Kirik (EELK, kuid ka kõik ülejäänud) on avalikkuses viimasel mitmel aastal olnud väljapaistev. Me oleme valinud tegusa peapiiskopi ja piiskopid, oleme ühiskonnaelus silma torganud kaasarääkijana. Kuid me ei kasva, Kristuse ihu tervikuna. Inimesed, kes on kirikuga seotud, annetavad rohkem, kuid annetajate arv langeb. Need, kes kirikus käivad, on lahkemad, kuid see ei ole piisav, et kirik saaks hästi oma rolli täita.
Mis on kiriku roll ühiskonnas? Esimesena tuleb inimestele meelde kindlasti talituste ja teenistuste pidamine. Pulmad ja matused. Ristimised ja leerid. Jumalateenistused, loomulikult. Ka kontserdid, mille hulk eriti jõulude ajal on muljetavaldav, ei ole vähetähtsad. Kiriku mõjukus kulutuuri kandja ja kultuuri loojana on esmaklassiline. Kuid kõige muu olulise kõrval ei tohi me unustada evangeeliumi kuulutamist. Meie kõige tähtsamat jumalikku ülesannet.
Kui kirik ei suuda leida uusi liikmeid, teha jüngriks oma rahvast, jääb talle üksnes kultuuriline roll, milles ei ole sellist jõudu ja väge, nagu me Jumalalt saame. Me ei tohi evangeeliumi häbeneda, sest kui ta on päästnud meid, miks me ei taha päästa teisi? Ühiskonnas on palju inimesi, kes vajavad elavat usku, kuid see ei ole nendeni jõudnud. Nad ei ole kuulnud. Sest usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala sõna kaudu.
Kirik vajab läbimõeldud (loe: ilmutuslikku) strateegiat, kuidas inimestele näidata, mida meil nii igale üksikule inimesele kui ka kogu ühiskonnale pakkuda on. Evangeeliumi sõnum on innustav ja lohutav, kirgastav ja lootustandev. Kuid kõik ei tea seda. Või kui teavad, on pilt kõver.
Mõnikord kuuleme, et kristlus või kirik või kirikupea on 19. sajandist. Nii uus asi kristlus muidugi ei ole. Ta on ikka palju vanem. Jeesus sündis üle 2000 aasta tagasi. Ning teiselt poolt: kirik on üle elanud kõik valitsused, maiste võimude ja valitsustega võrreldes on ta igavaene.
Kauplused teevad oma kaubale reklaami, teatrid tutvustavad etendusi. Mida parem kaup (või teenus), seda rohkem ta reklaami saab. Kauba tutvustamisel on mõte. Kas me oleme piisavalt kindlad, et meie kaup on erakordselt hea?
Kui oleme, peaksime tema headust ühiskonnale kuulutama. Valjul häälel. Et kõik huvilised kuuleksid. Ja saaksid otsustada.
Tagasilöögid rõõmusõnumi kuulutamisel, mida oleme saanud, on tulenenud just sellest, et oleme taandunud kaitseseisundisse. Oleme leppinud sellega, et kirik on tagurlik ja sallimatu. Kartnud ja värisenud valel ajal ja vales kohas. Kuid kas ikka on? Kirik lihtsalt ei saa käia iga moega kaasas. Moed muutuvad päris kiiresti ning lihtne on jääda naerualuseks. Piltlikult öeldes: need kultuuritegelased, kes 1940. aastal valisid uue võimu tee, on tänases Eestis pigem põlu all.
Kirik ei pea kohanema millegagi. 2000+ aastat ajalugu on tõestanud vastupidist. Ühiskond peab kohanema kirikuga, kui ta on kirikust eemaldunud. Me peame kutsuma inimesi meeleparandusele, mitte lahutama nende meelt. Meelelahutus ei ole kiriku roll ega ülesanne. Kirik peab kuulutama evangeeliumi. Kui me seda ei suuda, pole kirikut vaja. Jumalariigi esindajana.

Janek_mäggi copy

 

 

 

 

Janek Mäggi,
kolumnist

Read more Comments Off on Miks me evangeeliumi ei kuuluta?

