Lagle Parek oma ema Elsbet Pareki büsti ja vanaemast, näitlejanna Anna Markusest maalitud pildi juures Pirita kloostris, kus ta kloostri sõbra staatuses elab. Liina Raudvassar

Löögid, mis saatusel Lagle Parekile (75) varuks olid, pole murdnud tema optimistlikku meelt ega pannud ühtegi oma tegu tagantjärele kahetsema. Kui saaks eluteed samades oludes alustada, kordaks ta tehtut. Väljasaatmine Siberisse, aastad poliitvangina ning katsumused poliitilises vastupanuliikumises on tema sisemist vabadust vaid karastanud ning kasvatanud.

India päritolu birgitiini ordu nunn naeratab sõbralikult, kui Pirita kloostri külalistemaja väravast sisenedes uurin, kuidas leian Lagle Pareki, kellega meil on kohtumine kokku lepitud. Nunn annab käega märku, et pean peaukse asemel konvendi aiapoolsest uksest sisenema. Ilus jalutuskäik läbi hoolitsetud kloostriaia viib juhatatud sissepääsuni, kus Lagle Parek juba ootab. Ta on hoones, mille rajamisse on isiklikult palju kaasa aidanud, omainimene.
Juhatanud mind oma valdustesse, pakutakse istet ruumi ilmselgelt mugavaimas toolis, mille Parek olevat saanud isa Vello Salo käest, kelle korter on samuti siin kloostris. „Tal ei mahtunud see tuppa ära, siis tõukas minu juurde,“ tunnistab Lagle muigega, selgitades, et temale isiklikult pehmed istekohad ei meeldi. Liigne mugavus soodustab lodevust, arvab ta. „Lösutades diivanil kaob mõtteselgus ning keskustelu kuitahes intellektuaalsete vestluspartnerite vahel, taandub pinnapealsele klatšile.“ Nõnda arvab naine, kellele elu ongi polsterdatud toolide asemel rohkem askeetlikke istmeid pakkunud.

Kohvi ja värske lehega
Serveerides meile väikese tassi kanget masinakohvi tunnistab Lagle, et see ei ole tal täna hommikul esimene. Kui kell kümme võib paljudele tunduda varahommikuna, siis Laglel on selleks hetkeks mitmed päeva käivitavad toimingud seljataga. „Tõusen viie paiku,“ nimetab ta, tunnistades, et nii varajane pole ta just kogu elu olnud. Esimesed hommikutunnid kuuluvad endale, on aega kohvi juua ja lehte lugeda ning pidada plaani, mida päeval ette võtta.
Kindlaks rutiiniks on ka hommikul väike jalutuskäik ning pool tundi ujumist. Nõnda igal hommikul, välja arvatud laupäev.
Kuivõrd on päevaplaan seotud kloostri korraga, uudishimutsen. Lagle nimetab, et ei ole mingite kohustustega seotud, ent on endale reegli kehtestanud, et võtab nädalas kolmest missast osa. Veel puutub ta nunnadega kokku ühistel söömaaegadel. „Mulle see kõik väga sobib, et ei pea ise askeldama. Ma ei ole kunagi söögitegemist nautinud,“ tunnistab Lagle ning kiidab kloostri kööki. Samuti siinset eluviisi, mis soosib lihtsust ning distsipliini. „Mul ei ole siin midagi ja see teeb tõeliselt vabaks,“ kiidab ta.
Lubades pilgu toas ringi uitama, saab selgeks, et siin elab kirjasõnast lugu pidav inimene. „Oh, ma olen oma raamatukogu ammu Narva kolledžile ära kinkinud,“ tõrjub perenaine külalise märkust raamatute rohkuse kohta. Ometi on meie ümber, riiulites ja laudadel hulgaliselt teoseid. Mitmes keeles kultuuriloolisi ja religiooni puudutavaid. See, et raamatud pole korrapärastes ridades, lubab oletada nende igapäevast aktiivset kasutamist. Raamatutega on Laglel lapsest saadik hea läbisaamine. Ta meenutab oma üllatust, kui seitsmeaastasena Siberisse jõudes nägi, et mitmed kohalikud teevad allkirja asemel kolm risti. Temal oli selleks ajaks lugemine-kirjutamine selge ja Euroopa pealinnad peas.

Kolm põlve
Veel hakkab silma kauni naise kivine büst ja seinal massiivne õlimaal sarnaste näojoontega daamist. „See on minu vanaema Anna,“ vastab Lag­le mu maalile suunatud küsivale pilgule. Ta selgitab, et kunstnik Erich Leps maalis näitlejanna Anna Markuse portree 1934. aastal. Kuju on aga Lagle emast, kunstiajaloolase haridusega Elsbet Parekist.
Emal ja vanaemal on Lagle isiksuse kujunemises oluline roll. „Kõik algab ikka kodust, selle vaimsusest ja väärtustest. Mida vanemaks saan, seda enam tajun perekonna mõju. Oma valikutes, unistustes, tegemistes,“ mõtiskleb Lagle lapsepõlvekodust rääkides. Oma isa, Eesti Vabariigi ohvitseri, Lagle ei mäleta, sest Karl Parek hukati 3. juulil 1941, mil Lagle oli kahekuune.
Küllap vajutas ka aeg Lagle kujunemiskäiku oma mustri. 1949. aasta märtsiküüditamist mäletab Lagle hästi. Koos endast kümme aastat vanema õe, vanaema ja emaga saadeti ta Siberisse, kust avanes võimalus kodumaale naasta 1954. aastal, mil alaealised küüditatud vabastati.
„Lapse õigus on näha ikka päikselisemat poolt,“ kinnitab Lagle, rääkides aastatest külmal maal. Lastekodusse saatmise eest päästis teda õde Eva südikus, kes pere toitmise enda kanda võttis. Ema Elsbet oli vahepeal arreteeritud ning Eestisse Harku vanglasse karistust kandma saadetud ja vanaema oli juba eakas.
1955 sai pere taas kokku. Vanaema Anna sai kodumaal elada veel kaks kuud, aga tema unistus saada Eestimaa mulda, täitus.

Ennast proovile pannes
Poliitiline orientatsioon selgines samuti koduste mõjul. Kuidas saaks perekond, kes „tänu“ nõukogude võimule katsumusi kandnud, olla lojaal­ne selle eest vastutavale riigikorrale? Nõnda kujunes ka Lagle maast madalast „vastaliseks“ ning koges selles ema toetust.
Kui Lagle noore abielunaisena lõpuks arreteeriti ning Tallinna Patarei vanglas Mordva vangilaagrisse saatmist oodates emaga kokku sai, olid Elsbet Pareki sõnad oma tütrele: „Olen uhke su üle.“ See oli nende viimane kohtumine.
Hiljuti leidis Lagle ema asjade hulgast päevikulaadse klade, kus lisaks kultuuriloolistele märkmetele on ka mõned isiklikumad sissekanded. Lagle arreteerimise päevast on napp märkus: „Täna läks Lall.“ Lalliks kutsuti Laglet. Juurde oli lisatud Lagle mehe Lembitu kiri abikaasa arreteerimisest. „See oli perekonnale nii suur draama, minu mees ei suutnud emale häälega öelda, et mind võeti kinni, vaid kirjutas.“ Edasi jätkatakse kultuurilooliste märkustega.
Küsimusele, kuidas arreteerimine Laglele mõjus ning kuivõrd pehmendasid seda kogemused küüditatuna, saan vastuse: „Siberi aeg ei puutu asjasse, aga oluline on, et meil oli väga hea ettevalmistus. Tollal olid dissidendid profid. Olin informeeritud, kuidas käituda, mida öelda ja mida mitte. Sellest oli tõesti abi.“ Ühelegi süüdistusele ei tohi alla kirjutada, midagi omaks võtta, kellegi suhtes tunnistusi anda – see oli reegel.
„Oli väljakutseks, kuidas vastu pean. Kas suudan käituda nii, nagu peab,“ räägib Lagle. Ta suutis.
„Olen põlvkonnast, kelle meelest oli neli aastat istuda nali, tõsised tegijad olid kinni 20 + 5,“ ei tähtsusta Lagle oma nelja vangilaagriaastat üle. Hindab aga seal kohatud võitluskaaslasi ning ühist tegevust nõukogude korra õõnestamisel.

Birgitiinide juurde
Jumala plaanid on imelised ning võivad meile esiti ka imelikud näida. Ei võinud Lagle Parek aimatagi, milliseks kujuneb tema seos birgitiinide orduga, kui ta siseministrina võõrustas ordu ülemabtissi. Õde Tekla teadis, et Eestis on olnud birgitiinide klooster ja kui ta Pirita kloostri ajaloolisi varemeid nägi, süvenes temas veendumus, et birgitiinid peavad Eestisse tagasi tulema. Laglest sai tema innukas abiline. „Aitasin teda, meist said head sõbrad,“ meenutab Parek.
1993. aastal Roomas käimine ning Vatikanis paavstiga kohtumine avaldas Parekile sellist muljet, et ta hakkas katoliiklaseks. Soovis mõni aeg koguni nunnaks saada.
„Nüüd elan ja olen juba pikemat aega siin kloostris. Ametlikku ametinimetust mul ei olegi. Olen kloostri sõber. Praegu tegelen näiteks Piritalt Vastseliinasse kulgeva palverännaku ettevalmistamisega,” räägib Lagle Parek.
„Me oleme vabad inimesed vabas Eestis, aga ei oska alati seda vabadust realiseerida, anname alla,“ arutleb Lagle Parek, kui uurin, mis talle Eesti Vabariigi aastapäeva eel seostub mõistega vabadus. Mõistega, mis talle on elus väga kõnekas olnud. „Vabadust on tegelikult keeruline sõnastada, see on väga sisemine asi,“ arvab ta, tunnistades, et pole vabadust kunagi kogetud kujul pärast Nõukogude okupatsiooni lagunemist enam tajunud. „Vaat vangilaagris oli vabadus! Vabadus öelda ja ütlemata jätta,“ naerab ta. Aga kindlasti on ka nüüd igal inimesel vabadus valida, kas jääda lösutama diivanile telerit vaatama või hoida käed adrakurgedel. Muuta maailma, milles elame.
Liina Raudvassar

Lagle Parek
Sündinud 17. aprillil 1941. aastal Pärnus
Lõpetanud 1960. aastal Tallinna ehitustehnikumi klaasitehniku-tehnoloogina
Osales vastupanuliikumises, aastatel 1983–1987 poliitvang Mordva vangilaagris
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja esimees
Eesti Kongressi liige
Korraldas 1987. aastal legendaarse Hirvepargi miitingu
Oli 1992–1993 siseminister
Aastast 1997 MTÜ Caritas asutajaliige ja juhatuse liige
Sai 1992. aasta presidendivalimistel 4,2% häältest
Pälvinud Koosmeele auhinna (1998), aasta kodaniku tiitli (2007)
Lesk

Read more Comments Off on Lagle Parek: liigne mugavus soodustab lodevust

Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik ei pea end ei liberaaliks ega konservatiiviks. Kätlin Liimets

Tartu ülikooli peahoones tegutsevat, 1991. aastal taasavatud usuteaduskonda on ikka iseloomustanud asjassepühendunute väike pädev seltskond ja koduselt sõbralik õhkkond.

