11.
Nende tegevuse geograafiline areaal oli lai ning nad tegutsesid paljudes Euroopa maades, kus evangeelset usku on kuulutatud ja selle vaimus elatud – Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Põhjamaades, Itaalias ja mujal. Kõigil neil naistel on olnud reformatsiooni kontekstis väga oluline roll kas reformaatorlike ideede levitajatena, nende toetajatena või evangeelsete ideede levikule kaasaaitajatena, kasutades oma ühiskondlikku ja poliitilist mõjuvõimu, et toetada evangeelses vaimus jutlustajaid ja õpetlasi.
Reformatsiooni tähendust naistele on traditsiooniliselt käsitletud kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on selles nähtud naiste olukorda halvendavat mõju, sest kloostrite tegevuse lõpetamine reformatsioonist mõjutatud piirkondades vähendas naiste võimalusi hariduse ja vaimuliku elu praktiseerimiseks. Teisest küljest on toonitatud reformatsiooni kui protsessi, mis andis naistele emana täiesti uue rolli – emadust mõisteti kui kutsumust ning selle kutsumuse järgimist usuliseks tegevuseks.
Naiste hariduse seisukohast olid hiliskeskajal kloostrid kesksed institutsioonid. Need minetasid oma tähenduse reformatsioonist mõjutatud piirkondades, kus kloostrid tegevuse lõpetasid. Ka reformatsiooni levikualale jäänud naiskloostrites suhtuti reformatsiooni erinevalt. Osa nunnadest võttis evangeelsed ideed väga meelsasti ja kiiresti omaks, samal ajal kui teine osa oli uute ideede levimisele ja omaksvõtmisele ühemõtteliselt vastu ning soovis järgida oma vaimulikku kutsumust nunnana. Nii reformaatorite ridades kui vastaste seas oli kõrgelt haritud naisi, kes vastasid reformaatorite väidetele oma piiblitundmisele ja haritusele tuginedes.
Martin Lutheri ja tema lähedaste kaastööliste seas oli mitmeid endisi nunnasid, kellega abielludes panid evangeelsed vaimulikud aluse täiesti uuele ühiskondlikule fenomenile. Evangeelsete vaimulike abiellumine ning sellest arenema hakanud pastoraadikultuur sai ühiskondlikuks mudeliks ning mõjutas kogu Euroopa perekonnakultuuri. Abielu nähti reformatsioonis pigem kui vastastikusel lugupidamisel tuginevat liitu, mitte aga niivõrd varanduslikul seisul ja vanemate või sugulaste kokkuleppel põhinevat kooslust. On arvatud, et just reformatsiooni tulemusel lõpetati korraldatud abielude sõlmimine.
Väga mitmed reformatsiooni mõjutanud naistest alustasid tegevust väga noorena ja paljudel oli „elutöö“ 35. eluaastaks juba tehtud. Samas tuleb silmas pidada, et keskmine eluiga oli võrreldes tänapäevasega väga madal. Neid, kes jõudsid 40 eluaastani, käsitleti juba kui soliidses vanuses olevaid isikuid. Naistel oli keskmiselt 6–7 last. Laste suremus oli antisanitaarsetest oludest ja epideemiatest ning haiguspuhangutest tulenevalt suur – 40–50% lastest suri enne 12. eluaastat. Ligikaudu 12% naistest elas 16. sajandi alguses kloostrites, kuhu jõukamate perede tütreid saadeti sageli nende endi tahte vastaselt. Peale vaimuliku pühendumise kloostrites või abielu ei olnud naistel muid alternatiive enese elatamiseks.
Reformatsioonist rääkides ei saa mööda vaadata tolleaegsest ühiskondlikust kontekstist – 16. sajandi Euroopas oli 85% rahvastikust talupojad, kes elasid vähem kui sajast inimesest koosnevates külades. 10% kuulus keskklassi ning vaid 5% elanikkonnast moodustas ülemklassi ja need olid kas ülikud või vaimulikud. Suurem osa jõukusest ja võimust koondus viimati mainitutele. See oli taust, mis ümbritses reformatsiooniaja naisi.
Kirjalikke jälgi reformatsiooniaja naised oma keskaja ametiõdedega võrreldes tähelepanuväärsel määral ei jätnud. Need, kes kirjutasid, olid tavaliselt aadlisoost daamid või kloostrites kirjutama õpetatud endised nunnad. Nii mõnigi endine nunn, kellest ka käesolevas järjeloos on kirjutatud, leidis endale uue rolli pastori abiaasa ja pastoraadi perenaisena. Kuulsaim neist oli mõistagi n-ö evangeelse usu ema Katharina von Bora. Reformatsiooniga sai alguse kiriku pidev uuenemine ning see andis naistele varasemast suurema võimaluse osaleda meeste kõrval kirikutöös ja koguduseelus, aga ka akadeemilises elus.
Oma sageli tagaplaanile jääva tegevusega osutavad reformatsiooniga seotud naised, et Kristuse teenimine ei sõltu ajastust, kohast ega soost. Ka meie luterlikus kirikus on ajast aega olnud neid söakaid naisi, kes on peamiseks elus seadnud Kristuse järgimise, olgu siis kas pastori abikaasana, kirikuteenijana, jutlustajana või vaimulikuna. 2017. aastal täitus EELKs 50 aastat esimese naisvaimuliku ordineerimisest ning sama aasta lõpus sai kirikuvalitsus esimest korda ajaloos ordineeritud naisvaimulikust liikme. See on väärikas punkt väga tihedale, sisukale ja aastapäevale vääriliselt tähistatud juubelile ning tunnustus evangeelses vaimus teenivatele naistele EELKs.

Novembrist 2017 Eesti Kirikus ilmunud reformatsiooniaja naisi käsitlev sari on olnud põgus sissevaade väga laia teemasse, mis kindlasti vajaks edasist uurimist ja käsitlemist ning seda ka Eesti kontekstis. Kui artiklid on äratanud huvi reformatsiooni mõjutanud naiste vastu tervikuna, on artiklite sari täitnud oma eesmärgi.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Lõpp.)

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 11. osa

Christian Agricola signatuur.

