11.
Nende tegevuse geograafiline areaal oli lai ning nad tegutsesid paljudes Euroopa maades, kus evangeelset usku on kuulutatud ja selle vaimus elatud – Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Põhjamaades, Itaalias ja mujal. Kõigil neil naistel on olnud reformatsiooni kontekstis väga oluline roll kas reformaatorlike ideede levitajatena, nende toetajatena või evangeelsete ideede levikule kaasaaitajatena, kasutades oma ühiskondlikku ja poliitilist mõjuvõimu, et toetada evangeelses vaimus jutlustajaid ja õpetlasi.
Reformatsiooni tähendust naistele on traditsiooniliselt käsitletud kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on selles nähtud naiste olukorda halvendavat mõju, sest kloostrite tegevuse lõpetamine reformatsioonist mõjutatud piirkondades vähendas naiste võimalusi hariduse ja vaimuliku elu praktiseerimiseks. Teisest küljest on toonitatud reformatsiooni kui protsessi, mis andis naistele emana täiesti uue rolli – emadust mõisteti kui kutsumust ning selle kutsumuse järgimist usuliseks tegevuseks.
Naiste hariduse seisukohast olid hiliskeskajal kloostrid kesksed institutsioonid. Need minetasid oma tähenduse reformatsioonist mõjutatud piirkondades, kus kloostrid tegevuse lõpetasid. Ka reformatsiooni levikualale jäänud naiskloostrites suhtuti reformatsiooni erinevalt. Osa nunnadest võttis evangeelsed ideed väga meelsasti ja kiiresti omaks, samal ajal kui teine osa oli uute ideede levimisele ja omaksvõtmisele ühemõtteliselt vastu ning soovis järgida oma vaimulikku kutsumust nunnana. Nii reformaatorite ridades kui vastaste seas oli kõrgelt haritud naisi, kes vastasid reformaatorite väidetele oma piiblitundmisele ja haritusele tuginedes.
Martin Lutheri ja tema lähedaste kaastööliste seas oli mitmeid endisi nunnasid, kellega abielludes panid evangeelsed vaimulikud aluse täiesti uuele ühiskondlikule fenomenile. Evangeelsete vaimulike abiellumine ning sellest arenema hakanud pastoraadikultuur sai ühiskondlikuks mudeliks ning mõjutas kogu Euroopa perekonnakultuuri. Abielu nähti reformatsioonis pigem kui vastastikusel lugupidamisel tuginevat liitu, mitte aga niivõrd varanduslikul seisul ja vanemate või sugulaste kokkuleppel põhinevat kooslust. On arvatud, et just reformatsiooni tulemusel lõpetati korraldatud abielude sõlmimine.
Väga mitmed reformatsiooni mõjutanud naistest alustasid tegevust väga noorena ja paljudel oli „elutöö“ 35. eluaastaks juba tehtud. Samas tuleb silmas pidada, et keskmine eluiga oli võrreldes tänapäevasega väga madal. Neid, kes jõudsid 40 eluaastani, käsitleti juba kui soliidses vanuses olevaid isikuid. Naistel oli keskmiselt 6–7 last. Laste suremus oli antisanitaarsetest oludest ja epideemiatest ning haiguspuhangutest tulenevalt suur – 40–50% lastest suri enne 12. eluaastat. Ligikaudu 12% naistest elas 16. sajandi alguses kloostrites, kuhu jõukamate perede tütreid saadeti sageli nende endi tahte vastaselt. Peale vaimuliku pühendumise kloostrites või abielu ei olnud naistel muid alternatiive enese elatamiseks.
Reformatsioonist rääkides ei saa mööda vaadata tolleaegsest ühiskondlikust kontekstist – 16. sajandi Euroopas oli 85% rahvastikust talupojad, kes elasid vähem kui sajast inimesest koosnevates külades. 10% kuulus keskklassi ning vaid 5% elanikkonnast moodustas ülemklassi ja need olid kas ülikud või vaimulikud. Suurem osa jõukusest ja võimust koondus viimati mainitutele. See oli taust, mis ümbritses reformatsiooniaja naisi.
Kirjalikke jälgi reformatsiooniaja naised oma keskaja ametiõdedega võrreldes tähelepanuväärsel määral ei jätnud. Need, kes kirjutasid, olid tavaliselt aadlisoost daamid või kloostrites kirjutama õpetatud endised nunnad. Nii mõnigi endine nunn, kellest ka käesolevas järjeloos on kirjutatud, leidis endale uue rolli pastori abiaasa ja pastoraadi perenaisena. Kuulsaim neist oli mõistagi n-ö evangeelse usu ema Katharina von Bora. Reformatsiooniga sai alguse kiriku pidev uuenemine ning see andis naistele varasemast suurema võimaluse osaleda meeste kõrval kirikutöös ja koguduseelus, aga ka akadeemilises elus.
Oma sageli tagaplaanile jääva tegevusega osutavad reformatsiooniga seotud naised, et Kristuse teenimine ei sõltu ajastust, kohast ega soost. Ka meie luterlikus kirikus on ajast aega olnud neid söakaid naisi, kes on peamiseks elus seadnud Kristuse järgimise, olgu siis kas pastori abikaasana, kirikuteenijana, jutlustajana või vaimulikuna. 2017. aastal täitus EELKs 50 aastat esimese naisvaimuliku ordineerimisest ning sama aasta lõpus sai kirikuvalitsus esimest korda ajaloos ordineeritud naisvaimulikust liikme. See on väärikas punkt väga tihedale, sisukale ja aastapäevale vääriliselt tähistatud juubelile ning tunnustus evangeelses vaimus teenivatele naistele EELKs.

Novembrist 2017 Eesti Kirikus ilmunud reformatsiooniaja naisi käsitlev sari on olnud põgus sissevaade väga laia teemasse, mis kindlasti vajaks edasist uurimist ja käsitlemist ning seda ka Eesti kontekstis. Kui artiklid on äratanud huvi reformatsiooni mõjutanud naiste vastu tervikuna, on artiklite sari täitnud oma eesmärgi.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Lõpp.)

