Tammur, Harald5. jaanuaril 2017 kell 16 kogunetakse Raadi surnuaia peaväravas, et üheskoos pidada mälestuspalvus Tartu Pauluse koguduse endise õpetaja Harald Tammuri haual.

Harald Tammur sündis 5. jaanuaril 1917. a Kavastu valla käsitöölise Artur Tammuri ja tema naise Liisa ainukese lapsena. Haraldi koolitee algas Varnja algkoolis. 1935. aastal lõpetas ta Tartu kommertsgümnaasiumi cum laude ja pärast sõjaväeteenistust astus 1936. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonda.
Kuna nõukogude võim sulges 1940. aastal usuteaduskonna, läks Harald üle õigusteaduskonda, kuid lõpetas siiski Saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal usuteaduskonna cum laude. Kohe asus Harald Tammur prooviaastale Tartu Ülikooli kirikus, kuid magistritöö jäi sõja tõttu kaitsmata.
Septembris 1941 abiellus Harald Tammur Leida Kuslapiga. Sellest abielust sündis poeg Rein. Paraku viisid arreteerimised ja pikad sõja-aastad pereisa kodust kaugele. Põrandaaluse vastupanuliikumise tegelasena oli Harald Tammur üks kolmest Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmest, kes 1943. a peitis esimese Eesti rahvuslipu võõra võimu eest. Alates 1995. aastast oli praost Tammur EÜSi auliige.
Neli päeva enne planeeritud ordinatsiooni, öösel vastu 20. aprilli 1944 arreteeriti Tammur Saksa julgeoleku poolt. Viis kuud ootas ta surmamõistetute kambris oma tundi, kuni Vene vägede lähenedes viidi ta Danzigi ja sealt edasi Stutthofi laagrisse. Talvekülmas ja näljas kaalus Harald Tammur 43 kg.
Koos taganevate sakslastega liikusid edasi ka vangid. Leuenbergis jäi Tammur rongist maha. Ent seal oli haigla peaarstiks juba Vene mundris juut, kes soovis Tammurile vangilaagriaegset heategu tasuda ja võttis ta ravile.
Tartusse jõudis Harald Tammur 1945. aasta oktoobris, kuid Nõukogude julgeolek arreteeris ta juba nädala pärast. Pärast pikki ülekuulamisi veeti Tammurit aastatel 1947–1954 mööda Venemaad ühest vangilaagrist teise, kuni 1. juunil 1954 ta vabastati.
Kirikuõpetajaks ordineeriti Harald Tammur 28. oktoobril 1954. Mõni nädal hiljem sai temast Nõo ja Kambja koguduse õpetaja. Lisaks tuli teenida ka Elva ning Rannu kogudust. Jumala armu läbi oli ta kodumaale jõudnud. Nüüd kogus ta sõjas laialipillutatud kogudusi ja remontis kirikuid.
9. oktoobril 1955 abiellus õpetaja Tammur teist korda. Linda Libbesest sai Haraldile abikaasa 46 aastaks.
1979–1997 oli Harald Tammur Tartu Pauluse koguduse õpetaja, aastatel 1982–1996 Tartu praost ja 1987–1992 EELK konsistooriumi assessor. Praost Tammur oli Tartu Jaani ja Kambja koguduse taasloomise väsimatu eestvedaja. 24. veebruaril 1996 autasustas Eesti Vabariigi president teda vabadusvõitluse eest Riigivapi teise klassi ordeniga.
1997. a täitus Tammuril 80 eluaastat. „Ma tundsin, et olen õpetajana oma ülesande täitnud,“ kirjutas Harald Tammur oma mälestuste lõppu. Pärast pikki maiseid võitlusi sulges väsinud rändur silmad. 12. mail 2001. aastal sai ta kojukutse oma Issandalt.

Ilmunud Tartu Pauluse koguduse kuukirjas Pauluse Kiri, detsember 2016.

Read more Comments Off on Sada aastat möödub praost Harald Tammuri sünnist

Miķelis Krumpāns7. novembril tähistasid Eesti katoliiklased isa Miikaeli sajandat sünniaastapäeva.

See oli veel Stalini eluajal, kui isa Krumpāns Tallinna roomakatoliku koguduse preestriks määrati. Ajalugu oli äsja näidanud oma süngemat palet. 27. juunil 1941 vahistasid nõukogude okupatsioonivõimud Eesti apostelliku administraatori, piiskop Eduard Profittli­chi, kes Kirovi vanglas suri.
1945. aastaks oli enne sõda Eestis töötanud 14 vaimulikust alles jäänud vaid kaks. Kui arreteeriti ka administraatori kohusetäitja jesuiit Henri Werling, lakkas Eesti Apostellik Administratuur faktiliselt olemast ja koguduste hooldamise võttis üle Riia katoliku piiskopkond.
Nii saadeti 1947. a Lätist Tallinna uus preester Kazimirs Sosnovskis, kes kaks aastat hiljem pääses veel viimasel hetkel põgenedes Siberisse saatmisest. Tema järel lähetas Riia peapiiskop Antonijs Springovičs isa Jānis Grišānsi, kes sai siin kogudusi teenida kolm aastat, kuni teda tabas insult.
Siis, 1952. aastal, määratigi Eestisse 35aastane Miķelis Krumpāns (fotol), kes oli pärit Latgale väikelinnast Krāslavast ja pühitsetud preestriks 1944.
Noore, võõrale maale teenima saadetud preestri ees seisis raske ülesanne ja suur vastutus. Kirikute kinnipanemine käis neil aegadel täie hooga: Ukrainas arreteeriti katoliku vaimulikke lausa piiskopkondade kaupa, kreekakatoliku uniaadikirik keelati täielikult.
Eestis oli Narva katoliiklaste pühakoda sõjas hävinud ja Rakvere kirikuke suletud, järele olid jäänud vaid peamiselt poolakatest ja leedulastest liikmetega Tallinna ja Tartu kogudused. Mis oleks olnud kommunistidele lihtsam kui needki sulgeda, kui vaimulikud oleks andnud selleks vähimatki põhjust? Kultuuriringkondades leidus tollal inimesi, kes olid huvitatud Tallinna vanalinnas asuva kirikuhoone kasutamisest muuks otstarbeks.
Seepärast valis isa Krumpāns omapärase madala profiili taktika: ta mängis võimude ees lihtsameelset, kuid pühendus seda sügavamalt palveelule. «No mis sa teed? Mitte midagi ei ole teha, tuleb tugevasti palvetada», nagu tal oma toreda läti aktsendiga oli kombeks naeratuse saatel öelda.
Peaaegu kõik Eestis veedetud aastad oli isa Miikael vaimulikuna täiesti üksi, hoides imetlusväärselt ülal oma vaimulikudistsipliini. Ka säilitas ta igapäevaste missade järjepidevuse, viimastel eluaastatel ohvrimeelselt haigusi trotsides. Ta suri 1987. a 13. juuli õhtul kodus breviaari – preestri tunnipalveraamatut – lugedes. Oma 70 eluaastast pühendas ta Eestile 35.
Tagasivaates on kummaline mõelda, kui vähe jäi puudu, et möödunud sajandi teisest poolest alates oleks eestlane pidanud katoliku kirikuga tutvumiseks sõitma Riiga või Vilniusesse. Suures osas tänu isa Miikaelile jäi maailmakultuuri ühe alustala elav traditsioon Eestisse alles.
Isa Krumpāns ei tegelnud teiseusuliste ümberveenmisega, ta õpetas ja võttis oma kogudusse ainult neid, kes ise tema juurde tulid ja selleks soovi avaldasid. Kõik, kes teda tundsid, mäletavad teda kui rõõmsameelset, jumalakartlikku, äärmiselt vähenõudlikku ja alati heatahtlikku inimest.
Rein Õunapuu,
preester