Mullu novembris valiti usuteaduskonna uueks juhatajaks Vana Testamendi (VT) ja semitistika õppejõud dr Urmas Nõmmik (41). Erakordne on see sündmus selles mõttes, et esmakordselt juhib teaduskonda inimene, kes on taasavatud teaduskonna kasvandik, olles kolmanda lennu vilistlane.

Oled tänaseks (09.01. – K. L.) olnud ametis nädala. Kuidas hommikuti ärkad: kas helge ja teotahtelisena või pigem murelikult?
Kui nii küsid, siis on see teotahteline mure.

Kuidas hindad usuteaduskonna olevikku?
Seis on väga hea, kuigi muretseme ja kurdame nii omavahel kui ka avalikult. Kui võrrelda 20 aasta taguse ajaga, siis on meil näiteks praegu korralik raamatukogu kasutada. Seega Tartus on võimalik päriselt teadust teha. Lisaks on tekkinud arvestatav hulk doktorikraadiga teolooge.

Millised on hetkel valupunktid?
Üleüldine foon ühiskonnas ja eriti otsustajate hulgas on selline, et humanitaarid peavad kogu aeg oma eksistentsi tõestama. See takistab tegelemast asjade sisuga ja mõjutab ka rahastamist. Kogu kõrghariduse ja teaduse rahastamine on olnud viimased 10–15 aastat paraku kaldu loodusteaduste suunas.

Kas sul on plaanis uuendusi?
Ei ole suuri muudatusi plaanis, eelmised juhid on olnud väga head. Riho Altnurme aegne juhtimine oli stabiilne ja usuteaduskond on oma koha ülikoolis leidnud. Viimase aasta jooksul tegi eelkäija Tõnu Lehtsaar väga palju, et me ülikooli uues struktuuris ennast positsioneeriksime. On hea siit jätkata.
Praegu on käsil õppekavade muutmine, mis on lakkamatu protsess. Viimasel ajal tegeleme ka oma identiteedi selgema sõnastamisega.

Milline on usuteaduskonna identiteet?
Oleme päris mitmes mõttes sillaehitajad. Ehitame silda kirikute, erinevate usundite, ühiskonna ja akadeemia vahel, samuti kristlike kirikute ja teiste usundite vahel, ka kristliku teoloogia ja kaasaegse teoreetilisema religiooniuurimise vahel, teooria ja praktika vahel.

Usuteaduskonnas on kaks õppesuunda: teoloogia ja religiooniuuringud. Teoloogia on järjest kahanevas positsioonis olnud. Kuidas edasi?
Ei ole siin pessimistlik. Mulje on kiire tekkima, kuna üliõpilaskond on teatud nägu. Bakalaureuseastmesse tullakse peaaegu eranditult otse gümnaasiumist ja vähe on neid, kes kohe alguses ütlevad, et tahavad õppida kristlikku teoloogiat. Aja jooksul muidugi nii mõnedki spetsialiseeruvad just sellele. Sõnastaksin nii: õppejõudude ja teadustöö poolest ei ole teoloogia tagasitõmbuvas positsioonis.

Reaalteadustes tõstavad järjest pead võõrkeelsed loengud ja teadustööd. Kuidas on olukord usuteaduskonnas?
Oluline on eluterve tasakaal. Ingliskeelsete kursuste arv küll kasvab, doktoritööde puhul ka kindlasti inglise keel domineerib üha rohkem, ent on näiteks ka saksa keelt ja loomulikult eesti keelt. Peame olema ühe jalaga Eestis, andma ühiskonnale maksimumi, ja teisega rahvusvahelisel tasandil. Ka siin tuleb silda ehitada.

Kas sinu akadeemiline tegevus jääb nüüd mõneks ajaks tagaplaanile?
Hinnaalandust ei tule. Lõpetasin just habilitatsioonimonograafia – see on kirjastamiseks vastu võetud. Raamatuprojekte on töös kolm. Olen järgnevad kolm aastat ka jätkuvalt tihedalt seotud Helsingi ülikooli usuteaduskonna tippkeskusega.

Sinu uurimisteemad on olnud psalmid ja Iiobi raamat ehk VT tarkusekirjandus ja poeesia. Kuidas selline huvi tekkis?
Usuteaduskonda tulin õppima paganana, keda religioossed küsimused huvitasid. Õppimise ajal, tol ajal oli õppekava väga selgelt protestantlik-teoloogiline, sai selgeks, et seda materjali ei omanda ilma isikliku Jumala-suhteta. Pealegi isiklik suhe oli juba tekkimas niikuinii. Nõnda tuli ka kolmandal kursusel õppides loomulikuna ristimine ja leeritamine.
VT tuli huvisfääri enam-vähem samal ajal. Hakkasin tegelema Uku Masingu pärandiga. Bakalaureusetöö teema oli Masingu magistritöö deemonliku Jumala aspekti analüüs. Eelkõige tegeles Masing aga just Iiobi raamatuga.
Tekkis ka kontakt külalisõppejõu prof Otto Kaiseriga, kellest sai minu magistri- ja doktoritöö juhendaja. See suhe õpetajaga oli väga tugev. Kaiser ei ole ainult vanatestamentlane, vaid teoloog kõige paremas mõttes, ka väga tugev süstemaatika tundja. Vaimne side temaga on siiani tugev.
Kindlasti tuleb nimetada ka prof Kalle Kasemaa mõju. Tema loengud olid omal ajal kõige huvitavamate hulgas. Lisaks on ta laia horisondiga tõlkijana olnud mulle algusest peale eeskujuks.

Eelmise aasta suurel reedel kirjutasid veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia, et keskajal võtsid Kristuse kannatuste ja surma kujutajad üle jooni Iiobi ikonograafiast. Kas Iio­bil kui VT kannatava inimese prototüübil on olnud osa sinu usulises arengus? On see viinud sind kannatava Kristuseni?
See on dialektika, mida on väga raske sõnastada. Mulle on ette heidetud, et rõhutan rohkem võidukat ja ülestõusnud Kristust. Minu jaoks on olnud oluline tasakaal eksistentsiaalsete ja religioossete küsimuste käes vaevleva Iiobi ja lahenduse ehk Kristuse vahel.
On ju ka olemas nn VT evangeelium, millest on kirjutanud näiteks Masing. Mõlemas, nii Vanas kui ka Uues Testamendis on olemas nii vihane kui ka armastav Jumal. Iiobi raamatust leiame eksistentsiaalsed-religioossed probleemid, aga samas viidatakse seal ka lunastusele. Seda on raske sõnastada. See on pigem läbitundmise ja läbikannatamise teema. Kristuse sündmuse puhul on ju ka mõlemad aspektid: on kannatus, absoluutne alandus ja tuhast tõusmine.

Kannatus ja tuhast tõusmine. Iiobi raamatus öeldakse: Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud. Kas need on ka sinu isiklikud teemad olnud?
Olen hakanud rääkima ennetavast või profülaktilisest kannatusest. Üha rohkem meeldib mulle rollimäng, eriti teoloogias ja religiooniuuringutes. See on valdkond, kus meil on tulevikus võimalus palju rohkem ära teha. Siinses elus ei pääse kannatustest, ent on võimalik kannatust ette reflekteerida ja seeläbi olla tugevam.
Paratamatuse mõtestamine on viinud nende uurimisteemadeni. Kõik ei ole elus ette määratud, on ka juhust. Olen hakanud mõtlema, kas tänapäeva misjoni strateegiates ei peaks olema esikohal just Iiobi, Koguja ja Õpetussõnade raamatud, mida lugedes inimene mõistab, et tema eksistentsiaalsed küsimused pole midagi uut, need on saatnud inimesi läbi aastatuhandete. Ent nendega ei pea piirduma, on võimalik astuda samm edasi ja jõuda evangeeliumi vastuseni.

Oled pool aastat aidanud teenida EELK Tamsalu kogudust. Kas see oli raske otsus või on vaimuliku kutsumus sinus olemas?
Tamsalu kogudus vajas abi. Olen vaimuliku töö üle rohkem kui 20 aastat mõtelnud. See kutse on väga selgelt olemas, et kirikus oma panus anda, aga paljudel pragmaatilistel põhjustel ei ole saanud seda teostada. Nüüd oli mitme asjaolu kokkusattumine see, et ütlesin oma jah-sõna.

Iiobi raamatus on olulised kõned, sealhulgas Jumalaga. Millisel viisil sina kõneled või Jumal sind kõnetab?
Rääkides üliõpilastega ilmutusest, alustan taipamise küsimusest. Kõige lihtsamal kombel saab taipamist seletada anekdoodi näitega. Anekdoot on lugu, kus midagi olulist jäetakse rääkimata ja selle avaldamine lõpus tekitab ootamatuse efekti ja taipamise ning erilise rõõmu sellest.
Selline taipamine ja suuremgi on, Jumal tänatud, olnud minu elus pidevalt olemas. Ka palvetamisel, jumalateenistusel osalemisel, armulaual käimisel või nüüd ka jumalateenistuse läbiviimisel tekkiv efekt on jumalikuga sidepidamise viis.

Kuhu paigutad end teoloogilises mõtlemises. See on huvitav, kuidas sa VT eksegeedina oled jõudnud kasvõi nende seisukohtadeni, mida partnerlusseaduse diskussioonis 2014. aastal väljendasid.
Minu jaoks pole olemas liberaalset või konservatiivset teoloogiat. On väga radikaalse sõnumiga evangeelium, Pauluse terane selle radikaalsuse kohandamine ja VT evangeelium. Need annavad tulemuseks palju üldisema ja põhilisema küsimuse: milline on Piibli lugemise meetod? See on olulisem kui tulemus, milleni jõuame, sest Piibli lugemine ja tõlgendamine on lõppematu protsess. Peame seda tegema iga päev.

