Tartu ülikool tähistas emakeelepäeva 12. märtsil toimunud konverentsiga „Selle maa keel“.

Alustuseks rõhutas humani­­taar­teaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop, et konverents on ülikooli kingituseks Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva puhul. Sellest hoolimata olid arutuse all üpris argised asjad, sealhulgas eriti emakeele tulevikuväljavaated.
Tartu ülikooli aulasse oli konverentsi alguseks kogunenud tublisti üle saja huvilise, kelle seas paistsid tooni andvat teadlased, üliõpilased ja õppejõud. Samahästi kui emakeelepäeva oleks konverentsiga võinud tähistada aga ka äsja peetud naistepäeva, sest meessugu oli kuulajate seas silmatorkavalt nõrgalt esindatud.

Emakeele tulevik
Konverents algas kolme ettekandega, millele järgnesid töötoad. Esmalt tutvustas professor Martin Ehala oma visiooni tuleviku eestlusest. Tema sõnul ei tohiks arvata, et sidusat ühiskonda saaks üles ehitada ilma erinevaid sotsiaalseid gruppe ühendava rahvusidentiteedita. Seetõttu on vaja sihiteadlikku rahvusloomet, mis Eesti puhul peaks tuginema eesti keelele ja rahvuskultuurile. Tuleb igati kaasa aidata, et välisüliõpilased ja muud sisserändajad meie keele omandaksid. Kui nii läheb, muutub tulevikus eesti identiteet päris kirjuks, sest see ühendab väga erineva taustaga inimesi.
Emeriitdotsent Reet Kasiku ettekanne käsitles aga eesti keele uurimist ja riiklikku keelepoliitikat viimase saja aasta jooksul. Esimesel iseseisvusajal rajatud alus sai tugevasti kannatada seoses sellega, et suurem osa keeleteadlastest põgenes Nõukogude okupatsiooni eest läände. Nõukogude ajale oli iseloomulik keele normeerimisega ülepingutamine ning vene keele privilegeeritud seisund. Samas arenes eesti keele uurimine siiski edasi tänu pühendunud teadlastele, ent ka avalikkuse huvile keeleküsimuste vastu.
Suure tõuke eesti keele uurimisele andis aga taasiseseisvumine. Suurenenud on riiklik rahastus ja avardunud rahvusvahelise koostöö võimalused, ilmunud mitmeid suuri sõnaraamatuid. Teisalt on vildaka keelepoliitika tõttu eesti keele kasutamine ärielus, teaduses ja kultuuris hakanud vähenema. Eriti rõhutas Kasik aga seda, et eesti keel peab ka edaspidi jääma kõrghariduse ja teaduse keeleks. „Emakeelsele ülikoolile ei ole alternatiivi, kui tahame rahvusena püsima jääda,“ kinnitas ta lõpetuseks.
Veelgi poleemilisem oli vanemteadur Tiit Hennoste ettekanne, milles ta sotsiolingvistiliste teooriate varal arutles võimu ja vaimu vahekordade üle keelekasutuses ning hoiatas eestlasi sõnaselgelt „keelevahetuse ja -surma“ eest. Erilist tähelepanu pälvis seejuures inglise keele esiletõus põhilise teaduskeelena. Kõneleja rõhutas, et pole piisav, kui eesti keelt kasutatakse näiteks teaduse populariseerimisel ning kõrgkoolides õpetamisel. Ülioluline on, et selles ka teaduslikult mõeldaks ja diskuteeritaks.

Kakskeelne ülikool
Konverentsi lõpetas arutlusring teemal „Millest sõltub eestikeelse kõrghariduse tulevik?“. Sellest võtsid osa teatriteadlasest Tartu ülikooli õppeprorektor Anneli Saro, meditsiiniteaduste valdkonna dekaan Margus Lember, rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg ja bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Hoolimata diskussiooni juhtinud Margit Sutropi jõupingutustest kaldus mõttevahetus väljakuulutatud teemast siiski täiesti kõrvale. Jutt keerles hoopis selle ümber, miks on otstarbekas Tartu ülikoolis ingliskeelset õpet edendada. Veenvalt mõjusid õppejõudude selgitused, et vastasel korral poleks võimalik õppetöö kvaliteeti vajalikul tasemel hoida. Mitme eriala puhul pole Eestist võimalik leida ka piisavalt õppejõude ja üliõpilasi.
Samuti said kuulajad päris hea ülevaate sellest, milline on tänapäeval eesti ja inglise keele vahekord ülikoolis tervikuna ning eriti nendes instituutides, kus on juba palju välisüliõpilasi ja -õppejõude. Konverentsi ettekannetes sõnastatud mureküsimuste üle ei arutletud siiski peaaegu üldse. Pigem avaldasid diskussioonis osalejad arvamust, et inglise keele pealetungi eest hoiatajad dramatiseerivad asja üle. Tähelepanuväärne on seegi, et mõttevahetuse ajaks oli aula juba jäänud pooltühjaks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Ülikoolis arutleti emakeele tuleviku üle

Ülempreester Viktor Ivask (EAÕK) ja Igor Taro (paremal).

Põlva maavanem Igor Taro kohtus 16. jaanuaril Räpinas eri konfessioonide vaimulikega, et arutada maakonnas ning ühiskonnas laiemalt päevakorral olevaid küsimusi.

Suurem osa arutelust oli pühendatud haldusreformile, mis on tekitanud kogukondades kohati pingeid. Kohtumist võõrustas Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse preester Tihhon Tammes. Maakonna eri konfessioonide vaimulikega kohtub Põlva maavanem traditsiooniliselt paar korda aastas – sellest on kujunenud omamoodi maakondlik vaimulike nõukoda.
Vaimulikud leidsid, et haldusreformi tulemused senist koguduste eluolu ei muuda. Põlva maakonnas on tekkimas suuresti kihelkonnapõhised vallad. Uued halduspiirid inimeste seniseid liikumisteid ei mõjuta.
Peamine mure seisneb hoopis viimasel ajal hoogustunud ja kogukondasid lõhestavates vaidlustes seoses reformiga. Maavanem Igor Taro sõnul on maakonnas kuus piirkonda, kus külad soovivad ühest omavalitsusest teise liikuda ning enamasti kaasnevad sellega ka ebakõlad. Samuti on üheks mureallikaks omapärase ajaloolise piirkonna Setomaa saatus. „See aasta tuleb ilmselt üsna rahutu ning kohati on tekkinud asjatuid pingeid. Sellest on kõige enam kahju,“ sõnas maavanem.
„Muudatused toovad endaga alati kaasa teatava vastumeelsuse ja segaduse, kuid ajapikku jookseb kõik paika. Inimesed harjuvad ning mõistavad, et elu selle pärast seisma ei jää,“ leidis Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse preester Tihhon Tammes.
Maavanem rõhutas omalt poolt, et haldusreform ei dikteeri inimestele piire ega pane seniseid liikumisteid kinni. „Üldjuhul tuleb inimestega rääkides alati välja, et mingisse maakonda või valda kuulumine pole kunagi kellelegi probleem iseeneses, vaid mured on alati sisulisemat laadi.“
Henari Kamenik,
maavalitsuse avalike suhete juht

Read more Comments Off on Põlva maavanem kohtus vaimulikega

Liina Peeters töötas kolm kuud vabatahtlikuna Sambias, õpetades orbudekooli lapsi. Erakogu

MTÜ Sambia Sõbrad jätkab heategevuslikku koostööd Sambias Murundu külas tegutseva heategevusühinguga ENFYS, mille asutajad ja eestvedajad on Joseph ja Hilda Bwalya. Kolm kuud oli seal vabatahtlikuna tööl lasteaiaõpetaja Liina Peeters.

