Lehestik9Eesti Kiriku lugejale kaheksanda lehekülje fotomõtiskluste kaudu tuttav Andres Lehestik on avaldanud luulekogumiku.

See kannab pealkirja „lehestik“ ning koosneb lahtistele lehtedele trükitud luuletustest, mis on pakitud A5 dokumendikarpi (fotol).
1962. aastal sündinud Lehestik on EELK Põlva Maar­ja koguduse juhatuse liige, hariduselt bioloog ning igapäevaametilt taksidermist. Lisaks meie lehele on tema luulet avaldanud ka Looming ja Sirp.
Lehestik ütles Eesti Kirikule, et luulekogu ärgitasid teda välja andma mitmed sõbrad ja tuttavad ning ühtlasi tähistas ta sellega oma 55. sünnipäeva. „Kolmandaks pakub luuletuste kirjutamine mulle rõõmu ja ma arvan, et oma rõõmu tuleb jagada,“ selgitab Lehestik ja lisab, et ligimest tuleb ju armastada nagu iseennast. See ei tähenda siiski, et päris kõik Lehestiku luuletused helged ja humoorikad oleksid – leidub ka tõsisemaid ja mõtlemapanevaid värsse. Põhiliselt on kogumikus sisalduvad luuletused inspireeritud looduselamustest, ent leidub ka filosoofilisi, usulisi ja lembemotiive.
Selgituseks luulekogu omapärase vormi kohta selgitab Lehestik, et lahtised lehed viitavad luuletuste nõrgale omavahelisele seotusele, aga ka autori nimele.
Ent ta juhib tähelepanu ka sellele, et luuletused on trükitud heale joonistuspaberile, pakkudes lugejale võimalust omaloominguks.
„Illustreeritud leht või terve kogu võiks sobida ka kinkimiseks, nii oleks rõõmu veel enamgi,“ soovitab autor. „Me ei tohi ju oma talente enesele hoida.“
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Luulekoguga rõõmu jagamas

Sulev Valdmaa ja Trivimi Velliste Kuu­salu pastoraadi ees Ahrensi ausamba avamisel möödunud aasta augustis. Laurentsiuse Seltsi koduleht

Kuusalu keelemehest pastori Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine pälvis äramärkimist 2017. aasta Eesti keeleteo konkursil.

Konkurssi korraldab haridus- ja teadusministeerium 2006. aastast alates. Seekord kuulutas taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministritest koosnenud žürii 2017. aasta keeleteoks loomaarstiteadlase ning eesti ja soome-ugri keeleajaloo ja keelega seotud kultuuriloo uurija Enn Ernitsa artiklikogumiku „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“ väljaandmise.
Avaliku internetihääletuse tulemusel pälvis rahvaauhinna aga Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilaste loodud klassi-Instagram „Roostikurebased“. Auhindade kätteandmine toimus 16. märtsil Türi gümnaasiumis.
Tänavuse 23 nominendi seas oli ka üks ettevõtmine, mis annab aimu kiriku rollist eesti kirjakeele ajaloos. Tunnustust pälvis nimelt uuele kirjaviisile aluse pannud pastor Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine Kuusalus. Mullu 10. augustil avati seal tema pronksist mälestussammas, lisaks korraldati teemakohane konverents ja kirikukontsert.
Eesti Keele Instituudi (EKI) direktor Tõnu Tender märkis ettevõtmist keeleteo konkursile esitades, et erilist tunnustust väärib seejuures Laurentsiuse Seltsi esimehe Sulev Valdmaa panus, kellel õnnestus mälestusmärgi rajamisse kaasata mitmed erialaseltsid ja institutsioonid ning korraldada tulemuslik üleriigiline korjandus.
Valdmaa selgitas Eesti Kirikule, et raha kogumine polnud kerge. „Suure summa kokku saamiseks tuli väga palju rääkida, tutvustada, paluda ja veenda – nii ajakirjanduse kaudu kui inimestega isiklikult kohtudes,“ meenutab ta. Mälestusmärgi teokssaamisel andsid Valdmaa sõnul hindamatu panuse ka Laurentsiuse Seltsi liikmed, EKI ning Emakeele Selts.
Nimelisi eraannetajaid oli kokku ligi pool tuhat ja nende panus küündis lõpuks pooleni vajaminevast summast. Ülejäänu osas panid õla alla riik ja vald. „Annetanute suur hulk on väärtus omaette, mis teeb Eduard Ahrensi mälestusmärgist tõelise eesti rahva mälestusmärgi,“ rõhutab Valdmaa.
Samuti tõstab ta esile seda, et keelemehe pärand on tänapäeval eestlaste seas üllatavalt vähe tuntud. Tänu mälestusmärgi rajamise algatusele avanes aga võimalus rääkida Ahrensist üleriigilises meedias, samuti pälvis teema pikema aja jooksul suurt tähelepanu Kuusalu vallas. Avamisest oli tulnud osa saama sadu kohalikke elanikke, meediakajastust sai üritus aga ka näiteks Saksa ja Soome estofiilide väljaannetes.
Eduard Ahrens (1803–1863) sündis Tallinnas ning õppis sealses toomkoolis ja hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1837. aastast kuni oma surmani oli ta Kuusalu kirikuõpetaja. Ahrensi keeleteaduslikuks peateoseks on eesti keele grammatika (1842–1853), milles ta soovitas vanalt kirjaviisilt minna üle eesti keele hääldamisega paremini sobivale soomepärasele ortograafiale. Tema uuendusettepanekud pääsesid võidule alles pärast autori surma ning said tänapäevase eesti kirjaviisi aluseks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Tunnustus Ahrensi pärandi väärtustajatele

