Soovides häid pühi kätleb õp Argo Olesk pärast teenistust kõiki kirikulisi. Meeleheaks pisematele on tal ametikuue taskus jagamiseks varuks kirevaks värvitud pühademune. Liina Raudvassar

See ei olnud mingi aprillinali, vaid tõsine rõõm, mis Pindi kirikusse 1. aprillil tavapühapäevast rohkem kirikulisi tõi.

Isegi nõnda palju, et vahetult enne teenistust kiriku juurde jõudes oli raske autole parkimiskohta leida. Kui vanasti andsid lasipuu juurde jäetud hobused märku koguduse suurusest, siis tänapäeval on autode arv tunnistuseks pühakotta jõudnutest.
Sarnaselt teiste maakogudustega tullakse ka Pindi Jaani kirikusse lisaks lähiümbrusele kaugemaltki. Just suuremad pühad kutsuvad inimesi pikki vahemaid läbima, et jõuda juurte juurde, külastada esivanemate haudu ning kirikut.
Aastatega traditsiooniks saanud kombe kohaselt pakuti ka tänavu ülestõusmispüha hommikul Lasva küla elanikele hommikust puhkpillikontserti otse Pindi kiriku tornist. Otsekui muusikasse valatud ülestõusmisevangeelium kõlas see mitmete kilomeetrite taha.
Kui kogudus pool tundi hiljem kirikusaali teenistusele jõudis, oli Vanemuise teatri metsasarvemängijast Pindi koguduse liige Urmas Himma oma juhendatavatega Vastseliina muusikakoolist juba altari lähedal kohad sisse võtnud.
Avapalaks kõlas orkestri esituses Beethoveni „Ood rõõmule“, mis väga hästi sobis sisse juhatama kirikukalendri rõõmsama püha tähistamist. Muusikaliselt rikastas teenistust veel Lasva rahvamaja naisansambel, koguduselaulu toetas orelil organist Anne Trumm.
Õp Argo Olesk vahendas kogudusele evangeeliumi: Kristus on üles tõusnud. Jutluse asemel luges ta ette peapiiskop Urmas Viilma karjasekirja 1. ülestõusmispühaks. Päevakohaste kirjakohtade lugemiseks käisid kõnepuldis vöörmündrid Kalev ja Kaido Mikson, kes on isa ja poeg.
Rõõmu lisas ka see, et 264 annetajaliikmega Pindi kogudus sai kaks uut liiget. „Te olete nüüd täieõiguslikud koguduse liikmed. Kõikide õiguste ja kohustustega,“ ütles õp Olesk Ritale ja Jaagule, kelle ta sama teenistuse käigus ristis ja leeritas.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Ülestõusmisevangeelium kõlas kirikutornist

Rubenis_ja_Vanags copyViimasel ajal on mitmed Läti kirikuelu sündmused pälvinud laiema avalikkuse tähelepanu. Enamasti on see olnud seotud üsna vastuoluliste teemadega.

Vastuoluline konventsioon
Näiteks ebaõnnestus konservatiivsete kirikutegelaste tegevuse tagajärjel Lätis naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemiseks sõlmitud nn Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise katse. Seejuures olevat olulist rolli mänginud Riia roomakatoliku kiriku piiskopi Zbigņevs Stankevičsi kohtumine valitsusse kuuluva Roheliste ja Põllumeeste Liidu parlamendisaadikutega, mille järel nood otsustasid ratifitseerimist mitte toetada.
Varasemalt on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu välja astunud ka Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) ning baptistliku ja õigeusu kirikute juhid, aga näiteks ka kristlike koolide esindajad. Konservatiivsed kirikutegelased ei eita vajadust naistevastase vägivallaga võidelda. Vastuvõetamatu on nende sõnul ainult konventsiooni ideoloogiline suunitlus, mis seadvat kahtluse alla traditsioonilised arusaamad perekonnast ja soolisusest.
Teisalt avaldas 55 Läti usu- ja kultuuritegelast pöördumise, millega avaldatakse konventsioonile toetust ning heidetakse selle vaenlastele ette asjatundmatust ja tendentslikkust. Allkirjastanute seas oli näiteks LELKi, Välis-Läti luterliku kiriku ja Riia anglikaani koguduse vaimulikke ning Läti Ülikooli usuteaduskonna esindajaid.
Lisaks Lätile on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine sarnastel põhjustel hiljuti takerdunud ka Bulgaarias ja Slovakkias. Eesti riigikogus ratifitseeriti see aga mullu septembris, kusjuures vastu hääletasid ainult EKRE saadikud.