Read more Comments Off on Preester Miķelis Krumpāns 100

0h_võtaKäesoleval aastal möödus 190 aastat poetess Julie Katharina Johanna von Hausmanni sünnist ja 115 aastat tema surmast.

Kiriku laulu- ja palveraamat sisaldab tema luuletuse «So nimm denn meine Hände» (Oh võta mind, mu Jumal) sõnadele loodud laulu. Luuletuse on eesti keelde tõlkinud Anton Jürgenstein.

Oh võta mind, mu Jumal, käe kõrvale,
et tee mul jõuetumal läeks taevasse.
Ei suuda üksi astu ma sammugi.
Sest siruta mul vastu käed alati. (KLPR 344)

Seda Friedrich Silcheri viisiga laulu peetakse üheks kõigi aegade menukaimaks koraaliks, mille teksti on tõlgitud paljudesse keeltesse. Saksa keeleruumis on tituleeritud laulu isegi «vaimulikuks rahvalauluks». (Aira Võsa)
Julie Hausmann (19.3.1826–15.8.1901) (Gregoriuse kalendri järgi) oli Riia kooliõpetaja tütar – üks kuuest õest. Kuna Julie ei saanud haiguste pärast järjekindlalt töötada koduõpetajana, elas ta kordamööda ühe ja teise õe juures, järgnedes neile ka reisidel, ning abistas neid laste kasvatamisel ja kodumajapidamises. Omaenda peret ei loonud ta kunagi.
Inimesena oli Julie Hausmann tagasihoidlik, Jumalale pühendunud ning üksindusele kalduv. Oma luuletusi näitas ta vähestele ning nõustus trükis avaldama vaid anonüümselt. Kuna tema looming oli saksakeelne, on tema luule tuntud eeskätt Saksamaal. Viimastel eluaastatel elas Julie Hausmann Peterburis.
Eestiga seob teda vaid 1901. aastal Võsul veedetud suvi, mille jooksul Julie pöördumatult haigestus ning selle tagajärjel siin suri. Oma viimset und puhkab ta Palmse mõisa juurde kuulunud Ilumäe kalmistul perekond von Fol­cki hauaplatsil.
Tema mälestuseks toimus suvel Ilumäe kirikus laulu- ja luuleõhtu, kus sopran Karolin Trübenbach (Saksamaa) laulis poetessi loodud tekstidele seatud laule. Harmooniumil saatis lauljat organist Külli Erikson. Hausmanni luulet esitati nii saksa kui eesti keeles.
Eesti Kirik

Read more Comments Off on Nimi kiriku laulu- ja palveraamatust

Ellen Niit 1928–2016.

Ellen Niidu surmateate saabudes muutus maailm kohe vaiksemaks ja hallimaks. Nagu ta ise ütles, kui tema abikaasa Jaan Kross suri: kurb on! Praegu saame meie kõik, nii Elleni pere, sõbrad kui ka lugejad samamoodi öelda: kurb on.
Elleni sünninimi oli Ellen Hiob. Ta oli tüdruk, kes käis mööda Tõnismäe küngast, vaatas torne, kõrget Toompead, kõike seda imelist, mida kodulinn tähendas. Vaatas ja pani tähele. Sõjast purustatud linnas oli ta nende noorte seas, kes pommitatud majadest kanderaamiga telliseid välja tõid, et tänavad saaksid jälle kasutuskõlblikuks.
Ellen oli hoopis teistsugune kui teised luuletajad. Mitte elevandiluutornis istuv eleegiline eluvõõras sulepeanärija. Ta teadis, mis elu on: suur seiklus!
Sama rahuliku olekuga vaatas ta elu erinevaid külgi. Elas kaasa. Sai aru, eelkõige lapsi mõistis ta suurepäraselt. Igasugune nunnutamine oli talle võõras. Lapsed olid omamoodi isikud, kes maailma uudishimuga vaatasid. Milline oli see maailm?
Suur võileib ootab sööjat,
nael vasaraga lööjat,
piim klaasis ootab joojat,
laps õues tuppa toojat.
Lugedes «Suurt maalritööd» on kohe selge, et maailm oli hall ja üksluine, enne kui pintslimees asus värve segama ja muutis kõik suurepäraseks. Maailmas pidi olema nii valget, kollast kui kuldset – ja veidi ruuget ka.
Pintslimees-looja ise lõi täiusliku maailma, kus nii lastel kui suurtel oleks hea elada.
Ellen mõtles teiste peale. Näiteks jäätise söömisega liialdanud nukk hakkas köhima (ei pea liiga palju jäätist sööma). Ka Krõllil valutas hammas, sest ta oli söönud liiga palju kommi ja pidi hambaarsti juure minema (ei pea sööma liiga palju kommi). Ja aabitsakukk, olles läbi aegade igavlenud raamatu lehekülgedel, tahtis hoopistükkis laulda ja suvepuhkust pidada.
Aabitsast üle
on kasvanud Jukk.
Tarbetud talle
on aabits ja kukk.
Kevad on käes
ja õhk on kui samet,
kukele passib nüüd
laulikuamet.
Suurte, ennast tähtsaks pidavate inimestega on vahel raske harjuda. Näiteks kuningaga, kes tegelikult tahtis lapse juure kolida, aga vaevles ja kõhkles:
Kuid kuhu ma krooni võiks panna siis,
kui mul uni peaks tulema äkki?
Eks varna – nagu isal on panna viis
oma kaabu ja läkiläki.

Kuhu võime seal õukonna jätta me?
oli kuninga järgmine nõue.
Laps vastu: Ei sellest jää hätta me!
Õukonna jätame õue.