religiooniluguPärast enam kui 80aastast pausi valmis kõrgkoolidele mõeldud õpik „Eesti kiriku- ja religioonilugu“ (Tartu Ülikool Kirjastus, 390 lk), mida autorid esitlesid 18. märtsil Tartu Jaani kirikus.

Raamatu esitlusele andis mõjusa sissejuhatuse pühapäevane jumalateenistus, kus Ülikooli-Jaani koguduse külalisjutlustajaks oli Tartu ülikooli teadusprodekaan, kirikuloolane dr Riho Altnurme. Teenistuse järel kõnepulti naastes jagas ta esitlusele tulijatega oma rõõmu, et pikk protsess oodatud tulemuseni on jõudnud. „Vajadus uuema kõrgkooliõpiku järele oli suur ja seepärast ongi ette võetud töö käesoleva õpiku avaldamiseks,“ selgitas Altnurme, tuletades meelde, et siiani on Eesti kirikuloo õppimise olulisemaks teoseks 1938. aastal avaldatud prof Olaf Silla õpik.
Lühikest sissejuhatust äsja ilmunud teosele tehes rõhutab Altnurme koostaja ja toimetajana, et teose käsitlus on territoriaalne, internatsionaalne ja oikumeeniline – nii palju, kui see vähegi õnnestus. Võrreldes varasemate käsitlustega on uuele õpikule lisatud Altnurme sõnul uusi peatükk: tänapäevane käsitlus nõuab kristlusele lisaks teiste religioonide ja religioossuse vormide ühisvaatlust. Ometi, rõhutas koostaja, pole võetud eesmärgiks anda põhjalik ülevaade kõigist Eestis tegutsenud usuliikumistest, vaid lähtutud on ikkagi kristluse ajaloost ning hoitud fookuses kavakindlalt traditsiooniline kirikulugu.
Periodiseering jaotab õpiku kolmeks osaks: kesk-, uus- ja uusimaks ajaks. Selline traditsiooniline jaotus seob oma piire oluliselt ilmaliku ajaloo sündmustega, mis ühtlasi on tavaliselt tähendanud muudatusi usuelus – ajaloos on kõik seotud.
Eelloos käsitletakse muinasusundit – niipalju kui sellest rääkida saab. Eesti keskaeg algab roomakatoliku kiriku mõju jõudmisega Eesti alale 13. sajandi algul. Uusaeg algab erinevate konfessioonide konkureerimisega Eesti ala pärast. Rootsi võimuga loodud luterlik kirik Eesti alal on juhtivaks kirikuks 17. sajandi algusest peale, kuigi 19. sajandil algab õigeusu kiriku laiem levik. 18. sajandi äratusliikumised luterlikus kirikus muudavad kiriku õpetuse lihtrahvale lähedasemaks. 19. sajandi rahvuslik liikumine toob kirikusse rahvusliku vaimulikkonna. Lähiajaloo märksõnadeks on rahvusriigi ja -kirikute loomine. Nõukogude okupatsioon annab tooni usu- ja kirikuvastaste hoiakute ja aktsioonidega. Uus algus Eesti taasiseseisvumisel 20. sajandi alguses on usuelu suuresti individualiseerinud.
Raamatu sisuga on seotud 21 autorit: Tõnno Jonuks, Anti Selart, Tiina Kala, Inna Jürjo, Juhan Kreem, Jüri Kivimägi, Lea Kõiv, Piret Lotman, Andres Andresen, Mati Laur, Kristiina Ross, Ülo Valk, Urmas Petti (†), Riho Altnurme, Toomas Schvak, Toivo Pilli, Atko Remmel, Priit Rohtmets, Andrei Sõtšov, Toomas Abiline, Lea Altnurme – arheolooge, ajaloolasi, teolooge, keeleteadlasi ja teisi oma ala asjatundjaid.
Raske haiguse tõttu on tegijate hulgast surma läbi lahkunud teoloog Urmas Petti (1965–2016), kellele kui varalahkunud kolleegile teos ongi pühendatud. Altnurme tänab Petti pärijaid, kes Urmasest maha jäänud töid kasutada lubasid.
„Kas kirikulugu kui sellist ongi olemas?“ alustas retoorilise küsimusega Altnurme poolt kõnepulti palutud ajaloolane Anti Selart. Ta tunnistas, et kirikuajalugu ei saa lahutada üldisest ajaloost, aga näiteks 13. sajandist on väga vähe dokumente, mis ei ole seotud kirikuga. Kaasautorina nimetas Selart, et raamatusse saanud peatükkidest pole aru saada, kas autor on luterlane, katoliiklane või muust konfessioonist.
Veel autorkonnast sõna võtnud teoloog Toivo Pilli rõhutas koostöövaimsust, mis sidus heaks meeskonnaks 21 eri distsipliinide autorit. „Tegemist on mosaiigiga, millest ilmneb tervikpilt.“
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Mosaiigikildudest tervikpildiks: ilmunud on kirikuloo õpik kõrgkoolidele

