Fl 1:20–26
Olles 40aastane, õnnelikus abielus, nelja lapse isa, täie tervise ja enda arvates ka täie mõistuse juures, lisaks töö, kodu, harrastused – istusin ühes söögilauas koos Avinurme puhkpilliorkestri meestega ning jutt läks surmale. Ütlesin, et minul ei ole suremise vastu midagi, olen elu piisavalt näinud ja kui Jumal selle nõnda seab, siis olen valmis lahkuma. Eakaaslased vaatasid mind suurte silmadega ja üks vanem pillimees kostis: „Vaevalt, et sa seda tõsiselt mõtled. Praalid niisama. Kui surm ikka tõesti peaks silme ees olema, räägiksid teist juttu.“ See viie aasta tagune vestlus on mulle ikka ja jälle meenunud ning pannud küsima, kas ma tõesti praalisin niisama.
Vikerraadios võis 28. augustil kuulata saatesarja „Kuidas elada sajani, aga veel 90selt möllu teha?“. Üks saatejuht esitas teisele testküsimuse: „Kui 85aastane naine ütleb, et tema tahab ära surra, kas see tundub sulle imelik?“ Teine saatejuht vastas: „Ei, ei tundu kusjuures. Arvestades seda eluiga, milleni ta on elanud, arvestades kõike seda pinget ja koormust, mis ta on talunud, siis ei tundu küll.“ Esimene jätkas: „No ütleme, et see naine saab veel täiesti hakkama, ta ei ole voodis ja suremas, vaid ta on elujõus inimene. Selles ongi asi, et meile tundub see normaalne, aga tegelikult see ei ole normaalne. See on depressiooni sümptom, kui inimene füüsiliselt ei ole suremas, aga vaimselt tahab surra. Järelikult puuduvad tal eesmärgid elus, puudub see rõõmu allikas.“
Tõsi – Paulus oli vangis. Ta oli vangistatud Kristuse pärast (1:13). Elu vangikongis tollal oli kaugel elust tänapäeva mugavustega eurovanglates. Nagu toona tavaks, hoiti Paulustki ahelais (1:7). Hoolitsus vangide eest oli minimaalne, tingimused rasked, toit kesine, nõnda et vang võis ilma väljast tuleva abita surra. Pealegi oli kohtuprotsess Pauluse üle veel pooleli ja polnud teada, kas ta mõistetakse surma või lastakse vabaks.
Pauluse olukorra kirjelduse peale võibki mõni (psühhiaater) teha ennatliku järelduse, et Paulus võis olla masenduses, depressioonis. Kestvad vintsutused vanglas, teadmatus ja hirm võimaliku surma ees olid ta seespidiselt murdnud, olid teinud temast elus pettunud ja kibestunud inimese, kellel polnud enam rõõmu allikat. Sellepärast ta pidaski suremist endale kasuks ja himustas lahkuda.
Tegelikult aga oli Paulus kaugel masendusest. Kogu Filipi kirja läbib punase joonena rõõm ja Paulus osutab kirjas rõõmule või rõõmustamisele 15 korda. Ühe ilmeka näite leiame 2:17–18: „Ja kuigi minu veri peaks joogiohvrina valatama teie usu ohvri ja teenistuse peale, ma rõõmustan ja olen rõõmus koos teie kõikidega. Niisamuti siis rõõmustage ka teie ja olge rõõmsad koos minuga!“
Paulus nägi selgelt, et kui ta peaks vangistusest vabanema, on tal küllaga, kelle või mille nimel edasi elada. Ta kirjutab filiplastele, et ihusse jäämine toob ta tööle vilja, „on vajalikum teie pärast … teie usu edenemiseks ja rõõmuks, et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu“.
Harva, kui kellelgi ei ole, kelle või mille nimel elada. Minagi leian, et mind on vaja ennekõike oma naisele ja lastele toeks, mind võib olla vaja kogudusele ja väljaspool kogudustki näiteks leinajate lohutajana või abivajaja toetajana. Kes ei tahaks näha oma lapsi sirgumas, lapselapsi oma põlvel, lapselapselapsi; kes ei tahaks tulevikuski tegelda meeldivate hobidega, olla koos toredate sõpradega, viibida kauni looduse keskel! Kindlasti on paljugi, mille või kelle nimel elada. Seda oli Pauluselgi, ometi himustas ta lahkuda ja olla Kristusega, sest see on tema sõnul väga palju parem.
Ilmselt just selles küsimuses peitubki Pauluse ja paljude teiste kristlaste mõistmise võti, kui räägitakse surma himustamisest või valmisolekust siit ilmast lahkuda. Nende asjade kaalukausile panek ei pruugi aga olla kerge – kas on parem elu siin ilmas või surm ja olemine seal ilmas. Ilmselt sellise valiku puhul enamik inimesi valiksid nii ühe kui teise. Kõigepealt võtta siit ilmast maksimum, elada kõrge vanuseni, kõigest küllastumiseni ja alles siis sobib pealekauba ka Jumala riik kõige heaga, mida seal pakutakse.
Jeesuse õpetusest selgub aga, et kui me asetame oma südames rõhu maisele, siis võime taevariigist hoopis ilma jääda. Need, kes murravad pead selle üle, miks kristlased suhtuvad n-ö pessimistlikult selle ilma elusse, leiavad väärt mõtteainet Uku Masingu raamatust „Pessimismi põhjendus“. Masing kirjeldab, mida tema mõtleb pessimismi all: „Mitte elust pettumust või tüdimust mõne juhusliku nähte tõttu … Vaid pessimist on see, kes ei suuda leppida dualistliku tragöödiaga … Richteri sõnadega: „Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist, tundest, et on pandud piirid ja lõpp, patust ja süüst. Ta on lunastuse igatsus, patuteadvus ja tunnistus.““
Alberi_juuni2010

 

 

 

 

Rene Alberi,
Avinurme koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Lahkumise himustamine

