Kiri roomlastele on mitmel põhjusel erilisel kohal Pauluse kirjade seas. Selles õpetuslikult kõige olulisemas kirjas käsitleb ta erakordselt põhjalikult ristiusu põhitermineid nagu õigus, usk, seadus, patt ja arm. Seetõttu on kirja roomlastele kutsutud traditsiooniliselt ka usuõiguse hartaks.

Kirja roomlastele võib pidada ka ristiusu üldtutvustuseks ja isegi apostliku aja esimeseks «dogmaatikaõpikuks».
Kui apostel kirjutas kirja, siis ilmselt ei plaaninud ta teadlikult õpikut kirjutada. Siiski on selle kirja juures peatudes põhjust küsida, miks apostel kirjutas sellise õpetusküsimusi rõhutava kirja just Rooma kogudusele. Ta polnud isegi kunagi Roomas käinud ja aastate eest sinna tekkinud kogudus sai olla talle tuttav vaid kuulujuttude kaudu.

Kirjutamise aeg ja koht
Kiri roomlastele on tähtis infoallikas Pauluse enda eluloo ja tema selle aja reisiplaanide kohta. Kirja lõpuosa põhjal võib järeldada, et Paulus on veel kolmandal misjonireisil ja jõudnud Korintosesse. Apostlite tegude raamatu põhjal viibis ta seal umbes kolm kuud (Ap 20:1–3).
Kirja lõpus tervitusi saatnud isikute hulgas on neid, kes ei olnud sel ajal Paulusega. Kiri roomlastele võiks seega olla kirjutatud nende Korintoses viibitud kuude ajal. Korintosele viitab ka linna sadamaalal asunud Kenkrea koguduse teenija Foibe mainimine (16:1–2). Foibet peetakse Korintose koguduse esindajaks, kes viis roomlastele kirjutatud kirja kohale.
Kirja kirjutamise täpset aega on raske kindlaks teha. Kõige varasema määratluse kohaselt oleks Paulus pidanud viibima Korintoses aasta 56 detsembrist kuni märtsini 57. Kõige hilisem dateering kandub aastasse 58. Seega võib asetada kirja kirjutamise aja aastate 56–58 vahele.

Miks kirjutati kiri roomlastele?
Kui Paulus kirjutas kirja roomlastele, siis olid tal selleks peale õpetuslike seisukohtade ka oma isiklikud põhjused. Sissejuhatuses pärast algustervitusi (1:8–15) ja ka kirja lõpuosas (15:22–33) kirjutab ta, et on plaaninud mitu korda reisi Rooma linna. Ta ei lähe sinna esimest korda evangeeliumi kuulutama. Kuuldud sõnumite põhjal Rooma kristlaste «usust räägitakse kogu maailmas» (1:8). Ta ütleb teadvat, et neil on juba enne hulgaliselt kõiksugust vaimulikku teadmist, nii et «suudate ka üksteist manitseda» (15:14).
Paulus leidis, et tema kuulutustöö Väike-Aasias ja Kreekas on juba tehtud. Nende tööülesannete tõttu «ongi mind palju kordi takistatud teie juurde tulemast. Et mul nüüd ei ole aga neil aladel enam kohta ja ma olen nii palju aastaid igatsenud tulla teie juurde, siis Hispaaniasse reisides loodan ma teid näha ja teie saatel jõuda sinna, kui ma esmalt olen teie keskel end natuke kosutanud» (15:22–24).
Apostel plaanis seega misjonireisi täiesti uutesse kohtadesse. Selleks aga vajas ta Rooma kristlaste majanduslikku, vaimset ja vaimulikku abi. Et nad oleksid valmis teda selles aitama, oleks neil vaja juba enne apostli saabumist õppida võimalikult hästi tundma Pauluse õpetust ja tööd. Seda on peetud üheks tähtsaks põhjuseks, miks kirjutati kiri roomlastele.

