Rakvere Kolmainu kogudusel on tore traditsioon korraldada oma eakatele koguduseliikmetele kord kuus kirikulõuna.
Istume keskpäeval paariks tunniks maitsekalt kaunistatud kohvilaudade ääres, kus oma naiskomisjoni valmistatud suupisted, tee, kohv kenasti ootamas. Ja muidugi annavad hubasust juurde pimedal ajal süüdatud küünlad. Alati on ka keegi külaline (ette ei öelda, et oleks üllatus).
Sel korral, Martin Lutheri sünnipäeval rääkis meie armastatud õpetaja Tauno Toompuu suurmehe väga kirevast ja omapärasest elust. Näitas ka slaide. Saime palju huvitavat teada, millest meil varem aimugi ei olnud.
Kohaliku raamatukogu töötaja Marju Saluste kõneles eneseabi raamatutest. Lõpuks laulsime klaveri saatel lauluraamatutest. Ühine laulmine ja sõbralik vestlusring hoiavad eaka inimese vaimselt terve. Siinkohal siiras soovitus: ärge jääge üksinda koju nukrutsema! Otsige kaaslaste seltsi – aeg läheb kiiremini. Ja kaugel see kevadki enam. Palju reipust ja vastupidavust, küll see pime aeg kord lõpeb! Meelestame end ise positiivselt.
Ella Kraav
Rakverest

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Read more Comments Off on Huvitavad koosviibimised

Elujõudu ammutan pealtnäha väikestest asjadest
Et eakatel inimestel on tihtilugu probleeme tervisega, suhtlemisega, kaaslase puudumisega või ka lihtsalt toimetulekuraskused, siis on üsna tavaline ja igati mõistetav, et meeleolu kipub alla minema. Arvan, et sellest ka see ütlemine, et vanad inimesed virisevad. Ilmaasjata, usun, ei tee seda keegi. Ühed lihtsalt taluvad valu ja eluraskusi paremini kui teised.
Kui ikka niiskete-külmade ilmadega luud-kondid valutavad, ei suuda alati reibas olla.
Ei taha siinkohal kedagi õpetama hakata, aga omalt poolt võin öelda, kuidas paljustki ebameeldivast elus jagu saan.
Hommikune päike on muidugi kõige suurem indikaator. Kui tema soojad paitavad kiired varakult kardinate vahelt tuppa piiluvad, naeratad tahtmatult vastu. Veel ootan hommikuti Vikerraadiost kostvat vaimuliku mõtiskluse lühisaadet. Eriti südamesse lähevad meeldiva hääletooni ja sisuka tekstiga Jaan Tammsalu mõtisklused. Ootan lausa seda nädalat.
Ei saa mainimata jätta ka oma Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu sooja käepigistust teenistuselt lahkudes ning tema entusiastlikku tööd kiriku tegevuses.Meile, vanematele kirikuliikmetele, on korraldatud igakuine kirikulõuna noortemajas. Külla kutsutakse huvitavaid inimesi. Saab tuttavatega vestelda teelaua taga ja laulda lauluraamatust kirikulaule.
Meeleolu tõstab ka see, kui oma lapselaps rõõmsal lapsehäälel hüüab: «Tere, vanaema!»
Ja kui mõni õhtu eriti nukraks kisub, kutsun ise mõne sõbranna külla. Tuleb astuda n-ö esimene samm. Need ongi mõned näited, mis üksikule inimesele rõõmu teevad.
Ella Kraav
Rakverest

