Lawrence Alma-Tadema «Vaarao tütar leiab Moosese», 1904. Lõuend, õli. Repro

Karjane on toonud oma karja Hoorebi, Jumala mäe äärde. Eaka mehe pilk suundub kibuvitsapõõsale, mis põleb, kuid ei põle ära. Ta kuuleb põõsas häält kutsuvat: «Mooses, Mooses!» «Siin ma olen,» vastab mees. «Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!» Mees võtab jalast kingad ja katab hirmunult oma näo.

Mooses valib usu
Mooses sündis Egiptuses heebrea abielupaarile umbes 3500 aastat tagasi. Selleks, et täita vaarao hirmsat seadust, aga päästa oma laps, pani Moosese ema imiku vett läbilaskmatus korvis Niilusele triivima. Vaarao tütar leidis imiku ja võttis ta endale. Vaarao otsustas, et Moosese pärisema peab palgalisena last imetama.
Täiskasvanuna loobus Mooses oma positsioonist valitsejaperes. Ta soovis pigem jagada oma rahva kannatusi kui elada õukonnas Jumala tahte vastast elu. See tõi Moosese ellu mitmeid raskusi.
Neljakümneaastaselt läks Mooses pagendusse ja Siinai kõrbe jõudes kohtus seal ühe Midjani preestri tütardega. Mooses kaitses neid jõhkrate karjaste eest, tänutäheks kutsuti õiglane egiptlane perre külla. Hiljem Mooses abiellus preester Jitro tütrega.

Mooses asub täitma oma ülesannet
Jumala teed on imelised: vaarao õukonnas kõrge koolituse saanud Mooses juhiti lambakarjaseks samasse piirkonda, mille kaudu ta asus oma rahvast juhtima tõotatud maale. 80aastasena oli Mooses Jumala meelest valmis oma ülesandeks. Ta ise tundis, et ei olnud sugugi sobiv ega suuteline täitma oma ülesannet. Jumal andis talle töökaaslaseks vend Aaroni, kes oli sõnakas leviidist preester. Jumal andis Moosesele ülesande öelda iisraellastele, et Jumal ise on tema saatnud (2Ms 3:14).
Mooses naasis Egiptusesse ja teatas koos vend Aaroniga, et iisraellased lähevad kõrbe Issandale ohverdama. Seepeale küsis vaarao: «Kes on Issand, et peaksin kuulama ta sõna ja laskma Iisraeli ära minna?» Jumal näitas oma jõudu egiptlastele, aga nuhtlused ei pehmendanud vaarao südant.
Lõpuks tuli õhtu, mil iga Iisraeli perekond tappis ohvrilamba ja määris uksepiidad talle verega. Ohvriveri kaitses iisraellasi viimase nuhtluse eest, milles surmaingel käis öösel egiptlaste kodudes, surmates kõik esmasündinud alates esmasündinud kariloomadest ja lõpetades vaarao järglasega. Selle järel lasi vaarao rahval minna.

Mooses tõstab saua
Egiptusest lahkumine toimus päeva täpsusega 430 aastat pärast seda, kui Jaakob oli oma perega sinna läinud. Omal ajal tuli Egiptusesse 70 inimest, nüüd aga oli Moosesel juhtida arvukas rahvas. Üksnes relvakandjaid mehi oli 600 000. Reisiriietuses söödi ohvrilammast ja leivataigen võeti kiirustamise tõttu hapnematuna kaasa. Egiptlased soovisid, et iisraellased lahkuksid kiiresti, ja andsid neile kulda kingiks.
Mindi teele Siinai suunas. Jumal juhtis oma rahvast, käies päeval pilvesambana ja öösel tulesambana nende ees. Kõrkjamere juures kuuldi, et vaarao suundus neid taga ajama. Siis jäi Issand pilvesambas egiptlaste ja iisraellaste vahele. Egiptlastele oli pilvesammas must kui öö, aga iisraellastele muutis see öö päevaks.
Mooses tõstis oma saua vee kohale ja idatuul puhus nähtavale pinnase, mida mööda pääseti teisele poole merd. Kui oldi turvaliselt üle mere, naasis vesi endisele kohale tagasi ja vaenlase sõjavägi hukkus lainetes.

