Peapiiskop Urmas Viilma jutlustamas Kaarli kirikus. Priit Mürk, ERR

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Valisin tänase Eesti pidupäeva jutluse mõtete aluseks pühakirjakoha apostel Pauluselt:
Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)
Juba pea kaks aastat on Eestis ja eestlaste asupaikades kõikjal maailmas tähistatud erinevate sündmuste ja ettevõtmistega Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. See on olnud meie riigi esimene sajand, millest paraku vaevalt pool on märkinud elu rahus ja vabaduses. Katkestatud vabadusega sajand, millele on eelnenud aastasajad võõra väe ja võimu talumist, on õpetanud meid armastama oma maad ja rahvast vaikides – sügaval hingesopis. Kõige õnnestunum viis väljendada oma rõõmu ja hingevalu, nagu ka armastust Eestimaa vastu, meie, loomult kinniste eestlaste jaoks on olnud lauldes.
Muul moel kui luule- või lauluviisil kõlavad kõige õrnemad ja purunemishaprad sõnad meie arvates õõnsalt ja ebasiiralt. Lauldes julgeme panna värssidesse kogu oma hinge! Suvise juubelilaulu- ja tantsupeo minimalistlik juhtmõte „Minu arm“ sisaldab endas kogu isamaa-armastuse hingestatud täiuse – meie rahva kaotuste-võitude ajaloo valu ja võlu. Seda täiendab alati palvena lauldud „Hoia, Jumal, Eestit“. Nõnda jääb Eesti maa ja Eesti rahva vastastikune armastus ajatu tõena igavesti kõlama Emajõe lauliku Lydia Koidula täiuslikus sõnastuses: Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta’.
Eesti hingestatud koorilaulutraditsioonis väljendub kõige paremini meie tunnetus armastusevõlast oma maa ja rahva vastu. Ükskõik kui palju me anname, panustame ja püüame, ikka tunduvad apostel Pauluse sõnad „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada“ asjakohased. Isamaa-armastus on kõigi eestimaalaste ühine avaldus – meie lipukiri, mille alla kõik ühiselt võiks koonduda.
Nädala pärast on valimised. See lause kõlab tänasel pidupäevahommikul siin Kaar­li kiriku võlvide all häirivalt külmalt ja kõlatult. Ometigi, valimistel oma hääle andmine on üks konkreetne armastusetegu Eesti riigi, meie maa ja kogu siinse rahva iseseisvuse ja tuleviku tagamiseks. Jättes kasutamata oma hääle, kasvatame oma armastusevõlga Eestimaa vastu. Tõsi, ei ole kerge teha valikut, kui otsime ja vastandame kõike seda, mida valimislubadustest leiame.
Kui rõhutada kogu aeg sõna „erakond“, on peaaegu füüsiliselt valulik tajuda, kuidas kõik kisub eraldumise ja eristumise suunas. Sellest kaugel pole enam täielik vastandumine. Eesti keele aasta ning mööduval nädalal esilinastunud ja juba sajandi filmiks nimetatud „Tõe ja õiguse“ kontekstis on ehk erakondade paljusõnalistele programmidele kõige lihtsam anda hinnangut Tammsaare suurteose kolmandat osa tsiteerides: „Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.“
Mõistan, et on inimesi, kes erakondade eristuvast vastandumisest ja lubaduste rohkesõnalisusest väsinuina on loobumas valima minemisest. Siiski tahan neile, kes seda kaaluvad, öelda, et püüdes leida erakondade programmilisest sõnavahust kõiki meid koondavat ühisosa, märkan selgelt nendes omamoodi tõotuslikes lubadustes siirast armastust Eestimaa vastu. Märkan ka, et kogu Eesti rahval nähakse ühist tulevikku siin Eestimaal. See tekitab julguse jätkuvalt ka ise armastada oma maad ja rahvast ning panustada nende hüvanguks. Isegi valimistel hääletades. Ühisosa nähes ei häiri enam ka sõna „erakond“ nii palju, kuigi selle võiks asendada oluliselt hõlmavama sõnaga „ühendkond“.
Suurt pilti vaadates ja positiivset leida püüdes soovitan erakondade valimisloosungeid kasutada hoopis näiteks ühe isamaalise luuletuse koostamiseks. Tulemus on küll üsna naivistlik ja mitte kõige kohasem eesti keele aastat tähistama, kuid värsikogumi tervikmõte ei kutsu siiski enam eristuma ja vastanduma, vaid kannab Eesti maad ja rahvast ühendavat sõnumit.
Luuletus pealkirjaga
„Terve Eesti heaks“