Sõdurite truudusetõotuse tseremoonia korraldamine nõuab sama tugevat meeskonnatööd ja üksteise mõtete lugemist, nagu seda eeldab ka meie igapäevatöö. Lihtsalt rõhuasetus on teine: iga samm on mõõdetud, iga sõna ja liigutus paika sätitud. Vormikäise takjakinnituselt tuleb ära korjata kõik sinna takerdunud samblatükid ja kuuseokkad, saapad tuleb päriselt ka ära viksida, mitte kiirelt vastu teise jala püksisäärt hõõrudes.
Sõdurid harjutavad vande andmist ja marssimist põhjalikult. Viimaks teeme proovi kõik koos – umbkaudu 400 sõdurit ja tegevväelased. Kui sõdurite pereliikmed jõuavad riviplatsi juurde, et algavat tseremooniat näha, seisame juba enesekindlate nägudega oma kohal.
Tseremooniatel on alati mitu tahku: väline toredus ja filosoofiline sügavus. Viimane võib jääda tagaplaanile, kui keskendutakse ainult toredusele ning mõõdetud sammudele. Truudusetõotus on oma olemuselt midagi nii tõsist ja püha, et sellele mõtlemine võib hingetuks võtta. Kui noorte meeste vägi tõotab „võidelda vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga“ ühtlaselt kooris ning üksmeeles, mehise intonatsiooniga ja sama mehiselt jätkab hümni laulmisega, siis tahaks lihtsalt liigutusest paar pisarat poetada. Aga ei saa, sest kohe järgneb kaplani sõnavõtt …
Aastaid tagasi, kui olin algaja oma praegusel ametikohal, juhindusin teistest väeosadest, kus palve ajaks mütse peast ei võeta. Enam. Varem võeti, aga siis tõstis ikka pead mõni modernne inimene, kes leidis, et see komme on represseeriv ja kole. Siis leitigi, et kõigile on valutum, kui mütsid jäävad pähe. Nüüd ongi palve jäänud justkui kaplani enda eralõbuks, mida ta olude sunnil kõigi ees sooritab ja mille kõik ära peavad kannatama.
Tõsi, mind ennast häiris asjade selline seis algusest peale, aga olin liiga ebakindel, et midagi muuta. Äkki tõesti leidub rohkem neid, keda selline tegevus kuidagi ärritab. Meie toonane staabiülem küsis aeg-ajalt, et millal me palve ajal hakkame käituma nõnda, nagu on alati kombeks olnud. Vastasin, et siis kindlasti, kui temast saab järgmine pataljoniülem. Temast saigi järgmine pataljoniülem ja ma pidasin oma sõna.
Praegu saan uhkusega öelda, et kuperjanovlased on mulle teadaolevalt ainsad ajateenijad Eestimaal, kes võtavad palveks mütsid peast. Ja kui terve see noorte meeste vägi seisab paljapäi, siis tahaks jälle liigutusest paar pisarat poetada. Liigutusest ja pühadusetundest.
Väga lihtne on ära kaotada, ära lõpetada, ära keelata. Ent loobumine traditsioonidest inimõigustele või kes teab millele rõhuva persooni rahustamiseks pole mitte mingil moel jätkusuutlik. Ma ei oska öelda, mis hetkest sai „hirmust kedagi solvata“ meie igapäevamure, aga tundub, et selle juured ulatuvad palju kaugemale, kui esialgu arvasime. Need juured on kusagil meis endis. Aga me ei peaks sellele hirmule järele andma, vaid lihtsalt inimesi harima ja selgitama, miks me midagi teeme.
Pealtnäha väikesed asjad kannavad endas sageli nõnda sügavat mõtet, et sellega võib liigutada mägesid. Me ei tohiks nendest väikestest asjadest kergekäeliselt loobuda lihtsalt seetõttu, et nõnda on valutum ja mugavam.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 

 
Anna-Liisa Vaher,
kolumnist

Read more Comments Off on Võtavad palveks mütsid peast
Merillelt

Merille Hommik

Tahes-tahtmata mõjutab käesoleva nädala lõpus saabuvat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva tähistamist millegi suurema ootus. Vahel tundub, et tänavune aastapäev on aasta pärast saabuva juubeli eelproov ja sihiseadmine sellele eelnevaks aastaks.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ürituste ja ettevalmistuste kajastamiseks on loodud informatiivne ja kõikide ideid kaasav koduleht. Muu hulgas on seal üleskutse teha Eesti Vabariigile sajandaks aastapäevaks kingitus. Hakkasingi mõtlema, et milline võiks olla kiriku ja tema liikmete kingitus Eesti Vabariigile.
Esmalt meenusid kaks viimastel nädalatel tehtud tähelepanekut, mis mõlemad puudutasid religiooni käsitlemist filmikunstis. Esimese pisut üllatava avastuse tegin Tallinna-Tartu bussis. Meelelahutuseks saab Lux Ekspressis vaadata filme, mis on jaotatud kuude kategooriasse: komöödia, draama, märul, uued filmid, romantika, lastele.
Oli ka kaks filmi Piibli tegelastest, Noast ja Moosesest. Mõlemad piiblilugudele rajatud filmid olid paigutatud märulifilmide kategooriasse.
Teine tähelepanek tekkis Andrus Kiviräha raamatu „Rehepapp“ põhjal tehtud Rainer Sarneti filmi „November“ vaadates. Filmi ja raamatu vahel tajusin kummalist vastuolu, „Rehepappi“ oli kerge lugeda, kuid filmi oli raske vaadata. Kõik, mis raamatus oli kerge, lendlev, mänglev, oli raamatust otsekui välja filtreeritud.
Alles oli jäänud räpane ja sünge maailm, kus inimeste mõtted olid aeglased, tunded püsivad, ent sageli töntsid ja madalad, stabiilsemad ning usaldusväärsemad olid vaid juba teispoolsusesse läinud hinged, kuid nende roll sündmustesse sekkuda oli piiratud.
Filmis on olulisel kohal kahe noore inimese, Liina ja Hansu armastus. See armastus pole vastastikune, Liina armastab Hansu, Hans mõisapreilit. Armastuse nimel teevad mõlemad meeletusi, olgu selleks siis hinge müümine vanapaganale, libahundiks käimine või perekonna vara kulutamine.
Noorte tunded on lõputud, kuid Liina ja Hans jõuavad armastuse tajumiseni vaid illusoorsena. Kirikut, mis peaks armastust kuulutama ja levitama, ei ole „Novembris“ sümpaatselt kujutatud. Samuti pole filmis esinev vanapagan sümpaatne tegelane, kuid teda tuleb „Novembris“ vähemasti tõsiselt võtta, kirikut ei saa.
Loomulikult ei peegelda paar tähelepanekut kitsast eluvaldkonnast reaalsust tervikuna, kuid ikkagi jäin mõtlema, kuidas saaks kirik ka väiksemates asjades märulikesksust ja olulistest asjadest kõrvalejäetust vältida. Ning kui suudaksime pisutki selles suunas liikuda, siis muutunud kuvand võikski olla kingitus Eesti Vabariigile.
Nüüdisaja ühiskonda on nimetatud tõejärgseks ühiskonnaks. Endine Tallinna ülikooli rektor Rein Raud analüüsib sellises ühiskonnas valitsevaid arusaamu Sirbis ilmunud artiklis “Teeme tõe jälle suureks“:
„[---] kuigi ükski väljaanne meile kunagi sajaprotsendilist ja piisavat tõtt ei esita, ei järeldu sellest sugugi, et kogu informatsioon oleks ühesuguse väärtusega. Ja ümberpöördult: asjaolust, et võimu saavutamise nimel inforuumi läkitatud valed on kahjulikud ning väärivad hukkamõistu, ei järeldu sugugi, et iga aus katse olukorda kirjeldada on tingimata vaba autori alateadlikult kallutatud hinnangutest.“
Rein Raua mõtetest inspireerituna liikus mõte kiriku rikkuseks olevatele inimestele, kelle eludest kiirgab kristlikku armastust, mõistmist ja hoolimist ning kes peavad oluliseks oma maailmavaatest tulenevaid hinnanguid. Niisuguseid inimesi paneb tähele ka ühiskond. Näiteks EELK Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi, kellel on jätkunud hoolivust nii surnult sündinud laste ja nende vanemate vastu kui ka pühendumust hingehoiutööle haiglates ja Eestisse saabunud põgenike toetamiseks, autasustatakse Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga.
Küllap ongi iga kirikuliikme väärikas kingitus Eesti Vabariigile elada kooskõlas igihalja sõnumiga: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13).