Kirikusisene poleemika
Veebruaris äratas Läti avalikkuse tähelepanu aga tuntud luterliku teoloogi ja pastori Juris Rubenise loobumine vaimulikuametist.
Rubenis sai tuntuks seoses kuulumisega 1980. aastatel tekkinud võimude ja ka kirikujuhtide suhtes opositsioonilisse noorte vaimulike rühmitusse. 1989–2012 oli ta Riia Lutheri koguduse õpetaja. Lisaks on Rubenis silma paistnud kristliku meditatsiooni propageerijana ja harduskirjanduse autorina. Tema raamatuid on tõlgitud mitmetesse võõrkeeltesse, eesti keeles on ilmunud „Inglite ilm“ ja „Kümme käsku“.
Peagi sai teatavaks, et Rubenise taandumise põhjuseks olnud halvustav suhtumine ametivendade poolt, kes talle liigset vabameelsust ja õigest õpetusest kõrvalekaldumist ette heitsid. Juhtunu ajendas mitmeid avaliku elu tegelasi Rubenisele toetust avaldama. Erilist tähelepanu pälvis üpris poleemilise tooniga avalik kiri, millele kirjutasid alla 14 LELKi õpetajat ja üks evangelist (meie mõistes diakon).
Rubenise kriitikutele heideti selles ette ahtameelsust ning väärdunud arusaamu evangeeliumist ja ristiusust. Kurdeti, et teoloogilist mitmekesisust tahetavat kirikust välja juurida ja teisitimõtlejad korrale kutsuda. Seejuures viidati Rubenise enda mullu tehtud hoiatusele, et „rahvakirikut“ ei lastaks kaaperdada „sektantliku teoloogia“ esindajate poolt.
LELKi peapiiskop Jānis Vanags esines tasakaaluka vastulausega, milles ta püüdis kirjas esitatud etteheiteid ümber lükata. Muu hulgas juhtis peapiiskop tähelepanu sellele, et mitmed allakirjutanud on varemgi kirikus valitsevate seisukohtade suhtes avalikult kriitilised olnud, kuid keegi pole teinud katset neid selle pärast ametist kõrvaldada.
Nii Istanbuli konventsiooni ümber toimunu kui Rubenise juhtum ärgitasid elavat arutelu ka ilmalikus meedias. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et usk ja kirik mängivad Lätis mõnevõrra olulisemat rolli kui Eestis. Näiteks on LELKil ametlikult umbes 700 000 liiget, kuigi tegelikult osaleb neist koguduseelus ainult väga väike osa. Pew Research Centeri mullu avaldatud uurimistulemuste kohaselt pidas 31% Läti elanikest end õigeusklikuks, 23% katoliiklaseks ja 19% luterlaseks. Mitte ühtegi usku tunnistanud inimesi oli 21% ehk selle uuringu kohaselt üle kahe korra vähem kui Eestis.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Läti kirikuelu pakub kõneainet

Katusevahetus aitab päästa idamaise kabeli hävingust. Rita Puidet

Tartu Raadi kalmistu edelaküljel Kalmistu tänava ääres remonditakse idamaist kabelit.

Mitu aastat on töömehed olnud usinalt ametis 1773. aastal asutatud Tartu Raadi kalmistul, remontides sealseid kabeleid. Neid on lisaks leinamajale kokku kuus. Eks see on ka loomulik, sest kalmistu, mis 2004. aastal arvati Euroopa tähelepanuväärsemate kalmistute hulka, võiks olla igati väärt oma tiitlit.
Viimastel aastatel on remonditud leinamaja, Telleri kabelit (1794) ja Uspenski kabel-kellatorni (aastast 1899). Idamaises stiilis kabel viimati mainitu kõrval on Tartu Kalmistute juhataja Enn Veenpere sõnul noorim, pärinedes 1900ndate algusest. Täpset ehitusaega nagu ka arhitekti pole teada, ebaselge on ka ehitise algne funktsioon.
Kuigi Telleri kabelis on jäänud teha sisetööd ja tööd jätkuvad ka Uspenski kabeli juures, tuli käsile võtta idamaise kabeli katus, sest vihm võib hävitada kabeli seinamaalingud. Hoonele panevad uue katuse Haspo Restauraatori töömehed. Tööd kabeli juures jätkub aga mitmeks aastaks: korrastamist ootab välisfassaad, uurimist ja taastamist aga maalingud, et need oma täies ilus nähtavad oleksid.
Enn Veenpere sõnab, et kalmistul on hea koostöö linna ja muinsuskaitseametiga ja ka idamaise kabeli taastamine sai võimalikuks tänu mõlema panusele.
Järgmis(t)el aasta(te)l loodetakse alustada ka Rauch-Seidlitzi ja Arraku kabeli korrastamist. Kui Uspenski kabel-kellatorni kasutatakse leinamajana, siis hauakabeleid aktiivsesse kasutusse ei võeta, kuid tõenäoliselt hakatakse neisse tegema ekskursioone, et inimesed nende ilust osa saaksid.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Tööd Raadi kalmistul jätkuvad

