Kirikuaasta on lõppenud ning uus alanud. Juba paistab ka kalendriaasta lõpp ning on aeg möödunule tagasi vaadata. Selle aasta jooksul on palju, mida meenutada. Oleme tähistanud EELK 100. aastapäeva ning meeles pidanud reformatsiooni 500. aastapäeva. Tähtsaid sündmusi on olnud teisigi ning neid jagub ka uude aastasse.
Lõppev aasta on Eesti Kirikute Nõukogu poolt kuulutatud kaplaniteenistuste aastaks. See on andnud põhjust koos EKNi ja kaplanaatidega arutada, millised on meie rõõmud ja mured. Tuleb tunnistada, et kui rõõme on erinevaid, siis mure on pea kõikidel kaplaniteenistustel ikka ühine – järelkasvu vaevaline pealetulek. Raske on leida neid vaimulikke, kes oleksid valmis täitma kõik nõudmised, läbima koolitused ning olema valmis asuma riigi teenistusse. Siiski päris lootusetu olukord ei ole ning seni on kõik kaplaniteenistused endale töötajaid leidnud.
Sageli tuleb vaimulikega jutuks, et kaplanid võiksid olla rohkem seotud kirikuga. Ma olen sellega väga nõus, et iga kap­lan on eelkõige vaimulik ning pühapäevasel teenistusel kaasa teenimine on osa kaplani tööst. Kaplan ei saagi kirikust lahus olla, sest ta on oma kiriku vaimulik.
Alati saab muidugi rohkem ära teha, et side kiriku ja kap­lanite vahel oleks püsivam. Kaplan on oma piirkonnas töötav vaimulik, seega võiks olla loomulik, et ta osaleb sinodil ja praostkonna tegemistes. Mul on hea meel tõdeda, et saan oma piirkonnas pidevalt Tartu praostkonna informatsiooni nende tegemiste kohta, kuid nii mõnegi praostkonnaga on kaplani ühendus napp.
Selline vahetu side praostkonna ja selle vaimulikega annab ka kaplanile võimaluse tutvustada oma tööd ja teenimise valdkonda, olles samas osa kohalikust vaimulikust kogukonnast. See on oluline, sest kohati olen tundnud, et koguduse vaimulikel ei ole alati head ülevaadet kaplanite tegevusest ja tööst.
Ilmselt nõustub nii mõnigi kaplan minuga, et ääretult soe oleks, kui ka kogudused ei unustaks kaplaneid. Pühapäevase teenistuse kirikupalves võiksid kõlada palved ka kaplanite eest. Teevad ju kaplanid sedasama sõna kuulutamise tööd, mida koguduse vaimulikudki. Tõsi, seda küll sageli teistes oludes. Pean tunnistama, et kaplani töös on väga raskeid päevi ning ilma palve ja Jumala abita ei jõuaks seda tööd keegi teha.
Järgmisel aastal tähistame Eesti Vabariigi ning samuti Eesti Politsei 100. aastapäeva. Nende oluliste sündmuste kõrval jõuab esimese ümmarguse aastapäevani ka politsei kaplaniteenistus. Nimelt seisis 2008. aasta 13. jaanuaril politsei peakaplan Jaan Jaani Tallinna toomkiriku altari ees ning andis tõotuse ustavalt kanda Jumala abiga peakaplani ametit.
See kuupäev saigi kokkuleppeliselt politsei kaplanaadi sünnipäevaks. Tegelik töö kaplanaadi rajamiseks algas aga kaitseväe emeriitpeakaplani Tõnis Nõmmiku ja tulevase politsei peakaplani poolt juba varem ning toona rajatud vundamendil püsib politsei kaplaniteenistus praeguseni. Hea meel on tõdeda, et noorest east hoolimata on politsei kaplaniteenistus leidnud teiste kaplaniteenistuste kõrval väärika koha.
Praegu on politseikaplaneid neli. Lisaks on abiks üks abikap­lan. Sellise inimeste arvuga oleme üks väiksemaid kaplaniteenistusi teiste kõrval. Kui küsida, kuidas sellise arvu inimestega ära katta kogu politsei- ja piirivalveamet, siis saan vastata, et see õnnestub vaid siis, kui töötegijad on oma tööle pühendunud. Mul on väga hea meel tõdeda, et politsei kaplaniteenistus ühendab endas väga häid ja südamega töötegijaid.
Kaplaniteenistusele pühendatud aasta saab läbi, kuid kap­lanite töö läheb ikka hoogsalt edasi. Soovin kõikidele advendiajaks rohkelt õnnistust. Olgu hoitud meie maa ja meie pered. Andku Issand meile jõudu ning ärgem unustagem üksteist palvetes.

Lust.Valdo

 

 

 