Millisena näed teoloogide rolli Eesti ühiskonnas ja mis võiksid olla need teoloogilised teemad, mis vajaksid ühiskondlikku diskussiooni?
Kuna meil on juba sadu õppinud teolooge, siis on nende roll olulisem, kui ühiskond seda tunnistab. Presidendi kirikus käimise dilemmaga kerkis üles kõrvalteema, mis mitmes mõttes võiks olla peateema. Levinud on arusaam, et usk on inimese isiklik asi. Leian, et teoloogid ei tohiks leppida selle väitega. Ma ei tea isiklikku usku, tean küll enesearendamise kunste, millel on religioossed juured. Paratamatult usk väljendub inimestevahelistes suhetes.
Näiteks jumalateenistusel kirikus. On kogudus, mis on kokku tulnud, teeb ühte asja, kummardab ühte Jumalat, ütleb ühte apostlikku usutunnistust – kas see on isiklik asi? Veel selgemaks võiks ühiskonna jaoks saada usu sotsiaalne-kollektiivne iseloom siis, kui räägime näiteks kasvõi supiköögist. Kui kogudus teeb supiköögi, siis mis mõttes see on isiklik?

Uus piiblitõlge on sulle südameasi.
Eesmärk pole lihtsalt uus piiblitõlge, mis minu meelest on Eesti ühiskonnale lati alt läbi jooksmine, vaid laiem lakkamatu piiblitõlkimine koos tõlgendamisega. See oleks Eesti ühiskonnale kohane.

Kuidas sa ennast laed, hingad oma tööst?
Vahetan konteksti, see aitab ühe hooga pidevalt asju teha. On nauditav, et elan Tartust 100 kilomeetrit eemal Tamsalu lähedal Uudekülas. Mulle on oluline olla päeval tööl ühes kohas ja õhtul kodus hoopis teises kohas. Eks ta füüsiliselt väsitab, aga vaimselt on tervistav.
Mõnikord maalin, ka kirjutan sellist, mis ei ole teoloogia. Välismaal konverentsidel võtan aega jalutamiseks. Lausa ahmin teistsugust konteksti. Sellest on kujunenud omamoodi hobi.

Miks tulla õppima usuteaduskonda?
On kujunenud hästi funktsioneeriv, väga heade õppekavadega teaduskond. Arvestades seda, kui vähe on maailmas eesti keele kõnelejaid, on meil võimalik erakordselt paljude spetsiifiliste küsimustega tegelda. Selleks on kompetents ja inspireerivad õppejõud olemas. Haridus, mida inimene siin omandab, on nii lai, et võimaldab väga erinevaid karjääre ja lahendusi tulevikuks, avades paljusid uksi. Võime olla uhked.
Kätlin Liimets

Urmas Nõmmik
Sündinud 7. juunil 1975 Tartus
TÜ usuteaduskonna juhataja alates 1.1.2017
Vana Testamendi ja semitistika õppejõud
Õpingud: TÜ usuteaduskond (1999, teadusmagister), Marburgi ülikooli usuteaduskond (2008, doktor summa cum laude), 2016–2017 habilitatsioon Müncheni ülikooli evangeelses usuteaduskonnas
Olnud õppejõud EELK Usuteaduse Instituudis
Uku Masingu Kolleegiumi vanem, Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liige, Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees, tõlke- ja kommentaarisarja „Piibel kontekstis“ peatoimetaja, ajakirja Kirik ja Teoloogia kolleegiumi liige. Lisaks mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide liige
Abielus Evelyn Nõmmikuga, kes on Tamsalus kooliõpetaja
Peres kasvavad tütred Karoliine (11) ja Karmen (9)

Read more Comments Off on Urmas Nõmmik: teoloogia ehitab sildu ja avab uksi

Anu Rauda inspireerib kiriklik temaatika. Liina Raudvassar

Kogu oma teadliku elu eesti rahvakunstipärandisse süüvinud ning oma loominguga seda rikastanud tekstiilikunstnik Anu Raud valiti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

„See on eesti rahva lugu, mis vaipadesse lõimitud, ei rohkem ega vähem,“ on Anu Raud Eesti Kirikule kinnitanud oma loomingust ülevaadet andes. Märkimisväärselt palju on ta oma gobelääne kavandades kasutanud kiriklikku temaatikat. Mitmed kristlikud sümbolid, nagu rist, liivakell ja tornikukk, on Anu loomingus läbivad ja mõnedki töödest on leidnud paikse kodu pühakojas.
Ristimärgi motiiv on võlunud kunstnikku sedavõrd, et seda kiriklikku sümbolit võib kohata paljudes tema töödes. Kunstniku käsitluses pole see ainult elu ja surma märk, vaid ka ristumise, kohtumise paik. Koht, kus saavad kokku kõik teed ja võimalused. Jõulisemalt on see joonistunud Viljandi Jaani kirikusse kootud vaipades „Ristivaip“ ja „Taevaredel“. Aga kindlasti ka Tartu Jaani kirikus, kuhu Anu Raud on valmistanud viies liturgilises värvitoonis kirikutekstiilide komplektid.
Vainupea kabelisse on Anu Loojaga dialoogis loonud altarivaiba „Armuaeg“. Oma 70. sünnipäeva järel korraldatud personaalnäitusel „Lõpik“ eksponeeris meister Viimsi Püha Jaakobi kirikus oma äsjavalminud vaipa „Issaristike“, mille keskmes on stiliseeritud ristimärk ning taustaks lugu lapsepõlvest, kus vanad inimesed ikka tavatsenud käsi kokku lüüa ja „issaristike“ öelda.
Tekstiilikunstnik, emeriitprofessor, kirjanik, publitsist ja etnograaf Anu Raud on sündinud 10. mail 1943. aastal. On Viljandi Jaani koguduse liige ja elab oma isatalus Viljandi lähistel Käärikul.
Eesti Teaduste Akadeemia asutamisaastaks loetakse aastat 1938. Põhikirja järgi on tegemist silmapaistvate teadlaste ja teiste loomeisikute ühendusega, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust, teaduslikku mõtteviisi ja kultuuri Eestis.
Akadeemial on praegu 80 liiget, neist neli naist ja 21 välisliiget.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks

Türi koguduse liikmetel, poliitikutel Kersti ja Arvo Sarapuul on suur pere, kes jõulude ajal koguneb koju Järvamaale. Erakogu

Kersti ja Arvo Sarapuuga kohtuma minnes on mul eelteadmine, et kuulume samasse põlvkonda ja et meid seob nähtamatu niidina ühise koolimaja aura ja sealsete õpetajate püüdlus meid vormida.

Kooliajast, tõsi küll, me üksteist ei mäleta. Aga mõnd õpetajat, kes meile Tartu 7. keskkoolis (praegu Karlova kool) tarkusi jagas, siiski. Oma klassijuhatajast, ajalooõpetaja Aino Juhkamist on Kerstil ja Arvol, omaaegsel klassiõel ja -vennal palju jutustada. Kersti meenutab, kuidas õpetaja reageeris, kui sai teada, et noored on esitanud perekonnaseisubüroosse abiellumisavalduse. Kersti oli siis vaid 17. Nüüdseks on nad koos elanud 44 aastat ja neil on viis last.

Järjepidevuse kandjad  
Põltsamaal sündinud Kersti meenutab, et tema isa oli ajalehe Kiir toimetaja ja suhtles paljude inimestega, teiste seas legendaarse kirikuõpetaja Herbert Kuurmega, kes oli Põltsamaal suur autoriteet. Nii on Kerstil varasest lapsepõlvest meeles, kuidas ta istus õpetaja Kuurme põlvel ja laulis koos temaga «Vennad on mul suured mehed».
Elu viis Sarapuud Tartust Järvamaale, kus on praegugi nende kodu. Aga alati Põltsamaalt läbi sõites mööduvad nad majast, kus Kersti lapsena elas, vaatavad tema lapsepõlve pajusid, jõge, kust vähki püüti. Nende lapsed on neid lugusid kuulnud lugematuid kordi. Arvo kommenteerib: «Noorele inimesele on tüütu, et ema neid vanu paiku jälle näitab, aga vanemana hakkad mõtlema, et igal asjal on seos. Sa näed elus seda, et üks või teine asi juhtub millegi pärast. Mida mina Kersti juures hindan, on see, et ta on kõigi vastu tähelepanelik ja on üle võtnud minu ema rolli.» Muide, Arvo kutsubki abikaasa Kerstit emaks.

Suurim väärtus
Arvo ema õpetas, et esivanemate hauad peavad alati korras olema, seal ei tohtinud ainsatki umbrohuliblet olla. Nüüd koristab haudu Kersti ja ei tee seda üksi, vaid koos lastega. «Eeskuju ja järjepidevus on olulised. Nii nagu sa oled ees, kas pead lugu haudadest, kirikust, juurtest, tööst ja haridusest – see mõjutab. Kui nad näevad, et me tegelikult ka peame lugu, mitte ainult ei räägi,» ütleb end vaadetelt konservatiivseks pidav Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu.
Filosoofilistesse mõtisklustesse kalduv Arvo arutleb, missugust elu peaks inimene elama, millest kinni hoidma. «Ei ole ju nii lihtne, et hommikul ärkan üles, päev läbi sebin ja magama minnes mõtlen, et küll sai tubli oldud ja rabatud. Meie vanuses hakkad mõtlema, mis on elu, mis on see väärtuslik, mis jääb kestma.» Nii meenutab ta jutuajamist ajast, mil «lapsevabrik hakkas hästi tööle».
Üks advokaat ütles toona, et sa oled nii vahva mees, teed hullult tööd, rahvas peab sust lugu, aga mis te nende lastega jandite. Arvo ei saanud temast aru ja arutas öeldut Kerstiga. Ka praegu on mõlemad veendunud, et lapsed on need, kelle nimel üldse tasub elada. Nende sõnul oleks lapsi võinud olla rohkemgi. Arvol on siiski kahju, et töö kõrvalt nappis laste jaoks aega. «Teine suur väärtus on see, kuidas ema-isa teineteist ja elu hindavad, selle kogemine jääb laste hinge,» kinnitab paar.
Kersti meenutab, et abikaasa Arvo vaatas igal reedel laste päevikud üle ja see oli laste jaoks paras hirm. Isa kasvatas oma nõudlikkusega korrektsust ja sõnapidamist, kohusetunnet. «Lapsed teadsid, et aruandmine ei ole lihtne. Arvo on olnud väga range, aga see karmus läks üle õpetamiseks-kaasamiseks. Lastelastega on ta väga leebe,» sõnab Kersti. Mõlemaid häirib, et tänapäeval puudub töökasvatus, lapsed ei tohi värvida, koristada jne. Paide linnapeana aastatel 2005–2011 on Kersti sellega otseselt kokku puutunud.
Koos kasvades – lapseeast täiskasvanuks ja lastevanemateks, partneriteks elus ja töös – on neil sarnane maailmapilt ja nad mõlemad on Keskerakonna liikmed. «Mul on hea meel, et õppisime teineteisega arvestama, teineteist aitama ja hoidma. Hoolimine ja lugupidamine – need on olulised. Meil on olnud raskeid aegu, ka ilusaid ja õnnelikke – elu ongi selline,» sõnab Kersti.
Austusest ja armastusest klassijuhataja vastu käisid Kersti ja Arvo aastaid 1. jaanuaril õpetaja Juhkami juures kodus. Siis paratamatult traditsioon muutus ja juba aastaid käivad nad sel päeval Türi kirikus ning võtavad külla tulnud lapsed ja lapselapsed kaasa. Kui jõuluõhtul on pühakojas lärmakas, siis aasta esimesel päeval vaikne. Arvo viskab nalja, et temal patte ei ole, aga Kerstil on ja ta saab need siis andeks.

