiriku vanemat altarit, mis on pärit 17. sajandi esimesest poolest.
Üheski kirikus ei jäta piiskop kasutamata võimalust proovida orelit. „Eesti kirikud on kokkuvõttes ikkagi suurepärases seisus. Võrreldes kirikutega Kreekas, Itaalias ja pühal maal. Me ei pea ennast ainult Soome ja Rootsiga võrdlema,“ on piiskop kindel. Enne kirikutetuuri lõpetama jäänud Tapa pühakotta jõudmist sõnastab Salumäe kokkuvõtva hinnangu: „Pilt on ootuspärane. Vaatamata sellele, et tooni annab pastorite põud, kogudused töötavad ning mitte sugugi halvasti. Siin on, kuhu tulla.“
Liina Raudvassar


EELK Järva praostkond

Kogudused: Vahastu, Käru, Türi, Paide, Anna, Järva-Peetri, Koeru, Järva-Jaani, Järva-Madise, Aegviidu, Ambla, Tapa
Teenivad: praost Teet Hanschmidt, abipraost Tõnu Linnasmäe, õpetajad Lea Heinaste (emerituuris), Katrin-Helena Melder (assessor), Kalle Kõiv, Valdo Reimann ning diakonid Jaanus Tammiste ja Tiit Lastik

Pildigalerii:

Paide kirikus on koos piiskopiga kohaliku koguduse juhatuse esimees Aivar-Joel Rikk, praost Teet Hanschmidt ja praostkonna diakon Jaanus Tammiste.
10 x Liina Raudvassar

Piiskop proovib Järva-Madise orelit, „assisteerivad“ diakon Tiit Lastik ja juhatuse esimees Hirvo Rannu.

Kui Andres Murumägi tutvustab Vahastu kogudust, on raske piiskopilgi tõsiseks jääda.

järva_Ambla altar

Ambla kiriku vana altar pärineb 17. sajandist.

Järva-Peetri kroonlühter oli filmi „Tõde ja õigus“ võteteks laenatud Järva-Madise kirikusse.

Anna kirikus on mälestustahvel Vabadussõja sangaritele, mis säilis ka Nõukogude okupatsiooni ajal.

Mälestuskivi praost Harald Merele ja Valve Kleinile Türi kirikuaias.

järva_Käru uks

Käru kiriku uks on kutsuvalt valla.

järva_Vahastu kirik

Vahastu kirik on külakogukonna keskus.

Read more Comments Off on Kaheteistkümne tunniga kaksteist kogudust

Siim Raie peab kõnet muinsuskaitseameti möödunud aasta tunnustusüritusel.
Aron Urb

„Inimesed väärtustavad seda, mis neile arusaadav on ja tähendust omab,“ tunnistab muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie Eesti Kirikule antud intervjuus, kus ta tutvustab lähemalt ka äsja riigikogus vastu võetud uut muinsuskaitseseadust.

Kui õige on oletus, et hetkel on Teie olulisemaks tööalaseks teemaks uus muinsuskaitseseadus?
Siim Raie: Uus muinsuskaitseseadus on tõesti olnud pikalt teemaks ja nüüd ka positiivse lahenduse saanud ning riigikogus vastu võetud. Selle jõustumise ajaks on 1. mai 2019, mis annab loetud kuud uuenduste elluviimiseks. Algsed plaanid olid küll optimistlikumad, aga ma olen kindel, et parlamendis toimunud arutelud ja lugemiste vahel tehtud täiendused on seadusele kasuks tulnud ja tegemist on tänase parima teadmisega kultuuripärandi väärtustamiseks.
Seaduste muutmine võetakse ette siis, kui selleks ilmnevad vajadused. Millised on vana, veel hetkel kehtiva muinsuskaitseseaduse suurimad kitsaskohad?
Seaduse muutmise üheks põhiliseks ajendiks oli 2014 tehtud uuring (https://register.muinas.ee/ftp/MKA%20inventeerimine/Eraomandis.uuring.pdf), mis tõi välja olemasoleva süsteemi kitsaskohad ja arenguvajadused. Põhiliseks teemaks kujunes mälestiste omanike kohustuste ja riigi seatavate kitsenduste tasakaalustamine ning süsteemi paindlikkus. Kui võrrelda näiteks 1938. aasta muinasvarade kaitse seadust ja uut, siis muinsuskaitse põhimõtted on ikka jäänud samaks. Muutub see, kuidas selle üle dialoogi peetakse ning kuidas kohustused riigi ja omanike vahel jaotuvad.

Seaduse muutjad kutsusid huvirühmi üles esitama oma ettepanekuid. Kuivõrd ütlesid sõna sekka Eesti kirikuringkonnad?
Nii 2015 kui 2018 toimunud eelnõu kooskõlastusringidel on oma arvamust avaldanud Eesti Kirikute Nõukogu. Kuna meil on EELKga toimiv koostöö nii valitsuskomisjoni kui täiesti igapäevase suhtlemise näol ning aastaid väldanud pühakodade programm andis pidevat sisendit, siis olid paljud teemad juba eeltöö käigus kaetud. Seadusesse sisse kirjutatud paindlikkus ja kohustuste tasakaalustamine saab osaks ka kogudustele ning usun, et see teeb meie koostöö veelgi sujuvamaks.

Mida lahtiseletatult tähendab lubadus, et uus muinsuskaitseseadus tasakaalustab riigi ja mälestiste omanike õigusi ja kohustusi?
See tähendab seda, et tasakaalustatakse nii rahaga kui ka optimaalsema menetlusprotsessiga. Seadusest otseselt tulenevad kulud – mälestisel uuringute tegemine ning muinsuskaitseline järelevalve muutuvad kompenseeritavaks. Riik aitab neid kulusid katta.
Teiseks nõuab praegu kehtiv seadus, et kõikidel puhkudel ja kõikidel mälestise liikidel on loa­menetlused sarnased. Uus seadus toob sisse paindlikkust ennekõike ehitiste vallas. Lihtsamad küsimused on lahendatavad ka lihtsama paberimajanduse ja otsustusprotsessi käigus. Kui on ikka väikese avarii likvideerimine või mõni konkreetne väike ehitustöö, näiteks sarikaotste proteesimine, siis saab seda teha tegevuskava alusel, mille koostab tööde tegija ja ka aruande teeb tema. Sel puhul jääb ära nii uuringute, eritingimuste kui muinsuskaitselise järelevalve nõue. Kui aga on tegemist tervikliku restaureerimisprojektiga, siis läheneme kogu tähelepanu ja ettevaatlikkusega.

Uue seaduse tekstist torkab silma, et senisest selgemini põhjendatakse muinsuskaitseliste piirangute eesmärki. Selgitatakse omanikule, miks teatud piirangud on õigustatud. Kuivõrd keeruline on see ülesanne muinsuskaitsjatele?
Eks see olegi meie põhiülesanne – selgitada ja tuua esile need väärtused, mis peavad säilima. Oleks täitsa rumal nõuda midagi sellepärast, et seadus seda nõuab – inimesed väärtustavad ikka vaid seda, mis neile arusaadav on ja tähendust omab. Ka otsustamise juures on needsamad põhimõtted kasutusel ja see teeb meid vastastikku mõistetavaks.

Vahel kuuldub, nagu ei lubaks muinsuskaitseamet kogudustel omanikena rakendada muinsuskaitsealuses pühakojas kiiremat ja odavamat lahendust. Kuivõrd sageli taolised kaebused jõuavad teieni?
Meie jaoks ei ole küsimus kunagi kiiruses ja odavuses, vaid eesmärgipärasuses – kui valitud lahendus ja materjalid täidavad väärtuste säilitamise eesmärki, siis on nad soositud. Eelistame püsivaid lahendusi ajutistele, sest need on taas hoone säilimisele paremad ja enamasti pikas perspektiivis ka ökonoomsemad. Üldiselt odavat restaureerimist ei ole olemas, küll aga aitab alati kulusid kokku hoida pidev hooldus ja hoolsus.