Isamaa on igavene
Parem tulevik

Pikk plaan Eestile
Esimene puhas riik

Eesti uus lugu –
nutikas maheriik

Igaüks loeb Eesti eest
Õiglane riik kõigile

Need luuleread pole ehk küpsed kohe juubelilaulupeole seadmiseks, küllap saaks aga Nublu siit ühe sobiva edetabelite tippu tõusva isamaalise sosinaräpi loo.
Teame, et 800-aastases Tallinnas kummitab ning Tartul on vaim. Kuidas on Eestiga tervikuna – kas Eestil on hing? Inimhinge olemasolu üle vaieldakse tänaseni. See on usuküsimus! Kas Eesti hinge olemasolu üle asuksime vaidlusse? Mida või keda võime pidada Eesti hinge väljendajaks? Usun, et suudame Eesti hinge kirjeldamiseks koostada vaheldumisi luulekeeles ja proosatekstina rohkete fotode, filmilõikude, spordisaavutuste, muusikateoste katkete, maitse-, lõhna- ja värvibukettide, valemite ja jooniste, kirikutornide, kinda- ja vöökirjade ning paljude muude komponentide lisamisega mahuka eeposelaadse, uueks Eesti tüvitekstiks saava teose pealkirjaga „Eesti hingepilk“.
Kuni su küla veel elab, elad sina ka, oleme ilmselt kõik, pisar silmanurgas, laulnud. Oleme mõistnud, et need laulusõnad on kehtivad ka vastupidises järjekorras: Kuni mina elan, elab ka küla, elab riik. Inimene on elus, kuniks ta pole hinge heitnud. Kuni kestab eesti rahvas, eesti keel, ei heida ka Eesti hinge, vaid elab ja kestab. Eestil on hing! Olgugi nähtamatu, siiski selgelt tajutav. Eesti hinge koondi moodustavad kõigi Eesti inimeste hinged. Kuniks meie hingame, on ka Eesti elus ja hingab!
Niisama nähtamatu ja kogetav kui hing, on ka armastus. Kui seni kõnelesin armastusest ja armastusevõlast isamaa vastu, siis sellega vahetult seotud on armastus üksteise vastu – ligimesearmastus. Kui me arvame, et kõiges muus oleme täiuslikud, tundes ja teades tõde ja õigust ning kuulutades seda ka teistele, on meil siiski üks suur ja samane puudus. See on armastusepuudus. Selles on kõik inimesed alati ja igavesti ühesugused ning see tuleb meie puudulikkusest ja patususest ning samal ajal saab meile süüks ja patuks, et me oleme armastuses üksteisele võlgu. Seetõttu oleme kõik erivajadusega – oleme need, kes vajavad ligimese abi. Samal ajal ootavad ligimesed samasugust abi ja armastust ka meilt.
Armastus ei tähenda tõe salgamist või esimeste inimeste kombel tõe eest ärapeitmist ja selle eest põgenemist. Ka tõe salgamine ja peitmine võib tunduda sageli lihtsam kui tõele silma vaatamine, eriti kui see tõde on aus ning puhuti isegi valus ja tülikas. Kui aga pakume valusat ning alasti tõde ja õigust ilma armastuse keeles kõnelemata, muutub see apostel Pauluse sõnu kasutades kõigest kumisevaks vasknõuks ja kõlisevaks kuljuseks (1Kr 13:1). Selline tõde on küll kõlav, kuid oma vahetus kalkuses ja järskuses salvav ja halvav. Need on hetked, mil meie armastusevõlg aina kasvab ja kasvab. Meie ülesanne on aga seda võlga kogu aeg ja lakkamata mitte kasvatada, vaid vähendada, „sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud“ (Rm 13:8), ütleb apostel tänase jutluse kirjakohas.
Selleks, et võlga vähendada, üksteisele halastust ja armastust osutada, peame igaüks nii iseendale kui ka vastastikku tunnistama, et me kõik oleme ühtaegu abivajajad ja abiandjad. Tuntud piiblilugu appi võttes: igaüks meist on nii paljaksröövitud maaslamaja kui halastaja samaarlane. Nõnda tunnistades teeme kõik üksteisele armastuseteo, nõnda loome tingimused, mis muudavad loomulikuks ülima käsu – armastada ligimest nagu iseennast – täitmise.
Eestimaa elab ja hingab veel sadu ja sadu sajandeid, kui seda elu ja hingamist toidab lakkamatu armastus Looja ning kogu nähtava ja nähtamatu loodu vastu.
Palju õnne tervisest pakatava hingamisega Eestile! Aamen.