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 11. osa

Christian Agricola signatuur.

Abielludes oli Mathias Katharinat vannutanud olema emaks vaestele ja põgenikele, selle kohaselt ka Katharina tegutses. Katharina kirjutab: „Abiellumisest alates olen võõrustanud mitmeid suurepäraseid ja õpetatud inimesi nende põgenemisel ja trööstinud neid nagu Jumal on öelnud: „Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!“ (Js 35:3).“
Lisaks põgenike eest hoolitsemisele oli ta ka kirjavahetuses nende kaasadega, keda julgustas oma usus kindlaks jääma. Tulijate hulgas oli mitmeid usuteadlasi, mh Johan Calvin. Hiljem käisid Zellide juures ka mitmed teised teoloogid. 1529. aastal toimunud debatt Lutheri ja Zwingli vahel tõi Strasbourgi samuti mitmeid oma aja mõjukaid reformaatoreid, keda Zellid võõrustasid. Katharina kirjutab: „Sel ajal kui armsad isandad Oecolampadius ja Zwingli siin olid, toimetasin 14 päeva teenijatüdruku rollis ja toitu valmistades.“ Suurt majapidamist aitasid Katharinal toimivana hoida mõned Strasbourgi lesestunud prouad. Lisaks käisid abiks almustest elavad inimesed.
Ajalugu tunneb kristlikku mõtlejat ja kirjutajat, usupõgenike vastuvõtjat ja külalislahket võõrustajat Katharinat ka kui pühendunud haigete, väetite ja surijate eest hoolitsejat. 1641. aasta katku ajal hoolitses ta südikalt paljude Strasbourgi elanike eest, tuues nii mitmedki surma lävelt tagasi, k.a oma abikaasa. Küllap kinnitasid need sündmused tema usku valitud tee õigsusesse – tema roll oli teenida sõna ja teoga.
Katharina valdas sõna nii kirjalikult kui suuliselt. Nii näiteks pidas ta – erinevalt toonastest tavades – 1548. aastal abikaasa matustel jumalagajätukõne. Pärast abikaasa surma kaitses viimase õpetuslikke seisukohti ja enda usulisi veendumusi kirjalikus väitluses Ludwig Rabusega, kes oli Zellide peres kostilisena elanud, hiljem Mathias Zelli ametijärglaseks saanud, kuid aja jooksul reformeeritute vaateid ja tavasid kritiseerima hakanud. Katharina kannatus katkes ning ta asus Rabusega avalikku debatti. Seegi oli oma aja kohta väga julge otsus. Just sellest väitlusest kirjutatu sai kõige märkimisväärsemaks osaks tema kirjalikus loomingus.
Ka leseaastatel jätkas Katharina vaenatud protestantide kaitsmist ja nende eest hoolitsemist. 1561. aastal Katharina, keda Ulrich Zwingli kirjeldas kui inimest, kelles saavad kokku Maarja ja Magdaleena omadused, haigestus ning kutsuti 1562. aastal ajast igavikku. Tema maised säilmed puhkavad abikaasa ja laste säilmete kõrval Strasbourgi kalmistul.
Katharina oli võimekas naine, kes pühendas oma elu evangeelses vaimus teenimisele ja reformaatoriliku õpetuse edasiandmisele ja kinnistamisele. Võrreldes enamiku reformatsiooniaja naistega oli Katharina tegevus erandlik, sest ajastust tulenevalt nähti naise rolli ühiskonnas teistsugusena – tasase, kuuleka ja perekesksena. Katharina on näide naisest, kes ennast neist ühiskondlike tõekspidamiste ja tavade mustrist läbi murdis. Samuti erineb ta mõnest teisest reformatsiooniaja häälekast naisest selle poolest, et tema tegevus ei pälvinud märkimisväärset kriitikat ja ägedat vastuseisu. Tema elulugu on näide sellest, et reformatsiooni levimisel ja kinnistumisel oli oma roll ka naistel ning seda mitte üksnes pere ja majapidamise eest hoolitsejatena, vaid ka sotsiaalse ja ühiskondliku vastutuse kandjatena ning reformaatorlike veendumuste levitajatena sõnas ja kirjas.
Kirjutised:
• Den leydenden Christglaubigen weybern der gemein zů Kentzigen minen mitschwestern in Christo Jesu zů handen (1524)
• Entschuldigung Katharina Schützinn (1524)
• Von Christo Jesu unserem saeligmacher (1534–1536)
• Klag red und ermahnung Catharina Zellin zum volk bey dem grab m: Matheus Zellen pfarer zum münster zu Straßburg (1548)
• Ein Brieff an die gantze Burgerschafft der Statt Straßburg (1557)
• Den Psalmen Misere (1558)

Pirjo Olavitütar Agricola: piiskopi abikaasa ja ema
Ajaloost ei ole palju teada neid juhuseid, kus ühele naisele kingitakse võimalus olla oma elu jooksul piiskopi abikaasa, aga ühtaegu olla ka emaks piiskopile, kuid just nii oli see Pirjo Olavitütrega (Pirjo Olavintytär, Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui), kes oli Soome olulisima reformatsiooniedendaja ja soome kirjakeele looja Mikael Agricola (1510–1557) abikaasa ning Tallinna piiskopi ja Haapsalu administraatori Christian Agricola (1550–1586) ema.

(Järgneb.)

Kristel Engman

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 5. osa

5.