1Ms 4:1–16
Tänase pühapäeva teemaks on „Meie ligimene“. Nõukogudeaegne kultuurikatkestus on lahustanud mõiste ligimene algse tähenduse (koguni ÕS pakub ekslikult vasteks kaasinimene). Paraku osutub meie tunne/eelhoiak tollesse nn kaasinimesse vägagi erinevaks olenevalt sellest, kas tegu on abikaasa, suvalise võõra või hoopis pommivööga tegelasega. Mitte keegi ei saa meid sundida kohtlema neid ühetaoliselt – isegi agapē najal. Jeesus alustas aruka õpetajana hoolivuse õpetamist lihtsaimast: mitte vaenlase, vaid ligimese – st lähedase – armastamisest. Inimese eest hoolitsemisel, kes on kõige rohkem sinu moodi ja kellest saad aru.
Kaks esmikvenda olid kõige „ligimesemad“. Ometi olid nende rollid ebavõrdsed. Titeootel Esiema igatses miskipärast just poega. Oh imet – soov täituski rõhutusega, et Kain oli mees. Teisena sündinud Aabeli puhul polnud see enam kõneväärne. Juhtumisi olen ise sündinud teise lapsena, ent esimese pojana. Ja üsna pea nägi ilmavalgust ka mu järgmine vend Tõnu. Lastena olime väga lähedased, kogu aeg ikka koos, peaaegu nagu kaksikud. Samas olin mina vanemana alati liidri rollis ja sain suvalt panna väikevenda tegema oma tahtmist. Vähe sellest, minu isa armastas mind nimetada kummalise rõhuasetusega troonipärijaks. Viimasest ei mõiganud ma toona midagi, aga aim enda paremusest ja mingi (teenimatu) tunnustus on jäänud mind eluaeg mõjutama. Nii et kogemus Kaini-Aabeli paarsusest on mulle üdini tuttav.
Kain on täitsa lahe olla. Sellesse rolli sündinud oodatud (!) pojad riisuvad vanemate armastuse koore. Nad jõuavad ikka ette ja saavad oma tahtmise. Justkui õigustatult, loomulikult. Ootuspäraselt tõusevad nad juhtideks valitsema ühiskonda. Nad saavad enamat vastutust ja nii on kõigile parem.
Sootuks teine lugu on Aabelitega. Nemad on just nagu hiljaks jäänud. „Igavesed teised“, kellel määratud varju, abiratasteks jääda. Kelle minapilt on kuidagi kõhnem, vähem bravuurikas. Kelle nn õigustatud ootusi ei mõisteta. Muide, maailma esimesed superpopulistid olid kes? Karl Marxi filosoofia läks rahva hulka ja toimis pärmina, sest pakkus Aabelitele lootust saada Kainideks. Selles valguses on esimeste vendade lugu Piiblis nagu äraspidine: tegelikult olnuks põhjust pilku maha lüüa ja vimma pidada mitte Kainil, vaid Aabelil. Pigem just tema pidanuks tegema maailma esimese revolutsiooni ja kukutama võimult „valitseva klassi“, kehtestades kauaigatsetud võrdsuse.
Aga võta näpust. Sedapuhku on pühakirja kriitilise luubi all mitte Aabelite probleem toime tulla oma kadedusega, vaid hoopis Kainide kalduvus ennast ja oma staatust ülehinnata. Et mis hakkab juhtuma siis, kui armas totu väikevend su üle mängib ja su äkki nagu tolaks teeb? (Eel­öeldu valgel saab mõistetavaks esmikpoja Eesavi raev oma kavala vennakese Jaakobi vastu siis, kui talle pärale jõudis, millest ta oli ilma jäänud mingi näruse supi pärast. Või Jaakobi suuremate poegade mõrvarlik viha isa lemmikust pesamuna Joosepi vastu, kes kekutas oma kirju kuuega.) Ehk siis lutsulikus võtmes: mida tundnuks Joosep Toots, kui avalikus rammukatsumises Raja Teele ees oleks Jorh Adniel Kiir temast mingi salaliku viguriga jagu saanud ning jala ta kõri peale pannud?! Kiirele oli järjekordne kaotus üsna kergelt üle elatav. Tootsi jaoks tähendanuks see aga kogu maailma purunemist ja lõplikku häbistust. Kaini kiiks on olla võidumees.
Kaini sündroom ei avaldu ainult ootamatus julmuses/hoolimatuses oma vähemate vendade vastu, aga üldse väheses kriitikataluvuses. Viimaks veendumuses, et olen ilmeksimatu ega pea mitte kelleltki mitte kunagi vabandust paluma. Nõnda põrutavad läbi sajandite üha uued Kainid – pimedate-kurtidena kõikidele hoiatustele – jälle täispurjedes vastu oma hukatusele.
Olgu peale, kui sinu poolt allahinnatud vend ligimesena sult vaiba alt tõmbab ja sa troonipärijana avastad end narrirüüs, oma kõige lähedasemate olulisemate inimeste, aga ka avalikkuse ees, siis on see üks kibedamaid kogemusi. Aga kui palju talumatum on see, et sind on luuseriks arvatud mitte väikevenna, vaid Jumala enese poolt!
„Miks on su pilk maha löödud? Miks mõõdab see (vähema) venna ohvrisuitsu kaldenurka?“ Kristlastena, vaimulikena on meil, usklikel esmikel – erinevalt uskmatutest –, võimalus end testida, enne kui lootusetult hilja. Aga juhtub, et oleme selle ikkagi maha maganud ja avastamas end mitte Jumala eriõnnistuse, vaid hoopis needuse alt, kui leiame end staari mäetipust, elu keskmest pudenenud põrmu, unustusse, põlgusse. Ahastamas: „Minu karistus on suurem, kui suudan kanda!“ Ometi isegi siis Jumal ei hülga meid, pannes peale salapärase „Kaini märgi“, mis kaitseb meid ja jätab pilu uueks võimaluseks.
Ehk lohutab meid äratundmine, et Jeesus rippus ristil Aabelina, ent palvetas seal teda ümbritsevate Kainide eest: „Isa, anna neile andeks!“ Ka Kainil on olemas tee igaviku Eedenisse.
kuusemaa

 

 

 

 
 

Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Ka Kainil on olemas tee igaviku Eedenisse