 
Valdo Lust,
politsei ja piirivalveameti peakaplan

Read more Comments Off on Kaplan on eelkõige vaimulik

On olnud suur rõõm tähistada koos kogu maailma luterlike kirikutega reformatsiooni 500. aastapäeva. Pool tuhat aastat – see on maailma kristlikust ajaloost umbes veerand. Ühest küljest pole seda palju, teisest küljest on see piisavalt pikk aeg väärtuste kinnistamiseks, oma kultuuri loomiseks ja traditsioonide kujunemiseks. Kuid see on ka piisavalt pikk aeg, mille jooksul algselt tekkinud traditsioonid on jõudnud ka muutuda, uueneda või hoopis ära kaduda.
Luterliku kiriku liikmena on meil igati kohane pidada meeles oma usuisa Martin Lutheri eeskuju ja õpetust, laulda tema loodud laule ja lugeda tema kirjutisi. Koraal „Üks kindel linn ja varjupaik“ („Ein feste Burg ist unser Gott“) kui luterliku kiriku hümn on möödunud päevade jooksul kõlanud kümneid ja kümneid kordi. Nii oleme harjunud laulma, ja see on hästi. Traditsioonid kestavad, kõik on rahul ja rõõmsad. Ka uue lauluraamatu fookusgruppides kõlas arvamus, et traditsioonid meid kannavad ja neid tuleb hoida. Õige ta on, varasemate põlvkondade loodud väärtusi tuleb au sees hoida. Aga kas oleme ka mõelnud, mis on traditsioon? Kui pikka aega on vaja traditsiooni tekkimiseks? Ehk et mis see on, mida me peame hoidma?
Võtame kasvõi sellesama Martin Lutheri koraali „Ein feste Burg ist unser Gott“. Oleme seda harjunud laulma nii, nagu ta kiriku laulu- ja palveraamatus kirjas on. Järelikult see on traditsioon, sest me oleme alati nii kuulnud ja laulnud. Kas aga Martin Luther oma laulu ära tunneks, kui ta juhuslikult seda mõnes meie kirikus kuulma juhtuks? Ma arvan, et mitte. Ja temale omase otsekohesusega võiks ta hüüatada: „Mis laul see selline on? Mina ju niisugust muusikat pole loonud.“ Sama saaksid tõdeda paljud möödunud aegade heliloojad, kelle laulude algne kuju on moondunud.
Tõepoolest, reformatsioon toimus renessansiajastul, kus muusikalised ideaalid ja traditsioonid olid meie kaasajast küllaltki erinevad. Kõlavärvid, rütmika, harmoonia, instrumentatsioon. Ja siin tekibki küsimus, et millist traditsiooni me siis hoidma peaks. Kas seda, mida me ise lapsest saati mäletame, või tuleks pöörduda alguse juurde? Kui pikka aega on üldse tarvis traditsiooni tekkeks? Tänapäeva tempokas maailmas öeldakse vahel naljatamisi, et kui üritus toimub juba teist korda, siis on see traditsioon. Nali naljaks, aga küsimus jääb.
Sadu aastaid tagasi toimunut me keegi isiklikult ei tea, see aga ei tähenda, et me ei peaks teadaolevat mäletama. Peaksime välja otsima ja esitama luterlikku koraali sellisena, nagu ta on loodud. Ükski tänapäeva helilooja ka ei tahaks, et tema laulu paarisaja aasta pärast teiste rütmide ja muudetud meloodiaga lauldakse. Kes maailmas ringi on reisinud ja mõnes Skandinaavia või Saksamaa vm kirikus jumalateenistusel viibinud, on samu koraale teisiti kõlamas palju kuulnud. Nüüd lauldakse koraale rütmiseerituna juba ka Lätis, Venemaal, kõikjal restaureeritakse laulud sünnile sarnaseks. Üks rütmiseeritud koraal KLPRis tõepoolest on (KLPR 153), kuid see on ka kõik. Eesti ongi vist ainukene maa, kus koraal on jäänud valgustusaja ideoloogia tasemele.
Tänasel pühakutepäeval on paslik juttu teha ka novembri traditsioonidest. Eestlastel on olnud tore komme käia mardi- ja kadripäeval santi jooksmas. Oleme seda enam-vähem kõik lapsena või ka täiskasvanuna teinud. Pühakutepäeva ehk All Hallows’ Eve’i tähistamine meie rahvakalendrisse ei kuulu. Nüüd on uued kombed jõudnud ka Eestisse. Korraldatakse halloween’i diskosid ja õuduste õhtuid, meedia ja kauplused reklaamivad igasugust atribuutikat, mõtlemata üldse sellele, mis pühaga tegemist on. Ja need välismaised kombed on minu arust pühakutepäeva tegelikust olemusest kaugele läinud.
Miks peab pühakutepäeva tähistamiseks ennast mängult veriseks võõpama ja õudset häält tegema, mina aru ei saa. Ja kui halloween’i kummalist kaupa võib kauplustes juba oktoobris leida, siis mardi- ja kadrisanditamise abivahendeid pole ma meie müügivõrgus veel kohanud. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis, aga vähemalt Viljandimaal tuleb mardilaupäeval küll kommikott valmis hoida. Õnneks.
Lõpetuseks soovin kõigile head traditsioonide hoidmist. Nõnda, kui alguses oli, nüüdki on ja jääb. Aamen.

Jyrjo_Tuuliki

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Read more Comments Off on Millist traditsiooni hoida?