Mooses naaseb käsutahvlitega
Siinai mäe juures Jumal hoiatas rahvast, et nad ei puutuks mäge. Ühel hommikul hakkas mägi värisema ja suitsu välja ajama. Rahvas värises hirmust, aga Mooses kõneles Jumalaga. Jumala kutsel tõusis Mooses mäele ning oli seal 40 päeva ja 40 ööd. Mäel andis Jumal talle püha seaduse ja juhendid jumalateenistuse kohta.
Mooses tuli tagasi koos kivist tehtud käsutahvlitega ja kuulis juba eemalt melu, millega rahvas teenis kuldvasikat. Vihane Mooses viskas käsutahvlid maha ja need läksid katki. Oli ju esimest käsku rikutud.
Mooses pöördus tagasi mäele ja langes Issanda ette: «Issand, kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis käigu Issand meie keskel! Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna siiski andeks meie pahateod ja patt ja võta meid oma pärisosaks!»
Mooses arvas, et inimesed naeravad Issanda suutmatuse üle, kui rahvas peaks hukkuma. Jumal kuulis Moosese palvet ja rahvas jäi püsima. Mooses naasis uute käsutahvlitega ja tema näolt kiirgas Jumala pühadus, nii et iisraellased panid katte tema näo ette.

Tõotatud maa paistab
Kuigi Jumal oli iisraellaste lähedal, vaevas neid ebausk ja soov saada tagasi endine elu. Kui liha sai otsa, unistas rahvas Egiptuse lihapadadest. Siis saatis Jumal vutid ja manna ning vettki voolas kaljust. Kasutati evangeeliumi: kõik, kes said mürgimaolt hammustada ja olid suremas, jäid elama, kui tõstsid pilgu posti otsa pandud vaskmaole.
Vastupanu tõttu otsustas Jumal, et vaid lapsed, noored ja teekonnal sündinud pääsevad tõotatud maale. Rahvas oligi põikpäine ja nad olid kogu aeg ka Moosese ja Aaroni vastu. Korah ja mitmed teised paistsid küll usklikena, aga nende süda oli Issandast kaugel. Mooseski pidi ühes Aaroniga oma vastaste petmiseks Meriba kaljust vett välja paluma. Jumal aga ütles, et nad ei pääse tõotatud maale, sest võtsid Issandale kuuluva au iseendale (4Ms 20:10–12).
Tõotatud maale saadetud luurajatest Joosua ja Kaaleb kõnelesid ususõnumit, aga rahvas kuulas ebausu jutlustajaid ega usaldanud Jumala väge. Siis Jumal lasi rahval veel 38 aastat elada kõrbes, enne kui viis nad oma maale.

Mooses on pilt vanast osast
Piibel ütleb, et Mooses oli kõige alandlikum inimene, sest ta ei soovinud võimu ja oli Jumalale kuulekas. Tal oli otsene verbaalne suhtlus Jumalaga. Jumal andis Moosesele sõnad, millega palvetada, ja tema õpetas õnnistamissõnad Iisraeli rahvale.
Olles 120aastane tõusis Mooses heas füüsilises vormis olevana Neboni mäele. Sealt ta vaatas tõotatud maad. Jumal võttis Moosese enda juurde ja mattis ta ihu paika, millest keegi ei teadnud.
Mooses ei pääsenud tõotatud maale, sest seadus ei tee inimest õigeks. Vaid Jeesus – Je-su´a, Joosua on tee sihile. Joosuast tuligi Moosese ülesande täitja. Päästja tunnistas, et Mooses kirgastas teda: «Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg» (Jh 3:14).
Kõrberännak kuvab Jumala rahva rännakut. Egiptusest pääseti ainult vere kaudu. Nii nagu vana inimene ei saanud siis tõotatud maad, nõnda ei saa meie vana loomus seda ka nüüd. Jumala päästeplaani kuulus seegi, et Mooses ilmus tunnistama, et Kristuses täidetakse seadus. Seda imetlesid jüngrid Kirgastamismäel ja see on ka meie pääste.
Samuli Kortenniemi
«Mooses nöyrä Jumalan palvelija», Siionin lähetyslehti 11/2015
Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Read more Comments Off on Mooses – alandlik Jumala teenija

k6rb1Globaalses maailmas oleme mitmete eetiliste küsimuste ees, millele vastamisel võib Vana Testament olla igati aktuaalne allikas. Nii on ka pagulastega seotud teemadel arutledes kasu Vanast Testamendist.