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Read more Comments Off on Kingitus Eesti Vabariigi juubeliks

Merille Hommik

20. jaanuaril sai Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks Donald Trump. Üksmeelt selles osas, mida Trumpi valimisvõidust ja valimiste võitmise viisist järeldada, on väga vähe. Paljud kommentaatorid nimetavad teda populistiks, kuna ta räägib kas (liht)rahva või siis valgenahalise lihtrahva nimel, kellest valitsev eliit (ingl k establishment) justkui ei hoolivat.
Kui näpuga järge ajada, siis aga selgub, et jõulist populismi leiti ka Bernie Sandersi (demokraatide üks presidendikandidaat) esinemistest ning üldpildis oli populism midagi, mida vähem või rohkem oli kombeks kasutada kõigil.
Teine Trumpi iseloomustav märksõna on „tõejärgsus“ (post-truth, mille Oxfordi kirjastuse veebileht Oxford Dictionaries kuulutas 2016. aasta sõnaks) või „tõepõhjatus“ (Indrek Ibrus, „Tõepõhjata ühiskond – mis see on?“, Eesti Ekspress, 23.11.2016). Kui Politifact uuris Trumpi kampaaniaaegsetes väidetes sisaldunud tõde, osalist valet, faktide moonutusi ja lausvalet, leiti tulemusena, et 76% Trumpi väidetest põhinesid vähemalt mingil osal valel (http://www.politifact.com/personalities/donald-trump/).
Ent jällegi, Oxfordi kirjastus ei nimetanud „tõejärgsust“ aasta sõnaks mitte Trumpi valimisvõidu tõttu, vaid sellepärast, et tõejärgsus on üldisem tahk sellest, milliseks poliitika ja ühiskonna avalik mõtestamine on muutunud.
Mõni päev tagasi arutati Tallinna Televisioonis Peeter Võsa juhtimisel selle üle, kas kahe aasta pärast Euroopa Liit on või ei ole. Tõega, ratsionaalsusega ei ole sellisel arutelul suurt midagi pistmist. Kui üks arvab, et kahe aasta pärast on, ja teine, et ei ole, võivad saate jälgijatel sassi minna faktid ja põhjendatavad seisukohad ning arvamused, mis on õhust võetud ehk millel puudub põhjendatav alus.
Lähema kahe aasta jooksul ei jõua lõpule tõenäoliselt isegi Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust. Ratsionaalselt saab arutada ka selle üle, mis muutub halvemaks või paremaks ja kelle jaoks juhul, kui prantslased rahvana soovivad (!) lahkuda. Kõik pole kunagi kõigile ühtmoodi halb.
Tõejärgsele ajastule on omased „arvamused“ stiilis „valitsus ei tee midagi“ (kuna valitsus teeb ja toimib 24/7, võib sellist väidet pidada lausvaleks) või et „kodanikust keegi ei hooli“ (minge supermarketi kassasse, vaadake sigaretipakkidel olevaid pilte ja mõelge järele selle üle, kas mitte mõnel juhul ei minda hoolimisega isegi liiga kaugele).
Trump ei muuda maailma, maailm on muutunud ning Trump on selle ilming. Kui ajakiri Economist analüüsis mõned kuud tagasi tõejärgsust poliitikas, leiti selle näiteid nii Clintonilt kui Trumpilt, nii Brexiti pooldajatelt kui vastastelt, mistõttu tõejärgsus ei ole omane vaid üksikutele. Tõejärgsus on osa suhtlusviisist.
Kolmandaks kasutatakse Trumpist rääkides aga negatiivsena kõlavate sõnade kõrval ka positiivseid. Ta siiski võitis valimised, tal oli ressursse ja kuulsustest toetajaid vähem kui Clintonil, ent ta oskas strateegilisemalt kasutada ära kaasaegset meediat. Trump jätab mulje, et väljendab ausalt seda, mida tunneb, ning sel moel saavad inimesed ammutada temast julgust teha sedasama. Pidi olema piisavalt positiivset ka selleks, et ajakiri Time sai valida Trumpi lõppenud aasta inimeseks.
Kõige enam peavalu tekitab Trumpi puhul see, et ta ei ole etteennustatav ja tema sõnumid pole lõpuni mõistetavad. Kui ta lubab „teha Ameerika taas suureks“ või väidab, et „Ameerika arvelt ei tohi mujal keegi rikkaks saada“, siis sellised sõnumid on ta otsesele publikule – Ameerika Ühendriikide kodanikele ja valijatele – üsna enesestmõistetavad, sest sarnaseid sõnumeid esitavad oma valijatele valitsused ka mujal.
Segadus tekib aga mitmetel ülejäänutel – nende hulgas ka meil Eestis. Praegu tunneme ka meie end olevat Trumpi publik ning püüame aru saada, mis sedalaadi sõnum võib tähendada meie jaoks.
Võib-olla just seetõttu, et iga sõnum võib jõuda kõikjale ja selle vastuvõtjast tulenevalt võib omandada erinevaid tähendusi, on sõnumitest olulisem tähele panna tegusid ehk reaalseid poliitikaid. Kui palju selles osas Trump üldse saab olla teistsugune, kui oli Obama varem või oleks olnud Clinton, on üks oluline küsimus.
Teine oluline küsimus on, et Trump pole suures poliitikas varem olulisi ameteid täitnud, mistõttu varasema põhjal ei ole võimalik teada, mida temalt oodata võiks. Ning viimselt, selle asemel et keskenduda vaid Trumpi isikule, on ehk olulisem ära tunda, kuidas üldiselt on muutunud kodanike ja valitsuse suhe ning poliitika mõtestamise viisid veebikogukondades. Trump on pigem ilming või näide muutustest, mis on toimunud kõikjal ning puudutavad enamat kui vaid suurriikide poliitikat.