Jumala armust oleme taas võinud alustada usuteaduse instituudi akadeemilist õppeaastat. Valdavaks tundeks on tänu – Jumal on puudutanud südameid ja juhtinud otsustusi, et 25 meest ja naist on leidnud tee teoloogiaõpingute juurde. Kirikumuusika osakonda astujaid oli kolm. Esmaspäeval toimunud diakonikoolituse vastuvõtul ütlesime jah-sõna viiele sisseastujale ning nende ridade kirjutamise ajal sooritavad pro venia consionandi eksamit kolm kandidaati.
Mõeldes meie rahva ja kiriku suurusele, samuti teiste teoloogiliste kõrgkoolide kogemustele, on need numbrid igati arvestatavad. Kindlasti oleme igaüks andnud oma panuse sellesügisese vastuvõtu õnnestumisse, kuid me ei tohi unustada, et see on olnud ennekõike Jumala töö. Parafraseerides õpetaja Toomas Pauli, kes on öelnud, et üle kirikuläve ei astuta Jumala kutseta – nii ei tehta ka otsust teoloogiaõpinguteks ja kiriku teenimiseks ilma Jumala armuta. Inimene töötab ja palvetab, Jumal juhatab ja õnnistab.
Tänu põhjusi on loomulikult teisigi. Uute õppijate ja õppetöö jätkajate kõrval rõõmustame õppejõudude ja iga meie õppeasutuse töötegija üle. Rektorina tunnen uhkust, et meil on professorid ja õppejõud, kellele ei valmistaks raskust õpetada mis tahes Euroopa ülikoolis ning siiski on nad otsustanud anda oma annid usuteaduse instituudile ja meie kirikule. Lisandub töötegijate kõrge motivatsioon, milleta ilmselt keegi meist seda tööd pikka aega ja rõõmsa meelega ei suudaks teha. Meil on imeline hoone, väga head õppimistingimused ning mis peamine – vaimulik ja toetav atmosfäär, kus me kasvame ise ning kus kasvavad töötegijad Issanda kaunitele viinamägedele. Põhjust tänuks on küllaga.
Ent on ka murekohti, kui jälgida viimaste aastate vastuvõtu statistikat ja dünaamikat. Huvi teoloogia vastu selle klassikalises tähenduses on hakanud kahanema. Kui teoloogia magistrikursusele tulijaid on ainult kaks, siis kõneleb see number enese eest. Loomulikult on tänuväärne, et õpitakse diakooniat ja hingehoidu ning täiendatakse ennast kristliku kultuuriloo alal, kuid järjest aktuaalsemaks muutub küsimus meie kiriku homsest teoloogilisest tasemest ja kompetentsist.
Milline saab see olema? Milliseks kujuneb kiriku tõsiseltvõetavus, kui täisteoloogilise ettevalmistusega vaimulike arv väheneb? Kes on meie homsed teoloogia õpetajad? Siia lisanduvad õppimaasujate vanuselisest koosseisust tulenevad küsimused – enamik on nn teise karjääri inimesed, mis ei ole kuidagi alahinnatav, kuid ealiselt nooremate osakaal on väike. Praegune usuteaduse instituudis õppija on keskmiselt 43aastane. Me teame põhjusi ning see ei puuduta ainult meie kirikut ja teoloogilise hariduse andmist Eestis. Ometi peame nendele arengutele pöörama järjest tõsisemat tähelepanu nii oma koolituse kujundamisel kui kiriklikul mõtestamisel.
Ordinatsioonikoolitusega seoses võime märgata tendentsi, et pigem eelistatakse diakoni- kui preestriametit. Taas on põhjused võrdlemisi selged. Alahindamata diakoonilist teenimist, paneb siiski muretsema meie kiriku teatav diakoniseerumine. Mure keskmes pole diakonite arvu suurenemine, vaid tõsiasi, et paljud meie diakonitest täidavad koguduseõpetaja ülesandeid, milleks neil puudub ettevalmistus ning ordinatsioonist tulenev karisma ja meelevald. Ühinen nende häältega, kes kõnelevad omaaegse aseõpetaja institutsiooni sisseviimisest. Olemata ideaallahendus, oleks see siiski eklesioloogiliselt ja hariduslikult põhjendatum olukorrast, kus ordinatsiooni kahe esimese astme teenimise vahekord hägustub, mõjutades nii koolitust kui kirikut. Senisest enam vajame luterlikult põhistatud ja oikumeeniliselt avarat ametimõistmist ning meelekindlust selle praktikasse viimisel.
Palugem lõikuse Issanda kätte usuteaduse instituut, meie kiriku koolid ja kogudused ning kõik kiriku tegemised. Tema kätes on kutse ja õnnistus. Temal on lahendused ja võimalused. Tema annab raskuste keskel kannatlikkuse ja väe.

SanderOve_2017marts_TiiuPikkur

 

 

 

 

Ove Sander,
assessor

Read more Comments Off on Tänu katab mure kinni

24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi 99. aastapäeva. Riigi sünnipäevale lisab tähtsust lippude ja teiste sümbolite ilmumine tänavapilti. Tähtpäeva eel süüviks korra sellesse varjatusse, millest riiklikud sümbolid esmavaatlusel ei kõnele.
Sõnad, mida hümnina laulame, või lipp, mida kanname, on väärika ajalooga. Rahvushümniks saanud laulule kirjutas sõnad Voldemar Jannsen ja see kanti ette esimesel laulupeol 1869. Kui sinimustvalget 1884. aastal Otepääl õnnistati, kõlas «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» tõelise vaimustusega eesti üliõpilaste ja vaimulike suust.
Kindlasti oli väga tähenduslik selle laulu kujunemisel riiklikuks hümniks 23. veebruar 1918, kui Pärnu Endla teatri rõdul loeti ette manifest Eestimaa rahvastele ning ühise laulmisega kinnitati ajalooline akt – sellest hetkest oli sündinud iseseisev Eesti Vabariik!
Kui mul tuleb 24. veebruaril kaitseväe paraadi õnnistada, võtan seekord aluseks pühakirja sõnad, mis ütlevad: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle! Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid.“ (5Ms 32:7–8)
Positsioonides end oma pere järgi vanaisana, tunnen kohustust nii oma lastele kui nooremale põlvkonnale meelde tuletada, et kõigest 30 aastat tagasi vabanes meie rahvas painest laulda oma rahvushümni sõnu, kartmata repressioone.
Tõesti, seda on raske seletada noortele, kes on vabadusega üles kasvanud. Eriti raske selgitada neile, kes harjunud, et igal ajal võib istuda laevale või lennukile ja rännata terves maailmas. Kuidas rääkida suletud piiridest või keelatud laulust neile, kel vabadus kirjutada mida tahes ajalehtede kommentaariumides või internetis? Aga just endiste aegade võrdlusega saab edasi anda vabaduse tõelist olemust.
Mis oli siis selles laulus nii kardetavat, et see eelmise režiimi ajal oli keelatud? Kolmas salm, milles viide Jumalale, annab võimaluse noortele rääkida, et ka vabadus uskuda, st kuuluda kogudusse, oli piiratud või osal juhtudel võis isegi kaasa tuua sanktsioonid.
Kindlasti ei saanud tollastele võimudele meeldida ka teine salm, sest see kinnitas truuks jäämist oma isamaale. Võis ju moraalselt ebamugavalt mõjuda, kui hümni sõnadega meenusid isikud, kes avaldasid totalitaarsele võimule vastupanu ja jäid oma isamaale truuks kuni surmani. Pean silmas neid, kellest said märtrid või rahva seas poolsosinal räägitud lugude kangelased.
Tulles tänapäeva võtan mina hümni laulmist kui järjepanu korratavat tõotust – sedasama, mida truudusevandega on kinnitanud kõik kaitseväelased, avaldades valmidust kaitsta Eestit oma elu hinnaga. Vaadakem siis austusega kõigi nende peale, kes on paraadil või kodudes valmis esimese kutse peale kogunemiskohta ruttama.
Seoses paraadiga soovin tähelepanu osutada veelgi olulisemale. Meie rahvuslippude kõrval  lehvivad ka teised lipud. Tänast heitlikku maailma tajudes on julgustav vaadata, kuis meie kaitseväelaste kõrval seisavad liitlasüksused. Ka nemad on valmis meie vabaduse eest seisma ja meie koos nendega samade väärtuste eest.
Ühinegem siis hümni lauldes suurimaks palvetavaks kogukonnaks just kolmanda salmi ajal: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“