Armulaua pärast
Kirikuskäigu esmane põhjus on küll armulaud, aga teiseks on see suurepärane võimalus läinud aasta kokku võtta ja uuele õnnistust paluda. Hea on jutlusesse süveneda ning palves mõelda lähedastele ja sõpradele. Koduseks saanud Türi kirikus laulatas õpetaja Teet Hanschmidt paari nende hõbepulmapäeval. Samal teenistusel Kersti ja Arvo ka ristiti laste ja sugulaste juuresolekul 19 aastat tagasi.
Kersti ütleb, et juba õpetaja Hanschmidti hääletämber võtab hinge kinni ja tema oskus inimestega suhelda on suurepärane. Paide linnapeana on ta palju koostööd teinud ka õpetaja Algur Kaermaga, kelle oskus suurelt mõelda talle väga meeldib. Pikalt võiks rääkida sellest, kui palju on linn aidanud kirikut remontida. Edasi tuli riigi tugi kõrvale.
Ta on volikogus seletanud, et kuigi kirik on riigist lahus, on kirik siiski sümbol. Paides on keskväljakul haruldane kooslus: seal on koos pühakoda, raekoda ja kõrts ja see tuleks säilitada. «See on meie kaubamärk ja seda tuleb hoida. Kui sind juba linnapeaks valitakse, siis sind aktsepteeritakse,» sõnab riigikogusse kuuluv Kersti.

Eeskujuks kirikuõpetaja
Arvo meenutab aega 1990ndate alguses. Ta valiti Järva maavanemaks, nõupidamisel kõnelesid vaimulikud, mis seisukorras pühakojad on. Kirikuid oli rüüstatud, katused jooksid läbi, valvesignalisatsiooni polnud. Nii mõnigi kirik sai tänu temale toetust. Pidev kokkupuude kirikutega sidus pere iseenesest kiriku külge.
Uus amet nõudis uusi oskusi. Sealjuures sõnaosavust. Ja Arvo hakkas jälgima kirikuõpetajate kõnet. Kui praegu võib teda pidada heaks kõnemeheks, siis on see just tänu vaimulikelt õpitule. «Nende kõnet tasub jälgida, kõne ülesehitust, sõnumit. Nende kõnes on alati sõnum. See tuleb südamest ja peab jõudma südamesse,» ütleb Arvo. Ja lisab, et kõnet peab oskama ka ette kanda. Oskamatus või suutmatus seda teha võib hea kõne ära rikkuda.
Suure eeskuju Teet Hanschmidti kõrvale on viimastel aastatel kerkinud teinegi vaimulik, uue põlvkonna kirikuõpetaja Ove Sander. Kohalike omavalitsuste valimiste eel pakuti Arvole valimispiirkonnaks Nõmmet. Kuigi pealinnas võidaks Keskerakond kindlasti hääli Lasnamäel, läks nii Arvoga Nõmmel. Ta käis linnaosaga tutvumas, käis kirikus ja kohtus inimestega.
Kuna tööelu oli Kersti ja Arvo Järvamaalt pealinna viinud, hakkasid nad käima ka Nõmme Rahu kirikus. Arvo on saanud seal jumalateenistustel kõnet pidada ja on selle võimaluse eest tänulik. Ta ütleb, et on eriline tunne, kui saab kogudusega oma mõtteid jagada.
Nad kiidavad, et õpetaja Sander oskab hästi suhelda ja tema jutlused on suurepärased. «Ove on isiksus, uue põlvkonna kirikuõpetaja, suure haardega, tähelepanelik,» tunnustavad nad vaimulikku.
Aga nad vaatasid, et kirikusaali lagi on korrast ära ja kogu hoone väsinud ilmega. Kerstil tekkis küsimus, kas linn ei saa kogudust aidata. Tegu on ju siiski kogu riigile olulise pühakojaga, mis pühendatud Tartu rahule. Ja raha eraldamine remondiks on ka Arvo Sarapuu pädevuses. Nende mõte leidis toetajaid ja järgmisel aastal algab remont, mille käigus pühakoda uuendatakse täielikult.
Kirikust on palju õppida, kinnitab abilinnapea. «Kui inimese toetuspunkt ei ole kirik, siis mis veel. Ma ei suru kellelegi kirikut peale, aga kantslist kõneldu aitab elust aru saada,» ütleb Arvo Sarapuu.
Rita Puidet

Kersti ja Arvo Sarapuu
Kersti on sündinud 5. mail 1954 Põltsamaal, Arvo 26. augustil 1953 Tartus.
Kersti oli aastatel 2005–2011 Paide linnapea ning on Keskerakonna Järva- ja Viljandimaa esindajana XIII riigikogu liige, rahanduskomisjoni liige. Ta valiti oktoobris erakonna volikogu esimeheks.
Arvo oli aastatel 1989–1997 Järva maavanem, XI riigikogu liige, aastast 2011 Tallinna abilinnapea. President tunnustas teda 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgiga.

Read more Comments Off on Sõnum peab jõudma südamest südamesse

Vaimulikest abielupaar Merle ja Joel Siim koos tütre Eva-Mariaga oma kodus. Sirje Semm

Merle Prass-Siimu ja Joel Siimu koduaknast näeb Harju-Madise kirikut ja taamal merd. Seitse aastat on vaimulikest abielupaar elanud koguduse pastoraadis.

Siimude kodu on maja teisel korrusel, esimesel on kantselei ja teised ruumid. Oma eluruumid on nad hubaseks ehitanud peamiselt enda kätega, töö käigus ehituse saladusi õppides.
Eelmise aasta augustis sündis perre tütar Eva-Maria. «Tuleb oodata oma aega,» ütleb Joel. Teineteise leidmine, abiellumine, ühise kodu rajamine, koguduste teenimine ja tütre sünd – kõik on tulnud õigel ajal.

Külade tühjenemine
Madise küla on u 10 km pikk ja teistpidi 4 km lai, aga maju on hõredalt. Viimase rahvaloenduse andmetel elas 40 km2 suurusel alal kokku 75 inimest. «Ega õhtul akendest välja vaadates valgust ei näe,» selgitab Joel. «See oli Vene ajal piiritsoon ja Paldiski linna piir oli siit 5 km põhja poole, aga tee oli umbtee, ei viinud kuhugi.
Kunagi oli siin kuulus Koidula kolhoos, mis ehitas välja Padise keskuse: korruselamud, kool, lasteaed, vallamaja. Kes sai, kolis ära. Kõik tõmbus koomale. Meil ei ole siin isegi poodi. Reedeti tuleb vallast buss, korjab liikumisvõimaluseta vanad inimesed peale ja viib Padise kanti poodi. Inimese nägemiseks peab siit teinekord ära minema. Talvel võib nii olla, et nädal aega keegi ei liigu, ühtegi jälge ei ole,» ütleb Joel.
Suvel on rohkem inimesi, vanaemad tuuakse maale. Kuigi inimesi kohapeal ei ela, on säilinud side kodupaigaga. «Seetõttu saan öelda, et meil on päris asjalik kogudus. Kogudusse kuulumise katkestust pole olnud, oma päritolu on oluline. Meil on väga selge võrdlus Paldiskiga, kus on see katkestus toimunud,» ütleb Joel. Merle Prass-Siim teenib naabrusse jäävat Paldiski kogudust, kuigi praegu on ta kuni märtsikuuni lapsepuhkusel ja abikaasa Joel aitab ka Paldiski kogudust teenida.

Pere kodu
Joel Siim valiti Harju-Madise koguduse õpetajaks 2007. Kaks aastat ehitasid nad igal vabal hetkel pastoraadi teist korrust endale koduks. «Mida oskasime, tegime ise, ja kui midagi ei osanud, siis karjusime appi. Tellitud tööd on siin väga vähe, vee panek ja põranda valamine, elektritööd. Sõbrad käisid abiks,» meenutavad Merle ja Joel. 2009 oli ümberehitus lõppenud ja nad tulid Keilast Madisele elama. «Esimesel siinoleku talvel oli mitu nädalat järjest 30 kraadi külma, torud võttis kinni.»
Maja allkorrusel on kantselei ja mõned kõrvalruumid. Perekond peab oluliseks, et avalikud ruumid ja pere kodu oleksid täiesti eraldi. «Ruumide ühiskasutus on natuke keeruline,» leiab Joel, kes teab olukordi, kus koguduse tegevus toimub õpetaja elutoas või õpetaja elab kogudusetoas, et mispidi seda võtta. Paikselt Madisele elama asudes mõeldi, et pastoraadis hakatakse rohkem käima, «aga siin on päris vaikne ja juhuslikke möödakäijaid eriti ei ole».

