Aprillikuus Eestit külastanud Taizé munk vend Philip räägib, kuidas Taizé kogukond Lõuna-Prantsusmaal alguse sai, kuidas see on nii suureks kasvanud tänapäeval ja miks Taizé palvused on nii teistsu

read more

Read more Comments Off on Vend Philip Taizest – videointervjuu

"Ma ei ole kunagi osanud sõpradele selgitada, miks ma tulen alati siia  tagasi, kus ei ole just restoranitoit, kus magatakse umbses telgis ja iga päev tuleb tualetti küürida. Aga selles kohas on lihtsalt midagi kirjeldamatult erilist.."
-Christian, Rootsi, 9. kord Taizés.

6. augustil, neljapäeval alustasime Tallinnast sõitu. Kogu eelolev oli täis tundmatust, ootusärevust ja põnevust. Tõele au andes oli see olnud aastaid üheks mu õnnestumata plaaniks; millekski, kuhu kõik teised alati läksid, kuid kuhu mina kunagi ei jõudnud. Tegelikult ei teadnud ma sellest kohast suurt ei midagi, oli vaid üks ilus helesinine unistus. Ma ei tundnud ka mitte kedagi kolmeteistkümnest neiust, kellega koos pooleteiseks nädalaks Kesk-Prantsusmaale Taizé kristlikusse kogukonda sõitsime.

Teekond Taizésse kulges läbi Baltiriikide, Poola ja Saksamaa. Pühapäeva pärastlõunal hakkasid paistma Taizé kaunid mäed ning Prantsusmaa väikelinnade punased katused. Vastuvõtt Taizés oli kodune: meid tervitatati rõõmuga, jagati toidukaardid, jaotati tööd ja väikegrupid. Mina olin ennast kirja pannud kohalike elanike majutusse, teadmata küll, mida see endast kujutama hakkab. Selgus, et ööbin Taizé lähedal Cluny väikelinnas nunnade juures. 

 

Hubane vastuvõtt

Inimesi oli Taizés juba silmagagi vaadates palju. Hiljem öeldi, et kohale tuli 3500 inimest üle maailma. Taizé kogukonnal on aastate pikkune kogemus võtta iga nädal vastu tuhandeid inimesi pea igast ilmanurgast. Sümboolse tasu eest saavad kõik endale telgikoha ning toidutalongi.

Pärast õhtusööki saime juba osa võtta esimesest õhtupalvusest. Meenutan tänaseni ülivõimsat hetke, kui kõik inimesed korraga "halleluujat" laulma hakkasid. Sedasama imelist rahu- ja rõõmutunnet õnnestus mul hiljem endaga pidevalt kaasas kanda.

Hilisõhtul Cluny nunnade juures ootas meid tõeliselt hubane vastuvõtt: saime igaüks oma toa, kust avanes vaade kaunile ja vanaaegsele linnakule. Hommikul pakuti köögis kohvi ja šokolaadi ning meie valdavalt prantsuskeelne naiste seltskond sai juba esimesel päeval ühtehoidvaks perekonnaks. Nädala lõpus võõrustas 35 kohalikku õde meid lõunasöögiga, mis kujunes armsaks ja meeldejäävaks olemiseks.

 

Päevad, mis kulgesid rütmis

See nädal Taizés oli mitmeti eriline. „Uue solidaarsuse nädal“, nagu Taizé vennad seda nimetasid, keskendus lihtsusele, rõõmule ja halastusele nende sõnade kõige sügavamas tähenduses. Päevakava hõlmas foorumeid, töötubasid ja väikegrupiaegu, mil arutleti hommikuteenistusel kõneldud teemade üle. Rahvusvahelistes väikegruppides nimetatud märksõnu üha uuesti mõtestades avastasin enese jaoks tähendusi, millele ei olnud varem osanud mõeldagi.

Päevaplaan Taizés oli tihe ning mitmekesine: kolm korda päevas käisime palvustel, samuti oli kolm söögikorda ning lisaks eelnimetatud seminarivormidele, on igale Taizés viibijale etteantud ka väike töökohustus. Ometi möödus Taizé meeleolus isegi tualettide koristamine laulu ja naeru saatel.

Minu senise elu kõige võimsam teenistuse kogemus jääb kahtlemata Taizésse. Laupäeval koguneti õhtupalvuseks õue. Alguse sai valguse teenistus. Esimesed laulud lauldi Taizé künkal päikeseloojangusse ning seejärel mindi ühise rongkäiguna kirikusse. Iga kirikusse siseneja sai palveküünla, mida hiljem küünlalt küünlale süüdati. Kogu kirik täitus sooja valgusega. Evangeeliumist loeti ülestõusmispühade sõna ning õhustik oli tõeliselt võimas. 

 

Solidaarsuse eeskuju

Veel enne nädala lõppu lubasin enesele aega vaikuse aias, mõtisklesin solidaarsuse üle. Olen veendunud, et Taizé kogukond on tõeliselt kaunis solidaarsuse etalon. Usun, et meil on sealsest usaldusväärsest ja hoolivast ühiskonnast palju õppida. Kohtusin seal mitme kauni noore inimesega, kellega saime palju jagada ja arutada. Olen õnnelik, et kolmeteistkümnest tundmatust eesti neiust said selle nädalaga minu jaoks väga kallid inimesed.

Taizé on tõepoolest eriline koht, mis on mõeldud kõigile olenemata usulisest kuuluvusest või maailmavaatest. Taizést saavad kõik leida enesele sobiva olemisviisi ning unustada nädalaks kodused argimured. Taizé on korraga aeg ja koht mitmes mõõtmes. See on füüsiline paik, kus vaadata mägesid ja tutvuda uute inimestega, samuti on see ka vaimne koht, kus olla enese ja Jumalaga; õppida küsima uusi küsimusi ning avada oma südant ja meelt. Mina võtsin sellest Kesk-Prantsusmaa kaunist mägikülast ja kogukonnast kaasa alalise rõõmu ning rahu. Loodan südamest, et kui Jumal lubab, on mul võimalus sinna kord veel tagasi minna.

 

Tekst Eliisa Ülevain

 

Read more Comments Off on Taizé – koht ja aeg mitmes mõõtmes