Enam kui aasta tagasi kirjutasime lehes mittetulundusühingu Sambia Sõbrad asutamisest ja ühingu tegevusest. Läinud aastal käisid välisministeeriumi toetusega Sambias kaks vabatahtlikku, Piret Sipria ja Liina Peeters. Juba 2015. aastal Sambiat külastanud Piret Sipria kutsuti tagasi pidama piirkonna naistele seminare hügieenist, haiguste ennetamisest ja esmaabist. Piret oli Sambias kuu, tema tütar Liina kolm kuud.
Lühike Aafrikas veedetud aeg oli töine: selle aja sisse mahtus ka heategevusühingu noortejuhi Conceptor Bwalya eestvõttel korraldatud ja kolm päeva kestnud esimene noortekonverents Sambias, kus ettekande pidas ka Liina Peeters. Tema sõidu eesmärgiks oli õpetada Murundu Debby Joy orbudekoolis inglise keelt, kunsti ja käsitööd ning anda arvutiõpet. Vabatahtlikud külastasid ka Eestist toetatavaid orbe ja nende hooldajaid, et kontrollida abi kasutamist.

Tasemete järgi
Liina Peeters ütleb, et sai Aafrikas oma senise kõige huvitavama autosõidu kogemuse, kui lennujaamast mööda oranži karva liiva Murundusse sõitis. Tee oli vihmaperioodil ära uhutud ja väikeses autos rappus aukudest läbi sõites 15 inimest. Aga ka koos kanadega sai ta seal sõita.
Õpetama hakkas Liina eelkooliklassis, kus oli lapsi 5.–9. eluaastani. Ta ütleb, et lapsed ei ole koolis jaotatud mitte vanuse, vaid taseme järgi. Nii võivad eelkooli sattuda ka need, kes vanuse poolest peaks olema juba mitu aastat koolis käinud.
Ametlik riigikeel on Sambias inglise keel, külades räägitakse aga kohalikku bemba keelt, millel on ka oma murded. Kui varem toimus koolis kogu õpe eelkoolieast alates inglise keeles, siis viimastel aastatel on tulnud seadusesse muudatus ja inglise keele kõrval käib õpetus ka bemba keeles. Liina ütleb, et ega ta täpselt saanudki aru, mida mis keeles õpetatakse.
Õpetajad üritavad lapsi õpetada inglise keeles, aga seletavad kõik bemba keeles üle. Kui lapsed peavad mingi raskema teema üle arutlema, siis kasutatakse bemba keelt. Liinal oli muidugi tõlk, kuigi mõnikord oli ta üksinda 20–30 lapsega, kes praktiliselt inglise keelt ei mõista. Ta ütleb, et sai hakkama, õpetas tähestikku, lihtsamaid sõnu nagu cat, dog ja sun ning numbreid, aastaaegu, kuude nimetusi – selliseid lihtsamaid asju.
„Olin sinna minekuks end hästi ette valmistanud, koostanud ja välja printinud erinevaid materjale. Üks kohapeal olnud ameerika misjonär kirjutas küll, et ei tasu ette palju plaane teha. Tuled siia ja kõik on täitsa teist moodi. Kogemus näitab, et need plaanid siin ei toimi,“ ütleb Liina.
Ta selgitab, et õppetöö on Sambias hästi õpetajakeskne. Õpetaja kirjutab tahvlile ja lapsed kirjutavad kõik oma vihikusse ümber – õppimine on mehaaniline. Eestis lasteaiaõpetajana töötanud Liinal olid mõned õppevahendid kaasas. (Eestis on õppimine lapsekeskne, et oleks põnev ja laps saaks erinevaid meeli kasutada.)
Liinal olid kaasas puidust numbriklotsid, mida vaadates lapsed läksid pööraseks, sest see oli nende jaoks väga põnev. Tunnis korda hoida oli keeruline, sest lapsed tahtsid klotsidega lihtsalt mängida. Neile tuli seletada, kuidas peaks klotse 1–10 laduma. „Mida aeg edasi, seda rohkem pidin võtma nende koolisüsteemi üle, kohanduma nendega. Lapsed on nagu lapsed ikka, nad tahavad väga õppida ja koolis käia,“ jagab Liina oma muljeid.

Valge inimene
Liina meenutab, et kui ta lastega üksi tunnis oli, olid lapsed väga ülemeelikud. Kui neil Sambia õpetaja kõrval oli, siis kuulasid nad ja täitsid õpetaja korraldusi. Kui segadus päris suureks läks, siis tuli rahustuseks laulda või mingit mängu mängida. Selgituseks tuleb öelda, et kuna lapsed inglise keelest aru ei saanud, oli neil raske keskenduda. Kui klassis oli ka teine õpetaja, jaotasid nad ained ja ta tõlkis.
Nooruke Liina kõneleb, et esimesel päeval kutsusid lapsed teda madamiks. Hiljem sai ta teada, et Sambias kutsutakse nii haritud naisterahvast. „Ma olin siis madam musungu, kuna lastel ei jäänud mu nimi meelde. Madam musungu tähendab valget inimest,“ selgitab Liina. Lõpuks jäi lastel nimi ka meelde.

Elada hetkes
Debby Joy orbudekoolis töötas kuus õpetajat, aga klasside arv oli päeviti erinev, sõltudes laste arvust. Kui lapsi oli vähe, liideti mitu klassi ühe õpetaja juurde. „Vahel oligi tunne, et lapsed käivad koolis päikese järgi. Tuled hommikul kohale ja sa kunagi ei tea, mida päev toob,“ sõnab Liina.
Kui WCd remondis olid, oli koolis lühendatud päev. Lapsed said lõunasöögi ja võisid koju minna. Mõnikord ei olnud mingil põhjusel vett. Pärast koolivaheaega tuli väga vähe lapsi kooli. Õpetaja, kes oli ühtlasi Liinale tõlk, ei tulnud mõni päev kohale. Mispeale Liina ütleb, et õppetööd mõjutas väga tugevalt tõlgi puudumine.
„Õppisin olema väga paindlik. See oli suur õppetund, kuidas vooluga kaasa minna ja õppida hetkega plaane ümber mõtlema. Arvan, et see oli elus ainulaadne kogemus,» sõnab Liina eelmise aasta ja võib-olla kogu elu suurima kogemuse kohta.

Siiras huvi
Tööl vabatahtlikuna kaugel võõral mandril on Liinale kõige rohkem mõju avaldanud inimesed, eriti lapsed. Ta on olnud pühapäevakooliõpetaja, lasteaiaõpetaja ja töötab praegu Tartu katoliku koguduse lasteaias tugiisikuna. Liina ütleb, et eelkõige laste pärast ta Sambiasse läks: lapsi õpetama ja armastama. Sest neid kahte asja – õpetust ja armastust – lapsed vajavad. Nad kasvavad suhteliselt omapäi juba väiksest saati, jooksevad tänavatel hommikust õhtuni ja sellepärast on kool hea koht, kus käia.
Haridus, mis nad koolist saavad, ei ole eesti mõistes päris see, aga oluline on, et nad ei ole tänavatel ja nad ikkagi õpivad. Kohalikud ei pööra nendele tähelepanu ja on nendega üpris karmid. „Ma sain neile hellust jagada ja sain nendelt palju tagasi,“ seletab Liina, kes võttis lapsi sülle ja kallistas neid. Kohalikud seda ei tee. Kui lapsed pisutki kasvavad ja perre väiksem juurde sünnib, jäävad vanemad omapäi.
Kindlasti tõmbas ta lapsi oma nahavärvi tõttu hästi külge, sest on kohalikest väga erinev. „Aga nad nägid minu armastust, minu siirast huvi nende vastu. Võtsin nende jaoks aega ja need hetked on minu jaoks olnud kõige olulisemad,“ kinnitab Liina.
Ta kõneleb ka, kuidas sealsed lapsed panid teda end erilisena tundma, sest tahtsid kogu aeg teda puudutada. Vahetunnil istus 10–15 last ta ümber, nad vaatasid ta sünnimärke, puudutasid ta juukseid. Lapsed vaatasid teda huviga, endil sära silmis.
„Neil ei ole kerge elu, aga neis on siiski lapselik siirus ja muretus. Nad ehk ei oska tahta neid asju, mida meie lapsed sooovivad, aga ka neile meeldib mängida. Nende jalgpall on tehtud kilekottidest, järelveetav auto on plastikpudelist, korkidest rattad all. Neil on toredaid ringmänge, meie lapsi ei näe mängimas, meenutab Liina Peeters, kes juba gümnaasiumi lõpus unistas Aafrikasse minekust. „Olen seda südames kandnud, Jumal on seda unistust teadnud ja ühel hetkel see sai teoks,“ on Liina tänulik.
Liina arvab, et need kolm Aafrikas veedetud kuud on teda muutnud. Varem kinnine, on ta nüüd avatum – valmis teretama ja naeratama. Ta pole enda sõnul enam nii pinges ja mures, et mis mulje ta jätab. Ta püüab olla tänulikum väikeste asjade eest nagu puhas vesi, et saab kraanist vett juua, et tal on kodu ja töö, vanemad.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Elu madam musungu’na Sambias orbudekoolis

Salo eesti ringi aktiivsed liikmed Taimi Mäntylä ja Saima Suomalainen (vasakul). Anneli Tamme

Mõni kaasmaalane läks jõuluks koju Eestimaale, teine on aga tööga seotud ja pidi jõulud veetma Eestist eemal. On hulk eestlasi, kellel on pere ja sugulased Soomes ning võimalust mööda ollakse jõulude ajal koos siinpool lahte.