kutsar

 

 

 

 

Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Read more Comments Off on Ta olgu sinu kaitseja …

Igal aastal jaanuari lõpus on EELK vaimulikud kogunenud konverentsile. Käesolev aasta on erandlik. Kokkusaamine toimub sellel aastal maikuu 26. ja 27. päeval Tartus. Selleks on päris mitu põhjust. Esimene ja kõige tähtsam on kindlasti see, et tänavu möödub esimesest kirikukongressist 100 aastat. See kongress tõi kaasa suure muutuse meie kirikukorraldusse. Esimesel kirikukongressil Tartus 31. mail ja 1. juunil 1917 sõnastati Eesti vaba rahvakiriku projekt. Kongress kogunes Treffneri gümnaasiumi hoonesse. Kuid peagi selgus, et sealsed ruumid ei mahuta osavõtjate hulka ja kongress toodi üle tol korral veel ehitusjärgus oleva Tartu Pauluse kiriku kõrval asuvasse hoonesse Riia 25. Tartu Pauluse kirik on nüüd lõplikult valmis saanud ja on väärika tähtpäeva tähistamiseks kõige sobivam koht.
Teine põhus on see, et käesoleval aastal möödub 500 aastat meie kirikuelu veelgi enam mõjutanud reformatsioonisündmustest. Nende sündmuste kaalu ja tähendust tänapäeva jaoks koguneme hindama Tartu Pauluse kirikusse EELK juubelikonverentsile. Kuigi nende tähtpäevadega on läbi aasta seotud väga paljud ettevõtmised, kujuneb reformatsiooni 500. ja EELK 100. aastapäeva juubelikonverents Tartus meie kirikus selle aasta tippürituseks.
Kolmas põhjus selliseks kokkusaamiseks on seegi, et kord võiksid ühiseks konverentsiks koguneda erinevad koguduste töötegijad. Selleks on juba kaua soovi avaldatud, et kiriku töötegijad kasvõi harva kõik ühiselt kokku saada. Aastaid on küll peetud vaimulike konverentsi, koguduste juhatuseesimeeste konverentsi ja kirikumuusikute konverentsi. Nüüd on soov need kolm kõik ühiselt kokku kutsuda. Võib-olla jääb domineerivaks küll vaimulike konverentsi formaat ja juhatuseesimehed ning muusikud on kutsutud selles osalema. Siiski on nendes päevades varutud aega erinevatele kirikuelu töörühmadele isekeskis oma küsimuste arutamiseks. Eriprogramm vaimulikele toimub Tartu Ülikooli-Jaani kirikus, muusikud kohtuvad Tartu Maarja kirikus ja koguduste juhatuseesimehed jäävad oma asju arutama Tartu Pauluse kirikusse.
Esimene konverentsipäev algab Luterliku Maailmaliidu esindaja, Zimbabwe teoloogi Kenneth Mtatai ettekandega reformatsiooni globaalsest mõõtmest. Päeva teine pool jääks vaimulikele, juhatuseesimeestele ja muusikutele isekeskis sisustamiseks ja oma korrakohaste otsuste langetamiseks. Päeva lõpetab Tartu linnapea vastuvõtt koos tavapärase koosviibimisega koos lauakõnede ja uute töötegijate tutvustamisega. Seda osa aitab muusikaga sisustada EELK misjonikoor.
Teisele konverentsipäevale ootame  lisaks kiriku töötajatele kõiki koguduste liikmeid nii palju, kui kirikus ruumi on. Päev algab piduliku jumalateenistusega, millest on lubanud ülekande teha ka Eesti Televisioon. Sellele järgnevad konverentsi peaettekanne ja kaasettekanne teemal „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1).
Pärastlõuna on tervituste, kõnede ja arutlusringi aeg, millele järgneb kontsertpalvus koos EELK autasude üleandmisega.
Konverentsile registreerimine algab veebruari alguses. Registreerimisega seoses saab endale kindlustada majutuskoha ja toitlustamise teie poolt valitud toitlustuskordadel. Avatud üritustele pääseb ka ilma eelregistreerimiseta nii palju, kui kirikus on kohti, kuid need osavõtjad, kes pole eelnevalt registreeritud, ei saa konverentsi materjale ja nendele ei kindlustata toitlustamist.
Mitmed koguduste vaimulikud on ka avaldanud nördimust, et tavapärane vaimulike kokkusaamine sellel aastal ära jääb. See on igati mõistetav, sest me oleme kogenud ühise osaduse õnnistust. Ometi palvetame, et selle suursündmuse kaudu kogeksime veelgi selgemini meie kiriku ühtsust ning võiksime anda hea tunnistuse Jumala ühteliitvast armastusest ja hoolitsusest.
Teid kõiki Tartusse ootama jäädes ja Jumala õnnistust EELK juubelikonverentsile soovides