Evangeeliumi imperatiiv
Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole üllatav, et Jumala tahet väljendab kõige paremini armastusekäsk. Jumal annab eeskuju oma tegude ja olemusega. Taas peame osutama Jeesusele Kristusele, kelles see armastus ilmnes (Rm 8:39). „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline,“ ütleb Jeesus (Lk 6:36). Kui temalt küsitakse suurima käsu kohta, siis ta vastab: „[...] armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega […] [ja] oma ligimest nagu iseennast. Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:29–31).
Siin on koos kaks käsku. Jumala ja ligimese armastamine ei ole üks ja sama. Ligimese armastamine ei tähenda Jumala armastamist ega vastupidi. Neid ei tuleks omavahel segamini ajada. Jumala armastamine avaldub selles, et kummardatakse ainult Jumalat. Liturgia kuulub ainult Jumalale (Mt 4:10). Mis tahes inimese isikukultus on taunitav. Seevastu diakoonia kuulub ligimesele. Tema vajab abi, solidaarsust ja tähelepanu. Põhimõte on: „Kandke üksteise koormaid“ (Gl 6:2). Seega on meil vaja eristamisoskust. Armastusel on mitu nägu. Lõppkokkuvõttes on aga siiski ainult üks käsk – see kohustab armastuseks, st selliseks suhtumiseks, mis saab soovida ainult head.
See ei ole lihtsalt üks paljudest käskudest, vaid üldine kõlbluse kriteerium. „Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:40). Paulus ütleb: „Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:10). Kui mõni ettekirjutus on armastusekäsuga vastuolus, tuleb ettekirjutus ümber sõnastada või tühistada. Me näeme seda Jeesuse ja variseride väitluses hingamispäeva pühitsemise üle. See on vaid üks näide paljudest. Igal juhul soovib Jumal näha humaanset maailma. Seda ei ole võimalik saavutada vähemalt minimaalse armastuseta. Kuigi armastus on liiga sageli kasutatud sõna, ei ole võimalik ilma selleta hakkama saada. Pigem vajab see kaitset kuritarvituste eest. Piibellikust seisukohast ei ole armastus niivõrd tunne, vaid pigem tahe. See, kas ma armastan oma ligimesi või mitte, sõltub viimselt sellest, millise suunaga on minu tahe nende suhtes. Ma võin soovida oma vaenlastele head ka siis, kui nad mulle tegelikult ei meeldi. Me oleme lunastatud tänu sellele, et Jumal armastab vaenlast. Jumala halastus on suunatud vahet tegemata kõigile inimestele. See kutsub patuseid tagasi Jumala osaduskonda.
See toimub ilma surve ja sunnita. Kui armastus on ehe, siis see ei tekita sõltuvussuhteid. See annab vabaduse. Meie jaoks peaks tunduma üsna hämmastav, et tähendamissõnas kadunud pojast ei hakka isa vastu vaidlema, kui poeg otsustab isakodust lahkuda ja nõuab endale oma osa pärandusest (Lk 15:11–12). Isa laseb tal minna. Samuti ei seo Jeesus jüngreid enda külge. Ta lubab neil vabalt ära minna, kui nad temaga ei nõustu (Jh 6:66–67). Siiras järgimine põhineb vabal otsustusel. Ilma armastuseta halastus teenib mõnda muud eesmärki ja mõjub seetõttu saajale alandavalt. See ei kehti armastusest sündinud halastuse korral. Sel juhul on eesmärk võtta ligimest partneri, mitte alluvana. Selles hoidutakse üleolevast kohtlemisest ja käsutamisest.
Eelkõige aga vajab armastus motivatsiooni. Armastus ei teki käsu peale. Sellepärast selgitatakse Uues Testamendis käsku tegutseda Jumala tegutsemisega. Me peame armastama, sest Jumal on meid armastanud. „Me armastame, sest tema on meid enne armastanud,“ öeldakse Johannese esimeses kirjas (4:19). Sarnast mõtet väljendab Jee­sus tähendamissõnas südametust sulasest (Mt 18:21–22). Vastastikuse andeksandmise kohustus tuleneb Jumala andestusest. See kehtib kõlbluse kohta üldiselt: käsule eelneb alati Jumala halastusteo meenutus.
Halastuse kogemus motiveerib meid head tegema. Imperatiiv lähtub sellest allikast. „Sa tige sulane!“ ütleb isand tähendamissõnas. „Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?“ (Mt 18:32–33). Heategija tunneb ennast narristi, kui abi saaja süda jääb kõvaks. Täpselt seda küsib ka apostel Paulus: „Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Rm 2:4). Küsimus on selles, kuidas teha sellest headusest õigeid järeldusi.
Kui keegi keeldub seda tegemast, kannab ta märkimisväärset kahju. Loomulikult võib väita, et me võlgneme midagi Jumalale. Aga kes või mis on Jumal? Tänapäeval soovitakse üha enam ilma Jumalata religiooni. Nähtavasti ei ole see mõiste enam sünnis. Inimesed tahavad uskuda, aga teisiti kui minevikus.
(Järgneb.)
Gottfried Brakemeier

Read more Comments Off on Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 5. osa

4.

Kõik võib olla kena, kuid mul on mure meie mõttelaadi pärast. Liitlassõdurite siin olekut kiidame oma sõnavõttudes eduks kaitsepoliitikas, selle asemel et leppida selle kui suure ohu vastase abinõuga. Igale maale on parem, kui seal ei ole muid relvakandjaid peale omade.
Kiitleme tasakaalus eelarvega, kuid jätame mainimata, et märkimisväärne osa kuludeks saadud rahast ei ole teenitud meie tööga. Oleme uhked väikese riigivõla üle, kuid ei mõtle perede võlgadele. Ka sellel suvel on nende laenujääk üle kolmandiku sisemajanduse kogutoodangust. Kuid tarbida tahame ju nüüd ja kohe, mitte tulevikus.
Õigusriigi, kus maksaks seadus, oleme saanud. Isegi nõnda suurel määral, et õigust nõudes kohustused kahe silma vahele jäävad. Kui kõrgete riigilõivude pärast iga mees kohtusse just ei lähe, siis juhul, kui mäng küünlaid väärib, minnakse küll. Vähemalt jääb selline mulje riigihangete vaidlustamisel. Õigus on parem kui omavoli, kuid seadusele toetudes suhetele vormi andes jäävad need elutuks. Elu annab armastus ja armastuse riik olgu meie püüe.
Võime tunnistada koos neitsi Maarjaga, et Looja halastus kestab põlvest põlve, kui teda kardame. Kuid meeles peame pidama, et südame meelelt ülbed pillutatakse ja troonidelt tõugatakse võimukad. Me oleme seda näinud ja olnud tunnistajaks. Maarja kiituslaulu sõnad kehtivad ka meie kohta.
Püsimiseks peame lootma Loojale rohkem kui suhetele, mis sageli ajutiseks võivad osutuda, ja kaduvatele asjadele. See ei tähenda, et me oma töö sõprade leidmisel ja hoidmisel ning oma koja rajamisel tegemata jätame, kuid vale lootus teeb vaeva tühjaks. Kui oleme unustanud, siis õpime uuesti Teda kõige hea eest kiitma.