11.
Nende tegevuse geograafiline areaal oli lai ning nad tegutsesid paljudes Euroopa maades, kus evangeelset usku on kuulutatud ja selle vaimus elatud – Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Põhjamaades, Itaalias ja mujal. Kõigil neil naistel on olnud reformatsiooni kontekstis väga oluline roll kas reformaatorlike ideede levitajatena, nende toetajatena või evangeelsete ideede levikule kaasaaitajatena, kasutades oma ühiskondlikku ja poliitilist mõjuvõimu, et toetada evangeelses vaimus jutlustajaid ja õpetlasi.
Reformatsiooni tähendust naistele on traditsiooniliselt käsitletud kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on selles nähtud naiste olukorda halvendavat mõju, sest kloostrite tegevuse lõpetamine reformatsioonist mõjutatud piirkondades vähendas naiste võimalusi hariduse ja vaimuliku elu praktiseerimiseks. Teisest küljest on toonitatud reformatsiooni kui protsessi, mis andis naistele emana täiesti uue rolli – emadust mõisteti kui kutsumust ning selle kutsumuse järgimist usuliseks tegevuseks.
Naiste hariduse seisukohast olid hiliskeskajal kloostrid kesksed institutsioonid. Need minetasid oma tähenduse reformatsioonist mõjutatud piirkondades, kus kloostrid tegevuse lõpetasid. Ka reformatsiooni levikualale jäänud naiskloostrites suhtuti reformatsiooni erinevalt. Osa nunnadest võttis evangeelsed ideed väga meelsasti ja kiiresti omaks, samal ajal kui teine osa oli uute ideede levimisele ja omaksvõtmisele ühemõtteliselt vastu ning soovis järgida oma vaimulikku kutsumust nunnana. Nii reformaatorite ridades kui vastaste seas oli kõrgelt haritud naisi, kes vastasid reformaatorite väidetele oma piiblitundmisele ja haritusele tuginedes.
Martin Lutheri ja tema lähedaste kaastööliste seas oli mitmeid endisi nunnasid, kellega abielludes panid evangeelsed vaimulikud aluse täiesti uuele ühiskondlikule fenomenile. Evangeelsete vaimulike abiellumine ning sellest arenema hakanud pastoraadikultuur sai ühiskondlikuks mudeliks ning mõjutas kogu Euroopa perekonnakultuuri. Abielu nähti reformatsioonis pigem kui vastastikusel lugupidamisel tuginevat liitu, mitte aga niivõrd varanduslikul seisul ja vanemate või sugulaste kokkuleppel põhinevat kooslust. On arvatud, et just reformatsiooni tulemusel lõpetati korraldatud abielude sõlmimine.
Väga mitmed reformatsiooni mõjutanud naistest alustasid tegevust väga noorena ja paljudel oli „elutöö“ 35. eluaastaks juba tehtud. Samas tuleb silmas pidada, et keskmine eluiga oli võrreldes tänapäevasega väga madal. Neid, kes jõudsid 40 eluaastani, käsitleti juba kui soliidses vanuses olevaid isikuid. Naistel oli keskmiselt 6–7 last. Laste suremus oli antisanitaarsetest oludest ja epideemiatest ning haiguspuhangutest tulenevalt suur – 40–50% lastest suri enne 12. eluaastat. Ligikaudu 12% naistest elas 16. sajandi alguses kloostrites, kuhu jõukamate perede tütreid saadeti sageli nende endi tahte vastaselt. Peale vaimuliku pühendumise kloostrites või abielu ei olnud naistel muid alternatiive enese elatamiseks.
Reformatsioonist rääkides ei saa mööda vaadata tolleaegsest ühiskondlikust kontekstist – 16. sajandi Euroopas oli 85% rahvastikust talupojad, kes elasid vähem kui sajast inimesest koosnevates külades. 10% kuulus keskklassi ning vaid 5% elanikkonnast moodustas ülemklassi ja need olid kas ülikud või vaimulikud. Suurem osa jõukusest ja võimust koondus viimati mainitutele. See oli taust, mis ümbritses reformatsiooniaja naisi.
Kirjalikke jälgi reformatsiooniaja naised oma keskaja ametiõdedega võrreldes tähelepanuväärsel määral ei jätnud. Need, kes kirjutasid, olid tavaliselt aadlisoost daamid või kloostrites kirjutama õpetatud endised nunnad. Nii mõnigi endine nunn, kellest ka käesolevas järjeloos on kirjutatud, leidis endale uue rolli pastori abiaasa ja pastoraadi perenaisena. Kuulsaim neist oli mõistagi n-ö evangeelse usu ema Katharina von Bora. Reformatsiooniga sai alguse kiriku pidev uuenemine ning see andis naistele varasemast suurema võimaluse osaleda meeste kõrval kirikutöös ja koguduseelus, aga ka akadeemilises elus.
Oma sageli tagaplaanile jääva tegevusega osutavad reformatsiooniga seotud naised, et Kristuse teenimine ei sõltu ajastust, kohast ega soost. Ka meie luterlikus kirikus on ajast aega olnud neid söakaid naisi, kes on peamiseks elus seadnud Kristuse järgimise, olgu siis kas pastori abikaasana, kirikuteenijana, jutlustajana või vaimulikuna. 2017. aastal täitus EELKs 50 aastat esimese naisvaimuliku ordineerimisest ning sama aasta lõpus sai kirikuvalitsus esimest korda ajaloos ordineeritud naisvaimulikust liikme. See on väärikas punkt väga tihedale, sisukale ja aastapäevale vääriliselt tähistatud juubelile ning tunnustus evangeelses vaimus teenivatele naistele EELKs.

Novembrist 2017 Eesti Kirikus ilmunud reformatsiooniaja naisi käsitlev sari on olnud põgus sissevaade väga laia teemasse, mis kindlasti vajaks edasist uurimist ja käsitlemist ning seda ka Eesti kontekstis. Kui artiklid on äratanud huvi reformatsiooni mõjutanud naiste vastu tervikuna, on artiklite sari täitnud oma eesmärgi.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Lõpp.)

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 11. osa

Christian Agricola signatuur.