Suurtele inimestele sai ka kirjutatud suurepäraseid asju.

Väsida, peatuda,
istuda kivile, kännule,
vaadata kõrvalt
teeliste rutule, rännule.

Märgata allikat
maaüsast voolamas üha,
näha – on vett veel,
mis selge puhas ja püha.

Uskuda lätet
kesk tulvavee vahtu ja melu.
Arutus hetkes
uskuda igavest elu.
Mårten Andersson
Ahvenamaalt

Read more Comments Off on Sest imet teha on lastel luba …

Kalev Raave (20.03.1926–04.03.2004)

Täna möödub 90 aastat Kalev Raave sündimisest Tartumaal Konguta vallas Majala külas Ihatsi talus. 4. märtsil täitus 12 aastat, mil teda enam ei ole füüsiliselt meie hulgas. Kuid minu meelest ja lähedaste sugulaste ning paljude Halliste inimeste meelest on ta mõtte ja tunde poolest siiski siin ja praegu koguduseelu korraldamisel toimetamas, nõu andmas ning julgustamas uusi ideid ja väljakutseid Halliste kihelkonna vaimuelus või argipäevas ellu viima.
Kalevil oli visiooni tulevikuvaateks. Tema sõnal oli mõju kaaslase liikumapanemiseks seatud eesmärgile jõudmiseks. Sealjuures oli ta väga oikumeeniline isiksus suhtlemisel erinevate konfessioonide inimestega.
Näib olevat nõnda, et inimesed jagunevad kolme gruppi: vedurid, sidurid ja pidurid. Ühed on eestvedajateks ühiskondlikus elus, teised tulevad sellega kaasa, kolmandad toimivad edasiliikumise piduritena. Kalev oli võimsa jõuga vedur, kelle Jumal saatis Halliste kirikut varemetest üles ehitama. Jumal on ikka tarvitanud oma plaanide teostamiseks tema õnnistusega varustatud inimesi.
Mäletan üht oma elu episoodi Otepää kiriku juures 1989. a heinakuul usuteaduse instituudi suvelaagris viibimisest. Vestlesin Kaleviga enda võimalikust vaimulikuna teenimise alustamisest mõnes EELK koguduses. Kui ma pisut kahtlesin, et kas ma saan kirikuõpetaja tööga nii kohe hakkama, siis just tema julgustas ja innustas mind igati inspireerivalt hea sõnaga vaimulikku teenistusse asuma. Aasta pärast alustasin pärast ordinatsiooni Suure-Jaani ja Kõpu koguduse teenimist päris enesekindla tundega.

Nagu inimnäolise sotsialismi esindaja
Kalev Raave alustas Viljandi rajoonis töötamist juba 60 aastat tagasi – 1955. a septembrikuus rajooni ajalehe peatoimetajana. Mõned aastad hiljem mäletan teda kooliõpetajate augustikuu nõupidamistelt Viljandi kultuurimaja saalis. Kalev pidas seal rajooni hariduselu eest vastutava parteilise tippjuhina möödunud õppeaasta kohta ülevaatliku aruandekõne.
Tema esinemine oli kuulajates vaimustust tekitav nii väliselt kui kõne sisult. Juba siis arvasid mõned pedagoogid, et tänane põhikõneleja võiks oma lahke ja hingestatud hoiaku poolest olla ka kirikuõpetaja, kui ajad oleksid endised. Kalev tundus meile oma meeldivate isiksuseomadustega nagu inimnäolise sotsialismi esindaja.
Isiklikult sain Kaleviga esimest korda kohtuda väljakutsel rajoonikomiteesse EVE majja tema kabinetti, kus ta komitee sekretärina mind kui Heimtali kooli õpetajat juhendas surnuaiapüha kõnet koostama ja pidama Suure-Jaani surnuaial 7. juunil 1959. a.
Siinkohal tahan veel lisada, et 1959. a kevadel alustas tööd Viljandi naiskoor Eha. Koori asutamise hingeks oli Kalev Raave. Seni ei olnudki Viljandis ülelinnalist naiskoori. Raave leidis uue koori asutamiseks tugeva initsiatiivgrupi, kuhu kuulus ka tema abikaasa Liidia Raave. Eha on jäänud läbi aastakümnete Viljandi arvestatavaks kooriks.
Juba aasta varem, 1958. aastal, kui Holstre kool pühitses 125. aastapäeva, osales nendes pidustustes ka rajooni hariduselu üldjuhtiva isikuna Kalev Raave. Kooli juhtkonna initsiatiivil ja Kalevi heakskiidul otsustati paigaldada koolimaja õuele Eesti ärkamisaja ühe suurkuju Holstre Pulleritsu vallakooli koolmeistri Jaan Adamsoni (1824–1879) mälestuskivi.
Kui ma 1961. a Holstre 8-kl kooli direktorina tööd alustasin, siis juba ülejärgmisel aastal, 7. septembril 1963 avasime kooli õuel koguka mälestuskivi Jaan Adamsonile ja ühtlasi meenutasime hea sõnaga Kalev Raavet, kelle eestiaatelise mõtlemise toel see tookordsetes sellele vastuseisvates oludes teoks sai.

Heategu ei jäänud karistamata
Möödus veel ligi 25 aastat sumbunud õhkkonnas elamist. Ka nendes kitsastes tingimustes õnnestus Kalevil oma ametipostidel rahva heaks mõndagi ära teha. 1969. a algatas Kalev Raave Võrtsjärve kolhoosi esimehe ametikohal Võrtsjärve suvemängude korraldamist.
See seitsme Võrtsjärve-äärse valla kultuuri- ja spordiüritus, milles osaleb seitsme Võrtsjärve-äärse valla rahvas lastest pensionärideni, on kestnud juba 44 aastat. Suvemängudega edendatakse inimestes tervet ellusuhtumist ning hoitakse Võrtsjärve-äärsete valdade ühistegevuse traditsioone.
Taastatud Eesti Vabariigi oludes valis rahvas Kalev Raave riigikokku, kus ta töötas rahvasaadikuna Koonderakonna Ühenduse fraktsiooni liikmena 1992–1995.
Viljandi praost Herbert Kuurme kirjutab 1995. aastal: «Kalev Raave oli noorena tõsiselt kokku puutunud kirikueluga, teinud mitu aastat aktiivset kaastööd kiriku noortelehele Laste Sõber. Siis oli ta ajakirjanik, kolhoosiesimees, ministeeriumitöötaja, teatridirektor, sovhoosidirektor ja muudki. Igal pool püüdis seista inimeste eest, teha midagi inimeste heaks. Selle «süüteo» eest ta vangigi pandi.»
Minu meelest on Kalev Raave eriti ere näide sellest paradoksaalsest elutõest, et heategu ei jää karistamata.
Kalev ise on kirjutanud valimisliidu Kindel Kodu tutvustuslehes järgmist: «Kurjuse võimu aastatel suutsin aidata kahes Eestimaa paigas maarahval paremini elada – Võrtsjärve ja Pühajärve mail. Võrtsjärve kolhoosis esimestena Eesti külas hakkasime kõigile majandite vanuritele maksma rahalist pensioni. Sama kolhoosi kõigile majandi liikmetele, samuti esimestena Eesti külas, andsime 4 nädalat palgalist puhkust (60ndatel aastatel). Suutsin üle elada maapealses põrgus olemise – kommunistliku režiimi aegse Patarei vangla.»
Aga oma elu suurimateks kordaminekuteks luges Kalev seda, et tal on neli toredat last ja et neil kõigil on oma kodu ja oma pere.
Valimisliidu Kindel Kodu saadikuna kirjutab ta õigesti ja armsasti: «Kodu on meie elu alus. Kodust saab alguse kõik. Ka usk ja isamaa. Kindlast kodust seda enam.»
Ja Kalev jätkab oma elu suurimaid kordaminekuid tema enda sõnadega öeldult: «Et ma veel vanas eas leidsin taas Jumala, et ehitasime üles Halliste uue kiriku; et kasvatasin Halliste koguduse 11-kordseks (82 liikmelt tuhandeliikmeliseks). Halliste kirik – see on minu lunastus valesti elatud aastate eest, tehtud vigade eest, okupantide teenimise eest. Halliste kirik – see on krooniks kõigele senitehtule.»

