anton-hansen-tammsaare-5Anton Hansen Tammsaare (30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) – 140 aastat sünnist.

/…/ Nõnda pole me enam kuigi kaugel ajast, kus ka rusikavõitlust hakatakse pühaks toiminguks pidama. Ja inimesega näibki nõnda olevat, et pole koguni tähtis, mida ta pühaks peab, vaid et ta üldse midagi pühaks peab. Mõõduandev on elamus, mitte see, mis elamuse annab. Sellepärast võivad vanad pühadused ja jumalused surra, vanad tõed valeks muutuda, endised naudingud läilastada, ikka oskab inimene leida endale uued jumalad, uued tõed, uued naudingud ja usu nendesse, mis laseb loota tulevikus aina arenemist paremale ja täiuslikumale elule.
Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks. Ja kui kusagil leidub rahvas või tõug, kes seda enam ei usu, siis astub tema asemele mõni teine, et aga ei kaoks usk paremasse tulevikku.
A. H. Tammsaare.
Elu läheb paremaks. (Esmailmumine Vaba Maa 1936, nr 296)

Read more Comments Off on Üks mõte

See ei olnud kalendri küünlapäev, vaid üks tuuline, pime novembrikuu pühapäev, kui polnud elektrit. Kui siis kirikuteenija süütas esimese küünla neitsi Maarjale, kui rõõmus oli küünal – ta sai anda kirikusse valgust. Altari küünaldega oli sama lugu, nad valgustasid piibliraamatut, kui õpetaja teenis.
Tavalistel pühapäevadel annavad valgust paljud elektrilambid ja küünlad oma valgusega on rohkem vana aja mälestus. Kuid lülitit vajutades vist eriti palvemõtteid ei mõelda, küünalt süüdates küll. Nii on neil ka täna Maarja osa, kahekõne Jumalaga. Elekter aga Marta töö, ajaliku elu saavutus. Paljudes vanades kirikutes polegi kombeks seda kasutada.
See oli võrdpilt meie igapäevasest elust, kus inimlikku tarkust ja kavalust on oi kui palju, seda lisandub kogu aeg ja sellega annab peaaegu kõik korda saata. Ja lisaks sellele natuke Jumala Vaimu juhtimist nagu kaunistuseks.
Palveküünla süütame tõsiselt siis, kui elekter on ära, kui endal pole kontrolli olukordade üle. Tänu Jumalale selle võimaluse eest!
Evi Sepp