Illustratsioon Liive Koppel

Lapsed peavad vanaema juures koolivaheaja lõpupidu. See aastavahetus ja jõulud on olnud üsna põnevad. Lapsed on saanud rännata läbi terve Eesti. Koolivaheaeg ja jõulupidu algas Lõuna-Eestis, Võru vanaema ja vanaisa juures. Uus aasta võeti vastu onu peres Tartus. Nüüd on koolivaheaega jäänud järele veel mõni päev ja see veedetakse koos kirikuvanaga. Vanaema ei olegi teab kui vana, aga ta töötab kirikus, nii on kirik + vanaema kokku kirikuvana ning lapsed, kes kohale jõudes esimese asjana kirikusse jooksevad, on kirikulapsed. Sellega on kõik leppinud.
Kirikus on mõnus, seal on alati, mida vaadata ja mida avastada. Kui vanaema jutustama hakkab, saab nii mõndagi huvitavat kuulda väga vanast ajast ja väga vanadest asjadest. Igal kujul on oma lugu, samuti igal pildil. Ükski asi ei ole kirikus juhuslikult, kõigel on seos inimeste ja ajaga.
Enamik asju kirikus on nii vanad, et nende jõudmist kirikusse ei mäleta enam keegi. Aga on üks tahvel, millel on nimed ja aastaarvud. See on mälestustahvel neile inimestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest oma elu hinnaga. See on kirikus olnud peaaegu sada aastat, sest Eesti sai vabaks ja iseseisvaks sada aastat tagasi.
Vanaema juures on muidu ka väga vahva. Vanaemale meeldivadki vist vanad asjad. Tundub, et asjad on sama vanad kui vanaemagi, nii umbes sada aastat.
„Vanaema, kas see on sinu kell?“ küsib väikevend. Ta on ennegi kella lugu kuulnud, aga talle meeldib seda taas ja taas kuulata. „See on minu vanaisa kell, tead ju küll,“ muheleb vanaema, istub poisi kõrvale kella vastu ja jutustab lugu, kuidas vanaisa selle kella koju tõi, kui Eesti riik oli saanud 10-aastaseks. „Kui vana sina oled?“ küsib vanaema poisilt. „Seitse, aga sellel suvel saan juba kaheksa!“ „Mina olen üheksane!“ hõikab õde. „Mina saan sellel aastal ka kümneseks nagu Eestigi!“
„Eesti riik saab sellel aastal sajaseks. See on natuke rohkem kui kümme korda nii vanaks kui sina,“ selgitab vanaema.
„Mis te arvate, kas paneme kella uuesti käima, kui Eesti riik saab sada täis?“ teeb vanaema ettepaneku. „Paneme muidugi, heiskame lipu ja laseme kellal aupaukusid lüüa!“ Lapsed on unistamisega hoos.
Vanaema toob kapist välja ühe kingakarbi. See on paelaga hoolikalt kokku seotud. Huvitav, mis selle sees on?! Lapsed on ninapidi juures, kui vanaema paela lahti harutab.
Oo! Selle sees on väga vanad pildid ja postkaardid. Need on tõsiselt vanad asjad! Ja ongi, need on eriti vanad fotod vanaaegsetest inimestest. Need on mustvalged, rohkem kollakad kui valged. Mõni on ilusa siksakservaga. Vanaema räägib nendest inimestest piltidel, nende lugusid. See on nii põnev!
Ja siis õpetab vanaema üht uut moodi palvetamist. „Selleks tuleb tõusta püsti,“ alustab vanaema. „Kõigepealt tee endale üks suur kalli ja täna Jumalat, et ta on sind hoidnud nagu oma last, hellalt ja suure armastusega.
Nüüd lase käed alla ja trambi tasakesi jalgadega. Kas tunnetad maad, millel seisad? Täna Jumalat kõige selle eest, mis on sinu oma – see maa, Eestimaa, selle paene pind, põllud, metsad, jõed, järved. Täna Jumalat nende saja aasta eest, mis me oleme võinud olla uhked selle üle, et oleme eestlased, isamaa ja emakeelega.
Nüüd tõsta käed Jumala poole ja täna teda selle eest, et võime käia koolis ja õppida, teha tööd ja rõõmsad olla. Palu Jumalalt hoidmist ka neile, kellel on raske ja kelle elus on kurbus, valu, muret.
Nüüd pane oma käed silmade peale ja palveta nende eest, keda sa ei tunne, ja ka nende eest, kes ei ole veel Jumala lapsed. Palveta, et nemadki võiksid saada osa Jumala armastusest.
Pane nüüd käed oma südame peale ja palveta kõigi nende eest, kes on sinu südames.
Nüüd tee endale ristimärk, võid oma vennale ka teha ja sina õele. Ristimärk on rahumärk. Las Jumala rahu olla sinu südames ja sinu ümber. Hoidku Jumal sinu lapsepõlve kasvamise rahu ja armastust ning rahu inimeste vahel Eestimaal ja kogu maailmas. Aamen.“
„Aamen,“ on lapsed nõus.
Küllike Valk