Salo linn on 2009. aastal üheksa valla liitmisel saanud Soome suurimaks liitvaldade haldusüksuseks. Salo suurvald asub Päris-Soome maakonnas, kus 2016. aasta 31. oktoobri seisuga oli 53 645 elanikku. 2015. aasta andmete põhjal elab Salos 749 eestlast. Lisaks viibib Salos lühiajaliselt ega ole ennast arvele võtnud 200–300 eestlast.

Eestikeelse kogudusetöö algus Salos
Salo eestlasi võib enamasti kohata juhuslikult kaupluses, kui kõrv tabab tuttava emakeele. Kes need inimesed on, ma ei tea. Eks igaüks toimetab omi asju ja liigub oma piirides. Väikesed eestlaste sotsiaalsed võrgustikud on kujunenud Perniös ja Kiskos ning Salo linnas.
Salos on eesti ring kogunenud regulaarselt alates 2012. aastast. Eesti ringi idee on alguse saanud Helsingist Alppila kirikust, kus omal ajal pastor Tuuli Raamat aktiivselt tegutses ja vabatahtlikke välja õpetas ning käivitas erinevaid ringe eestluse ja identiteedi säilitamiseks kogudusetöö kaudu.
Olen Salo luteri koguduse pastori Timo Viitaneniga tuttav aastast 2012, kui kolisin pealinna lähistelt Päris-Soome maakonda. Timo töötab sisserändajate pastorina. Looja on pannud selle noore mehe südameasjaks muu hulgas ka soome-ugri keeled, mida ta on õppinud Turu ülikoolis. Timo teenib vabalt neljas keeles: soome, eesti, vene ja inglise.
Kui asusime koos ette valmistama esimest eestikeelset missat Salos, ei olnud Timo ja Tuuli teineteisega veel silmast silma kohtunud. Timo palus mul oma esimese eestikeelse jutluse üle vaadata ja kirjavead parandada. See oli mulle suur väljakutse, sest ma pole oma emakeele õigekirja oskuses enam päris kindel.

Eestlased koos jõululauas
Salos peetakse alates 2012. aastast kaks korda aastas eestikeelset armulauaga missat. Neli aastat on olnud koos Timoga teenimas Helsingist Tuuli ja imelise lauluhäälega õnnistatud kantor Dagmar Õunap. Sellel aastal toimus eestikeelne missa 5. detsembril ning ainult kohalike töötajatega, sest Tuuli Raamat on asunud elama Eestisse.
Timo eesti keel on nende aastatega täiustunud, nii et ta suudab vabalt väljendada oma mõtteid. Issand on kinkinud Timole ka suurepärase lauluhääle. Salo koguduses on kasutusel Eesti kiriku laulu- ja palveraamat. Eestikeelsetel teenistustel on osalenud 10–15 inimest. Neist osa on olnud Soome-Eesti Salo Seltsi soomekeelsed liikmed, kes armastavad Eestit ning meie keele ja kultuuri õpppimine on nende jaoks olnud aastatepikkune mõnus harrastus ja traditsioon.
Soome-Eesti Salo Seltsi üks asutajaliikmetest on varsti juba 40 aastat Soomes elanud Taimi Mäntylä, kes on ka aktiivne Salo eesti ringis. Taimi on hariduselt õpetaja. Ta on koostöös teistega välja andnud ka eesti keele õpiku soomlaste jaoks. Taimi sõnul on temalt ilmunud kuus raamatut. Viimane neist on „Arjen sankareita“ (Argipäeva sangarid), kus ta jutustab oma lapsepõlvest ja vanematest aastatel 1939–1944 Eestis. Taimi isa Karl Järverand töötas aastaid Viimsi baptistikoguduse pastorina.
Kaugeim külaline Salo viimasel eestikeelsel teenistusel oli 80aastane Saima Suomalainen, kes tuli Haapsalust Salosse osa saama ühisest armulauast ning osadusest Salo eestlastega. Teenistuse lõppedes istusime koos ümber päris ehtsa eestipärase jõululaua, kust ei puudunud ka verivorstid ja hapukapsas.

Ülesanne on olemas olla
Salo eesti ringis on käinud 5–7 inimest, aga oleme Timoga ka päris kahekesi olnud. Pole vahet, kui palju inimesi kokku tuleb, sest ka üks inimene väärib sama, mida suur grupp kokku. Inimesed on erinevad. Meie ju ei tea, milliseid pildikesi kellegi peas tekib, kui kuuldakse koguduses toimivast eesti ringist. Issand teab. Meie ülesanne on olla olemas. Kuniks Jumal annab.
Salo koguduse aktiivse liikme Triinu Heinoneni eestvedamisel on ka Perniös korraldatud neljandat aastat järjest eestlastele jõulupidu. Oleme saanud kasutada ruume Perniö pastoraadis. Eestipärase jõululaua katsid pered ühiselt. Perniös elas varem ligikaudu 50 eestlast. Viimaste aastate jooksul on mõned pered ära kolinud. Sel aastal tehti Soome iseseisvuspäeval pastoraadis ühiselt piparkooke, kohal oli seitse eesti ema ning 12 last. Triinu lapsed on aktiivsed koguduse skaudiringis.
Triinu suurimaks sooviks oli jõululaupäeval öömissal kirikus esitada „Püha ööd“ soome keeles. Kui pisarad esituse ajal voolama hakkasid, tulid need südamest ja olid ehedad. Kõik, mis on ehe, on Jumala poolt sallitud …
Mina olin seekord Jeesuse sündimise pühal vahelduvalt oma Soome-kodus Teijol ning tööl Salos. Teenin kriisi- ja vastuvõtukodus olevaid lapsi ning noori. Tõsi, enamik neist läheb küll jõuludeks koju. Need, kellel pole kodu või kelle kodused tingimused ei võimalda lapsi vastu võtta, jäävad meie juurde kriisikoju.
Eestist tuli mu vanem poeg pühadeks Soome. Salos on ikka jõulude ajal hulganisti jumalateenistusi, ka ööteenistusi. Turu ortodoksi kiriku jumalateenistustel Salo tsässonas teenis isa Mikko Ylinen, kes on sageli käinud ka Saaremaal koos isa Roman Tõnissoniga teenimas. Kui teenib isa Mikko, jagab ta armulaua sakramenti eesti keeles.
Anneli Tamme,
Salo piirkonna eestlane

Read more Comments Off on Eestlased Salos hoiavad kokku

Tammsalu,Lembit_3876Lembit Tammsalu,
Kullamaa koguduse õpetaja, Hanila, Piirsalu ja Varbla koguduse hooldajaõpetaja:
Jõuluaja teenistusi pean neljas koguduses. Eriti Kullamaa kirikus on olnud jõululaupäeval traditsiooniliselt väga palju rahvast. Valla kultuurijuht oli pannud küünlad kirikuaia müürile, teenistusele eelnes jõulumuusika pooltund. Väga ilus on tulla, kui rahvas tungleb kirikuukse ees ja autosid on nii palju, et pole kuhugi parkida. Kahju ainult, et see on nii vaid pühade ajal, mitte igal pühapäeval.
Hanila ja Varbla koguduses nägin kirikus neid, keda varem näinud ei ole. Toimub põlvkondade vahetus, jõulukirikusse on jõudnud kolmekümneaastased.