Nimi Vabamu ei lähe mitte
Tuntud vabadusvõitleja Enn Tarto kirjutas Eesti Kirikus hiljuti, et teda häirib mõnede ringkondade jõuline soov muuta Okupatsioonide Muuseumi nimi ebamääraseks Vabamuks. Tema sõnul ähmastaks see muuseumi esialgset kontseptsiooni.
Olen täiesti nõus. Pidades teemat algul üldse aprillinaljaks, adun nüüd mitmeid artikleid ajalehtedest lugedes, et asi on naljast kaugel. Kuuludes Tarto eakaaslaste hulka, olen häiritud, et kümme aastat tagasi okupatsioonide mälestuse säilitamiseks avatud mäluasutus plaanib muuta oma nime ja tegelikult ka sisu. Lisaks okupatsioonide pärandile plaanitakse tuua juurde uued rõhuasetused.
Mulle meeldis väga, kuidas Jaak Jõerüüt ütles, et idee toppida vabadus okupatsiooniga ühte muuseumi on absurdne. Ka Tunne Kelam jäi uue nime osas ebalevaks ja rõhutas, et sellest ei peaks saama koht, kuhu noored tulevad mõnusalt aega veetma.
Okupatsioon ei saa ega tohigi tekitada rõõmuga seotud meeleolusid. Muuseumi nimi peaks edastama eelkõige sisu. Vabamu seda kahtlemata ei tee. Ei saa ka aru, miks nimi peab lühike olema.
Herbert,
mitu okupatsiooni üle elanu

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Read more Comments Off on Toimetuse kirjakast

Noored üpsilonid
On moes rääkida nüüd äkki Y-põlvkonnast. Need on vabadusetuhinas tehtud, vabaduses sündinud ning elanud ja elavad lapsed. Ei ole nad Vene võimu maitsnud, ikka oma poliitikute võimu all ägisejad on nad. Kes nad siis on? Mõned ütlevad, et unistajad, mõned kritiseerivad neid passiivsuse pärast. Nad ise kaitsevad ennast kui unistajaid ja ennast teostada tahtjaid.
Aga kes see ise on, harva keegi küsib, veel vähem vastab. Mina-küsimus on raske probleem. Eks ikka enamasti joondutakse teiste järgi ja ollakse sõltuv trendidest. Sõltumatu on raske olla. Eriti noorel. Aga kui perekonda veel ei ole, siis võib ka mitte mõelda rahast. Üks tark kirjutaski, et enne lapsi võib muretu olla. Eks siis tulebki elada lasteta, see oleks ju lahendus.
Ei huvita enamikku üpsilone ka rahvus. Neil ju inglise keel suus ja sellega saab enam-vähem igal pool hakkama. Seepärast kiputakse meelsasti Eestist jalga laskma, sest siin on iksid teinud elu konnatiigiks.
Ma tunnen ka üpsilone. Kuid eriti paistab silma, et teadusepõldu kündev üpsilon on väga sümpaatne. Nad suhtlevad omavahel, on kenasti haritud ja erialasse lausa süvenejad. Neile on tähtis õppimine ja töö. Ja kuigi tõesti nad ei ole erilised rahvuslased, sest oma tööd kirjutavad peamiselt inglise keeles, siis ikkagi võib neid pidada eestlasteks, sest omavahel nad suhtlevad ju veel emakeeles.
Muidugi, nad ei ole klammerdunud Eestisse ning käivad tihti välismaal konverentsidel ja ilmselt mitme tulevik on seotud välismaaga, sest lihtsalt nende erialal ei jätku Eestis tööd.
Religioonidega nad tavaliselt ei tegele. Usku neil kellessegi peale iseenda ei ole. Huvitav on ühe noore saatus: õppis usuteaduskonnas, tegi bakalaureusetöö usundist, kuid siis astus teise teaduskonda ja muutus veendunud ateistiks. Jah, elu need noored oskavad nautida töö kõrval.
Ega neile midagi ette heita olegi, aga eks tulevik näita, mis nad lõpuks teevad ja millega hakkama saavad. Minusugusel vanakesel on lausa lust nendega suhelda, kuigi midagi sügavat enam mind nendega ei seo. Aga eks igaühel siin maailmas ole oma tee. Ja olgu Jumal meile kõikidele armuline!
Jaan Tooming