Ilmub 1. veebruaril Haapsalu koguduse kuukirjas
Johannese Sõnumid

eesti_vabariik_100_rgb copy

Read more Comments Off on Sada aastat vana

Teemal „Usk ja kultuur“ vestlesid 22. aprillil Anton Hansen Tammsaare muuseumis Vargamäe karjatallis dr Urmas Nõmmik, praost Teet Hanschmidt ja kohaliku kogukonna eestvedaja, Järva-Madise koguduse liige Aune Suve-Kütt.
Mõtte looja ja seltskonna kokkukutsuja oli Tammsaare muuseumi juhataja Reelika Räim, kes soovib alustada vestlusringide sarja Vargamäel. Erinevatel teemadel, ometi võttes ühisosaks tuntud kirjaniku Anton Hansen Tammsaare pärandi.
„Usul ja Jumalal on romaanis „Tõde ja õigus“ oluline roll – Vargamäe Andres tunneb end Iiobina, kes kaebab Jumalale oma muresid ja meeleheidet, Indrekul tekib jällegi raev Jumala vastu ja ta kuulutab Jumala surnuks,“ põhjendatakse usu teema fookusesse võtmist vestlusringi kutsel.
„Tammsaare on mulle alati oluline, just usu ja kultuuri teemadele juhtijana, nende oluliste teemade üle arutama panijana,“ räägib tänavu Järvamaa elutööpreemia pälvinud kauaaegne Türi Püha Martini koguduse õpetaja ja Järva praost Hanschmidt Eesti Kirikule, kinnitades, et oli väga rõõmus kutse üle vestlusringi.
„Osavõtjaid ei olnud just palju, aga vestlus kujunes inspireerivaks ja kokkuvõttes igati vaimselt rikastavaks,“ räägib Teet Hanschmidt, tunnistades, et kuigi on varem Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõik osad läbi lugenud, võttis romaanisarja mälu värskendamiseks taas kätte ja lubas endale, et pühendab kindlasti tulevikuski aega sellele olulisele tüvitekstile. „Kuigi nõukogude perioodil rõhutati Tammsaare usukaugust ning lausa kirikuvaenulikkust, on selge, et tegemist on väga religioosse kirjanikuga ning sellest sain aru juba noorena Tammsaaret lugedes,“ rõhutab vaimulik.
„Väikesest vestlusringist kujunes väga sisukas, avatud ning hubane vestlus,“ on nõus ka Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja dr Urmas Nõmmik. Ta räägib, et läks Vargamäele sooviga selgitada, et vastupidiselt levinud arvamusele ei ole eestlased, meie riigi venelastest rääkimata, religioonikauge rahvas, lihtsalt eestlasi kuulub vähe kirikutesse.
Kuigi koosolnud nentisid, et kiriku liikmeskond väheneb, siis Urmas Nõmmiku innustamisel oldi nõus, et olukord on siiski stabiliseerumas. „Lisaks on tähelepanuväärne kiriku liikmete ja juhtide ning kirikuga seotud teemade sattumine avalikkuse ette. See on positiivne tendents, ükskõik kas teemad on vastuolulised või mitte,“ kinnitab Nõmmik.