Abielludes oli Mathias Katharinat vannutanud olema emaks vaestele ja põgenikele, selle kohaselt ka Katharina tegutses. Katharina kirjutab: „Abiellumisest alates olen võõrustanud mitmeid suurepäraseid ja õpetatud inimesi nende põgenemisel ja trööstinud neid nagu Jumal on öelnud: „Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!“ (Js 35:3).“
Lisaks põgenike eest hoolitsemisele oli ta ka kirjavahetuses nende kaasadega, keda julgustas oma usus kindlaks jääma. Tulijate hulgas oli mitmeid usuteadlasi, mh Johan Calvin. Hiljem käisid Zellide juures ka mitmed teised teoloogid. 1529. aastal toimunud debatt Lutheri ja Zwingli vahel tõi Strasbourgi samuti mitmeid oma aja mõjukaid reformaatoreid, keda Zellid võõrustasid. Katharina kirjutab: „Sel ajal kui armsad isandad Oecolampadius ja Zwingli siin olid, toimetasin 14 päeva teenijatüdruku rollis ja toitu valmistades.“ Suurt majapidamist aitasid Katharinal toimivana hoida mõned Strasbourgi lesestunud prouad. Lisaks käisid abiks almustest elavad inimesed.
Ajalugu tunneb kristlikku mõtlejat ja kirjutajat, usupõgenike vastuvõtjat ja külalislahket võõrustajat Katharinat ka kui pühendunud haigete, väetite ja surijate eest hoolitsejat. 1641. aasta katku ajal hoolitses ta südikalt paljude Strasbourgi elanike eest, tuues nii mitmedki surma lävelt tagasi, k.a oma abikaasa. Küllap kinnitasid need sündmused tema usku valitud tee õigsusesse – tema roll oli teenida sõna ja teoga.
Katharina valdas sõna nii kirjalikult kui suuliselt. Nii näiteks pidas ta – erinevalt toonastest tavades – 1548. aastal abikaasa matustel jumalagajätukõne. Pärast abikaasa surma kaitses viimase õpetuslikke seisukohti ja enda usulisi veendumusi kirjalikus väitluses Ludwig Rabusega, kes oli Zellide peres kostilisena elanud, hiljem Mathias Zelli ametijärglaseks saanud, kuid aja jooksul reformeeritute vaateid ja tavasid kritiseerima hakanud. Katharina kannatus katkes ning ta asus Rabusega avalikku debatti. Seegi oli oma aja kohta väga julge otsus. Just sellest väitlusest kirjutatu sai kõige märkimisväärsemaks osaks tema kirjalikus loomingus.
Ka leseaastatel jätkas Katharina vaenatud protestantide kaitsmist ja nende eest hoolitsemist. 1561. aastal Katharina, keda Ulrich Zwingli kirjeldas kui inimest, kelles saavad kokku Maarja ja Magdaleena omadused, haigestus ning kutsuti 1562. aastal ajast igavikku. Tema maised säilmed puhkavad abikaasa ja laste säilmete kõrval Strasbourgi kalmistul.
Katharina oli võimekas naine, kes pühendas oma elu evangeelses vaimus teenimisele ja reformaatoriliku õpetuse edasiandmisele ja kinnistamisele. Võrreldes enamiku reformatsiooniaja naistega oli Katharina tegevus erandlik, sest ajastust tulenevalt nähti naise rolli ühiskonnas teistsugusena – tasase, kuuleka ja perekesksena. Katharina on näide naisest, kes ennast neist ühiskondlike tõekspidamiste ja tavade mustrist läbi murdis. Samuti erineb ta mõnest teisest reformatsiooniaja häälekast naisest selle poolest, et tema tegevus ei pälvinud märkimisväärset kriitikat ja ägedat vastuseisu. Tema elulugu on näide sellest, et reformatsiooni levimisel ja kinnistumisel oli oma roll ka naistel ning seda mitte üksnes pere ja majapidamise eest hoolitsejatena, vaid ka sotsiaalse ja ühiskondliku vastutuse kandjatena ning reformaatorlike veendumuste levitajatena sõnas ja kirjas.
Kirjutised:
• Den leydenden Christglaubigen weybern der gemein zů Kentzigen minen mitschwestern in Christo Jesu zů handen (1524)
• Entschuldigung Katharina Schützinn (1524)
• Von Christo Jesu unserem saeligmacher (1534–1536)
• Klag red und ermahnung Catharina Zellin zum volk bey dem grab m: Matheus Zellen pfarer zum münster zu Straßburg (1548)
• Ein Brieff an die gantze Burgerschafft der Statt Straßburg (1557)
• Den Psalmen Misere (1558)

Pirjo Olavitütar Agricola: piiskopi abikaasa ja ema
Ajaloost ei ole palju teada neid juhuseid, kus ühele naisele kingitakse võimalus olla oma elu jooksul piiskopi abikaasa, aga ühtaegu olla ka emaks piiskopile, kuid just nii oli see Pirjo Olavitütrega (Pirjo Olavintytär, Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui), kes oli Soome olulisima reformatsiooniedendaja ja soome kirjakeele looja Mikael Agricola (1510–1557) abikaasa ning Tallinna piiskopi ja Haapsalu administraatori Christian Agricola (1550–1586) ema.

(Järgneb.)

Kristel Engman

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 5. osa

Eesti kihelkonnad 1917. aasta kevadel. Sinisega on näidatud eesti soost vaimulike teenitavad kogudused, punasega tähistatud piirkondi teenisid baltisaksa vaimulikud. Arhiiv

Postimehe 13. (26.) mail 1917 ilmunud number oli eriline. Tervet esikülge kattis teade Villem Reimani surmast. Kolmandalt leheküljelt leiame aga üleskutse Eesti koguduste esindajatele tulla Tartusse kongressile.
Tänavu 26. ja 27. mail tähistame Tartus saja aasta möödumist esimesest Eesti kirikukongressist, mis vana kalendri järgi leidis aset 31. mail ja 1. juunil 1917.
Uusi tuuli kirikuellu oodati pikisilmi. 1911. aastal oli Venemaa siseministeeriumis valminud koguni uue kirikuseaduse eelnõu, kuid aruteludest Riigiduumas asi kaugemale ei jõudnud. Olukord muutus riigipöördega 1917. aasta veebruaris. Nüüd läks kõigil kiireks.
21. aprillil pidasid Tartus nõu saksa pastorid, 25. aprillil kogunesid Jaan Lattiku kutsel Viljandi kirikumõisas peamiselt Viljandi praostkonna vaimulikud. Mõlemal puhul otsiti vastust küsimusele, mis saab edasi. Viljandis otsustati moodustada toimkond täpsemate ettepanekute väljatöötamiseks. 3. ja 4. mail sai toimkond Tartus kokku ja valmistas ette kongressi, millest nüüd loeme vaba rahvakiriku ehk Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vanust.
Kes aga olid need inimesed, kes EELK loomise algatasid? Üleskutsele on alla kirjutanud kaksteist meest. (vt allpool.) Lisaks neile jäi mõni ka tulemata (Mihkel Jürmann, Peeter Põld ja Eduard Tennmann) ja tõenäoliselt oleks kaasatud ka Villem Reiman, kui see veel võimalik oleks olnud, ent kaksteist olid kohal.
Esimese asjana jääb silma tartlaste suur osakaal. Nii Tartu Pauluse kui Peetri kogudusest olid kummastki kohal kaks vaimulikku ning nõukogu esimees. Koos gümnaasiumi usuõpetaja Jaak Varikuga oli tartlasi toimkonnas üle poole. Põhja-Eestit esindasid vaid Jakob Kukk ja Aleksander Kapp, kusjuures esimene neist oli pärit Tartu kihelkonna Ilmatsalu vallast, teine Suure-Jaanist. Kolm neljandikku kokkutulnuist olid sündinud Tartu- ja Viljandimaal.
Lihtne oleks arvata, et toimkonna seesugune koosseis oli tingitud koosoleku asukohast. Kui vaadata Eesti kihelkondade kaardilt, kus teenisid 1917. aasta kevadel kogudusi eesti, kus saksa soost vaimulikud, jääb silma, et Tartu- ja Viljandimaa moodustaski selle piirkonna, kus eesti õpetajaga kogudused olid arvulises ülekaalus. Viljandil oli koguni eestlasest praost Mihkel Jürmann. Kõik teised praostid olid tookord veel baltisakslased.
Vaba rahvakiriku loomise juures oli tunda tugevat rahvuslikku motiivi, mis demokraatliku elukorralduse kaudu maarahvale suuremat sõnaõigust nõutas. Niisuguses kontekstis võib olla isegi üllatav, et toimkonnas osales ka üks baltisaksa pastor – Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht.
Veel jääb silma, et üleskutsele allakirjutanute seas oli palju tulevasi autoriteetseid tegelasi: kaks piiskoppi (Kukk ja Kõpp), kaks kirikupea kohusetäitjat (Kapp ja Varik), kaks ülikooli rektorit (Kõpp ja Koppel), haridusminister (Lattik), Eesti Panga president (Aule) jne.
Ajastule iseloomulikult olid kõik asjaosalised esimese põlve haritlased, kui stuudiumit silmas pidada. Valdavalt olid nad talupidajate, köstrite ja kõrtsmike pojad. Eduard Aule oli lõpetanud Riia polütehnikumi, kõik teised Tartu ülikooli.
Ei ole vähetähtis seegi, et toimkonnas olid esindatud vaimulike erinevad põlvkonnad alates hiljaaegu ordineeritud Jaak Varikust kuni 77aastase Tartu Peetri koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidtini välja. Jakob Hurda hea sõber Eisenschmidt oli nimelt esimene eestlasest vaimulik, kes Eestis ametisse astus (Cornelius Laaland teenis ju Peterburis). Pealegi oli ta nüüd üks vanemaid, kui mitte kõige vanem ametisolev vaimulik vastloodud Eesti rahvakirikus.
Tundub, et üleskutse läks korda oodatust paremini. Kongress oli planeeritud Treffneri gümnaasiumi ruumidesse, mis kokkutulnud rahvahulka ei suutnud ära mahutada ning juba esimese päeva pärastlõunal jätkus kongress Tartu reaalkoolis. Kumbki hoone ei ole tänaseni säilinud. Küll aga tohime nüüd kokku tulla Pauluse kirikusse, mille ehitus esimese kongressi ajal lõpusirgele lähenes ja mille nõukogu esimees Eduard Aule kongressist osavõtjate majutamist korraldas.
Kohtumiseni Tartus!
Kristjan Luhamets