Vanas Testamendis esineb sõna (juutide hulgas elav) võõras (ger) 92 korda ja (väljastpoolt käima tulnud) võõramaalane (nokhri) 46 korda. Kiriku aktiivsus pagulasküsimuses on seega piisavalt põhjendatud. Mida siis Vana Testament räägib võõramaalastest ja nende olukorrast?

Iisraellased on ise olnud võõrad
Vana Testamendi järgi on Iisrae­li patriarhid Aabraham, Iisak ja Jaakob olnud ise võõrad. Kui Jumal tegi lepingu Aabrahamiga, siis ta andis talle teada, et tema järglased peavad olema mitusada aastat võõramaalased Egiptuses (1Ms 15:13): «Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.»
Aabraham oli Kaananimaal elades võõramaalane. Kui ta ostis endale perehaua Hebronisse, siis ta ütles müüjale oma ühiskondlikku asendit silmas pidades järgmist (1Ms 23:4): «Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juurde pärushaud, et saaksin matta surnu oma silma eest.» Mooses pani oma pojale nimeks Geersom, põhjendades seda järgmiste sõnadega (2Ms 2:22): «Ma olen võõras võõral maal.»
Võõramaalastena elanud patriarhid teadsid täpselt neid riske ja raskusi, mis Piibli ajastul kaasnesid nende ühiskondliku ja õigusliku staatusega. Patriarhid kartsid sageli probleeme kohalike elanikega. Aabraham näiteks kartis, et ta tapetakse tema kauni naise pärast.

Paasapühad toovad meelde pagulasaja
Paasapühad on alati tuletanud juutidele meelde nende pagulaseks olemist Egiptuse orjuses. See igal aastal korduv püha on hoidnud nende mälus olulisena võõramaalase seisundit. Näiteks seadusandluses põhjendati seda, miks võõramaalast ei tohi kohelda ebaõiglaselt, sellega, et rahvas ise on olnud võõramaalasena Egiptuses. Vanimas Moosese seaduste kogumikus, niinimetatud Lepinguraamatus (2Ms 21–23) on kirjas järgmised võõramaalasi puudutavad seadused ühes põhjendustega:
2Ms 22:20: «Ära rõhu võõrast ja ära tee temale häda, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!»
2Ms 23:9: «Võõrale ära tee häda: te ju mõistate võõra hinge, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!»
2Ms 23:12: «Kuus päeva tee oma tööd, aga seitsmendal päeval puhka, et su härg ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata!»
Eriti selgelt tuleb Egiptuse pagulasaeg esile Viienda Moosese raamatu reeglites.

Üks ja sama õigus iisraellastele ja võõrastele
Vana Testamendi seadusandlus erines muust selle aja Lähis-Ida seadusandlusest oma humaanse suhtumise poolest inimesesse. Keegi võib sellele vastu vaielda, väites, et Vana Testament õigustas kättemaksu, kui ütles «silm silma vastu ja hammas hamba vastu». Tegelikkuses oli seegi reegel püüd juhtida seadusandlust humaansemasse suunda. Kaini järglane Lemek kiitles sellega, et ta maksab endale tehtud ebaõigluse eest kätte mitmekordselt (1Ms 4:23–24).
Lemeki-sarnastele Rambodele määratakse nüüd seadusega õige kättemaksu määr: silm silma vastu ja hammas hamba vastu, mitte rohkem. Rabid otsustasid lõpuks, et sellises olukorras on ainus õige viis nõuda rahalist kompensatsiooni põhjustatud kannatuste või füüsilise vigastuse eest.
Samal viisil viitab Jeesus Vana Testamendi humaansele seadusele «silm silma vastu» ja õpetab, et nüüd on tulnud aeg astuda samm edasi ja armastada oma vaenlast (Mt 5:38–39): «Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu! Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette!»
Võõra olukord oli õiguslikult kaitstud mitmel tasandil. Üldine põhimõte oli, et sama seadus kehtib nii iisraellase kui välismaalase suhtes. Näiteks 5Ms 24,17–22 lausub selle «silm silma ja hammas hamba vastu» seaduse kohta: «Ja tuleta meelde, et sa ise olid ori Egiptuses, ja et Issand, su Jumal, lunastas sind sealt; sellepärast ma käsin sind seda teha!»
Võõramaalase õiguslik seisund ei erinenud iisraellase omast ka nendel puhkudel, kus rakendati surmanuhtlust (4Ms 15:30–31). Ka välismaalane võis kogemata põhjustada kellegi surma ja temalgi oli sama õigus kui iisraellasel selles olukorras pageda linna, kus sai pelgupaiga (4Ms 35:15).