Aga ikkagi, mida ütleksite koguduse esindajatele, kelle hinnangul tegelevad muinsuskaitseametnikud üksnes piirangute kehtestamisega, mis ei ole kooskõlas terve talupojamõistusega?
Mu meelest on mul päris praktilise meelega kolleegid, kellel on väga arenenud silm ja südametunnistus kultuuripärandi osas. Keerulisemad olukorrad tulebki lahendada restaureerimisala asjatundjaid kaasates. Ka uusehitisi me ju siiski laseme teha ehitajatel. Tänapäeval vajab tervet talupojamõistust kõige enam siiski tellimisoskus. Enamikul meist puuduvad need oskused, mis minu vanavanaisal veel olid olemas endale maja ehitamiseks, küll aga saame kõik olla targad tellijad. Ja lahenduste väljapakkumisel on omaniku seisukoht alati teretulnud.

Kui kultuuriväärtuste kaitse on riigi põhiseaduslik ülesanne ning just muinsuskaitseametil on siin võtmeroll, siis milline osa on kultuuriväärtuste omanikul, näiteks kogudusel, kelle omandiks on muinsuskaitse alla kuuluv kirik?
Omanikul on vähemalt sama suur, kui mitte suurem mõju. Amet on siiski vaid abistavas funktsioonis. Omanik juba ainuüksi asja kasutuses hoidmisega mängib palju mõjukamat rolli. Kui asi pole oluline ja omane omanikule, siis on kõrvalseisjatel raske midagigi ette võtta. Olen kuulnud kriitilisel hetkel ka lauseid „me kirjutame ennast siit välja“ või „saadame teile ümbrikus võtme, siis vaadake ise, mis peale hakkate“, aga kirik on kirik on kirik. Kui te palute ükskõik kellel joonistada kiriku, siis tulemuseks on ikka ja alati miski torniga ehitis, mitte kortermaja. Need hooned sümboliseerivad selle organisatsiooni väärtusi, uskumusi, praktikat – on pühakojad selle sõna igas mõttes. Ja neisse tuleb ka vastava väärikusega suhtuda.

Milliseks hindate muinsuskaitseameti koostööd EELKga?
Ma ütleks, et suhe on töine. Nii hoonete kui ka kunstiväärtuste alal. Kogudused on ühed suurimad kunstimälestiste omanikud. Oluline roll meie vahel on ka töid tegevatel ja neid ettevalmistavatel firmadel ning meistritel. Mu meelest ei ole meil probleeme, mida ei saaks lahendada dialoogiga ning vastastikuse nõustamisega. Ka meie vajame teie nõu paljudes asjades – muinsuskaitse ei sekku liturgilistesse küsimustesse, kuid siiski on meil vaja teada kasvõi kaitstavate esemete igapäevast kasutust, et taas optimaalsed säilitamistingimused koos kokku leppida. Aja kulg on armutu ja parim, mis me teha saame, on pikendada kultuuriväärtuste eluiga.

Muinsuskaitseamet on välja andnud palju kultuuriväärtuste omanikke abistavaid materjale ja korraldanud infopäevi. Ka jätkate?
Terve kevade teeme maakondades uue muinsuskaitseseaduse infopäevi, mis on mõeldud kõigile – nii omanikele, omavalitsustele, tööde tegijatele kui ka pärandihuvilistele. Aasta teises pooles korraldame infopäevi ekstra kogudustele. Märtsis ilmus altarite raamat ning plaanis on ka „Kirikute hooldusraamatu“ uuendamine. Trükimaterjalina ja ka ameti veebis ilmuv „Mälestise omaniku käsiraamat“ uueneb pidevalt.

Millise kirikuga seondub positiivne näide koguduse ja muinsuskaitsjate heast koostööst ja millise pühakojaga seoses vastupidine näide?
Häid näiteid on tegelikult väga palju. Kui tegime viimase viie aasta pühakodade programmi kokkuvõtet, siis kõiki tehtud töid korraga nähes tekkis küll hea tunne, et tegelikult oleme saanud kaasa aidata paljude hoonete korrastamisse, eriti mis puudutab katuseid ja torne.
Ja iga aasta toetuse taotlusi vastu võttes ja hinnates saame jälle aru, kui palju veel teha tuleb. Kõik hea saab teoks tänu inimeste headusele ja hoolele ning pahupool paljastab end ikka siis, kui osapoolte vahel mõni asi läbi rääkimata jääb või tagantjärele korda ajada püütakse. Ma ei hakkaks nimelisi näiteid tooma, aga probleemidega on alati lihtsam tegelda ennetavalt ja kui nad on väikesed.
Liina Raudvassar

Uus muinsuskaitseseadus
20.2.2019 riigikogus vastu võetud uus muinsuskaitseseadus (https://www.riigikogu.ee/download/42144df9-8718-42a7-bfa1-18404508f28f) on senisest erinev ja detailsem. Lihtsustamaks sellega tutvumist oleme välja toonud olulisemad uuendused, muudatused ja erinevused võrreldes seni kehtinud seadusega. Seaduse jõustumise aeg on 1. mai 2019.

Mis on täitsa uus:
• Põhimõtted (§ 3) selgitavad, kuidas me mõistame nüüdisajal muinsuskaitset
• Vaimse kultuuripärandi mõiste (§ 5) defineerimine
• Riikliku kaitse eeldus (§ 10) – uus põhimõte kaitse alla võtmisel, lisanduvad ehitiste väärtusklassid muinsuskaitsealadel. Mälestise liikide kriteeriumid saavad reguleeritud ministri määruses
• Mälestiste liikide definitsioonid (§ 11) seaduses ja liigi kriteeriumid ministri määruses
• Uus mälestise liik – ajalooline looduslik pühapaik (§ 11 (6))
• Arheoloogilise leiukoha kaitse (§ 25) – uus, leebem kaitse liik. Leiukohas kehtib uuringukohustus ja otsinguvahendi kasutamise keeld
• Nõustamine (§ 44) ja hoolduskava andmine ameti poolt (§ 45)
• Uuringute hüvitamine mälestise omanikele (§ 48) – lisandub 1,4 miljonit eurot hüvitisteks
• Kinnismälestise tegevuskava (§ 49) – võimalus teha töid ilma ehitusprojektita, kui tööde keerukus seda võimaldab ja ka ehitusseadustik projekti ei nõua
• Muinsuskaitse eritingimuste andmine ameti poolt (§ 50) – olemasoleva info ja omaniku tellitud uuringute põhjal annab amet muinsuskaitse eritingimused, mis on aluseks projekteerimisel. Eritingimustes määratakse ehitusprojekti staadium, järelevalve vajadus jm nõuded
• Järelevalve kulude hüvitamine omanikule (§ 56)
• Omandireformi käigus tagastatud ehitismälestiste restaureerimise toetamiseks saab kasutada erastamisest laekuvat raha (§ 113), lisandub ca 1 miljon eurot
• Lisanduvad muuseumivaldkonna arendamisega juurde tulevad pädevused (§ 108)