Nõmmik ütleb, et kuigi ei pea enda sidet Tammsaarega just tugevaks, peab ta teoloogina väga lugu sellest, et kirjanik on meie rahvuslikku kultuuri sisse kirjutanud tugevalt Piibli ja kristlusega seotud teemad.
„Ja tänuväärselt mitmekesiselt, sest ainuüksi „Tõe ja õiguse“ erinevad vaatenurgad usule on mõtlemiseks motiveerivad,“ kinnitab Nõmmik, tuues näiteks romaanisarja teise köite usulised teemad, mis ei ole sugugi ajast ja arust. „Arvan, et Tammsaare mõju on väga pikaldane ja üldse mitte lakanud,“ tunnistab Urmas Nõmmik.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Usust, kultuurist ja Tammsaarest

Untitled2017. aasta on Eesti laste- ja noortekultuuri aasta, mille jooksul innustatakse lapsi ja noori kultuurist osa saama ning ka ise elamusi looma.

Teema-aasta tunnuslause on „Mina ka!“ ning aasta eestvedaja on Eesti Lastekirjanduse Keskus. Tunnuslause „Mina ka!“ ning märksõnad iseolemine ja koostegutsemine kõnetavad ka täiskasvanut, kutsudes üles mõtestama ning väärtustama last ja noort nii looja kui ka publikuna.
Kultuuriminister Indrek Saar ütles, et laste- ja noortekultuuri aasta on ühtaegu suurepärane võimalus ja samas vastutusrikas ülesanne asetada meie kultuurielus fookusesse just lapsed ja noored. „Laste ja noortega, meie sirguvate loojate ja publikuga, on väga oluline rääkida väärtustest, mitmekesisusest, järjepidevusest ja vastutusest. Ja mitte ainult rääkida – tähtis on ühiselt luua ja tegutseda,“ rõhutas Saar.
Teema-aasta projektijuht Marju Kask lisas, et aasta seob kultuuri eri valdkondi ning koondab mitmesuguseid ettevõtmisi. „Ees ootab väga põnev aasta nii väikestele kui ka suurtele. Kavas on suurüritusi nagu noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään“, Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud elamustuur Laste Vabariik, aga ka väiksemaid kogukondlikke ettevõtmisi. Ootame kõiki teema-aastast osa saama ning häid ideid välja pakkuma ja ellu viima,“ rääkis Kask.
1. detsembrist 2016 on avatud teema-aasta ürituste ideekonkurss „50 ideed!“. Selle eesmärk on anda lastele ja noortele võimalus eriilmeliste algatuste ja ürituste abil muuta oma kultuurielu veelgi sisukamaks. Ideekonkursi tingimused on teema-aasta kodulehel.
Kultuuriministeerium on korraldanud teema-aastaid  2000. aastast. Saabuvate teema-aastatega saab tutvuda kultuuriministeeriumi kodulehel. Lisainfot saab vaadata laste- ja noortekultuuri aasta kodulehelt www.minaka.ee.
Eesti Kirik