Jants_2012sept_fLea Jants,
Nissi koguduse õpetaja:
Kõigepealt jääb meelde see, et kirikus oli palju inimesi, keda varem ei ole seal näinud. On ka palju vähem vastuseisu sellele, et kirikuõpetaja tuleb koolidesse jõuludest rääkima. Käisin ise advendiajal esinemas Turba ja Nissi koolis, läheduses asuv Ruila kool aga korraldas kirikus jõulukontserdi. Tallinnast käis ka kristlik nukuteater Talleke Nissis ja Turbas esinemas ning umbes 180 last sai osa nende jõulunäidendist.
On üldse suurem huvi mõista, mida jõulud tähendavad, ja pühalikkusest osa saada. Võetakse loomulikuna, et jõulud pole seotud ainult päkapikkude ja jõuluvanaga, vaid need on ka kristlikud pühad. Üks jõuluaja kontsert viidi üle kultuurimajja, sest kirikus oli külm. Aga kultuurimaja juhataja ütles, et kirikuõpetaja võiks ikkagi sõna võtta. Niisiis avasin kontserdi palve, jumalasõna ja lühikese jutlusega.

Arvo Lasting Helmes_sept2013Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja, Taagepera ja Mõisaküla koguduse hooldajaõpetaja:
Rahvast oli kirikutes paraku vähem kui mullu. Need jõulud kinnitasid aga mitmete traditsioonide jätkumist ja elamist. Kogu minu aja alates 1999. a jõuludest on mind oodatud kindlasti Helme valla pensionäride jõulupeole sõna võtma. Peaaegu alati olen jõulude ajal käinud Ritsu lasteaed-algkoolis, mõnikord on nad ise kirikus käinud. Kolmandat aastat tegutseb meie linna noorte projekt Tõrva Raadio, kus kahel möödunud aastal käisin jõululaupäeva hommikul kõnelemas. Kutsuti ka tänavu, aga kutse jõudis minuni hilinemisega ja seekord jäi mul Tõrva Raadios käimata. Hummuli vallas olen jõulurahu kuulutanud umbes viiel aastal.
Meeldejäävamaid hetki oli seekord muusikakooli noorte õpilaste Kadi-Triin Terve ja Melissa Maisla iseseisev esinemine jõuluõhtu jumalateenistusel Helme kirikus, kuna neidude suurepärane õpetaja Maie Kala oli haigestunud ja lauljaid toetas üksnes organist Thea Leitmaa saade.

Tooming_2Ants Tooming,
Tartu Peetri koguduse õpetaja:
Seekordne pühade aeg jäi meelde oma välise porikülluse poolest. Et Peetri kiriku vana leerimaja juures toimusid sügisel nõukogudeaegse juurdeehitise lammutustööd, siis oli pühakoja ümbrus aasta lõpul erakordselt trööstitu ilmega.
Kirikus sees aga oli pühademeeleolu eriliselt ülev. Kaunis jõulukuusk säras ja rõõmustas tulijaid. Kontserttegevus oli väga vilgas ja külastajaterohke. Koolide jumalateenistused olid meeleolukad ning pühadeaegsed jumalateenistused ise tõid suurel hulgal kirikulisi Issanda sõime ümber kokku.

TuhkruArho_8.3.2015_f.TiiuPikkur-copyArho Tuhkru,
Tallinna toomkoguduse õpetaja:
See aasta oli jõuluaeg õnneks ikka omaste Tallinna koolide teenistuste, missade ja tavaks saanud Põhja Eesti Regionaalhaigla jumalateenistusega toomapäeval. Toomkoguduse altariseina ümber on tellingud, seepärast said jõulukuused pandud tellingute eri korrustele ja kirjatud kuldsete ristimärkidega. Seekordne jõulukaunistus oli erakordne oma ülesehituselt ja rahvast oli kirikus nii palju, et jagus paljukesti rõõmsasti kõikidele teenistustele. Ilus on ka komme just jõulupühadel tuua lapsi ristimisele ja seda rõõmu sai jagada mitmele perekonnale.
Meil on olnud viimastel aastatel advendiajas jõulurännakud, kus koolilastele jutustatakse jõululugu. Seekord vedas seda meie pühapäevakooliõpetaja Merje Schultz koos misjonäridega, kelle südameasjaks on Lasnamäe koguduse asutamine.

Read more Comments Off on Üks küsimus: Mille poolest jäi meelde seekordne jõuluaeg?

Ajalooline luterlaste ja roomakatoliiklaste ühispalvus reformatsiooni alguse 499. aastapäeval Lundi katedraalis oli üks möödunud aasta helgemaid sündmusi. Pildil Luterliku Maailmaliidu president Mounib Younan ja paavst Franciscus ühisdeklaratsiooni allkirjastamas. Internet

Möödunud 2016. aasta oli murranguline ja rahutu. See on tõsi ka meedia tähelepanu pälvinud usuteemaliste uudiste puhul.

Usk on tähtis
Kunagised ennustused, et moderniseerumise käigus ootab traditsioonilist religiooni paratamatu hääbumine, pole paika pidanud. Jätkuvalt ületavad ka lääneriikide meedias uudisekünnise usujuhtide seisukohavõtud aktuaalsetes ühiskondlikes küsimustes. Kõnekad on seejuures eri maade kirikutegelaste erinev aktiivsus, rõhuasetused ja retoorika.
EELK peapiiskop Urmas Viil­ma on näiteks olnud väga agar päevasündmuste kommenteerija. Tema tähelepanu on lisaks Eestis toimunule pälvinud Euroopas toime pandud terroriaktid, Suur­britannia lahkumine Euroopa Liidust, Türgi riigipöördekatse jne. Üheks peapiiskopi seisukohavõttude läbivaks teemaks on aga olnud Euroopa ja Eesti kristliku identiteedi rõhutamine.
Teisalt oli ka ilmalikul meedial sageli põhjust tähelepanu pöörata rahvusvahelise elu tähtsündmuste usulisele taustale. Näiteks Bob Dylanile Nobeli kirjanduspreemia andmisel ei saadud mööda tema juudi juurtest ega asjaolust, et paljud laureaadi laulutekstidest on religioosse sõnumiga. Eriti käib see aja kohta 1970. ja 1980. aastate vahetusel, mil lauljast oli mõneks ajaks saanud aktiivne uuestisündinud kristlane.
Kuuba diktaatori Fidel Castro äsjase surma puhul meenutati aga tema muutlikke vahekordi religiooniga. Tulevane revolutsionäär õppis jesuiitide juhitud koolis, kuid võimule saanuna muutis Kuuba ateistlikuks riigiks, kus usklikele tehti veelgi suuremaid kitsendusi kui meil nõukogude ajal.
Elu viimastel aastakümnetel suhtus ta aga katoliku kirikusse mõningase sümpaatiaga. Castro oli isiklikult kohtunud kolme viimase paavstiga ning Franciscus avaldas tema surmateate üle kurbust. Teatavasti oli Vatikanil oluline roll mängida ka Kuuba ja USA suhete paranemisel.

Kristlaste hääl maksab
Kirikute ühiskondlik tähtsus ongi eriti suur just Kolmanda Maailma riikides. Religioon on seal inimeste elus tänini väga oluline ning usaldus kiriku vastu suur, mistõttu mängib religioon sageli ka poliitilist rolli. Möödunud aastalgi vahendas näiteks roomakatoliku kirik nii Venezuelas kui Kongo DVs kõnelusi sisepoliitiliste kriiside lahendamiseks.
Ehkki jõukaid lääneriike peetakse sekulaarseteks, ei saada ka seal poliitikateemade kajastamisel kirikust mööda. Eriti tõstetakse esile tõsiasja, et maailma üks mõjukamaid riigijuhte Saksamaa liidukantsler Angela Merkel on mitte ainult kirikuõpetaja tütar, vaid tunnistab end ka ise avalikult usklikuks inimeseks. Ilmselt polnud juhus seegi, et põgusal Tallinna visiidil pidas liidukantsler vajalikuks külastada ka Tallinna toomkirikut.
Eriti palju kõneainet pakkus mullu aga see, et Donald Trumpi valimisel USA presidendiks osutusid küllaltki otsustavaks kristlastest ameeriklaste hääled. Näiteks neist, kes igal nädalal kirikus käivad, hääletas 55% Trumpi ja ainult 41% Hillary Clintoni poolt. Mittekristlaste seas oli Clintoni toetus aga ligi kaks kolmandikku.
Seejuures andis Trumpi poolt oma hääle koguni 81% valgetest evangelikaalsetest kristlastest. Sageli rõhutasid nood seejuures ise, et valisid kahest halvast kandidaadist parema. Clintonile heideti ette eriti seda, et ta pooldab aborti. Samuti avaldati kartust, et tema võimu ajal hakataks taga kiusama neid, kes ei poolda samasooliste abielusid.
Siiski näib, et valimiste põhilõhe oli hoopis rassiline. Näiteks mustanahalistest hääletas Trumpi poolt vaid 8% valijaist.