Uuendatud/täiendatud:
• Restaureerimise, konserveerimise ja remondi mõisted (§ 7)
• Kaitsevööndi kehtestamise põhimõtted (§ 14) – kaitsevöönd määratakse, automaatset ei ole olemas
• Täpsustatud kaitse alal võtmise menetlusi (§ 15–20)
• Leevendusi saab teha kõikidel mälestise liikidel ja need määratakse juba mälestiseks tunnistamisel (§ 19). Varasemalt võimalik vaid ajaloo- ja arheoloogiamälestistel
• Ajutise kaitse tähtaeg (§ 23) – kuni 12 kuud
• Otsinguvahendi kasutamine (§ 29) – läbivalt muudetud loakohustust (vahendi kasutamiseks) ning otsingust teavitamist ja aruandlust. Otsinguvahendi kasutamise loa kehtivus pikeneb viie aasta peale. Otsima minejal peab olema maaomaniku nõusolek
• Säilitamiskohustus (§ 33) – läbivalt täpsustatud. Säilitamiskohustuse täitmatajätmist käsitletakse mälestise rikkumisena (§ 34)
• Taastamiskohustus täpsustatud (§ 39)
• Juurdepääs mälestisele (§ 41) – pääs õuemaale valdaja määratud ajal ja korras ning õigus küsida tasu
• Uuringukava, uuringuteatise, -aruande ja hüvitamise regulatsioon (§ 46–48)
• Tööde tegemise loa (§ 52) regulatsiooni on uuendatud
• Mälestise või muinsuskaitseala kaitsevööndis tööde tegemise teatis (§ 59)
• Tööde tegemine vallasmälestisel on läbivalt uuendatud (§ 62–67)
• Pädevustunnistuste ja valdkonnas tegutsemise nõuded (§ 68–73) – läbivalt uuendatud, juriidilise isiku tegevusluba asendub MTR teatisega, vastutava spetsialisti tegevusluba pädevustunnistusega. Pädevustunnistus muutub tähtajaliseks – viis aastat
• Muinsuskaitsealade põhimääruste ümberkujundamine muinsuskaitseala kaitsekordadeks (§ 91) – üleminekuaeg neli aastat
Erinevus varasema seadusega:
• Riigi ja KOVi eelisostuõigust enam ei ole
• Muinsuskaitse usaldusmeeste instituuti enam ei ole
• Kaitsekohustuse teatisi enam ei ole

Samaks jääb:
• Üldplaneeringu ja detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise ja kooskõlastamise kord (§ 61)

Read more Comments Off on Siim Raie: muinsuskaitsjad ei eelista kiirust ja odavust

Leerilapsed õpetajate Albert Soosaare ja Kuno Pajulaga palvehetkel käärkambris. 1970. aastate algus. Foto Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamatust „Kirik keset linna. 150 aastat Jaani kogudust“

EELK tulevik sõltub paljuski sellest, kui palju on neid inimesi, kes soovivad kogudustega liituda ja hiljem nende tegevuses aktiivselt kaasa lüüa. Kiriklik statistika ja kirikuõpetajate kogemused näitavad, et praegune olukord pole kiita.

Neli suurt ja ülejäänud
Kiriku statistikat jälgides torkab kõigi näitajate juures silma terav kontrast paari suure koguduse ja ülejäänute vahel. Nii on meil praegu neli kogudust, kus liikmesannetajaid üle tuhande: Tallinna Kaarli, Tallinna Jaani, Pärnu Eliisabeti ja Tartu Pauluse. Nende koguduste liikmesannetajate arv on ühtekokku umbes veerand kogu EELK omast (kui arvestada ainult kodumaal tegutsevaid kogudusi).
Ka leerilaste arvu edetabelis eristuvad selgelt neli suurt kogudust. Kolm neist on samad, mis eelmises loetelus, kuid Pärnu asemel on juhtnelikus Tartu Peetri kogudus. Ühtekokku käis neis neljas koguduses leeris ligi kolmandik EELK leerilastest.

Liitujaid on vähe
Kirikut tervikuna väljasuremine niipea ei ähvarda, sest leeris käis mullu EELKs kokku üle 1100 inimese. Küll aga näib küsitav olevat kogu maad katva koguduste võrgustiku püsimajäämine. 37 kogudusest, kus leerilapsi oli vähemalt kümme, kuuluvad nimelt kaheksa Tallinna praostkonda. Ka ülejäänud neist tegutsevad enamasti linnades või nende lähiümbruses.
Siiski paistavad ka mõned Võru praostkonna kogudused jätkuvalt silma suhteliselt suure leerilaste arvu poolest. Näiteks Urvaste koguduses konfirmeeriti mullu 23 inimest. Tõsi, õpetaja Üllar Salumets andis Eesti Kirikule mõista, et tema olukorraga rahul ei ole, sest suurem osa „leeriealistest noortest“ jätab ka seal leeri tulemata.
Olukord pole laita ka mõningates Põhja-Eesti maakoguduses, mis on üldiselt tuntud oma aktiivse kogukondliku ja usuelu poolest (nt Järva-Jaani ja Risti). Sama kehtib vennastekogudusliku traditsiooniga Hageri koguduse kohta.
Seevastu rohkem kui kuuekümnes koguduses polnud aasta peale mitte ühtki leerilast, vaid pooltes EELK kogudustest oli leeritatuid aga kolm või enam. See peaks küll palju mõtteainet pakkuma. Kui nii edasi, siis on päris suur osa kogudustest määratud ju hääbumisele.
Seda enam, et sugugi mitte kõigist konfirmeerituist ei saa koguduste aktiivseid liikmeid. Näiteks Jaan Tammsalu mainib Tallinna Jaani koguduse kodulehel olevas leerikooli tutvustuses, et kuni 90% leeritatuist leiab edaspidi kirikusse tee harva.
Sama kinnitab Eesti Kirikule ka Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet. „Kolmkümmend aastat tagasi oli see samamoodi, ainult et leerirühmad olid toona 10–50 korda suuremad,“ lisab ta. Mullu konfirmeeriti tema koguduses kaheksa inimest. Üllar Salumetsa sõnul teeb Urvastes aga leeriskäimisele järgmisel aastal liikmeannetuse umbes 15% uutest koguduse liikmetest. „See number on kahjuks väike, kuid oluline on, et nad on kogudusega liitunud,“ leiab ta.
Seevastu Harju-Jaani koguduse õpetaja Jaan Nuga kinnitab, et neil jääb kogudusega seotuks suurem osa leeriskäinuist. Et seda saavutada, pöörab ta tähelepanu osavõtjate aktiviseerimisele. „Kõigilt leeriõpilastelt nõuan vähemalt ühe kirjaliku küsimuse kaasatoomist leeritundi. See tähendab, et nad peavad ka nädala sees nende asjade peale mõtlema,“ selgitab Nuga. Tema juures käis mullu õpetust saamas viis leerilast. Märjamaal eeldatakse lisaks leeritundides käimisele ka osavõttu pühapäevasest missast ja sellele järgnevast kohvilauast. Küllap aitab seegi uusi liikmeid kogudusse integreerida.

Muutunud sisu
Aja jooksul on leeri tähendus ja olemus tundmatuseni muutunud. Veel seitsekümmend aastat tagasi käis suurem osa eestlastest leeris ja tegi seda teismelisena.
Elmar Salumaa on meenutanud: „Võisin seda ka isiklikult kogeda, kui ma suvel 1958 külalisena jutlustasin Viljandi kirikus leeripühal: õnnistati üle saja konfirmandi, pärast laulatati kaheksateist paari ja ristiti kolmkümmend üks last! Kuuekümnendail aastail hakkas taas langus, ateistlikku propagandat tugevdati ja rakendati mõnevõrra rafineeritumaid meetmeid kirikuelu halvamiseks.“ (Elmar Salumaa „Tiib pandud aastaile õlale“, 2010, lk 849)
Tänapäeval seevastu on tavaline, et konfirmeeritakse pigem täiskasvanuid ning leeriskäimine on ennem erandlik kui üldlevinud.
Millised on leeri tulemise põhjused? „Soov ristida oma laps, laulatada abielu, õppida tundma Jumalat,“ loetleb Illimar Toomet. Üsna samasugused paistavad olevat ka teiste küsitletud kirikuõpetajate kogemused. Ent Toomet lisab, et pingeritta neid põhjusi panna ei saa: „Ettekääne võib olla üks, see, mille pärast tegelikult tullakse, midagi muud, ning see, mis avastatakse, hoopis kolmas.“
Mis puudutab aga õppesisu, siis vähemalt Urvastes on see kaunis traditsiooniline. Salumetsa järgi käsitletakse Piiblit, Jeesuse elu, katekismust, kirikulugu, laulu- ja palveraamatut ning liturgiat. Läbi tuleb lugeda leeriõpik ja üks evangeeliumidest.
Teisalt on paratamatu, et ka leeriõppe sisu tuleb kohandada. Põhjuseks see, et enam ei saa toetuda kodus ja koolis eelnevalt antud usulisele kasvatusele. Toometi sõnul on mõnikord teadmistes vajakajäämisi isegi neil leerilastel, kes on varem pühapäevakoolis käinud. See seab vaimuliku keerulisse olukorda: „Kuna ammendamatud teemad tuleb leeritunnis mahutada lõplikku ajalisse raami, siis on paratamatu, et paljusid olulisi asju saab käsitleda vaid põgusalt.“