LuhametsJoel_juht

 

 

 

 

Joel Luhamets,
piiskop, korraldava komisjoni esimees

Read more Comments Off on Suurte tähtpäevade aasta

Jeesus palub ülempreesterlikus palves, et tema jüngrid võiksid olla üks. Üks nii lähedaselt kui Isa Pojas ja Poeg Isas. Seda kõike eesmärgil, et meil võiks olla usku Jeesusesse kui Isa läkitatusse. Et tema on meie Issand ja Õnnistegija. Meie tema lapsed ja rahvas.
Tundub, et Jeesuse palve – ning küllap tema palvega liidetuna meiegi palved – on hakanud viimastel aastatel eriliselt täituma. Kasutades emeriitpeapiiskop Andres Põderi sõnu aasta lõpul Pirita kloostris – „oikumeenia on 2016. aastal pikkade sammudega edasi astunud“.
Tõepoolest, mõeldagu õigeusu suurele ja pühale kirikukogule Kreetal, mida oli ette valmistatud 55 aastat. Vaatamata sellele, et puudusid neli autokefaalset kirikut, ei saa suurimadki skeptikud toimunut alahinnata. Küllap tuleb ühel päeval kokku ka kogu õigeusu kirik, mis seob endasse 300 miljoni inimese elu ja südame.
Usupuhastuspühal pidasid paavst Franciscus ja luterliku maailma juhid ühispalvuse Lundis. Kaks kirikut ühisest hällist ja ühistest juurtest palusid, et „mitte mineviku vastandumised, vaid Jumala ühtsusand näidaku suunda meie koostöös ja süvendagu meie solidaarsust“. Taas, kes julgeks selle sammu pikkust lühikeseks mõõta, sest ta viis kindlasti selles suunas, kus varsti istumegi ühes lauas. Armastuse täiuslikkuse osaduse lauas oma Issanda ja üksteisega.
Selgelt ja tuntavalt on ühtsusand puudutanud ka meie maad. Võime tänus nimetada Eesti Kirikute Nõukogu aastatepikkust teenistust. Konfessioonide langevaid piirdeaedu ületavaid kaplaniteenistusi ning kiriku ja tema liikmete igapäevast teenimist ühiskonna heaks.
Arvamuskujundajad ei soovi seda alati tähele panna, aga olematuks ei suuda nad seda rääkida ega kirjutada. On elu meedia silmade läbi ning ka too teine – palju tegelikum ja ühtsem elu. Just viimases kogeme Eestimaa kristlaste jõudsalt kasvavat ühist usku ja tunnistust.
Paari päeva eest lõppenud Eesti Evangeelse Alliansi palvenädal vaid kinnitas seda kogemust. Esmalt näitas ta Kristusele ning seejärel meile, kes me oleme ja mida suudavad armastuses kokku liidetud südamed.
Tänavu osales palvenädala ühistel jumalateenistustel üle 70 koguduse. Väikese Eesti kohta on see suur arv. Erilist rõõmu valmistas õigeusu õdede-vendade aastast aastasse suurenev kaasatus. Oluliseks ongi saanud, mida metropoliit Stefanus nii sagedasti on rõhutanud: „meie tunnistus saab olla vaid ühine“.
Tallinnas koguneti palvenädalat lõpetama Nõmme Rahu kirikusse. Pastor Ivo Unt Tallinna Nelipühi kogudusest jättis meiega kolm olulist sõna: lugu, julgus ja vastutus. Nendes sõnades oli midagi olulist igale kristlasele ja kogudusele. Samamoodi meie ühisele tunnistusele.
Lõpetuseks veel kord katoliiklaste ja luterlaste ühisavaldusest: kui me „läheneme üksteisele usus Kristusesse, palvetame üheskoos, kuulame üksteist, elame omavahelistes suhetes Kristuse armastust, siis avame endid kolmainu Jumala väele“. Aidaku meid selleks Jumal oma armu ja ühtsusanniga.

Sander_Ove2010 copy

 