Kirikupeade dilemmad
Möödunud aasta jääb mitme olulise sündmusega oikumeenia ajalukku, mis on suuresti paavst Franciscuse teene. Esmakordselt ajaloos kohtus roomakatoliiklaste ülemkarjane õigeusu kiriku Moskva patriarhiga ning meenutas koos luterlastega reformatsiooni algust.
Suursündmuseks õigeusu kirikute elus oli juunis Kreetal toimunud ülemaailmne kirikukogu. Sellele vajutas oma pitseri küll asjaolu, et neli patriarhaati mitmesuguste erimeelsuste tõttu eemale jäid. Seejuures ka arvukaima liikmeskonnaga Moskva patriarhaat, mis meiegi ühiskonnas olulist rolli mängib.
Suuremat tähelepanu pälvisid lääneriikide meedias aga sealsed kirikutesisesed vastuolud nn liberaalse ja konservatiivse leeri vahel. Lääneriikides on ühiskonnas muuhulgas üldist tunnustust leidmas samasooliste abielud, mistõttu levib arusaam, et ka kirikud ei peaks selliste paaride laulatamisest keelduma. Mitmes riigis (näiteks Suur­britannias ja Soomes) on konservatiivsed kristlased koondamas ridu, et seda ära hoida.
Veel enam tekitavad samasooliste abielude ja muud seksuaalmoraali küsimused vastuolusid Euroopa ja Kolmanda Maailma kristlaste vahel. Näiteks enamikus Aafrika riikides leiab üle 90% elanikkonnast, et homoseksualism peaks olema karistatav.
Ka kristlike kirikute esindajad mõistavad homoseksualismi resoluutselt hukka, ehkki nad ei kiida tingimata heaks sealmail sagedast geide ja lesbide vastast vägivalda. Anglikaani kiriku selle aasta alguses toimunud ülemaailmse nõupidamise eel räägiti koguni võimalusest, et erimeelsused homoseksuaalsuse küsimuses võivad osaduskonna lõhestada.
Päris kindlasti pole ette näha, et oma seisukohti homoseksuaalsuse ja sooküsimuste kohta võiks muuta roomakatoliku kirik. Küll aga tekitas seal mullu vastakaid arvamusi paavst Franciscuse seisukoht, et teatud erandjuhtudel ja eritingimustel võiks lahutanud ja uues kooselus elavaid usklikke armulauale lubada.
Neli konservatiivset kardinali üllitasid seepeale avaliku kirja paavstile, milles väljendasid kahtlust, kas see on vastavuses kiriku senise õpetusliku pärandiga. Väidetavalt on detsembris 80. sünnipäeva tähistanud uuendusmeelsel paavstil palju vastalisi ka püüete pärast taltsutada Vatikanis vohavat bürokraatiat.
Veel üheks vastuoluliseks teemaks on Franciscuse järeleandlikkus Hiina võimudele. Seal on ametlikult tegutsev katoliku kirik nimelt valitsuse kontrolli all, mis nimetab paavsti tahet eirates ise ka piiskoppe ametisse. Selle kõrval tegutseb põrandaalune katoliku kirik, mis on lojaalne Roomale. Franciscuse püüdlused iga hinna eest kommunistlike võimudega kompromissile jõuda on küllap põhjusega pälvinud põrandaaluste katoliiklaste kriitikat.

Tagakiusamine ja äärmuslus
Hiinas toimuval on põhjust silma peal hoida ka sellepärast, et seal toimub ristiusu eriti kiire levimine. Juba praegu on kristlasi 100 miljonit, 15 aasta pärast saab Hiinast aga eeldatavasti kõige suurema kristlaste absoluutarvuga maa üldse. Eriti levivad protestantlikud ja nn kodukirikud, mida autoritaarsel valitsusel on raske kontrollida. See on muutnud võimud närviliseks, millest annavad tunnistust sõltumatute usuliikumiste liikmete kimbutamine ning korraldused kõrvaldada pühakodadelt väliseid riste.
Äärmusliku islami levimisest andsid möödunud aastal aimu teated usuliste vähemuste tagakiusamisest ja nendevastasest vägivallast Lähis-Idas, Pakistanis, Bangladeshis ja mujal. Ateistide ja mitmesuguste islamiusu sektide kõrval on eriti löögi all olnud kristlased. Valitsused on äärmuslaste vastu sõnades karmid, kuid tegelikus elus ei näi söandavat nende ohjamiseks otsustavaid samme astuda. Omaette teema on muidugi niinimetatud Islamiriigi rühmituse kontrolli all olevatel aladel kordasaadetud metsikused.
Tähelepanu väärib asjaolu, et usulise värvinguga äärmuslus tõuseb pinnale isegi sellistes riikides, mida seni on peetud mõõduka ja salliva islami musternäideteks. Näiteks pälvis maailma tähelepanu Indoneesia pealinna Jakarta kristlasest linnapea Basuki Tjahaja Purnama vastane kampaania, mille tulemuseks oli talle kohtuliku süüdistuse esitamine jumalateotuses. Temavastased meeleavaldused tõid kohale sadu tuhandeid vihaseid muslimeid, ehkki riigi suurim islamiorganisatsioon keelitas oma liikmeid neist mitte osa võtma.
Vähem pälvib meil meedia tähelepanu tõsiasi, et usuäärmuslus puudutab ka teisi suuri religioone. Näiteks Indias võitlevad hinduistlike fundamentalistide jõugud veiseliha müümise ja tarbimise vastu. Mõnigi kord on pühadeks loomadeks peetud lehmade kaitsmine aga ainult ettekäändeks, et muslimite ja kristlastega arveid õiendada.
Kristlastest fundamentalistide vägivallategudest on tõtt-öelda küll vähem kuulda. Ent hiljutine Rwanda roomakatoliku piiskoppide avaldus, milles paluti vabandust vaimulike rolli pärast 1994. aasta genotsiidis, mõjus meeldetuletusena, et ka ristiusu minevik pole plekkideta.
Meedia järgi otsustades oli möödunud aasta niisiis rahutu. On kahju, et ilmalikus meedias pälvib seejuures suhteliselt vähest tähelepanu kristlike kirikute suur roll meie aja inimlike kannatuste leevendamisel ning rahu ja sotsiaalse õiguse edendamisel. Vist olid Eestiski mõned kogudused pea ainsad, kes pidasid vajalikuks Aleppo elanike sõjakannatustele avalikku tähelepanu juhtida.
Kui paljud eestlastest aga teavad, mis põhjusel õieti oktoobris igal õhtul kirikukelli helistati? Iroonilisel kombel jäi pöördeliste ja veriste sündmuste kõrval üsna vähese meediakajastusega ka 8. detsembrist 2015 kuni 20. novembrini 2016 katoliku kirikus kestnud halastuse aasta, mille tunnuslause oli „Olge armulised nagu Isa“.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Rahutu halastuse aasta

avo3Pikaaegne EELK kriminaaltöö juht, praegune konsistooriumi diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse juhataja Avo Üprus (fotol) pälvis justiitsministeeriumi korraldatud esseekonkursil ühe auhindadest.