Langus jätkub
Kui kõrvutada kiriklikku statistikat ning kirikuõpetajate vahendatut Kaido Soomi 2007. aastal Tartu ülikoolis kaitstud täiskasvanute leeriõpetust puudutanud doktoritööga, on pilt küllaltki sarnane. Paistab, et tollal tõstatatud probleemidele pole suudetud lahendust leida.
Asi muutub aga järjest pakilisemaks, sest kogudustega liitunute ja eriti aktiivseks liikmeks saanute arv on pidevalt langenud. 1995. aastal, mil tehti Soomi doktoritöö aluseks olnud uuring, konfirmeeriti veel neli korda rohkem inimesi kui mullu. Teisiti öeldes on EELKga liitunute aastane koguarv praegu umbes sama suur nagu vahetult enne laulvat revolutsiooni.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Leeritöö nõuab tähelepanu

Saue Pauluse koguduse abiõpetaja Juha Väliaho külastas koos abikaasa Anuga Soome kristlastest koosneva rühma koosseisus aasta alguses Etioopiat, et tutvuda lääne poolt vaadatuna vaese, aga sügavalt kristliku ja usinalt misjonitööd tegeva kirikute maaga.

Jeesus ja 12 apostlit: ikoon kitsenahal.
3 x erakogu

Reisime Soome 18-liikmelise rühmaga 5 miljoni elanikuga Etioopia pealinnas Addis Abebas ning Põhja-Etioopia mägedes ja linnades, kus oli nähtav vanaortodoksse kiriku ajalugu. Kõige huvitavam oli siiski tutvuda maailma suurima ja kõige kiiremini kasvava luterliku kirikuga Mekane Yesus (MY) ning näha kristliku misjonitöö tulemusi.

Suur, aga suhteliselt vähe arenenud maa
Etioopia on Aafrika kolmas riik, mille pindala on kolm Soomet ja 22 Eestit, elanikkond 100 miljonit. Inimesed on mustanahalised, ilusad ja uhked oma maa üle. Maa jaguneb kolme ossa: idas on madalik, keskosas kõrgustikud (seal asub ka pealinn) ja mäestik. Ületasime ka Sinise Niilus jõe, mis jätkab oma voolu ida poole Valgesse Niilusesse. Maa lõunaosa ulatub ekvaatorini.
Etioopia on rahulik maa ja seepärast on Aafrika Liidu peakorter Addis Abebas. Riik on olnud alati iseseisev, mitte kunagi võõrriigi koloonia. Majanduslikult on Etioopia heas olukorras, sest rahvatulu on aastakümneid ainult tõusnud. Lääne inimese silmis on maa vähearenenud, sest 85% elanikest saab elatise põllumajandusest ja karjakasvatusest.
Sõitsime läbi maa ja üle mägede tuhat kilomeetrit väikebussiga. Olid asfaltteed ja kruusateed, serpentiinid mägedes. Igal pool, kus vähegi võimalik, olid põllulapid. Oli viljakoristuse aeg, vili lõigati sirbiga, seoti kokku ja vihud asetati põllule kuivama. Nägime palju põlluservi, kus kuivanud vili oli ringikujuliselt maha pandud ja härjad ning väikesed hobused või eeslid tallasid terad kõrte küljest lahti. Vilja kuivatati kangal ja müüdi maanteede ääres või linna turul.
1000 km jooksul ei olnud näha ühtegi traktorit. Nägime kahte väikest mootoriga töötavat viljapeksumasinat. Viljakotid, lõkkepuud ja veekanistrid kanti seljas ja kandjateks olid murdeealised poisid või naised. Vahel kandsid koormaid ka eeslid. Sõiduautosid ja kolmerattalisi tuk-tukke nägime linnades, maan­teedel liikusid täistuubitud väikebussid ja ülisuurte koormatega veoautod. Suurte teede ääres olid elektriliinid, aga voolu said peamiselt suuremates keskustes olevad haiglad, koolimajad. Oli ka pumbakaeve, kust ümbruskonna inimesed said joogivett.
Majad maal, tavaliselt ilma akendeta, olid savi ja õlgede massiga vooderdatud, muldpõrandaga, rookatusega, aga palju oli juba ka plekk-katuseid. Valgust saadi luugiga avast ja uksest, mis olid kogu päeva avatud. Toit keedeti maja ees väikesel lõkkel ja varahommikul tampisid naised suures puu-uhmris viljast jahu. Sellest keedeti putru ja tehti pannkoogitaolist hallikat ja hapukat inzera leiba, mis oli põhitoiduseks nii maal kui ka linnas. Seda söödi tomatite, ubade ning ohtra paprikaga. Vahel oli roas ka lihatükke.
Pered on suured, sest lapsi on tavapäraselt 6–7 ja nende abi on hiljem vanemate pensionikindlustus. Kuna kohvipuud olid täis punaseid vilju, siis kohvi oli näha kuivamas majade kõrval mattidel ja seda kanget jooki pakuti igal pool. Soomlased olid vaimustuses ja kiitsid imelist jooki.
Suuremad linnad on omaette maailm, paljus lääne moodi, aga suuri kaubanduskeskusi polnud näha.
Etioopias on üle 80 hõimu, kellel on oma keel. Poliitikat mõjutavad rohkem suured hõimud, mitte vasak- või parempoolsed erakonnad.