Rooma kogudus
Jeruusalemmast aastal 30 liikvele läinud evangeelium oli jõudnud ka Rooma juba esimese nelipüha järel, kui seal olnud Roomas elavad juudid olid saabunud koju (Ap 2:10). Toonase maailmariigi üle nelja miljoni elanikuga pealinnas elas sel ajal umbes 40 000 – 50 000 juuti. Algselt puudutas uus usk esmalt juute, aga aja jooksul üha rohkem ka paganliku taustaga mitmerahvuselist ja multikultuurset muud elanikkonda.
Aastal 49 oli Rooma juutide seas tõsiseid rahutusi, milles keiser Claudius (41–54) süüdistas juute ja kristlasi nende vastuoluliste õpetuste tõttu. Seepärast saatis ta linnast välja kõik juudid (Ap 18:1–3). Väljasaatmine tähendas aga ka seda, et Rooma pagankristlased olid jäänud linna ilma kogenud juhtideta, kes juudikristlastena tundsid kõige paremini Vana Testamendi kirjutisi.
Kui Paulus lõpuks 59/60. aastal Rooma saabus, siis kutsus ta juhid enda juurde ja rääkis, miks ta soovis nendega kohtuda. Linna rahulikku õhkkonda, mis oli iseloomulik Claudiuse surma (aastal 54) järgsele ajale, kirjeldab hästi juutide vastus temale: «Me ei ole saanud Juudamaalt ühtegi kirja sinu kohta ega ole tulnud siia ühtegi venda, kes sinust oleks midagi paha teatanud või rääkinud. Aga me peame õigeks sinu enda käest kuulda, mida sa mõtled, sest sellest lahkusust on meil teada, et selle vastu räägitakse kõikjal.» (Ap 28:17–31)
Kiri roomlastele ja selle autor olid saabunud Rooma peaaegu teineteisele järgnevatel aastatel. Kõigil oli seal nüüd võimalus tutvuda selle uue usuga, lugedes sellest nii kirjast roomlastele kui ka kuulates Pauluselt endalt, «mida ta mõtles».
Sellega algas Luuka järgi «kaks täisaastat» kestnud Pauluse elu viimane tööetapp Roomas. Ta elas üürielamus, «kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata» (Ap 28:23–31). Pauluse elu lõpust, näiteks sellest, kas ta käis kunagi Hispaanias, pole säilinud usaldatavaid fakte. Traditsiooni kohaselt suri ta märtrisurma Roomas aastal 67 või 68.
Jorma Kiviranta
«Roomalaiskirjeen historiallista taustaa». Siionin Lähetyslehti, november 2015. Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Pauluse kirja roomlastele ülesehitus
Sissejuhatus 1:1–17
Kirja õpetuslik peaosa 1:18–8:39
Inimkonna süü, Jumala õiglane kohus
Patuse õigeksmõistmine usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata
Vaimu loodav uus elu, vabadus patust ja seaduse orjusest
Jumala päästeajalooline plaan 9:1–11:36
Jumala päästeplaanis on Iisrael ja paganrahvad võrdse staatusega, pääste on mõeldud kõigile
Iisraeli pääsemine, Jumal ei ole hüljanud oma rahvast
Usk ja elu 12:1–15:13
Usk annab jõudu elada Jumala tahte kohaselt
Lõpposa 15:14–16:27
Apostel kirjeldab oma ülesannet; uued reisiplaanid
Tervitused Rooma kogudusele

Read more Comments Off on Pauluse kirja roomlastele ajaloolisest taustast

k6rb1Globaalses maailmas oleme mitmete eetiliste küsimuste ees, millele vastamisel võib Vana Testament olla igati aktuaalne allikas. Nii on ka pagulastega seotud teemadel arutledes kasu Vanast Testamendist.

Vanas Testamendis esineb sõna (juutide hulgas elav) võõras (ger) 92 korda ja (väljastpoolt käima tulnud) võõramaalane (nokhri) 46 korda. Kiriku aktiivsus pagulasküsimuses on seega piisavalt põhjendatud. Mida siis Vana Testament räägib võõramaalastest ja nende olukorrast?