Kilp,Alar2015

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist

Read more Comments Off on Trump on ilming, mitte põhjus

Merille Hommik

1. juulist 2016 kehtib Eestis haldusreformi seadus, mis seab kohaliku omavalitsuse suuruse alampiiriks 5000 elanikku. Alla 5000 elanikuga omavalitsused peavad teistega ühinema juba tänavu. Reformi peamiseks põhjuseks on käärid paljude praeguste omavalitsuste võimaluste ja kohustuste vahel. On välja arvutatud, et igas vallamajas peaks ametis olema üle 30 oma valdkonna spetsialisti, et kõiki ette nähtud ülesandeid parimal viisil täita. Paljudes omavalitsustes on aga alla 1000 elaniku ja selle kõige toimivana ülalpidamine ei ole mõeldav.
Haldusreformi on kaua oodatud ja see on vajalik. Aga igal muudatusel on omad head ja vead, palju oleneb sellest, kustpoolt vaadata. Näiteks on riik jätnud käimasolevas protsessis tänastele omavalitsustele äärmuseni vabad käed liitumispartnerite leidmisel või kõrvale heitmisel, nõutav ei ole logistiline loogilisus, ühine identiteet, ajalooline kokkukuuluvus, ammugi siis liitujatest suurema piirkonna tasakaalustatud ja ühtlane areng.
Tekkimas on nii 20 000 elanikuga kompaktseid suurvaldu kui 5000 elanikuga ja üsna küsitava liigendatusega „pisivaldu“. Haldusreformi piirkondlike komisjonide üllatavad meelemuutused liitumissoovituste andmisel ei ole sageli teinud olukorda lihtsamaks ega terve talupojamõistusega hoomatavaks. Hiljutiste uudiste põhjal näiteks soovitatakse ülikoolilinnal Tartul enda koosseisu võtta suured põllumajandusalad ja hea tükk Emajõe Suursood …
Muutuste tuules võivad katkeda uute valdade tihti kirikutornist palju kaugemal kabinettides istuvate juhtide-ametnike ning koguduse omavahelisel usaldusel, kogemusel ja harjumusel põhinevad senised koostöövormid ja võrgustikud. Teisalt on lootust, et nendes omavalitsustes, kus senised juhid kogudust isiklikest eelistustest tulenevalt ignoreerisid, saab koostöö uue hingamise.
Kui seni olid vallamaja ja kirik enamasti lähestikku ja kummagi tegemised või tegematajätmised paistsid teineteisele hästi silma, siis uutes oludes nii lihtne pole. Tulevikuperspektiiv seab omavalitsustes suurema osakaalu strateegilisele planeerimisele, valikuvõimaluste kasvule kultuuri- ja huvitegevuses, küllap ka pragmaatilisele teenuse tarbijate hulga arvestusele.
Seega tuleb kogudustel edaspidi omavalitsusega koostöös olla aktiivsemad ning maiseid reaalsusi arvestavad oma liikmeskonna ja teiste kiriku „teenuse tarbijate“ huve esindades.
Maapiirkondades tegutsevad luterlikud kogudused kihelkondlikes piirides. Samas ei ole kihelkonnad ise ju muud kui ühe koguduse ajalooline teenimispiirkond, kus kunagi oli oma identiteet ja teatav eripära, ka halduslik kokkukuuluvus nii koolivõrgu, postikorralduse kui n-ö rahvastikuregistri pidamise jm maiste ülesannetega.
Rahvusromantikud küll kipuvad tänaseid kihelkondi seostama 13. sajandi eelsete muinaskihelkondadega, kuid vähegi tõsiseltvõetavat ajaloolist alust selleks ei ole. Kihelkondade arv ja piirid on aja jooksul muutunud. Näiteks Võnnu kihelkond sai alguse tõenäoliselt 1232. aastal, kuid selle piirid on liikunud oma 15 km siia ja sinna.
Segaduste vältimiseks ja ressursside raiskamise ärahoidmiseks vajavad maakogudused täpselt kindlaks määratud teenimispiirkonda, kuid ei ole suuremat põhjust arvata, et tuleviku tööde tulemuslikkust silmas pidades oleks just praegused maanteede ääres märgistatud ja poolteise sajandi tagustest oludest meieni kandunud rajajooned koguduste teenimisalade vahel need kõige mõistlikumad.
Toon jälle näiteks sama Võnnu kihelkonna, mis asub viimaste aastakümnete haldusjaotuses suisa 10 (!) valla territooriumil ja pärast haldusreformi jääb tõenäoliselt viie uue omavalitsuse territooriumile, kusjuures edaspidi ühtegi neist tervikuna katmata. On üsna selge, et ükski juhatus ega papp ei jõua adekvaatselt suhelda kümne vallavalitsusega ega ka mitte viiega, olla oma ilmalike tööde kõrvalt kohal iga valla tähtsündmusel, kirjutada iga valla lehte jne.
Koguduste jätkusuutliku arengu ja omavalitsustega toimivate suhete tugevnemise huvides on muuta koguduste teenimispiirkonnad ajapikku tekkivate uute omavalitsuste piiridele vastavaks, nihutades teenimispiire ja vajadusel ka soodustades koguduste liitumist.
Seda kõike saab teha kedagi pahandamata ning nii, et igas pühakojas ja palveringis tegevus säilib ja areneb. Muidugi jäävad ajalooliste kihelkondade sildid maanteede äärde, aga see on ajalugu, mida peabki austama. Elada ja toimida saame siiski ainult tänases päevas, valmistudes homseks.