Jutlus on peetud Tallinna Toompea Kaarli kirikus Eesti Vabariigi 101. aastapäeval, 24. veebruaril.

Read more Comments Off on Peapiiskop Urmas Viilma iseseisvuspäeva jutlus

Seekordset karjasekirja soovin alustada mõttekäiguga oma aasta eest usupuhastuspühaks kogudustele saadetud läkitusest: „Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtusi kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.“ Jah, reformatsiooni 500., juubeliaasta juhtmõtteks valitud sõnumit apostel Pauluselt: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud“ (Gl 5:1a) sobib siinjuures meenutada.
Oleme reformatsiooni suure tähtpäeva eel kuulnud sageli arvamusi, kuidas kirik peab uuenema ning ajaga kaasas käima vastavalt tänapäeva vabade inimeste usulistele ootustele. Kirikult eeldatakse inimeste soovidele vastamist ja nendega arvestamist. Reformatsiooni käivitanud Martin Lutheri kuulsast 95 teesist esimene asetas rõhu mujale: „Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles „Parandage meelt“ , siis tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus.“
Me ei pea parandama ja kohandama kirikut inimeste ootustele vastavaks, seda samal ajal reformatsiooniks ja uuendamiseks nimetades. Peame parandama meelt, et oma elu kohandada Jumala tahtele vastavaks ning elada nõnda pidevas uuenemises. Just meeleparanduslik hoiak on teinud luterlastele ja roomakatoliiklastele võimalikuks meenutada ja tähistada reformatsiooni aastapäeva seekord üheskoos. Vajame meeleparandust, et lepitust otsida, andeks paluda, andeks anda ning puhastatutena edasi minna. Vajame pühakirjale toetuvat meeleuuendamist ka luterlastena, et edasi liikuda ainulaadsel rajal, mille Jumal on meile määranud. See tee ei ole kellegi teise tee. Meie vastutus oma mineviku, oleviku ja tuleviku ees ei saa jääda kellegi teise kanda.
Ristiinimestena Kristuse järel käies oleme kõik samal teekonnal. Ühtlasi sammume sel rajal oma isikliku usu ja lootusega, otsides Lutheri kombel armulist Jumalat. Kristus on meie elu põhjus, mõte ja siht. Tema evangeelium teeb meid julgeks ja vabaks astuma Jumala ette koos oma patuga, mis meid muidu Seaduse alusel hukutaks. Mida Jumal meilt käsu alusel nõuab, seda ta evangeeliumi kaudu ise meile armust pakub. Evangeelium ei saa armu- ja armastuse sõnumiks sellele, kes pole patusena tunnistanud Jumala armust ilmajäämist.
Reformatsioonisündmuse tõukel tekkinud luteri kiriku õpetuse tuumaks on ka pool aastatuhandet hiljem sõnum Issandast Kristusest, kes ei oota inimeselt patte kustutavaid teeneid ega indulgentse, vaid siirast usku ja meeleparandusest kantud elu Tema ustavate järgijatena. Jumala arm üksi ja meie usk teevad meid õigeks!
Kristus üksi on suur Reformaator, meie usu ainus puhastaja ja meile igavese elu kinkija! Seda sõnumit peab Kristuse kirik kuulutama kõigi rahvaste seas iga päev aegade lõpuni.
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Karjasekiri reformatsiooni 500. aastapäeval, usupuhastuspühal, 31. oktoobril 2017

