andeksand7.

Jumala kogudus maa peal on andeksandmise osaduskond. See andeksand, mida Jumal on esmalt osutanud meile, kuulub olulise osana tema riigi juurde. Inimene, kes eitab teise õigust andeks saada, näitab sellega, et ta tegutseb jumalariigi aluste ja põhimõtete vastu. Ja see eemaldab inimese ka Päästjast.
Andeksandmatu meel paadutab inimest. Kunagi nii õrnalt issanda ees elanud inimene hakkab vähendama oma käike suure Andestaja juurde. Oma patt ei tundu enam olevat nii suur. Andeksandmise asemele kerkivad teistele esitatavad nõudmised. Kui seda teed on mingi aeg kõnnitud, siis ühel päeval märgatakse, et ka kõne Jeesusest pattude lepitajana ei meeldi enam. Jeesusest lahku läinud inimene peab kunagi Jumala ees vastust andma oma pattude pärast.
Jeesuse õpetused andeks andmisest on meie jaoks tõsised hoiatused. Kui keelame ligimesele andeksanni, siis see muudab meie südame kõvaks ja viib meid Jeesusest eemale. Seetõttu on kristlase ülesanne anda andeks ligimesele mitte ainult teatud arv kordi, vaid püsivalt. Tegu on eluviisiga. Jeesuse järgija on kutsutud jagama ligimestele armu, sest ta ise on saanud andeks palju rohkem, kui keegi teine inimene võib tema vastu eksida.
Võib-olla ütled, et oled üritanud kellelegi andestada, aga temale mõeldes tõusevad taas üles viha ja pahameel. Ära lase tunnetel end petta! Tunded on teine asi kui soov anda andeks. Me ei saa elada ainult tunnete varal. Vahel kõnelevad tunded ühte, siis teist. Oluline on suund: kas tahad andeks anda, ka siis, kui tunded kõnelevad millestki muust? Kui sinu südames pole täiusliku andestamise tundeid, siis ära selle pärast muretse. Jäta tunded Jumalale ja ütle talle kasvõi nii: «Tahaksin andestada sellele inimesele, kes on mind solvanud. Anna mulle selleks jõudu.»
Võid olla kindel, et hingevaenlane toob pähe kõik võimalikud põhjused, miks sa ei peaks andestama. Ära kuula teda! Ta on kuni lõpuni valetaja. Seevastu Jeesus on meid päästnud, andes meile meie eksimused andeks, et meiegi saaksime andeks anda oma ligimestele.

Jukka Norvanto

(Lõpp.)
Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Read more Comments Off on Tahaksin andeks anda 7. osa

andeksand6.