Ühine elu
Joel ja Merle saavad enda kohta öelda, et nad on neljandat põlve keilalased. Mõlemad on Keilas kooli lõpetanud. Kui Merle keskkooli viimases klassis 2003. a kevadel leerikooli läks, oli Joel Keilas koguduseõpetaja. Sügisel läks Merle joonelt õppima usuteaduse instituuti, mille kohta õpetaja Siim leerikoolis teavet jagas. Tal oli kindel plaan, kool tundus väga põnev. Merle ja Joeli laulatasid 2004. aasta augustis Keila kirikus Jaan Jaani ja Jüri Vallsalu.
12 aastat ühist elu, mille kohta Merle ütleb kindlalt, et see on olnud väga hea. Joeli ellu tuli Merle üllatuslikult. «Ega ma ei plaaninud abielu. Olin vaikselt mõelnud, et võib-olla ei tulegi kedagi. Niimoodi need aastad tasapisi läksid ja kedagi silmapiiril ei olnud, kuni siis see plõks käis: ahhaa. Tuleb oodata oma aega. Kui ajast ette tormata, siis ei tea, mis jama välja tuleb. Ei ole kiiret nende kiirete asjadega,» lisab Joel elutargalt.
Noored vanemad ütlevad, et neid hirmutati, et kui laps sünnib, siis ei saa magada, ei saa kusagil käia jne. «See ei pea üldse paika,» ütleb Merle. Sel suvel on nad käinud koos neljal korral Soomes, korra Rootsis ja Bulgaarias, mööda Eestit ringi sõitnud. «Eva-Maria elas jaanuaris vaimulike konverentsi kenasti üle,» ütleb isa tunnustavalt. «Aga tema ei olnud seal kõige noorem, Triin Käpa poeg oli veel noorem. Tänapäeval on hea reisida, sest igal pool arvestatakse, et mõni selline pisike tegelane võib kaasas olla, on mähkimisvõimalused, beebivoodid. Aga Tartus otsisime pool linna läbi, et leida koht, kus lapsel mähkmeid vahetada.»
Mõlemad on tänaseni Keila koguduse liikmed ja ei pea ennast väga eeskujulikeks kodanikeks, kes kogudust elukoha järgi vahetavad. «Kõik olulised sündmused on juhtunud Keilas. Ei saa ju ära tulla ainsast Eesti linnast, mille nimi on Piiblis kirjas,» ütleb Joel ja lisab selgituse, et Taavetil on tegemist vilistitega, kes käivad Keilat ründamas (Esimese Saamueli raamatu 23. peatükk).

Ühised hobid
«Meile meeldib ringi seigelda, käia ja avastada põnevaid kohti,» ütleb Merle, kui tunnen huvi, mida neile meeldib koos teha. «Ja üritame ikka palju raamatuid lugeda.»
«Meile meeldib igasuguseid uusi asju katsetada, näiteks retseptiraamatust proovida midagi teha. Kui väljas söömas käime, siis sööme teistmoodi asju. Välisreisidel üritame vältida eurotoitu, eelistame kohalikku. Bulgaariaski sõime kaheksajalga ja merikarpe, isegi Eva-Maria sõi. See on üllatavalt söödav, hästi-hästi mõnus,» täiendab Joel.
Piparkoogid on need, mida koos tehakse enne jõule. «Teeme algusest lõpuni kõik ise valmis,» ütleb Joel ja lisab: «Kui mul veel vanaema elas, siis ma olen ka verivorsti teinud, algul ettevaatlikult, aga pärast olin üleni selle asjaga koos.»
Jõulude aegu tulevad kõige lähedasemad Madisele kokku. «Seame üles pika laua ja toome toolid kokku. Ise otsime metsast kuuse. Jõulureede, 23. detsember on täiesti vaba päev, sellele päevale ei võta me mingeid kohustusi. Käime ise kusagil, ühel aastal käisime näiteks Pärnus. Natuke puhkamist ja kuuse ehtimist. Need on sellised asjad, mis on mõnusad teha. 27. augustil, meie pulmapäeval püüame ka omaette olla, minna kuhugi välja sööma.»

Ühine ajaloohuvi
Merle ja Joel jagavad ühist ajaloohuvi. Muinas-Egiptuse usund on Joeli valdkond ja see huvi on püsinud 5. klassist, kui vanaaeg oli programmis. «Egiptus on hästi põnev. Mul on väga hea meel, et Eesti Kirik tegi lugejate reisi sinna. Saime käia püramiidide juures, katsuda ära selle, mille kohta olen piisavalt lugenud. Kas see näeb selline välja, nagu ma olen lugenud ja piltide pealt näinud? Jah, oli,» ütleb Joel.
«Mõni kirub internetti, aga seal on meeletud digiraamatukogud, kus on täiesti tasuta saadaval klassikalised teosed, millele terve maailm viitab. Ma oma usuteaduse instituudi magistritöö «Martin Lutheri missakorrad, nende kujunemislugu ja liturgialooline analüüs» tarvis 2/3 allikaid sain kätte digiraamatukogudest, minemata siit toast välja. Ma sain tsiteerida saksa- ja ladinakeelseid teoseid 15.–16. sajandist otse, mitte mingisuguse publikatsiooni või ümberjutustuse kaudu. Internet on väga-väga rikas. Seal on ka jama palju, aga tuleb osata leida. See on nagu arhiivitöö,» räägib Joel.
Merle lemmikud on elulooraamatud. «Kuulsate isikute elulood on hästi põnevad. Raamatukogust ei ole ma ammu võtnud, mul on sealt elulood kõik läbi loetud. Kui soodushinnaga müüakse ja midagi põnevat on, siis ikka ostame,» ütleb Merle.
Ajaloohuvi on Merle ja Joeli arhiivi juhatanud ja andnud võimaluse kahe raamatu koostamiseks. Merle on raamatu «Piiskopi ja keisri kaitse all. Paldiski Nikolai kogudus 1769–2012» autor ja koos tegid nad raamatu «Carl Friedrich Kalk – väikese linna suur mees». Raamatud on müügil ja müügist saadud tulu läheb Paldiski Nikolai kiriku uute akende jaoks.
Kolmanda raamatu (Paldiski kiriku kroonika) tõlkimine on pooleli. Järgmisel aastal on kiriku 175. sünnipäev (1842). 1769. a lõpus kogunes initsiatiivgrupp, kes esitas palvekirja, et neile antaks võimalus koguneda Paldiski linnas, ja lepiti kokku, et kaheksa korda aastas käib Madise koguduse õpetaja seal jutlust pidamas. Muul ajal keegi loeb jutluseraamatut ette. 1770. a veebruaris tuli luba. Kui otsustati kirik ehitada, eraldas tsaar Nikolai I enda eelarvest olulise summa. Seepärast on kogudus ka Nikolai-nimeline.
Paldiski koguduse kirikuraamatud ja kogu arhiiv on Tartus riigiarhiivis. Arhiivis on säilinud kõik dokumendid aastast 1870, kui kogudus iseseisvus, enne oli Harju-Madise abikogudus. Kui Paldiski kogudus enne II maailmasõda sisuliselt likvideerus, viidi kogu arhiiv minema.
«Aga minu raamat ehk tuleb veel,» ütleb Joel, «Marko Tiitus ja Randar Tasmuth on rääkinud, et kuna mul kogunes lõputöö jaoks materjali üle mõistuse palju, ligi 300 lk, olen terve missakorra läbi käinud ning mul on ka Lutheri kolm olulist liturgilist teost tõlgitud, siis võiks need avaldada koos kommentaariga. Võib-olla see õnnestub.»

Ühine teenimine
Ühes ametis abielupaarina olemine on tore. Töögraafik on sama. Saab jutluse mõtteid arutada. Kiruda olusid. Ilma. Mured on samad, rõõmud ka. Nii nad arvavad.
Joel: «Kogudus võib ju mõelda, et meil pole pühapäevakooli ega noortetööd. Kui õpetaja peakski olema see inimene, kes kõike ise teeb, pluss veel lund roogib ja solgipumpa parandab ning katust lapib, siis ei jõua mitte midagi. On tähtsuse järjekorrad ja vähemalt mina olen püüdnud koguduses sellest lähtuda, et kõige olulisem on see, et toimuksid jumalateenistused ja talitused. Ei ole vaja joosta peaga vastu seina selle tõttu, et naabritel on, miks meil ei ole. Kogudused ongi erinevad.»
Merle: «Töö on tore ja me teeme seda meeleldi, aga peab olema ka oma aeg, kus saad teha seda, mis sulle meeldib, mida tahad teha või lihtsalt puhkad, jalutad, vaatad telerit. Aga sa ei pea ühelt koosolekult teisele jooksma. Osa inimesi on sellise tööstiiliga, olgu, kui neile meeldib. Kõigile ei sobi selline  rütm. Oluline, et poleks läbipõlemist. Mitte keegi ei ole asendamatu, kõik asjad saavad tehtud, kui oled kuu aega puhkusel.»
Merle ja Joel ei ole inimesed, kes tahaksid olla kogu aeg pildil ja enda olemasolu tõestada. Kuigi omaette, hindavad nad osadust ja praostkonna vaimulike kokkusaamisi kord kuus erinevais kogudustes vabamas õhkkonnas.
Sirje Semm

Merle Prass-Siim
Sündinud 17.10.1983
Ordineeritud diakoniks 23.6.2007, preestriks 27.9.2009.
Teenib Paldiski Nikolai kogudust

Joel Siim
Sündinud 14.7.1975
Ordineeritud diakoniks 17.3.1996, õpetajaks 15.9.1998.
Teenib Harju-Madise kogudust

Read more Comments Off on Koos on kergem koormaid kanda ja armu vastu võtta

Koduse söögilaua taga on istet võtnud Anu ja Juha, väike vahva poiss on Anu lapselaps Ott. Tiiu Pikkur

Pärast kahtkümmend aastat Venemaal hõimurahvaste juures kogudusi rajamast, kogudusehooneid ehitamast ja kultuuri edendamast tagasi Eestis, asusid misjonärid Anu ja Juha Väliaho nelja ja poole aasta eest siingi kohe misjonitööd tegema – 7000 elanikuga Saue linna kogudust looma.