Read more Comments Off on Küünla päev – vana aja mälestus

Kristjan Luhamets

Kui mõni ühiskond kangesti oma kristlikkust rõhutab, ei pruugi see üldse tähendada, et seal ka Piibli põhimõtted au sees oleksid. Mõnikord viitab see lihtsalt asjaolule, et isegi kõige küsitavamaid ja eemaletõukavamaid ideid on prestiižne põhjendada religioosselt. Selliste järeldusteni jõudsin ma 11. novembril Varssavis toimunud paremäärmuslaste suurmeeleavaldust jälgides.
Sel korral oli natsionalistide traditsioonilise Poola iseseisvuspäeva marsi moto nimelt „Meie tahame Jumalat“, mis pärineb populaarsest vaimulikust laulust. Üritus ise tekitas palju kõmu ja kohati ka ärevust. Mõned õppejõud soovitasid välisüliõpilastel iseseisvuspäeval kesklinna vältida, sest osa meeleavaldajatest olevat agressiivselt meelestatud. Välismaistes ajalehtedes kirjutati aga hiljem, et Poola pealinnas marssis 60 000 fašisti ning sarnased väited kõlasid ka europarlamendis toimunud debatil.
Tegelikult asjad nii hullud polnud. Korraldajad ja politsei suutsid kenasti korda hoida, sest meeleavaldajad käitusid üldiselt täiesti rahumeelselt. Osavõtjate seas oli väga erinevaid inimesi, sealhulgas ka tavalisi linnakodanikke koos väikeste lastega. Ilmselge, et paljudel neist polnud fašismiga vähimatki ühist, vaid nad olid lihtsalt tulnud rahvuspühal oma patriootlikke tundeid demonstreerima.
Ja ometi andsid marsil tooni natsionalistlike rühmituste ja Poola kurikuulsate jalgpallihuligaanide esindajad, kellest enamuse moodustasid sõjaka väljanägemisega noored mehed. Eelkõige äratasid nad tähelepanu oma organiseerituse ja aktiivsuse tõttu. Paljud kandsid „patriootlikku“ rõivastust kirjadega nagu „Jumal, au ja isamaa“ ning „Surm isamaa vaenlastele“.
Õhk oli paks ilutulestikurakettide suitsust. Kanti loosungeid ja röögiti hüüdlauseid, millega avaldati vaenulikkust vasakpoolsete, islamiusuliste ja põgenike vastu, aga ka toetust „katoliiklikule Suur-Poolale“. Välisajakirjanduse eriliseks maiuspalaks olid mõned plakatid, mis ülistasid verepuhtust ja „valget Euroopat“.
Parempoolsed poliitikud kinnitasid, et äärmusluse ilmingud olid täiesti marginaal­sed ning Poola vaenlased puhunud neid suureks lihtsalt sellepärast, et toredale isamaalisele üritusele varju heita. Päris usutavalt need väited siiski ei mõju. Nimelt kinnitas isegi marsi korraldamisega seotud organisatsiooni pressiesindaja ajakirjanikele puhtsüdamlikult, et rassist ta ei olevat, küll aga rassieralduse pooldaja. Näiteks polevat mõeldav, et poolakas võiks olla ka mustanahaline.
See seisukoht pälvis siiski nii tugevat kriitikat, et maksis ütlejale ametikoha. Erilist pahameelt avaldas seejuures üks isa poolt Aafrika päritolu parempoolne poliitik, kes ise tänavusest marsist osa võtnud oli.
Kristlaste seas äratas toimunu aga väga erinevaid tundeid. Ühelt poolt torkasid meeleavaldusel silma teatud usuorganisatsioonide esindajad, kes rõhutasid oma loosungitel Poola identiteedi lahutamatut seotust katoliiklusega ning kutsusid muu hulgas üles võitlema abordi vastu. Raske öelda, kas ka need kristlased marurahvuslikke vaateid pooldasid, kuid äärmuslastega kõrvuti marssimine ei paistnud neile erilist piinlikkust valmistavat.
Meeleavaldusele eelnes koguni spetsiaalne missa. Selle käigus olevat kirikust muide välja visatud aktivist, kes oli lahti rullinud loosungi rassismi hukka mõistva tsitaadiga paavst Johannes Paulus II-lt. Ultrakatoliiklikuks peetav telekanal TV Trwam tegi aga marsist otseülekande.
Mõõdukates usulistes ringkondades seevastu seostati meeleavaldust eeskätt ksenofoobiliste vaadete propageerimisega ning kritiseeriti kirglikult katseid neid Jumala ja kristlusega seostada. Samuti arvati küllap põhjendatult, et paljude marssijate arvates liigituvad „isamaa vaenlaste“ hulka ka sellised usklikud, kes ligimesearmastust mitte ainult „omadele“, vaid ka „võõrastele“ söandavad osutada. Mis aga puudutab Poola piiskoppe, siis nemadki on varem korduvalt rõhutanud selget vahet isamaalisuse ja natsionalismi vahel, ksenofoobia ilminguid hukka mõistnud ning põgenike vastuvõtmisele põhimõttelist toetust avaldanud.
Kõike seda nähes ja lugedes meenus mulle, et Eestis on mõnedki kirikuinimesed kurvad kiriku vähese mõju pärast avalikus elus. Kuid pole halba ilma heata. Selle võrra vähem püütakse siin kirikut ka poliitilistes huvides ära kasutada ning siduda ristiusku ideedega, millel evangeeliumiga ei näi midagi ühist olevat.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

Read more Comments Off on Kristlus marurahvusluse teenistuses
Helene Luhamets (5a)