Vootele Hansen
(Lõpp.)

Read more Comments Off on Veerand sajandit priiust 4. osa

3.

Mõte iseseisvusest oli 1989. aasta teisel poolel valdav, küsimus oli iseseisvumise viisis: kas eraldudes Nõukogude Liidust, millega oleks kaasnenud siin alaliselt elavate inimeste kodanikuks saamine ja vastutus Nõukogude Liidu tegevuse eest, või okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamise nõudmise teel.
Viimaks jäi peale õigusliku järjepidevuse põhimõte. Viimased aastad enne iseseisvuse taastamist olid viljakad ettevalmistusajad. 20. augusti järgseks vahepalaks oli majandusliku eriolukorra väljakuulutamine. Järsku oli puudus pea kõigest ja uusi talonge kaupade saamiseks tuli talvel 1991/1992 pea iga nädal. Bensiini müüdi auto kohta 20 liitrit kuus ja tehnilisse passi tehti ostu kohta märge.
Eriolukord kuulutati välja, kuid rakendusakti vastuvõtmise eel polnud ülemnõukogus enam kvoorumit. Valitsusjuht astus tagasi, uus valitsus kaotas talongid, vabastas kütuse hinnad ja letid täitusid kaupadega ning bensiini sai vabalt osta, kui raha oli. Rubla kaotas ostujõudu iga päevaga. Juuni 1992 tõi krooni ja põhiseaduse.
Minu arvates oli 20. augusti otsuse olulisim osa Põhiseaduse Assamblee kokkukutsumine. Põhiseadus on võimaldanud korraldada valimisi, valitsusi moodustada ja umbusaldada, vähemusvalitsustel töötada ning taganud põhiõiguste kaitse ka kohtus.

Sügisel 1992 valiti riigikogu ja president. Ees seisis mitu tööd: põhiseaduses ette nähtud institutsioonide moodustamine ja nende tegevuse aluseks olevate seaduste vastuvõtmine, omandireformi läbiviimine ja välissuhete edendamine.
Omandireformi põhimõtetega oli tööd teinud Eesti Kongress ja aluste seaduse vastu võtnud ülemnõukogu juunis 1991. Reformi osadeks oli vara riigi omandisse jätmine, munitsipaliseerimine, erastamine ja tagastamine või kompenseerimine. Igaüks, kellele tema vanem pereliige oli näidanud viimasel Vene ajal ristikive, vasktorus hoitud taluostulepingut või ka linnas asuvat perele kuulunud maja, sai aru, et tagastamine vastab suure osa rahva õiglustundele.
Suurim mure tekkis tagastatud majade üürnike õiguste kaitsega. Alguses tundus, et Vene sõjaväe lahkumisel vabaneb piisavalt elamispinda, mida omavalitsused saavad kasutada, kuid see asus kas vales kohas või müüdi linnakassa täitmiseks asumisõiguse nime all sinna üürilepinguid.
Omandireform, nii nagu ka rahareform, viidi suures osas läbi vastu meile saabunud nõuandjate soovitusi. Öeldi, et edukas on erastamine senisele ettevõtte juhtkonnale. Eestis müüdi suur osa ettevõtete varast avalikul enampakkumisel või siis suurem osa aktsiatest nn tuumikinvestorile ja ülejäänu natsionaliseeritud vara kompensatsiooniks antud erastamisväärtpaberite eest.
Kas sel või muul põhjusel, aga endistele liiduvabariikidele omast oligarhide kultuuri meil ei tekkinud. Omandireformi kõrval ja sellega halvasti haakuvalt toimus põllumajandusreform. Majandi reformikomisjon tegi üldkoosolekule ettepaneku ja nii reform käis. Igas kolhoosis või sovhoosis omamoodi.

Välissuhete osas oli peamine edu selles, et Vene armee väljaviimist nõudes polnud me üksi ja 31. augustist 1994 ei olnud Eesti kontrolli all oleval alal enam võõraid garnisone. Järgnes seaduste ühtlustamine Euroopa Liidu õigusega, et saada ELi ja NATO liikmeks. Teise maailmasõja alguse sündmuste mõjul ei tahtnud Eesti enam olla üksi, vaid koos liitlastega. Kuigi 1990ndatel arutati Euroopas ja ka teisel pool Atlandit, kas on enam NATO-l mõtet ja rolli.
Kuhu me oleme veerandsajandiga jõudnud? Eesti on oluliste rahvusvaheliste organisatsioonide liige – ÜRO, OSCE, WTO, NATO, ELi, OECD, Schengeni viisaruumi osaline – ja meil kehtib ühisraha euro. Samas on julgeolekuolukord muutunud ning heidutamaks võimalikku ründajat on meie maal liitlaste sõdurid ning nende lennukid valvavad meie õhuruumi. Välisraha toel on algatatud mitmeid tegevusi, olgu selleks nõustamine naiste turvakodudes või teedeehitus, ja omaosaluse katmiseks oleme mujal kokku tõmmanud.

Priiks saamine võibki kesta kaua, peaasi, kui me ise end ei orjasta. Ka kakssada aastat tagasi Eestimaa kubermangus jõustunud pärisorjuse kaotamine ei muutnud kõike üleöö. Linnadesse ja teistesse kubermangudesse asumise vabadus rakendus siis, kui maal oli vähemalt sada tuhat täiskasvanud talurahva seisusest meeshinge, perekonnanimede panek vältas mõnda aega.
Talu rendi eest tuli teokohustust kanda ja kindlustunne talupidamiseks tuli alles 1858. aasta seadusega, mis lühiajalise rendilepingu asendas pikaajalisega, keelas talumaa muutmise mõisamaaks ja võimaldas kergemini talu päriseks osta.