Üleskutse Eesti koguduste asemikkudele
Uus aeg toob Ew.-Lutheri usu kiriku elusse põhjaliku pöörde. Tuleb sellega kui tõeasjaga rehkendada, et juba ligemas tulewikus kirik riigist lahutatakse. Nagu teada, teeb Ajutine Walitsus selleks eeltööd, et Asutaw Kogu riigi ja kiriku lahutamise jaatawalt ära otsustada wõiks.
Kuna kodumaal Ew.-Lutheri usu kirik ennast rahwuste järele korraldama saab ja iga rahwuse enese huwides on, et tema nõuded ja tarwidused tähelepanemist leiaksid, siis peawad Eesti kogudused kõige tõsidusega tööle asuma, et omalt-poolt oma kiriku korralduse kohta Ajutisele Walitsusele ettepanekuid teha, nagu Saksa ja Läti kogudused seda juba nõuks on wõtnud. Muidu otsustatakse küsimus, mis nii sügawasti meid puudutab, ilma meieta ära ja, nagu harilikult niisugustel kordadel, ilma et meie tõsiseid huwisid tähele pandaks. Eesti kogudused peawad ise oma kiriku korralduse eelnõu Ajutisele Walitsusele ette panema.
Teiselt poolt peab see eelnõu wastama meie kiriku elulistele huwidele. Eesti koguduste ees ei seisa mitte wäiksem ülesanne kui oma kiriku ümberloomine wabakirikuks. See ülesanne nõuab kogudustel ja igalt üksikult koguduse liikmelt kõige suuremat hoolt. Iga üksik kogudus ja iga üksik koguduse liige kannab edaspidi wastutust, et meie Ew.-Lutheri usu kirik wõiks kõikumata seista ja meile elusooneks olla.
Meie kiriku korralduse töö tuleb kohe liikuma panna, ja liikuma panna koguduste eneste osawõtmisel.
Selle tungiwa tarwiduse sunnil pöörawad allakirjutajad, kes 3. ja 4. skp. Tartus kiriku edaspidise korralduse üle nõu pidasid ja kawatsusi kokku seadsid, kõigi Eesti koguduste oma esitajad kongressiks kokku saadaksid, mis Tartus 31. mail ja 1. juunil ära peetaks ja kus meie kiriku korralduse eelnõu kindlaks tehtaks.
Asja suurus nõuab, et mitte ükski kogudus ilma esitamata ei jääks. Esitajateks oleksid igast kogudusest koguduse õpetaja ja 1-2 Eesti koguduse liiget, kellel kiriku- ja usu-elu wastu huwi ja osawõtmist on. Kongressi tarwidusest ja ajast tuleks 14., 21. ja 28. mail kirikust teada anda ja 28. mail tuleksid koguduse koosolekul pärast jumalateenistust, paigas, mis kohalikkude olude järele kõige sündsam on, esitajad ära walida.
Astugem kõik tööle.
Siia juure lisame pääjooned neist kawatsustest, mis Tartu nõupidamisel poolehoidmist leidsid, järelkaalumiseks ja täiendamiseks.
1. Eesti Ew.-Lutheri usu kirik on iseseisew iseennast walitsew asutus. Tema õpetuse aluseks on Wana ja Uue Testamendi prohwetite ja apostlite raamatud ja neid seletawad Usutunnistuse kirjad.
2. Kiriku korralduse aluseks on üksik kogudus. Koguduse walitsemise organideks on koguduse koosolek ja wolikogu.
a) Hääleõigus ja õigus walida ja walitud saada on kõigil leeritatud ja kodanliselt täisealistel koguduse liikmetel, kelle õigused kohtu poolt kitsendatud ei ole.
b) Õpetaja walimine käib koguduse koosoleku võimukonda.
c) Wolikogu liikmete arw on 10-30. Tema eestseisusel on täidesaatew wõim.
d) Õpetaja on eo ipso eestseisuse liige.
3. Eesti Ew.-Lutheri usu kogudused jagunewad 10 praostkonda (praeguste maakondade järele, kuna Tallinna linna kogudused ise praostkonnaks arwatakse). Praostkonna sinodi sünnitawad praostkonna õpetajad ja üksikute koguduste liikmed, kelle arw õpetajate arwuga ühesuurune on.
a) Praost walitakse 6 aasta pääle. Temale walitakse abi.
b) Praostkonna sinodi tegewuse piirkonda käib kirikliku elu järele walwamine ja maksude päälepanemine praostkonnas.
c) Praostkonna õpetajad tulewad wähemalt üks kord aastast õpetajate-konferentsiks kokku.
4. Kõik praostkonna sinodid astuwad kokku Maasinodiks.
a) Maasinod walib piiskopi (eluajaks) ja konsistoriumi liikmed.
b) Maasinodi wõimupiiri käib õpetuse järele walwamine, kiriku seaduste andmine, kiriku walitsemine, maksude äramääramine ja nooresoo usulise ja kõlblise arenemise eest hoolitsemine ja sellekohaste ettewõtete korraldamine.
d) Konsistoriumil on täidesaatew wõim.
e) Konsistoriumi esimees on piiskop.
f) Õpetuse ja liturgia asjus wõib Maasinod ainult siis otsusi teha, kui iga-aasta kokkutulew üleüldine õpetajate-koferents ¾ häälteenamusega sellekohase ettepaneku on teinud.
5. Eesti wabakirik kawatseb teiste Ew.-Lutheri usu wabakirikutega Weneriigis sünodalsesse ühendusesse astuda ja sellekohast ühist esituse-organi luua.
Tartus, mai-kuul 1917.
W. Eisenschmidt, Tartu I Peetri koguduse õpetaja.
A. Laur, Tartu II Peetri koguduse õpetaja.
Dr. H. Koppel, Tartu Peetri koguduse nõukogu esimees.
A. Habicht, Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
L. Raudkepp, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja.
Cand. E. Aule, Tartu Pauluse koguduse nõukogu esimees.
Õpet. J. Warik, Tartu Aleksandri gümnasiumi usuõpetaja.
A. Kapp, Tallinna Kaarli koguduse õpetaja.
J. Kukk, Keila koguduse õpetaja.
J. Kõpp, Laiuse koguduse õpetaja.
J. Lattik, Wiljandi Pauluse koguduse õpetaja.
B. Steinberg, Pilistwere koguduse õpetaja.