Helene Luhamets, 5-aastane

Täna tulevad kõik, kes mind on loonud / ja aegade hämarusest ette toonud, / mu muistsed vanemad, kallid kooljad, / mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad. / Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma, / kõik pirrud ma süütasin põlema. (Jaan Lõo)
Hingedepäeva eel ja ajal on kauniks kombeks võtta korraks aeg maha, et ühel või teisel moel meenutada neid hingelisi, kellele me siinilmas enam terekätt ulatada ei saa ning kellest ehk nii mõnegagi jäid jutud paraku lõpuni rääkimata. See on juba kord elu paratamatus, et mida rohkem meile endile lisandub elatud aastaid, seda enam lisandub hingelisi, kes elavad edasi vaid meie mälestustes ja meenutustes.
Sõnal „hing“ on eesti keeles palju tähendusvarjundeid – ta märgib elusolendit, inimest, kuid peegeldab ka inimese emotsioone, tundmusi, väärtushinnanguid, siseilma, süütust ja süüdiolemist. Inimese hing võib olla hea, kuldne, armas, truu või alandlik, ent ka vaene, nurjatu, alatu või patune. Hing meie kehas võib mässata ja põleda, kannatada ja õnne tunda, ülendatud või hukka saada.
Keeleteadlase Haldur Õimu väitel asub eestlase hing kusagil südame piirkonnas – meil jääb hing rinnus kinni, kui kogeme midagi meeliülendavalt kaunist; me hoiame hinge kinni, kui elame kellelegi või millelegi kaasa; hing saab täis, kui meie tee ristub alatu või jultunud hingelisega. Me püüame ihust ja hingest midagi saavutada või anname armsamale hinge tagant viimsegi. Tõmbame hinge tagasi, kui meie keha vajab puhkust ja mõte settimist.
Mõnele meist ei mahu hinge, et kellelgi läheb paremini kui meil, ja tunneme salamisi huvi, kas ta mitte oma hinge pole kurjale müünud. Meie hing on tundlik – ta aimab halba, tunneb rõõmu ja valu ning vajab rahu. Mõni inimene tundub meile olevat ilusama hingega kui teine. Ent keegi võib ka kellelgi hinge seest süüa või hinge pihta käia.
Hing annab meile kui inimestele sisu ning meie kehale ajalikkuse, ta on tundlik ning habras mõõdupuu ajaliku ja ajalikkuse teljel. Sügisel, kui loodus hääbub ning päevad on lühikesed ja hämarad, ööd pikad ja pimedad, usume, et lahkunute hingedel on taas aeg selle ilma hingelistele endast märku anda. Lahkunud hingelised elustuvad koos veedetud hetkedes, kuudes ja aastates …
Nende pilgud peegelduvad küünlaleegis, mis süüdatud toas, aknalaual või virtuaalkeskkonnas (ka seegi võimalus on meil olemas), kui kalmistutee jääb kättesaamatult kaugeks. On ju paljud meie lähedased maetud Eesti eri paigus asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub linnainimesel teinekord tunde. Tuhastusmatus aga on toonud kaasa kombe puistata lahkunu tuhk loodusesse, nii et polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata.
Sügisilmade järgi püüti varasemal ajal otsustada, kas esivanemate hinged on maapealsete hingeliste eluolu ning tegemistega rahul. Kui hingedeaja ilmad olid soojad-sombused, õhtud udused, usuti olevat palju heatahtlikke hingi liikvel. Rajused sügisilmad aga andsid märku sellest, et hinged on mingil põhjusel elavatega rahulolematud või nende peale pahased.
Iga põlvkond meenutab lahkunud hingelisi omamoodi. Talupojakultuuris kehtis hingedeajal üldiselt kärarikaste tööde keeld, samuti ei peetud heaks tooniks naljatamist, naermist ja kisamist. Küll aga oli lubatud mõistatuste mõistatamine – usuti, et siis sigisid kariloomad hästi.
Tänase inimese vaatekohast teinekord kentsakategi põhjustega töökeelud (töötegija jääb silmist pimedaks, tema loomad ei edene jne) peegeldavad vanade rahvakommete sügavamat filosoofilist tausta – kohustust ja vajadust keskenduda sakraalsel, pühal ajal igavikulistele küsimustele, mitte täita kombeid nii-öelda möödaminnes ja kõikide teiste, ajalikus ilmas tähtsana tunduvate argitoimingute kõrvalt. Ehk just see ongi endiste aegade hingeliste olulisim sõnum tänapäeva inimestele – võtta aega endale ja omadega koosolemiseks.
Unistatakse ju vanades rahvajuttudes imeesemetest, mis jahvatavad ise jahu, viivad meid edasi seitsme penikoorma sammudega, lennutavad pehmel vaibal üle määratu ilmamere. Ikka seepärast, et oleks sellist aega rohkem, kui ei peaks rasket tööd rügama ja oleks aega oma hinge eest hoolt kanda, kui parafraseerida kirjanik Oskar Lutsu. Nüüd, kus nad on meil olemas, need hingetud imevidinad, ning hingelised on üksteisest või teineteisest vaid mõne hiirekliki kaugusel, napib meil aega, seda kõige kallimat vara, mis hingelistele maises maailmas antud rohkem kui kunagi varem.
Hingelised vajavad hinges olemiseks hingedeaja hingepilku. Hingedeajal süüdatud küünlatuluke meenutab ja tänab.