Vootele Hansen

(Järgneb.)

Read more Comments Off on Veerand sajandit priiust 3. osa

2.
Samas olid lääneriigid nõudnud tegusid, mis tõestaks sõna- ja mõttevabaduse austamist Nõukogudemaal, ning enne Reagani visiiti vabastati osa poliitvange.

Augustis moodustati Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG) ja 1988 talvel tehti ettepanek Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomiseks. Need kuud ja järgnevad kaks aastat oli hirmu ületamise aeg. Tollast ametlikku pressi lugedes ei taju ajavaimu. Ikka hoiatati äärmuste eest ja kutsuti üles hoiduma paadi kõigutamisest, kuid inimesed soovisid ja nõudsid iga päevaga üha rohkem õigusi. Polnud vahet, kas kuuluti Rahvarindesse või mõnda muusse äsja tekkinud organisatsiooni.
Nelipühadel 1988 tegid preestrid Ardalion Keskküla, Rein Õunapuu ja Einar Soone ettepaneku Eesti Kristliku Liidu moodustamiseks. Detsembris toimus asutamine. Järgmisel aastal asutasid kirikujuhid Eesti Kirikute Nõukogu, mis on ristiinimeste ühises tegevuses häid vilju andnud.
Nõukogude Liit oli vormiliselt föderatsioon, kuid seda juhtis ühtne partei. Seetõttu oli liitriigiks olemine deklaratiivne, puudusid õigusaktid, mil viisil liiduvabariik oleks saanud oma õigusi teostada, nagu ei saanud kohtus kasutada konstitutsiooni paragrahvides olevaid loosungeid suurtest vabadustest.
Riigi juhtkond otsustas muuta riiki ühtsemaks ja välja käidi liiduvabariigi õigusi (mis olid küll ainult paberil) kärpivad konstitutsiooniparandused. Sügisel 1988 toimus Nõmme Rahu kirikus noorte konverents, kus Illar Hallaste tegi ettepaneku avaldada protesti just teatavaks saanud konstitutsiooniparanduste vastu. Nii osutus kirikunoorte koosolek üheks esimeseks järgnevatel päevadel alanud vastuseisul Moskva kavadele.

Samal konverentsil andis usuasjade voliniku asetäitja teada, et Eestisse lubatakse tuua piibleid, minu mäletamist mööda 15 000. Järgnevatel aastatel toodi neid mitu korda enam ja trükki läks ka Toomas Pauli tõlgitud Uus Testament. Õigusaktid keelasid endiselt kirikus laste-, noorte- ja naistetöö, hoolekande ja lugemistoad, kuid kogudustes neist keeldudest enam ei hoolitud. Kokkusaamisi ei varjatud sünnipäeva või muu taolisega.
Eesti NSV Ülemnõukogu otsustas võimaliku NSVL konstitutsiooni muudatuse eel, 16. novembril 1988, et üleliidulised seadused kehtivad siin vaid nende registreerimise korral, ja tegi ettepaneku sõlmida liiduleping. Kuid ülekohtu paljastamisel ei jäädud suurema autonoomia nõudmisel pidama.
Jõulupühadel 1988 anti tööinimestele vabad päevad ja jõuluõhtu jumalateenistus toomkirikus kanti üle televisioonis. Meenus noorteõhtu Kaarli kirikus 1981, mil sai teatavaks uudis Poolast. Sõjaväelasest diktaator Wojciech Jaruzelski oli ära jätnud komandanditunni ja öise liikumiskeelu, et inimesed saaksid osaleda jõuluöö teenistusel. Meil külas olnud vanem vend nentis, et kõik kuningad ja paganad peavad lõpuks jõululast kummardama.

24. veebruaril 1989 tegid kolm organisatsiooni ettepaneku Eesti kodanike esinduskogu valimiseks, selleks kodanike registreerimiseks ja töö tegemiseks kodanike komiteede moodustamiseks. Lähtuti põhimõttest, et kuigi riik on okupeeritud ja annekteeritud, on rahvas endiselt alles ja peab saama oma tahet väljendada. Märtsis asutati Illar Hallaste korraldamisel esimesed komiteed. Aasta lõpuks oli kodanike registreerimine saavutanud hoo ja järgmise aasta veebruaris valiti Eesti Kongress.
Enne ülemnõukogu 16. novembri istungit nähti Eestis ka üle poole sajandi mitme kandidaadiga valimisi. Ülemnõukogu oli valitud partei juhtimisel n-ö kõiki rahvakihte esindavana. Kvoodi järgi oli noori ja vanu, mehi ja naisi, töölisi, teenistujaid jne. Ei olnud võistlust, et saada esindajaks, ja erinevate ettepanekute jõuproovi.
Nüüd hakkasid ülemnõukogu liikmed tagasi astuma ja asendusvalimistel kandideerisid mitmete liikumiste esindajad vabale kohale. 1989. aastal valiti NSVL Rahvasaadikute Kongress, kus oli küll mitmel viisil valituid (üldrahvalikult, ametiühingute, komsomoli, partei, loomeliitude jne kaudu, seega osales mõni inimene valimistel korduvalt), kuid kandidaate oli üles seatud ühele kohale mitu. 1990. aastal valiti Eesti Kongress ja viimane ülemnõukogu, mis 105 liikmega (neist neli Nõukogude armee esindajat) oli alaliselt tegutsev kogu.
Kirikute uksed olid otsustavate päevade eel avatud, et inimesed saaksid palves Kõigevägevama ette tulla. Kui paljud kodus käed risti panid, ei või inimene teada. Mõeldes teistele Nõukogude Liidu piirkondadele ja Jugoslaaviale, olime me küll imelise hoole all. Verd meie tänavatel ei voolanud ja pikaajalist vastasseisu, nn külmutatud konflikti ei tekkinud.