«Kui me Anuga 2012. aasta kevadel EELK teenistusse tulime, siis palus misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru, et läheksime Sauele luterlikku tööd tegema,» meenutab Juha. «Saue on vist Eesti ainuke linn, kus ei ole luterlikku kogudust» (Sillamäel veel ei ole – T. P.).
See töö kandis vilja – Juha Keila Miikaeli koguduse abiõpetajana ja Anu sama koguduse diakonina on loonud Sauele Keila koguduse abikoguduse, mis on kasvav kogudus. «Meil on väga hea koostöö Saue linnavalitsusega, päevakeskusega ja ajalehega Saue Sõna,» räägib Juha.
Anu näitab viimast lehenumbrit, kus esikaanelugu räägib esimese advendi tähistamisest Sauel. Anu sõnul kogunevad sauelased traditsiooniliselt sel päeval linnaväljakule kuuse ümber. Saue kristliku vabakoguduse pastor Vahur Utno rõhutas seal, et jõulud on eelkõige kristlik püha, millega pühitsetakse Jeesuse Kristuse sündi.
Anu ja Juha eestvedamisel kokku pandud soome-ugri lapiteki näitust «Jõulurõõm» saab päevakeskuses uudistada veel 27. detsembrini. Lapitekke on siin mitmest paigast, alates Lauknast ja Vastseliinast kuni Udmurtia ja Marimaani. Samas saab osta käsitöid, raamatuid ja jõuluteemalisi asju.

Oma kirik Sauele
«Kõik meie inimesed on Keila koguduse liikmed,» selgitab Juha. «Oleme kogunenud selle 4,5 aasta jooksul igal pühapäeval Saue päevakeskusesse armulauaga jumalateenistusele, osavõtjaid paarikümne ringis.» Koostöös päevakeskusega veab Juha soome keele õpperühma, millega ühiselt Soomeski käidud.
TÜ doktorandist marilanna Anna Mišina juhendab koolilaste kokaklubi ja muusikaklubi ning alustab pühapäevakooliga. Anna on ka koguduse lauluringi juhendaja ja korraldab kord kuus naisringi kokkusaamisi. Sauel teeb misjonitööd ka Marimaalt pärit Inga Pogodina.
Venemaal mitmeid kirikuid ehitanud Väliahod loodavad, et kunagi on Sauelgi oma kirik. Juha sõnul on sel aastal selles suunas liigutud. «Oleme linnalt palunud kirikule ehituskrunti ja selles on meile abiks olnud peapiiskop Urmas Viilma, endine pikaaegne sauelane. Kahjuks on see protsess olnud aeglane, sest aasta jooksul on vahetunud kolm linnapead. Igal korral on tulnud läbirääkimisi alustada algusest. Kuid sügisene linnavolikogu suhtus asjasse positiivselt. Meie Soome sõpruskogudused on lubanud meid majanduslikult toetada. Usun, et tuleval aastal saame kirikuhoone ehitusega alustada.»

Jõulud kirikuga
Jumalateenistused on Saue päevakeskuses (Kütise 4) igal pühapäeval kell 13. Pärast teenistust saadakse osa ühisest teelauast. Anu sõnul oli see komme nendega ka Venemaal ja seda traditsiooni hoitakse Sauelgi.
Aga jõululaupäeval läheb Saue rahvas 7 km kaugusele Keila Miikaeli kirikusse. Anu on selleks puhuks ka bussi tellinud, et ikka kõik soovijad sinna ja tagasi saaksid. Keilas on jõululaupäeval kaks teenistust: kell 16 ja 18. Esimese jõulupüha jumalateenistus peetakse ühiselt Saue vabakoguduse kirikus (Tammetõru 2a) kell 13, jutlustab Juha Väliaho ja laulab Saue koguduse naisansambel. «Sinna on oodatud kõik Saue inimesed,» räägib Anu. «Meil on vabakirikuga väga hea läbisaamine.»
Oma armsasse majja Tallinna lähistel ootavad Väliahod oma suurt peret külla esimesel jõulupühal, siis kaetakse pikk jõululaud, süüakse jõulutoite, loetakse jõuluevangeeliumi ja lauldakse jõululaule. Jõuluaeg on imeline nii väikesele kui suurele.
Detsember on Anule ja Juhale ka isiklikult tähtis aeg. Nad tutvusid 26 aastat tagasi advendi ajal, kui Juha oli üks soomlastest, kes tulid Rannamõisa koguduse pühapäevakooliõpetajaid, nende hulgas ka Anu, õpetama. «Pool aastat hiljem palusin Anu kätt, kuid läks veel poolteist aastat ja siis Anu ütles jaa.» Tähelepanuväärne on, et selle aja jooksul kirjutas Juha Anule kokku 200 masinakirjalehekülge kirju. «Need on kõik mul alles,» märgib Anu.

Hõimurahvaste keskel
Anu ja Juha elasid 20 aastat Venemaal soome-ugri hõimurahvaste keskel. See on suur tükk elust. «Krooniaeg Eestis on mul täiesti vahele jäänud,» ütleb Anu. Juha lisab, et tema huvi oli hõimurahvaid, keda on Venemaal 3 miljonit, teenida. «Need olid meie elu parimad aastad. See oli hea aeg, sest siis avanesid Venemaal uksed. 12 aastat elasime Marimaal ja 8 aastat Uuralites Baškiirias, nüüdses Baškortostanis.»
Juha on pea terve elu töötanud Soome rahvamisjonis, huvi sugulasrahvaste vastu tekkis 1990. aastatel. Mõte Marimaale siirduda sai alguse marilastega kohtumistest, eriti aga tutvumisest Mari ajalooprofessori Valeri Patruševiga, kes oli Soome soome keelt õppima tulnud.
Esimest korda sõitsid Anu ja Juha Marimaale 1992. aasta juulis. Juha on öelnud, et see oli nende kihlusreis, mis andis ka suuna edaspidiseks tööks. Algas erakordselt huvitav aeg misjonäridena Ingeri kiriku juures, kui täiesti tühjalt kohalt rajati kogudusi, tegeldi kogusehoonete ja kirikute ehitamisega, laagrite ja koolituste korraldamisega ning hõimurahvaste kultuuri arendamisega.
Üht erilist sündmust meenutab Anu: «Juha on ju Ingeri kiriku õpetajaks ordineeritud Joškar-Ola lasteaias! Põhjus oli üsna lihtne: Marimaal ei olnud 1994. aastal ühtki luterlikku kirikut.»

Piibel emakeeles
Kuidas marid võtsid vastu luteri usu? «See on Lutheri viis, et iga rahvas peab kuulama jumalasõna oma emakeeles,» selgitab Anu. «Maridel on kaks keelt: niidumari, mis on riigikeel, ja mäemari, mis on rohkem Volga ääres kasutusel. Meie rääkisime vene keeles, kuid meil olid tõlgid. Koolitasime nende töötegijad ikka emakeeles töötama.»
Väliahod korraldasid Piibli tõlkimist esiteks mari keelde. «Piibli tõlkimiseks oli eraldi programm «Piibel soome-ugri rahvastele» ning tõlkimisega tegeles Soome piibliselts ja Piibli tõlkimise instituut,» ütleb Anu ja lisab, et nemad aitasid kaasa niidu- ja mäemari- ning ka udmurdi-, komi- ja mordvakeelse Piibli tõlkimisele.
Et anda aimu Väliahode liikumistest, mainigem, et Uurali praostkond on 1200 km pikk ja 800 km lai. Kuidas neid vahemaid läbiti? «Žiguliga,» hõiskab Anu rõõmsalt. Tükati oli tee ja tükati sõideti lihtsalt põllu peal. 700 km ühe päevaga läbida oli normaalne, väidab Anu.
Kontakt hõimurahvastega ei ole katkenud. Viimane suursündmus oli selle aasta aprillis, kui reisiti Tatarstani pealinna Kaasanisse, kus pühitseti Kaasani luterlik kirik. Maridele on see koht tähtis, sest siin tõlgiti mari keelde esimesed Uue Testamendi osad.

Misjonimaa Eesti
Väliahod on töötanud kolmes erinevas luterlikus kirikus: Soome, Ingeri ja Eesti kirikus. «See on huvitav,» leiab Juha. «Ma olen soomlane, Ingeri kiriku vaimulik ja töötan Eestimaal!»
Misjonäritöö kohta Eestis, mis on olnud ju aegu luterlik maa, on Juhal oma arvamus: «Eesti on tegelikult tõeline misjonipõld. Kui enne sõda oli 80% eestlastest luteri kiriku liikmed, siis praegu praktiliselt ainult kümmekond protsenti. Eestlasi võib pidada maailma sekulaarseimaks rahvaks, 50 aastat nõukogulikku materialismi ja sellele otsa läänelik materialism on muutnud eestlased usu suhtes väga ükskõikseks. Venemaal oli misjonitööd kergem teha, seal olid küll piirangud, kuid inimesed olid väga vastuvõtlikud. Eestlaste ükskõiksus ristiusu vastu on minu jaoks hämmastama panev. Eesti on täielikult misjonimaa.»
Tiiu Pikkur

Anu ja Juha Väliaho
Kutsusid ellu luterliku kogudusetöö Sauel.
Töötasid 20 aastat Marimaal, Komimaal, Udmurtias, Tatarstanis, Tšuvaššias, Baškortostanis ja Mordvas.
Elasid Marimaa pealinnas Joškar-Olas ja Birskis Baškortostanis.
Juha oli Ingeri kiriku Uurali praostkonna praost.
Rajasid Venemaal 13 kogudust ja 15 pühakoda.
Käivitasid Birskis kohaliku meetööstuse.
Juha on kirjutanud raamatu «Volgan ja Uuralin välillä» («Volga ja Uurali vahel»).

Read more Comments Off on Anu ja Juha Väliaho – hingepõhjani misjonärid

Umbes sama kaua kui Eesti riik on taas vaba olnud, on vaimuliku ametit pidanud Peeter Paenurm.

Vaimuliku ameti valiku puhul ei saanud siiski määravaks mitte saabunud vabadus, vaid põlvkondade side, mis on tema sidunud kirikutööga. Peeter Paenurm ordineeriti diakonõpetajaks 11. detsembril 1991 ja sai õpetaja õigused 29. mail 1995. Ta on teeninud Ridala, Haapsalu ja Martna, aga ka Kambja, Jõgeva ja Avinurme koguduses. Meeldejäävad on tema teenimisaastad Tartu Maarja koguduses, kus tema ülesandeks oli kogudusetöö kõrval tegelda kirikuhoone tagastamisega kogudusele ja alustada pühakoja remondiga seotud ettevalmistust.
Ta on olnud Tartu abipraost, kirikukogu liige, usuteaduse instituudi lektor, erinevate komisjonide ja nõukogude liige. Talle on antud EELK Teeneteristi III järk (2010) ja Martna valla teenetemärk (2012). Praegu on Peeter Paenurm kaitseväe teenistuses, ta on kaitseväe staabi- ja sidepataljoni kaplan leitnandi auastmes.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Ustav veerand sajandit

Peeter Karma alustas vaimuliku ametis 1980. aastal. Arhiiv

Kolmandal jõulupühal, 27. detsembril 70-aastaseks saav Peeter Karma elab Põlvas ning on võtnud oma südameasjaks hoida sidet kirikuvalitsuse ja emerituuris olevate ametikaaslaste vahel.