Iisraellased on ise olnud võõrad
Vana Testamendi järgi on Iisrae­li patriarhid Aabraham, Iisak ja Jaakob olnud ise võõrad. Kui Jumal tegi lepingu Aabrahamiga, siis ta andis talle teada, et tema järglased peavad olema mitusada aastat võõramaalased Egiptuses (1Ms 15:13): «Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.»
Aabraham oli Kaananimaal elades võõramaalane. Kui ta ostis endale perehaua Hebronisse, siis ta ütles müüjale oma ühiskondlikku asendit silmas pidades järgmist (1Ms 23:4): «Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juurde pärushaud, et saaksin matta surnu oma silma eest.» Mooses pani oma pojale nimeks Geersom, põhjendades seda järgmiste sõnadega (2Ms 2:22): «Ma olen võõras võõral maal.»
Võõramaalastena elanud patriarhid teadsid täpselt neid riske ja raskusi, mis Piibli ajastul kaasnesid nende ühiskondliku ja õigusliku staatusega. Patriarhid kartsid sageli probleeme kohalike elanikega. Aabraham näiteks kartis, et ta tapetakse tema kauni naise pärast.

Paasapühad toovad meelde pagulasaja
Paasapühad on alati tuletanud juutidele meelde nende pagulaseks olemist Egiptuse orjuses. See igal aastal korduv püha on hoidnud nende mälus olulisena võõramaalase seisundit. Näiteks seadusandluses põhjendati seda, miks võõramaalast ei tohi kohelda ebaõiglaselt, sellega, et rahvas ise on olnud võõramaalasena Egiptuses. Vanimas Moosese seaduste kogumikus, niinimetatud Lepinguraamatus (2Ms 21–23) on kirjas järgmised võõramaalasi puudutavad seadused ühes põhjendustega:
2Ms 22:20: «Ära rõhu võõrast ja ära tee temale häda, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!»
2Ms 23:9: «Võõrale ära tee häda: te ju mõistate võõra hinge, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!»
2Ms 23:12: «Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka, et su härg ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata!»
Eriti selgelt tuleb Egiptuse pagulasaeg esile Viienda Moosese raamatu reeglites.

Üks ja sama õigus iisraellastele ja võõrastele
Vana Testamendi seadusandlus erines muust selle aja Lähis-Ida seadusandlusest oma humaanse suhtumise poolest inimesesse. Keegi võib sellele vastu vaielda, väites, et Vana Testament õigustas kättemaksu, kui ütles «silm silma vastu ja hammas hamba vastu». Tegelikkuses oli seegi reegel püüd juhtida seadusandlust humaansemasse suunda. Kaini järglane Lemek kiitles sellega, et ta maksab endale tehtud ebaõigluse eest kätte mitmekordselt (1Ms 4:23–24).
Lemeki-sarnastele Rambodele määratakse nüüd seadusega õige kättemaksu määr: silm silma vastu ja hammas hamba vastu, mitte rohkem. Rabid otsustasid lõpuks, et sellises olukorras on ainus õige viis nõuda rahalist kompensatsiooni põhjustatud kannatuste või füüsilise vigastuse eest.
Samal viisil viitab Jeesus Vana Testamendi humaansele seadusele «silm silma vastu» ja õpetab, et nüüd on tulnud aeg astuda samm edasi ja armastada oma vaenlast (Mt 5:38–39): «Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!»
Võõra olukord oli õiguslikult kaitstud mitmel tasandil. Üldine põhimõte oli, et sama seadus kehtib nii iisraellase kui välismaalase suhtes. Näiteks 5Ms 24,17–22 lausub selle «silm silma ja hammas hamba vastu» seaduse kohta: «Ja tuleta meelde, et sa ise olid ori Egiptuses, ja et Issand, su Jumal, lunastas sind sealt; sellepärast ma käsin sind seda teha!»
Võõramaalase õiguslik seisund ei erinenud iisraellase omast ka nendel puhkudel, kus rakendati surmanuhtlust (4Ms 15:30–31). Ka välismaalane võis kogemata põhjustada kellegi surma ja temalgi oli sama õigus kui iisraellasel selles olukorras pageda linna, kus sai pelgupaiga (4Ms 35:15).