1Jh 1:8–2:2

Julgen elu võrrelda mõnel puhul viktoriiniga. Ma arvan, et meie kõigi elus on päevi, mil seisame küsimuse ees, mida teha ja kuidas toimida. Meie ees on näiteks kolm vastusevarianti. Sa pead valima sealt ühe. Kuni oma valikut kaalud, tiksub stopperi aeg täis. Õige pea selgub, kas valisid õige või vale vastusevariandi, kas toimisid ja tegid oma teod õigesti või vääralt.
Tunnistagem, et me oleme kõik seda eluviktoriini kogenud ja mänginud ning pole alati õiget vastust valinud. Seda lausa oma tegudes, aga veel enam oma mõtetes. Kristlik patutunnistus juhib tähelepanu ka meie sõnadele ja mõtetele. Ja oma mõtetes on meil nii palju asja teise inimese elu, käitumise, tegude ja mõtetega. Me ei märkagi, kui mõtted lähevad valele teele ja me arvame kaaskodanikust valesti ning halvasti. Oleme valinud nii palju valesid vastusevariante, et me ei kõlbaks viktoriinimängu alustamagi.
Aeg-ajalt on eluviktoriin karmim ja keerulisemgi, sest ükski vastus pole täiesti õige, pole täiesti hea, aga ükski variant ei pruugi olla ka täiesti väär ega halb. Elame inimmaailmas, kus me kõik viibime parajasti oma situatsioonis, mis on seotud meie eelneva viktoriinimänguga ja ka tulevaste vastusevalikutega. Ning siin on väga keeruline või lausa võimatu nõuda täiesti puhast mängu. Me kõik oleme jõudnud koguda oma seljakottidesse vigu, eksimusi ja puudusi, mis meie võidukust määrivad.
Johannes õpetab meid oma kirjas valima küsimuses, kas meis on pattu või kas me teeme pattu, jaatavat vastust. Ta puudutab patuteema kahte osa. Inimest saadab paraku patune olemus, mis tunnistab meid alati õigeks ja võidukaks ning loob meis alati kasvõi väikest eneseimetlust. Ning lisaks valib inimene valesid vastusevariante elus tegutsemiseks, kus meie käed saadavad korda rohkem või vähem patte.
Meie viktoriini kohtunik näeb seda kõike ja peab otsustama õiglaselt ehk peab tunnistama meid kaotajaiks ja karmilt karistama.
Kuid viktoriinijuht annab ka vihjeid. Meie kõrge viktoriinijuht vihjab ustavalt ja järjepidevalt iga küsimuse puhul ühele kirkalt tõesele vastusele, meie võidu päästjale Kristusele.
Selle tõese vastuse on meie elujuht juba loomises seadnud ning ta ei saa seda tõevastust meie eest peita ega kõrvaldada. Tal on kohustus oma ustavat tõotust täita. Ja kui tema tõevastus on naeltega löödud Kolgata ristile, siis on meie elujuhil kohustus õiglaselt meile sealt õiged vastused anda, õige võit ja õige auhind kätte ulatada.
Kirgas tõevastus Kolgatal näitab, kui palju valesid vastuseid me oskame elus valida. Selle tõevastuse seab Kolgatale meie kõrge elujuht ise. Just sel viisil tunnistab tema meile selgesti meie pattu, meie väärust, meie võlga. Ning oma juhi ja valitseja tunnistusele ei saa vastu vaielda. Me ei saa oma valevastuseid vaidlustada. Peame oma eksimõtteid, -sõnu ja -tegusid ausalt tunnistama. Selleks, et ühes küsimuses jääda õige vastuse juurde: ainult Jumalal on alati täiesti õiged vastused tema kavatsustes ja mõtetes, tema sõnas ja tegudes.
Meie valevastuste eest on Kolgatal makstud mõõtmatult kallis ja valus hind. Iga meie valevastus kinnitab seda valu ja kallidust veelgi. Seda valu tunneb nii Jumal kui ka ligimene. Seepärast kutsub Johannes meid pingutama õigete vastuste otsimisel. Aga kui Kolgatal on juba ära makstud valus ja kallis hind, siis see ei pea olema asjatu. See on makstud selleks, et sa ei heituks oma saamatute, nõtrade, kogemata antud valevastuste tõttu. Vaid et sa julgesti ja aktiivselt võtaksid vastu uusi küsimusi, uskudes uute õigete vastuste võimalust.
See valus ja kallis hind Kolgatal on makstud sinu ligimesegi eest. Meie eluviktoriin pole võistlus, kus tuleb kaasmängijaid valevastuste rägastikku maha jätta ning ise peaauhinda taotleda. Kolgata tõevastusest jätkub pääste- ja võiduosadust meile kõigile. Seda küll vaid neile, kes ise tõevastusest kinni haaravad. Kristuse risti lunastus ei saa toimida lihtsalt passiivselt Kolgatal seistes ega püüda neid, kes temast lahti lasevad. Kuid tema lepituse suurus ulatub üle perede, üle põlvkondade ja üle rahvaste. Nõnda hämmastav ja laiahaardeline on tema võit, selle üheainsa, meie kõikide ainsa tõevastuse võit. Meie saame seda tõevastuse võitu lahkesti ja rõõmuga jagada ligimesega armastuses, andeksandmises, julgustamises, ergutamises.
Aamen.

Lasting,Arvo

 

 

 

 

 
Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Jumala tõevastus päästab meid patust

Ap 13:23−33
Jumal vaatas ja jälgis maailma, kus elasid tema loodud inimesed, kes teda enam ei tundnud ja olid temast kaugele eksinud. Ta nägi, et pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid. Igaüks käis oma teed ja ajas oma asju, nagu oskas, ekseldes sinna ja tänna, otsides väljapääsu probleemidest ja hädadest. Valgust, mille varal sihte seada, elada ja tegutseda.
Ei, inimeste endi meelest ei olnud kõik lootusetult pime ega kadunud. Leidus ikka õpetajaid, kes andsid head nõu ning hoiatasid halva eest. Osa neist olid vägagi silmapaistvad ja nende tarkust kuulati ning hinnati. Oli võimekaid juhtegi, kes suutsid rahvamasse valitseda, innustada ja kaasa haarata. Neil oli palju järgijaid ja mõnda neist peeti koguni maailma päästjaks. Osa neist ülistati ja teeniti kui jumalaid.
Puudust polnud maailmas ka religioonidest ja usust. Kusagil sügaval alateadliku mälu sopis oli vist kõigil rahvastel veel säilinud aimus Eedeni aiast, kus kõik oli hästi ning inimene ja Jumal olid sõbrad. Jumala järele igatseti ning teda otsiti. Paraku oli tee Eedenisse suletud ja silmistki kadunud. Siis kummardati loodusjõude, mis olid lähemal ja tuttavamad, toodi neile ohvreid ja loodeti, et Jumal peitub kusagil seal, võtab ohvrid ja head püüdlused vastu ning vaatab nende toojaile hea pilguga.
Või peeti paremaks jumalatest üldse loobuda ja tegutseda omaenda paremal äranägemisel. Ehitada paradiis üles oma kätega ja siinsamas. Kui vaja, hävitada kõik, kes sellest üllast eesmärgist aru ei saa ja selle teostamise teel ette jäävad. Või minna hoopis teist teed ning püüda avastada looduses ja inimeses endas olevad jõud ja energiad, avada nende kanalid ning rakendada neid õigel viisil, et avastada iseendas peituv jumalikkus, tuua see välja ning arendada end ise jumalikuks olendiks … Saada Jumala sarnaseks! Mis magus unistus! Ja tõsise püüdlikkuse korral kindlasti saavutatav! … (Oot-oot, kus me seda veel kuulnud oleme?)
Jumal vaatas ekslevat ja otsivat inimkonda ja nägi, et nad on lootusetult hädas. Kõik nende üritused, teadmised ja saavutused, isegi olemasolevad religioonid ei suuda neid aidata ega päästa. Kõik, kõige paremadki inimesed on pattu teinud ja Jumala loomusest (kirkusest) ilma. Temast lahutatud. Ainuke võimalus oli minna ise kohale ja teha seda, mis inimestele võimatu.
Selleks sündis ta inimeseks. Ta näitas, milline on Jumal ja Jumala riik tegelikult. Tõi orjuse asemele vabaduse ja haiguste asemele tervise. Kus teised ainult õpetasid ja head nõu andsid, tõi pattude andeksandmise − oma kannatuste ja surma läbi. Sai tõeliseks maailma Valguseks, kes võis öelda: „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Ja vähe sellest − ta võitis isegi surma, minnes ise sellest läbi ja tulles võitjana välja! Kas oleme selle sõnumiga liiga harjunud ega märkagi, kui fantastiline see on? Samuti võttis ta valitsusvõimu kuradilt, kes seni takistamatult valitses vürstina terve maailma üle. See tähendas valitsuse vahetust vaimses maailmas, mis meie jaoks lihtviisil nähtamatu ja mida paljudel meist on raske isegi aduda.
Kes veel on teinud midagi kaugeltki võrreldavat?
Seda kõike teinud, võis Jeesus öelda: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ Ja anda korralduse kuulutada sellest kogu maailmas ning teha tema jüngreiks kõik rahvad. See kõik on absoluutselt ainulaadne − suurim töö ja suurim ime, mis terve maailma ajaloo jooksul üldse aset leidnud. Ja tegijaks on Jumal ise. Paraku, isegi need, kes õigesse Jumalasse uskusid, ei mõistnud, mis tegelikult toimub, ja lõpetasid tema ristilöömisega. Ent Jumal pööras selle suurimaks võiduks.
Väga paljud ei mõista tänapäevani, mis maailmas tegelikult toimub ning kuidas Jumalgi siin tegutseb. Hiiliv jumalavastasus teeb vaga näo ja armastab rääkida Jumala armastusest, minnes mööda tema tõest. Ta väidab, et Jumala juurde on palju teid − igaühele oma. Ta seab salamahti Jumala asemele inimese, Jumala tõe asemele inimeste arvamused, Jumala õiguse asemele inimeste „õigused“ ning Jumala pääste asemele inimeste head püüdlused ja kavatsused.
Jeesus ei saanud öelda, et las igaüks ronib Jumala juurde oma teed − neid on ju palju. Ja kes tahab, võib valida minu. Jeesuse palvele Ketsemanis, et see karikas võimaluse korral temast mööda läheks, ei saanud Isa vastata, et jah, saab ju ka teisiti, palju lihtsamaltki. Meie lunastamine polnud mingi kerge meelelahutuslik jalutuskäik, mille tulemusena oleks lisaks kõigile senistele teedele Jumala juurde (religioonidele) lisatud veel üks − kristlus.
Taevas tuntakse ainult ühte Päästjat, kes on ostnud Jumalale inimesi oma verega kõigist rahvaist, suguharudest ja keeltest (Ilm 5). Meidki. Teda austab terve universum. Kas meiegi? Ja kas tahame olla tema tunnistajad?