Justiitsministeeriumis premeeriti esseekonkursi «Kiviaeg ja lend Kuule kriminaalpoliitikas» võitjaid 28. novembril. Tunnustuse pälvisid Margot Oleski, Heiko Leesmenti, Riin Paaboti, Avo Üpruse, Lauri Pihkva ning 17aastase Rynaldo esseed. Lisaks anti kaheksale inimesele tänukiri esiletõstmist vääriva töö eest.
Avo Üprus tõdeb essees «Surmanuhtlusest käitumiskontrollini», et «vangistuse kulud 2016. a lähenevad 50 miljonile eurole (49 792 977). Vajame arutelu nende vahendite mõistlikust, inimlikust ja tulemuslikust planeerimisest ja kasutamisest». Eestis on 41 eluaegset kinnipeetavat ja nende «kohtlemise läbimõtlematusest tulenevatel kohtlemisvigadel võivad olla mõjud, mis on vastuolus karistuse eesmärgiga suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele».
Aastakümneid kriminaaltöös osalenud vaimulik leiab, et «meie eelarves ja poliitikates peavad olema vahendid nendega tegelemiseks. Haigeid aga karistustega ei ravita. Eluaegne vanglakaristus tuleb kaotada».
Esseekonkursiga «Kiviaeg ja lend Kuule kriminaalpoliitikas» soovis ministeerium julgustada Eesti inimesi arutlema kriminaalpoliitika tuleviku üle ning otsida seeläbi seni kasutamata võimalusi kriminaaljustiitssüsteemis. Konkursi auhinnafond oli 3000 eurot ja hindamiskomisjon hindas kokku 25 tööd.
Esseekonkursi töödes keskenduti enim vangistuspoliitikale ja selle praegusele olukorrale ning muutmisvõimalustele, sekka sattus ka alaealisi õigusrikkujaid, kannatanute huvisid ja kuritegude ennetamist puudutavaid töid. Praegused kriminaalpoliitika arengusuunad kehtivad 2018. aastani ning esmakordselt korraldatud esseekonkurss ongi üks esimesi samme uute arengusuundade ettevalmistamisel.
Eesti Kirik

Read more Comments Off on Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika esseekonkursi tulemused

Armastuse ja pühendumisega loodud tooteid saab endale soetada Eesti Rahva Muuseumi poest või Ahhaa keskusest, ent ka siitsamast. 2 x Kätlin Liimets

Tartus Peetri kiriku taga suures kollases majas tegutseb sotsiaalteenuste keskus Iseseisev Elu, mille eestvedajaks on elurõõmus juhataja Maire Koppel.

3. detsembril tähistame rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Kui inimesel on füüsiline või vaimne kahjustus, millel on ebasoodne, märkimisväärne ja pikaajaline mõju tema igapäevaelule, siis nimetatakse seda puudeks.
Erivajadusega inimestele on Eestis loodud erinevaid võimalusi aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus. Sellist võimalust pakub ka MTÜ Iseseisev Elu, mida hiljuti külastas president Kersti Kaljulaid. Keskuse eesmärk on arendada ja säilitada psüühiliste erivajadustega inimeste elukvaliteeti, pakkudes nõustamist, õpet ning töövõimalusi.
Juhataja Maire Koppel võtab mind särava naeratuse saatel vastu ja ütleb, et talle meeldib tema töö: «Kuskil mujal asutuses ei saa sa nii kiiresti positiivset tagasisidet.» Vestleme õdusas ruumikas kabinetis, mille akent kaunistab punase mooniga siidkardin, seintel on keskuse klientide maale ja kapi otsas põneva lahendusega majake. «See on kodutute ehitatud kodu. Seepärast ei raatsi loobuda. Lõime vahepeal neile töökeskuse. Kõik inimesed suudavad midagi teha. Püüame selle võime üles leida,» jagab Koppel.

Rajatud puhtusele
Iseseisva Elu keskusesse pöördutakse ise, arsti, pere või sõbra soovitusel. Uks on suletud vaid alkohoolikutele, kui nad kuu aja jooksul ei suuda kaineks saada.
Kahjuks näitab statistika, et psüühikahäiretesse haigestumine on kasvanud või siis on teadlikkus neist häiretest tõusnud. Koppel ütleb mõtlikult, et jääb mulje, justkui inimestel on kõik must-valge. Nagu teisi toone elus polekski. Murelikuks teeb see, et keskusesse jõuab enam noori, kelle skisofreenia on vallandunud kanepi tarvitamise tagajärjel.
Algas kõik 1997. aastal Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse päevakeskuse teenusest, mis vajas edasiarendamist. Kanada suursaatkonna toel loodi pesumaja, kus sai tööd kaheksa erivajadusega inimest, eesmärgiga ennast ise ära majandada. Teenus osutus nii edukaks, et loodi lisaks neli sarnast pesumaja. Alles kolme aasta pärast, 2000. aastal jõudis Eesti riik sarnaste teenuste pakkumiseni, senini töötati projektipõhiselt, suutes oma tegevuse tulemusena omafinantseeringuid maksta.
Koppel nõustub naerdes, et kuigi 2013. aastal suleti nende viimane pesumaja, võib tõesti öelda, et ühingu areng on ehitatud puhtusele, mida loodi klientide ja juhendajate toel vastastikuse abistamise põhimõttel: kui kellelgi oli kehvem päev, siis teised aitasid.

Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik
Praegu pakub MTÜ Iseseisev Elu väga erinevaid teenuseid. Näiteks riiklikest igapäevaelu toetamise teenust ja toetatud elamise teenusest. Viimaseks on Tartu linna eraldatud korterid, kus elatakse mitmekesi vastavalt kokkulepetele ja makstakse eluasemekulusid. Seal külastatakse ühingu poolt kliente paar korda nädalas. Ühingu põhimõte ongi: nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. «Oleme sellised taustalauljad,» nendib Koppel.
Keskus pakub ka võimalust töötamiseks. Selleks on sisse seatud õmblus- ja kunstitöötuba, kus meistrite Gerli Reimandi ja Riina Laursoni käe all reeglina neli tundi päevas tegutsetakse vastavalt võimetele. Juhataja ütleb mahedalt, et nad ei müü haletsust, vaid kvaliteeti.
Tõesti, tooted, eriti mänguasjad, on vahvad. Õmblustoas jääb silma kollane jänes Mirtel ja tema kaaslane Pärtel. Raske on ette kujutada last, kellele selline kaissu ei sobiks.
Kunstitoas on käsil jõulukaartide tegemine, vilditakse lepatriinusid ja päris mitmed nukud ootavad oma juukseid. Siin on vilditud ka presidendile kingitud nukk. Enne seda ka president Ilves ja kuninganna Elizabeth.
Neid ning paljusid teisi armastuse ja pühendumisega loodud tooteid saab endale soetada Eesti Rahva Muuseumi poest või Ahhaa keskusest, ent ka siitsamast. Meister Riina ütleb vaikselt, et kui mujal on hindade üle põhjust ohata, siis siin keskuses mitte.
Näitusmüügi riiulitel on riidest nukud, vilditud loomad, mustade vuntsidega ripphiir, võluv unehiir, vilditud albumikaaned, ühes poes ümber kukkunud ehtsatest Hiina vaaside kildudest mosaiiktehnikas kaunistatud esemed ja muidugi keskuse maskott vares Vaak, kes pidi idee kohaselt veidi õnnetu olema, ent näib rahulolev ja õnnelik. Ohkan kergendusega. Sel aastal on jõulukingid leitud.

Avatud ühiskonnale ja kirikutele
Vaimupuuetega inimestele, kes töötubades ei osale, on päevakeskus, kus kogukonnana ühiselt süüa tehakse, vaba aega veedetakse ja huvitegevusega tegeldakse.
Maire Koppel, kes on ristitud Puhja ja leeritatud Tartu Peetri kirikus, ütleb siiralt, et on väga tänulik õpetaja Kaido Soomile, kes käib aastaid EELK vaimupuudega inimeste teenimise projekti raames usuteemadel rääkimas. Keskuses on mitmeid erinevate kirikutega seotud kliente ja huvi on olemas. «Oleme ühiskonnale avatud, ka kirikutele. Kui mõne kliendiga kontakt kaob, siis on juhtumeid, et leiame selle jälle koguduste kaudu. Koostöö on sõbralik ja toetav. Meie inimesed on ka tööd leidnud kirikutes,» kõneleb Koppel.
Lähenevale jõuluajale mõeldes paneb Maire Koppel lugejatele südamele, et märgataks enda kõrval teisi inimesi, ent ei unustataks ära iseennast. «Osake hoida tasakaalu,» ütleb ta. Vestluse lõpetuseks tuletab ta meelde siiani südames kantavat, lapsepõlves vanaemalt kuuldud mõtet: «Vaata, igaühel on oma täht taevas. Kui usud sellesse, siis see särab sulle!»
Kätlin Liimets

keskuse Iseseisev Elu juhataja Maire Koppel.