Võõramaalase majanduslik olukord
Vanas Iisraelis ei olnud maksusüsteemi. Rahvas pidi hoolt kandma selle eest, et templiteenistus toimiks ja vaesemate elanike eest kantaks hoolt. Varasematel etappidel kanti vaeste ja välismaalaste eest hoolt nii, et osa vilja- ja puuviljasaagist jäeti korjamata, et nad saaksid seda süüa. Ajaloo hilisemal ajajärgul pidi igaüks maksma kümnist Jeruusalemma templile, kust seda jagati edasi abivajajatele.
Võõramaalased olid üks osa abivajajatest (5Ms 14:28–29; aga ka 5Ms 26:12–15): «Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu leviit, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga, ka võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis, et Issand, su Jumal, sind õnnistaks kõigis su kätetöis, mida sa teed!»
Olukorda kirjeldavad hästi ka 5Ms 24 antud eetilised elujuhised, mida iisraellased peavad järgima. Nendes kordub nõue kanda hoolt võõramaalaste õiguste eest. Sageli tuletatakse iisraellastele meelde, et nad ka ise olid võõrad Egiptuses. Näiteks 5Ms 24:14–15: «Ära tee liiga kehvale ja viletsale palgalisele, olgu ta su vendade või võõraste seltsist, kes asuvad su maal su väravais. Anna temale ta palk samal päeval, enne kui päike loojub, sest ta on kehv ja ta hing igatseb seda palka, et ta ei hüüaks su pärast Issanda poole – see oleks sulle patuks!»
Võõramaalastel polnud õigust olla maaomanik. Seetõttu tegid nad sageli oma tööd päevapalga eest. Selles kontekstis on huvitav aspekt Hesekieli raamatu (47:22–23) tulevikuvisioon, mille järgi ka välismaalased saavad osa pärisosast: «Jaotage see liisu läbi pärisosadeks enestele ja võõrastele, kes asuvad teie keskel ja kes on teie keskel lapsi sünnitanud; nad olgu teile nagu pärismaised Iisraeli laste hulgas: nad saagu koos teiega liisu läbi pärisosa Iisraeli suguharude seas! Selles suguharus, kelle juures võõras asub, peate temale andma ta pärisosa, ütleb Issand Jumal.»

Välismaalaste olukord usu praktiseerimisel
Välismaalased said osaleda ka paasasöömaajal, aga selleks pidid mehed laskma end ümber lõigata. Vastavalt Moosese seadusele sai vaid ümberlõigatu paasasöömaajast osa võtta. Põhjenduseks on jälle see, et sama seadus kehtis nii juudi kui võõramaalase kohta. Ka muudel pühadel, näiteks lehtmajadepühadel, said osaleda võõramaalased. Nad said tuua ka Jumalale ohvrianni. Ka siis rakendati sama põhimõtet: üks ja sama seadus nii juudile kui võõrale.
Kui välismaalane oli teinud pattu, võis ta tuua Issandale patuohvri (4Ms 15:27–29): «Aga kui üksik inimene kogemata pattu teeb, siis ta toogu patuohvriks üks aastane emane kitsetall ja preester toimetagu lepitust eksinud hinge eest, kes kogemata on patustanud Issanda ees; kui tema eest on lepitust toimetatud, siis antakse temale andeks! Pärismaalasele Iisraeli laste seast ja võõrale, kes elab teie keskel, olgu teil ühesugune seadus, kui midagi on tehtud kogemata.»
Välismaalane pidi ohverdama oma looma õigel viisil. Vere söömise keeld puudutas ka võõramaalasi. Võõras pidi Iisraelis elades järgima seksuaaleetikat. Võõramaalasi võidi ühe ja sama seaduse alusel kohustada tegutsema vastavalt maa reeglitele. Kui Iisraelis keelati ebajumalate teenimine, siis sama seadus laienes ka välismaalastele.