Abielludes oli Mathias Katharinat vannutanud olema emaks vaestele ja põgenikele, selle kohaselt ka Katharina tegutses. Katharina kirjutab: „Abiellumisest alates olen võõrustanud mitmeid suurepäraseid ja õpetatud inimesi nende põgenemisel ja trööstinud neid nagu Jumal on öelnud: „Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!“ (Js 35:3).“
Lisaks põgenike eest hoolitsemisele oli ta ka kirjavahetuses nende kaasadega, keda julgustas oma usus kindlaks jääma. Tulijate hulgas oli mitmeid usuteadlasi, mh Johan Calvin. Hiljem käisid Zellide juures ka mitmed teised teoloogid. 1529. aastal toimunud debatt Lutheri ja Zwingli vahel tõi Strasbourgi samuti mitmeid oma aja mõjukaid reformaatoreid, keda Zellid võõrustasid. Katharina kirjutab: „Sel ajal kui armsad isandad Oecolampadius ja Zwingli siin olid, toimetasin 14 päeva teenijatüdruku rollis ja toitu valmistades.“ Suurt majapidamist aitasid Katharinal toimivana hoida mõned Strasbourgi lesestunud prouad. Lisaks käisid abiks almustest elavad inimesed.
Ajalugu tunneb kristlikku mõtlejat ja kirjutajat, usupõgenike vastuvõtjat ja külalislahket võõrustajat Katharinat ka kui pühendunud haigete, väetite ja surijate eest hoolitsejat. 1641. aasta katku ajal hoolitses ta südikalt paljude Strasbourgi elanike eest, tuues nii mitmedki surma lävelt tagasi, k.a oma abikaasa. Küllap kinnitasid need sündmused tema usku valitud tee õigsusesse – tema roll oli teenida sõna ja teoga.
Katharina valdas sõna nii kirjalikult kui suuliselt. Nii näiteks pidas ta – erinevalt toonastest tavades – 1548. aastal abikaasa matustel jumalagajätukõne. Pärast abikaasa surma kaitses viimase õpetuslikke seisukohti ja enda usulisi veendumusi kirjalikus väitluses Ludwig Rabusega, kes oli Zellide peres kostilisena elanud, hiljem Mathias Zelli ametijärglaseks saanud, kuid aja jooksul reformeeritute vaateid ja tavasid kritiseerima hakanud. Katharina kannatus katkes ning ta asus Rabusega avalikku debatti. Seegi oli oma aja kohta väga julge otsus. Just sellest väitlusest kirjutatu sai kõige märkimisväärsemaks osaks tema kirjalikus loomingus.
Ka leseaastatel jätkas Katharina vaenatud protestantide kaitsmist ja nende eest hoolitsemist. 1561. aastal Katharina, keda Ulrich Zwingli kirjeldas kui inimest, kelles saavad kokku Maarja ja Magdaleena omadused, haigestus ning kutsuti 1562. aastal ajast igavikku. Tema maised säilmed puhkavad abikaasa ja laste säilmete kõrval Strasbourgi kalmistul.
Katharina oli võimekas naine, kes pühendas oma elu evangeelses vaimus teenimisele ja reformaatoriliku õpetuse edasiandmisele ja kinnistamisele. Võrreldes enamiku reformatsiooniaja naistega oli Katharina tegevus erandlik, sest ajastust tulenevalt nähti naise rolli ühiskonnas teistsugusena – tasase, kuuleka ja perekesksena. Katharina on näide naisest, kes ennast neist ühiskondlike tõekspidamiste ja tavade mustrist läbi murdis. Samuti erineb ta mõnest teisest reformatsiooniaja häälekast naisest selle poolest, et tema tegevus ei pälvinud märkimisväärset kriitikat ja ägedat vastuseisu. Tema elulugu on näide sellest, et reformatsiooni levimisel ja kinnistumisel oli oma roll ka naistel ning seda mitte üksnes pere ja majapidamise eest hoolitsejatena, vaid ka sotsiaalse ja ühiskondliku vastutuse kandjatena ning reformaatorlike veendumuste levitajatena sõnas ja kirjas.
Kirjutised:
• Den leydenden Christglaubigen weybern der gemein zů Kentzigen minen mitschwestern in Christo Jesu zů handen (1524)
• Entschuldigung Katharina Schützinn (1524)
• Von Christo Jesu unserem saeligmacher (1534–1536)
• Klag red und ermahnung Catharina Zellin zum volk bey dem grab m: Matheus Zellen pfarer zum münster zu Straßburg (1548)
• Ein Brieff an die gantze Burgerschafft der Statt Straßburg (1557)
• Den Psalmen Misere (1558)

Pirjo Olavitütar Agricola: piiskopi abikaasa ja ema
Ajaloost ei ole palju teada neid juhuseid, kus ühele naisele kingitakse võimalus olla oma elu jooksul piiskopi abikaasa, aga ühtaegu olla ka emaks piiskopile, kuid just nii oli see Pirjo Olavitütrega (Pirjo Olavintytär, Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui), kes oli Soome olulisima reformatsiooniedendaja ja soome kirjakeele looja Mikael Agricola (1510–1557) abikaasa ning Tallinna piiskopi ja Haapsalu administraatori Christian Agricola (1550–1586) ema.

(Järgneb.)

Kristel Engman

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 5. osa

Eesti kihelkonnad 1917. aasta kevadel. Sinisega on näidatud eesti soost vaimulike teenitavad kogudused, punasega tähistatud piirkondi teenisid baltisaksa vaimulikud. Arhiiv

Postimehe 13. (26.) mail 1917 ilmunud number oli eriline. Tervet esikülge kattis teade Villem Reimani surmast. Kolmandalt leheküljelt leiame aga üleskutse Eesti koguduste esindajatele tulla Tartusse kongressile.
Tänavu 26. ja 27. mail tähistame Tartus saja aasta möödumist esimesest Eesti kirikukongressist, mis vana kalendri järgi leidis aset 31. mail ja 1. juunil 1917.
Uusi tuuli kirikuellu oodati pikisilmi. 1911. aastal oli Venemaa siseministeeriumis valminud koguni uue kirikuseaduse eelnõu, kuid aruteludest Riigiduumas asi kaugemale ei jõudnud. Olukord muutus riigipöördega 1917. aasta veebruaris. Nüüd läks kõigil kiireks.
21. aprillil pidasid Tartus nõu saksa pastorid, 25. aprillil kogunesid Jaan Lattiku kutsel Viljandi kirikumõisas peamiselt Viljandi praostkonna vaimulikud. Mõlemal puhul otsiti vastust küsimusele, mis saab edasi. Viljandis otsustati moodustada toimkond täpsemate ettepanekute väljatöötamiseks. 3. ja 4. mail sai toimkond Tartus kokku ja valmistas ette kongressi, millest nüüd loeme vaba rahvakiriku ehk Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vanust.
Kes aga olid need inimesed, kes EELK loomise algatasid? Üleskutsele on alla kirjutanud kaksteist meest. (vt allpool.) Lisaks neile jäi mõni ka tulemata (Mihkel Jürmann, Peeter Põld ja Eduard Tennmann) ja tõenäoliselt oleks kaasatud ka Villem Reiman, kui see veel võimalik oleks olnud, ent kaksteist olid kohal.
Esimese asjana jääb silma tartlaste suur osakaal. Nii Tartu Pauluse kui Peetri kogudusest olid kummastki kohal kaks vaimulikku ning nõukogu esimees. Koos gümnaasiumi usuõpetaja Jaak Varikuga oli tartlasi toimkonnas üle poole. Põhja-Eestit esindasid vaid Jakob Kukk ja Aleksander Kapp, kusjuures esimene neist oli pärit Tartu kihelkonna Ilmatsalu vallast, teine Suure-Jaanist. Kolm neljandikku kokkutulnuist olid sündinud Tartu- ja Viljandimaal.
Lihtne oleks arvata, et toimkonna seesugune koosseis oli tingitud koosoleku asukohast. Kui vaadata Eesti kihelkondade kaardilt, kus teenisid 1917. aasta kevadel kogudusi eesti, kus saksa soost vaimulikud, jääb silma, et Tartu- ja Viljandimaa moodustaski selle piirkonna, kus eesti õpetajaga kogudused olid arvulises ülekaalus. Viljandil oli koguni eestlasest praost Mihkel Jürmann. Kõik teised praostid olid tookord veel baltisakslased.
Vaba rahvakiriku loomise juures oli tunda tugevat rahvuslikku motiivi, mis demokraatliku elukorralduse kaudu maarahvale suuremat sõnaõigust nõutas. Niisuguses kontekstis võib olla isegi üllatav, et toimkonnas osales ka üks baltisaksa pastor – Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht.
Veel jääb silma, et üleskutsele allakirjutanute seas oli palju tulevasi autoriteetseid tegelasi: kaks piiskoppi (Kukk ja Kõpp), kaks kirikupea kohusetäitjat (Kapp ja Varik), kaks ülikooli rektorit (Kõpp ja Koppel), haridusminister (Lattik), Eesti Panga president (Aule) jne.
Ajastule iseloomulikult olid kõik asjaosalised esimese põlve haritlased, kui stuudiumit silmas pidada. Valdavalt olid nad talupidajate, köstrite ja kõrtsmike pojad. Eduard Aule oli lõpetanud Riia polütehnikumi, kõik teised Tartu ülikooli.
Ei ole vähetähtis seegi, et toimkonnas olid esindatud vaimulike erinevad põlvkonnad alates hiljaaegu ordineeritud Jaak Varikust kuni 77aastase Tartu Peetri koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidtini välja. Jakob Hurda hea sõber Eisenschmidt oli nimelt esimene eestlasest vaimulik, kes Eestis ametisse astus (Cornelius Laaland teenis ju Peterburis). Pealegi oli ta nüüd üks vanemaid, kui mitte kõige vanem ametisolev vaimulik vastloodud Eesti rahvakirikus.
Tundub, et üleskutse läks korda oodatust paremini. Kongress oli planeeritud Treffneri gümnaasiumi ruumidesse, mis kokkutulnud rahvahulka ei suutnud ära mahutada ning juba esimese päeva pärastlõunal jätkus kongress Tartu reaalkoolis. Kumbki hoone ei ole tänaseni säilinud. Küll aga tohime nüüd kokku tulla Pauluse kirikusse, mille ehitus esimese kongressi ajal lõpusirgele lähenes ja mille nõukogu esimees Eduard Aule kongressist osavõtjate majutamist korraldas.
Kohtumiseni Tartus!
Kristjan Luhamets