K6ivupuu,Marju2012

 

 

 

 
Marju Kõivupuu,
folklorist

Read more Comments Off on Meenutus- ja tänuküünalde süütamise aeg

Merille Hommik

Sattusin hiljuti ühe hea uskliku inimesega arutlema karistamise teemal. Vestluskaaslane arvas, et ühe konkreetse juhtumi puhul oleks pidanud teo sooritajat karistama aastase vangistusega. Küsisin, miks.
Me vähemalt püüame elada mõtestatud maailmas ja tunneme ennast turvalisemalt, kui saame asjade ja nähtuste põhjustest ning olemusest aru. Veel enam on kasulik mõtestada iseenda käitumist. On üsna levinud seisukoht, et kui keegi saadab korda sobimatu teo, on vaja teda karistada. Olgu siis tegu lapse vembu või täiskasvanu kuriteoga.
Miks me karistame? Parim karistuse definitsioon, mida olen kuulnud, ütleb, et karistus on reaktsioon mingile teole, mis vähendab selle teo kordumise tõenäosust. Tähendab, reaktsioon tuleb valida vastavalt teole ja sooritajale, et tegelikult ka karistus mõjutaks edaspidist käitumist. Statistika näitab vangistuse kohta aga, et vanglast vabanemise järel on tõenäosus kuriteo kordumiseks suurem kui enne seda. Miks me siis kasutame sellist reaktsiooni kuriteole?
Kui jätame välja karistuse käitumistkorrigeeriva funktsiooni, jääb järele peamiselt kättemaks. Lääne karistuspraktikas prevaleeribki karistuse kui kättemaksu funktsioon. Oleme sellega nii harjunud, et peame karistamist (ja teadvustamatult ka kättemaksu) enesestmõistetavaks ja möödapääsmatuks. Mu vestluspartner väitis, et kaastundlikud ja heasüdamlikud inimesed saavad aru, miks kurjategijale vangistust on vaja. Mina ei saa.
Kui vangistuse peamine funktsioon on kättemaks, siis kuidas on see seotud heasüdamlikkuse ja kaastundega? Meie oskamatus pahategudele reageerida on vist võimetus kurjuse ees. Seda iseloomustab kõige paremini alternatiivide puudus. Kui ei karista, järelikult tahaks kohe kõigile andeks anda ning sarimõrvarid, vägistajad ja pedofiilid vanglast välja lasta. Ega ikka ei taha küll.
Vangistus võib olla vajalik teiste ja ka isiku enda turvalisuse pärast ning mina pooldan ohtlikkuse- (mitte süü-) põhist vangistust. Kuid kui meie ainus reaktsioon pahateole on karistus ja kuriteole vangistus, siis on meie repertuaar üsna kasin, tegevus vähe mõtestatud ning võimetus kurjusega toime tulla napp.
Karistamine on piibellik nähtus. Vana Testament annab selged juhised karistamiseks, määrab proportsioonid, viisid ja täideviijad. Võiks arvata, et kristluses on karistamine igati õigustatud ning sügavamat mõtestamist polegi vaja.
Ent kas ei anna Uus Testament meile hoopis teistsugust perspektiivi karistamisele? Otse teolt tabatud naisel, kelle karistamiseks on olemas selge juhis, lausa jumalik alus, laseb Jeesus minna, öeldes vaid: „Mine ja nüüdsest peale ära tee enam pattu!“ Kristluse kese on karistus, mis on tühistatud.
Me kõik oleme karistusealused, kuid meile on andeks antud. Jumalikus andestuses ei ole tingimusi, aga on võimalused. Üks võimalus on muuta oma suhtumist karistamisse, sest karistamine ei kõnele kunagi (kurja)tegijast, vaid karistajast. See, kuidas me mõtestame karistamise ja suhtume kurjade tegude toimepanijaisse, kõneleb meist, mitte neist.
Ma ei taha öelda, et kristlased peaksid kõigile andestust kuulutades pead paitama. Usun, et nii, nagu Jeesus lõi täiesti teistsuguse perspektiivi patule ja lunastusele, kuritööle ja karistusele, võiksime meiegi seda teha. Teistsugune vaade võiks olla tekitatud kahju heastamise keskne. Iga konflikti puhul, selmet küsida, kes on süüdi, võiks küsida, milline kahju on tekkinud ning kuidas seda heastada.
Kristus oli ennekõike nõrkade ja abitute poolel, nii võiks ka kristlased olla. Iga kuriteo nõrgem pool on kannatanu. Ohvrite vajaduste uuringud näitavad, et mitte karistus ei ole kannatanute vajadus, vaid ennekõike kahjude heastamine. Iga kurja teo sooritaja peaks saama võimaluse võtta vastutus oma teo eest ning heastada teistele ja ka iseendale tehtud kahju.
Kas poleks see enam mõtestatud reaktsioon pahale teole? Kahju- ja heastamispõhine lähenemine sobib nii laste vallatuste korral kui paljudel juhtudel kurjategijate kohtlemisel. Vangla ei sisalda vastutust, vaid hoopis välistab selle. Paljude pikaks ajaks trellide taha saatmise asemel võiksime enam lasta inimestel võtta vastutust ning heastada tekitatud kahjusid.
Võimalusi selleks on palju, kuid ennekõike on vaja muuta mõtlemist ja suhtumist. Kristlased võiks olla siin maa soolaks ja valguseks lambijalal. Me võiks ümber mõtestada enda suhtumist kurjusele reageerimisse ning loobuda karistamise ihast ja pöörduda heastamise poole.

