Uus kirikuaasta algab advendiajaga, mis omakorda algab neli pühapäeva enne jõule. Ladinakeelne väljend 'adventus Divi' tähendab jumaliku (valitseja) saabumist. Rooma riigis kasutati neid väljendeid kõrge ametikandja, näiteks kuninga või keisri saabumisel. Meie aga ootame Jeesust Kristust ja nimetame tema ootamise aega advendiajaks. 

Esialgu oli advent paastuaeg, mis vanas kirikus kestis 11. novembrist Kristuse ilmumispühani 6. jaanuaril. Alates seitsmendast sajandist tuntakse advendiaega selle praegusel kujul. Seda nimetati Issanda sünni ajaks või Issanda tulemise ajaks. Lääne-Rooma kirikus varieerus advendiaja pikkus neljast kuue nädalani kuni paavst Gregorius Suur selle neljale pühapäevale kinnitas. Toona pidas paavst silmas nelja aastatuhandet, mil inimkond Kristust ootama pidi (4000 aastat arvestati Vana Testamendi sugupuude põhjal).

Advendikalendreid hakati valmistama 20. sajandi alguses, kuid juba varem on esinenud mitmesuguseid kombeid, kuidas jõuludeni jäänud päevi lugeda. Lastele mõeldud avatavate luugikestega advendi-kalender võeti kasutusele 1920. aastal. 

Advendipärg kaunistatakse harilikult nelja küünlaga, mida vastavalt advendi pühapäevade arvule põlema süüdatakse. See tuletab meelde valgust, mida Kristus maailmale toob. 1839. aastal riputas Johann Hinrich Wichern ühes Hamburgi palvemajas üles puust lühtri 23 küünlaga – 19 väikest punast tööpäevade jaoks ja neljas nurgas suured valged pühapäevade tarvis. 
Advendikaar, mis põlevate küünaldega pimedal advendi- ja jõuluajal akendele asetatakse, pärineb Erzgebirge mäestikust. Seal oli see märguandeks, et töömees on kaevandusšahtist õnnelikult koju jõudnud. 

Read more Comments Off on 29. November – 1. advent