Prohvet Jesaja kirjutas enam kui 700 aastat enne Kristuse sündi võrsest, mis sirgub Iisai kännust: «Aga Iisai kännust tõuseb võrse ja võsu tema juurtest kannab vilja» (Js 11:1). Iisai oli kuningas Taaveti isa nimi. Sellest kuulutusest möödus ligi kaheksa sajandit ja Jumal täitis oma lubaduse, saates oma Poja jõululapsena inimeste keskele. Kristus pidi prohveti ennustuse kohaselt taastama kuningriigi, mille rajas Iisai noorim poeg Taavet ja mis Jesaja ajal oli juba kaotatud. Jeesusest sai uus võrse, sirgudes vana kännu sügavatest juurtest.
Ka kahekümne viie aasta eest iseseisvuse taastanud Eesti iseseisvuse võrse sirgub sügavate juurtega kännust, mida peeti aastakümneid surnud puuks. Meie maa ja rahva kaheksa sajandi pikkused kristlikud juured on tugevad. Ennast kristlike juurte küljest lahti käristamisega kaasneb närbumise ja hääbumise oht, nagu juhtub iga juured kaotanud võrsega.
Evangeeliumis, mida jõuluõhtul kõikides kirikutes loetakse, räägitakse karjastest, kes ruttasid inglitelt saadud sõnumiga Petlemma sõime juurde, kus ootas püha perekond: Jeesus, Maarja ja Joosep. Evangelist Luukas kirjutab: «Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames» (Lk 2:19). Ka meie ei saa unustada seda, kes me oleme ja kust tuleme. Asjakohaselt kõlavad Hendrik Visnapuu luulesõnad: Me oleme Maarjamaa oksad. Arvates, et me pole jõule tähistades ristirahvas, raiume end lahti juurtest ja esivanemate kristlikust pärandist – oma väärtusvundamendist.
Õnneks võib Jõululaps teha imet igaühe juures. Selleks tuleb sirutuda tõelise valguse poole just nõnda, nagu üks noor puu sirutab oma oksad ikka kõrgemale ja kõrgemale sinna, kus on päike. Jõuluvalgus pole aga nähtav palja silmaga, vaid seda tuleb otsida usu- ja südamesilmadega. Jeesus on enese kohta ütelnud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12) Sirutugem Maarjamaa okstena ikka Kristuse valguse poole!
Jõulurahu algab hetkest, kui pöörame pilgu endalt ligimesele ja ligimeselt Jumalale. Jõululapse sõim on seal, kus on armastus. Jõuluöises Petlemmas oli selleks paigaks loomalaut. Olgu seekordsete jõulude ajal Jõululapse sõime asukohaks iga armastusega täidetud koda nii linnas kui maal!
Soovin õnnist jõulupüha ning kirgastatud elu Kristuses uuel Issanda aastal 2017!

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Peapiiskopi läkitus jõulupühadeks ja algavaks Issanda aastaks 2017

Peapiiskop Urmas Viilma kutsus toomkirikusse kontsert-mõtisklusele ja sellele järgnevale vastuvõtule riigi- ja ühiskonnategelasi, kellel on mööduval aastal olnud kokkupuude luteri kirikuga või kes on teinud kirikuga koostööd. Ingrid Mäsak

Austatud eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad! Tervitan teid kirikukalendri tänase päeva pühakirjasalmidega, mis toovad advendiajale kohase Jõululapse sünniootuse sõnumi meieni üsna üllataval toonil. Piibli viimases raamatus, Ilmutusraamatus, ilmutab ennast Issand Kristus, kes ütleb: Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi. Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! (Ilm 22:12–13)
Kui keegi peaks meile määrama möödunud aasta põhjal palga ning tasuma meile meie tegude järgi, siis milline oleks see tasu igaühele eraldi? Või meie riigile ja rahvale ning tema juhtidele? Või meie kirikule, tema liikmetele ja karjastele? Kardan, et omavahel me õiglases tasus kokkuleppele ei jõua, mistõttu peame andma ennast Jumala õiglase otsuse ja armu meelevalda. Ise saame siiski reflekteerida olnut ja tehtut ning analüüsida õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

Kohtumised võimuga
Mööduv aasta on olnud paljude kohtumiste aasta. Aasta alguses alustasin tutvumist riigikogu kõigi erakondade fraktsioonidega, et õppida tundma meie riigi olulisemaid otsustajaid ning omakorda tutvustada luterlikku kirikut ja jagada mõtteid ühiskonnas aktuaalsetel teemadel. Peamised küsimused, mis vajasid arutamist, olid seotud Euroopa rändekriisiga ja pagulaste jõudmisega Eestisse. Teemaks oli ka kooseluseadus ning vajadus aja mahavõtmiseks ja rahunemiseks; aktuaalne oli erakoolide tegevustoetuse küsimus ja kristlike koolide võimalik erisus Euroopa Liidu põhiõiguste harta kontekstis; intrigeeriv oli arutelu poliitilise katuseraha jagamise printsiibi ja sellega tekkivate probleemide üle. Sõltuvalt fraktsioonist tõstatus muidki olulisi küsimusi. Tähtsate kohtumiste ritta tuleb lisada loomulikult korduvad kohtumised peaministriga, mitme ministriga, õiguskantsleriga, riigikogu esimehega ja loomulikult Eesti Vabariigi presidendiga. Olgugi et kõik osapooled on neid regulaarseid kohtumisi pidanud vastastikku olulisteks ja vajalikeks, leidis üks ajakirjanik hiljuti, et peapiiskopi selline käitumine «näeb juba välja nagu 1990ndate stiilis katuse pakkumine».
Olen veendunud, et Eesti suurima valitsusvälise liikmes­organisatsiooni juhina ei ole mul sellisteks kohtumisteks mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus. Luteri kirikul on endiselt kanda peaaegu saja aasta eest saadud rahvakiriku vastutus. See on samaväärne vastutusega, mida kannavad kõik eelnimetatud isikud ja institutsioonid Eesti rahva ja riigi ees. Seda vastutust kinnitav sümboolne kohtumine leidis augusti keskel aset siinsamas toomkiriku altari ees, kus Martin Lutheri peaaegu poole tuhande aasta vanuste Tallinna raele saadetud originaalkirjade kohale kummardusid nendega tutvuma Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, Eesti Vabariigi peaminister Taavi Rõivas ja kiriku esindajana siinkõneleja. Siin altari ees kummardades olime võrdselt aukartlikud Euroopa paari tuhande aastase ning Maar­jamaa 800aastase kristliku pärandi ja 500aastase protestantlik-luterliku pärandi ees.