jaanus kangur_2014 copy

 

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
koolitaja

Read more Comments Off on Kristlus ja karistamine
  1. mail avab TÜ usuteaduskond vaba juurdepääsuga tasuta e-kursuse „Religioosne fundamentalism ja radikaalne politika“. Kursuse teemaks on religioon ja selle radikaliseerumine usuäärmusluseks. Viimase puhul on tegu aktuaalse ja mitmetahulise probleemiga (nt terrorism ja pagulasprobleem Euroopa kontekstis täna), milles orienteerumiseks on oluline mõista religiooni radikaliseerumise mehhanisme. Selle kohta on Eesti keeleruumis vähe adekvaatset ja kallutamata infot. Kursuse eesmärgiks ongi kirjeldada usuäärmusluse tekkemehhanisme ja avaldumisvorme ning nende rolli sotsiaalsetes konfliktides.

Osaleda võib igaüks – alates gümnasistidest kuni pensinärideni välja. Kursuse saab läbida kodus oma arvuti taga. See kestab 5 nädalat ja selle edukalt lõpetanutele väljastatakse digitaalne tunnistus. Kursuse läbimine vähemalt hindele C annab lisapunkte Tartu ülikooli usuteaduse bakalaureuse õppekavale sisseastumisel.

Kursusele saab registreeruda siin.

Read more Comments Off on Religioosne fundamentalism ja radikaalne poliitika

Mõned mõttekäigud assessor Tauno Toompuu kirjutisest sõpruse kohta Soome kirikuga (EK 15.2.2017) vajavad täpsustamist.
Nimelt pole kirikutevaheline koostöö päris võrreldav kahe inimese sõprusega, milles on vaid kaks osapoolt. Kirikutevaheline sõprus on eelkõige osadus Jumalaga. Kui üks kirikutest osaduse Jumalaga rikub, rikub see ka kirikute omavahelise suhte. Viimast ei rikuta üksnes siis, kui kummalgi pole osaduse jaoks Jumalat vaja.
Naiste ordinatsiooni teema on tõesti olnud aastaid üks valusamaid Soome kiriku siseküsimusi. Aga nüüd on piiskoppide ja toomkapiitlite jõuvõtted kogudused naisvaimulikega koostööst keelduvatest meesvaimulikest praktiliselt puhastanud. Praegu, sooneutraalse abieluseaduse jõustumise eel on vaieldamatult suurimaks mureks suhtumine homoseksuaalsusesse.
Ehkki Soome piiskopid on ühisavaldustega juba kümnel (!) korral kinnitanud, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, on piiskoppide ühtsust lõhkunud peapiiskop Kari Mäkineni sõnavõtud, mis valmistavad järjekindlalt kirikut ette homoseksuaalse eluviisi normaliseerimiseks. Pealinna piiskop Irja Askola on sama teemat edendanud kogu oma ametiaja jooksul. Vaieldamatult on mõlemad Soome kirikuelu mõjukad suunajad.
Suhtlemine välispartneritega eeldab seisukohavõtte ka meilt. Kui meie peapiiskop peab loobuma osalemisest teise kiriku piiskopi ordineerimisel, siis ei ole tegemist pelgalt formaalsusega. Meie kirikukogu sedastas oma 2009. a deklaratsioonis, et homoseksuaalse käitumise tunnustamine ei ole kooskõlas kristliku usuga.
Nagu peapiiskop Mäkinen oma hiljutises kõnes Soome piiskoppidele märkis, pole homoseksuaalsuse puhul küsimus pelgalt abielukäsituses, vaid ka usu- ja pühakirjamõistmises. Kas saaks veel väita, et tegemist on teisejärgulise küsimusega?
Raskeid otsuseid tuleb langetada ka meie kogudusevaimulikel, kes hingekarjastena vastutavad ühtlasi välissuhtluse eest.
Viimaks tuleb ära märkida Toompuu väide, et naiste ordinatsiooni küsimus on meie kirikus ammu seljataha jäetud. Vähemalt siinkirjutaja näitel võib öelda, et kaugeltki mitte. Pidades naiste seadmist preestriametisse teoloogiliselt põhjendamatuks, ei ole ma kaugeltki üksi, on samamoodi mõtlevaid ametivendi ja suur hulk koguduseliikmeid.
Kas selle küsimusega ei saagi kunagi n–ö ühele poole? Ilmselt mitte, sest seda tunnistab Piibel ning selle läbi kiriku ajaloo ulatuv tõlgendamise traditsioon. Seda ei saa väärata minu ega minu põlvkonna lahkumine sellest maailmaajast.
Kummalisel kombel ei ole Toompuu artiklis nimetatud homoseksuaalsuse ja naiste ordinatsiooni teemad üksteisest väga kaugel. Paar kuud tagasi ütles Helsingi piiskop Irja Askola ühes teleintervjuus, et vaadates homoseksuaalsuse teema käsitlemist Soome kirikus ja ühiskonnas, meenub talle kunagine võitlus naiste ordineerimise eest. Askola märkis, et mõlemad protsessid on väga sarnased ning mõlemas kasutatakse samasuguseid argumente.
Mõeldes mitte üksnes Soome, vaid ka teiste protestantlike kirikute sarnastele arengutele, jääb temaga vaid nõustuda.
Illimar Toomet