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor

Read more Comments Off on Jumala ühtsusand

Olin meeldivalt üllatunud, kui eelmise aasta viimasel päeval potsatas vaimulike meililisti üleskutse Tartu praostkonnast, kus kõiki meie kogudusi kutsutakse osalema algatuses, mille projektinimeks on „Eestpalvekogudused“. Selle ühel hämaral advendi õhtupoolikul Maarja-Magdaleena koguduse pastoraadis sündinud idee kohaselt loositakse kõigi nende koguduste vahel, kes 10. jaanuariks andsid oma soovist teada, välja paarid, kes on ühe aasta jooksul teineteisele eestpalvekoguduseks. Tuleval aastal eestpalvepartnerid vahetuksid ja nii jätkuks see protsess igal aastal.
EELK Misjonikeskuse töötegija Helene Toivanen Tartu Maar­ja kogudusest kirjutab oma pöördumises: „Arvan, et teineteise eest palvetades muutub ka koguduse liikmete jaoks igal aastal üks kogudus tuttavamaks. See ei ole enam lihtsalt koha- või koguduse nimi Eesti kaardil, vaid see nimi saab sisu: päris inimesed oma rõõmude ja muredega, tõeline osadus palve kaudu, tõeline osadus Kristuses.“
Kuigi ma ei tea, kui paljud vaimulikud sellele üleskutsele reageerisid ning kas see sellisel kujul üldse ka teostub, on juba idee ise kutsuda meie kogudusi üles üksteist paremini tundma õppima küünlaid väärt. Olen töötanud kirikus ka nõukogude ajal ning mäletan seda solidaarsust ja õlatunnet, mis vähemalt vaimulike vahel oli kindlasti suurem, kui on praegu. Kui taasiseseisvumise järel läks paljudel kogudustel põhirõhk välispartneritega suhtlemisele, mis oli ka loomulik, sest sealt saadud materiaalne, aga ka vaimulik abi oli tollel hetkel ülioluline, siis nüüd võiksime ka oma kodusel Maarjamaal senisest palju enam julgustada ja toetada üksteist. Igal kogudusel on kindlasti oma tugevused, mida on võimalik teistega jagada, ning kõigilt, isegi kõige väiksematelt ja nõrgematelt, on alati midagi õppida.
Asetaksin selle üleskutse tänavu jõustuva haldusterritoriaalse reformi konteksti. Elame oluliste ümberkorralduste ajal, kus Eestimaa senine haldusjaotus suures osas pea peale pööratakse. Nii suuri ja ulatuslikke muudatusi tehakse ilmselt ainult korra sajandis. Haldusreform ei puuduta küll otseselt EELK koguduste elu erinevalt meie põhjanaabritest, kus valdade liitmine tähendab automaatselt ka selle territooriumile jäävate koguduste liitumist. Kogudused jäävad meil endiselt edasi kandma seda kihelkondlikku printsiipi, mis sai alguse juba kaheksa sajandit tagasi ning on kõik võimud, valitsused ja riigikorrad vapralt üle elanud.
Kaudne mõju on sellel kõigel siiski olemas. Et väga paljudel kogudustel on välja kujunenud head koostöösuhted valdavalt oma kihelkonna piiridesse jäävate omavalitsustega ning mitmed kogudused ja vallad on sõlminud ka omavahelised koostöölepingud, tuleb need haldusreformi tulemusena kindlasti üle ja ümber vaadata. Seda, kas ja kuivõrd on sündivad suurvallad huvitatud ka selle äärealadele jäävate koguduste toetamisest, näitab aeg.
Kõige selle juures olen sügavalt veendunud, et sõltumata ajast ja ühiskonnakorrast peitub kiriku tugevus just tema koguduste olemasolus, nende vaimulikus kohalolekus. Tegutseva kiriku või palvekoja olemasolu ühes külas, alevis või linnas on tegelikult märgilise tähendusega ka nende inimeste jaoks, kes ise sinna sisse ei astu, kuid teavad, et seal aetakse ka nende asju. Küll teiste vahenditega, kuid mitte kehvemalt. Olen kogenud vallajuhtide siirast tänulikkust, kui nad on kuulnud, et nende jaoks tähtsatel või ka rasketel hetkedel on nende pärast kohalikus kirikus palvetatud.
Olen imetlenud äsja igavikku kutsutud ametivenna Harri Reinu missioonitunnet, kes siis, kui ametlik pensioniaeg kätte jõudis, otsustas minna Ruhnu saarele, et seal „maailma ääres“ saada paljudele vaimuliku teenimise eeskujuks. Tema täitis oma ülesannet rõõmsalt ka siis, kui kuulajateks olid ainult inglid. Kui EELK-l oleks võimalus kedagi pühakuks kuulutada, siis Harri Rein oleks kindlasti üks väheseid, kes seda vääriks.

Kukk,Mihkel

 

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees

Read more Comments Off on Paluge ja teile antakse …

Prohvet Jesaja kirjutas enam kui 700 aastat enne Kristuse sündi võrsest, mis sirgub Iisai kännust: «Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja» (Js 11:1). Iisai oli kuningas Taaveti isa nimi. Sellest kuulutusest möödus ligi kaheksa sajandit ja Jumal täitis oma lubaduse, saates oma Poja jõululapsena inimeste keskele. Kristus pidi prohveti ennustuse kohaselt taastama kuningriigi, mille rajas Iisai noorim poeg Taavet ja mis Jesaja ajal oli juba kaotatud. Jeesusest sai uus võrse, sirgudes vana kännu sügavatest juurtest.
Ka kahekümne viie aasta eest iseseisvuse taastanud Eesti iseseisvuse võrse sirgub sügavate juurtega kännust, mida peeti aastakümneid surnud puuks. Meie maa ja rahva kaheksa sajandi pikkused kristlikud juured on tugevad. Ennast kristlike juurte küljest lahti käristamisega kaasneb närbumise ja hääbumise oht, nagu juhtub iga juured kaotanud võrsega.
Evangeeliumis, mida jõuluõhtul kõikides kirikutes loetakse, räägitakse karjastest, kes ruttasid inglitelt saadud sõnumiga Petlemma sõime juurde, kus ootas püha perekond: Jeesus, Maarja ja Joosep. Evangelist Luukas kirjutab: «Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames» (Lk 2:19). Ka meie ei saa unustada seda, kes me oleme ja kust tuleme. Asjakohaselt kõlavad Hendrik Visnapuu luulesõnad: Me oleme Maarjamaa oksad. Arvates, et me pole jõule tähistades ristirahvas, raiume end lahti juurtest ja esivanemate kristlikust pärandist – oma väärtusvundamendist.
Õnneks võib Jõululaps teha imet igaühe juures. Selleks tuleb sirutuda tõelise valguse poole just nõnda, nagu üks noor puu sirutab oma oksad ikka kõrgemale ja kõrgemale sinna, kus on päike. Jõuluvalgus pole aga nähtav palja silmaga, vaid seda tuleb otsida usu- ja südamesilmadega. Jeesus on enese kohta ütelnud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) Sirutugem Maarjamaa okstena ikka Kristuse valguse poole!
Jõulurahu algab hetkest, kui pöörame pilgu endalt ligimesele ja ligimeselt Jumalale. Jõululapse sõim on seal, kus on armastus. Jõuluöises Petlemmas oli selleks paigaks loomalaut. Olgu seekordsete jõulude ajal Jõululapse sõime asukohaks iga armastusega täidetud koda nii linnas kui maal!
Soovin õnnist jõulupüha ning kirgastatud elu Kristuses uuel Issanda aastal 2017!