Kohtumine reformatsiooni 500aastase pärandiga
Reformatsiooni juubeliaasta on loonud eeldused veel paljudeks imelisteks kohtumisteks ja suurepäraseks koostööks. Eesti kontekstis ei saa minna mööda vähekõneldud faktist, et reformatsiooni juubeliaasta puhul on Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas nimetanud Euroopa reformatsioonilinnadeks paljude teiste hulgas ka Tallinna ja Tartu. Juubeliaasta pidulik algus Tallinnas tõi lõikustänupühal Oleviste kirikusse kokku Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid, lisaks Tallinna ja riigi esindajad ning pea pool tuhat kirikulist, kellele lisandusid Tallinna TV vaatajad. Märkimisväärsed olid sellel oikumeenilisel teenistusel kõnelnud justiitsminister Urmas Reinsalu sõnad: «Kristlik pärand ja väärtused teevad meist eesti rahva. Kui pöörame neile selja, siis rahvana oleme kaotanud oma hinge.» Sarnast mõtet jagas ka Tallinna linnapea kohusetäitjana abilinnapea Taavi Aas: «Oleme sündinud luterlike väärtustega toestatud kultuuriruumi ning meie väärtushinnangud on kujunenud Lutheri õpetusele tuginedes.» Tallinna linnavalitsus on oma reformatsioonilinna tiitlit vääristamas konkreetse teoga, asutades koos luteri kirikuga sihtasutuse, mille ülesandeks on ehitada Mustamäe linnaosa elanikele kirik. Mustamäe kirikuhoonest, mille ehituseks läheb juba uue aasta alguses, saab tõeline kogukonnakeskus koos kõigi vajalike tingimuste ja eeldustega tööks lastega, noortega, erivajadustega inimestega, eakatega ja kõigi teiste elanikegruppidega. Reformatsioonilinn Tartu aitab ette valmistada järgmise aasta maikuus Tartu Pauluse kirikus toimuvat kirikukongressi, millega tähistame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui vaba rahvakiriku 100. aastapäeva. Igaüks meist saab aga reformatsiooniaasta puhul panustada omalt poolt õunapuu istutamisega, et järgida Martin Lutheri mõtet: Kui ka teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.