Võõramaalase majanduslik olukord
Vanas Iisraelis ei olnud maksusüsteemi. Rahvas pidi hoolt kandma selle eest, et templiteenistus toimiks ja vaesemate elanike eest kantaks hoolt. Varasematel etappidel kanti vaeste ja välismaalaste eest hoolt nii, et osa vilja- ja puuviljasaagist jäeti korjamata, et nad saaksid seda süüa. Ajaloo hilisemal ajajärgul pidi igaüks maksma kümnist Jeruusalemma templile, kust seda jagati edasi abivajajatele.
Võõramaalased olid üks osa abivajajatest (5Ms 14:28–29; aga ka 5Ms 26:12–15): «Igal kolmandal aastal too kogu kümnis oma selle aasta saagist ja paiguta oma väravaisse! Siis tulgu leviit, sest temal ei ole osa ega pärandit koos sinuga, ka võõras ning vaeslaps ja lesknaine, kes on su väravais, ja nad söögu ning nende kõht saagu täis, et Issand, su Jumal, sind õnnistaks kõigis su kätetöis, mida sa teed!»
Olukorda kirjeldavad hästi ka 5Ms 24 antud eetilised elujuhised, mida iisraellased peavad järgima. Nendes kordub nõue kanda hoolt võõramaalaste õiguste eest. Sageli tuletatakse iisraellastele meelde, et nad ka ise olid võõrad Egiptuses. Näiteks 5Ms 24:14–15: «Ära tee liiga kehvale ja viletsale palgalisele, olgu ta su vendade või võõraste seltsist, kes asuvad su maal su väravais. Anna temale ta palk samal päeval, enne kui päike loojub, sest ta on kehv ja ta hing igatseb seda palka, et ta ei hüüaks su pärast Issanda poole – see oleks sulle patuks!»
Võõramaalastel polnud õigust olla maaomanik. Seetõttu tegid nad sageli oma tööd päevapalga eest. Selles kontekstis on huvitav aspekt Hesekieli raamatu (47:22–23) tulevikuvisioon, mille järgi ka välismaalased saavad osa pärisosast: «Jaotage see liisu läbi pärisosadeks enestele ja võõrastele, kes asuvad teie keskel ja kes on teie keskel lapsi sünnitanud; nad olgu teile nagu pärismaised Iisraeli laste hulgas: nad saagu koos teiega liisu läbi pärisosa Iisraeli suguharude seas! Selles suguharus, kelle juures võõras asub, peate temale andma ta pärisosa, ütleb Issand Jumal.»

Välismaalaste olukord usu praktiseerimisel
Välismaalased said osaleda ka paasasöömaajal, aga selleks pidid mehed laskma end ümber lõigata. Vastavalt Moosese seadusele sai vaid ümberlõigatu paasasöömaajast osa võtta. Põhjenduseks on jälle see, et sama seadus kehtis nii juudi kui võõramaalase kohta. Ka muudel pühadel, näiteks lehtmajadepühadel, said osaleda võõramaalased. Nad said tuua ka Jumalale ohvrianni. Ka siis rakendati sama põhimõtet: üks ja sama seadus nii juudile kui võõrale.
Kui välismaalane oli teinud pattu, võis ta tuua Issandale patuohvri (4Ms 15:27–29): «Aga kui üksik inimene kogemata pattu teeb, siis ta toogu patuohvriks üks aastane emane kitsetall ja preester toimetagu lepitust eksinud hinge eest, kes kogemata on patustanud Issanda ees; kui tema eest on lepitust toimetatud, siis antakse temale andeks! Pärismaalasele Iisraeli laste seast ja võõrale, kes elab teie keskel, olgu teil ühesugune seadus, kui midagi on tehtud kogemata.»
Välismaalane pidi ohverdama oma looma õigel viisil. Vere söömise keeld puudutas ka võõramaalasi. Võõras pidi Iisraelis elades järgima seksuaaleetikat. Võõramaalasi võidi ühe ja sama seaduse alusel kohustada tegutsema vastavalt maa reeglitele. Kui Iisraelis keelati ebajumalate teenimine, siis sama seadus laienes ka välismaalastele.