Paju,Urmas

 

 

 

 

Urmas Paju,
vaimulik ja Võnnu vallavolikogu esimees

Read more Comments Off on Haldusreform seab kogudused uude olukorda

Postkaart EELK Misjonikeskuse kogust.

Martin Luther pidas Jeesuse ristimise püha (8. jaanuar) tähtsamaks kui Jeesuse sünnipäeva. Piiblist loeme Jeesuse ristimisest Jordani ääres Matteuse evangeeliumi 3. peatükis salmidest 13–17.
On seegi ju teada, et läbi kiriku ajaloo on peetud ristimise päeva tähtsamaks kui sünnipäeva. Siinkohal oleks hea lugejailt küsida, kas mäletate enda ristimise kuupäeva. Ilmselt ei ole paljudel meist see meeles. Kas seetõttu, et ristimisest on möödunud nii palju aega, või olime liialt väikesed, et seda päeva meenutada.
See võib olla ka põhjuseks, et unustame ristimise tähenduse ja selle, mida ristimine meile annab või on andnud. Ehk siis meil puudub ristimise kogemus. Seepärast igatsevad inimesed ka religioossel tasandil uusi kogemusi, mis heastaks selle otsekui kaotatud või unustatud kogemuse. Just kogemus, mis saadakse, põhjendab ka seda, miks inimesed pürgivad esoteeriliste ja sünkretistlike vaimulaadide ja uususundite poole.
Sel põhjusel on ikka ja jälle oluline küsida, millisena näen oma usku. Kristlik usk on kindlasti lihtne, kuid samas on ta väga kallihinnaline, väärtuslik. Meie usule annab „kalli hinna“ või väärtuse see, et meid on Jee­suse Kristuse kalli verega lunastatud. Meid on lepitatud kellegi teise kannatuste ja surma läbi.
Samas on usk lihtne ja tagasihoidlik. Jeesuse tegevusega seonduvalt võime ju näha seda tagasihoidlikkust, kutset enesesalgamisele, teistega arvestamisele, mis viimselt taandatakse Jumala ja ligimese armastusele, sest Jumal on meie jaoks kõik teinud, sellele ei ole vaja enam midagi lisada.
Jumala arm, mida oleme kogenud ristimisel, kuigi seda ise ei mäleta, on andnud meie usule hinna ja väärtuse. Seda usku ei ole vaja omalt poolt kaunistada või sellele ka midagi juurde lisada.
Usk, kuhu otsitakse müstikat, spiritismi, on üle paisutatud ja kaunistatud, ühel hetkel ähmastub selles usu tõeline sisu ja tähendus ning teistest religioonidest võetud tavad viivad meid lõpuks eemale Jumala esitatud armu tähendusest.
Ristimine annab meile kõik elus vajaliku. Ristimine seob inimese Kristuse surma ja ülestõusmisega. Jumala Poeg on surnud meie eest ja tema võit surma üle annab meile osa uues elus. Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra.
Apostel Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Rm 6:3–4)
Nagu öeldud, on Jumal meie heaks kõik teinud ja selle meile ka ilmutanud. Me saame oma usule kinnitust sakramentides ja armuvahendites ning need toimivad ilma liigse ballastita. Peame vaid uskuma ja sellest usust tulenevalt toimima ning meenutama seda, mis Issand meie heaks on teinud. Jumala armu lihtsus peitub selles, et tema on meid armastanud enne, kui meie teda oleme armastanud.
Alustasin oma kirjutist sellega, et küsisin, kas mäletate enda ristimise kuupäeva. Lisaksin nüüd veel küsimuse: kas mäletate oma laste ja ristilaste ristimise kuupäeva? Selleks, et meie lapsed ja ristilapsed võiksid kanda enestes seda teadmist, et nad on ristitud, et see imeline sakrament oleks nende elu teadvustatud osa, teen lõpetuseks ühe üleskutse. Kutsun meid kõiki pidama meeles ja meenutama ristimise päeva. Ristivanematena mingem sel päeval oma ristilaste juurde, süüdakem ristimisel saadud küünal ning meenutagem seda päeva ja hetke, mil meie armsad on saanud ja me ise oleme saanud Jumala lasteks.