Etioopia ainulaadne kristlik minevik ja olevik
Etioopia on religioosne maa: 2/3 rahvast (62%) on kristlased ja 1/3 (34%) muslimid, hõimuusundeid on jäänud alles vähe. Riigi kristlastest on 43% vanaortodoksse kiriku liikmed, 10% luterlased ning samavõrra on baptiste.
Riigi traditsionaalne kirik on vanaõigeusu kirik, paljus sarnane Egiptuse koptikirikuga, aga veel vanem ja iseseisev. Selle eripäraks on paljud ühised välised jooned judaismiga. Kiriku pärimuse järgi kolis Iisraeli kuninga Saalomoni ja Saaba (Seeba) kuninganna ühine poeg Menelik Etioopiasse, pannes aluse Taaveti lõvidest valitsejate/vürstide põlvkonnale kuni 20. sajandil sündinud Haile Selassie I-ni välja.
Kiriku pärimus räägib, et Saalomoni poeg tõi kaasa templi kõige pühama seaduselaeka ja et see originaallaegas on Etioopias Aksumi linnas. Pärimus räägib ka, et samal ajal tuli Etioopiasse suur hulk juute ja et nende hulgas tegutses hiljem Piiblist tuntud Etioopia kojaülem (Apt 8). Riigi igas õigeusu kirikus on tänapäeval laeka koopia altarina eesriide taga, mida ainult vaimulikud võivad näha.
Seitsmendal sajandil tulid Süüria õigeusukirikust kuus munka ja hakkasid laiendama kirikutööd rahva seas. 13. sajandil läksid mungad ristiusku viima Kesk-Etioopiasse. Sealne valitseja lasi põhja poole kaljude sisse ehitada 55 ainulaadset kirikut, mida ka meie Lalibela linnas külastada saime.
Kord aastas, jaanuari lõpus Jeesuse ristimise pühal on riigi õigeusukirikul suur kahepäevane rahvapidu timkat, millel meil oli eesõigus Addis Abebas osaleda. Pidustuste ajal igal pool riigis kannavad vaimulikud laupäeval kirikutest punase sametiga kaetud seaduselaeka suure protsessiooni keskel kuhugi vee äärde. Tänaval oli tohutult palju rahvast ning protsessiooni ajal lakkamatult lauldi, tantsiti, löödi trumme ja puhuti pasunaid.
Viimaks tulime veekoguäärsele alale, kuhu oli püstitatud 18 suurt telki. Nendesse toodi erinevatest kirikutest laeka koopiad, mis jäid sinna kogu ööks. Pühapäeva hommikul oli vee pühitsemise ja sellega (või sellesse) kastmise – mitte ristimise – tseremoonia Jeesuse ristimise mälestuseks. Pärast peapiiskopi kõnet läks tohutult pikk protsessioon laegastega tagasi kirikutesse. TV uudistes öeldi, et Addis Abebas oli sellel peol umbes 800 000 inimest.

Mekane Yesus – maailma suurim luterlik kirik
Meil oli hea võimalus tutvuda maailma suurima ja kõige kiiremini kasvava luterliku kirikuga Mekane Yesus. Külastasime Soome Misjoniseltsi ja Rahvamisjoni misjonäre Addis Abeba äärelinnas Mekanissas. Need misjoniseltsid alustasid MYs tööd 1970ndatel aastatel, hakates abistama just sellel ajal, kui algas kiriku tohutu kiire kasvu aeg.
Mekane Yesus sündis aastal 1958. Selle asutajad olid Ameerika luterliku kiriku ja presbüterliku kiriku ning Rootsi luterliku kiriku misjonärid. 60 aastat tagasi oli kirikul 20 000 liiget, aga tänapäeval on liikmete arv ületanud 10 miljoni piiri.
MYs on 29 piiskopkonnas üle 9000 koguduse ja igal aastal sünnib veel sada kogudust lisaks. Vaimulikke on 3500, üks vaimulik kannab tavaliselt hoolt mitme koguduse eest, kirikus töötavad ka naisvaimulikud, kuigi neid on vähe.
Kirikud on tagasihoidlikud, samuti albad ja stoolad, jumalateenistuse liturgia on madalkiriklik: ühislaule on palju, liturgilisi laule vähe, Piibli tekstide lugemine, palved ja usutunnistus on nagu meilgi. Jumalateenistusel, kus osalesime, kestis jutlus tunni ja selles oli tugevat Piibli seletust, jutluse lõpuks oli üleskutse misjonitöö eest palvetamiseks ja toetamiseks. Jumalateenistus kestis kaks tundi ja 15 minutit. Pärast teenistust jäi rahvas veel kauaks suhtlema kirikusaali ja õuealale.

MY teoloogilises seminaris
Meil oli võimalus tutvuda MY suurima teoloogilise seminariga, kus saime kuulda rohkem kogu kiriku tööst ja küsida kiriku hiigelsuure kasvu saladust. Seminari maa-ala hõlmab 16 hektarit jõe rannal. See osteti 50 aastat tagasi ja seal on palju erinevaid ehitisi: suur kogunemisruum, kontoriruume, söökla, klassi- ja seminariruumid, raamatukogu ja suur internaat. Teoloogilise õppekava järgi õppijaid oli 150, kirikumuusika erialal 150 ja üldisel juhtimiskoolitusel 1500 õpilast.
25 aastat olid seminari juhid ameeriklased, nüüd 25 aastat oma rahvusest juhid. Teoloogiline koolitus kestab kokku kuus aastat ja seda tehakse viies erinevas teoloogilises seminaris. Esiteks on kaks aastat evangelisti koolitust, siis kaks aastat praktikat koguduses ja viimaks kaks aastad magistriõpinguid.
Seminari rektor teoloogiadoktor Bruk Ayele ütles, et MY kiire kasvu põhjusi on erinevaid, aga kõige tähtsam on see, et Etioopias on Jumala aeg, Jumal teeb tööd rahva keskel. Teine asi on üldine preesterlus: kõik tahavad osaleda jumalariigi töös ning toovad kirikusse sugulasi, sõpru, naabreid ja töökaaslasi. Kolmas põhjus on palju kannatanud esivanemate eespalved tuleviku eest. Neljas kasvutegur on see, et kuigi MY on õpetuses selgelt luterlik, on see karismaatiline kirik selles mõttes, et ta rõhutab Püha Vaimu töö tähtsust.
Üks tegur kiriku kasvus on see, et 85% riigi inimestest elatub põllumajandusest. Kiriku kasv on kõige kiirem olnud maa lõuna- ja lääneosa maapiirkondades, kus õigeusu kiriku liikmeid on vähe; läänes on küll palju muslimeid, aga paljudest neist on saanud kristlased. Etioopias on üle 10 000 muslimist kristlaseks pöördunud inimese.
Seminari rektor andis sõnumi lääne inimestele: ärge peitke Jeesust Kristust ega tema risti! Et kui MY on teoloogiliselt konservatiivne, siis lääne suurte luterlike kirikute probleemiks on sageli tugevnev teoloogiline liberalism, mille tulemusena tehakse palju head ja toredat, aga ei jää aega kõige tähtsamaks. Heast tuleb tähtsaima vaenlane. Tahetakse peita ristiusku ja risti, see on narrus, tahetakse teha inimeste meele ja soovide järgi.
Mekane Yesus on noor kirik, mille kogemustest meil on palju õppida.
Anu ja Juha Väliaho

Pildigalerii:

Anu Väliaho ja kuulus inzera leib, etiooplaste põhitoidus.

Pühapäevakooli lapsed Mekane Yesus kirikus Addis Abebas.

 