Kohtumised vaimuga
Nii maailma kui ka Eesti jaoks olulisim oikumeeniline kohtumine lõppeval aastal toimus reformatsiooni 499. aastapäeval 31. oktoobril Rootsis Lundi katedraalis. Kohtujateks olid maailma katoliiklased ja luterlased, keda esindasid paavst Franciscus ning Luterliku Maailmaliidu president piiskop Munib Younan ja peasekretär õpetaja Martin Junge. Eestimaa katoliiklasi esindas Lundis, kus 12. sajandil pühitseti ametisse Eestimaa esimene piiskop Fulco, piiskop Philippe Jourdan ja luterlasi siinkõneleja. Katoliiklaste ja luterlaste ühine reformatsiooni meenutamine näitab, et tõeline leppimine on võimalik kõikjal seal, kus valitseb kristlik armastus ja koostöötahe. Selle leppimise kinnituseks allkirjastasime eelmisel nädalal koos piiskop Philippe’iga meie kirikute nimel ametliku kutse paavst Franciscusele, et ta külastaks meid 2018. aastal, mil Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva.
Samasuguse, ühtsusele ja üksmeelele kutsuva väega oli juunikuus Kreeta saarel toimunud õigeusu püha üleilmne sinod, kuhu kogunesid peaaegu tuhandeaastase vaheaja järel maailma õigeusu patriarhid ja iseseisvate rahvuskirikute juhid, teiste hulgas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus. Sinodilt naastes rõõmustas metropoliit, et õigeusu maailm on avanud oikumeenia ukse rohkem kui kunagi varem. Armastus juhib alati konfliktist osaduseni. Kristlikel kirikutel on vastutus seda Kristuse nimel tõestada.
Kohtumised on iseloomustanud ka meie kiriku siseelu. Olen püüdnud arvukate rahvusvaheliste kontaktide ja visiitide kõrval leida aega enda kursis hoidmiseks eluga võimalikult paljudes Eestimaa paikades. Nõnda olen käinud «töövarjuks» mitmele Eesti kihelkonnakeskuse vaimulikule. Need on olnud südamlikud kohtumised ustavate ning liigset tähelepanu mitte taotlevate vaimulike ja nende peredega Suure-Jaanis, Keilas, Sangastes, Märjamaal, Järva-Jaanis, Valjalas ja Maarja-Magdaleenas. Lisaks arvukalt koguduste külastusi pidupäevadel ja ametikäikudel kõikides Eesti maakondades. Need kohtumised on juhtinud minu tähelepanu samale küsimusele, mida uus valitsuskoalitsioon on nimetanud üheks oma olulisemaks teemaks: see on Eesti jaoks kriitiline demograafiline olukord. Samavõrra aktuaalne on alkoholiprobleem, mille vastu ei saa ainult aktsiiside tõstmisega, vaid mille puhul tuleb keskenduda ka eeskuju andmisele, kasvatusele ja karskus­ideaali propageerimisele. Karskusel peab olema moraalne, mitte materiaalne mõõde!

Pärandi pärijad
Tühjenevate kirikute probleem on ühtviisi ka tühjenevate lasteaedade, koolide, rahvamajade ja külatänavate probleem. See on meie kõigi ühine mureküsimus. Tõsi, selle vahega, et tühjad kirikud jäävad kaitsealuste mälestistena kaunistama kohalikku maastikku ning vaimustama turiste ja palverändureid. Kahjuks lasub selle ilu ja pärandi hoidmine ainult kahanevate koguduste õlgadel. Riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» aastasest vahendite mahust jagub tillukesteks töödeks paljudele kirikutele, mille eest oleme enam kui tänulikud. Samas, programmi üheks aastaks määratud vähem kui miljoni euro suurust mahtu umbes 400 kaitsealuse pühakoja vahel jagades tekib kiuslik küsimus, kas tõesti kaalub ERM või Tallinna Linnahall üles kogu ülejäänud rahva- ja muinsuspärandi. Pühakodade programmi mahu paari miljonini suurendamiseks, nagu ka Niguliste kiriku omandiküsimuse lahendamiseks ei ole vaja muud kui poliitilist otsustusjulgust. Julgust pole vaja mitte selleks, et teha õige otsus, vaid selleks, et teha õiglane ja südametunnistuse häält kuulav otsus.

Riigi südametunnistus
Kas riigil on südametunnistus? Pean tunnistama, et lootustandvaid märke selle olemasolust on alati olnud. Narva Aleksandri kiriku päästmine pankrotipesast riigi ja kiriku koostöös on üks riigi südametunnistuse märkidest. Tol hetkel esindasid otsusekindlalt seda südametunnistust tollased reformierakondlastest peaminister Taavi Rõivas ja siseminister Hanno Pevkur, kellele luteri kiriku nimel täna eraldi tänusõnad ütlen. Kuidas saab olema riigi südametunnistusega uue koalitsiooni puhul, näitab lähitulevik. Tänusõnad Narva Aleksandri kiriku päästmise eest kuuluvad ka kõigile nimelistele ning anonüümsetele annetajatele, nii üksikisikutele kui ettevõtjatele, kelle abita poleks luteri kirik saanud oma osa kirikuhoone väljaostmisel maksta. Tänu ühistele jõupingutustele sai see ime siiski teoks. Narva linn on pärast seda otsust saanud uue luteri koguduse, kes paari nädala eest pidas vahepealse kiriku sulgemise järel esimese jumalateenistuse Narva Aleksandri kirikus. Olgugi et riigil, kelle omandis hoone on, puudub endiselt visioon hoone tulevikust, on see kirik saanud taas Narva luterlaste, nii eesti-, soome- kui venekeelse koguduse pühakojaks. Aastavahetuseks pannakse üle linna helisema ka Narva Aleksandri kiriku seni vaikinud kell, et anda märku – luterlik kirik on Narvas kohal.