Read more Comments Off on Alanud teema-aasta innustab koostööle

hoia_ja_hooliLugusid ja toredaid meisterdamisideid pakub Egle Hollmani lasteraamat «Hoia ja hooli». Autor tuletab meelde, et pühadeaskelduste juures ei tohi ära unustada kõige olulisemat: jõulupühad on Jeesuse sünnipäev. Kui on sünnipäev, siis tuleb pidu ja selleks tehakse ettevalmistusi.
Raamatu lood julgustavad lapsi maailma paremaks muutma. Koos raamatu tegelastega seistakse vastamisi igapäevaelu rõõmude ja ka muredega, kogetakse, et lahendamatuid olukordi pole ning maailm on imeline paik, kus elada ja olla.
Raamatus on huvitavaid meisterdusi, rubriik «Kas teadsid, et …» ning palju lastepäraseid luuletusi. Lisaks  CD-d, millel on 10 raamatus leiduvat lugu ning Priit Pajusaare poolt viisistatud luuletused.
Eesti Kirik

Read more Comments Off on Lugusid ja tegevusi lastele

Raamatus on autori illustratsioonid. Pildil on ingel, kes tuleb appi väikesele poisile, kellega oleks peaaegu õnnetus juhtunud järelevalveta jäetud advendiküünlast.

Suurepäraselt sobib jõulukingiks äsja avaldatud «Vanaema inglilaul», kuhu on koondatud kirikuõpetaja Harri Haameri 1930ndatel kirjutatud kolm kristliku sisuga lasteraamatut.

Need raamatud on «Vanaema inglilaul» (1937), «Jeesus kutsub» (1938) ja «Pilk päikesesse» (1938), mis Harri Haameri (1906–1987) pärijate soovil ühtseks kõvakaaneliseks kogumikuks on saanud. Paralleelselt raamatuga on lastud kordustrükkida Harri Haameri joonistatud jõuluteemalised kaardid.
Pojapoeg Siimon Haameri sõnul on raamatu ja kaar­tide väljaandmist rahastanud Mount Calvary Lutheran Church Foundation USAst. Ta rõhutab, et kogu raamatute ja kaartide müügist saadud tulu kasutatakse sihtotstarbeliselt, sellega toetatakse hingehoidjate ja vaimulike koolitamist Eestis. Raamat on müügil Pauluse ja Apollo raamatupoes ning seda saab tellida Tartu teoloogia akadeemiast.
«Harri lasteraamatud on erilised, sest sealt paistab välja tema oskus rääkida lastega. Ta armastas väga lapsi ja noori, sest oli oma hinges noor ka kõrges vanuses, lausa maise elu lõpuni,» kirjutab eessõnas autori poeg Eenok Haamer, kes ise on mitmele loole ainest andnud.
Harri Haamer kirjutab sissejuhatuses jutuajamisest kahe lapsega. Väike Pille küsib, kas inglid on olemas. Õp Haameri jaatuse peale uurib pisike piiga murelikult, et kas onu Harri ise on mõnda inglit näinud. «Nüüd sai mulle mõndagi selgeks. Keegi oli suure inimese raskete saabastega astunud üle selle pisikese tüdruku muinasmaa ja seal poriseks sõtkunud inglite õrna raja,» kirjutab Harri Haamer, lisades, et sellepärast otsustaski ta vastata oma väikesele küsijale terve raamatuga.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Jutustades oma pisikestele sõpradele