Read more Comments Off on Vaata, igaühel on oma täht taevas

1992. aasta ÜRO üldassamblee otsuse kohaselt tähistab kogu maailm 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva.

See on päev, mil tuletatakse meelde, et juba 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigused kehtivad ka puuetega inimestele, ilma ühegi erandita. Poliitik ja muuseumitegelane Ants Leemets on väljendunud veelgi radikaalsemalt, öeldes, et puue on samasugune inimõigus kui kõik muudki.

Võrdsetel alustel
Eestis on puudega inimesi ~130 000 ehk umbes 10% rahvastikust. Kui paljud neist aga kuuluvad meie kogudustesse? Kas me teame seda? Võib öelda, et teame ja ei tea ka. Kui oletada, et meie koguduseliikmed on läbilõige ühiskonnast, siis võib järeldada, et eks puudega inimesi ole kogudustes suhtarvult sama palju ehk siis 10% liikmeskonnast.
Tegelikkuses aga pole meil sellest mingisugust ülevaadet. Eriti puudutab see suuri linnakogudusi, kus õpetaja mõnda koguduseliiget näebki vaid korra – leeripäeval. Väiksemates kogudustes, kus inimesed üksteist paremini tunnevad, ikka teatakse, et näe, see liigub ratastoolis, too ei näe suurt midagi, kolmas on kõva kuulmisega ja paaril liikmel pole kupli all kõik just nii, nagu peaks …
Kui paljud neist kirikusse teenistustele ja talitustele jõuavad? Julgen arvata, et väga väike osa. Miks? Peamine põhjus on kindlasti see, et nad lihtsalt ei pääse kirikusse, teine aga see, et neil pole eri põhjustel võimalik täielikult osa saada seal toimuvast: teenistustel, talitustel, tegevustes pole arvestatud nende erivajadustega.
Ometigi ütleb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, et kõik üldsusele mõeldud avalikud teenused ja ehitised on võrdsetel alustel juurdepääsetavad ka puuetega inimestele ja arvestavad nende vajadustega.

Ligipääsu tagamine
Kümmekond aastat tagasi tegi Soome luterlik kirik põhjaliku uuringu puuetega inimestest kirikus. See hõlmas nii füüsilist ligipääsu kui sisulist tegevust. Uuringu tulemusena koostati üksikasjalik tegevuskava ning selle täitmine läheb neil edukalt.
Kui siis rääkisin, et me võiksime Eestis sama teha, seda enam et oleksin saanud oma sõprade kaudu kõik need küsimustikud, mida aluseks võtta, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on pehmelt öeldes utoopia. Linnades veel ehk kuidagi, aga maakohtades pole ju enam bussiliiklustki, tavainimesedki ei pääse kirikusse, mis me siin veel puuetega inimestest räägime!
Ja üldse – kes sellega peaks tegelema, kas vaene koguduseõpetaja, kes niigi upub töösse, on kohapeal veel köster ja kellamees, sekretär ja koristaja, vajadusel sibi kah, heal juhul paar korda aastas jõuab kohalikku hooldekodusse … Sinnapaika see jäigi.
Mingil määral on asja uurinud liikumisvabaduse töögrupp, kes püüab aja jooksul anda ülevaate kõigist avalikest asutustest ligipääsetavuse seisukohalt. Nende andmetel on praegu meie pühakodadest täiesti ligipääsetavad 24%, piiratud ligipääsuga (see tähendab, et inimene vajab kõrvalabi) 48% ja ligipääsmatud 28%. Samas on külastatud peamiselt linnades asuvaid kirikuid, väiksematesse maakohtadesse pole jõutudki veel.

Kaldteed kirikus
Kui ise olen mööda Eestimaad ringi liikunud, olen püüdnud kõik teele ette jäävad kirikud ka selle pilguga üle vaadata ja tundub, et pilt on siiski kurvem. Täielikult ligipääsetavat kirikut veel väljaspool linnu kohanud polegi. Mõnes üksikus kohas oli näha teisaldatavat kaldteed, enamikus mitte.
Mitmel pool hakkasid silma nn surmarelsid – kaks raudrenni üle astmete, tavaliselt ülijärsu kallakuga. Ratastoolis neid mööda ilma abistajata sõita ei saa, elektriratastoolis (mis tegelikult peaks inimesele palju suurema liikumisvabaduse andma) üldse mitte. Või mida arvata, kui kaldtee on küll olemas, aga selle alguses või lõpus väike aste või siis tuleb selleni pääsemiseks üle muru või mööda munakive sõita?
Vaegkuuljatele mõeldud silmusvõimendist või pimedate tarbeks taktiilsest kaardist pole üldse mõtet rääkida – neid lihtsalt pole. Mõnes kirikus on vaegkuuljatele kõrvaklapid, aga neidki peab oskama küsida, igas pingis ju pole …
Kuulen juba vastuhääli, et kõik see nõuab raha ning pealegi on meil suurem osa kirikutest muinsuskaitse all, ilma nende loata ei tohi naelagi seina lüüa. Tegelikult pole sellised lihtsad lahendused üldse kallid. Kui töömehed oma kogudusest võtta, siis ainult materjali kulu. Usun, et nii Jaan Tammsalu kui Joel Luhamets on valmis lahkesti kogemusi jagama, kuidas muinsuskaitsjatega suhelda nii, et kõik rahule jääksid.
Teine küsimus on see, et kui puudega inimene lõpuks kirikusse jõuab, kuidas me teda vastu võtame. Kas me oskame arvestada tema erivajadustega, kas suudame suhtuda temasse samamoodi nagu teistesse koguduseliikmetesse, kas meil on pakkuda talle kohta endi hulgas? Kui palju me ise üldse erivajadustest teame?

Koer kirikus?
Aastate taha jääb juhtum, kui meid külastas pime vaimulik Soomest. Kirikusse tuli ta juhtkoeraga ning kirikumees oli lausa paanikas – koer kirikus, kuhu see ometi kõlbab! Nüüd loodetavasti sellist reaktsiooni enam ei kohta, küll aga olen kuulnud nurinat, et juhtkoeral pole suukorvi. Kui siis ütlesin, et seda ei tohigi tal tööajal olla, tehti suured silmad.
Paljudest muudest erivajadustest teame ilmselt veelgi vähem. On asju, mis esmapilgul välja ei paistagi ning alles ajapikku märkame, et midagi on teistmoodi. Võib-olla nõuab see meilt oma seniste arusaamade ja tegutsemisviiside muutmist, oma mugavustsoonist välja astumist. Alati ju ei piisa üldistest kõigile inimestele mõeldud meetmetest, vajatakse erimeetmeid ja nn positiivset diskrimineerimist, aga lõppkokkuvõttes tasub see end ära.
Tiiu Hermat

Read more Comments Off on Õigused on, kas ka võimalused?

Tuuli Võsa ja Veelika Jõgi on võtnud südameasjaks pakkuda inimestele emotsionaalset tuge. Nad usuvad, et nende töö on õnnistatud. Rita Puidet

Oktoober oli sel aastal kuulutatud vaimse tervise kuuks. November on rahvakalendris hingedekuu ja detsembris saab aastaseks mittetulundusühing Hingetugi. See oli piisav põhjus kutsuda vestlusringi Tartu teoloogia akadeemias hingehoiu erialal õppinud Tuuli Võsa ja Veelika Jõgi.