Ega 100 teenaritki polnud väike raha, kuid kui seda võrrelda summaga, mille teine mees oli saanud andeks, oli tegu väikse pinnuga suure palgi kõrval, kui kasutada Jeesuse poolt Luuka evangeeliumis toodud võrdpilti (Lk 6:41–42). Selleski kõneleb Jeesus andeksandmisest ja sellest, kui raske see meile on. Hoiame pigemini palki enda silmas, kui anname andeks ligimesele nende väikesed vead.
Kõneldes palgist silmas, mõtleb Jeesus patu rikutust, mis elab meis. Tavaliselt me kõike seda ei märka. Peame endastmõistetavaks, et nõuame ligimestelt tagasi ka väikesed meile kuuluvad asjad.
Seejuures ei tule meeldegi suur palk, mis on meie enda silmas ja kõige rängemal viisil sõdib kõige selle vastu, kes on Jumal ja mida ta esindab. Kui meie ligimesed eksivad meie vastu, siis ununeb see ääretult suur võlg, mille hea Jumal on meile andeks andnud, saates oma ainsa Poja meie eest surema.
Jeesus ütleb, et meil tuleb võtta välja palk oma silmast, enne kui hakkame analüüsima ligimese vigu.
Manitsust anda andeks on vaja, sest andestamine pole meie jaoks enesestmõistetav. Palju lihtsam on jääda mõtlema solvangute peale, millega keegi on rikkunud meie tuju, kui anda andeks! Keegi on kunagi öelnud halvasti või vaikinud, siis kui oleks pidanud rääkima. Keegi on jälle halastamatult kasutanud ära meie usaldust.
Igal juhul on hinge jäänud haav, mis ei taha kokku kasvada. Alati, kui mõelda sellele inimesele või kuulda, et temast räägitakse, või kui ta tuleb tänaval vastu, kerkib raev pinnale ja hinge täidab masendus.
Jumal koolitab enda omasid selliste inimsuhetega. Need ei ole meile juhuslikult tulnud, sest Jumala maailmas pole kohta juhuse jaoks. Lubades meie ellu selliseid kogemusi, tahab Jumal meile õpetada an­deksandmist ja halastust. Inimene loobuks meelsamini sellisest elukoolist. Seetõttu mitmed keelduvadki andestamisest.
Vahel tuleb ette kristlasi, kes kiristavad teatud inimese peale leppimatus vihas hambaid. Nad meenutavad üha uuesti ülekohut, mis neile osaks on langenud. Kui tuletada neile meelde kristlase ülesannet anda andeks oma vaenlasele, võivad nad raevuda.
Kui sinul on selline inimsuhe, siis tea, et andeksandmine on ainus tee vabadusse.
Sageli juhtub selliseid asju ka koduseinte vahel! Üks abikaasa on teinud mõnes asjas midagi tõeliselt valesti, midagi sellist, mis on teist sügavalt solvanud. Võib-olla ei ole asjast piisavalt räägitud ja see on jäänud südamesse hauduma. Mingil hetkel on teine ehk palunud ka andeks, nagu on osanud seda teha. Aga ta ei ole andeks saanud ja peab seda üha uuesti kogema.
Andeksandmise hinnale mõeldes on hea tuletada meelde seda, mida öeldakse Peetruse kirjas: «Teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18–19).
Seda vaatenurka tasub alati pidada silmas, kui hakkame mõtlema andestamise hinnale. Kõige rohkem maksis an­deksandmine Jumalale.
Issandale Jeesusele Kristusele läks andeksandmine maksma tema elu. Me oleme kõik loomu poolest patused ega suuda ära maksta oma ääretult suurt võlga Jumalale. Pattulangemise tõttu oleme ära teeninud hukatuse, igavese vangistuse. Sellest ostis Jeesus meid oma surmaga vabaks. Aga see andestamine, vabaks ostmine, maksis talle tema elu.

Aga kui ma ei anna andeks?
Matteuse talletatud Jeesuse võrdpilt andeksandmisest keeldunud sulasest lõpeb tõsise pildiga: kuningas kuulis armutu sulase teost ligimese vastu ja asus tema võlga tagasi nõudma. Jeesus jätkas: «Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.»
Nii jõuame lõpuks põletava küsimuseni: Kas need sõnad tähendavad, et inimene ei või pääseda taevasse, kui ta pole andnud kõigile oma ligimestele andeks?
See on väga tõsine küsimus. Matteuse evangeeliumis olevas meieisapalves Jeesus ütleb: «Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks» (Mt 6:14–15).