Aus_Jaak

 

 

 

 
Jaak Aus,
vaimulik

Ristimine
• Ristimise sakrament tugineb Matteuse evangeeliumi lõpus olevale Jeesuse ristimiskäsule (Mt 28:18–20).
• Ristimise nähtavaks märgiks on vesi.
• Ristimine toimetatakse kolmainu Jumala nimes.
• Ristimine toimetatakse üks kord elus.
Allikas: Jaak Aus, Meelis Holsting „On seal keegi?“, Tallinn 2009

Read more Comments Off on Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra

Arengud praeguses maailmas on kiired ja raskesti ennustatavad. Kui mõtleme sündmustele Eestis 2016. aastal, siis tuleb siingi tunnistada, et Maar­jamaal on toimunud mitmeid ootamatuid arenguid, olgu siis tegemist presidendivalimiste või valitsuse vahetumisega. Meedia veskid jahvatavad seejuures halastamatult kõike. Milline on olnud luteri kiriku käekäik ja avalik kuvand peatselt lõppeval aastal?
Aasta kokkuvõtete tegemine seisab veel ees, kuid juba praegu võib öelda, et luteri kirikuga seonduv on olnud võrdlemisi sageli meedias esil, võib-olla isegi eelnenud aastatest enam. Peapiiskopi tuumakas jutlus iseseisvuspäeva jumalateenistusel, reformatsiooni juubeliaasta algus, kõrgetasemeline reformatsioonikongress rahvusraamatukogus ja paljud lokaalsema tähtsusega sündmused üle Eesti on arvatavasti tugevdanud kiriku mõju ning kasvatanud ka mainet.
Samas mõjutavad kiriku kuvandit negatiivselt sellised kaasused nagu Narva Aleksandri kirikuga seonduv segadus, hiljuti EELK Perekeskuse konverentsi järel esile kerkinud küsimus sellest, kuidas lahendada vägivaldses peresuhtes probleeme, või oktoobris ametisse astunud vabariigi presidendi ja kiriku avalik mõttevahetus. Kõigist neist on midagi olulist õppida.
Riigi ja kiriku suhted on Eestis head, töised ja toimivad, kuid avalikkuses kajastatu põhjal võib neist aeg-ajalt jääda äraspidine mulje. Osaliselt just seetõttu, et tasakaalustavat positiivset kipub jääma vajaka. Samas toimub kirikus ja ühiskonnas tervikuna kiriku abil väga palju rõõmustavat. Peame seda oskama ka ise rohkem väärtustada ning vajadusel meedia jaoks sobilikult n-ö pakendada.
Hiljuti kuulsin uudist ühest Suurbritannias loodud ajalehest, mille põhiline eesmärk on luua ja vahendada positiivseid uudiseid – negatiivset on turbulentses maailmas niigi palju. Ehk on see ka võimalik lahendus vahel kiiva kiskuvale kirikuga seotud teemakäsitlusele meie avalikus ruumis. Rohkem positiivseid uudiseid!
Pessimistid võivad siinkohal muidugi ohates nentida, et meediat ju ei huvita hea uudis, üksnes negatiivne müüb. Kui on sisuline ja hea uudis, millel on laialdane ühiskondlik puutumus, siis ületab see ka uudisekünnise. Positiivsed uudised kirikust oleks vastukaaluks ka neile, kes on huvitatud sellest, et kirikul ei oleks rolli Eesti ühiskondlikus elus.
Kirikuelu seest- ja väljastpoolt jälgides jääb kohati mulje, et kulutame palju aega sisemise tasakaalu hoidmisele. Probleemidega tegelemine ei ole nõrkuse tunnus ning on kahtlemata vajalik, kuid kui nende kütkesse jääda, on oht kaotada tähelepanu fookusest see, mis on kiriku tegelik ülesanne – juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele – sellises maailmas, milles just siin ja praegu elame.

engman_kristel _2010

 

 

 

 

 
Kristel Engman,
kolumnist

Read more Comments Off on Rohkem häid uudiseid!