Kirik ja kool kuuluvad kokku
Juba 1990. a, kiriku taastamise ajal, kirjutas Kalev Sakalas lootusrikkalt, et «Halliste kirikust saab püha mälestusmärk eesti rahva kannatustele ja kõikidele kannatanutele. Nagu kerkib varemetest Halliste kirik, nõnda tõuseb põrmust kogu Eesti. Ja saab vabaks». Just nõnda läkski – 1991. a 20. augustil saime Eesti Vabariigi tagasi ja toomapäeval, 21. detsembril 1991 pühitseti uuendatult taastatud Halliste kirik.
Imetlusväärne, et Kalevil jätkus jõudu ja tahet ka naaberkiriku, Karksi Peetri kiriku remontimisele ja koguduseelu intensiivsele käivitamisele samaaegselt Halliste kiriku ehitamisega 80/90ndate vahetusel alates 1988. a oktoobrikuust. 4. detsembril samal aastal ordineeriti Kalev Raave Karksi kirikus vaimuliku ametisse. Sellele elas kaasa kirikutäis rahvast.
Lisaksin monumentaalse ehitisena teiseks Halliste põhikooli hoone, mis valmis 1998 ja mille ehitamise organiseerimise raskuskese lasus samuti Kalevil. Kool ja kirik on kokku kuuluvad institutsioonid läbi ajaloo ja jäävad selleks, sest Kristus soovib kõik rahvad ristida ja õpetada pidama, mida ta on meil käskinud (Vt Mt 28,19–20). Selleks läheb püsivalt vaja kirikut ja koolimaja.
Mina igatahes sain südamest ülirõõmsaks, kui Halliste kool pidi Kalev Raave tahtel ja nägemusel tööle hakkama usuõpetusega koolina. Õp Malle Neerot mäletab, kuidas Kalev olevat korduvalt rääkinud, et tal on koolimaja valmimisel unistuseks näha Halliste koolimajja sisenemise peaukse kohal kõrgel kaarel nimetust Halliste Kristlik Kool.
Paraku 18 aastat hiljem oli valus kuulda, kui vaimulike teenistusnõupidamisel pidime nentima, et usuõpetusega koolist, liiatigi päris kristlikust koolist ei saavat praegu Halliste kooli puhul rääkida. Mida ütleks või tunneks Kalev seda kogedes?
Aga loodame, et ajad paranevad (või nagu ärkamisajal öeldi: aeg annab arutust) ja Halliste põhikooli kõigis klassides saavad lapsed jälle õppida usuõpetust. Ja see võimalus laieneks Eesti Vabariigi kõigile põhikoolidele ja gümnaasiumidele.
Eesti kauneimaid ja avaramaid ning moodsamaid maa põhikoole koos juurde ehitatud kaasaegse võimlaga oleks kõigeväelise Jumala ja tema püha sõna õpetamiseks minu meelest väärikas keskkond, kui jätkuks lastevanematel soovi ja tahet ning õpetajatel ettevalmistust.
Ei või ju lapsed ja noored jääda ilma usulise hariduseta kristliku tausta ning juurtega Euroopa Liidus, kus usulise hariduse omandamine kuulub iga lapse põhiõiguste hulka ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt, mis võeti vastu 20. novembril 1989 (Convention on the Rights of the child) ja millega Eesti Vabariik ühines 26. septembril 1991.

Ole tänatud, hea inimene!
Aastal 2003, s.o aasta enne meie hulgast lahkumist, avaldas Kalev ajalehes Eesti Kirik viis jutlust, valdavalt lõikuskuus. Need on nagu tema vaimulik testament oma järeltulijaile, eriti kogudusele. Nendes ta avaldab oma mõtteid Piibli sõna alusel ja valgustusel: igapäevasest leivast, jumalikust eluvalgusest, südametempli puhastamisest, palvetamisest ja talentidest tänapäeval.
Kalev rõhutas inimkoosluse põhimõttena, et kõik oleks kootud usu ja armastusega lootuse kangasse. Ka on Kalev ilusaks eeskujuks tänamise oskusega. Vähimagi teene eest ei jätnud ta ligimest tänamata, leides selleks mitmeid sõnalisi väljendusi. Sageli kuulsime temalt vestluse lõpuks: «Ole tänatud, hea inimene!»
Me oleme tuttavad Jeesuse tähendamissõnaga talentidest Matteuse evangeeliumi 25. peatükis (s 14–30).
Kalev kirjutab selle kirjakoha jutluses, et «Kristuse ajal oli talent rahaühik. Tänapäeval tähendab talent vaimuannet. Igaühes meis on oma talent vaimuannete kujul. Mõnes viis korda suurem kui teises». Ütleksin siia juurde, et Kalevil endal oli eriliselt kõrge talent ehk vaimuanne võrreldes kas või n-ö Harju keskmisega.
Kalev väidab, et «talent on taeva kingitus. Peaksime Piibli järgi olema head sulased ja talente kasvatama. Mitte mingil juhul neid maha matma, siis oleksime Jeesuse jutluse järgi väga halvad sulased. Ülekantud tähenduses on Jumala poolt meile kõige suuremaks talendiks antud meie elu. Kuidas me seda talenti hoiame ja kasutame?
Õppigem seejuures Jeesuselt ja toimigem tema õpetuse kohaselt. Kasutage-suurendage seda tähtsamast tähtsamat talenti, et selle väärtus mitmekordistuks. Talendi andja nõuab meilt kord aru, kuidas oleme käitunud, elanud. Milliseks on kujunenud meie valduses oleva talendi uus väärtus?
Usk ja talent on lähedased mõisted. Usk valgustab vaimuandeid. Need mõlemad on tõepoolest taeva kingitus. Ajaloolised rahaühikud talendid on ammu kadunud. Jumala armust antud talendid elavad edasi. Kasutagem siis meile antud taevaseid talente õigesti ja hästi. Nõnda nagu Jeesus õpetas».
Selle sooviga Kalev oma jutluse 13. augusti 2003 kirikulehes lõpetas. Tahame tänagi tema nõuandeid tänulikult ning heal meelel järgida Issanda abiga.
Helmut Mõtsnik,
emeriitõpetaja