Read more Comments Off on Etioopia kristluse ajaloo ja tänapäevaga tutvumas

Tuuli Võsa hingetugi@gmail.com

On alanud paastuaeg. Sellest räägitakse kodudes, kogudustes, sõpradega kohtudes, kirjutatakse ajalehtedes ning see võetakse teemaks raadio- ja telesaadetes. Inimestele tuletatakse meelde, mida paastuaeg tähendab ja kuidas praegusel ajal paastumine võiks käia.
Kindlasti on neid inimesi, kes arvavad, et paastumine on hea mõte – järgmisel aastal paastun. Või leidub neid, kes mõtlevad: las need teised paastuvad, mulle pole seda vaja. Olen kohtunud inimestega, kes ütlevad, et kui süda Jumala ees on puhas, pole paastuda vaja. Ometi toob Jumala sõna paastumise ülesande meie ette ning teeb seda ajatult. See tähendab kõikideks aegadeks.
Üks keskealine naine tunnistas mulle meie vestluses, et teatud toidust loobumine ei valmista talle mingeid raskusi, kuid muus mõttes paastumine on nii raske, et ta ei tea, kas suudab seda. Palusin lähemalt rääkida sellest, mis talle raskusi valmistab.
Ta selgitas: „Tead, see algab palvetamisest. Kui ma proovin palvetada, lähevad mu mõtted kohe millelegi sellisele, mida ma arvan, et Jumal ei tahaks, et ma üldse mõtlen. Sellistele igapäevastele asjadele – mida keegi on mulle öelnud või teinud … See omakorda toob meelde, et ma ei ole mõnele inimesele suutnud tänini andestada. Siis ilmub aga ei tea kust välja viha. Kui ma juba viha tunnen, siis meenub ka see, kuidas ma tegelikult olen Jumala peale vihane olnud.
See ei meeldi mulle, püüan mõtted palvele tagasi suunata, aga tunnen ennast läbikukkununa. See on õudne. Isegi kui ma püüan tänupalvet öelda, tulevad tihti need asjad meelde, mille eest ma ei saa sugugi tänulik olla.
Kui ma nüüd päris ausalt sulle ütlen, siis Jumal on minult nii palju ära võtnud, et mul on raske teda tänada. Püüan ikka kirikus käia ja teha, mis koguduseliikme kohus, aga vahel on süda nii raske, et ma ei saa isegi pühapäeval sellele mõelda, et läheks kirikusse.
Ütle, miks see nii on ja mida mina saan teha, et Jumalaga asjad korda saada. Mind nii vaevab, et ma olen küll lapsest peale kristlane olnud, aga ei tunne, et palvetaksin õigesti. Isegi kui ma olen paastuajal kõik teinud nii, nagu meie õpetaja mind käskis teha … ikka tunnen, et ei saa just vaimselt puhtaks.“
Minule määratud leheruum ei võimalda meie vestlust pikemalt ära tuua. Panen siia teie ette loo tuuma. Mida siis saab inimene teha sellises olukorras? Kelle poole pöörduda? Kõige otsesem viis on muidugi Jumalalt küsida. Paluda tema armu ja juhatust tekkinud olukordades.
Kui aga inimene tunneb, et ta ei saa Jumalalt vastust, mis saab siis? Hea, kui usuteel on kaaslasi, kellega koos saab palvetada ja kellega nendel teemadel arutleda ning proovida lahendust leida. Vajadusel saab pöörduda vaimuliku või hingehoidja poole, et endas tekkinud segadusele lahendust leida.
Meie ümber on tegelikult palju inimesi, kes tunnevad, et nende palveelu vajaks tuge. Või on neil elus ette tulnud katsumustest ladestunud tundeid, mis vajaksid ausat ülevaatamist ja tegelemist. Mulle meeldib väga ühelt hingehoidjalt kuuldud mõte, mille tema noppis üles ühelt koolituselt, kus osales. On hea, kui inimene käib ise ja koos perega ka sobiva spetsialisti juures „hoolduses“, nagu seda autoga tehakse – see tagab inimestele parema vaimse tervise.
Nii et praegu, kui nurisetakse lõhestumise ja vihkamise üle ning otsitakse süüdlasi ja ahastatakse, kes küll lasi asjad nii kaugele minna, oleks kindlasti suureks abiks, kui me otsiksime ennekõike iseendast ja Jumalalt vastust küsimusele, mida mina saan teha, et olukord paraneks.
Meeleparandus ja andestus on tervenemise võti nii igale inimesele kui ühiskonnale tervikuna. Meie ühiskond vajab seda väga. Siin on igaühe panus oluline. Ausat küsimist ja meelte puhastamist ning tervenemist meile kõigile Jumala väes!

Read more Comments Off on Mida mina saan teha?

Kunstnik Eva Jänes näituse avamisel Tartu kunstimajas.
Sirje Semm

Tartu Kunstimaja väikeses galeriis on avatud Eva Jänese maalinäitus.

Tallinnas sündinud ja lapsepõlve Paides elanud Eva Jänes võib ka Tartut oma linnaks pidada, sest just siinses kunstikoolis on ta maalimist õppinud. Päris võõras ta tartlastele pole, sest tema töid on näha olnud Tartu Maarja kogudusemajas ja Jaani kirikus, aga ka kirikupäevade ja laulupeo ajal 2005 kristlike kunstnike näitusel „Teekond tarkuse allikale“.
Talve viimastel tundidel näitusesaali sisenedes tekkis tunne, et olen jõudnud kevadesse. Geomeetrilisi kujundeid on raske tõlgendada või neist sügavat sisu üles leida, aga rõõmus värvikasutus, värvitoonide intensiivsus viis mõttele, et niisugune ongi Eestis elu viimased kümmekond aastat olnud.
Näituse pealkiri „100 + 1 maali“ võiks ju viidata meie riigi vanusele, väljapandud tööd pärinevad põhiliselt viie viimase aasta loomingust. Vaid „Lumeroosid“ ja „Valisin musta“ on aastast 2010.
Eva Jänes armastab geomeetriat, kuigi näituselt leiab ka mõne maali, kus ta on geomeetriast loobunud ja läinud lihtsalt abstraktse maalimisstiili teed, ehkki tema maalidel võib täheldada ka varje ja värvide sulandumist. Eva Jänes ütleb, et tema maalid pole seletamiseks mõeldud, vaid maalimine on tema viis ennast väljendada. Kui ta ei oleks kunstnik, kirjutaks ta võib-olla luuletusi.
Omaette mõtteainet pakub maaligrupp „Mõeldes Juhan Liivile“. Neid vaadates meenub luulerida „igav liiv ja tühi väli“, ent tühjad ja igavad pole need neli lõuendit kindlasti mitte. Nii nagu luuletuse lugemisel tekib uusi assotsiatsioone, ei saanud autorgi piirduda ühe pildiga.
Näituse avamisel, emakeelepäeval esitleti ka kunstniku enda ja Mai Levini koostatud albumit „Eva Jänes. Geomeetria kaudu harmooniale. Maalid“.
Eva Jänes on lõpetanud Tartu kunstikooli 1962 ja ERKI 1969. Ta on valmistanud vitraaži üheksasse kirikusse, teinud maalingu konsistooriumi kabelis, ühe erakabeli fresko jpm. Ta on üks kristliku kunsti viljelejaid Eestis.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Maalinäitus toob kevade tuppa

Tartu Maarja kogudus tähistas sõbrapäeva tulevikule mõeldes.

Septuagesima-pühapäeval ei rutanud jumalateenistusel osalenud koduteele, vaid jäid rahulikult kohvi jooma ja põnevusega ootama, mida on kiriku ehitusest kõnelda sihtasutuse juhil Silvia Leiarul ja pealinnast saabunud turunduseksperdil Lehari Kaustelil. Pisut põnevust lisas teadmine, et peatselt saabub ka linnapea Urmas Klaas. On ta ju sihtasutuse nõukogu esimees.
Pisut ootust tasus end kuhjaga, sest lõpuks oli kogudust ehituse käiguga kursis hoidval Silvial näidata arvutist ka pilti kauaoodatud imest, altaroreli eskiisi, millega KOKO Arhitektid mitu kuud on tegelnud. Eskiisilt on näha, kuidas altarilaua taga kõrguvad oreliviled ja nende vahel paikneb altarimaal.
Hävinud altarimaal oli baltisaksa kunstniku Julie Hagen-Schwarzi töö ja see kujutas Kristust ristil ning selle all Maar­jat, Johannest ja Maarja Mag­daleenat. Tulevane maal võiks olla eelmise tänapäevasem lahendus, kuid see on mõtteaine edaspidiseks. Altarist paremale akna alla jääb orelipult, nii on vaimulikul ja organistil jumalateenistusel hea koostööd teha.
Head enese läbikatsumist nõudis igaühelt aga Lehari Kausteli pöördumine, sest tema otsis sihtasutusele vabatahtlikke abilisi. Kiriku ehitamine nõuab palju raha, see omakorda paljude inimeste pingutust. Kogenud turunduseksperdina, kes on varemgi kiriku ehitamisega seotud olnud, jagas ta erinevad ülesanded gruppidesse. Iga kohalolija sai valida endale meelepärase ja oma oskustele sobiva ülesande, milles vabatahtlikult kaasa lüüa.
Aga et sõbrapäev oleks ikka sõprade päev, kutsusid nii Lehari kui linnapea Urmas kaasama kiriku ehitusse oma sõpru ja sõprade sõpru. Sellist ainukordset võimalust aidata kaasa kiriku valmimisele ei tarvitse elus enam tulla. Hea viis on teha pangas otsekorraldus ja annetada Tartu Maarja Kiriku Sihtasutuse kontole EE132200221021269201 Swedbankis. Summa saab igaüks määrata vastavalt võimalusele. Piskust saab palju, koos suudame kõike, kinnitas ka linnapea.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Altaroreli eskiis on valminud