Ülesanne kaitsta võõramaalaste õigusi
Vana Testamendi maailmas esines nii nagu tänapäevalgi eelarvamusi teistsuguste inimeste suhtes. Võõras ja välismaalane oli mingil moel teistsugune ja isegi ohtlik isik. Seetõttu tuli eelarvamuste tõttu sageli ette välismaalaste õiguste rikkumisi. Eriti tulid eelarvamused esile kriisiolukordades. Nii sisaldab Vana Testament ka tekste, mis on kriisiaegadel koostatud võõramaalastest koosnevate rühmade vastu.
Siiski on Vanas Testamendis ka manitsusi pidada silmas võõramaalaste õigusi. Kohtumõistjatele antakse nõu (5Ms 1:16): «Ja ma käskisin tol korral teie kohtumõistjaid, öeldes: Kuulake järele oma vendade vahel ja mõistke neile õigust venna ja venna vahel, või tema ja võõra vahel, kes ta juures on.» 5Ms 27:19 järgi on neetud see, kes tallab jalge alla võõramaalase õigusi Iisraelis.
Iisraellastele tuletatakse meelde seda, et Jumal pole erapoolik, vaid on valinud neid raskest võõramaalase staatusest omandrahvaks (5Ms 10:17–19): «…sest Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!»
Selles tekstis on märkimisväärne väljend: jumal armastab võõrast. Ja seejärel tuletatakse iisraellastele meelde, et just nemad said sellest Jumala armastusest osa, kui nad olid võõrad Egiptuses.
Sageli tõstavad prohvetid oma kuulutuses esile võõramaalaste eriasendit ja manitsevad iisraellasi, et nad kannaksid hoolt nende olukorra ja õiguste eest. Näiteks Jr 7:6: «Ära tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks.»
Samuti on psalmides manitsus kanda hoolt võõramaalaste õiguste eest (Ps 94:6). Tuletatakse meelde ka seda, et Jumal ajab võõraste asja (Ps 146:8–9): «Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid. Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja.»

Armastuse kaksikkäsk
Meile on tuttav armastuse kaksikkäsk, mis kohustab armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nii nagu iseennast. Mk 12:28–31 näitab Jeesuse ja käsutundja vestlust Toora kõige olulisemast käsust järgmisel kujul: «Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: «Milline on kõige esimene käsk?» Jeesus vastas: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.»
Jumala armastamist puudutav käsk on 5Ms 6:4–5 ja seal on esile toodud juudi usu tuum. On vaid üks Jumal, keda tuleb armastada kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Jee­suse ligimese armastust puudutav käsk on võetud 3Ms 19:33–34, mille kontekst võib meid üllatada: «Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal!»
Jeesuse käsk armastada ligimest on seega just nimelt võõramaalast puudutav käsk. Jeesusel on ligimese armastamise mõõdupuuks just see, mil määral ta on valmis osutama armastust võõramaalaste ja võõra hõimu esindajate vastu.
Miks kristlik kirik on olnud Soomes nii huvitatud võõramaalaste ja pagulaste probleemist? Vastus on ilmne. Võõramaalaste ja pagulaste kohtlemine on mõõdupuuks sellele, kuidas kristlik kirik armastab ja hoolib nendest, kelle ühiskondlik ja õiguslik asend nii maailmas kui ka Soomes ei ole turvaline. Inimese probleeme ei märgata bürokraadi töölaua ääres, vaid elades inimese kõrval nii tema probleemides kui abituses.
Antti Laato
«Muukalainen Vanhassa testamentissa». Sanansaattaaja Extra nr 2/2015.
Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Read more Comments Off on Võõramaalane Vanas Testamendis

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last. Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata. Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: «Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest!» Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immaanuel», see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. (Mt 1:18–24)

Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aar­ded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. (Mt 2:10–11) Jõulukaart koos kuivatatud õitega Issanda Taevaminemise kloostrist Õlimäelt.