Read more Comments Off on Soome kiriku ees seisvatest küsimustest

TrumpAmeerika Ühendriikide jaoks oli möödunud reede märgilise tähtsusega päev: ametisse vannutati 45. president Donald John Trump (fotol). Ta on senini vanim ametisse astunud Ameerika Ühendriikide president: ametisse astumise päeval oli ta 70aastane. Trump on kolmandat korda abielus ja tal on viis last. Ta kuulub presbüterlikku kirikusse.
USAs on tema isiksus kutsunud esile suure lõhenemise rahva hulgas. Samasugused erimeelsused valitsevad aga ka kiriklikes ringkondades, samuti Ameerika usklike hulgas. On väga palju neid (eriti just evangelikaalide leeris), kes usuvad, et Donald Trump on Jumala kingitus Ameerika Ühendriikidele ja ta on tuhandete eestpalvete vastuseks. Samas pole vähe ka neid usklikke, kes peavad 45. presidenti Jumala vitsaks ja isegi karistuseks selle suure ja mitmepalgelise riigi rahvale.
Isiklikust seisukohast lähtumata tahaksin avaldada veendumust, et kõige parema hinnangu Trumpi tegevusele annab hoopis aeg. Samas nõustun, et kahtlemata on Donald Trump üks värvikamate väljaütlemistega USA poliitik, kes on kaugel nn poliitkorrektsest kõnepruugist.
Süvenemata Donald Trumpi poliitilistesse seisukohavõttudesse, peatuksin põgusalt mõningatel huvitavatel faktidel tema inauguratsiooni päevast, mis minu arvates ütleb samuti nii mõndagi tema isiksuse kohta.
Ametisse astumise päeva hommik algas Trumpil ja tema perel palvusega kirikus, mis asub mõne kvartali kaugusel Kapitooliumist. Palvuse pidajaks oli kutsutud tuntud nelipühikiriku pastor Jentezen Franklin.
Inauguratsioonitseremooniast võtsid osa nii jumalasõna lugemiste kui palvetamise ja presidendi õnnistamisega mitmed tuntud vaimulikud nagu nelipühilasest populaar­ne teleevangelist Paula White; rahvusvaheliselt tunnustatud baptistist evangelist ja misjonär Franklin Graham, kes on maailmas suurt tuntust kogunud jutlustaja Billy Grahami poeg; tuntud evangelikaal, Jumala Assamblee liikumisse kuuluv puertoricolasest evangelist Samuel Rodriguez jt.
Ameerika presidentide ametisse õnnistamise ajaloos oli see väidetavalt rekordiline näitaja, mil tseremoonia jooksul peeti tervelt kuus palvet, kolm invokatsiooni ja kolm õnnistamist.
Presidendivande andmise ajal hoidis Donald Trump kätt kahel Piiblil. Esimene Piibel kuulus Ameerika Ühendriikide 16. presidendile Abraham Lincolnile ja teise Piibli oli Trumpile kinkinud tema ema 1955. aastal, mil Donald lõpetas pühapäevakooli.
Tseremoonia käigus esitas koor muuhulgas nelipühi kiriku alluvuses tegutseva, Lee University muusikaõppejõu dr Wykoffi komponeeritud koraali.
Pärast inauguratsiooni toimus kutsutud külalistele pidulik lõunasöök USA Senati ja Esindajatekoja hoones Kapitooliumis, mis algas söögipalvega ja lõppes pikema tänupalvega.
Andres Kapp,
EMK Tallinna koguduse liige