Üleskutse Eesti koguduste asemikkudele
Uus aeg toob Ew.-Lutheri usu kiriku elusse põhjaliku pöörde. Tuleb sellega kui tõeasjaga rehkendada, et juba ligemas tulewikus kirik riigist lahutatakse. Nagu teada, teeb Ajutine Walitsus selleks eeltööd, et Asutaw Kogu riigi ja kiriku lahutamise jaatawalt ära otsustada wõiks.
Kuna kodumaal Ew.-Lutheri usu kirik ennast rahwuste järele korraldama saab ja iga rahwuse enese huwides on, et tema nõuded ja tarwidused tähelepanemist leiaksid, siis peawad Eesti kogudused kõige tõsidusega tööle asuma, et omalt-poolt oma kiriku korralduse kohta Ajutisele Walitsusele ettepanekuid teha, nagu Saksa ja Läti kogudused seda juba nõuks on wõtnud. Muidu otsustatakse küsimus, mis nii sügawasti meid puudutab, ilma meieta ära ja, nagu harilikult niisugustel kordadel, ilma et meie tõsiseid huwisid tähele pandaks. Eesti kogudused peawad ise oma kiriku korralduse eelnõu Ajutisele Walitsusele ette panema.
Teiselt poolt peab see eelnõu wastama meie kiriku elulistele huwidele. Eesti koguduste ees ei seisa mitte wäiksem ülesanne kui oma kiriku ümberloomine wabakirikuks. See ülesanne nõuab kogudustel ja igalt üksikult koguduse liikmelt kõige suuremat hoolt. Iga üksik kogudus ja iga üksik koguduse liige kannab edaspidi wastutust, et meie Ew.-Lutheri usu kirik wõiks kõikumata seista ja meile elusooneks olla.
Meie kiriku korralduse töö tuleb kohe liikuma panna, ja liikuma panna koguduste eneste osawõtmisel.
Selle tungiwa tarwiduse sunnil pöörawad allakirjutajad, kes 3. ja 4. skp. Tartus kiriku edaspidise korralduse üle nõu pidasid ja kawatsusi kokku seadsid, kõigi Eesti koguduste oma esitajad kongressiks kokku saadaksid, mis Tartus 31. mail ja 1. juunil ära peetaks ja kus meie kiriku korralduse eelnõu kindlaks tehtaks.
Asja suurus nõuab, et mitte ükski kogudus ilma esitamata ei jääks. Esitajateks oleksid igast kogudusest koguduse õpetaja ja 1-2 Eesti koguduse liiget, kellel kiriku- ja usu-elu wastu huwi ja osawõtmist on. Kongressi tarwidusest ja ajast tuleks 14., 21. ja 28. mail kirikust teada anda ja 28. mail tuleksid koguduse koosolekul pärast jumalateenistust, paigas, mis kohalikkude olude järele kõige sündsam on, esitajad ära walida.
Astugem kõik tööle.
Siia juure lisame pääjooned neist kawatsustest, mis Tartu nõupidamisel poolehoidmist leidsid, järelkaalumiseks ja täiendamiseks.
1. Eesti Ew.-Lutheri usu kirik on iseseisew iseennast walitsew asutus. Tema õpetuse aluseks on Wana ja Uue Testamendi prohwetite ja apostlite raamatud ja neid seletawad Usutunnistuse kirjad.
2. Kiriku korralduse aluseks on üksik kogudus. Koguduse walitsemise organideks on koguduse koosolek ja wolikogu.
a) Hääleõigus ja õigus walida ja walitud saada on kõigil leeritatud ja kodanliselt täisealistel koguduse liikmetel, kelle õigused kohtu poolt kitsendatud ei ole.
b) Õpetaja walimine käib koguduse koosoleku võimukonda.
c) Wolikogu liikmete arw on 10-30. Tema eestseisusel on täidesaatew wõim.
d) Õpetaja on eo ipso eestseisuse liige.
3. Eesti Ew.-Lutheri usu kogudused jagunewad 10 praostkonda (praeguste maakondade järele, kuna Tallinna linna kogudused ise praostkonnaks arwatakse). Praostkonna sinodi sünnitawad praostkonna õpetajad ja üksikute koguduste liikmed, kelle arw õpetajate arwuga ühesuurune on.
a) Praost walitakse 6 aasta pääle. Temale walitakse abi.
b) Praostkonna sinodi tegewuse piirkonda käib kirikliku elu järele walwamine ja maksude päälepanemine praostkonnas.
c) Praostkonna õpetajad tulewad wähemalt üks kord aastast õpetajate-konferentsiks kokku.
4. Kõik praostkonna sinodid astuwad kokku Maasinodiks.
a) Maasinod walib piiskopi (eluajaks) ja konsistoriumi liikmed.
b) Maasinodi wõimupiiri käib õpetuse järele walwamine, kiriku seaduste andmine, kiriku walitsemine, maksude äramääramine ja nooresoo usulise ja kõlblise arenemise eest hoolitsemine ja sellekohaste ettewõtete korraldamine.
d) Konsistoriumil on täidesaatew wõim.
e) Konsistoriumi esimees on piiskop.
f) Õpetuse ja liturgia asjus wõib Maasinod ainult siis otsusi teha, kui iga-aasta kokkutulew üleüldine õpetajate-koferents ¾ häälteenamusega sellekohase ettepaneku on teinud.
5. Eesti wabakirik kawatseb teiste Ew.-Lutheri usu wabakirikutega Weneriigis sünodalsesse ühendusesse astuda ja sellekohast ühist esituse-organi luua.
Tartus, mai-kuul 1917.
W. Eisenschmidt, Tartu I Peetri koguduse õpetaja.
A. Laur, Tartu II Peetri koguduse õpetaja.
Dr. H. Koppel, Tartu Peetri koguduse nõukogu esimees.
A. Habicht, Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
L. Raudkepp, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja.
Cand. E. Aule, Tartu Pauluse koguduse nõukogu esimees.
Õpet. J. Warik, Tartu Aleksandri gümnasiumi usuõpetaja.
A. Kapp, Tallinna Kaarli koguduse õpetaja.
J. Kukk, Keila koguduse õpetaja.
J. Kõpp, Laiuse koguduse õpetaja.
J. Lattik, Wiljandi Pauluse koguduse õpetaja.
B. Steinberg, Pilistwere koguduse õpetaja.