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Peapiiskopi läkitus jõulupühadeks ja algavaks Issanda aastaks 2017

Üks mälestuspilt jõululaupäeva õhtust. Suur tuledesäras kirik, kaunid orelihelid, rahvast nii palju, nii palju, et ei taha äragi mahtuda. Tahaks kirikusaali pääseda, aga ei, kuna oleme hiljaks jäänud, siis enam ei mahu kuhugi istuma. Suundume mööda treppi ülespoole, rõdudele. Trügime rahva vahelt läbi, et natukenegi midagi kuulda-näha, kui äkki käib sõbrannade reast läbi hirmusosin «Mata õps!». Kõik teadsid, et kui kirikus näed õpetajat, tuleb sellest ainult paksu pahandust. Trügime kohe ummisjalu tagurpidi tagasi, trepist alla, peites oma nägusid. Kirikust välja, ehk ta ei näinud meid.
Seisatame korraks välistrepil ja mõtleme, mida edasi teha. See oli ka selge, et üks korralik jõuluõhtuline pidi kindlasti ära käima Kuperjanovi haual – sinna lausa pidi minema, muidu polnud nagu «päris». Kus see täpselt asus, seda meist keegi ei teadnud. Ja miks just Kuperjanovi haud, ega me sellestki suurt aru saanud. Aga liigume vaikselt teiste varjude kannul, kuni vaatame – vist ongi. Küünlad põlevad, aga rahvas on justkui peidus, puude taga liiguvad vilksamisi varjud. Küünalt polnud me taibanud kaasa võtta, no ja midagi justkui ei toimunud ka. Aga põnev oli. Olgu veel öeldud, et mõnda meist lugupeetud õpetaja siiski nägi ja tagajärjeks tuli käia seletusi andmas.
Sellise jõuluõhtu kirjelduse peale imestavad kindlasti nooremad inimesed, kelle vanus esimese poole sajandi sisse jääb. Miks peaks kartma kirikus õpetajat kohata? Või Kuperjanovi haual käima? Vanema generatsiooni esindajad tundsid ehk ära, et eelnev kirjeldus pärineb 1980ndate algusest, kas 1982. või 1983. aastast Tartu Peetri kirikust. Nõukogude võim püsis veel.
1980ndate lõpus toimunud kirikussetungi nutame ikka aeg-ajalt taga ja õhkame, et küll olid ilusad ajad. Jutlusteski kuuleme vahel mõtet, et küll siis oli ilus ja hea, rahvas tahtis kirikusse tulla, aga nüüd käiakse ainult jõululaupäeval. Vähe sellest, et aastad ateismi on kogu rahvuse mõttemaailmale oma jälje jätnud, nüüd on hea eeskuju presidendi näol ka olemas.
Kirikut meist enamikule igapäevaelus vaja pole ja seal käimist nõuda ei saa. Aga nagu väidab suurem hulk eestlastest: keegi kuskil kõrgel ikka olemas on. Kuidas seda miskit nimetada ja mis usk see on, nad ei tea. Aga jõululaupäeval tuleb kalmistul ja kirikus käia, seda teavad kõik. Nii tundubki eesti rahvas justkui jõuluusku olevat.
Minu arust on hea, et eestlane vähemalt jõululaupäevalgi kirikus käib. Omamoodi on see justkui püha rituaal, meenutamaks repressiooni ja keeldu, tahtmist köidikuist pääseda, tahtmist ise olla ja ise teha, ise mõelda ja ise eksida, ise tõusta ja ise otsustada. Ja ise ka vastutada. Jõulupüha on eestlase jaoks justkui vabaduse sümbol, meenutus repressioonist ja vabaduseihalusest. Küllap see meenub ka meie presidendile, sest vabaduse hoidmine ja väärtustamine käib selle ametiga kaasas.
Muidugi on eestlase jõuluarmastus vesi äritegevuse veskile. Peale selle, et kauplused juba oktoobris jõulumaaks muutuvad, hoogustub jõuluäri ka virtuaalselt – meiliposti ei taha enam varsti avadagi, iga teine kiri on kutse jõuluostule, olgu pakutavaks küttegraanulid ja pelletid, triiksärgid, kindlustus või miski muu vajalik.
Alati ei saa aru ka muusikutest, kes kõik korraga justkui unest ärkavad ja üksteise võidu tuuritavad. On see soov jõulusõnumit kuulutada või, rõhudes eestlase jõuluarmastusele, võimalikult head äri teha? Üks ei pruugi muidugi teist välistada ja ka tulule orienteeritud kontsert võib head vilja kanda, tuues inimesed kirikusse ja pannes mõtlema elu väärtuste üle. Ja kui inimene saab tunda rõõmu, soojust ja hoolivust, siis tahab ta teine kordki naasta, olgu sõbra laulatusele või enda leeripühale.
Kuusepuu jõululaupäeval koju tuua, ehted ja küünlad külge riputada, verivorstide lõhnas ja küünlasäras luuletusi lugeda ning «Püha ööd» laulda. Kalmistul esivanematele küünal süüdata ja kirikus käia – me võime seda nüüd julgelt teha. Vabaduse märgiks teemegi. Kohtumiseni siis jõululaupäeval!