«Minu jaoks on see üks imeilus muinasjutt,» ütles mees, kes juba aastaid tagasi leeris käis. «Venna lastele oli ristiisa tarvis.» Ei möödu praegugi jõuluõhtu ega matused ilma kirikuta, aga muul ajal on ikka rohkem traktorit tarvis. Ja töölisi. Ja PRIA toetust.
Umbes niisugune on jõulu- ja piiblilugu mõnegi inimese jaoks. Väga ilus lugu. Üks proua tänas mind südamest pärast matusetalitust. Ta lisas, et ta küll Jumalat ei usu ja piiblilugu peab muinasjutuks, aga niivõrd ilusaks muinasjutuks, et tahab ikka ja jälle seda kuulda. «Kui sa vaid teaks,» ütlesin ma, «kui ilus on see tegelikult, päris elus.» Ei tea, kas ta sellest aru sai.
Rein Taagepera kirjutab oma mälestusteraamatus «Määravad hetked»: «Olen ametlikult edasi selle kiriku liige, millesse sündisin. Mängin kaasa jumalamängu, nii nagu paljud jumalauskujad mängivad jõuluvanamängu. Suhtun mõlemasse mängu heatahtlikult. [--] Katoliiklikke maid külastades astun ikka sisse kirikuisse. [--] Kui Tartus olen juhtunud üksi elama, siis olen korrapäraselt käinud Pauluse kirikus, kuhu tädi Valtman mind juba kolmeaastaselt kaasa võttis.»
Lugesin seda tsitaati õieti Toomas Jürgensteini artiklist ja olin  pisut kohkunud. Kas tõesti võib olla, et tulevane professor kaotas koos usuga jõuluvanasse ka usu Jumalasse? «Mängin kaasa jumalamängu …»
Jõuluvana on muidugi mäng, mis viitab sündmustele ajaloos. Mäng sisaldab sümboleid, mille läbi õpime Jumalat paremini tundma. Lapsed õpivadki mängu kaudu. Lastele fantaasiat keelata oleks ülekohtune, sest laste maailmas on fantaasial erakordselt oluline koht aju arenguks ja õppimiseks. Pealegi on tõeliselt vahva, kuidas lapsed ennast kokku võtavad, laulavad ja neil on tore. Suur osa vajalikke oskusi tuleb lapseeas ju mängu kaudu, kuhu kuuluvad ka päkapikud ja jõuluvana.
Mängul on  asendamatu koht ja tegelikul elul niisamuti. Piir nende kahe vahel jookseb paraku uskmatu jaoks ühes, uskliku jaoks teises kohas. Ateistile on kõik vaimne mäng: jumal, inglid, jõuluvana – vahet pole. Tasahilju võib ka kristlaste sekka hiilida uskmatu käitumine. Piir mängu ja elu vahel peab uskliku jaoks niisama selge olema, nagu see on selge uskmatule. Sest tõde ei ole mäng. Näiteks palve ajal me ei mängi.
Mängides jõuluvanamängu mängivad lapsed ja täiskasvanud üheskoos. Kui mängureeglid on suurtele ja väikestele erinevad, on mäng ebavõrdne – kui lapsed ei arva end mängivat, aga suured mängivad, siis ei mängita enam koos, vaid suured mängivad väiksematega ja väiksematel ei jää üle muud kui uskuda ja hiljem oma lapselikus siiras usus pettuda.
Suured ei peaks kahtlema, kas lapsed oskavad mängu sisse elada. Oskavad küll. Selleks, et mängida koos jõuluvanamängu, ei pea lastele valetama.
Varem või hiljem on pilt selge. Siis öeldakse, et jõuluvana ei ole olemas, kuigi tegelikult ju on. Vatist habemega onu ongi jõuluvana. Selline ta meil mängus ongi. See, mida enam olemas ei ole, on aga jõuluvana, kellesse lapsed uskusid. Siis ei asenda seda enam keegi, kes punase kuue selga tõmbab.
Jõuluvanasse ei pea uskuma. Laste usulise segaduse vältimiseks võiks algusest peale lastele päkapikkude ja jõuluvana kohta tõtt rääkida, et see on vahva mäng. Aga Jumalasse tuleb uskuda, sest usu kaudu päästetakse meid hukatusest igavesse ellu koos Jumalaga.
Kui lugesin tsitaati Taagepera mälestustest, tekkis mul küsimus, kas mängu ja päriselu vahelise piiri hajumine võib tõesti omada nii tõsiseid tagajärgi. Miks on usk Jumalasse taandunud tema jaoks samale pulgale usuga jõuluvanasse?
Kui aga usk jõuluvanasse otsa saab, on õigustatud küsimus, kas Jumalaga on sama lugu. Kui jõuluvana, keda me oma silmaga nägime, ei olnudki see, kellena isa ja ema teda esitlesid, kas peaksime siis uskuma nendesamade isa ja ema juttu Jumalast, keda keegi näinud ei ole? Lugu on küll ilus, kuid kas ka tõsi?
Liliann Keskinen jutustas mulle, kuidas ta leidis koolipõlves tee pühapäevasele jumalateenistusele. Ta kirjeldas oma usuletulekut ja ütles, et peamine küsimus tema jaoks oli, kas see, mida kirikus tehakse, on täiskasvanute mäng või on kõik päriselt nii nagu Piiblis kirjas. Õnneks jätkus Liliannil visadust käia kirikus seni, kuni ta vastuse kätte sai – see on päris, see on tõeline. Täna on Liliann misjonitööl, et kuulutada kõigile: see, mida Piibel kõneleb, on ehtne!
Ma soovin, et veel paljud avastaksid ennast selle rõõmusõnumi tõelisuses, mida Jumal oma Pojas Jeesuses meile on ilmutanud, kuid mida otsijad hinged tihti vaid arglikult muinasjutuks julgesid pidada. See on tõesti tõsi. Ma usun, et see on erakordselt rõõmus avastus. Soovin tõsikindlat usku ja piiritut mängurõõmu!

kristjan luhamets copy

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Read more Comments Off on Kui muinasloost saab tõelisus