Read more Comments Off on Presidendivannet andes käsi kahel Piiblil

Ligi 90% eestimaalastest on kodus Piibel. Aga vähem kui 10% on selle avanud ning kui tavavestluses mainida piiblilugemist, võid rõõmsa jagamise asemel vastuseks saada hoopis vaikiv-kohmetu reaktsiooni.
Jah, ühelt poolt on piiblilugemine väga isiklik, inimese ja Jumala vaheline asi. Mitte keegi teine ei saa puudutada su südant nii sügavalt kui Jumal. Teisalt, ei ole ju küsimus ainult kõnetuses, vaid veel enam vastuses ja tekkinud dialoogist arenevais reaalsetes elumuutustes. Muudetud elud aga muudavad kogukonda, viimselt ühiskonda.
Kuidagi on ka kristlasi valdamas (ebameeldiv) tunne, et piiblilugemine on range kohustus, mille täitmata jätmisel Jumal vähemalt noomib, kui mitte ei karista. Sestap äratabki pelgalt piiblilugemise mainimine hingesoppi surutud süütunde. Selline arvamine aga ei saa enam kaugemal olla tõest!
Psalmi 119 kõik 176 salmi on täidetud laulja igatsusest Jumala sõna järele: „Mu hing nõrkeb igatsusest su seaduste järele igal ajal“ (s 20). Piiblisõna – mitte ainult kirjutatud tekstina, vaid Jumala elava kõnetusena, tema armastuse ja olemuse sügavama mõistmisena – on meie vaimutoit, hingepide, igapäevane janu, mida ei saa kustutada ükski teine asendaja. See teeb meis midagi, alustab protsesse ja viib täide oma eesmärgi, kuni toob esile vilja nagu kastetud maa (Js 55:10–11). Kui me end sellele avame.
Siin ei ole vahet, kas loed nädal aega neidsamu kahte salmi, sest nad „võtavad su kinni“ ja sa pead veel mõtisklema nende tähenduse üle, või vajad mitut peatükki päevas. Kui su vaim on toidetud, on su mõte selgem, hing rõõmsam, otsustusvõime kindlam ja identiteet kinnitatud armastuses. Siis oled otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis annab vilja ja mille lehed ei närtsi … ja kõik, mis sa teed, läheb korda (Ps 1:3–4). Kas pole meid piirav kurjus vohama pääsenud ka selle tõttu, et nii paljud on vaimselt nälgimas? Oleme loodud ammutama Jumalast.
Avatud Piibli Ühingu algatus „Piibli väljakutse“ sündis igatsusest kasvatada hüppeliselt selliseid jumalikke kohtumisvõimalusi meie maal. Sündis paljude kristlaste küsimusest: ma mõistan ja ma tahan, aga miks ma ei suuda? Sündis teadmisest ja kogemisest, et Jumal tahab kohata meid ning tuua elu surnud aladele. Väljakutse ise on väga lihtne: „Loe Piiblit selle aasta igal päeval!“.
Ja aasta ei pea tingimata algama 1. jaanuaril 2017, vaid lii­tuda võib terve aasta jooksul. Liitumiseks tuleb teha otsus, hankida endale Piibel, registreerida end väljakutse lehel http://www.avatudpiibel.ee/piibli-valjakutse ja valida lugemisplaan. Lisaks saab tellida märgi, mis on äratundmiseks ja ka heaks vestluse algatajaks.
Piibli väljakutse ei ole uue aasta lubadus, vastupidamise proov, sihikindluse test, vaid üheskoos ja võib-olla hingevärinal alustatud katse teha ruumi Jumalaga kohtumise hetkeks igasse päeva. Võimalus jagada kogetut omavahel, anda hoogu ja võtta jõudu teistelt samal rajal. Selleks oleme valmistanud väga erinevad lugemisplaanid (veerand, pool ja kogu Piibel aastaga läbi jt), sest palju kergem on lugeda süsteemselt; suhtlemiskeskkonnas Facebookis; abistavad küsimused ja kommentaarid väljakutse kodulehel.
Plaane saab tellida APÜ kontorist või välja printida veebilehelt. Valida võib ka oma kiriku kalendri, „Vaimulikud loosungid“, „Sõna tänaseks päevaks“ vms. Paljud noored eelistavad Youversioni ingliskeelseid ja digitaalseid variante. Pakume ka kommentaaridega plaani „Piiblivõti“. Oluline on lubada endale aasta, mille igas päevas on ruumi Jumala kõnetusele.