Jyrjo_Tuuliki

 

 

 

 

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Read more Comments Off on Jõulupüha kui vabaduse sümbol

Kogudustes algas novembris valimiste periood, mis kestab järgmise aasta märtsini. See toob muudatusi koguduste juhtorganite koosseisus ja töös. Uued valitavad kaastöölised vajavad kaasaaitamist, et oma koguduse töösse panustada. See, kuidas kogudus uued valitud liikmed nõukogus või juhatuses vastu võtab, näitab koguduse juhtimise tugevust või nõrkust. Uus inimene ei oska ise küsida, kuidas üks või teine koguduse valdkond töötab. Siin on hea võimalus pühendada uuele liikmele aega, et ta tunneks end kollektiivis teretulnuna. See aitab kasvada tema motivatsioonil kogudusetöösse panustada.
Enne valimisi on ettepaneku tegija selgitanud, kuhu ja milleks uut kandidaati kutsuda võiks. Eks iga inimene on ka ise võimeline eeltööd tegema. Ei ole aga välistatud olukord, kus ettepanek rolli võtmiseks koguduses tuleb ootamatult ja otsustada on vaja kiiresti. Kui oleme leidnud kaastöölise, siis on sageli valiku tegemise aluseks usaldus, et teised aitavad. Aitamist ei tohi ära unustada. Pean kõiki koguduse organite liikmeid kaastöölisteks.
Koguduse vaimulik juht on õpetaja. Nõukogu tööd juhib samuti õpetaja. Arvan, et ka juhatuse töös on koguduse õpetaja see, kes koostöös juhatuse esimehega tegelikult tööprotsessi suunab ja juhib. See tähendab, et ka uued nõukogu, juhatuse, revisjonikomisjoni liikmed ja sinodisaadikud vajaksid oma töö alustamiseks õpetaja ja juhatuse esimehe aega, et kogudusetöö ja -eluga paremini kurssi saada.
Koguduse kui organisatsiooni töö tugevus ei sõltu pikas perspektiivis mitte tugevatest solistidest, vaid eesmärgiteadlikust meeskonnatööst ja usaldusest. Eesmärgiteadlikkust ja usaldust aitab luua ja arendada ühine töö planeerimine. Nõupidamised, kokkusaamised ja kommunikatsioon on ühise planeerimise töövormid. Need aitavad paremini mõista juhi poolt või ühiselt seatud eesmärke ja samal ajal inimesed, kes koos on, õpivad üksteist paremini tundma ning usaldama. Õpitakse nägema ka kaastööliste erinevusi ja erinevaid arvamusi. Õpitakse ühise eesmärgi nimel tegema koostööd, vaatamata erimeelsustele ja -arvamustele.
Üheskoos kogudusetööd planeerides on võimalik seada sihte, mis ei sõltu hetkeolukorrast. Täna võib olla koguduses olukord, kus mõni töö või tegevus on seiskunud. Üheskoos mõeldes ja lahendusi otsides võivad sündida ideed, mis aasta või paariga on teostatavad. Koguduse tugevus on usus, aga usk on iga inimesega kaasas ja kui see kõik kokku liita, võib sündida suur usk ja suur ime. Jumal on see, kes usu annab, aga oluline on Jumalast antud usku näha mitte ainult endas, vaid ka oma kaastöölistes, keda Jumal meie kõrvale on andnud.
Raha vähesus ei tähenda jõuvarude vähesust. Raha on vaid üks osa kiriku- ja kogudusetöös. Muidugi mitte vähetähtis, aga siiski mitte kõige tähtsam. Sooviksin näha koguduste ja kogu kirikutöö tasandil rohkem seda, et oma kaastöölises ja koguduseliikmes näeksime Jumala kingitud väärtust. Koostööd, ka kiriku sees, takistavad sageli usaldamatus ja isiklikud ambitsioonid. Probleemid on enamasti ületatavad ning lahenduste leidmise üheks eelduseks on kokkusaamised ja suhtlemine. On inimesi, kes on väljendanud oma lugupidamatust koosolekute pidamise suhtes. Julgen nendele kinnitada, et hea töökoosolek on ikkagi asendamatu osa tööprotsessi juhtimises.
Valimised koguduses toovad meie vabatahtlike sekka uusi toredaid inimesi. Koguduse juhtidena on meie vastutus tutvustada neile meie koguduse tööd, eesmärke ja inimesi. Need inimesed on meie ettepaneku vastu võtnud ja usaldavad meid. Teeme kõik selleks, et usaldus ei kahaneks ja motivatsioon oma koguduse töösse panustamiseks kasvaks.
Kui vajame nõu või juhendamist, siis saame pöörduda misjonikeskuse poole ja tellida oma kogudusele juhtimiskoolituse (vt http://www.eelk.ee/et/kiriku-korraldus/valimised-201617/koolitus-koguduse-juhtorganitele-ja-tootegijatele/).
Uutele liikmetele pühendumine uuendab ka pikemat aega koguduse organites kaasa töötanud inimeste tahet uue energiaga koostööd teha. Meie ühiskonnas ja võib-olla isegi koguduses ei saa kõik inimesed aru kirikutöö väärtusest ja eesmärgist, aga kõige tähtsam on see, et ise oma kutsumust väärtustame ja ustavad oleme. Head advendiaega ja häid koosolekuid!

Leevi REinaru2016dets

 

 

 

 
Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja

Read more Comments Off on Anded ja võimed