Read more Comments Off on Üleskutse kongressile tulekuks

5.

Evangeeliumi imperatiiv
Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole üllatav, et Jumala tahet väljendab kõige paremini armastusekäsk. Jumal annab eeskuju oma tegude ja olemusega. Taas peame osutama Jeesusele Kristusele, kelles see armastus ilmnes (Rm 8:39). „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline,“ ütleb Jeesus (Lk 6:36). Kui temalt küsitakse suurima käsu kohta, siis ta vastab: „[...] armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega […] [ja] oma ligimest nagu iseennast. Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:29–31).
Siin on koos kaks käsku. Jumala ja ligimese armastamine ei ole üks ja sama. Ligimese armastamine ei tähenda Jumala armastamist ega vastupidi. Neid ei tuleks omavahel segamini ajada. Jumala armastamine avaldub selles, et kummardatakse ainult Jumalat. Liturgia kuulub ainult Jumalale (Mt 4:10). Mis tahes inimese isikukultus on taunitav. Seevastu diakoonia kuulub ligimesele. Tema vajab abi, solidaarsust ja tähelepanu. Põhimõte on: „Kandke üksteise koormaid“ (Gl 6:2). Seega on meil vaja eristamisoskust. Armastusel on mitu nägu. Lõppkokkuvõttes on aga siiski ainult üks käsk – see kohustab armastuseks, st selliseks suhtumiseks, mis saab soovida ainult head.
See ei ole lihtsalt üks paljudest käskudest, vaid üldine kõlbluse kriteerium. „Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:40). Paulus ütleb: „Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:10). Kui mõni ettekirjutus on armastusekäsuga vastuolus, tuleb ettekirjutus ümber sõnastada või tühistada. Me näeme seda Jeesuse ja variseride väitluses hingamispäeva pühitsemise üle. See on vaid üks näide paljudest. Igal juhul soovib Jumal näha humaanset maailma. Seda ei ole võimalik saavutada vähemalt minimaalse armastuseta. Kuigi armastus on liiga sageli kasutatud sõna, ei ole võimalik ilma selleta hakkama saada. Pigem vajab see kaitset kuritarvituste eest. Piibellikust seisukohast ei ole armastus niivõrd tunne, vaid pigem tahe. See, kas ma armastan oma ligimesi või mitte, sõltub viimselt sellest, millise suunaga on minu tahe nende suhtes. Ma võin soovida oma vaenlastele head ka siis, kui nad mulle tegelikult ei meeldi. Me oleme lunastatud tänu sellele, et Jumal armastab vaenlast. Jumala halastus on suunatud vahet tegemata kõigile inimestele. See kutsub patuseid tagasi Jumala osaduskonda.
See toimub ilma surve ja sunnita. Kui armastus on ehe, siis see ei tekita sõltuvussuhteid. See annab vabaduse. Meie jaoks peaks tunduma üsna hämmastav, et tähendamissõnas kadunud pojast ei hakka isa vastu vaidlema, kui poeg otsustab isakodust lahkuda ja nõuab endale oma osa pärandusest (Lk 15:11–12). Isa laseb tal minna. Samuti ei seo Jeesus jüngreid enda külge. Ta lubab neil vabalt ära minna, kui nad temaga ei nõustu (Jh 6:66–67). Siiras järgimine põhineb vabal otsustusel. Ilma armastuseta halastus teenib mõnda muud eesmärki ja mõjub seetõttu saajale alandavalt. See ei kehti armastusest sündinud halastuse korral. Sel juhul on eesmärk võtta ligimest partneri, mitte alluvana. Selles hoidutakse üleolevast kohtlemisest ja käsutamisest.
Eelkõige aga vajab armastus motivatsiooni. Armastus ei teki käsu peale. Sellepärast selgitatakse Uues Testamendis käsku tegutseda Jumala tegutsemisega. Me peame armastama, sest Jumal on meid armastanud. „Me armastame, sest tema on meid enne armastanud,“ öeldakse Johannese esimeses kirjas (4:19). Sarnast mõtet väljendab Jee­sus tähendamissõnas südametust sulasest (Mt 18:21–22). Vastastikuse andeksandmise kohustus tuleneb Jumala andestusest. See kehtib kõlbluse kohta üldiselt: käsule eelneb alati Jumala halastusteo meenutus.
Halastuse kogemus motiveerib meid head tegema. Imperatiiv lähtub sellest allikast. „Sa tige sulane!“ ütleb isand tähendamissõnas. „Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?“ (Mt 18:32–33). Heategija tunneb ennast narristi, kui abi saaja süda jääb kõvaks. Täpselt seda küsib ka apostel Paulus: „Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Rm 2:4). Küsimus on selles, kuidas teha sellest headusest õigeid järeldusi.
Kui keegi keeldub seda tegemast, kannab ta märkimisväärset kahju. Loomulikult võib väita, et me võlgneme midagi Jumalale. Aga kes või mis on Jumal? Tänapäeval soovitakse üha enam ilma Jumalata religiooni. Nähtavasti ei ole see mõiste enam sünnis. Inimesed tahavad uskuda, aga teisiti kui minevikus.
(Järgneb.)
Gottfried Brakemeier