(Järgneb.)

Vootele Hansen

Read more Comments Off on Veerand sajandit priiust 2. osa

Soome-ugri vaimulike XIII konverents peeti 17.–21. augustini Petrozavodskis. Pildil seitse aastat tagasi valminud kirik. Tiit Salumäe

4.
Koosolek kandis pealkirja «Evangeelne vabadus – ajalooline ja rahvuslik identiteet» ja eeskätt soomlastest osalejatele pakkus suurt huvi Marianna Matrai-Szabo ettekanne, milles oli põhjalik analüüs sotsialistlikust ajastust Ungaris, mis suuresti kehtis ka teiste postsotsialistlike riikide kohta. Ettekandes kõneldi, kuidas ideoloogilise indoktrinatsiooni tingimustes oli sotsialistlikes riikides võimalik kirikus säilitada evangeelne vabadus.
Oluline oli ka Ingeri kiriku esindajate osavõtt, mis tõi kirik­likule kaardile ka selle rahva, kes oli aastakümneid olnud otsekui peidus.

Lapual
2000. a koosolek toimus Lapual ja sellest võtsid osa senini kõige suurema arvu riikide esindajad: Soome, Ungari, Eesti, Rumeenia, Jugoslaavia, Venemaa (Ingeri). Eestist oli kuus delegaati: praost T. Hanschmidt, praost A. Kiir, õp M. Salumäe, õp R. Tas­muth, üliõpilane A. Sipos (hiljem Laats) ja üliõpilane I. Vaino. Arvestades sellega, et järgmine kord Rumeenias oli viis ja ülejärgmine kord Ungaris vaid neli esindajat, tuleb seda arvu lugeda väga väikeseks.
Tasuks mõelda sellele, et taolisest kristlikust hõimuvendlusest kantud konverentsil võiks olla meilt rohkem esindajaid ja selleks võiks eraldada ka rohkem raha. Soome kirik on pidanud normaalseks 30 inimese saatmist. Sellest küll pooled esindavad Pappisliitto, aga mitte keegi meie poolt ei keela vaimulike konverentsil saata oma esindust, kui selleks vajadust tuntakse. Allakirjutanu küll tunneb.
Lapual toimunud koosoleku teemaks oli «Piiril». Lapua koosolek võttis vastu ka pastorite konverentsi uue töökorralduse, samuti reeglid soome-ugri kohtumiste korraldamiseks.

Kolozsváris
Järgmine koosolek peeti 2004. a Rumeenias Kolozsváris (Cluj/Klausenburg). Kuna Põhja-Rumeenias (Transilvaanias-Siebenbürgenis) on peaaegu kõigil kohanimedel ajaloolistel põhjustel kolmes keeles nimed (rumeenia, ungari, saksa), siis tekitab see segadust nende juures, kes ei ole nende nimedega ja ajalooga tuttav. On väga traagiline, et pärast pööret Rumeenias ja piiride avanemist on enamik seal sajandeid elanud sakslasi Siebenbürgist lahkunud ja ajaloolised ning kultuurilised väärtused jäänud ilma õigete peremeesteta.
Eestist oli konverentsil viis esindajat: õp A. Sipos, õp K. Soom, õp M. Salumäe, õp V. Ehasalu, õp. P. Kaldur. Koosoleku teemaks oli «Traditsiooni tähendus luterliku identiteedi säilimisel». Ilmselt ei ole see temaatika oluline ainult väikestele, diasporaas elavatele ja tegutsevatele kirikutele, vaid tänapäeva globaliseeruvas ja ühtlasi ilmlikustuvas ühiskonnas kõikidele kirikutele.

Révfülöpis
Järgmine, 2008. a koosolek oli küll algselt planeeritud Eestisse, aga tehnilistel põhjustel ei osutunud see võimalikuks ja toimus Ungaris Balatoni järve ääres Révfülöpis. Kohal oli 68 esindajat kuuest riigist. Teemaks oli «Usu emakeel» ja see oli vahest esimest korda, kui pärast raudse eesriide langemist ei käsitletud Euroopa muutumise protsessi ega rahvusküsimusi.
Keskenduti selgelt eri kirikute teoloogilistele ja vaimsetele teemavaldkondadele, kusjuures iga maa tõi oma rõhuasetuse: ungarlased käsitlesid usu emakeelt liturgia ja jutluse, eestlased muusika ja laulude ning soomlased palve seisukohalt lähtudes.

Tartus
XII soome-ugri vaimulike konverents toimus 2012. a Tartus teemal «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas». Kuigi koosolek toimus Eestis, oleks meie kiriku delegaatide arv võinud olla tunduvalt  suurem osa võtnud veidi alla 20 inimesest. Meiepoolseks peakorraldajaks oli Kadri Põder.
Kuigi on kostnud hääli, mis ei pea niisugust kokkutulekut enam vajalikuks, on siiski erineva ajalooga, erinevate kogemustega, erineva teoloogiaga ja ka erineva mõtlemisega vaimulike edaspidine kokkusaamine väga vajalik, seda enam et soomeugrilasi on kokku vähem kui 30 miljonit (luterlastest soomeugrilasi) ja mitte keegi teine ei korralda niisuguseid kohtumisi meie eest.

Peeter Kaldur

(Lõpp.)

Read more Comments Off on Hõimukirikute rahvusvahelise suhtluse ajalugu 4. osa

andeksand7.