Vaherm2gi,Mari2017jaan_1961 2

 

 

 

 

Mari Vahermägi,
Avatud Piibli Ühingu tegevjuht

Read more Comments Off on Ruumi Jumala kõnetusele

3. jaanuaril, Vabadussõja relvarahu sõlmimise aastapäeva miitingul Jõhvis Vabadussõjas langenute mälestussamba juures nimetasin lühidalt asju, mille eest minu arvates küll ei langenud ega kannatanud need, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, aga mis on praegu muutunud meie ühiskonnas räägitavaks ja rahvale vastu paljude tahtmist pealesurutavaks teemaks. Allpool nimetatud teemade väljatoomine oli igati asjakohane, kuna Vabadussõjas sõdinud, sageli koolipoisid, ei võidelnud abstraktsete väärtuste eest, vaid kujutasid vägagi konkreetselt ette, millist riiki nad tahavad saada.
Ma ei kujutanud ette, millise laialdase vastukaja kutsub esile minu sõnavõtt: sotsiaalmeedias üle 7000 reaktsiooni, hulgaliselt telefonikõnesid ja meile, kusjuures ma kõnelesin väga lühidalt ja ainult viitasin minu meelest olulistele asjadele. Püüan alljärgnevalt natuke täpsemalt neid kolme valdkonda markeerida.
Kõigepealt homoseksuaalsus. Olen veendunud, et tegemist on haigusega, täpselt samamoodi nagu seda on kleptomaania või püromaania või seksuaalne tõmme alaealiste ehk lausa laste poole ja selle tõmbe rahuldamine. Need on praegu kriminaal­selt karistatavad. Aga nii nagu homoseksuaalsus, ei ole karistatav ka sõltuvus alkoholist või tubakast, nüüdisajal kasvavalt ka narkootikumidest.
Haigust on vaja ravida, kui see on võimalik ja kui selleks on olemas tahe, aga meie ühiskonna probleemiks on homoseksuaalsuse propaganda. On palju homoseksuaalseid koguduseliikmeid ja koguni vaimulikke, aga nad võivad oma tööd teha senikaua, kuni nad oma nõrkust ei reklaami ja seda omaette väärtuseks ei tee. Reeglina teavad seda kiriklikud ülemused, aga nad ei tee sellest probleemi seni, kuni ei ole tegemist oma haiguse propageerimisega selle asemel, et sellega võimaluse korral võidelda.
Teiseks pimesi kuuletumine Brüsseli seisukohtadele. Loomulikult on meie kuulumine Euroopa Liitu hädavajalik ning NATO liikmeks olemine ja tihe koostöö NATOga tagab meie turvalisuse. Kuid mitte kõik Brüsselis vastu võetavad seisukohad ei ole meie ajaloolis-kultuurilise pärandi ja geograafilise asendi tõttu aktsepteeritavad ning meie esindajad Brüsselis peavad võitlema selle eest, et Eesti iseolemine säiliks ja Eesti saaks oma väärtusi näidata ning anda kogu Euroopale.
Kolmandaks teemaks on pagulaste vastuvõtmine vastavalt kvootide süsteemile. On olemas kahte tüüpi pagulasi: esiteks need, kes oma päritolumaal on tagakiusatud ning raskes poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja religioosses olukorras. Neid tuleb igal juhul aidata ning leida neile võimalus integreeruda meie ühiskonda.
Teiseks on olemas aga nn majanduspagulased, kellel pole  põhjust põgeneda omalt maalt, vaid kes peaksid oma ühiskonda paremaks muutma ja vajaduse korral ühinema selle eest võitlejatega, või koguni need, kes tahavad ainult saada materiaal­seid väärtusi ning peavad oma sissetoodud väärtushinnanguid ainuõigeks ja on valmis koguni tapma neid, kes oma traditsioonilisi esivanemailt päritud väärtusi tähtsaks peavad. Õnneks on meie geograafilistes ja klimaatilistes oludes neid vähe ja seni pole olnud füüsilisi konflikte ning kultuuriline integreerumine toimub, võib-olla üle kivide-kändude, aga siiski.

Kaldur,Peeter_m2rts2008

 

 

 

 

Peeter Kaldur,
vaimulik

Read more Comments Off on Mille nimel võideldi vabadussõjas