Read more Comments Off on Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 5. osa

Toomkiriku külalised altariseinaga lähemalt tutvumas. 3 x Tiiu Pikkur

Juba pea kolm kuud on Tallinna piiskopliku toomkiriku altar ümbritsetud ainulaadsete tellingutega, mida õigustatult saab nimetada omaette arhitektuuriliseks projektiks. Musta värvi tellingud on hakanud oma elu elama ja nii mõnigi on küsinud, kas mitte ei peaks need muinsuskaitse alla võtma.

Nali naljaks, kuid ajalooliste kunstiväärtuste uurimisel on tellingud oma asendamatu panuse andnud. Andeka puunikerdaja, kõrgbaroki meistri Christian Ackermanni valmistatud altarisein (1696) on tänu erakordsele ligipääsule pakkunud uurijatele üllatuslikke avastusi.

Toomkirikusse külla
Christian Ackermanni töid on ka mitmel pool Eesti maakirikutes. 2020. aastani kestva uurimisprogrammi raames on plaanis neissegi lähemalt süveneda. Seetõttu kutsusid uurimisprojekti koordinaatorid kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum) ja konservaator Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia) Tallinna toomkirikusse külla Ackermanniga seotud kirikute esindajad.
Küllakutse mõte oli tutvustada lähemalt seni tehtut ning rääkida sellest, kes oli Tallinna Pheidiaseks (vanakreeka kujur u 480–430 eKr) kutsutud Christian Ackermann. „Meie muidugi ei võrdle teda antiikmeistriga, aga Tallinna Pheidias oli ta küll,“ selgitab Tiina-Mall Kreem. „Eriti kui võrrelda seda, mis oli enne teda tehtud. Ackermann oli õppinud natuuri, tema loodud figuurid on heade proportsioonidega ja ta tundis ka anatoomiat detailselt.“

Unustusehõlmast välja
Tallinna toomkoguduse ideest võtta kiriku taaspühitsemise 330. aastapäeva (2016) puhul lähema vaatluse alla Ackermanni loodud altarisein, on välja kasvanud nelja-aastane, erinevaid institutsioone kaasav uurimisprojekt. Projekti eesmärk on äratada unustusehõlmast Christian Acker­mann – Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja, kes murdis end välja aastasadu püsinud jäigast tsunftisüsteemist; kelle töökojas on aastatel 1680–1710 valminud peaaegu kõik Eesti tähelepanuväärsemad kirikusisustuselemendid: altariseinad, kantslid ja vappepitaafid, samuti krutsifiksid ning väidetavalt ka Eesti kontekstis unikaalne Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium.
Projekti käigus vaadatakse kaasaegset metodoloogiat ja tehnoloogiat ning allikakriitikat rakendades üle kõik Ackermannile omistatud altariseinad, kantslid, baptisteerium jmt kunstiväärtuslikud objektid. Parimaid spetsialiste kaasates uuritakse Ackermanni nikerduste ja tisleritöö materjali, töötlemistehnikaid, tüpoloogiat ja polükroomiat. Tehniliste uuringute tulemusi kirjalike arhiiviallikatega seostades-võrreldes moodustatakse digitaalne andmebaas, mis võimaldab materjali analüüsida ja teha Ackermanni autorsuse kohta senisest kindlamaid järeldusi.