(Järgneb.)
Jukka Norvanto

Read more Comments Off on Tahaksin andeks anda 6. osa

andeksand5.
Andeksandmine ei tähenda ülekohtu aktsepteerimist. See ei vabasta ebaõigluse ajalikest tagajärgedest. Kuigi kiviga aknad puruks löönu saab oma teo andeks, ei saa aken sellest terveks, vaid väljast tuleb ikka sisse külm õhk.
Me ei tohiks aktsepteerida ülekohut, kuigi anname väärate tegude tegijale andeks. Ja kui anname andeks, võtame selle riski, et meie vastu eksitakse uuesti. Aga sama riski võtab endale ka Jumal, andes meile andeks.
Andeksandmine ei tähenda vastutusest vabanemist, vaid see on luba jätkata elu valest teost hoolimata.
Mitte unustades ei andestata, vaid andestades unustatakse. Vahel tuleb andeksandmiseks käia pikemat aega hingehoidja juures.
Kui tunned, et kannad oma südames viha ja vimma kellegi vastu, siis tuleks midagi ette võtta. Kui sa pole valmis oma viha objektiga silmast silma kohtuma, vajad võib-olla usaldusväärset hingehoidjat, kellega koos asja arutada. Lõppude lõpuks patu ülestunnistamine ja tõele näkku vaatamine on sellistes asjades ainsad viisid edasi pääsemiseks. Alati see aga üksi ei õnnestu.
Selles maailmas me ei suuda nõrkade inimestena jõuda täiusliku jumaliku andeksandmiseni, mis kaotaks ka armid nii, nagu haava poleks kunagi olnudki. See, et me pole suutelised tingimusteta andestama, nii nagu Jumal andestab, on siiski teine asi kui kibestumine, kättemaks ja teise inimese vihkamine.
Kui ütleme kogu südamest Jumala ja vahel ka inimeste ees, et anname ligimesele andeks, siis nii tehes näitame, kuhu suunda soovime lasta sel inimsuhtel areneda. See, et meie tunded ei jõua alati järele, ei näita seda, et andeksandmine poleks tõeline. Positiivsete tunnete puudumine ei tähenda andestamatust. Kui tahame andeks anda, siis näitame, et ei soovi pidada alles viha.
Matteuse evangeeliumi võrdpilt aitab asja paremini mõista (vt Mt 18:23–35). Jee­sus kõneles kahest sulasest, kellest üks oli kuningale võlgu 10 000 talenti. Võlgnik palus olla pikameelne ja armuline, kuningas kustutas tema võla.
Hiljem kohtus võla andeks saanud mees kuninga sulasega, kes oli talle endale 100 teenarit võlgu. Kuigi see mees palus lisaaega võla maksmiseks, ei saanud ta seda, vaid armutu rahaomanik pani ta vangi.
Selleks, et mõista võlasummasid, on vaja teada, et kogu Iisraeli alalt koguti keisrile maksu aastas 800 talenti. Matteuse evangeeliumi järgi on mehe võlg isandale 10 000 talenti ehk siis kümme korda suurem kui kogu territooriumilt Rooma keisrile kogutud aastamaks. See-eest 100 teenarit vastas ühe töömehe saja päeva palgale ehk see oli kolmandik inimese aastapalgast.
Armutuks kutsutud inimene oli jäänud võlgu väga suure summa ja kahtlemata oli selge, et tal polnud mingeid võimalusi seda võlga tagasi maksta. Kui temalt tuldi küsima tagasi seda kohutavalt suurt võlga, pidi ta esimest korda nägema tõde enda kohta: kas selline on olnud minu elu, kas pean kõige eest nüüd vastutust kandma?
Kuninga ees saab inimene kuulda kohutava kohtuotsuse: teda ennast, tema pere ja varandus müüakse võla katteks. Mees nutab ja lubab tegutseda paremini: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!»
Jumala seaduse poolt haiget saanud inimene otsib tuge oma teenetest, tajumata, kui vähesed on inimese enda võimalused, kui tegu on võlaga Jumala ees.
Aga Jumalat kuvav kuningas on armuline. Mees saab kõik andeks. Ta ei pea olema surmani orjuses, vaid võib minna vabaks lastuna tagasi oma argitoimetuste juurde, kust oli tulnud. Nõnda tegutseb Jumal. Kui inimene on saanud oma patu andeks, siis teda ei saadeta argielu keskelt kuhugi. Ta peab tegelema kõigi argiste küsimustega, mis kuuluvad selle elu juurde. Siin argipäevas on vaja usku ja lojaalsust.
Argipäevas kohtab mees ligimest, kes on käitunud tema suhtes valesti. Kui need kaks inimest kohtuvad, unustab meie jutustuse kangelane kogu oma võla, mis just oli kustutatud. Ta suunab kogu oma kibestumise võlgnikule. «Temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: «Maksa, mis sa võlgned!»» Seejärel saadab ta ligimese vanglasse, sest too ei suuda anda seda, mida talt nõuti.
Nii tegutseb andeksandmatu meel. See naaseb üha uuesti ülekohtu juurde, mida on kord kogenud. Aga miski ei rahusta teda. Sellele, kes ei soovi anda andeks, ei piisa ühestki kompensatsioonist. Ei aita ei andekspalumised ega ka katsed hüvitada tehtut. Teisele andestamata on võimalik teda kogu aeg hoida rakmeis.

(Järgneb.)

Jukka Norvanto

Read more Comments Off on Tahaksin andeks anda 5. osa

Juba neljandat aastat on toimumas noortele mõeldud Piibli- ja misjonikursus, kus kord kuus tullakse kokku ja käsitletakse iga kord erinevaid teemasid. Jaanuaris saadi kokku kolmandal nädalavahetusel ja teemadeks olid diakoonia, hingehoid ning misjon.

read more

Read more Comments Off on Noorte piiblikursus: Olla tänavavalgustuseks, mitte kirikulühtriks