Laulukirjutaja Zachris Topelius (1818–1898).Arhiiv

Või «Giv mig ej glans, ej guld, ej prakt». Nende sõnadega algab jõululaul, mis Soomes kuulub kõige armastatumate hulka.
Tegemist on Zachris Topeliuse luuletusega, mis ilmus aastal 1887. Muidugi laste jõululehes. Topelius oli armastatud luuletaja, laulusõnade meister, lastekirjanduse looja Soomemaal. Tema sulest on ilmunud väga palju põnevaid muinasjutte. Muidugi rootsi keeles, aga tõlketööd on tehtud igal ajal. Soome keelel oli tollal võrdlemisi nõrk positsioon.
Kes selle laulu soome keelde tõlkis, seda ei tea keegi. Lihtsalt tõlgiti ära ja lõpptulemus sai hea. Maailm oli rahutu. Elu tsaari topeltkotka venestamispoliitika all oli ahastamapanev. Vajati julgust, lootust ja tulevikku vaatamist. Sõnad peegeldavad igatsust turvalise kodu järele oma isamaal – mitte võõrsil –, kus oleks hea õhtuti olla Jumala sõna valguses, olgugi et ümberringi on pime.
Laulu viis on Jean Sibeliuse (1865–1957) looming, ja seda laulu lauldi Sibeliuste kodus Ainolas igal aastal. Saadet pianiinol (hiljem klaveril) mängis proua Aino Sibelius.
Laul sai Soome rootsikeelsesse kirikulauluraamatusse aastal 1943, soomekeelsesse alles 1986. Ja nüüd juhtus midagi: lauluraamatukomitee tellis uue tõlke Niilo Rauhala käest ja arvati, et sellega on asi klaar. Aga ei olnud. Inimesed said väga pahaseks. Ikka püüti rahvast ümber õpetada, et uued sõnad on algtekstile lähemal.
Tulid jõulud ja kirikutes kajasid kaunimad jõululaulud. See misjoniseltsi korraldatud fenomen kogub väga palju rahvast. Kirikud on täis inimesi, kes tahavad laulda kaunimaid jõululaule. Ja kui tuli lemmik­laul uute sõnadega, ei pandud neid tähelegi, sest seda laulu oskab igaüks peast.
Kantor ja kirikukoor püüdsid laulda uute sõnadega, aga mis nad said teha, kui näiteks viissada inimest laulavad täiest kõrist vanade sõnadega. Möödus mõni aasta, ja anti alla. Uued sõnad on lauluraamatus. Vanad on rahva mälus. Tugevasti.
Raske öelda, mis selle laulu nii tähtsaks teeb. Ta lihtsalt on eriline. Kui allakirjutanu 1. septembril 1961. aastal algkoolis käima hakkas, olid esimesed raamatud, mis meile anti, aabits ja kiriku lauluraamat. Väike, mustade kaantega, kullast rist kaanel säramas. Iga koolipäev algas koraaliga.
Peaaegu kõik kooliõpetajad oskasid mängida harmooniumi. Nelja aasta jooksult õpiti peast laulma kolmekümmend koraali. Topeliuse-Sibeliuse jõululaul oli üks nendest. Ma ei saa öelda, et me oleksime laulnud eesti kombel ilusti, nüansseeritult, fraseeritult, täiuslikult. Aga meie laulsime valju häälega, nii et harmooniumi helid uppusid laululainete sisse. Sest nii pidi olema, nii oli olnud.
Laulmine ei ole mingi naljaasi, vaid tõsine värk. Praeguse aja kähisevat laulustiili kuulates muutud paratamatult nostalgiliseks. Ühislaul on võimas asi, mis seob inimesed kokku ja annab elamusi. Aga kui ühislaulu ajal, olgu siis kirikus või muul üritusel, ei ole kuulda midagi peale vaikse sumina, ei köida see tõesti kokku midagi ega kedagi.
Kui vaadata EELK laulu- ja palveraamatust laulu number 13, näete sõnu, mis on kuuekümnendate alguses Kuusalu ajaloolises pastoraadis ehk kiriklas Kuusalu õpetaja Eduard Salumäe tõlgitud. See oli mitmel viisil raske aeg paljudele, kes Nõukogude Liidus elasid. Kui laulus oleks olnud algteksti järgi sõnad «oma kodu omal isamaal», oleks see tekitanud probleeme. Et oleks püha rahu majades ja lastel jõulupuu, on leebem variant. Jõulupuu siiski ja mitte nääripuu, nagu ametlik keel tollal nõudis.
Jõulud on tulemas. Igaühel omamoodi. Paljudel pole jõulurahu ega head tahtmist. Maailm on, mis ta on. Aga et igaüks saaks tunda hetkekski Petlemma pühadust ja rahu – see on meie ühine soov.
Nii vaesele kui rikkale Sa, Jeesus, tule veel, et taevavalgus kõigile võiks paista eluteel. Sind ootan ma, Sind palun ma, kes oled loonud taeva, maa: nii vaesele kui rikkale nüüd rõõmsad jõulud too!
Mårten Andersson

Ilmunud EELK Toronto Peetri kiriku ajakirjas Elu, 2016.