Õpetaja Kalev Raave 90. sünniaastapäeva jumalateenistusel Halliste Püha Anna kirikus palmipuudepühal, 20. märtsil peetud jutlus.

Halliste kiriku taastamine on ühe inimese – Kalev Raave – sooritatud inimlik imetegu. 2 x arhiiv

Read more Comments Off on Talent on taeva kingitus

williamsCharles Williamsi (1886–1945, fotol) surmast möödus mullu 70 aastat.

Williamsit peetakse 20. sajandi üheks tähtsamaks inglise kristlikuks kirjanikuks. Ta oli teoloog, romaanikirjanik, luuletaja, kirjanduskriitik, näitekirjanik.
Charles Williams sündis Londonis ja ta armastas väga oma sünnilinna. Tema romaanide tegevus keerleb ikka Londonis ja ta pidas ennast linnainimeseks. Väga hinnatud on tema seitse romaani, mida nimetatakse ka metafüüsilisteks trilleriteks. Nende keskseks teemaks on see, kuidas argiellu tungib üleloomulik.
Charles Williams sündis 1886. aastal. Vanemad olid vaesed, nii et ülikoolis sai Wil­liams käia ainult kaks aastat. Ta asus varsti tööle Oxfordi kirjastuses, kus töötas surmani 1945. aastal. Teda hinnati väga. Williams oli karismaatiline isiksus. Eriti hinnati temaga vestlusi, mis vaimustasid kaasvestlejaid. Williams oli hea lektor, ta rääkis inglise kirjandusest ja temalt ilmus ka kaks raamatut inglise poeesiast, mis on väga hinnatud.
Teoloogias vermis ta termini inherence – kaasühendus, olemuslik ühendus. Jeesuse sünd ühendas meid kõiki ja meie ülesandeks on kanda üksteise koormaid. Williams uskus, et isegi vähihaige valu võib enda peale võtta teine inimene. Ja ka surra tema eest. Nii nagu kolm isikut kolmainsuses on omavahel ühendatud, nii on ka inimkond omavahel ühendatud Jeesuse sünni kaudu.
Ühes oma romaanis pakub Charles Williams välja, et «ligimene», kelle vara me ei peaks himustama, on tegelikkuses Jumal ise. Kõik kuulub Jumalale ning seega su naabri maja, härg, auto, naine ja kõik, mis tal on, on tegelikult Jumala oma. Seega ainus, mida sul jääb üle himustada, on su «ligimene» ise – Jumal.
Lase käia – himusta Jumalat iga oma hingeraasuga, mitte tema asju, tema loodut, tema ande ja nende ilmnemist, mitte tema iseloomuomadusi, vaid teda ennast. «Tema peaks olema meie himustamine ja meie kirg; vaid tema jaoks pole ükski ahnus liiga suur, kuna vaid tema võib ainukesena täita kogu selle ahnuse» (War in Heaven).
Williams oli ka romantilise armastuse teoloogia apoloog.
Ta pidas enda loomingus kõige tähtsamaks luulet. Tema kuningas Arturi teemalisi poeeme on raske mõista, kuid nad on mõjuvad. Wil­liams oli omal ajal mõnda aega ka salaorganisatsioonide liige, seetõttu ta tundis alkeemiat, hermetismi ja ka okultismi. Need teemad sisalduvad tema romaanides. Surnud elavad ja mõjutavad elavate elu. Jeesus purustas aja ja ruumi. Jumal ei ole piiratud aja ja ruumiga. Seetõttu surnute ja elavate piiri pole. Romaanis «Kõikide pühakute päev» seiklevad kaks pommi läbi hukkunud naist Londonis, nende elu on sama elus kui elavatel, isegi vägevam, sest aeg ja ruum ei piira neid enam.
Draamakirjanikuna rajas Williams aluse tõelisele kristlikule draamale. Tal on mitmeid näidendeid, need käsitlevad kristliku õpetuse erinevaid tahke.
Charles Williams oli originaalne mõtleja ja nüüdisaeg tunnustab teda kui lausa postmodernistlikku kirjameest, kellel on meie ajale isegi rohkem öelda kui tema enda ajale. Venelased on tõlkinud Wil­liamsi kõik romaanid. Meil teda ei tunta. On aeg avastada see tähtis kristlik kirjanik ka eestlaste jaoks.
Williams kuulus Inklingite ringi, kus olid tähtsad Tolkien ja C. S. Lewis. Lewisi ja Tolkieni on meil palju tõlgitud, nüüd võiks avastada ka Charles Williamsi, kelle sünnist möödub selle aasta 20. septembril 130 aastat.
Charles Williams oli usklike vanemate laps ja oli ka ise kogu elu sügavalt usklik kirikuinimene.
Jaan Tooming

Read more Comments Off on Kristlik kirjanik Charles Williams, originaalne mõtleja ja karismaatiline isiksus