Üsna hiljuti olid jõulud Jeesuse sünnipäevana kristlik püha ka ühiskonnas. Isegi kui jõululapsest palju ei räägitud, ei üritatud teda maha vaikida. Praeguses Euroopas ei räägita enam Jeesusest. Kahju, nii jäetakse end ise eemale Jumalast, sest kristliku jõulusõnumi ainus sisu on, et Jumal on lähedale tulnud – et ühes inimeses, kes sündis erilisel viisil, on sünnist peale kadunud vahesein lihast ja verest inimese ning Jumala vahel, kes on Vaim.
Olid ajad, mil seda sõnumit usuti ning Euroopa täht säras kõrgel. Nüüd on Euroopa hiilgus hajumas ja kristlik usk levib muudes maailmajagudes: Hiinas, Aafrikas.
Kas poleks aeg taas mõelda, mis on jõulusõnumi sisu?
Igal aastal kõlab jõuluevangeelium Jeesuse Kristuse sünnist, kuidas ilmus ingel Petlemmas ja karjased tulid teda kummardama. Selle loo näib olevat jutustanud Luukale Maar­ja, kellega ta võis kohtuda Jeruusalemmas, kogudes materjale oma evangeeliumile (Lk 1:1–4). Luukas räägib ka hiljem Jeesuse emast, kuidas too kõik Jeesusega seotud imelised sündmused meelde jättis, mõtiskledes nende üle oma südames. On osutatud, et Luuka evangeeliumis leidub üldse kuidagi naiselikult õrn ja helde toon.
Matteuse jutustus Jeesuse sünnist räägib aga Joosepist, andes alust arvata, et evangelist toetub ka tegelikult Jeesuse kasuisalt kuuldule. Joosepile ju ilmus unes ingel ja ütles olulise sõnumi. Mõlemal juhul olid sündmuse selgitajaks inglid – siin Joosepile unes ja seal karjastele ilmsi. Jeesuse sünd oli nii imeline, et vajas kommenteerimist.
Kuuldud lugu on nimetatud ka Joosepi pöördumislooks, kes pidi ületama kaks takistust, sisemise ja välimise, et saada osaleda selles, mida võttis ette Jumal. Sisemiseks takistuseks oli sündmuse erakordsus, mida polnud lihtne uskuda. Jumala Vaim, kes maailma loomisel hõljus vete kohal, hõlmas nüüd endasse Maarja, nii et too jäi lapseootele. Mõelgem ise: kes midagi sellist usuks, kui ei oleks ingel isiklikult kohal kinnitamas, et sündimine toimub tõepoolest neitsist? Joosep uskus ja tegi, mida paluti.
Prohvet Jesaja oli juba üle 700 aasta varem ette kuulutanud, et neitsi jääb lapseootele, aga kes oleks seda uskunud, enne kui Jeesus oli suureks kasvanud, võimsaid ja imelisi tegusid teinud ning ilmunud ülestõusnuna jüngritele? Pigem nagu ikka kahtlustati, et Maarjal oli salaja armuke, kes on tegelikult lapse isa. See, et Maarja oli lapseootele jäänud, pidi juba tema välimusest välja paistma, mida Joosep märkas nagu teisedki.