Kimmel,Aare

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Maailma suurim töö ja ime

1Kr 1:20–25
Jutluse aluseks olevas pühakirjalõigus kõlavad korduvalt kaks sõna: tarkus ja narrus. Viimase asemel tahaksin meelsamini kasutada sõna rumalus, nii nagu seisab kirjas juba 1715. aasta Uues Testamendis. Piibli 1968. aasta välja­andes seisab siinkohal aga sõna jõledus, mis ei ole minu arvates stilistiliselt eriti õnnestunud sõnavalik. Meil on välja kujunenud suhteliselt kindlad ja piiritletud arusaamad nende sõnade tähenduse kohta. Kui me nüüd oleme kokku leppinud, et kasutan täna sõnu tarkus ja rumalus, siis edasi võib küsida, kas meil on ikka piisav arusaam rumalusest ja tarkusest.
Toon ära lühikese mõistuloo. Juuksurisse astub sisse väike poiss. Juuksur tunneb ta kohe ära ja ütleb muigel näoga oma klientidele: „Vaadake seda väikest poissi! Ta on kõige rumalam poiss, keda ma eales kohanud olen. Kohe tõestan teile seda!“ Seepeale võtab ta oma taskust kaks münti, üheeurose ja 20-sendise, ning kutsub poisi enda juurde: „Tule vali endale üks müntidest, ükskõik milline.“ Poiss valib kõhklematult 20-sendise ja lahkub juuksurist. Enamik muigas või lausa naeris selle peale. Tagasiteel jõuab üks juuksuri klientidest poisile järele ja küsib: „Miks sa valisid 20-sendise, mitte eurose mündi?“ Väike poiss naeratab ja teatab enesekindlalt: „Sellepärast, et kui ma valiksin euro, oleks see mäng minu jaoks samal päeval lõppenud …“
Kes oli selles loos rumal ja kes tark?
Teadlastel pole seni õnnestunud tarkusele lühidat määratlust leida. On küll mitu laiemahaar­delist definitsiooni, kuid mitte ühtegi, mis hõlmaks üheselt tarkuse kõiki olulisi tahke. Suurem osa tänapäeva eksperte on nõus, et tarkust võib iseloomustada kui inimesele ainuomast, kogemustest kannustatud kõrget kognitiivset ja emotsionaalset arengut. Tarkus on isiksuseomadus, mis on õpitav, kasvab koos vanusega ja seda saab mõõta. Ravimitega tarkust tõenäoliselt võimendada ei saa. Kui kõrvale jätta tarkusele omistatud kõrgelennulised aspektid, peame tõdema, et praktilises elus on inimliku tarkuse peamine siht omakasu ja enese maksmapanek.
Ent vaadakem, mida suurvaimud on öelnud. Vanakreeka filosoof Sokrates on tõdenud, et tarkus on teadmine, kui vähe me teame. Pierre Abélard, keskaegne prantsuse filosoof ja teoloog, leidis, et tarkuse alge on leitav kahtlusest; kaheldes jõuame küsimuseni ja vastust otsides võime leida tõe. 18. sajandi inglise luuletaja Thomas Gray on öelnud: „Kus teadmatus on õndsus, on rumal olla tark.“ Lisame siia veel vene kirjaniku Jevgeni Zamjatini mõtteavalduse: „Mispärast sa küll mõtled, et rumalus – see ei ole hea? Kui inimlikku rumalust oleks edendatud ja kasvatatud sajandeid, nagu on seda tehtud mõistusega, võib-olla oleks temast saanud siis midagi ülimalt väärtuslikku.“
Need targad, kellest Paulus tänases kirjakohas räägib, olid tõenäoliselt nn vaimuinimesed, keda hiljem hakati nimetama gnostikuteks, kes pöörasid palju tähelepanu tarkusele (sophia) ja teadmistele (gnosis), otsustades nende omaduste üle käibelolevate sekulaarsete normide järgi, samal ajal kui Jumal evangeeliumis ristilöödud Kristusest need normid pahupidi pööras. Tarkusest räägib kogu 1. Korintose kirja esimene peatükk, nagu ka vaadeldav lõik. See ütleb meile, et Kristus on Jumala tarkus. Kui tee Jumala juurde oleks läinud tarkuse kaudu, oleks kristlus avanud pääsetee ainult vaimselt võimekatele ehk nn tarkadele, aga ristis olev vägi avab tee ka kõige vähem võimekatele. Paulus tahab öelda, et Jumala ees ei ole kasu mingist inimlikust tarkusest, viidates siinjuures sellise tarkuse ajutisele iseloomule – Jumal on teinud selle rumaluseks.
Jumal kummutab inimeste tarkuse ja teeb nende väljamõeldud süsteemid tühiseks. Paulus ütleb, et Jumal oma tarkuses otsustas päästa inimesed risti kaudu ja mitte ühelgi teisel moel – selline oli Jumala täiuslik plaan. Ristilöömine kui kristliku usu tuum aga polnud vastuvõetav ei juutidele ega kreeklastele, paganatele ega kogu ülejäänud maailmale, sest ristilöödud messias-päästja-lunastaja oli absurd-rumalus-narrus. See oleks olnud ilmselge Jumala nõrkuse avaldus. Aga rist ongi Jumala kõigeväelisuse nõrgim avaldus, mis ometi on tugevam kõigest, milleks inimene võib eales võimeline olla.
Philip Schaff, 19. sajandi ameerika teoloog, on öelnud, et ilma raha ja relvadeta võitis Naatsareti Jeesus enam miljoneid kui Aleksander Suur, Caesar, Muhamed või Napoleon, saamata haridust teadustes, heitis ta enam valgust inimlikele ja jumalikele asjadele kui kõik filosoofid ja õpetlased kokku.
Mis on nüüd saanud kõigist neist tarkadest, õpetatud meestest või neist, kel on olemas vastused kõigile küsimustele? Jumal on ju pööranud kogu selle maailma tarkuse rumaluseks.
Meie, inimesed, ei suuda Jumala päästet vastu võtta oma tarkuse kaudu, vaid pääsevad need, kes usuvad. Aamen.