«Eks ma nüüd, mil ise vana ning elus ühte ja teist ka näinud, mõistan oma eakaaslasi paremini kui see, kes veel noor ja kellel elu kõik ees,» mõtiskleb Peeter Karma telefonivestluses Eesti Kirikuga.
Tegelikult pööras ta juba kirikuvalitsuse liikmena aastatel 1994–1997 tähelepanu küsimusele, millistest vahenditest tagada vaimulikele vääriline töötasu ning kuidas pensioneerunud vaimulikele vanaduspensioni maksta.
«Karma mõtles majandusassessorina välja süsteeme, kuidas kirikut majandada. Mõned plaanid olid vettpidavad ja teostatavad, teised kavad jäid ellu rakendamata,» meenutab piiskop Joel Luhamets Peeter Karma panust nende ühisest ajast kirikuvalitsuses. Ta rõhutab, et toonane peapiiskop Jaan Kiivit jun hindas Peeter Karmat väga kõrgelt. Nii assessorina kui ka EELK vaimulike konverentsi kauaaegse juhatuseesimehena.
«Peeter Karmal on elus olnud häid aegu ja raskeid aegu. Viimaseid on ta üle elanud hingelisele inimesele kohaselt, need on teda rusunud,» ütleb piiskop Luhamets, kes on Karmaga tööalaselt palju kokku puutunud. Nende koostöö jätkub. «Vabatahtlikuna hoiab ta sidet emerituuris olijate ja kirikuvalitsuse vahel, varustab konsistooriumi raportitega.» Luhametsa selgitusel on Karma kõiki pensioniealisi küsitlenud ning viinud ennast kurssi nende vajadustega. Just selle alusel püütakse leida olemasolevale pensionile lisa ja nii mõnigi eakas vaimulik on saanud võimaluse külastada tervisekeskust oma tervise kosutamiseks.
Karma ordineeriti õpetajaks jõulukuul 1980. Aga juba üliõpilaspõlves asus ta konsistooriumi otsusega jutlustajaametisse Ida-Harju praostkonda, kui asendas haigestunud praosti-assessorit Esra Rahulat Juuru ja Rapla koguduse teenimisel.
Peeter Karma on teeninud Juuru ja Vahastu (1980–1988), Tallinna Jaani (1989), Torma (1989–1995), Kodavere (1989–1993), Tallinna Peeteli (1995) ja Kambja kogudust (1999–2000).
«Meie koguduse inimesed meenutavad Peeter Karmat kui erakordselt südamlikku ja rõõmsat rahvameest, kelle õpetajaks olemise ajal sõlmiti mitmed sõprussidemed ning koguduses oli väga heal järjel laste- ja noortetöö,» vahendab Torma õpetaja Mehis Pupart, kinnitades, et Torma rahvas ootab oma õpetajat Peeter Karmat ikka külla.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Emeriitõpetaja Peeter Karma mõtleb eakaaslastele

Foto perekonnaalbumist: käest kinni samal rajal. Nõnda tajub Kristel abikaasa ja poegade kohalolu ka siis, kui on neist oma töökohustusi täites füüsiliselt eemal. Erakogu

Evangelist Johannese päeval, 27. detsembril antakse Haapsalu toomkirikus vikaarõpetaja ja diplomaat Kristel Engmanile (40) aastatepikkuse sihikindla tegevuse eest Haapsalu elu edendamisel ja rahvusvaheliste suhete arendamisel üle Haapsalu Püha Johannese koguduse teeneterist.

Särav ja vaimukas, tegus ja võimekas, habras ja jõuline … Kuvand Kristel Engmanist on kujunenud aastatega. Planeeritud kohtumised ja spontaansed trehvamised – iga kontakt annab mosaiigikillu juurde, lubab sammukese tervikpildile lähemale.
Seda artiklit planeerides teeb Kristel ettepaneku Tallinna (tööpaik) asemel hoopis Haapsalus (kodu) kohtuda. Võtan rõõmuga vastu kutse, mis paaritunnisest kohtumisest mitmepäevase koosolemise teeb. Selle käigus võin Kristelit saata tema sõpruskonnas ja pereringis ning võtta osa pool päeva kestvatest töökoosolekutest Haapsalu Püha Johannese koguduse töötegijatega.

Rändamine ja teelolemine kui eluviis
Üksikasjaliku juhise abil leian hõlpsalt üles Nurme bistroo, kus kaheksandat hooaega tegutsev Rändurite klubi kord kuus koos käib. Klubi, mille ellukutsuja Kristel koos abikaasa Alari ja perega on. Täna oodatakse külla Jesper Parvet, kes lubab rääkida oma pere kogemustest Bali saarel. Huvilistele pakub ta osta oma trükisooja esikteost «Minu Bali».
Reisimine on pere ühine huvi ja kirg, tunnistab Kristel, kui pärast klubiõhtut autoga Haapsalu lähistele vanast Läänemaa talust rajatud kodu poole sõidame. Napp ühine vaba aeg püütaksegi täita rändamisega. Südamelähedasi paiku nii Euroopas kui kaugemal on Kristelil mitmeid, kuid vähemalt kord aastas püütakse ühiselt käia Lapimaal, kuhu minnakse selle puutumatu looduse ja vaikuse pärast.
Rändurite klubi asutades loodi võimalus jagada oma hobi sõpruskonna, Haapsalu ja Läänemaa inimestega, kuid igal klubiõhtul on ka kaugemalt tulijaid. See on hea võimalus kuulda mujal toimuvast ka neile, kes ise kuigi sageli ei reisi, kuid keda maailmas toimuv köidab. Tunnustusena klubi tegevusele nimetati Kristel 2015. aastal üheks Läänemaa sädeinimeseks. Kasutades oma avarat tutvuskonda ja avalat suhtlemismaneeri, on Kristelil õnnestunud kutsuda siia esinema väga mitmekülgsete reisikogemustega inimesi. Teoloogina tõstab ta võimalusel esile ka religiooniga seotud aspekte.

Mitu kutsumust  
Kuigi vaimulik mitmes ametis pole EELKs sugugi unikaalne, eristub Kristel Engman oma valikutega. Olles vaimulik ja diplomaat ei sea ta ühte teisest ülemaks, sest tajub mõlema puhul kutsumust ega leia, et kahte ametit ühendades läheks südametunnistusega vastuollu. «Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimesel võibki olla rohkem kui üks kutsumus,» räägib Kristel, lisades, et temale selline mõttemudel meeldib, selle järgi ta elabki. Tegemist on vaba valiku, mitte dikteeriva paratamatusega. «Ma ei ole kindel, kas oleksin parem vaimulik, kui oleksin üksnes selles ametis,» mõtiskleb Kristel, nimetades, et asus välisministeeriumi teenistusse 1999. aastal, seega on tema diplomaadikarjäär pikem vaimuliku omast.
Kõrvutades oma ameteid leiab Kristel mõndagi ühist: mõlemad on teenimisametid. Vaimuliku ja diplomaadi elukutse nõuab sarnaseid isiksuseomadusi: tähelepanelikkust, head suhtlemis- ja kuulamisoskust, empaatiavõimet, sageli kiiret mõtlemis- ja tegutsemisvõimet, analüüsioskust ning esinemisjulgust. «Ega minulgi see harjutamiseta ei ole tulnud. Avalikule esinemisele ei lähe ma kunagi valmistumata, mängin mõttes kõik enne esinemist läbi, püüan mõelda võimalikele küsimustele, mis ei välista muidugi kohapealset spontaansust,» tunnistab Kristel. Saavutused eeldavad tööd, tõsist ja järjepidevat.
«Kui ma diplomaadina esindan Eesti riiki, siis ei ole see riik abstraktne mõiste. Minu jaoks on Eesti need inimesed, kes mu juures armulaual käivad; need, kes Tallinna tänavatel almuseid paluvad; need, kellega kohtud tänaval, ühissõidukis või kassajärjekorras – Eesti on minu jaoks tema inimesed,» mõtiskleb Kristel, lisades, et seetõttu tema kaks ametit loovad ühise terviku, sobivad kokku.

Diplomaat ja vaimulik 24 h
Nii diplomaadi kui vaimuliku ametist ei arva Kristel, et see oleks töö kellast kellani. Jah, muidugi toimuvad talitused ja jumalateenistused kindlal ajal ning nende sooritamiseks on tööplaanis piiritletud aeg, aga samas, kui laupäeva õhtul helistab endaga puntras olev kõnelda soovija, siis tuleb selleks lihtalt aeg võtta. Ka pereelu arvelt, sest vaimulik on oma ametis ikkagi 24 tundi ööpäevas. Loomulikult eeldab selline eluviis pere toetust: «Muidugi võiks mu abikaasa ütelda, et talle ei meeldi, et ma pärast töönädalat tihti terve nädalavahetuse kirikus veedan, aga ta ei tee seda, sest me jagame samu väärtushinnanguid.»
Kristel kinnitab, et tema valikud on kooskõlas pere omadega, sellest ehitub ühine elu ja viis seda elada. Eluviis, kus on koht kirikul ja kirik­likul. Ka lapsed osalevad aktiivselt koguduse mudilastele mõeldud tegemistes. «Haapsalu kogudusel on praegu õnnelik aeg, sest meil on rõõmustavalt palju peatselt leeriikka jõudvaid noori, lapsi ja mudilasi,» nendib Kristel. Viimaste jaoks sai mõned aastad tagasi sisustatud õdus mängutuba.
Vaatamata enda elumudelile imetleb Kristel nende vaimulike tööd, kes saavad keskenduda kirikutööle. Eriti tunnustab ta koguduseõpetajaid, neid ametivendi-õdesid, kes vastutavad oma vaimuliku piirkonna, koguduse ja kogukonna igakülgse teenimise eest ega saa arvestada selles rollis oluliselt kõrvalise abiga.
Mitu ametit ei tähenda pinnapealsust. Kristel välistab samade ettevalmistatud tekstide mitu korda kasutamise, ehkki teemad võivad olla samad või sarnased. «See oleks ülekohtune jumalateenistusel või ametitalitusel osalejate suhtes. Samuti ei oska ma endale allahindlust teha.»
Enda suhtes kriitiline, teiste suhtes leebe – selline hoiak ei jää Kristeliga suheldes tähelepanuta. «Mis annab mulle õiguse olla teiste suhtes kriitiline? Ainus õigus on olla enda vastu nõudlik. Jah, muidugi on mõne inimese käitumises jooni, mida ma ei saa aktsepteerida, aga kas mul on õigus kritiseerimiseks, selles pole ma kindel. Enamasti on kõigel mingid põhjused.» Väikese mõtiskluse järel võtab ta siiski omaks, et kui on arengud, mis tunduvad vales suunas minevat, ei kõhkle ta oma kriitikat välja ütlemast.