Salme Raatma kunagise Tõrva ühisgümnaasiumi ees, 1993. Erakogu

4.
See uus algus Soomes tõi Salmele lähemale Rootsi pagulaskonna, vähenes kirjavahetus Liidia Tuulsega, sest Soomest Rootsi helistamine oli odav ja Salme on öelnud, et Soomest oli kuidagi lihtsam ka Bernard Kangro Tulimullale kirju läkitada.
Noored sarkastilised mehed Rootsis nagu Lepik, Mägi, Talve, Kolk ajakirja Sõna ümber, mis ilmus enne Tulimulda, lasid lendu mõiste «kirjutavad prouakesed». Seda silti püüdis Salme endast välja juurida – vahel õnnestus, enamikul puhkudel mitte.
Muidugi oli eri maadel palju üksildasi hingi, kes kippusid oma eksistentsiaalset ängi uputama tindipotti. See oli pool häda, teine pool oli noorte meeste arvates see, et nad saatsid oma luuletusi ja lugusid neile lugeda ja tahtsid isegi trükitud saada! Kümneid aastaid hiljem on Eesti Kirjanike Kooperatiiviga seotud kirjavahetuses siiski mainimist leidnud, et meestekesksus peletas nii mõnegi naisautori eemale või pidurdas avaldamist.
Teine probleem oli formaadi küsimus. Aastatega oli paika sätitud raamatu, nõndanimetatud kooperatiivi raamatu tasakaalu seatud lehekülgede arv ja trükkimise ning saatmise kulud. See raamatu ruuduline konservikarp muutus normiks. Hädas olid luuletajad, lühiproosa kirjutajad ja paksude romaanide autorid, kelle romaan oli liiga paks ühe väljaande jaoks ja liiga õhuke, et jagada võrdselt kahe raamatu vahel.
Võime Janika Kronbergi käsitlusest «Tiibhobu märgi all» (2002) lisaks lugeda, et mittestandardne raamat, see tähendab luulekogu või lasteraamat, eeldas autori rahakoti raudade avamist. Bernard Kangro enda ideed ja raamatud olid muidugi eri arvestuses. Nii peamegi tunnistama, et tegelikult Salme Raatma kogu looming ei mahtunud sellesse Eesti Kirjanike Koope­ratiivi standardformaati, see tähendab, et ei mahtunud kooperatiivi väravaist sisse.
Ometi Rootsi ja Eesti külje all Soomes hakkas Salme rohkem kirjutama luuletusi, arvustusi ja pisiesseid, osa neist Ants Hartmanni nime all. Soomes kujuneb Salme Raatmast see võrratute lastejuttude ja usulise mündiga luuletaja, keda tunneb Eesti kirjandus.
Kui pagulaskirjandusele üldiselt on omane kaotatud paradiisi kujutelmad, siis naiskirjanike sulg oli palju elujaatavam. Elada just seda antud elu, armastada, saada lapsi. Samas sügavam tunnete allhoovus muretseb nende kehva eesti keele pärast ja et nad ei pea noorustuhinas miskiks mäletusi mere taha jäänud kaotatud paradiisist. Luuletaja igapäevased kohustused põrkuvad sageli kirjapandu igavikuliste küsimustega.
Pärast Eesti vabanemist nõukogude ikkest sai Salme katusekambrist Tallinnas Viru tänavas tema rännakute algus- ja lõpp-punkt. Uskumatu vabaduse tunne, et ta võib iga hetk Eestisse tulla või minna, ei jätnud Salmet elu lõpuni maha.
Salme Raatma sulest on ilmunud kuus raamatut lastejutte (koos kordustrükkidega üheksa), seitse kogu luuletusi, üks kogu nagu iseendale jutustatud mõttepilte ja mälestuslikke kultuurikilde. Salme Raatma on kirjutanud poeeme: «Ülekandja Christophorus», «Munk või erak», «Hiiuallik» ja «Pirita peegeldused» püha Birgitta elust.
Luules Birgittale ja Magdala Mariale on nende kahe naise elu nähtud väga lähedalt, lausa isiklikult. «Esimene asi, mida ma Soomes kirjutasin, oli püha Birgitta lugu. Oli ta ju kaheksa lapse ema. Mina viie lapsega tundsin midagi ühist temaga. … Minagi pean ühe uue algusega hakkama saama. Minule oli see enda vabaks kirjutamine. Kahekõne püha Birgittaga aitas mul tol hetkel elada.»
Poeg Gustav on tõlkinud Salme Raatma luulet saksa keelde: «Spiegelungen im Gespräch mit der Hl. Birgitta von Schweden», 1997. Kõigi oma viie lapse sünni puhul on Salme kirjutanud luuletuse ja Herbert on nad ümber kirjutanud päevikusse.
Salme Raatmal on juttude kogu «Sinised õunad ja teisi jutte lastele» ning soomekeelse luule ja miniatuuride kogu pealkiri «Omenapuuni» on võetud Salme esikkogu «Päev ootab sind» (1982) neljaosalise luuletuse «Mu õunapuu» järgi. Soomes omandatud suvilas istutas Salme oma lastele ja lastelastele nimelised õunapuud, nagu kunagi kaotatud aegade taga istutati Aindujaagu aias Helme ligidal vanaisa kuivanud puu asemele temanimeline õunapuu.
(Lõpp.)
Tsitaadid pärinevad autori lindistustest aastatel 1993–2001.
Vallo Kepp

Artikli aluseks on ettekanne Pirita kloostris peetud Salme Raatma mälestusüritusel.

Read more Comments Off on Salme Raatma perele ja kirjandusele elatud elu 4. osa

2.