linnas_tarmo2013

 

 

 

 

Tarmo Linnas,
Viru-Jaakobi koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Jumal kummutab inimeste tarkuse

Rm 15:8–13

Praegusel kohati hüsteerilisel kõigi võrdseks tunnistamise ja kõige võrdseks sundimise ajajärgul kipub varju jääma tõsiasi, et erinevused tähendavadki ebavõrdsust. Meeste ja naiste, noorte ja eakate inimeste, suurte ja väikeste rahvaste võrdsus võib teostuda mingil abstraktsel tasandil, tegelikus elus aga ilmneb, et igaühe kaasasündinud võimed ja loomus, elu- ja ajalugu annavad nii võimalusi kui seavad ka piiranguid. Kas vähemalt jumalariigis leiame võrdsuse?
Kui rahvastele hakati õndsust jagama, tekkis kohe järjekord. Kui paganad kohale jõudsid, olid juudid juba esimesed kohad hõivanud. Peagi selgus, et nad oli lausa kutsutud esimesteks. Kas see on ebaõiglane? Kui jah, siis oleks ka Jumal ebaõiglane. Kirjas roomlastele tõdeb Paulus, et ehkki Jumala juures pole erapoolikust, ei ole kõik rahvad siiski päris võrdsed – juudid on võrdsemad. Nemad saavad esimesena osa nii Jumala õnnistusest kui ka karistusest. (Vrd Rm 2.)
Enne, kui neid esimesi kohti himustama hakata, tuleb vaadata, mida need endaga kaasa toovad. Selgub, et esmatulijatele anti koos õndsuse tõotusega ka Seadus. See aga tõi selgelt esile, et Seaduse saajad ei suuda seda täita. Mis tähendab, et nad on – Seaduse tundmise ja siis selle vastu eksimise pärast veel enamgi – väärt mitte õndsust, vaid karistust. Andku siis oma koht neile, kes seda väärt on!
Aga järgmisi tahtjaid vaadates selgub, et nendegi süda pole puhas. Seadus, mis juutidele on kõigile nähtavalt üle antud, on paganatele kirjutatud südamesse. Oma loomu poolest Seaduse sätteid täita püüdes tunnistavad nad selle kehtivust ka endi puhul (vrd Rm 2:14j). Nagu selgub, pole nendegi olukord kiita. Nende mõtted, sõnad, teod ja tegematajätmised räägivad kohati risti vastu sellele, mida nad väidavad väärtustavat.
Mida lähemal on keegi Jumalale, seda heledamas valgusvihus ta seisab ning seda selgemalt tulevad tema puudused esile. Aga häda sellele, kes seisab kõrval ja parastab! Hämaruse varjus võivad tema eksimused jääda märkamatuks, aga olukord muutub kohe, kui ta ise valgusvihku satub.
Juutidele ilmutatud Seadus sisaldab sadu käske ja keelde. Meie tunneme neist peamiselt leerikoolis õpetatud kümmet käsku, Jeesus on käsud kokku võtnud ühe kaksikkäsuga: armasta Jumalat ja armasta ligimest. Aga viimaks ei ole sisulist vahet, kas meil on käske palju või vähe. Piisab ühestainsast, et kogu meie olemust lõhestav rikutus avalikuks saaks.
Pauluse tõdemus, et „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23) pole mitte retooriline liialdus, vaid tegelikkus. Taaveti psalmi tsiteerides ütleb Paulus ühtviisi juutide ja kreeklaste kohta: „Ei ole õiget, ei ühtainsatki, ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki.“ (Rm 3:10–12) Kui lood on nõnda, siis ei saa õndsaks vist keegi. Jumala Seadus teeb meid kõiki küll võrdseks, aga päris sellist võrdsust me ka ei tahtnud.
Nii ei jäägi muud üle, kui uuesti järjekorda asuda ning küsida, kas oleme küsinud ikka õiget asja ja saanud selle, mida vajame. Selgub, et Seadus kuulub õndsakssaamise juurde, on seejuures lausa hädavajalik, aga mitte selles mõttes nagu esmapilgul arvasime. Õpetades meile Jumala tahet osutab Seadus ka meie suutmatusele seda täita. Tuues selgelt esile, et oleme oma pattudega jõudnud ummikusse, juhatab see ainsa võimaliku pääsetee – Jeesuse Kristuse juurde. Ülestõusmispüha traditsioonilises Exsultet-hümnis lauldakse patu õnnistavast tagajärjest: „Ennäe Aadama õndsust toovat pattu, mis Kristuse surma läbi on hävitatud. Oo, õnnis süü, kui suure Lunastaja oled sa leidnud!“ See, mida pidasime needuseks, sillutas meie teed õndsuse juurde. Patt lahutas meid Jumalast, aga kui Seadus teeb selle lahknemise vastuvaidlematu selgusega nähtavaks, siis seda suurema selgusega saab nähtavaks ka Jumala heldus, kui ta läkitab meile Lunastaja.
Tulen tagasi eelnevalt esitatud küsimuse juurde, kas jumalariigist leiab võrdsust. Küsimusele võib vastata „ei“ ja „jah“. Ei, sest Jumal on maailma rahvaste seast valinud ühe, juudid, et sõlmida nendega leping, Seaduse andmisega teinud avalikuks nende patu ning lasknud oma Pojal sündida juudina. Jah, sest Seadus on kirjutatud kõigi inimeste südamesse ning Jeesuses Kristuses sõlmib Jumal lepingu kõigi rahvastega, nõnda et mitte ainult juudid, vaid ka paganad ütlevad talle „Immanuel, Jumal on meiega“. Temas täidetakse omadele – juutide esiisadele – antud tõotused ning temas saavad omaks võõradki – paganad –, kes hakkavad Jumalat ülistama tema halastuse eest, lauldes kiitust Issanda nimele ning pannes tema peale lootuse.

Toomet,Illimar

 

 

 

 

Illimar Toomet,
Märjamaa koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Seadus on kirjutatud kõigi inimeste südamesse