Kristjan Luhamets

1997 alguse saanud ja tänavu 11.–27. novembrini toimunud Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) sümboliks on täiskuu poole ulguv hunt. Festivali missiooniks on maailma filmikultuuri tutvustamine ja populariseerimine Eesti vaatajatele. Mul pole käepärast käesoleva aasta PÖFFi numbreid, kuid 2015. aastal näidati festivalil umbes 650 filmi ning toimus 80 000 kinokülastust. Sel aastal ärkas PÖFFi hunt Tartus ellu. Mitmed festivali filmid linastusid Elektriteatris, mille vastas asuva botaanikaaia müüri siledale pinnale olid nutikalt projitseeritud justkui müüripragudest väljuvad ja sinna tagasi volksavad valged hundid, kellest osa liikus väärikal sammul, mõned jooksid, kuid mõned ka trallitasid tagumistel käppadel. PÖFFi Tartu korraldajad palusid mul soovitada vaatamiseks mõnda filmi. Mul polnud valiku tegemiseks muud allikat kui mahukas PÖFFi kataloog, kust leidsin kolm teemadelt mulle huvi pakkuvat filmi ning põhjendasin, miks just neid vaatama läheksin (soovitus on vaadatav aadressil https://www.facebook.com/258399864240319/videos/1216372261776403/). Pärast avastasin rõõmsa üllatusena, et minu kolmest soovitatud filmist kahte oli auhinnatud. Esimesena soovitasin vaatama minna hiljem peaauhinna võitnud Iisraeli filmi «Vaikne süda». See jutustas ortodokssete juutide linnaossa elama sattunud ilmalikust noorest naisest, kes on pianist ning tahab õppida orelit. Seda saab ta teha vaid lähedal asuvas kloostris, mis suurendab pingeid naabritega. Filmi tegelastest tõuseb veel esile pianisti naaberkorteris elav juudi poiss, kelle kirg on klaver, mida ta igal võimalusel läbi akna pianisti korterisse mängima hiilib. Vaikselt voolav tumedate alatoonidega lugu jõuab üllatuslikult optimistliku lõpuni. Kahjuks jõudsingi vaid võidufilmi vaatama. Lisaks olin soovitanud parima operaatoritöö eest auhinnatud Iraani filmi «Hingus», kus väike Tuustakaks kutsutud, alati sassis peaga tüdruk õpib hoolega, et tulevikus oma haiget isa terveks ravida, taustaks rahutu maailm ja sõda. Vaatamata jäi ka paljude maade koostööna valminud «Valgustatute maa», kus teismelised afgaani poisid on moodustanud röövlijõugu ning elatavad end vägivallaga. Filmitegijad küsivad, kas see ongi nende poiste ainus reaalne tee tulevikuks. Pimedas kinosaalis istudes tajusin mingil hetkel, et näpud otsisid telepulti ja käed kippusid põue telefoni juurde. Tunnetasin, et olen paljuski kaasa läinud elustiiliga, mis süvenemist ja pühendumist ei soosi. Püüd paljusid asju samal ajal teha on tekkinud samm-sammult, tagantjärele olen väga tänulik nendele inimestele, kes sellele voolule on vastu seisnud. Näiteks meenus Kääriku Metsaülikoolist kadunud Mare Taagepera tarmukas korraldus loengu ajaks sülearvutid kinni ja telefonid tasku panna. Mare väitis uurimustele toetudes resoluutselt, et mitme tegevuse koos tegemine, mida eesti keeles nimetatakse ka rööprähklemiseks, ei luba süveneda. Filmid õpetavad rööprähklevat inimest taas keskenduma. Sama õpetatakse ka kirikus ning see on põhimõte, mis näiteks jumalateenistust ja kinomaailma seob. PÖFFiga seoses tuli mulle pähe aga veel üks mänguline paralleel. Kui hunt on PÖFFil aukohal, siis on ka üht armastatumat pühakut Franciscust kujutatud sageli koos hundiga. Nii on see näiteks Itaalia linnas Gubbios, kus keskväljakul asub püha Franciscuse ja hundi pronksskulptuur. Lugu räägib, et Gubbio elanike seas levis kuuldus, et nende linna lähedal metsas elab verejanuline hunt, kes inimesi murrab. Linna elanikud valmistusid jahile minekuks, et hunt tappa, kuid Franciscus ei nõustunud. Ta ütles, et enne tuleb ära kuulata, mis hundil öelda on. Franciscus läkski metsa, sai hundiga kokku, nad rääkisid ning hundist sai pühaku ustav sõber. Ka PÖFFi üks tänuväärseid sõnumeid on mitte usaldada stereotüüpe ja pealiskaudset rööprähklemist, vaid näidata ja panna kuulama, mis on erinevatest paikadest pärinevate inimeste mõtted, püüdlused, unistused ja eesmärgid. Olgu siis tegemist juudi soost pianistiga, Tuustakuks kutsutava iraani tüdrukuga, afgaani relvastatud poistega või kellegi teisega.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein, kolumnist

Read more Comments Off on Pimedate ööde lood

Kristjan Luhamets

Hiljutiste presidendivalimiste ajal tõusis taas teemaks riigimehelikkus, sest riigipea amet kehastab juba oma idee poolest riigimehelikkuse põhimõtet. President peaks olema poliitilises vallas see, kes seisab ülalpool osahuvisid.
Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ning isiklikult.
Ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes sai sellele taandada: igaüks tahtis sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui polnud selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida.
Aga kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu «üldine preesterlus», s.t et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija.
Kui nüüd käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus «tsiviilreligioonis» on see nn üleüldise preesterluse kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli, otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu.
Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad ju oma riigi ning seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed. Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.
Riigimees on definitsiooni poolest poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Ühine hüve on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade on vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest.
Samas ei tähenda see mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel ehk siis «anda oma parim». See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, oled inimlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on riigimehel ka selge maailmavaade, ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist.
Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.
President ei ole rahva isa või ema, vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult sõnavabadusega demokraatlikus ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemi­seerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta.
Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. See on vaba ühiskonna üks n-ö metafüüsiline postulaat – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest.
Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka mujale. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja.
Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab neil kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; loomeinimene, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst, kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.
Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inimkond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral.
Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha.

Aare Pilv

 

 

 

 
Aare Pilv,
kirjandusteadlane

Read more Comments Off on Riigimehelikkusest