Ülesanne kaitsta võõramaalaste õigusi
Vana Testamendi maailmas esines nii nagu tänapäevalgi eelarvamusi teistsuguste inimeste suhtes. Võõras ja välismaalane oli mingil moel teistsugune ja isegi ohtlik isik. Seetõttu tuli eelarvamuste tõttu sageli ette välismaalaste õiguste rikkumisi. Eriti tulid eelarvamused esile kriisiolukordades. Nii sisaldab Vana Testament ka tekste, mis on kriisiaegadel koostatud võõramaalastest koosnevate rühmade vastu.
Siiski on Vanas Testamendis ka manitsusi pidada silmas võõramaalaste õigusi. Kohtumõistjatele antakse nõu (5Ms 1:16): «Ja ma käskisin tol korral teie kohtumõistjaid, öeldes: Kuulake järele oma vendade vahel ja mõistke neile õigust venna ja venna vahel, või tema ja võõra vahel, kes ta juures on.» 5Ms 27:19 järgi on neetud see, kes tallab jalge alla võõramaalase õigusi Iisraelis.
Iisraellastele tuletatakse meelde seda, et Jumal pole erapoolik, vaid on valinud neid raskest võõramaalase staatusest omandrahvaks (5Ms 10:17–19): «…sest Issand, teie Jumal, on jumalate Jumal ja isandate Isand, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes ei vaata isiku peale ega võta vastu meelehead, kes teeb õigust vaeslapsele ja lesknaisele ja kes armastab võõrast, andes temale leiba ja riiet. Seepärast armastage võõrast, sest te olete ise olnud võõrad Egiptusemaal!»
Selles tekstis on märkimisväärne väljend: jumal armastab võõrast. Ja seejärel tuletatakse iisraellastele meelde, et just nemad said sellest Jumala armastusest osa, kui nad olid võõrad Egiptuses.
Sageli tõstavad prohvetid oma kuulutuses esile võõramaalaste eriasendit ja manitsevad iisraellasi, et nad kannaksid hoolt nende olukorra ja õiguste eest. Näiteks Jr 7:6: «Ära tee liiga võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, ega vala süütut verd siin paigas, ega järgne teistele jumalatele teile enestele õnnetuseks.»
Samuti on psalmides manitsus kanda hoolt võõramaalaste õiguste eest (Ps 94:6). Tuletatakse meelde ka seda, et Jumal ajab võõraste asja (Ps 146:8–9): «Issand avab pimedate silmad; Issand seab püsti need, kes on küüru vajutatud. Issand armastab õigeid. Issand kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeslapsi ja lesknaisi; kuid õelate teed ta saadab nurja.»

Armastuse kaksikkäsk
Meile on tuttav armastuse kaksikkäsk, mis kohustab armastama Jumalat üle kõige ja ligimest nii nagu iseennast. Mk 12:28–31 näitab Jeesuse ja käsutundja vestlust Toora kõige olulisemast käsust järgmisel kujul: «Ja üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: «Milline on kõige esimene käsk?» Jeesus vastas: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.»
Jumala armastamist puudutav käsk on 5Ms 6:4–5 ja seal on esile toodud juudi usu tuum. On vaid üks Jumal, keda tuleb armastada kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Jee­suse ligimese armastust puudutav käsk on võetud 3Ms 19:33–34, mille kontekst võib meid üllatada: «Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal! Mina olen Issand, teie Jumal!»
Jeesuse käsk armastada ligimest on seega just nimelt võõramaalast puudutav käsk. Jeesusel on ligimese armastamise mõõdupuuks just see, mil määral ta on valmis osutama armastust võõramaalaste ja võõra hõimu esindajate vastu.
Miks kristlik kirik on olnud Soomes nii huvitatud võõramaalaste ja pagulaste probleemist? Vastus on ilmne. Võõramaalaste ja pagulaste kohtlemine on mõõdupuuks sellele, kuidas kristlik kirik armastab ja hoolib nendest, kelle ühiskondlik ja õiguslik asend nii maailmas kui ka Soomes ei ole turvaline. Inimese probleeme ei märgata bürokraadi töölaua ääres, vaid elades inimese kõrval nii tema probleemides kui abituses.
Antti Laato
«Muukalainen Vanhassa testamentissa». Sanansaattaaja Extra nr 2/2015.
Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Read more Comments Off on Võõramaalane Vanas Testamendis