Jumala kogudus maa peal on andeksandmise osaduskond. See andeksand, mida Jumal on esmalt osutanud meile, kuulub olulise osana tema riigi juurde. Inimene, kes eitab teise õigust andeks saada, näitab sellega, et ta tegutseb jumalariigi aluste ja põhimõtete vastu. Ja see eemaldab inimese ka Päästjast.
Andeksandmatu meel paadutab inimest. Kunagi nii õrnalt issanda ees elanud inimene hakkab vähendama oma käike suure Andestaja juurde. Oma patt ei tundu enam olevat nii suur. Andeksandmise asemele kerkivad teistele esitatavad nõudmised. Kui seda teed on mingi aeg kõnnitud, siis ühel päeval märgatakse, et ka kõne Jeesusest pattude lepitajana ei meeldi enam. Jeesusest lahku läinud inimene peab kunagi Jumala ees vastust andma oma pattude pärast.
Jeesuse õpetused andeks andmisest on meie jaoks tõsised hoiatused. Kui keelame ligimesele andeksanni, siis see muudab meie südame kõvaks ja viib meid Jeesusest eemale. Seetõttu on kristlase ülesanne anda andeks ligimesele mitte ainult teatud arv kordi, vaid püsivalt. Tegu on eluviisiga. Jeesuse järgija on kutsutud jagama ligimestele armu, sest ta ise on saanud andeks palju rohkem, kui keegi teine inimene võib tema vastu eksida.
Võib-olla ütled, et oled üritanud kellelegi andestada, aga temale mõeldes tõusevad taas üles viha ja pahameel. Ära lase tunnetel end petta! Tunded on teine asi kui soov anda andeks. Me ei saa elada ainult tunnete varal. Vahel kõnelevad tunded ühte, siis teist. Oluline on suund: kas tahad andeks anda, ka siis, kui tunded kõnelevad millestki muust? Kui sinu südames pole täiusliku andestamise tundeid, siis ära selle pärast muretse. Jäta tunded Jumalale ja ütle talle kasvõi nii: «Tahaksin andestada sellele inimesele, kes on mind solvanud. Anna mulle selleks jõudu.»
Võid olla kindel, et hingevaenlane toob pähe kõik võimalikud põhjused, miks sa ei peaks andestama. Ära kuula teda! Ta on kuni lõpuni valetaja. Seevastu Jeesus on meid päästnud, andes meile meie eksimused andeks, et meiegi saaksime andeks anda oma ligimestele.

Jukka Norvanto

(Lõpp.)
Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Read more Comments Off on Tahaksin andeks anda 7. osa

andeksand6.

Ega 100 teenaritki polnud väike raha, kuid kui seda võrrelda summaga, mille teine mees oli saanud andeks, oli tegu väikse pinnuga suure palgi kõrval, kui kasutada Jeesuse poolt Luuka evangeeliumis toodud võrdpilti (Lk 6:41–42). Selleski kõneleb Jeesus andeksandmisest ja sellest, kui raske see meile on. Hoiame pigemini palki enda silmas, kui anname andeks ligimesele nende väikesed vead.
Kõneldes palgist silmas, mõtleb Jeesus patu rikutust, mis elab meis. Tavaliselt me kõike seda ei märka. Peame endastmõistetavaks, et nõuame ligimestelt tagasi ka väikesed meile kuuluvad asjad.
Seejuures ei tule meeldegi suur palk, mis on meie enda silmas ja kõige rängemal viisil sõdib kõige selle vastu, kes on Jumal ja mida ta esindab. Kui meie ligimesed eksivad meie vastu, siis ununeb see ääretult suur võlg, mille hea Jumal on meile andeks andnud, saates oma ainsa Poja meie eest surema.
Jeesus ütleb, et meil tuleb võtta välja palk oma silmast, enne kui hakkame analüüsima ligimese vigu.
Manitsust anda andeks on vaja, sest andestamine pole meie jaoks enesestmõistetav. Palju lihtsam on jääda mõtlema solvangute peale, millega keegi on rikkunud meie tuju, kui anda andeks! Keegi on kunagi öelnud halvasti või vaikinud, siis kui oleks pidanud rääkima. Keegi on jälle halastamatult kasutanud ära meie usaldust.
Igal juhul on hinge jäänud haav, mis ei taha kokku kasvada. Alati, kui mõelda sellele inimesele või kuulda, et temast räägitakse, või kui ta tuleb tänaval vastu, kerkib raev pinnale ja hinge täidab masendus.
Jumal koolitab enda omasid selliste inimsuhetega. Need ei ole meile juhuslikult tulnud, sest Jumala maailmas pole kohta juhuse jaoks. Lubades meie ellu selliseid kogemusi, tahab Jumal meile õpetada an­deksandmist ja halastust. Inimene loobuks meelsamini sellisest elukoolist. Seetõttu mitmed keelduvadki andestamisest.
Vahel tuleb ette kristlasi, kes kiristavad teatud inimese peale leppimatus vihas hambaid. Nad meenutavad üha uuesti ülekohut, mis neile osaks on langenud. Kui tuletada neile meelde kristlase ülesannet anda andeks oma vaenlasele, võivad nad raevuda.
Kui sinul on selline inimsuhe, siis tea, et andeksandmine on ainus tee vabadusse.
Sageli juhtub selliseid asju ka koduseinte vahel! Üks abikaasa on teinud mõnes asjas midagi tõeliselt valesti, midagi sellist, mis on teist sügavalt solvanud. Võib-olla ei ole asjast piisavalt räägitud ja see on jäänud südamesse hauduma. Mingil hetkel on teine ehk palunud ka andeks, nagu on osanud seda teha. Aga ta ei ole andeks saanud ja peab seda üha uuesti kogema.
Andeksandmise hinnale mõeldes on hea tuletada meelde seda, mida öeldakse Peetruse kirjas: «Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18–19).
Seda vaatenurka tasub alati pidada silmas, kui hakkame mõtlema andestamise hinnale. Kõige rohkem maksis an­deksandmine Jumalale.
Issandale Jeesusele Kristusele läks andeksandmine maksma tema elu. Me oleme kõik loomu poolest patused ega suuda ära maksta oma ääretult suurt võlga Jumalale. Pattulangemise tõttu oleme ära teeninud hukatuse, igavese vangistuse. Sellest ostis Jeesus meid oma surmaga vabaks. Aga see andestamine, vabaks ostmine, maksis talle tema elu.