Tuuli ja Veelika ütlevad, et mittetulundusühingut Hingetugi asutama suunas teadmine, et praeguses inforohkes maailmas, kus tihti tuntakse end üksi oma hädadega, vajatakse hingetuge. Põhjuse nii uskuda andis igapäevaelu, aga ka lastelt kuuldud lood sõprade perede muredest. Lapsesuu ju ei valeta. Peavarju leidsid hingehoidjad Pindi kogudusemajas Lasva külas. Kogudus on vahetanud hoonel aknad ja soojustanud maja ning pannud uue laudise. Ühiselt plaanitakse ette võtta siseremont – siis ollakse valmis kõike plaanitavat ellu viima.

Valmis kuulama
Nad ütlevad, et inimese elus on pidevalt olukordi – ka ilusate suveilmadega päevil –, millega on raske toime tulla. Iga päev võib lugeda või kuulda mitmesugustest õnnetustest. Taoline teave pakub inimestele eriliselt huvi ja see on õõvastav, ütleb Tuuli. See on justkui teistpidi toimetulek eluga. Vastukaaluks tahavad Tuuli ja Veelika pakkuda inimestele teadmist, et surma ei pea kartma, tänulik tasub olla selle eest, kui enda ja lähedastega pole juhtunud õnnetusi, kui tervis on (enam-vähem) korras ja mõistus selge. Üksteisest rohkem hoolides saame tegelikult palju ära teha. Mõnikord on aga vaja aeg maha võtta ja rääkida usaldusväärse inimesega hinge vaevavatel teemadel.
Perearstide kinnitusel aitaks paljude inimeste terviseprobleeme lahendada lihtsalt sellega, et keegi kuulaks neid. Nii tahavad Tuuli ja Veelika pakkuda inimestele tuge hingehoidlike vestlustega. Need on individuaalsed, aga nad plaanivad edaspidi korraldada samuti vestlusringe eakatele, kodustele emadele, erivajadustega lastega peredele, vähidiagnoosi saanutele – sihtgrupi valik on lai. Esimesena kutsutakse kokku leinajad, et aidata surmaga toime tulla. Just sügis, kui inimesed tubasemaks ja oma mõtetega silmitsi jäävad, on raske aeg.
Ühingu tööshoidmisel peavad Veelika ja Tuuli salanipiks koolituste korraldamist. Nad näevad Põlva- ja Võrumaa asutuste vajadusi, aga teinekord ei jõua head koolitused rahapuudusel Tallinnast või Tartust kaugemale. Asutustes ja ka koolides võiks rohkem rääkida, mida tähendab vaimne tervis, et inimesed seda enam tähtsustaksid. Just esmatasandi koolitustega saaksid nad hästi hakkama.

Lihtsalt inimene
Veelika ja Tuuli väidavad, et Eesti kontekstis vajatakse hingehoidjatena inimesi, keda abivajaja võiks samastada iseendaga. Paljude probleemidega vaimuliku poole ei pöörduta, ent kellegagi, kel oleks vajalik ettevalmistus, oleks vaja rääkida.
Kõige teravama vajaduse hingehoidja järele kutsub esile muidugi surm. Ja seda juba enne leina faasi, siis, kui inimene hakkab sellest elust lahkuma. Ideaalne oleks nende sõnul Hollandi mudel, kus ei tegelda mitte ainult surijaga, vaid ka lähedastega, ja seda vajadusel kuni pool aastat pärast lähedase lahkumist, et aidata lein läbi teha.
Neil on kogemus loost, kus inimene jõudis kahjuks küll haiglas surra, enne kui info temast hingehoidjateni jõudis, kuid kelle elukaaslasega nad ühendust võtsid ja teavitasid hingetoe võimalusest. Päev hiljem helistas elukaaslane tagasi ja avaldas siirast imestust, et niisugune väga vajalik teenus olemas on. See oli taas olukord, kus nad tundsid, et inimene on südamest tänulik mõneminutilise telefonikõne üle ning teadmise eest, et tal on võimalus pöörduda hingehoidja juurde, kui ta selleks valmis on.
«Inimesed räägivad oma kogemusest lähedastele, sõpradele ja tuttavatele. Jumal juhatab asjad nii, et inimesed leiavad tee meie juurde. Suust suhu leviv teave on kõige parem reklaam,» kinnitavad naised. Lühikese tegutsemisaja jooksul on neil tulnud tegelda ka lapse surma teemaga.

Üldinimlik, ent kättesaamatu
Tuuli ja Veelika meenutavad kõnelust aasta tagasi Lasva vallavanemaga, kui nad oma ideed tutvustasid. Siis ütles vallavanem, et kaudses mõttes on kõik teisele inimesele hingehoidjad. See on üldinimlik lähenemine, aga tegelikkuses ei võta me argirutus aega teisele pühenduda, ka jääb selleks enamasti oskustest puudu. Vallavanem kiitis naiste plaani ja tundis head meelt, et ühingu asupaigaks saab just Lasva vald.
Tuuli meenutab «Naistevahetuse» saadet, mis on meelelahutuslikku laadi. Ent osalenud peredel tekib pärast saadet ports psühholoogilisi probleeme. Seepärast peaks üldsuseni tooma teadmise, et oleksime lähedaste vastu tähelepanelikumad ega teeks neile tahtmatult ega muidugi ka tahtlikult haiget.
Tuuli ja Veelika on mõelnud, et nad tahaks hingehoidu pakkuda ka vaimulikele. Nemadki kogevad inimlikke hädasid ja need on kõigile rasked kanda. Hingehoidjad ei ole kohtumõistjad, nad järgivad eetika printsiipi, et kõneldu jääb vaid kahe inimese vahele. Seepärast julgustavad nad vaimulikke vajadusel nende poole pöörduma.

Tavaline teenus   
Kuna inimestel pole enamasti ettekujutust, mis on hingehoid, on Tuuli mõistet selgitanud Lõunalehes. Nad osalesid Võrumaa tervisemessil ja Võru praostkonna misjonipäevadel ning nägid inimeste reaktsiooni. Mõni vanem inimene ütles, et on elu jooksul küllalt leina näinud ega vaja sellega hakkamasaamiseks mingit ühingut. Mõni teine aga pidas nende tegevust väga tänuväärseks.
Tuuli ja Veelika soovivad omavalitsusteni viia mõtte, et hingehoiust saaks sotsiaalteenus nagu õendusabi ehk oleks omavalitsuste poolt toetatud. Nad ütlevad, et õnneks on nende pered aktsepteerinud nende tegevust, sest praegu seisab see püsti isiklikul rahakotil. Aga nad loodavad, et olukord muutub.
Põhjust selleks annab kas või fakt, et neilt telliti vanemluse ehituskivide koolitust, mis toimub Põlvas ja Võrus. «Õnneks saame hakkama. Teeme seda, mis on südames, küll siis leib ka lauale tuleb,» on nad optimistlikud.

Mina olen oluline
Kuidas aga igapäevaselt oma vaimse tervise eest hoolt kanda? Tuuli ja Veelika ütlevad, et kõige lihtsam on öelda endale piisavalt tihti ja siiralt ning vajadusel kõva häälega: ma armastan ennast. Oleme harjunud teiste inimeste ootusi täitma. Tegelikult peaks arvestama eelkõige enda vajadustega ja siis vaatama, kas mul on ressurssi, sh vaimset jõudu, et teisi aidata. Sageli unustavad kristlased iseenda vajadused. Erinevalt füüsilistest hädadest ei paista vaimse tervise probleemid ka välja. Kui me oma vajadustega ei arvesta, tekib rahulolematus ja ärevus.
Lihtsamad nipid oma vaimse tervise hoidmiseks on suhete hoidmine, jalutamine looduses, lugemine, muusika kuulamine, pillimäng, laulmine, tantsimine, harrastustega tegelemine jne. See on nagu palvetamine, mis peaks olema inimese igapäevaelu osa, mitte vahel meenuv võimalus.
Rita Puidet

MTÜ Hingetugi
Asutatud 15. detsembril 2015.
Telefon 5662 2949; e-post: hingetugi@gmail.com.
Vt ka Facebook.com/hingetugi.
Hingehoid on osa tööst, mida tehakse inimese kui terviku nõustamiseks ja hoidmiseks. Hingehoidja ülesanne on vähendada haigustest, õnnetustest või elusituatsioonist põhjustatud psüühilise kriisi kahjulikke kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus.

Read more Comments Off on Mõttes oleme kõik teisele inimesele hingehoidjad