Tema enda sõnul: «See seitsmesaja-aastane valitsemine ja elu siin armsal Gottesländchenil – Maarjamaal, see likvideeriti kolme nädalaga ära, nagu oleksime mänguasjad, mis tõstetakse ühest kohast teise ja pannakse kusagil karpi, et nüüd lõpetame selle mängu ära ja algab üks teine.»
Vajadus mõtete korrastamisel tulemus kirja panna muinasjutu või luuletuse kujul saatis Salmet kogu elu, niisamuti kui vajadus päevikusse märkmeid teha. Muide, abielludes sai mehega kokku lepitud, et päevikut peetakse ühiselt ja esilekerkinud probleemid arutatakse läbi ka päeviku lehtedel. Nii toimitakse juulini 1951, edasi jätkab Salme üksinda.
Esimene muinasjutt, hea usu peale Marie Underile Saksamaalt Tallinna saadetud ja tema poolt trükki toimetatud, ilmus juba 1943. aastal. Siitpeale kujuneb tulevane kirjanik lastejuttude, kristlike vagajuttude ja muinasjuttude kirjutajaks saksakeelses ja eestikeelses kultuuriruumis.
Õpetussõnad on Salme Raatma oma lugudesse osavalt sügavale tegevuse sisse peitnud. Selge ja lihtne elust enesest võetud sõnavara lausa kutsub lugusid lapsele ette lugema. Seda sõnade kokkuhoidu õpetasid autorile Saksa ajakirjade lastelehekülgede täheruume lugevad toimetajad.
Sõjajärgsete aastate Saksamaal polnud mõeldavgi lastega avalikult eesti keelt rääkida ei kodus ega kirikus. Kirikuõpetaja ja pastoriproua elu määrasid kohalikud sajanditepikkuse ajalooga traditsioonid ja raamid ning sinna hulka ei kuulunud õpetajaproua loominguline tegevus keeles, mille kadunud riigi – Eesti riigi – mainiminegi tõi pastoraadi külalistetuppa poliitika jäist hingust.
Kõigele vaatamata õnnestus Salmel luua kontakt ka eesti pagulaskirjanikega. Kui 1947. aastal ilmus Salme Raatma nime all ajakirjanduses viis lugu, 1948 kolm, 1950 ja 1954 üks saksakeelne muinasjutt ja eestikeelsed luuletused lastele, siis aastal 1955 oli juba 23 trükis ilmunud pala.
Salme Raatma bibliograafia annab sel perioodil viisteist auhinnatud muinasjuttu ja lastelaulude kogu, mis ikkagi ei ole pääsenud trükki. Kirjaniku üksindus ja suhtlemisvõimaluste piiratus Saksamaal mängisid siin oma osa. Viiekümnendate teises pooles ei pannud väikese küla inimesi enam imestama kirikuõpetaja prouale laiast maailmast saabunud korrespondents.
Teise ilmasõja tragöödia lõpul pääses Eestist pagulusse ligi 75 000 eestlast ja maailmasõjajärgses eesti kirjanduses toimus Jaan Unduski sõnul «geograafilise ruumi plahvatus» – lugejad ja kirjanikud paisati laiali üle maailma. Valev Uibopuu sõnul aga tuli pagulusse ligi 34% eesti kirjanikkonnast ja ainult 6% lugejaskonnast.
Mida peaksime meelde jätma Salme Raatmast Eesti kirjanduse kontekstis? Milline oleks olnud Salme kirjutajasaatus, kui tema lastele mõeldud jutukogud oleksid hoopis rohkem leidnud avaldamist. Ja ometi, kui palju kurdeti paguluses lastele mõeldud raamatute vähesust!
Olen Salme Raatma käsikirjalist lasteluulekogu käes hoides mõtisklenud, miks jäi «Meie pere. Laule lastele» 1958. aastal trükkimata. Kas tädilik didaktika rõhus väikest lugejat? – Ei. Kas värsside religioossus surus peale? – Ei, nagu võite Salme Raatma 2009. aastal avaldatud ja kunstnik Maarja Unduski poolt sümpaatsesse kuube riietatud luulekogu «Õhtused laulud» lugedes ise veenduda. Kas kirjastaja ei tulnud ots otsaga kokku? Ei tea. Tegemist on heatasemelise lasteluulega, mis sai ilmuda postuumselt alles pool sajandit pärast võistlusele saatmist.
Peame otsima põhjusi kirjastamispoliitikast, isegi poliitikast. Juba on märgatud, et noored naiskirjanikud paguluses olid nagu kiiremini kohanenud, põdesid pisut teistmoodi kaotatud paradiisina näivat minevikku, seisid lootusrikkamatena keset elu – sest elu vajas elamist, lapsed saamist ja kasvatamist. Muide, arst Liidia Mägi on kirjeldanud, kuidas mõned põgenikud keeldusid kaasakahmatut lahti pakkimast ja ootasid aastate kaupa tagasipöördumise võimalust. Kuidas sa trükid keset minevikuihalust, tagasipöördumise lootust, kohvritel istumist argipäevaseid lastejutte ja lasteluulet?
Salme saabus esimest korda Eestisse 1963. aastal. Tuumapommide katsetuste kõrgaeg oli möödas, ka vesinikupomm oli kõmatanud mõlemal pool raudset eesriiet. Nikita Sergejevitš Hruštšov sai mõnitavalt teatada teisele poolele raudeesriide taha, et algul pidime võtma Novaja Zemljal katsetusteks sajamegatonnise, aga võtsime 50se – tahtsime säästa Moskva aknaid!
Vanem kirjanikkond Adsoniga eesotsas vihkas ja kartis mõistet koeksistents ja ega me tea siiamaani, kes pani ühte katlasse kommunistliku režiimi ja kõik kodus elavad eestlased, et nendega suhelda ei tohtinud. Kes töötas välja sallimatuse ideoloogia tavalise inimese tasandil, et näiteks Manas avaldatud Kodu-Eesti kirjandust võeti algul vastu kui isamaa aadete reetmist ja pühaduseteotust.
(Järgneb.)
Vallo Kepp

Read more Comments Off on Salme Raatma perele ja kirjandusele elatud elu 2. osa

Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom tegutses sada aastat tagasi maailmarahu ja oikumeenia heaks.

Uppsalas tähistati läinud aasta 8. novembril peapiiskop Nat­han Söderblomi (1866–1931) piiskopiks seadmise 100. aastapäeva. Olulise sündmuse tähistamiseks korraldas Rootsi kirik sümpoosioni teemal «Elu-usk-tulevik: Nathan Söderblom, meie aja inspireerija». Meenutamiseks oli küllaga põhjust, sest Söderblom kuulus kaasaegse oikumeenilise liikumise rajajate hulka. Peale selle oli ta tuntud rahutöö eestvedajana, kultuuritegelasena ja teadlasena. Söderblom sai 1930. aastal Nobeli rahupreemia.
Äratusliikumise taustaga maapastori pojana alustas Nat­han Söderblom oma karjääri Uppsala haiglapastorina. Samaaegselt jätkas ta teoloogiaõpinguid ja huvitus Iraani usunditest. Ta kolis Pariisi, kus oli parem selle teemaga edasi tegelda. Õpingute kõrval tegutses ta kohaliku rootsi koguduse pastorina. Aastal 1901 kaitsest Söderblom Sorbonne’i ülikoolis doktoriväitekirja zoroastrismist. Tööle sai osaks rahvusvaheline tunnustus.