Read more Comments Off on Üleskutse kongressile tulekuks

5.

Evangeeliumi imperatiiv
Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole üllatav, et Jumala tahet väljendab kõige paremini armastusekäsk. Jumal annab eeskuju oma tegude ja olemusega. Taas peame osutama Jeesusele Kristusele, kelles see armastus ilmnes (Rm 8:39). „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline,“ ütleb Jeesus (Lk 6:36). Kui temalt küsitakse suurima käsu kohta, siis ta vastab: „[...] armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega […] [ja] oma ligimest nagu iseennast. Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:29–31).
Siin on koos kaks käsku. Jumala ja ligimese armastamine ei ole üks ja sama. Ligimese armastamine ei tähenda Jumala armastamist ega vastupidi. Neid ei tuleks omavahel segamini ajada. Jumala armastamine avaldub selles, et kummardatakse ainult Jumalat. Liturgia kuulub ainult Jumalale (Mt 4:10). Mis tahes inimese isikukultus on taunitav. Seevastu diakoonia kuulub ligimesele. Tema vajab abi, solidaarsust ja tähelepanu. Põhimõte on: „Kandke üksteise koormaid“ (Gl 6:2). Seega on meil vaja eristamisoskust. Armastusel on mitu nägu. Lõppkokkuvõttes on aga siiski ainult üks käsk – see kohustab armastuseks, st selliseks suhtumiseks, mis saab soovida ainult head.
See ei ole lihtsalt üks paljudest käskudest, vaid üldine kõlbluse kriteerium. „Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:40). Paulus ütleb: „Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:10). Kui mõni ettekirjutus on armastusekäsuga vastuolus, tuleb ettekirjutus ümber sõnastada või tühistada. Me näeme seda Jeesuse ja variseride väitluses hingamispäeva pühitsemise üle. See on vaid üks näide paljudest. Igal juhul soovib Jumal näha humaanset maailma. Seda ei ole võimalik saavutada vähemalt minimaalse armastuseta. Kuigi armastus on liiga sageli kasutatud sõna, ei ole võimalik ilma selleta hakkama saada. Pigem vajab see kaitset kuritarvituste eest. Piibellikust seisukohast ei ole armastus niivõrd tunne, vaid pigem tahe. See, kas ma armastan oma ligimesi või mitte, sõltub viimselt sellest, millise suunaga on minu tahe nende suhtes. Ma võin soovida oma vaenlastele head ka siis, kui nad mulle tegelikult ei meeldi. Me oleme lunastatud tänu sellele, et Jumal armastab vaenlast. Jumala halastus on suunatud vahet tegemata kõigile inimestele. See kutsub patuseid tagasi Jumala osaduskonda.
See toimub ilma surve ja sunnita. Kui armastus on ehe, siis see ei tekita sõltuvussuhteid. See annab vabaduse. Meie jaoks peaks tunduma üsna hämmastav, et tähendamissõnas kadunud pojast ei hakka isa vastu vaidlema, kui poeg otsustab isakodust lahkuda ja nõuab endale oma osa pärandusest (Lk 15:11–12). Isa laseb tal minna. Samuti ei seo Jeesus jüngreid enda külge. Ta lubab neil vabalt ära minna, kui nad temaga ei nõustu (Jh 6:66–67). Siiras järgimine põhineb vabal otsustusel. Ilma armastuseta halastus teenib mõnda muud eesmärki ja mõjub seetõttu saajale alandavalt. See ei kehti armastusest sündinud halastuse korral. Sel juhul on eesmärk võtta ligimest partneri, mitte alluvana. Selles hoidutakse üleolevast kohtlemisest ja käsutamisest.
Eelkõige aga vajab armastus motivatsiooni. Armastus ei teki käsu peale. Sellepärast selgitatakse Uues Testamendis käsku tegutseda Jumala tegutsemisega. Me peame armastama, sest Jumal on meid armastanud. „Me armastame, sest tema on meid enne armastanud,“ öeldakse Johannese esimeses kirjas (4:19). Sarnast mõtet väljendab Jee­sus tähendamissõnas südametust sulasest (Mt 18:21–22). Vastastikuse andeksandmise kohustus tuleneb Jumala andestusest. See kehtib kõlbluse kohta üldiselt: käsule eelneb alati Jumala halastusteo meenutus.
Halastuse kogemus motiveerib meid head tegema. Imperatiiv lähtub sellest allikast. „Sa tige sulane!“ ütleb isand tähendamissõnas. „Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?“ (Mt 18:32–33). Heategija tunneb ennast narristi, kui abi saaja süda jääb kõvaks. Täpselt seda küsib ka apostel Paulus: „Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Rm 2:4). Küsimus on selles, kuidas teha sellest headusest õigeid järeldusi.
Kui keegi keeldub seda tegemast, kannab ta märkimisväärset kahju. Loomulikult võib väita, et me võlgneme midagi Jumalale. Aga kes või mis on Jumal? Tänapäeval soovitakse üha enam ilma Jumalata religiooni. Nähtavasti ei ole see mõiste enam sünnis. Inimesed tahavad uskuda, aga teisiti kui minevikus.
(Järgneb.)
Gottfried Brakemeier

Read more Comments Off on Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 5. osa

Toomkiriku külalised altariseinaga lähemalt tutvumas. 3 x Tiiu Pikkur

Juba pea kolm kuud on Tallinna piiskopliku toomkiriku altar ümbritsetud ainulaadsete tellingutega, mida õigustatult saab nimetada omaette arhitektuuriliseks projektiks. Musta värvi tellingud on hakanud oma elu elama ja nii mõnigi on küsinud, kas mitte ei peaks need muinsuskaitse alla võtma.

Nali naljaks, kuid ajalooliste kunstiväärtuste uurimisel on tellingud oma asendamatu panuse andnud. Andeka puunikerdaja, kõrgbaroki meistri Christian Ackermanni valmistatud altarisein (1696) on tänu erakordsele ligipääsule pakkunud uurijatele üllatuslikke avastusi.

Toomkirikusse külla
Christian Ackermanni töid on ka mitmel pool Eesti maakirikutes. 2020. aastani kestva uurimisprogrammi raames on plaanis neissegi lähemalt süveneda. Seetõttu kutsusid uurimisprojekti koordinaatorid kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum) ja konservaator Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia) Tallinna toomkirikusse külla Ackermanniga seotud kirikute esindajad.
Küllakutse mõte oli tutvustada lähemalt seni tehtut ning rääkida sellest, kes oli Tallinna Pheidiaseks (vanakreeka kujur u 480–430 eKr) kutsutud Christian Ackermann. „Meie muidugi ei võrdle teda antiikmeistriga, aga Tallinna Pheidias oli ta küll,“ selgitab Tiina-Mall Kreem. „Eriti kui võrrelda seda, mis oli enne teda tehtud. Ackermann oli õppinud natuuri, tema loodud figuurid on heade proportsioonidega ja ta tundis ka anatoomiat detailselt.“

Unustusehõlmast välja
Tallinna toomkoguduse ideest võtta kiriku taaspühitsemise 330. aastapäeva (2016) puhul lähema vaatluse alla Ackermanni loodud altarisein, on välja kasvanud nelja-aastane, erinevaid institutsioone kaasav uurimisprojekt. Projekti eesmärk on äratada unustusehõlmast Christian Acker­mann – Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja, kes murdis end välja aastasadu püsinud jäigast tsunftisüsteemist; kelle töökojas on aastatel 1680–1710 valminud peaaegu kõik Eesti tähelepanuväärsemad kirikusisustuselemendid: altariseinad, kantslid ja vappepitaafid, samuti krutsifiksid ning väidetavalt ka Eesti kontekstis unikaalne Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium.
Projekti käigus vaadatakse kaasaegset metodoloogiat ja tehnoloogiat ning allikakriitikat rakendades üle kõik Ackermannile omistatud altariseinad, kantslid, baptisteerium jmt kunstiväärtuslikud objektid. Parimaid spetsialiste kaasates uuritakse Ackermanni nikerduste ja tisleritöö materjali, töötlemistehnikaid, tüpoloogiat ja polükroomiat. Tehniliste uuringute tulemusi kirjalike arhiiviallikatega seostades-võrreldes moodustatakse digitaalne andmebaas, mis võimaldab materjali analüüsida ja teha Ackermanni autorsuse kohta senisest kindlamaid järeldusi.