Rm 16:25–27

Eeloleva pühapäeva teemaks on kutse valmistada teed tulevale Issandale. Õigus tasandada teed ja teha väravad kõrgeks on kohane neile, kes seda tööd teha tahavad ja oskavad. Selleks, et tee tuleks tasane ja sirge, et käänakud, langused ja tõusud oleks õigesti ja hästi välja mõõdetud, tuleb päris palju vaeva näha. Seda enam on see keeruline, et meid ei ole kutsutud ehitama teetammi läbi soode ja rabade, vaid läbi inimsüdamete arvamiste ja mõtlemiste üksmeelsuste ja vastuolude.
Jutlust kirjutades paneb vaimulik ennast valmis rõõmusõnumi kuulutamiseks, et kogudusel oleks võimalus kohtuda Kristusega, kes tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis.
Ristija Johannes elas kõrbes ja ta kuulutus kõlas eemal inimasustusega paikadest. Tema sõnum Issanda tulemisest oli veenev ja jõuline. Tuleb parandada meelt, et pääseda Jumala vihast, mis tabab sõnakuulmatuid. Tema juurde tuldi lähemalt ja kaugemalt, et lasta end ristida. Meeleparandus ja ristimine olid ettevalmistus kohtumiseks Kristusega.
Johannese juurde läkitatud preestrid ja leviidid tahtsid teada saada, kas ta on Messias, Eelija või prohvet. Johannes ei andnud tunnistust endast, vaid Kristusest, kelle tulemist ta kuulutas kui hüüdja hääl kõrbes. Ta andis tunnistuse, toetudes prohvet Jesaja kaudu antud üleskutsele valmistada teed kõrbesse. Maanteed tuleb tasandada meie Issandale. Mitte kaupade ja reisijate veoks, vaid Kristusele, kes on tulemas.
Teda kontrollima läkitatud uurimiskomisjonile ütleb ta lihtsalt: „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.“
Johannese küsitlejad esindasid templit ja ohvriteenistust. See privileeg võis takistada neil mõista Ristija kuulutuse tõelisust vaatamata sellele, et nad tundsid pühakirja ja tõotusi Kristuse kohta. Nii sõnum peatselt saabuvast Kristusest kui ka selle sõnumi kuulutaja ei pruukinud mugavalt sobituda nende elukorraldusse, sest kui Ta on saabunud, siis see tähendab, et uus maailma ajastu on alanud. Mida ja kuidas siis nemad selles olukorras peaksid tegema ja olema? Küllap mõistsid nemadki, et kui uus on saabunud, peab vana kõrvale jääma. Sellises hirmus otsitakse pigem õigustust omaenese rumalusele kui tõde.
Kummatigi oli Johanneselgi seesama küsimus, kui ta läkitas oma õpilased Jeesuse juurde küsima: „Oled see sina või peame ootama kedagi teist?“ Johannes sai ammendava vastuse kohtumisel Jeesusega ja kui ta õpilased kurdavad, et Jeesuse jüngrid ristivad inimesi ja paljud lähevad Tema juurde, siis vastab ta rahulikult ja kindlalt: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu. Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ Johannese rõõm sai täielikuks. Seni aimamisi taibatud saladus oli saanud ilmsiks. Ta sai kinnituse Kristuse tulemise kuulutusele.
Nii pühakirja kui kiriku traditsiooni mõistmiseks on vaja eelteadmisi ja oskusi, mis aitavad mõista neis kätkevat sisu ja sõnumit. Mõistmine aga ei vii veel kokku Jumalaga, vaid on eelduseks, et võime ta ära tunda kui oma Issanda. Veel vastutusrikkamaks teeb sõnakuulutaja ülesande see, et evangeeliumis ei ole kutse kuningate Kuningat vastu võtta antud üksnes jutlustajale ega kogudusele, vaid kõigile.
Kiriku teed rajav töö on tunnistus sellest, et valmistutakse Tema tulemiseks kõikide rahvaste ja inimeste juurde. Jutluse koostamine on ülesanne, millega vaimulik valmistab ette eeloleva pühapäeva jumalateenistust. Jutlustamine on Jumala rõõmusõnumi kuulutamine apostel Pauluse evangeeliumi ja Jeesuse kuulutuse kohaselt, milles Jumal ise võib meid kinnitada. Jumalateenistus on koguduse võimalus kohtuda Kristusega, kes sündis maailma neitsi Maarjast. Ta tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis, et meid usule äratada ja seeläbi päästa viimsel päeval.
Ristija Johannese rõõmule ja meelekindlusele sarnaselt helisevad ka apostel Pauluse sõnad Jumala ülistuseks, millega ta võtab kokku ja lõpetab kirja roomlastele: „Sellele aga, kes teid võib kinnitada minu evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse kuulutuse kohaselt, selle saladuse ilmutuse kohaselt, millest on igavesest ajast vaikitud, nüüd aga on tehtud avalikuks ja prohvetite kirjade läbi igavese Jumala käsu kohaselt kõigile rahvastele antud teada kuulekuseks usule, ainsale, targale Jumalale – temale olgu kirkus igavesti Jeesuse Kristuse läbi! Aamen.“ (Rm 16:25–27)

Praats,Allan Viljandi Paulusse okt2011

 

 

 

 

Allan Praats,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Usu kuulekusest

Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!   Jk 5:7–8

Kui meie lapsed olid veel väiksed ja palusime neil aastaaegu nimetada, siis vastas kord väike tütreke vahvasti: „Kevad, suvi, sügis, advent!“ See tore jõulude ootuse aeg on taas kätte jõudnud, esimene advendipühapäevgi juba seljataga ja mitmel pool linnades-alevites tuled kuusel  süüdatud. Kas võiks tänase Jaakobuse sõnumi valgel nimetada seda ehk varaseks vihmaks? Jõulusõnumi seeme on külvatud, see on tähelepanu saanud, seda on kaunite advendi- ja jõululauludega kastetud, mitmes paigas jõulurahu välja kuulutatud. Nüüd oleme teise tugeva vihmasabina ootuses jõuluajal.
Advendiaja algusest jõulupühadeni on meil üsna lihtne aega rehkendada, aga paljude teiste sündmustega see nõnda ei ole. Ega vihmaperioodegi saa täpselt kalendrisse ette märkida. Mõnel aastal tulevad nad varem ja teisel aastal hiljem. Tänavu oli meil vihma nõnda palju ja hilja, et osa saaki jäi koguni põldudelt kätte saamata. Kuivas lõunamaa kliimas tähendab aga iga vihmasabin elu võimalust. Olin kolme aastakümne eest tudengina väikese grupiga kevadisel ajal Karakumi kõrbes matkamas. Ümberringi olid liivaväljad ja päike kõrvetas üsna tugevalt. Korraga märkasin üllatusega ühes orus väikeste õitsevate tulpida rida. Kui asja lähemalt uurisime, tuli välja, et tegemist on kuivanud jõesängiga. Eks vihmaperioodil oli seal olnud vett, mis tulbisibulad elule äratas, ja nüüd nad keset liiva õitsesid. See oli imeline vaatepilt!
Piiblis kõneldakse Jumala sõnast kui seemnest (Lk 8:11) ja samuti kui sademetest (Js 55:10–11). Millal see meie südameni jõuab, millal ta idaneb ja millal vilja kannab, võib igal inimesel olla erinev. Mõni elusündmus, olgu rõõmus või ka raske, mõni lapsepõlves kuuldud piiblilugu, mõni vanemate või vanavanemate õpetatud kaunis õhtu- või jõululaul või ka muu võib olla selleks varaseks vihmaks, mis ususeemnele idanemise annab. Otsekui kevadel aknalauale pandud kurgiseemned või herned, millele antakse niiskust ja millest varsti idud oma nina välja pistavad.
See on kaunis ja põnev aeg. Aga sellest üksi viljakandmiseks ei piisa. Idanenud seeme peab jõudma piisavalt sooja mulda ja saama ka edaspidi vajalikku kastet. Just selleks me vajame kirikut ja kogudust, Jumala sõna ja sakramenti, ühiseid jumalateenistusi, palvuseid ja vaimulikke laule, et kasvav usutaim saaks uuesti ja uuesti kastetud, võiks sirguda ja vilja kanda. Ja tänu Jumalale, et tänapäeval on need võimalused veelgi laienenud kristlike raadiote ja televisiooniprogrammide, virtuaalmeedia ning ajalehtede kaudu mille hulka kuulub ka meie oma armas ajaleht Eesti Kirik.
Lisaks varasele ja hilisele vihmale kõneldakse tänases sõnumis ka pikameelsusest. Vilksatas korra mõte läbi pea, et kas pikameelne inimene on see, kellel on nii-öelda pikad juhtmed, aga seda see muidugi ei tähenda. Pigem tähendab see kannatlikkust ja arvan, et teatava suuremeelsuse varjundiga. Apostel Paulus nimetab kirjas galaatlastele pikka meelt koguni üheks Vaimu viljaks: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus“ (Gl 5:22–23). Olin hiljuti Mustjala kirikus pidamas matusetalitust. Vanem mees oli kümme aastat kodus hoolitsenud insuldi tagajärjel voodisse jäänud abikaasa eest. Ta suhtus ise sellesse nii lihtsalt ja loomulikult. Niisuguste inimestega kohtudes ja sellistes olukordades hakkame vast mõistma, mida õigupoolest tähendavad pikameelsus ja armastus ning teised imelised Püha Vaimu viljad.
Viimase rõhuasetusena tänase kirjasõna varase ja hilise vihma ning pikameelsuse kõrval tahan tuua esile Jaakobuse sõnad: „Issanda tulemine on lähedal!“ Eks sellegi sõnumi üle on läbi ajaloo palju mõtteid vahetatud. Tundub, et ka apostel Paulus arvas end nende hulka kuuluvat, kes Issanda taastulemist oma ihusilmaga näha saavad, kuid ometi on temagi maised elupäevad juba sajandite eest ümber saanud.
Millal Issand tuleb? Mäletan sõjaväeaastatest, et kui mõni noorsõdur juhtus vanemate olijate käest kellaaega küsima, siis talle vastati: „Mis sul kellast, vaata kalendrisse. Kui kojumineku aasta on kätte jõudnud, siis hakka kella vaatama!“ Tõepoolest, kui kaks aastat ootamist, siis tunnid ja minutid ei oma nagu erilist tähtsust.
Me ei tea, kas Issanda taastulekut oodates peame kella või kalendrisse vaatama, aga kindel on see, et tema tulemine on lähedal! Ja kui ta on meie südamesse jõudnud, siis on ta juba kohal. Ja see võib toimuda ka enne jõulupühade kättejõudmist! Aamen.