Kohtumine inimestega
Kiriku kohalolu peab olema loomulik kõikjal, kus on inimesed, sest kiriku ülesanne on jagada rõõmusõnumit ja teenida ligimest. Nõnda on luteri kirik oma koguduste ja allasutustega saatmas ja toetamas inimesi kogu nende elukaare vältel. Nii täidame Kristuse käsku olla üksteise teenijad ning hoolida ligimesest ja tema vajadustest. Nõnda toimub see näiteks Risti koguduses, kus tervitati hiljuti esimest pagulastest muslimiperekonda; Peeteli koguduses, kus hoolitsetakse tänavalaste eest; diakooniahaiglas, kus inimese valude- ja vaevadevaba elu väärtustatakse tema viimse hingetõmbeni; perekeskuses, kus leevendatakse perevägivalla ohvrite ja lahutatud paaride hingevalu; koguduste supiköökides ja kasutatud rõivaste jagamispunktides; hooldekodudes ja haigemajades; ka kristlikes lastehoidudes ja lasteaedades ning koolides. Samuti 70. aastapäeva tähistanud Eesti vanimas kõrgkoolis EELK Usuteaduse Instituudis – kiriku haridus- ja koolituskeskuses. Kaplanid teenivad ustavalt nii kaitseväes kui Kaitseliidus, politsei- ja piirivalveametis ning vangimajades. Kirik Kristuse esindajana peab olema kohal seal, kus on inimesed.

Homsed kohtumised
Mitmekultuurilises ja multireligioosses maailmas, mis on oma eripalgelisusega esindatud ka Eestis, peame riigi ja rahvusena kestmajäämiseks identifitseerima mitte võõraid ja külalisi, kes siia tulevad või kellega me kokku puutume, vaid iseennast. Selleks peame loobuma arusaamast, et usk on isiklik asi. Kui see on isiklik asi, oleks see võrreldav valgusega, mis pannakse vaka alla. Jeesus aga ütleb, et lampi ei panda vaka alla, vaid lambijalale. Ta ütleb oma järgijatele: Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas (Mt 5:16).
Kui inimesed, olgu omad või võõrad, meie ümber ei tea, et me oleme kristlased, sest meid ei saa eristada näo- või pearätikute järgi, siis millest inimesed teavad, kes me oleme? Meie rahva kristlik usk ja sellest tulenev kristlik elu peab olema kuulda ja näha. Nõnda ka meie tänane rõõm, meie advendiootus, meie soov tähistada just kristlikke jõule, meie soov tulla jõuluõhtul ja muulgi ajal kirikusse, meie igatsus elada just kristlikul maal ja olla arvatud kristlike rahvaste sekka. Soovin, et alanud uus kirikuaasta tähistaks Eestimaa ja Eesti rahva jaoks usulist ärkamist ning ülestõusmist sellise suhtumise vastu, mis surub usklikud ja kiriku privaatsfääri, tagasi kirikumüüride vahele ning avalikkusest varjule. Me peame käituma Kristuse üleskutset järgides vastupidiselt, tulema nähtavalt ja äratuntavalt inimeste keskele.
Tänan kõiki, kes minu kutsele vastasid ning tänasel advendimõtisklusel ja vastuvõtul osalevad. Soovin teile kaunist advendiaja algust, rahu südamesse ja hinge ning rohket Jumala õnnistust!

Read more Comments Off on Peapiiskopi kõne advendimõtisklusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 1. XII 2016