Tutvustada laiemalt
Kunstiakadeemia dotsendi Hilkka Hiiopi sõnul peaksid tehnilised uuringud laiendama pilti Acker­manni loomingust üldse. Kui on uuritud Ackermanni loomingut teisteski kirikutes, on võimalik neid omavahel võrrelda ja aru saada, kuidas need on tehniliselt üles ehitatud, kas nad on ühe meistri tööd või on need kuskilt erinevatest töökodadest.
Tiina-Mall Kreem ütleb, et kogu projekti vältel soovitakse pöörata palju tähelepanu selle avalikkusele tutvustamisele ja koostööle kohalike kirikute, koolide ja ilmalike kogukondadega. Eesmärk on näidata, et Tallinna andekas kujur Christian Ackermann puudutas ja puudutab veel tänapäevalgi oma tegevusega ka maapiirkondi, paljusid kihelkonnakirikuid ja kohalikke kogukondi. Tallinna toomkiriku töödega on juba üle 1000 inimese tutvumas käinud. „Me ei uuri siin mitte ainult kunstiteaduse pärast, vaid et meie töö tulemused jõuaksid ikka laiema hulga inimesteni,“ rõhutab ta.
Tiiu Pikkur

Christian Ackermanni loomingu uurimisprojekt 2016–2020
Põhitäitjad on Hilkka Hiiop, Isabel Aaso-Zahradnikova ja Tiina-Mall Kreem.
Koostööpartnerid:
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
EELK Tallinna Piiskopilik Toomkirik
Eesti Keskkonnauuringute Keskus
Eesti Maksu- ja Tolliamet
Muinsuskaitseamet
Rändmeister OÜ
Tallinna Linnaarhiiv
Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond
Tartu Ülikooli keemia instituut ja geograafia osakond
Projekti toetab Eesti Kultuurkapital

Pildigalerii:

Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium ehk ristimiskabel Niguliste kirikus.

Dr Tiina-Mall Kreemi magistritöö (1999) on pühendatud Acker­manni loomingule.

Read more Comments Off on Tänapäeva tehnoloogiaga sajanditevanust kunsti uurimas

Pärast kommunismiohvrite mälestusmärgi külastamist tutvub president Kersti Kaljulaid diakon Hermann Kalmuse juhatusel Pilistvere pastoraadiga. Arno Mikkor, presidendi kantselei

Visiidi Järva- ja Viljandimaale lõpetas president Kersti Kaljulaid Pilistvere kirikukülas, kus teda võõrustas kohalik vaimulik Hermann Kalmus oma pere ja kogukonnaga.

„Kohtumine oli meeldivalt kodune, inimlik ja avatud,“ kommenteeris presidendiga veedetud aega diakon Kalmus. Ta vahendab, et oli koos kogukonnaga rõõmus väljavaate üle võtta vastu riigipea ning rääkida ja näidata presidendile Pilistvere kogukonna jaoks olulist. „Tundub, et ka president jäi meie juures rahule,“ arvab Kalmus, tuues näite, et kui algul planeeriti Pilistveres olla üks tund, siis kujunes visiidi reaalseks ajaks ligi kaks tundi.
Esmalt käidi Pilistvere pastori Vello Salumi (1933–2015) mõttest alguse saanud kivikangru juures. President rääkis, et on siin varem mitu korda käinud, samuti on ta siia oma murekivi toonud. Sel korral asetas Kersti Kaljulaid kivikangrusse kaks kivi: ühe isiklikult enda ja oma perekonna nimel ja teise Saksamaa presidendi Joachim Gaucki poolt, kelle isa vabanes Siberist aasta varem kui Kersti Kaljulaiu vanaema.
Austades ajalugu ja mälestades süütult kannatanuid, süütas president kommunismiohvrite mälestuseks loodud memoriaali juures ka mälestusküünla.
Seejärel ootas presidenti ja tema saatjaid soe tuba ja kaetud laud Pilistvere Andrease koguduse pastoraadis, kus riigipea sai kohtuda kohaliku kogukonna esindajatega. „President väljendas huvi ja meie saime rääkida oma rõõmudest ja ka muredest,“ nimetab Kalmus, kelle sõnul kulges koosviibimine koduselt sundimatus õhkkonnas.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on President kohtus Pilistvere rahvaga

Kolmeaastase koostöö tulemusena sai Muhu pastoraat uue katuse. Inna Ligi

Jaanuaris lõppesid Muhu pastoraadi peahoone katuse umbes 76 000 eurot maksnud restaureerimistööd. Projekti juhiks oli Muhu Pärandikooli vedav Inna Ligi. Töid tegi OÜ Kehte.

185 aastat tagasi valminud pastoraat võõrandati nõukogude ajal ja seal tegutses kool. Kooli laienedes jäid hoonesse söökla ja tööõpetuse ruumid, kuni maja tagastati kogudusele. Hooldajaõpetaja Hannes Nelise sõnul oli seal talvekirik, kuni maja kooliga ühendatud küttesüsteemist eraldati ja kütmata ruume polnud enam võimalik kasutada.
Koguduse juhatuse esimees Mari Luup nendib, et väikesel maakogudusel on majanduslikult raske üksi pastoraati taastada ning kui 2013. aastal Muhu juurtega ja kunstiakadeemias restaureerimiskoolituse lõpetanud Inna Ligi pöördus sooviga päästa kirikumõis, et rajada paik, kus jagada nõu ehitismälestiste omanikele, oldi plaaniga päri. „Kogudusele on ruume vaja, ent soovime, et maja oleks kogukonnale avatud,“ ütles Luup.
Nõnda käivituski 2013. aastal Muhu koguduse ja kodanikualgatusena sündinud koostööprojekt MTÜ Muhu Pärandikool, mille esmaeesmärgiks seati Muhu pastoraadi hoonestuse ja selle ümbruse korrastamine ning taastutvustamine erinevate õpitubade ja tegevuste kaudu. Kogukonda ühendanud katuseehitusse andsid oma rahalise panuse kogudus, muinsuskaitse, Muhu vald, Leaderi projekti toetusprogramm ja eraisikud.
„Nimeliste katusekivide ostmine oli kõige olulisem asi projektis. Igaüks, kes soovis, võis endale soetada isikliku katusekivi. Kõige meeldejäävamad hetked olidki need, kui katusekivid pühendati oma lastele, lastelastele, igavikku lahkunud esivanematele või lihtsalt kodule. On teada ka pühendus tulevasele lapsele,“ jagas Inna Ligi.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Muhu pastoraadi uus hingamine

Oodatud üritus Lääne-Nigulas on vana aja päev. Juhatuse esimees Tiina Võsu rahvariietes. Arhiiv

Elu Lääne-Nigulas pole enam see, mis oli kümme aastat tagasi. Tõenäoliselt pole elu seal kümne aasta pärast selline, nagu on praegu. Aga kogudus elab oma elu siin ja praegu ning teeb kõik, et ka aastate pärast tuldaks Jumala nimel kokku.