Sellest lähtubki väline takistus, mille Joosep pidi ületama – inimeste pilkamine ja naakumine, mis küllap sellele järgnes. Aga juba seetõttu, et Joosep oli õiglane (nagu kuulsime), ei tahtnud ta kihlatut maha jätta, teda avalikult häbistada. Ingli kinnitusel võttis ta Maarja oma majja ja oli valmis taluma halvustusi. Hiljemgi sõimati Jeesust Maarja pojaks – ema järgi nimetati inimest ainult siis, kui isa peeti tundmatuks (Mk 6:3). Teisel korral paisati Jeesusele näkku: «Meie ei ole sündinud liiderdamisest» (Jh 8:41) – tema seega on.
Mida ütleb jõulusõnum meile? Ärgem häbenegem Jeesuse ainulaadsust ega tunnistust tema erilisest sünnist! Ingel käskis Maarja pojale panna nimeks Jeesus, et läheks täide ettekuulutus neitsist sündinud Immaanueli kohta. Jeesus tähendab tõlkes «Jumal päästab», Immaanuel aga – «Jumal on meiega». Teisisõnu: kui Jumal on meiega, meie juures, siis oleme päästetud.
Sild taeva ja maa vahele on rajatud – esmalt Jeesuses, seejärel meis. Me oleme päästetud Jumalast mahajäetusest ehk patust niipea, kui Püha Vaim teeb meidki usu läbi oma templiks. Seepärast ongi Jeesus meile alati oluline, et temas kohtuvad Jumal ja inimene – seesama jumalaosadus hakkab aga meiski kasvama, kui temasse usume.
Tänapäeval on Jeesuse-fenomeni selgitatud ka evolutsioonimõiste abil: Jeesus oleks siis uus evolutsiooniaste, kus teostub täiuslikult meie juures alles algeti esinev (nii on arutlenud Uku Masing, Benedictus XVI jt). Meie üksnes aimame, et on olemas Jumal ja kõrgem maailm, aga järgmisel astmel võime seda tunda vahetult. Loomad ei ole meiegi kõrgusel, aga meie võime saada Jee­suse sarnaseks, kui laseme jõululapsel ennast õpetada ning võtame ta vastu oma ellu.
Nagu Joosepil, tuleb meilgi ületada kaks takistust: sisemine ja väline. Tuleb julgeda uskuda, et võimatu on võimalik – seda kinnitas ingel Gab­riel Maarjale, kui kuulutas tema lapseootele jäämist Pühast Vaimust (Lk 1:37).
Eurooplased on arvatavasti just seetõttu arenenud teistest ette, et nad uskusid võimatut – seda, et tuleb hüpata kaugemale iseendast, sellest, mis näib normaalsena. Jumal­inimesse ja neitsistsündi uskuda pole ebanormaalne, vaid pigem n-ö ülenormaalne. Kui läänemaailm aga kristlikke jõule häbeneb ja maha vaikib, siis on see lõpu algus – loodame, et selline hoiak on ajutine.
Miski ei takista meid uskumast Neitsi Poega, Ristilöödut ja Ülestõusnut, kui järele mõtleme. Jõulupühade eesmärgiks ongi äratada huvi taevaste asjade vastu, et me maisesse ei mattuks, nägemata kaugemale. Jumal on leitav, ta saab olla meiega! Kes seda taipab, võib rõõmsalt kaasa laulda tuntud laulu sõnadega: «Tänu olgu Jumalal, kõigis paigus taeva all! Rahuvürst, Immaanuel, neitsi poeg on ilma peal!» (KLPR 12).
Arne Hiob