Kontserdil saab toetada kiriku fassaadi uuendamist
13. detsembril Põltsamaa kirikus toimuval heategevuslikul kontserdil «Jõuan jõuluks koju» esinevad lauljanna Hanna-Liina Võsa, džässkitarrist Marek Talts ja kontrabassimängija Mati Tärm.
Heategevusliku kontserdi korraldab riigikogu liige Aivar Kokk, kes on valitud parlamenti Jõgeva- ja Tartumaalt. «Põltsamaa Niguliste kirik on hea akustikaga ja hubane paik kontsertide läbiviimiseks. Organiseerimisele aitab kaasa soe ja toetav suhtumine koguduse, eriti ettevõtja Leo Tõnsoni ja õpetaja Markus Haameri poolt,» ütles poliitik ja lisas, et Põltsamaal toimunud heategevuslikud kontserdid on olnud alati eriliselt publikurohked.
«Kontsert kannab pealkirja «Jõuan jõuluks koju», sest nendeks pühadeks on ju läbi aegade lähedasi koju oodatud. Nii on see ka tänapäeva Eestis, kus paljudest peredest on keegi kodumaast kaugemal elamas ja töötamas,» ütles Aivar Kokk. Tema sõnul kogutakse tänavusel heategevuslikul kontserdil raha kiriku fassaadi renoveerimiseks. Ettepanek annetada raha selleks otstarbeks tuli koguduselt.
Jaan Lukas

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Read more Comments Off on Toimetuse kirjakast

1988. a laulis Justament laulus «Vangile ei meeldi trellid»: President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht; vanale ei meeldi noored ja minule ei meeldi praht. Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld; mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld. Tulijatel kõik on võõras, olijatel kaob kultuur; minejatel tuhmub mälu ja väikestelgi vaht on suul.
Kuigi möödunud on 26 aastat, ei kao suurte muutuste lävel esitatud laulu tähendus. Kui 1988. a vaatas eesti rahvas ärevalt suure idanaabri poole, olles veel kümnete sõjaväebaaside koorma all, siis nüüd, uue Euroopa lävel, rõhutan: uue Aafrika-Euroopa lävel seistes  suuri muutusi hoomav eestlane on samuti ärevil. Põhjuseks üle Euroopa Liidu piiride saabuv lakkamatu põgeniketulv.
Minu jaoks on Eestisse saabuvate teist verd ja usku inimeste suhtes ürgmühana tõusnud armastuse puhang ühtpidi vapustavalt üllatav. Aga teate, meid on natuke liiga vähe! Tõepoolest liiga vähe, et ühtejärge võtta aina uusi oma majja, oma laste sekka, lootes neid endaks muuta.
Kuidas armastada inimest, kes elas sinust tuhandeid miile eemal teistsuguses aja- ja kultuuriruumis, oli teist usku ja pidas oluliseks teisi väärtusi, ent nüüd asub elama sinu naabrusse? Laulab endiselt teisi laule, kõneleb sulle arusaamatut keelt, valmistab harjumatult lõhnavaid toite ja kannab riideid, kus pole nööpi ega traageldust.
Eestis on kümneid tuhandeid vaesuse piiril elavaid lapsi, lastekodudesse  üksi jäetud lõhki kistud hingedega noori. Iga kümnes laps elas 2014. a absoluutses vaesuses! Neid pole veel armastama hakatud. Isegi mitte oma valitsuse käsul.
Suure põgenemise laineil 1944. a kodumaalt lahkuvate ja hiljem läänemaailma jõudnud pagulaste esimene mure oli toidu lauale saamine. Vancouveri Eesti Seltsi häälekandja Läänekaar 1955. a märtsikuu number tähendab tabavalt, et Saksamaal läks toiduks kõik, mis hamba all ei karjunud, aga Soomes söödud kalapead, puuro’d (pudrud) ja vihannes’ed (salatid, juurviljad) ajasid «seedeministeeriumi» õhku täis, nii et mõtted ainult seapeki ümber tiirlesid.
Rootsis oli pagulastel süüa laialt, kuid verikäkid, leib, juust, hapukurgid, supid ja praed olid ühtviisi magusad. Kanada pakkus saabujatele hoopis «kuumi koeri» (hot dog), hamburgereid, fish and chips’i ja kokakoolat. Tsiteerin: «Hädaga toodi koju puuastjas, telliti Torontost hapu leiva hakatis ja pereema hakkas ise küpsetama. [---] Ei läinudki aga palju aega, kui leib tuli täitsa leib ja järgnes peenleib ja muud peenemad sordid.»
Kui mõnda aega pärast kodumaalt lahkumist veel usuti, et paari-kolme aasta pärast saab kodukanti naasta, siis 1949. a Kodu-Eestis toime pandud küüditamine ning uute võimuorganite tegevus kustutas selle lootuse õige pea. Iga päev siin läänes tõi selgust, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid peamiselt aadetest ja usust. Sestap jäi eestlane läänes ellu, ehitas kirikud, palus palveid, laulis omi laule ja tantsis omi tantse, rajas kodud, kasvatas lapsed ja töötas end pensionipõlveni välja.
Algur Kaerma,
Kanada Vancouveri koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Kui maja jääb kitsaks