Maal elamiseks peab olema tahtmist ja pealehakkamist. Üks kokkuhoidev kogukond Läänemaal on Lääne-Nigula kogudus. Eripalgelised inimesed moodustavad seal hea meeskonna.

Üksteist täiendades
Kui ma mõtlesin, mis nipiga inimesed Lääne-Nigulas kiriku juures püsivad, aitas mind teeotsale paarkümmend aastat koguduse majandusasju ajanud Tiina Võsu. Tema öeldud lause, et õpetaja Leevi Reinaru on alati noori usaldanud, jäi meelde. Õpetaja on tubli, ta usaldab inimesi ega kipu ise kõike tegema.
Koguduse töötegijatest on rõõmu, pühapäevakooli juhendab Külli Randmets, noortetööd teevad Joel ja Signe Reinaru, jutlustaja Kristo Hüdsi koos abikaasa Janega on nii noortejumalateenistuste kui ka peretööga seotud, misjonisekretärina töötab Marika Kerge, assistendina Tiina Võsu, diakooniatöö koordinaator on Leili Mutso, kirikumuusik Helle Reinaru, jumalateenistuse toimkonda juhib Ülle Ehanurm.
Kord kuus toimub ühine nõupidamine, kus arutatakse koguduse tööplaane ja jagatakse oma töövaldkonna tegemisi. See liidab kogudust.
Õpetaja Leevi Reinaru töötab pealinnas misjonikeskuse juhatajana, seepärast on tal koguduse jaoks vähem aega. Ent pole halba ilma heata. Tänu õpetaja mitmekülgsele suhtlusele on koguduses jutlustamas käinud hulga huvitavaid külalisi.

Töövarjuks
Ei tule ette, et mõni noor või üldse keegi oleks koguduseõpetajale töövarjuks olnud. Ent kui kellelgi niisugune mõte peaks tärkama, siis tuleks arvestada tõeliselt pika päevaga. Vähemalt neljapäeviti alustab õpetaja Leevi Reinaru hommikupalvusega ja päevale õpetajalt õnnistust saama koguneb 6–8 inimest. Arutatakse läbi ka möödunud pühapäeval kuuldud jutluse teema.
Aega pole raisata. Pastoraadi kõrval on noortekeskus ja vaese mehe kaubamaja. Mis kasutuses, see kulub. Selgub, et hoone ühe aknaga on midagi korrast ära ja õpetajal tuleb pärast jumalateenistust Oru hooldekodus linna sõita, osta vajalik haak ja leida mahti, et see paika panna.
Õnneks on kogudusel hooldekoduga head suhted ja nii pakutakse seal õpetaja Leevi Reinarule ja tema koguduse organistist abikaasale Helle Reinarule nagu ka kaasavõetud külalisele kosutavat lõunasööki. Pärastlõunal on hooldekodus veel palvus erivajadustega inimestele. Nii et autota kogudust teenida on võimatu: spidomeeter loeb kilomeetreid Lääne-Nigula, Linnamäe, Taebla ja Palivere, aga ka Haapsalu vahet sõites. Õhtul on veel ansambli proov.

Kirikuliste rõõmuks
13. sajandi II poolel rajatud kivikirik on põhjalikult ringi ehitatud ja saanud oma praeguse kuju 19. sajandil. Sellest ajast pärineb ka kiriku sisustus, sealhulgas altariseina kaunistavad Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaja“ ja „Ülestõusmise“ koopiad.
Möödunud aastal tähistati lõikustänupühal pidulikult Terkmanni ehitatud oreli 90. sünnipäeva. Orel on heas korras nii nagu kirikki, kus kuuleb sageli ilusat muusikat. Seda ka tänu koguduse ansamblile Doxa, mis on tegutsenud juba 30 aastat.
Juulis toimunud 20. sajandi alguse stiilis praostkonnapäeval riietuti ajakohaselt või kanti rahvariideid. Peeti ajastukohane jumalateenistus ja laulupäev, meenutati tänutundes neid, kelle töö viljast saame osa.
Paarkümmend aastat juhatuse esimehena ametis olnud Tiina Võsu ütleb, et koguduseliikmetel on palju põhjust rõõmustada: toimivate töövaldkondade, aga ka sõpruskoguduste üle. Tänu sõpradele on ehitatud kiriku ja pastoraadi küttesüsteem, suhtlemine sõprade vahel on tihe. „See on armastus, mis motiveerib meid edasi andma seda, mida oleme kogenud,» ütleb Tiina Võsu.
Et jumalasõna siinkandis ikka elujõuline püsiks, korraldavad jumalateenistusi ka noored ise. Selleks on moodustatud toimkond. Ja muidugi tahavad noored ka isekeskis lõbusalt aega veeta ja selleks on lisaks teistele kokkusaamistele kord kuus reedel noorteõhtu.
Koguduse liikmetel ideedest puudust ei ole. Viimased kolm aastat on soovijad saanud inglise keele õpetaja Ülle Ehanurme käe all keelt õppida. „Tänapäeva Eestis ilma inglise keeleta enam ei saa,“ ütleb Tiina Võsu.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Armastus motiveerib jagama

Õpetaja Anton Eilart (1892–1972) teenis Nõmme Rahu kogudust . Arhiiv

Millele mõtles Eesti luterlik kirik 1937. aasta saabumisel? Mõtted on ärevad. Manitsetakse elusündmusi ja oma elu tõsiselt võtma. Ja mitte meelt heitma, sest tigedust on maailmas palju.

Kõigepealt levitab kurjust meie enda süda, siis teiste tige süda. Maailmas levib saatanlik tigedus, mis külvab vaenu ja õhutab kadedust. Kõige sellega tuleb meil toime tulla, sest „Jumal on meidki jätnud siia 1937. a sündmustikkude keskele neid vastu võtma, nende keskel otsustama, tegutsema, kesk seda maailma“. Kuidas seda kõike teha, võeti arutlusele kohe kuu alguses.

Tähelepanu all lapsed ja noored
4. jaanuaril olid Tartus koos usuõpetajad. Kokku oli tulnud 300 usuõpetajat ja kirikutegelast. Võeti ette usulise kasvatuse ülesanded. Leiti, et kool ja kirik peavad olema liitlased, usuõpetajad aga veendunud kiriku liikmed. Vajalik on korraldada usuõpetajatele kursusi, igas kooliklassis olgu aga kaks usuõpetuse tundi nädalas.
Leiti, et usulise kasvatuse süvendamiseks tuleks koolis õpetada kirikulaule ja seda teha mitte ainult usuõpetuse, vaid ka tavalistes laulutundides, internaadis võiks aga enne magamaminekut kooris laulda. Iga kahe õpilase kohta olgu koolis Piibel. Õpetaja Eilart märkis, et usuõpetuse mõjukust takistab koolis valitsev vastalisus. Kõlas ka süüdistusi: usuõpetajatele oli vastuvõetamatu, et pastorid püüavad usuõpetuse revideerimist enda kätte saada, pastorid jälle leidsid, et usuõpetajad pole tasemel.
3.–6. jaanuarini leidis Jaani koguduse majas aset Tallinna kirikliku lastetöö IV konverents, mida juhatas õpetaja B. Hasselblatt. Osavõtjaid oli 70 ringis. Arutati, kuidas võita lapsi laste jumalateenistustele ja pühapäevakooli. Anti näitlik pühapäevakooli tund. Konverentsile pühendatud jumalateenistus „jättis kõigisse võimsa mulje“.
70 Lõuna-Eesti kristlikku noorsootegelast tuli 3.–5. jaanuaril kokku Põlvasse oma talipäevadele. Referaatide teemadeks olid „Enesevaatlus“, „Aktiivne ja passiivne kristlane“, „Päevaküsimusi noorsootöös“, kuid ka „Kodu ja ümbruse kaunistamisest“. Arutati, kuidas võidelda sõimusõnade tarvitamise, alkoholi ja kaardimängu vastu. Perekonnaõhtul esines osavõtjatest koostatud segakoor prl M. Grünbergi juhatusel. Rohkesti lauluettekandeid oli koos kohalike noortega korraldatud jõulupuul.