Reinsoo,_Rene.5.2007

 

 

 

 
 

Rene Reinsoo,
Kihelkonna koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Issanda tulemine on lähedal

Lk 4:23–30
Hea kirikuline, hea lugeja, kuulaja, hea õde ja vend,
tõsiselt jumalasõna selgituseks nüüd sea valmis end!
On teemaks täna prohvetid ja nende austus kodumaal.
Üks neist elas me oma riigis veel üsna hiljutisel a’al –
kui mööda suure linna tänavaid prohvet Kaarel ringi käis,
kel sõnum oli mehine, üheselt selge ja rikkalt vaimu täis.

Ei prohvetil endal suurt rõõmu olnud oma kuulutusetööst,
kui päästa püüdis maad ja rahvast tulevast pimeduseööst.
Ta kuulutama pidi, et „häda tuleb“ ja „parandage meelt“,
mispeale sageli lihtsalt naerdi ja eemale hoiti tema teelt.

Veel kuulutas ta, et kel palvet lugeda varem oli vaev,
need palvetavad varsti kogu hingest ja seda iga päev.
Rahvas kuulas ja pilkas ning prohvetit häbitult loopis.
President näljaseks pidas, kindral nuuti andis hoopis.

Siiski häda tuli! Ja valusalt puudutas rahvast ja maad –
jäid tühjaks talud ja majad ning paljud teed ja ra’ad.
Kuid samas rahvale prohvet andis ka usku ja lootust,
et saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust.

Ta ütles: kui seda hoiab rahvas, see aeg püsima jääb,
nõndaks, et seda kõike mitu inimpõlve järjest nääb.
Aga suureliseks muutudes, unustades taas kord Looja,
tagasi võtab selle hea meie Vabaduseandja ja -tooja.

Nii on meile taas nüüd antud vabadus, rõõm ja rahu,
aga kas on nii, et see tihti mõttesse-meelde ei mahu?
Rahu jutuks on … Kuid näib – maailm vajab enam miist,
kel käes on järjest uuem, täpsem ja võimsam tapariist.

On kõiki asju, ahvatlusi nõnda palju kui ei iial varem
ja kõige rahva elujärg on saanud päevast päeva parem.
Ja siiski me ümber nii sageli  nurinat, kaeblust ja nuttu,
et vahel otse imestama peab, kuuldes kõike sellist juttu.

On kõike meil küllalt – ausalt tunnistama peab me keel.
Aga kas usku Poeg tulles leiab alles jäänud olevat veel?
Kas au sees Sõna ning kümme käsku on meil ikka siin
või tähtsam on ilma sära, kära … ehk ka joovastav viin?

Neid küsimusi mõtlikke kirjakoht me ette tänagi seab,
neile tõsimeelne ristiinimene alati ausalt vastama peab.
Kus oleks prohvet, karjane, kel ustav meel ja sirge selg?
Kes pole rumal, vaid kindel, aus, kel võõras oleks pelg
ning, kartmata kaotada kuulsust, oleks selged ta sõnad.
Poleks tähtsustki, kui „maailm“ teda seepeale mõnab.

Ütles kellamees Liblegi: „Ei kannata mitte üks sind,
kui tõtt talle ütled“, siis kalliks võib minna selle hind.
Ilustamata tõde kuulata sageli olla võib üsnagi valus,
et pole ime, kui prohvet ja ta kuulutus on pigem jalus.
Nii piinavalt valus – see, mis tõsi – kuuljaile võib-olla,
et kuulutaja nad parema meelega lükkaks kaljult alla.

Kuid prohvet kindlalt jätkab etteantud tööd ja teed,
ei seda muuda, ei väära mitte üks rahva pahameel.
Pole ükski prohvet tõesti olnud kuulus omal maal,
siiski ta kuulutus püsima jääb, sest ta sõnal on kaal.

Ütleb Issand ka – kui andnud Looja prohvetil’ väe,
võib juhtuda, et mitte igaühe silm prohvetit ei näe;
ei ole ju hea ja kombeks pärleid sigade ette heita,
nii prohvetisõnadki ennast argipäeva võivad peita.

Oli palju hädalisi, tõbiseid ja neid, kes jäänud leseks –
oli Jeesuse ajal, oli enne ja jääb neid ka pärastiseks,
kuid määratud ja seatud on see olnud ikka nõnda,
et prohveti abi saab aidata vaid hädalistest mõnda …
Miks nõnda? Looja tarkus see, mida mõista ei suuda,
nõnda see olnud algusest ja seda inimene ei muuda.

Kui prohveti avitus saab osaks vaid ühel või kahel,
siis kas mahajäetuna ei tunne meie iseennast vahel?
Siinilmas, kus ikka muret ja ahastust jätkuvalt meil,
olgem julged, sest Issand meiega on kõigil me teil.

Mis on meie mured? Eks seda igaüks enda puhul tea.
Ühel õnne justkui rohkem, teisel jälle lihtsalt ei vea.
Kui mure selles – oleks enam au, rinnas kard ja kuld,
lõpeks ikka nii, et see paraku vaid kaduvus ja muld.