Uuendusmeelsus põhjustas kriitikat
Doktoritöö kaitsmise järel asus Söderblom tööle Uppsala ülikooli algmõistete professorina. Tema huvi muutus ja usundiajaloo uurimisteema asendus protestantismiga, erilist tähelepanu pööras ta Albrecht Ritschli ja Martin Lutheri teoloogiale. Üliõpilased hindasid Söderblomi eriti tema modernsete mõtete tõttu. Samuti oli ta edukas jutlustajana. Aastal 1912 võttis Söderblom vastu kutse tulla kolmeks aastaks Leipzigi ülikooli usundiajaloo professoriks.
Söderblomi valimine peapiiskopiks aastal 1914 tekitas kirikus kriitikat. Temast värske eluloo kirjutanud Jonas Jonsson on kõnelnud jumaliku ettehoolduse paradoksist valimistel. Söderblom sai tuge Uppsala professoritelt ja kultuuriinimestelt, aga mitte piiskoppidelt ja pastoritelt. Ka Soome peapiiskop Gustaf Johansson (1844–1930) suhtus temasse negatiivselt.
Kirikuinimeste kriitika taustal olid ennekõike õpetuslikud põhjused. Söderblom oli kriitiline kultuurprotestandist Ritsch­li suhtes, seistes eriti vastu tema negatiivsele suhtumisele müstikasse ja mõttele sellest, et Jumala riik on siinpoolne. Teisalt esindas Söder­blom nii nagu Ritschlgi sümbolistlik-vaimulikku tõlgendust Kristuse inimeseks saamisest ja ülestõusmisest.
Peapiiskopi valikut mõjutas poliitiline olukord. Kuigi Rootsi oli kaugel Esimese maailmasõja mõjupunktidest, oli olukord ühiskondlikult raske ja valitsus kõikus. Paljud kartsid revolutsiooni. Arvati, et Söderblom võiks olla mees, kes suudaks ehitada sildu. Ta oli tuntud nii selle poolest, et tundis sümpaatiat proletariaadi vastu, kui ka oma kuningameelse oleku poolest.
Peapiiskop tegutses ka Uppsala ülikooli asekantslerina. Sellesse ametisse sooviti saada inimest, kes oleks hinnanud teaduse vabadust. Nii läkski, et kuningas ja poliitikud nimetasid Söderblomi ametisse, hoolimata piiskopkondade vähesest toetusest.
Söderblomi kritiseeriti tema uuendusmeelsuse pärast kuni surmani. Kriitika kahanes märkimisväärselt pärast 1925. aastal Stockholmis toimunud suure rahvusvahelise Life and World liikumise asutamiskonverentsi ja 1930. aastal Nobeli rahupreemia saamise järel.

Rahu ja õigluse eestseisja
Pärast Söderblomi äkksurma 1931. aastal sai temast ikoon. On pakutud, et ta oli eelmise sajandi kõige olulisem Rootsi peapiiskop ja üks oma aja hinnatumatest eurooplastest. Tema jaoks oli olulisim rahutöö. Selle ulatuslikkusest kõneleb ettepanek moodustada Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia liit, et tagada rahu.
Nathan Söderblom esindas sõjaeelset optimistlikku usku oma aja võimalustesse. Peapiiskopiks pühitsemise järel mõistis ta siiski, et maailmas ei hakka enam kunagi valitsema sõjaeelne eriti hea aeg. «La belle époque» oli möödas.
Söderblom arvas, et poliitiliselt neutraalsel Rootsil ja Uppsala peapiiskopil on jumalik kutsumus tegutseda rahu ja õigluse eestseisjana Euroopas. Teistega konsulteerimata saatis ta Euroopa kirikujuhtidele kirja, milles esitas rahuüleskutse. Rahualgatus sai vastukaja üksikutelt neutraalsete riikide kirikujuhtidelt.
Peapiiskop ei andnud siiski alla. Ta jätkas rahvusvaheliste oikumeeniliste kontaktide tugevdamist. Aastal 1925 kutsus ta Stockholmis kokku hilisema Kirikute Maailmanõukogu teise peaharu Life and World liikumise esimese maailmakonverentsi. Üritust rahastasid kirikuvälised sponsorid.
Maailmakonverentsi keskseks teemaks oli rahutöö. Söderblomi peamine saavutus seisnes selles, et endised vaenlased sakslased ja prantslased kohtusid, vestlesid ja palvetasid üheskoos. Söderblomi mõju kaugeleulatuvusest kõneleb see, et ÜRO rootslasest peasekretär Dag Hammarskjöld oli üks tema olulisematest õpilastest.
Söderblom ei pidanud väheolulisteks ka ristiusu õpetuslikke küsimusi. Ta osales neid käsitleva Faith and Order liikumise tegevuses.

Erinevuses on ühtsus
Söderblomil oli idee, et valitud isikutel on keskne roll maailma ajaloo mõjutajana. See mõttelaad tuli esile ka piiskopiameti väärtustamises kiriku ühtsuse hoidjana. Ta kujundas Rootsi peapiiskopi ameti oikumeeniliselt väljapaistvaks.
Söderblomi strateegiaks oli ühendada kirikuid ühistegevuse kaudu ja tugevdada rahvusvahelist õigust rahu teena. Esmalt tuli selleks koondada ühte kirikud, keda ühendas luterlik usutunnistus ja ajalooline piiskopiamet. Söderblom uskus, et peagi liituvad selle protsessiga ka õigeusu kirikud. Katoliku kiriku aeg pidi tulema siis, kui aeg selleks on küps.
Söderblomi ettekujutu­ses tegutses Uppsala juhtivate kristlike tegelaste võrgustiku keskusena, kuhu kristlased saavad koguneda jumalateenistusele ja nõupidamisele. See pidi tulevikus viima kristlaste ühist häält esile toova oikumeenilise nõukogu loomiseni. Osaliselt nendest mõtetest innustatuna sündisid Luterlik Maailmaliit ja Kirikute Maailmanõukogu.
Nathan Söderblomi kindel veendumus oli, et Jumal on elav Jumal, kes juhib maailmakõiksust selle eesmärgi poole. Peale Piibli ilmutab ta end ka usulises kogemuses.
Söderblom ei püüelnud kunagi kirikute ühisorganisatsiooni või kirikute liturgilise ühtsuse poole. Tema järgi on erinevuses ühtsus. Söderblomil ei olnud raske näha katoliiklaste või õigeusklike vaimulikkust. Ta toetus sellele, et kristlastel on ühine hing, ja tal õnnestus kõnetada erinevaid traditsioone esindavaid kristlasi.
Söderblomi käsitlused tegid võimalikuks kirikutevahelise dialoogi, aga jätsid õpetusliku töö teistele. Tema rõhutatud vaimulik oikumeenia on keskne oikumeeniline teema ka tänapäeval. Endiselt on aktuaalsed tema poolt esile tõstetud kiriku õpetuslik erinevus, sobiva keele otsimine ühise traditsiooni vahendamiseks, siiras vaimulikkus usunditevahelises dialoogis ja õigluse ning rahu ühtekuulumise rõhutamine.

Tomi Karttuneni artikli ajalehest Kotimaa (8.1.2015) tõlkis
Kaido Soom

Nathan Söderblom
15.1.1866–12.7.1931
1897 abiellus Uppsala ülikooli üliõpilase Anne Forselliga. Abielust sündis 10 last.
1901 Sorbonne’i ülikooli doktor.
1914 valiti Rootsi kiriku peapiiskopiks.
Pühitses 5. juunil 1921 Tallinna Kaarli kirikus ametisse EELK esimese piiskopi Jakob Kuke.
13. nov 1928 Tartu ülikooli audoktor.
1930 Nobeli rahupreemia kristliku rahuliikumise edendamise eest Esimese maailmasõja ajal.
Peapiiskopiks pühitsemise järel mõistis ta, et maailmas ei hakka enam kunagi valitsema sõjaeelne eriti hea aeg.

Read more Comments Off on Nobelist ja üks oikumeenilise liikumise algatajaid