Õpetajaprouad tulid kokku
Usuteadlased olid koos 26.–28. jaanuarini Tartu Maarja uue kogudusemaja saalis. Võeti ette agenda sõnaline osa, leeriõpetus, diakoonia, vaimulik kirjandus ning kirikuõpetajate osavõtt ilmalikest üritustest. Peapiiskopi proua Edith Rahamägi kutsus ka õpetajate abikaasasid konverentsile kaasa tulema, et osa saada omavahelisest ühisest lõunasöögist ja kohviõhtust: „Oleks küll armas, kui paljud tuleksid, et ka meie, õed, õpiksime ikka rohkem üksteist tundma ja armastama.“
36 õpetajaprouat tuligi Edith Rahamäe kutsele vastates 26. jaanuaril kokku Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu ruumes. Lauldi, palvetati ja peeti ettekandeid kristlikel teemadel. Pidulikust lõunasöögist võtsid osa ka piiskop, assessorid ja usuteadlaste konverentsi juhatus. Hakati ette valmistama õpetajaprouade konverentsi.
Kirik oli aktiivselt tegev ka 24.–31. jaanuarini kestnud karskusnädalal. Põhjust oli. Karskusliit kuulutas: „Praegu on jälle kõrgelt käimas alkoholilained. Kõrtside arv ei suurene mitte ainult kuudega ja nädalatega, vaid päevadega … Alkohol tungib igale poole, ähvardades noorsoo kasvatust ja kombeid.“ 1934. aasta suvel oli tulivee müügikohti 1006, 1936. a sügisel juba 2142.
Suurenenud oli ka napsuvabrikute arv. Märgata oli kuritegevuse ja alkoholisurmade arvu suurenemist: „Kas pole imelik, et otsime teid rahvaarvu tõstmiseks, aga samal ajal lubame alkoholil hävitada määratul arvul inimelusid.“ Kirik juhtis oma liikmete tähelepanu asjaolule, et isegi kodustel pidustustel „viin lainetab“, andes halba eeskuju lastele ja noortele.

Tähtpäevad
Kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril tähistas 30-liikmeline Kuusalu kirikukoor suurejooneliselt oma 11. aastapäeva. Kontserdil kohalikus vennastekoguduse palvelas esitati Johannes Hiobi kantaat „Jesaja kuulutamine“, solistina oli kaastegev Eduard Unt, klaverisaate eest hoolitses Hugo Lepnurm, juhatas köster Hugo Mürk. Kontsert näitas, et ka maakoorid suudavad ette kanda suurteoseid.
17. jaanuaril meenutati 40 aasta möödumist esimesest eestikeelsest jumalateenistusest Petseris. Aset oli see leidnud 1. jaanuaril 1897. Selleks oli asjakohaselt sisustatud suurem ruum, altariks lihtne laud. Aga lauldi ja palvetati vaimustusega. Ettevõtmine ühendas venekeelse kogukonna sees elavaid eestlasi. Eestikeelse koolini läks veel aastaid.
Tallinna Püha Vaimu praegune kogudus tähistas sel päeval oma 60. aastapäeva. Kirik oli rahvast tungil täis. Altarikõne pidas piiskop Rahamägi, jutlustas E. Petersoo Jõelähtmest. Laulsid sega- ja lastekoor. Õhtul oli ühine teelaud 300 inimesele Noorte Meeste Kristliku Ühingu ruumes.
Koguduse loomisajal 16. jaanuaril 1877 oli kirjas vaid 9 liiget, kellega hakkas tegelema õpetaja Bergwitz. Järgmise, 1897–1919 teeninud õpetaja Wieckmanni lahkumisel oli koguduses juba 14 000 liiget. Tema ajal oli Püha Vaimu kiriku üks abiõpetajaid ka nüüdne piiskop Rahamägi. Theodor Tallmeister sai koguduse õpetajaks 1919. aastal. 1933. aastal oli koguduses 22 105 liiget.
8. jaanuaril tähistas oma 25aastast ametijuubelit Jämaja õpetaja Adalbert Willigerode. Juubilar oli sündinud 1883. aastal Tõstamaa kiriklas Pärnumaal õpetaja Paul Willigerode pojana. Õppinud oli ta Tartu ülikoolis, õpetajaks õnnistati 1911. aastal Moskvas, kus ta isa parajasti töötas. 1923. aastani teeniski ta Venemaal, sealtpeale aga Eestis Jämajas.
26. jaanuaril tähistas oma 80. sünnipäeva praost emer. A. Mäevälja (Mohrfeldt), kes siiani võttis aktiivselt osa kirikuelust. Tema kõned ja kirjutised oli tuntud oma humoorikuse ja sügavmõttelisuse poolest. Oma vanaduspäevi veetis ta tütre suvekodus Loksa Valgejõel. Pidulik jumalateenistus oli 31. jaanuaril toomkirikus. Laulis Pauluse koguduse segakoor hr Metsapa juhatusel.  Õhtul oli Noorte Meeste Kristlikus Ühingus 150 külalise osavõtul koosviibimine. Koori meesrühm tervitas juubilari lauluga „Püha, püha“.
Kuid köstritegi peres oli tähtpäevi. 17. jaanuaril tähistati Tallinna Kaarli köstri G. Kasemetsa 50 aasta ametijuubelit. Ta oli tuntud kui ustav ja kohusetruu töömees, kes „väsimata innu ja noorusliku jõuküllusega kuni oma kõrge vanaduse päevadeni oma kohust on täitnud“, nagu kirjutas Eesti Kirik.
Koorijuht ja muusikaõpetaja Dionyssi Orgussaar sai aga 6. jaanuaril 50. Otseselt ta kirikuga seotud küll polnud, kuid tema juhatatud segakoori Ilo võis nii mõnigi kord leida vaimulikku muusikat esitamas. Ka lauljana oli ta oratooriumides ja kantaatides üles astunud. Armastuse vaimuliku muusika vastu sai ta ilmselt Kolga-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema õpetajaks oli hilisem metropoliit Aleksander.