Tutvustada laiemalt
Kunstiakadeemia dotsendi Hilkka Hiiopi sõnul peaksid tehnilised uuringud laiendama pilti Acker­manni loomingust üldse. Kui on uuritud Ackermanni loomingut teisteski kirikutes, on võimalik neid omavahel võrrelda ja aru saada, kuidas need on tehniliselt üles ehitatud, kas nad on ühe meistri tööd või on need kuskilt erinevatest töökodadest.
Tiina-Mall Kreem ütleb, et kogu projekti vältel soovitakse pöörata palju tähelepanu selle avalikkusele tutvustamisele ja koostööle kohalike kirikute, koolide ja ilmalike kogukondadega. Eesmärk on näidata, et Tallinna andekas kujur Christian Ackermann puudutas ja puudutab veel tänapäevalgi oma tegevusega ka maapiirkondi, paljusid kihelkonnakirikuid ja kohalikke kogukondi. Tallinna toomkiriku töödega on juba üle 1000 inimese tutvumas käinud. „Me ei uuri siin mitte ainult kunstiteaduse pärast, vaid et meie töö tulemused jõuaksid ikka laiema hulga inimesteni,“ rõhutab ta.
Tiiu Pikkur

Christian Ackermanni loomingu uurimisprojekt 2016–2020
Põhitäitjad on Hilkka Hiiop, Isabel Aaso-Zahradnikova ja Tiina-Mall Kreem.
Koostööpartnerid:
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
EELK Tallinna Piiskopilik Toomkirik
Eesti Keskkonnauuringute Keskus
Eesti Maksu- ja Tolliamet
Muinsuskaitseamet
Rändmeister OÜ
Tallinna Linnaarhiiv
Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond
Tartu Ülikooli keemia instituut ja geograafia osakond
Projekti toetab Eesti Kultuurkapital

Pildigalerii:

Rootsi-Mihkli kiriku baptisteerium ehk ristimiskabel Niguliste kirikus.

Dr Tiina-Mall Kreemi magistritöö (1999) on pühendatud Acker­manni loomingule.

Read more Comments Off on Tänapäeva tehnoloogiaga sajanditevanust kunsti uurimas

Pärast kommunismiohvrite mälestusmärgi külastamist tutvub president Kersti Kaljulaid diakon Hermann Kalmuse juhatusel Pilistvere pastoraadiga. Arno Mikkor, presidendi kantselei

Visiidi Järva- ja Viljandimaale lõpetas president Kersti Kaljulaid Pilistvere kirikukülas, kus teda võõrustas kohalik vaimulik Hermann Kalmus oma pere ja kogukonnaga.

„Kohtumine oli meeldivalt kodune, inimlik ja avatud,“ kommenteeris presidendiga veedetud aega diakon Kalmus. Ta vahendab, et oli koos kogukonnaga rõõmus väljavaate üle võtta vastu riigipea ning rääkida ja näidata presidendile Pilistvere kogukonna jaoks olulist. „Tundub, et ka president jäi meie juures rahule,“ arvab Kalmus, tuues näite, et kui algul planeeriti Pilistveres olla üks tund, siis kujunes visiidi reaalseks ajaks ligi kaks tundi.
Esmalt käidi Pilistvere pastori Vello Salumi (1933–2015) mõttest alguse saanud kivikangru juures. President rääkis, et on siin varem mitu korda käinud, samuti on ta siia oma murekivi toonud. Sel korral asetas Kersti Kaljulaid kivikangrusse kaks kivi: ühe isiklikult enda ja oma perekonna nimel ja teise Saksamaa presidendi Joachim Gaucki poolt, kelle isa vabanes Siberist aasta varem kui Kersti Kaljulaiu vanaema.
Austades ajalugu ja mälestades süütult kannatanuid, süütas president kommunismiohvrite mälestuseks loodud memoriaali juures ka mälestusküünla.
Seejärel ootas presidenti ja tema saatjaid soe tuba ja kaetud laud Pilistvere Andrease koguduse pastoraadis, kus riigipea sai kohtuda kohaliku kogukonna esindajatega. „President väljendas huvi ja meie saime rääkida oma rõõmudest ja ka muredest,“ nimetab Kalmus, kelle sõnul kulges koosviibimine koduselt sundimatus õhkkonnas.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on President kohtus Pilistvere rahvaga

Kolmeaastase koostöö tulemusena sai Muhu pastoraat uue katuse. Inna Ligi

Jaanuaris lõppesid Muhu pastoraadi peahoone katuse umbes 76 000 eurot maksnud restaureerimistööd. Projekti juhiks oli Muhu Pärandikooli vedav Inna Ligi. Töid tegi OÜ Kehte.

185 aastat tagasi valminud pastoraat võõrandati nõukogude ajal ja seal tegutses kool. Kooli laienedes jäid hoonesse söökla ja tööõpetuse ruumid, kuni maja tagastati kogudusele. Hooldajaõpetaja Hannes Nelise sõnul oli seal talvekirik, kuni maja kooliga ühendatud küttesüsteemist eraldati ja kütmata ruume polnud enam võimalik kasutada.
Koguduse juhatuse esimees Mari Luup nendib, et väikesel maakogudusel on majanduslikult raske üksi pastoraati taastada ning kui 2013. aastal Muhu juurtega ja kunstiakadeemias restaureerimiskoolituse lõpetanud Inna Ligi pöördus sooviga päästa kirikumõis, et rajada paik, kus jagada nõu ehitismälestiste omanikele, oldi plaaniga päri. „Kogudusele on ruume vaja, ent soovime, et maja oleks kogukonnale avatud,“ ütles Luup.
Nõnda käivituski 2013. aastal Muhu koguduse ja kodanikualgatusena sündinud koostööprojekt MTÜ Muhu Pärandikool, mille esmaeesmärgiks seati Muhu pastoraadi hoonestuse ja selle ümbruse korrastamine ning taastutvustamine erinevate õpitubade ja tegevuste kaudu. Kogukonda ühendanud katuseehitusse andsid oma rahalise panuse kogudus, muinsuskaitse, Muhu vald, Leaderi projekti toetusprogramm ja eraisikud.
„Nimeliste katusekivide ostmine oli kõige olulisem asi projektis. Igaüks, kes soovis, võis endale soetada isikliku katusekivi. Kõige meeldejäävamad hetked olidki need, kui katusekivid pühendati oma lastele, lastelastele, igavikku lahkunud esivanematele või lihtsalt kodule. On teada ka pühendus tulevasele lapsele,“ jagas Inna Ligi.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Muhu pastoraadi uus hingamine