Peapiiskop Urmas Viilma jutlustamas Kaarli kirikus. Priit Mürk, ERR

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Valisin tänase Eesti pidupäeva jutluse mõtete aluseks pühakirjakoha apostel Pauluselt:
Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)
Juba pea kaks aastat on Eestis ja eestlaste asupaikades kõikjal maailmas tähistatud erinevate sündmuste ja ettevõtmistega Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. See on olnud meie riigi esimene sajand, millest paraku vaevalt pool on märkinud elu rahus ja vabaduses. Katkestatud vabadusega sajand, millele on eelnenud aastasajad võõra väe ja võimu talumist, on õpetanud meid armastama oma maad ja rahvast vaikides – sügaval hingesopis. Kõige õnnestunum viis väljendada oma rõõmu ja hingevalu, nagu ka armastust Eestimaa vastu, meie, loomult kinniste eestlaste jaoks on olnud lauldes.
Muul moel kui luule- või lauluviisil kõlavad kõige õrnemad ja purunemishaprad sõnad meie arvates õõnsalt ja ebasiiralt. Lauldes julgeme panna värssidesse kogu oma hinge! Suvise juubelilaulu- ja tantsupeo minimalistlik juhtmõte „Minu arm“ sisaldab endas kogu isamaa-armastuse hingestatud täiuse – meie rahva kaotuste-võitude ajaloo valu ja võlu. Seda täiendab alati palvena lauldud „Hoia, Jumal, Eestit“. Nõnda jääb Eesti maa ja Eesti rahva vastastikune armastus ajatu tõena igavesti kõlama Emajõe lauliku Lydia Koidula täiuslikus sõnastuses: Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta’.
Eesti hingestatud koorilaulutraditsioonis väljendub kõige paremini meie tunnetus armastusevõlast oma maa ja rahva vastu. Ükskõik kui palju me anname, panustame ja püüame, ikka tunduvad apostel Pauluse sõnad „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada“ asjakohased. Isamaa-armastus on kõigi eestimaalaste ühine avaldus – meie lipukiri, mille alla kõik ühiselt võiks koonduda.
Nädala pärast on valimised. See lause kõlab tänasel pidupäevahommikul siin Kaar­li kiriku võlvide all häirivalt külmalt ja kõlatult. Ometigi, valimistel oma hääle andmine on üks konkreetne armastusetegu Eesti riigi, meie maa ja kogu siinse rahva iseseisvuse ja tuleviku tagamiseks. Jättes kasutamata oma hääle, kasvatame oma armastusevõlga Eestimaa vastu. Tõsi, ei ole kerge teha valikut, kui otsime ja vastandame kõike seda, mida valimislubadustest leiame.
Kui rõhutada kogu aeg sõna „erakond“, on peaaegu füüsiliselt valulik tajuda, kuidas kõik kisub eraldumise ja eristumise suunas. Sellest kaugel pole enam täielik vastandumine. Eesti keele aasta ning mööduval nädalal esilinastunud ja juba sajandi filmiks nimetatud „Tõe ja õiguse“ kontekstis on ehk erakondade paljusõnalistele programmidele kõige lihtsam anda hinnangut Tammsaare suurteose kolmandat osa tsiteerides: „Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.“
Mõistan, et on inimesi, kes erakondade eristuvast vastandumisest ja lubaduste rohkesõnalisusest väsinuina on loobumas valima minemisest. Siiski tahan neile, kes seda kaaluvad, öelda, et püüdes leida erakondade programmilisest sõnavahust kõiki meid koondavat ühisosa, märkan selgelt nendes omamoodi tõotuslikes lubadustes siirast armastust Eestimaa vastu. Märkan ka, et kogu Eesti rahval nähakse ühist tulevikku siin Eestimaal. See tekitab julguse jätkuvalt ka ise armastada oma maad ja rahvast ning panustada nende hüvanguks. Isegi valimistel hääletades. Ühisosa nähes ei häiri enam ka sõna „erakond“ nii palju, kuigi selle võiks asendada oluliselt hõlmavama sõnaga „ühendkond“.
Suurt pilti vaadates ja positiivset leida püüdes soovitan erakondade valimisloosungeid kasutada hoopis näiteks ühe isamaalise luuletuse koostamiseks. Tulemus on küll üsna naivistlik ja mitte kõige kohasem eesti keele aastat tähistama, kuid värsikogumi tervikmõte ei kutsu siiski enam eristuma ja vastanduma, vaid kannab Eesti maad ja rahvast ühendavat sõnumit.
Luuletus pealkirjaga
„Terve Eesti heaks“

Isamaa on igavene
Parem tulevik

Pikk plaan Eestile
Esimene puhas riik

Eesti uus lugu –
nutikas maheriik

Igaüks loeb Eesti eest
Õiglane riik kõigile

Need luuleread pole ehk küpsed kohe juubelilaulupeole seadmiseks, küllap saaks aga Nublu siit ühe sobiva edetabelite tippu tõusva isamaalise sosinaräpi loo.
Teame, et 800-aastases Tallinnas kummitab ning Tartul on vaim. Kuidas on Eestiga tervikuna – kas Eestil on hing? Inimhinge olemasolu üle vaieldakse tänaseni. See on usuküsimus! Kas Eesti hinge olemasolu üle asuksime vaidlusse? Mida või keda võime pidada Eesti hinge väljendajaks? Usun, et suudame Eesti hinge kirjeldamiseks koostada vaheldumisi luulekeeles ja proosatekstina rohkete fotode, filmilõikude, spordisaavutuste, muusikateoste katkete, maitse-, lõhna- ja värvibukettide, valemite ja jooniste, kirikutornide, kinda- ja vöökirjade ning paljude muude komponentide lisamisega mahuka eeposelaadse, uueks Eesti tüvitekstiks saava teose pealkirjaga „Eesti hingepilk“.
Kuni su küla veel elab, elad sina ka, oleme ilmselt kõik, pisar silmanurgas, laulnud. Oleme mõistnud, et need laulusõnad on kehtivad ka vastupidises järjekorras: Kuni mina elan, elab ka küla, elab riik. Inimene on elus, kuniks ta pole hinge heitnud. Kuni kestab eesti rahvas, eesti keel, ei heida ka Eesti hinge, vaid elab ja kestab. Eestil on hing! Olgugi nähtamatu, siiski selgelt tajutav. Eesti hinge koondi moodustavad kõigi Eesti inimeste hinged. Kuniks meie hingame, on ka Eesti elus ja hingab!
Niisama nähtamatu ja kogetav kui hing, on ka armastus. Kui seni kõnelesin armastusest ja armastusevõlast isamaa vastu, siis sellega vahetult seotud on armastus üksteise vastu – ligimesearmastus. Kui me arvame, et kõiges muus oleme täiuslikud, tundes ja teades tõde ja õigust ning kuulutades seda ka teistele, on meil siiski üks suur ja samane puudus. See on armastusepuudus. Selles on kõik inimesed alati ja igavesti ühesugused ning see tuleb meie puudulikkusest ja patususest ning samal ajal saab meile süüks ja patuks, et me oleme armastuses üksteisele võlgu. Seetõttu oleme kõik erivajadusega – oleme need, kes vajavad ligimese abi. Samal ajal ootavad ligimesed samasugust abi ja armastust ka meilt.
Armastus ei tähenda tõe salgamist või esimeste inimeste kombel tõe eest ärapeitmist ja selle eest põgenemist. Ka tõe salgamine ja peitmine võib tunduda sageli lihtsam kui tõele silma vaatamine, eriti kui see tõde on aus ning puhuti isegi valus ja tülikas. Kui aga pakume valusat ning alasti tõde ja õigust ilma armastuse keeles kõnelemata, muutub see apostel Pauluse sõnu kasutades kõigest kumisevaks vasknõuks ja kõlisevaks kuljuseks (1Kr 13:1). Selline tõde on küll kõlav, kuid oma vahetus kalkuses ja järskuses salvav ja halvav. Need on hetked, mil meie armastusevõlg aina kasvab ja kasvab. Meie ülesanne on aga seda võlga kogu aeg ja lakkamata mitte kasvatada, vaid vähendada, „sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud“ (Rm 13:8), ütleb apostel tänase jutluse kirjakohas.
Selleks, et võlga vähendada, üksteisele halastust ja armastust osutada, peame igaüks nii iseendale kui ka vastastikku tunnistama, et me kõik oleme ühtaegu abivajajad ja abiandjad. Tuntud piiblilugu appi võttes: igaüks meist on nii paljaksröövitud maaslamaja kui halastaja samaarlane. Nõnda tunnistades teeme kõik üksteisele armastuseteo, nõnda loome tingimused, mis muudavad loomulikuks ülima käsu – armastada ligimest nagu iseennast – täitmise.
Eestimaa elab ja hingab veel sadu ja sadu sajandeid, kui seda elu ja hingamist toidab lakkamatu armastus Looja ning kogu nähtava ja nähtamatu loodu vastu.
Palju õnne tervisest pakatava hingamisega Eestile! Aamen.