Mitmesugust
7. jaanuaril möödus aasta Tartumaa praosti Gustav Rutopõllu surmast. Peetri kirikus oli sel puhul mälestusjumalateenisus, kus jutlustas õpetaja Jaan Järve Laiuselt. Esinesid 1. pihtkonna sega- ja meeskoor. Kirik, mis oli kaunistatud ilupuudega, oli rahvast viimse võimaluseni täis. Korjandusega pandi alus kadunud praosti mälestusmärgi ehitamise fondile.
Samal päeval õnnistati Tartu Linna Saksa kooli uus maja. Kohal oli rohkel arvul riigi-, omavalitsus- ja seltskonnategelasi. Alustati koraaliga. Vaimuliku talituse pidas kooli usuõpetaja pastor Knüpffer. Tegemist oli saksa õppekeelega alg- ja keskkooli ning gümnaasiumiga.
14. jaanuaril oli Tartu Jaani kirikus kirikukooride kontsert, millest võtsid osa Maarja segakoor, Peetri 1. pihtkonna meeskoor ja 2. pihtkonna segakoor ning Uspenski, Jüri ja Aleksandri kiriku koorid. Kontserdiga mälestati Krediitkassa keldris punaste poolt mõrvatuid, korjandus aga läks kelder-kabeli kui püha mälestuse jäädvustamise kulude katmiseks.
17. jaanuaril suri südamerabandusse endine Tartu Jaani õpetaja Hans August Leyst. Ta oli sündinud 13. juulil 1860. Ülikooli lõpetas ja õpetajaks ordineeriti ta 1888. aastal. Tartu Jaanis oli ta teeninud aastatel 1922–1926.
Ida-Harjus peeti tõsiselt nõu 18. juulile Juuru planeeritud laulupäeva üle. Määrati kindlaks kava, milles oli rõõmustavalt palju eesti heliloojate loomingut: Mart Saarelt, Artur Kapilt, Rudolf Tobiaselt, Juhan Aavikult, Karl Tuvikeselt. Puhkpilliorkestritelgi oli kolmest palast kaks eesti autoritelt: Johan Tamvergilt ja Miina Härmalt. Üldjuhiks otsustati paluda Johannes Hiob.
Juba pikemat aega oli igal pühapäeval diakonissihaigla kirikus peetud õpetaja Koolmeistri eestvõttel eestikeelseid jumalateenistusi. Jumalateenistused läksid täismajale, eriti palju oli lapsi. Nenditi vajadust asutada sinnakanti iseseisev kogudus.
Aga Mustvee vanausuliste preester sai 50 kr trahvi, sest pidas jõulujumalateenistusi vana kalendri järgi 9. ja 10. jaanuaril. Riigikohus leidis siiski, et trahv polnud põhjendatud.
Mati Märtin

Read more Comments Off on Kirikuelust 80 aastat tagasi

EELK Misjonikeskus on alustamas kolmandat aastat järjest täiskasvanute piiblikursust, kuhu oodatakse taas kõiki huvilisi, kes raatsivad loovutada tänavu üheksa reedet-laupäeva selleks, et avardada oma vaimset maailma piibliraamatut süvendatult tundma õppides.

Kursused toimuvad Põltsamaal kuu viimasel nädalavahetusel jaanuarist maini ja augustist novembrini (üheksa korda). Kogunetakse reedeti kl 19 (õhtusöögile) ning lahkutakse laupäeval kl 16 pärast nelja 1,5tunnist huvitavat loengut usuteaduse instituudi ja Tartu ülikooli lektoritelt.
Kohustuslikke koduseid töid ei anta, samuti ei ole kontrolltöid ega lõpueksameid. Eesmärk on iga osaleja isiklik vaimne kasvamine ning ühtses kristlikus osaduses viibimine, mis on pakkunud ohtralt rõõmu ja rahu kõikidele senistele osalejatele. Mullu lõpetas 20 osavõtjat 12 kogudusest. Kursuslaste vanus jäi vahemikku 30–79 aastat. Tõenäoliselt ongi parimaks reklaamiks eelmise aasta kursuslaste tagasiside koos soovitusega.
Lemme Luik (47) Rakvere Kolmainu kogudusest: „Kursus oli huvitav ja andis rohkelt teadmisi. Rõõmustas meelt ja hinge, julgustas minema edasi. Loengud toimusid vabas ja sundimatus keskkonnas, korraldus oli suurepärane. Seepärast võiksidki kõik huvitatud selle tee ette võtta.“
Aet Urbas (40) Tallinna toomkogudusest: „Piiblikursusel avanevad sulle uksed, mis enne ehk olid suletud, ning sa saad siseneda maailma, mis sinu elu väga palju rikastab. Piiblikursuse käigus tekkis soov kaevuda veelgi sügavamale vaimulikesse teemadesse.“
Jüri (65) ja Sirje Aavik (67) Simuna kogudusest: „See piiblikursus oli meie jaoks suurepärane ja väga sisutihe Piibli teemadega tutvumise kogemus. Tundsime end nagu tudengid, kellele jagasid süvendatud teadmisi oma valdkondade parimad õppejõud ja spetsialistid läbi loengute ning arutelude. Lisaks loengutele toimis kursus ka hingehoidlikult.
Kuulasime oma kaaslaste mõtteid rõõmu ja hardusega. Korralduslikult oli kursus väga õdus ja ka töö- ning pereinimestele sobiv. Oleme erakordselt tänulikult korraldajatele harukordse võimaluse eest sel kombel oma teadmisi Piiblist oluliselt täiendada ja laiendada.“
Hardo Söderholm Martna kogudusest: „Sain veelgi kinnitust Jumala suurest armastusest inimese vastu ja kui oluline on igapäevane suhe Jumalaga. Tutvusin uute toredate ja siiraste vendade ja õdedega Kristuses.
Imelised lektorid ja õpetajad, kes jagasid oma teadmistest ja arusaamistest Jumalast, ning nendest loengutest soovitan igaühel osa võtta.“
Zanda Vilsone (47) Tartu Pauluse kogudusest: „Mulle pakkus huvi võimalus mitteformaalses atmosfääris midagi rohkemat teada saada kristlusest ja kohtuda teiste inimestega. Olles kodust ja harjumuspärasest keskkonnast eemal, oli mul aega kõige kuuldu ja arutletu üle järele mõelda. See oli mulle õnnistav Jumala tundmaõppimise aeg.“
Ester Ilves (55) Juuru Mihkli kogudusest: „Iga kord kui Põltsamaale sõit algas, oli põnevus, mida siis täna-homme kuulen. See põnevus ei olnud asjata. Põhiliselt ammutasin seda vaimsust, mis tekkis iga teema käsitlemisel. See haaras meid kõiki kaasa. Need kogemuslikud elamused muutsid meid, koolitusest osavõtnuid, nagu üheks koguduseks! Meie grupist kaks said julguse astuda juba sügisel UIsse õppima!“
René Paats (45) Tallinna toomkogudusest: „Seminar on kindlasti kõigile valgustav kogemus ja suurepärane võimalus kasvada usus ning tunda tõelist osadust. Minu jaoks sai seminar ja kõik siin kogetu hüppelauaks õpingute alustamiseks usuteaduse instituudis. Soovitan seminariga liituda kõigil, kes tunnevad kutset ja soovivad aktiivselt praktiseerida elavat usku nii koguduses kui oma igapäevaelus.“
Ille Riisk Viljandimaalt: „Olin ainus kristliku taustata osaleja ja seetõttu jäin mõne teema mõistmisel veidi jänni. Rohkem oli siiski eredaid äratundmise hetki ja uusi mõtteid, mida edaspidi tähele panna ja omaks võtta. Kursuslased olid väga sõbralikud, õhkkond rahulik, keegi ei survestanud mind usklikuks hakkama. Eriline tänu Markus Haamerile tähelepanelikkuse eest selgitada mulle asju, mida ma ise küsidagi ei osanud. Olen tänulik kaaslastele meeldivalt koos veedetud aja eest! Julgustan teisi ilmalikke inimesi kursusel osalema.“
Jääb loota, et huvi täiskasvanute piiblikursuse vastu püsib vähemalt samal tasemel ka käesoleval aastal. See annab võimaluse koostöös Soome partneritega arendada ja lihvida veelgi seda, mis juba ligi poolesajale Jumala lapsele armsaks saanud – koolitusprojekti, mis tähendab osalejate jaoks uusi õdesid ja vendi Kristuses, uusi teadmisi ja arusaamasid, uuendatud südant ja suhet Jumalaga.
Täiskasvanute piiblikursuse III lennule saab registreerida telefonil 501 2325 või e-posti aadressil kalle@valgemaja.ee kuni 26. jaanuarini. Esimene loeng toimub 27.–28. jaanuaril, lektoriks armastatud õpetaja Eenok Haamer.
Kalle Kõiv ja Markus Haamer,
kursuse koordinaatorid

Read more Comments Off on Piiblikursus jätkub, ikka Põltsamaal