Iseseisev otsustaja
Usukauges kodus kasvades üllatas Kristel oma vanemaid, kui ühel päeval teatas, et läheb nüüd kirikukoori laulma. «Pere on aga alati toetanud minu otsuseid ega seadnud ka seda valikut küsimuse alla,» tunnustab ta oma vanemaid, kelle mõistvat suhtumist kõrgelt hindab. Aastaarvuks oli siis 1989, kui koolitüdrukust Kristel ema-isa teadmata Haapsalu Püha Johannese koguduse koori kandideerides väljavalituks osutus. Sealtpeale «olen läbi ja lõhki Haapsalu kasvandik», kuigi pere elas toona Ristil ning kooriproovides ja kirikus käimiseks tuli tüdrukul sõita edasi-tagasi 60 kilomeetrit.
Iseseisvus on olnud üks tema tunnussõnu maast-madalast. Põhikooli lõpetades võttis Kristel vastu otsuse jätkata haridusteed Noa­rootsi gümnaasiumis, mis asus samuti kodust kaugemal. Ka otsus gümnaasiumi ajal õppida samaaegselt nii Noarootsis kui Soomes Pyhäjoki gümnaasiumis oli üks tema iseseisvaid valikuid. Viimasena nimetatu oli ajakirjanduskallakuga. Edasist haridusteed planeerides oli valimis kolm sihti: teoloogia, ajalugu ja ajakirjandus. Kristel muheleb, et tema praeguses tegevuses on kõik need kolm distsipliini olulised.
Julge võtta vastutust, söanda teha valikuid ja ära lükka otsuste tegemist edasi, otsusta ja jää selle juurde. Kristel tunnistab, et juhindub nendest põhimõtetest suuresti. Enamikku otsuseid pole tulnud hiljem kahetseda. Väga oluline on tajuda õiget hetke. Mis pole täna võimalik, on ehk homme. Kui Jumal lubab. Nii tunneb Kristel, et praeguses eluetapis jääb tal aega vajaka oma teise suure kire – lugemise – ja poolelioleva väitekirja jaoks. «Aga ma tean, et aeg saabub ja see töö ühel päeval ka lõplikult valmib. Praegune aeg on teisteks tegemisteks.»

Eeskujude mõjul
«Usun, et kasvame ja areneme maast-madalast eeskujude mõjul,» ütleb Kristel. «Mul on EELK vaimulike hulgas mitmeid eeskujusid, kelle tegevust huviga jälgin, neile kaasa elan, nende avalikke esinemisi kuulan ning suure huviga nende kirjutisi loen,» tõdeb Kristel. Oma õpetaja ja mentori piiskop Tiit Salumäe juures hindab Kristel ennekõike suurt töövõimekust, kogemusi ja rahvusvahelist tegevust. «Meil on sarnaseid isiksuseomadusi, mis koostööd oluliselt toetavad,» tunnistab Kristel, nimetades neist olulisemaks aja väärtustamist.
Kes adekvaatselt planeerib, küllap see ka jõuab. Selle elujuhise on Kristel just Tiidult omandanud. Samuti põhimõtte, et unistama peab suurelt ning latti ei maksa madalale lasta. «Ükski suur unistus ei ole Haapsalu koguduses jäänud realiseerimata, olen tänulik Tiidule, kes on mind usaldanud, ning kogudusele, kes on alati erinevate algatustega hästi kaasa tulnud. Haapsalu kogudus on mu vaimulik kodu,» rõhutab Kristel. Mentori toel on Kristelisse juurdunud elutarkus kasutada aega: «Kui olen tööpostil, keskendun riigitööle, kui teenin kogudust, siis teen seda südamega, kui olen pereringis, siis olen täielikult oma lähedaste päralt.»
Liina Raudvassar

Kristel Engman
Sündinud 7. veebruaril 1976.
Haapsalu Püha Johannese koguduse liige.
EELK vikaarvaimulik piiskop Tiit Salumäe alluvuses.
Töötab diplomaadina välisministeeriumi poliitikaosakonnas.
Õpetajaks ordineeritud 10. augustil 2004. aastal.
EELK vaimulike konverentsi juhatuse liige, konsistooriumi rahvusvaheliste suhete komisjoni liige, ajalehe Eesti Kirik kolumnist.
Õppinud Noarootsi gümnaasiumis, Pyhäjoki gümnaasiumis (Soome), usuteaduse instituudis, Tartu ülikooli usuteaduskonnas, Viini diplomaatilises akadeemias.
Magistrikraad usuteaduses, jätkab Tartu ülikoolis doktoriõppes.
Abielus Alari Engmaniga, pojad Uku Emil ja Ekke Oskar.
Hobiks lugemine, rändamine, ajalugu, keeled.

Read more Comments Off on Kristel Engman: nii vaimuliku kui diplomaadina teenin Eesti inimest

Maakera kuklapoolel Austraalias tutvunud ja oma ühise elu Rootsis Malmös sisse seadnud eestlastest abikaasad Helgi ja Mait Kaaman külastavad isade maad nii tihti kui võimalik. Liina Raudvassar

Helgi ja Mait Kaaman lugesid teadet reformatsioonikongressi toimumisest ajalehest Eesti Kirik, mis Malmö eesti koguduse inimestele Lundi Eesti Majas lugemiseks kättesaadav on.

Vestlus rahvusraamatukogu fuajees teeb mind rikkamaks kahe eestlase loo võrra ning aitab saada põgusa ülevaate meie rahvakillu tegemistest Rootsi suuruselt kolmandas linnas Malmös. Linnas, kus muide pikki aastaid oli linnapeaks eestlane Ilmar Reepalu. Abikaasad on aktiivsed Lõuna-Rootsi eesti koguduse tegemistes, aga nende panus on hinnatav ka väljaspool koguduseelu, nii eesti kogukonnas kui ka laiemalt kohalikus Rootsi ühiskonnas.
Saan teada, et proua Helgi on sündinud, kasvanud ning esimese hariduse ja ametialase väljaõppe omandanud Eestis. Esimene abielu viis ta Eestist Saksamaale ning aastatel 1986–1990 elas ta Dresdeni lähistel. Murrangulised 90ndad tõi naise Rootsi. Täpsemini öeldes toimus murrang naise isiklikus elus tänu Austraalias korraldatud eesti päevadele, kus ta tutvus oma tulevase teise abikaasaga.
«Oleme naernud, et oleksime võinud vabalt kohtuda ka Tallinnas Koplis, et milleks me pidime tutvumiseks nii kaugele Austraaliasse sõitma,» räägib Helgi, täpsustades, et kui tema elas Tallinnas, siis Rootsis Malmös väliseesti perest sirgunud Mait käis Kopli linnaosas igal suvel oma sugulasi külastamas.
Alates abiellumisest elavad nad Malmös. Seal sündinud ja kasvanud Mait on sellise ellusuhtumise, kus lisaks isiklikule hüvele panustatakse ka kogukondlikku heaollu, saanud kaasa kodust. Kodu-Eestist 1944. aastal isikliku kaluripaadiga vabasse maailma põgenenud ema ja isa kasvatasid oma lapsi teadmises, et ka võõrsil tuleb eestlaseks jääda. Eesti keel ja eesti meel olid pagulasperedes au sees.
«Oh, ta ei oskagi õiget rootsi keelt,» naerab Helgi, viidates sellele, et abikaasa rootsi keel on Skåne maakonna murrak. Tõsi see on, et mees õppis rootsi keele ära lapsena liivakastis kohalikega mängides, kuna kodune keel oli eesti keel. Kooli minnes alles tutvus nn riigirootsi keelega, mida nõuti koolis.
«Ei mäleta, et oleksin muulasena olnud kuidagi alaväärne või et minusse oleks suhtutud lapsena halvasti,» meenutab Mait ning tunnustab põlisasukaid. Muidugi ei ole väliseestlased andnud vastupidiseks ka mingit põhjust. Omandades kohaliku keele ja korraliku hariduse ning elukutse on nad pälvinud rootslaste lugupidamise.
Üheks eestluse kantsiks oli ja on kirik. Eesti kogudusse kuulumist on Rootsi eestlaskond tänapäevani endastmõistetavaks hinnanud. Kuigi segapered ning eesti keele taan­dumine rootsi keele ees on tänane reaalsus, ei soovi vanem generatsioon loobuda emakeelsetest teenistustest. «Jumalateenistus olgu eesti keeles,» ütleb Mait Kaaman rõhuga, mis reformatsioonikongressi taustsüsteemis tundub eriti kaalukas. Laekurina on ta kursis koguduse hääbumisega, ent jääb enda juurde, et kuni kasvõi paar vanemat eestlast olemas, olgu Jumal teenitud emakeeles.
Õpetaja Jaak Reesalu käib jumalateenistusi pidamas Göteborgist. Esmalt külastab ta Kopenhaageni kogudust Taanis, siis käib Lundis, kus on Eesti Maja ja eestluse keskus, ning siis tuleb Malmö pihtkonda. «Mina olen esimees ja Mait on laekur. Saadame kutsed laiali ja lepime Saksa kirikuga üüritingimustes kokku. Rootsi kirikust tuleb organist, kes sõnagi eesti keelt ei valda. Pärast teenistust on kirikukohv.» Teenistusele jõuab alla paarikümne inimese, nimekirjas on 30 liiget.
Helgi Kaaman tunnistab, et diakonina kristlikus vanadekodus 11 aastat töötanud kristlasena jääb talle väheseks paarist korrast aastas, mil eesti koguduse jumalateenistused toimuvad. Seetõttu liitus abielupaar ühe oikumeenilisel alusel loodud Rootsi kogudusega. Seal on kõik liikmed kaasatud koguduseellu. Nii aitab Helgi suppi keeta 40 inimesele. «Olen neid õpetanud keetma hapukapsasuppi, mida rootslased ei tunne,» räägib ta.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Jumal olgu teenitud emakeeles