Read more Comments Off on Tänu olgu Jumalal kõigis paigus taeva all!

Piiblid2Usupuhastuspühal, 31. oktoobril toimus Akadeemilise Teoloogia Seltsi ja Eesti Piibliseltsi koostöös EELK Usuteaduse Instituudi ruumes Piibli tõlkimisele pühendatud seminar.

Seminari eesmärgiks oli arutada, milline võiks olla ja peaks olema uus, eestikeelse Piibli 300. aastapäevaks valmiv tõlge. Seminaril pidasid ettekandeid Ain Riistan koos allakirjutanuga, Mihhail Lotman ning Kristiina Ross.
Järgnenud arutlusringis osales auväärne seltskond piiblitõlkimise, teoloogia, kirikuteenimise ja kirjandusega seotud inimesi: Vello Salo, Toomas Paul, Kalle Kasemaa, Peeter Roosimaa, Tauno Ernits, Jaan Bärenson, Matthias Palli, Meelis Friedenthal. Ürituse salvestas Kuressaare Pereraadio ning see on järelvaadatav kahe videofailina Tartu ülikooli televisiooni leheküljel (www.uttv.ee).
Seminar oli sisult intensiivne, ausalt küsimusi tõstatav ning ideederikas. Tooksin välja mõned dilemmad ja küsimused, mis arutelus esile kerkisid ning millele edaspidi vastuseid otsida.
Esmalt tuleb aga kindlasti tõdeda, et alates 1989. aastast on eestikeelse Piibli valik muutunud mitmekesiseks. Piibliseltsi piiblite kõrval on meil juba kasutada mitmeid üksikute piibliraamatute tõlkeid, mõnda isegi mitmes versioonis, eriti näiteks Vana Testamendi Psalme, mida on tõlgitud selle aja jooksul tervikuna kolm korda.
Kahtlemata on edaspidi küsimus selles, kas võtta suund sõnasõnalisele või vabamale tõlkele. Esimest ehk akadeemilisemat stiili esindab Eestis näiteks Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi tõlge 1989. aastast. Vabamaid, funktsionaalsemaid ehk näiteks hästi etteloetavaid tõlkeid esindavad Vello Salo ja Indrek Hirve Pirital tehtud tõlked, aga ka misjonile suunatud ja heas eesti keeles Uue Maailma tõlge.
Taustaks tuleb nimetada asjaolu, et Piibel püha sõnana eeldab paljude arvates just sõnasõnalisemat tõlget. Akadeemilises maailmas pooldatakse žanrierinevuste ning tekstiprobleemide kajastamiseks samuti sõnasõnalisemat tõlget. Teisalt peab Piibel olema hästi loetav, isegi hästi ette loetav, ning see eeldab jällegi vabamat tõlget.
Selliste küsimustega on seotud loomulikult ka eesti keele küsimus, mida tõlkimisel kasutada. Milline keeleregister valida, kellele peaks tõlge olema oma keelevalikuga kõige lähemal. Ka see, kas uus piiblitõlge peaks olema mingis mõttes keelesündmus, on ju kogu Eesti piiblitõlke ajalugu vaadates endiselt õhus.
Piiblikirjanduses on esindatud teatavasti suur hulk erinevaid žanre, osa tekste on proosa-, osa luule- ning osa mõnes segavormis. On jutustusi, laule, palveid, vanasõnu, kuulutusi, seadusepügalaid. Nende žanrierinevustega tuleb vähem või rohkem arvestada – küsimus on vaid, millisel määral. Kas ühtlustada stiili läbi kogu Piibli või minna hoopis nii kaugele, et iga raamat ja tekstilõik on oma äratuntava stiiliga?
Jätkuvalt on küsimus ka selles, et kui tõlkjaid on mitu, siis kas lasta neil rahumeeli oma tõlkestiili hoida või seda tagantjärele ühtlustada. Võib lasta ka teatud žanri esindavaid tekste tõlkida ühtedel ning teisi teistel tõlkijatel.
Küsimus, kas eelistada rohkelt kommenteeritud või väheste märkustega väljaannet, sai seminaril enam-vähem ka vastuse. Kuna üha rohkem kasutatakse Piiblit nutiseadmetes ning aastaks 2039 on see tendents ilmselt tuntavalt süvenenud, siis saab märkuste hulka iga teksti juures kasutaja ise valida. Tasub juba praegu mõtelda sellele, et tulevased piiblid avaldataksegi esmalt elektrooniliselt ning paberil ilmuvad väga spetsiifilised väljaanded, näiteks juubelipiibel uhkelt kaunistatud väljaandena.
Soovin lõpetuseks nimetada aga seda, et kõige rohkem otsustab uue eestikeelse Piibli saatuse inimressurss, mis meie väikeses ühiskonnas on kasutada. See on napp, ning need vähesedki on hõivatud igapäevatööga. Meie ühiskonna ja kirikute esimene ülesanne on hoolitseda seega tõlkijate järelkasvu eest.
Juubelipiiblini jäänud 24 aastat on lühike aeg, aga piisavalt pikk, et kasvatada uus põlvkond asjatundlikke, nii Piibli algkeeltes, eesti keeles, teoloogias kui tõlkekultuuris haritud tõlkijaid. Andekaid noori on meil igatahes küllalt. Tartu ülikooli usuteaduskonnas on sellist tööd noortega juba kaua tehtud, nüüd on võimalus võtta veelgi programmilisem suund.
Urmas Nõmmik,
Tartu ülikooli
Vana Testamendi ja semitistika dotsent

Read more Comments Off on Kuidas valmib uus piiblitõlge?