Nii õnnis Lutherus ka seda seletas ning sellest sai aru,
julgedes olla kui prohvet, kui ümber oli võitlus ja maru.
Ja meie … Tundkem ära kõik Issanda prohvetid ikka,
saades aru – tihti neil polegi öelda mingit juttu pikka.
Selleks nad saadetud. Mitte saamaks kuulsust ja au;
las siis selleks kutsutuile jääda võim ja valitsejasau.

Kandes ustavalt Sõna ja pannes tähele Tema tahet,
hoidkem au sees sõnumit rõõmsat. Ja põlates pahet
andkem edasi väärtust, mis kantud meie päevini välja –
seda rooga kadumatut, mis saab kustutada hinge nälja.

Kord rahvas laulis – taeva kingitus, priius kallis anne –,
ka täna täis tänu olgu meie palves olev truudusevanne!
Olgu palveks meil omada alati mõistmist ja tarkust,
Loojat tänada kõige eest, panna tähele Tema kirkust!
Olgu meil tarkust ära tunda saadetud prohvetipale,
taibates ära nii sellegi, kes neist on õige, kes vale.

Eks ole – viimselt sõltub Looja armust kogu me elu –
nii iga eluhetk Tema poole olgu me püüd ja otsiskelu.

tsumakov, andres

 

 

 

 

Andres Tšumakov,
õpetaja reservis

Read more Comments Off on Saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust

Mt 25:14–30
Rahast ei sobi rääkida, ammugi veel kirikus – see mõte on nii levinud ja paraku vahel ka endal meeles mõlkunud. Ometi elame ju mitte veel taevariigis, vaid materiaalses maailmas ja seepärast peavad rahaasjadega tegelema ka kirikuinimesed.
Jeesus ei tunne mingit valehäbi, kui ta oma tähendamissõnas jutustab rahast ja selle kasutamisest. Tähendamissõna ei ole meile aga antud mitte äritegevuse õppimiseks, vaid see räägib taevariigi ootusest ja selleks valmistumisest. Isand on lahkudes jaganud sulastele oma varanduse, igaüks on saanud midagi vastavalt oma suutlikkusele. Tagasi tulles kiidab isand sulaseid, kes on talentidega kaubelnud. Ühtmoodi saavad kiita nii see, kes on teeninud juurde viis talenti, kui ka see, kes sai kaks. Kolmas sulane aga ei võtnud midagi kasulikku ette kas laiskusest või kartusest riskida, kuigi ka temal oli piisavalt aega ja võimalusi. Isanda ette astudes ei hakka ta end välja vabandama või andestust paluma oma tegevusetuse pärast, vaid esmalt annab ta hinnangu isandale, öeldes et see on vali mees. Eks isand laskub siis sulasega samale tasemele ning vali on ka tema vastus. Kolmas sulane toob tähendamissõnasse pinge, lahkheli, see iseloomustab sulase suhet isandaga, mis on samuti täis pinget, hirmu, süüdistusi.
Tihti ütlevad ka inimesed, et Jumal on karm, vägivaldne ja karistav. Nad süüdistavad teda, et ta nõuab seda, mida pole kunagi andnud, lõigates seda, mida pole külvanud. Ometi on ju kõik, mis meil on, üksnes Jumala and. Nagu ka talendid, mida sulased said, kuulusid tegelikult isandale, olid vaid antud neile kasutamiseks. Samuti kuulus isandale ka teenitud tulu.
Isand on andnud kõigile sulastele midagi, kõigil ei ole küll võrdselt talente, kuid on võrdselt aega ja võimalusi. Just nii tegutseb Jumal – ta on kinkinud kõigile midagi, igaühele tema suutlikkust mööda, sest Jumal tunneb oma lapsi. Ta on kinkinud meile aja ja vabaduse neid ande kasutada, ta ei sunni ega kontrolli, kuid nõuab aru, kui kord seisame tema ees.
Kena, et eesti keeles on sõna „talent“ kinnistunud mitte niivõrd muistse rahaühikuna, vaid eelkõige andekuse mõistes. Issand on kinkinud ka meile kõigile talente, andeid ja võimeid. Kellele rohkem, kellele vähem. Keegi ei ole aga täiesti andetu. Ja keegi ei tohi oma talente maha matta. Jumalariigi tööle ei kutsuta vaid üliandekaid superinimesi. Enamik inimesi, ka koguduseliikmeid, ongi just need ühe talendi sulased, täiesti tavalised inimesed, kuid ka nemad on igaüks oma osa andes olulised.
Me ei tea, kas kolmas sulane mattis oma talendi maha hirmust isanda ees või tundis ta end liiga alaväärsena teiste sulaste kõrval, kes said rohkem talente kasutada, või oli ta lihtsalt laisk. Kartus ebaõnnestuda, läbi kukkuda, enda võimekuse võrdlemine teistega ja sellest tingitud alaväärsus, samuti mugavus ja laiskus on põhjused, miks inimesed oma talendid kui anded maha matavad. Hirm ebaõnnestuda on nii inimlik ja loomulik, seda oleme tundnud kõik, kes rohkem, kes vähem.
Me ei tea, kas ja kui palju kartsid esimene ja teine sulane isanda rahaga tehinguid tehes. Ometi nad tegutsesid. Kui isand oli neile usaldanud raha ja andnud volitused selle kasutamiseks, siis talentidega kaubeldes nad mitte ainult ei vastanud usaldusega isanda usaldusele, vaid näitasid üles ka lojaalsust temale – see on isanda raha ja nemad on isanda teenrid. Kaubeldes tunnistasid nad isandast ja tema teenimisest avalikult.
Kui esimesed sulased oleksid samuti talendid maha matnud ja jäänud passiivselt isanda tagasitulekut ootama, oleks neile ilmselt sama karistus osaks saanud. Kui aga tehingud oleksid ebaõnnestunud? Kui nad kasu teenimise asemel oleksid isandale hoopis kahju toonud oma tehingutega? Me ei tea, milline oleks siis isanda vastus olnud, tähendamissõna ei räägigi sellisest variandist, ebaõnnestumisest. Isand oli jaganud raha sulastele, tundes nende võimeid ja võimalusi. Ja ta ootas neilt eelkõige ustavust, mitte vaid rahalist kasumit.
Kui Issand on meile jaganud andeid ja võimeid, siis neid kasutades ei peaks ka meie kartma ebaõnnestumisi. Jah, mitte alati ei pruugi kõik ettevõtmised hiilgavalt õnnestuda, kuid vigadest ju õpime. Kes komistab, aga ei kuku, astub pika sammu. Ebaõnnestumine võib olla probleem inimese jaoks, mitte aga Jumala jaoks. Issand ei nõua meilt, et oleksime alati edukad. Ta on meie juures, kui komistame, ta on meiega ka siis, kui kukume, ning aitab meid taas jalule. Ta vaid ootab, et me jätkaks teed, jätkaks tema teenimist nende talentidega, mida ta on meile kinkinud. Et ükskord tema ees seistes saaksime ka kuulda sõnu: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“
Aamen.

Ool,Tiina_Toplaan,Anti

 

 

 

 

Tiina Ool,
Kuressaare koguduse abiõpetaja

Read more Comments Off on Talentidest ja teenimisest