Kas ökoloogiliselt puhas maailm on veel võimalik?
Inimesi maailmas on üle 7 miljardi. Kõik nad tahavad süüa, juua, ihukatet ja eluaset. Ja raha, raha, raha, et tarbida üha rohkem ja rohkem. Tarbija sööb ja joob, kaunistab ennast hilpudega ning pesitseb korteris või eramajas. Või hulgub ringi kodutuna. Mida rohkem inimesi, seda rohkem jäätmeid ning ikka rohkem peab tootma toitu ja jooke, ehitama eluasemeid, tootma ihukatet, et see üha paljunev inimhulk ära elaks.
Õhk mürgitub, puud langevad, ookeanid reostuvad, maad jääb üha vähem järele, sest linnad ja kõrbed tungivad peale, sest inimkond nõuab elatustaseme tõusu, head elu ja kasumit. Majanduskasv toob kaasa üha suureneva saastamise, liike hävitatakse ning inimesed on muutunud katkupisikuteks, kes tapavad halastamatult taimi, loomi, liblikaid, linde – kõike, mis elab. Tapavad ka üksteist ning osoonikiht hõreneb, kliima soojeneb, mered ründavad maad.
Sealiha tootmiseks kulub hirmus palju energiat ja vett, mõtleme siis, kui palju me energiat ja puhast vett kokku hoiaksime, kui enam sealiha ei söö. Ja veel parem oleks, kui üldse mingit liha ei sööks, siis saaksid loomad vabaks ega kardaks enam õgivat inimlooma. Tuhanded loomade laibad iga päev lähevad meie kõhtu. Varsti aga me ei saa enam kodumaist notsut maitsta, vaid peame närima ainult sissetoodud searibi.
Jah, 7 miljardit, see on ju hullumeelsus. Ja kõik hädad maailmas tulevad sellest, et meid on liiga palju. Ja sajandi keskpaigaks on meid 10 miljardit. Paljudes kohtades napib puhast vett juba praegu, siis aga sõditakse iga veetilga pärast, algab suur rahvaste rändamine vee ja ressursside pärast, põgenemine laastatud maalt ning võitlus maa, vee ja maavarade pärast läheb veriseks. Maavarad lõpevad ja me langeme barbaar­susesse.
Kui nii edasi läheb, siis pole pääsu … Ja siis on siin nüüd tilluke Eesti oma vähem kui miljoni eestlasega, kes nutavad iibe pärast. Oleme loonud ühiskonna, kus pasundatakse edust, kasumist ja konkurentsist. Kuhu me oleme jõudnud?
Targemad pead on öelnud ja ütlevad ka praegu, et kui me tahame säilitada ökoloogiliselt puhta maailma, siis ei mahu maa peale rohkem kui pool miljardit inimest, seega 6,5 miljardit on liigsed. Mina olen liigne, sina oled liigne.
Kui me midagi radikaalset ette ei võta, siis kaome nagu paha hais maa pealt, sest palju on juba tagasipöördumatult vussi keeratud, näiteks süsinikdioksiidi paiskamine õhku. Muutust on vaja, mitte iluravi, radikaalset muutust. Kuigi ilmselt on juba liiga hilja. Kas aastate pärast on veel linde? Või on hääletu kevad? Hääletu kevad ja mürgitatud tühi maa …
Jaan Tooming

Kirjuta meile:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Read more Comments Off on Toimetuse kirjakast