Jutlus on peetud Tallinna Toompea Kaarli kirikus Eesti Vabariigi 101. aastapäeval, 24. veebruaril.

Read more Comments Off on Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus

Eesti Kirik küsib:
1. Miks on (või ei ole) teie jaoks oluline valimistel osaleda?
2. Millistest üldistest põhimõtetest lähtute oma valimisotsuse langetamisel?

rolandkaroRoland Karo, Tartu ülikooli usuteaduskonna lektor:
1. Mis puutub valimistel osalemisse, siis – muidugi tuleb osaleda! Ma ei näe mingit õigustust oma hääle vabatahtlikult kaotsilaskmisele olukorras, kus enamikul meist on Eesti elu ja selle tulevikuväljavaadete kohta arusaam olemas. Tõsi, arvatavasti ei suuda ükski väljakäidud valimisprogramm väljendada ja kanda kõiki konkreetse valija ootusi, aga kasvõi välistamismeetodil peaks igaühel olema võimalik teha oma informeeritud valik.
2. Olen üks neist valijaist, kes teeb oma otsuse maailmavaateliselt aluselt. See tähendab, et lähtun parteid kandvast alusideoloogiast ning jätan konkreetsed nimed ja ka valimislubadused tagaplaanile või üldse mängust välja. Kuivõrd olen parempoolne ja samas liberaalsete vaadetega, siis sellega ongi valik sisuliselt tehtud. Mis ei tähenda, et ma nõustuksin paljude selle partei poolt tehtud päevapoliitiliste otsustega. Samuti olen sügavalt häiritud tõsiasjast, et oma valimispropagandas käsitleb see partei (ja mitte ainult see!) valijat idioodina, kes pole võimeline aru saama muust kui (katteta) rahalistest lubadustest.

einike-pilliEinike Pilli, kõrgema usuteadusliku seminari rektor:
1. Käin alati valimas. Selleks on vähemalt kaks põhjust. Valimisõigus ja -vabadus ei ole sugugi alati olnud enesestmõistetav. Mäletan oma vanavanemaid, kes nõukogude ajal püüdsid parima teoloogilise arusaama järgi elada kristlastena okupeeritud riigis. Nad õpetasid mindki, et tuleb olla allaheitlik valitsejatele ja seepärast käisid nad ka valimas. Nüüd on minul aastaid olnud võimalus osaleda demokraatlikel valimistel. See on nii võimalus kui vastutus. Teiseks tahan parimat meie riigile. Vabakirikliku teoloogia kandjana ei usu ma, et ilmalikus riigis peaks kehtestama vaimulikke seadusi. Aga nii palju kui võimalik tuleb püüelda targa hoiakuga valitsejate poole, keda tunneb ära ühiskonna kõigi osade eest seismisest, alandlikust kuulamis- ja õppimisvõimest, oma tegude eest vastutamisest ja ettevõtlikust tegutsemisest.
2. Mul on mõned põhimõtted.
• Toetan ettevõtlikkuse julgustamise ja sotsiaalse heaolu tagamise tasakaalu. Kui ühegi erakonna puhul mõlemat ei saa, vaatan, et kogu tervik ei läheks liiga tugevalt ühele poole kaldu, ja püüan oma häälega tasakaalu lisada.
• See, kuidas meie riigist ja inimestest räägitakse, on sama oluline kui see, mida lubatakse. Seepärast ei vali ma neid, kes käituvad inetult, halvustavad teisi. On ainult aja küsimus, millal ühiskonna ühe grupi halvakspanust võib saada kristlaste tagakius. Igasugune surve on demokraatiale ohtlik.
• Samas ei arva ma, et kõike peaks lubama. Oleme eestlastena alati olnud elutervelt skeptilised igasuguste mujalt tulevate nõudmiste suhtes. Seda talupoja ja -tüdruku mõtlemist hindan väga. Meil on hea riik, mida tasub hoida!
• Annan oma hääle inimeste poolt, kes on ka väljaspool poliitikat midagi korda saatnud. Tegemine, arvamine ja vastutamine peavad olema tasakaalus.

Kuidas valida

Täna on viimane päev, mil on võimalik eelhääletada oma elukohajärgses valimisjaoskonnas või interneti teel. Jaoskonnad on täna avatud kl 12–20 ja internetihääletus lõpeb kl 18. Valimispäeval, 3. märtsil saab hääletada elukohajärgses valimisjaoskonnas kl 9–20. Valima minnes tuleb kaasa võtta fotoga isikut tõendav dokument, näiteks ID-kaart, pass või juhiluba.
Mõjuvatel põhjustel, näiteks transpordivõimaluste puudumise, raske tervisliku seisundi, kõrge ea või keeruliste teeolude korral, on võimalik taotleda hääletamist kodus.
Selleks tuleb elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele (Tallinnas linnaosavalitsusele) või jaoskonnakomisjonile esitada valimispäeval kuni kella 14ni kirjalik taotlus. Selles peab olema märgitud valija nimi, isikukood, aadress, sidevahendi number ja kodus hääletamise põhjus.
Allikas: vabariigi valimiskomisjon

Read more Comments Off on Sõna on valijatel

pildipalveSel talveõhtul
seadsin sammud
metsaserva.
Mu sooviks
oli üle pika aja
taas päikest näha!
Valgust püüda …

Mets lausa sädeles
mu ümber,
külm õhtuvalgus maalis
kõik lumevarjud sinavaks,
siis ühe kuldse helgi
viskas veele
kui õnnepisara.

„Mis kaunis vaatepilt!“
ma hüüdsin endamisi.
Rõõm hinges väreles
ja üksisilmi
veel kaua vaatasin,
kuis puude taha peitu
kaob viimne valguskiir.

Sain sellest tunnist
nii palju jõudu, lootust,
et sündis ime!
Soe päike
säras edasi mu jaoks
ka pärast loojumist!
Talv polnud enam
külm ja pime.

Read more Comments Off on Talvevalgus