Read more Comments Off on Ei au, ei hiilgust otsi ma

Kui me jõulude järel ikka ka aastavahetusel erilisemalt tänule, rahule ja lootusele avaneme, siis on tegu samuti ühe kauneima hingeseisundiga.
Hea sõnumi kandjana pakub muusika sellele otsekui väravat. Ja nõnda ammustest aegadest peale, mil juba 1717. aastal pühendas muusikaloo hiid, too vana hea Bach, reformatsiooni 200. aastapäevale kantaadi «Singet feste Burg»; mõneti hiljem veel ka 1. jaanuarile kantaadi «Singet den Herrn».
Tänavu kõlavadki mõlemad õigel ajal kell 16 Tallinna Jaani kirikus. Ettekandjaiks kullaprooviga kammerkoor Collegium Musicale, projektorkester Concerto BachFest ning sopran Kädy Plaas, alt Ka Bo Chan, tenor Juhan Tralla ja estoonlasest bass Pavlo Balakin. Juhatab Enrik Üksvärav. Veel mängivad Kristjan Kannukene Bachi viiulikontserdi a-moll elektrikitarril ja festi kunstiline juht prof Andres Uibo suure meistri prelüüdi ja fuuga C-duur BWV 547 ning alustuseks Böhmi «Preludium in C».
Ülejäänud poolteisekümnele üritusele viidakem lühidalt. Suuri kavasid tehakse veelgi neli: 3. jaanuaril Nigulistes «Õhtukontsert» (ka Mozarti kirikusonaatidega), 4. jaanuaril Estonia kontserdisaalis suur galaõhtu (ka Vivaldi «Aastaajad»), 5. ja 7. jaanuaril Nigulistes vastavalt taas «Õhtukontsert» teise kavaga ja «Orel+» viielt organistilt Bachi-Vivaldi ja Bachi-Ernsti kontsertidega.
Puhast orelimuusikat pakuvad alates 2. jaanuarist igal festivali päeval kl 16 Nigulistes turiste meelitavad pooltunnid, 4. jaanuaril kl 12 toimub pooltund ka EMTAs prof Uibo praeguste üliõpilastega.
Organistidest esineb suurem osa meie paremikust, külalisteks on seekord estofiilist Edouard Oganessian Pariisist, Aivars Kalējs Riiast ning esmakordselt juba rahvusvahelist tähelepanu äratanud Taras Baginets Jekaterinburgist. Üks külaline tuleb veelgi: tuntud viiulikunstnike Koganite dünastia noorim esindaja Daniel Kogan Moskvast.
Olgu austusega nimetatud Uibo inspireeritud festivalide pea alalisse vennaskonda kuuluvad instrumentalistidki: flötist Oksana Sinkova, viiuldaja Arvo Leibur, tšellist Aare Tammesalu, klavessinistid Imbi Tarum ja Lembit Orgse, oboeist Olev Ainomäe. Värve kui palju!
Ning lõpuks nagu hingetõmbeks kutsus Uibo hea dramaturgivaistuga (festivali-) laupäeva õhtuks Tallinna Jaani kirikusse ansambli Arsis, mis kui kellade-kellukeste sümfoonia. Paraku – mis kaunis, see kallis: pääsmete hinnad on üksiti 15/10, 20/15 ning 1. jaanuaril koguni 25/15 eurot.
Aga eks valikud tingib juba ürituste tihedus – poleks ju mõeldavgi nädala jagu kaks-kolm korda päevas kõikjal Polyhymniat kummardada. Ega nii ei ole mõeldudki, sestap jälgigem kaalutletult teateid meediast. Kaalutletult? Vastus: päris eksida polegi võimalik!
Ivalo Randalu

Read more Comments Off on BachFest Tallinnas 1.–7. jaanuarini 2017