Aga kui ma ei anna andeks?
Matteuse talletatud Jeesuse võrdpilt andeksandmisest keeldunud sulasest lõpeb tõsise pildiga: kuningas kuulis armutu sulase teost ligimese vastu ja asus tema võlga tagasi nõudma. Jeesus jätkas: «Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.»
Nii jõuame lõpuks põletava küsimuseni: Kas need sõnad tähendavad, et inimene ei või pääseda taevasse, kui ta pole andnud kõigile oma ligimestele andeks?
See on väga tõsine küsimus. Matteuse evangeeliumis olevas meieisapalves Jeesus ütleb: «Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks» (Mt 6:14–15).

(Järgneb.)
Jukka Norvanto

Read more Comments Off on Tahaksin andeks anda 6. osa

andeksand5.
Andeksandmine ei tähenda ülekohtu aktsepteerimist. See ei vabasta ebaõigluse ajalikest tagajärgedest. Kuigi kiviga aknad puruks löönu saab oma teo andeks, ei saa aken sellest terveks, vaid väljast tuleb ikka sisse külm õhk.
Me ei tohiks aktsepteerida ülekohut, kuigi anname väärate tegude tegijale andeks. Ja kui anname andeks, võtame selle riski, et meie vastu eksitakse uuesti. Aga sama riski võtab endale ka Jumal, andes meile andeks.
Andeksandmine ei tähenda vastutusest vabanemist, vaid see on luba jätkata elu valest teost hoolimata.
Mitte unustades ei andestata, vaid andestades unustatakse. Vahel tuleb andeksandmiseks käia pikemat aega hingehoidja juures.
Kui tunned, et kannad oma südames viha ja vimma kellegi vastu, siis tuleks midagi ette võtta. Kui sa pole valmis oma viha objektiga silmast silma kohtuma, vajad võib-olla usaldusväärset hingehoidjat, kellega koos asja arutada. Lõppude lõpuks patu ülestunnistamine ja tõele näkku vaatamine on sellistes asjades ainsad viisid edasi pääsemiseks. Alati see aga üksi ei õnnestu.
Selles maailmas me ei suuda nõrkade inimestena jõuda täiusliku jumaliku andeksandmiseni, mis kaotaks ka armid nii, nagu haava poleks kunagi olnudki. See, et me pole suutelised tingimusteta andestama, nii nagu Jumal andestab, on siiski teine asi kui kibestumine, kättemaks ja teise inimese vihkamine.
Kui ütleme kogu südamest Jumala ja vahel ka inimeste ees, et anname ligimesele andeks, siis nii tehes näitame, kuhu suunda soovime lasta sel inimsuhtel areneda. See, et meie tunded ei jõua alati järele, ei näita seda, et andeksandmine poleks tõeline. Positiivsete tunnete puudumine ei tähenda andestamatust. Kui tahame andeks anda, siis näitame, et ei soovi pidada alles viha.
Matteuse evangeeliumi võrdpilt aitab asja paremini mõista (vt Mt 18:23–35). Jee­sus kõneles kahest sulasest, kellest üks oli kuningale võlgu 10 000 talenti. Võlgnik palus olla pikameelne ja armuline, kuningas kustutas tema võla.
Hiljem kohtus võla andeks saanud mees kuninga sulasega, kes oli talle endale 100 teenarit võlgu. Kuigi see mees palus lisaaega võla maksmiseks, ei saanud ta seda, vaid armutu rahaomanik pani ta vangi.
Selleks, et mõista võlasummasid, on vaja teada, et kogu Iisraeli alalt koguti keisrile maksu aastas 800 talenti. Matteuse evangeeliumi järgi on mehe võlg isandale 10 000 talenti ehk siis kümme korda suurem kui kogu territooriumilt Rooma keisrile kogutud aastamaks. See-eest 100 teenarit vastas ühe töömehe saja päeva palgale ehk see oli kolmandik inimese aastapalgast.
Armutuks kutsutud inimene oli jäänud võlgu väga suure summa ja kahtlemata oli selge, et tal polnud mingeid võimalusi seda võlga tagasi maksta. Kui temalt tuldi küsima tagasi seda kohutavalt suurt võlga, pidi ta esimest korda nägema tõde enda kohta: kas selline on olnud minu elu, kas pean kõige eest nüüd vastutust kandma?
Kuninga ees saab inimene kuulda kohutava kohtuotsuse: teda ennast, tema pere ja varandus müüakse võla katteks. Mees nutab ja lubab tegutseda paremini: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!»
Jumala seaduse poolt haiget saanud inimene otsib tuge oma teenetest, tajumata, kui vähesed on inimese enda võimalused, kui tegu on võlaga Jumala ees.
Aga Jumalat kuvav kuningas on armuline. Mees saab kõik andeks. Ta ei pea olema surmani orjuses, vaid võib minna vabaks lastuna tagasi oma argitoimetuste juurde, kust oli tulnud. Nõnda tegutseb Jumal. Kui inimene on saanud oma patu andeks, siis teda ei saadeta argielu keskelt kuhugi. Ta peab tegelema kõigi argiste küsimustega, mis kuuluvad selle elu juurde. Siin argipäevas on vaja usku ja lojaalsust.
Argipäevas kohtab mees ligimest, kes on käitunud tema suhtes valesti. Kui need kaks inimest kohtuvad, unustab meie jutustuse kangelane kogu oma võla, mis just oli kustutatud. Ta suunab kogu oma kibestumise võlgnikule. «Temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: «Maksa, mis sa võlgned!»» Seejärel saadab ta ligimese vanglasse, sest too ei suuda anda seda, mida talt nõuti.
Nii tegutseb andeksandmatu meel. See naaseb üha uuesti ülekohtu juurde, mida on kord kogenud. Aga miski ei rahusta teda. Sellele, kes ei soovi anda andeks, ei piisa ühestki kompensatsioonist. Ei aita ei andekspalumised ega ka katsed hüvitada tehtut. Teisele andestamata on võimalik teda kogu aeg hoida rakmeis.

(Järgneb.)

Jukka Norvanto

Read more Comments Off on Tahaksin andeks anda 5. osa