Sel aastal tähistame usupuhastuspüha erilises meeleolus. Peagi möödub reformatsiooni algusest 500 aastat ning me oleme kiriku uuenemise teel välja jõudnud ajaloolisesse hetke, kus võime reformatsiooni meenutada esimest korda ühiselt koos roomakatoliku kirikuga. Luterlased ja katoliiklased on viiekümne aasta pikkuse dialoogi tulemusena leppimist ja osadust saavutada püüdes ületanud mitmed erimeelsused ning jõudnud olulistes õpetuslikes küsimustes ühisele seisukohale.
Seda vennalikku üksmeelt soovitatakse nähtavalt kinnitada tänavusel reformatsiooni aastapäeval, 31. oktoobril Rootsis Lundi katedraalis toimuval luterlaste ja katoliiklaste ühispalvusel, millel osalevad Luterliku Maailmaliidu ja paljude luterlike kirikute juhid koos roomakatoliku kiriku pea paavst Franciscuse ja katoliku kiriku teiste juhtivate vaimulikega. See ajalooline ühispalvus on veenvaks kinnituseks, et Kristust eeskujuks võttes ja Teda usus appi paludes on võimalik jõuda ka kõige sügavamast konfliktist leppimise ja osaduseni. Seda ühisosa otsides oleme vennalikus armastuses ja heas läbisaamises jõudnud ka erinevate Eesti kristlike kirikutena üksteisele väga lähedale.
Tänasel usupuhastuspühal vaatame tagasi poole aastatuhande taha, püüame hinnata toonaseid sündmusi alandliku meele ja kahetseva südamega. Vaatame tagasi, et hinnata, kuhu oleme Kristuse Kirikuna välja jõudnud ning kuhu oleme teel. Me ei jää kinni ajalukku, vaid oleme vabad pidevalt uuenema põhimõtte ecclesia semper reformanda kohaselt. See tähendab, et Kirik peab olema alalises uuenemises, tingimusel, et kõigi muudatuste mõõdupuu on pühakiri ja kiriku õpetuse vundament jääb püsivalt pidama sinna, kuhu see on ristikiriku asutamisel Issanda poolt seatud.
«Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus» (1Kr 3:11), kõlab tänase reformatsioonipüha juhtsalm apostel Pauluse vahendusel. Kristus on see, kes meid uuendab ja meie usku puhastab. Just sellisena mõistame ka usupuhastuspüha meie kirikukalendri pühade hulgas. Kõik muudatused kirikus, mis lähtuvad inimlikest soovidest ja püüdlustest, viivad meid ära pühakirja aluselt ja eksitavad Kristuse järel käimiselt. Reformatsioon ei ole kunagi ühiskonna alustalasid ja -väärtusi kõigutada püüdev revolutsioon, vaid inimlike tõdede ja soovide tupikust Kristuse vabadusse tagasi juhatav äratusraputus.
Soovin kõigile rohket Jumala õnnistust käesolevaks usupuhastuspühaks ja algavaks reformatsiooni suure juubeli aastaks. Olgu Kristus meie elu ainus uuendaja, usu ainus puhastaja ja uue igavaese elu kinkija!
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Karjasekiri usupuhastuspühal ehk reformatsiooni aastapäeval, 31. oktoobril 2016

Helsingi Kallio kogudus tegi üleskutse kõigile kogudustele (ka väljaspool Soomet) helistada iga päev kuni 24. oktoobrini (ÜRO päev) kell 17 kirikukelli.

Sellega mälestatakse Aleppo pommirünnakutes hukkunuid, kellest suurem osa on tsiviilelanikud. Ühtlasi avaldatakse kellade helistamisega omal kombel sümboolset ja vägivallatut protesti vägivalla ja sõjategevuse vastu Aleppos ja mujal Süürias. Üleskutsega on ühinenud juba ligi 200 kogudust Soomes ja mujal Euroopas, kus kõikjal helistatakse leinakelli igal õhtul kell 17 kohaliku aja järgi. Üleskutset on toetanud ka Luterlik Maailmaliit.
Eestis on kellade helistamine rahvuslikel tähtpäevadel tavapärane ja vastavalt kehtivale juhendile helistatakse kelli iga aasta 3. jaanuari hommikul kl 10.30, et meenutada vabadussõja lahingutegevuse lõppu. Samuti helistame leinakelli 25. märtsi ja 14. juuni keskpäeval, et mälestada Siberisse küüditatuid. Erijuhtudel kellade helistamiseks võib anda korralduse meie kirikus peapiiskop.
Seekordse üleskutse puhul annan vabaduse kogudustes iseseisvalt otsustada, kas soovitakse selle üleskutsega ühineda või mitte. Hoolimata sellest, kas kellade helistamisega ühinetakse, kutsun üles hoidma jumalateenistuste kirikupalvetes jätkuvalt eestpalves kõikjal sõjapiirkonnas elavaid ja vägivalla all kannatavaid inimesi, sealhulgas Süürias Aleppos.
Otseviide kellade helistamise üleskutsele http://www.evl.fi/alepponkellot/.
Õnnistussoovidega
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Üleskutse kirikukellade helistamiseks

Ristikirikul on 2000aastane ajalugu. Me oleme selle üle uhked ja peame seda omal kombel Jumala soosingu märgiks ning tõestuseks, et oleme õigel teel. See on justkui vastus Jeruusalemma Suurkohtu liikme, kõrgelt hinnatud variser Gamalieli sõnadele kohtu ette toodud algkristlaste kohta: «Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada –, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!» (Ap 5:38–39).
Kiriku ajaloos on palju, mille üle rõõmustada ning meie tänanegi missioon ei ole muutunud. Endiselt austame, täname, kiidame Jumalat, kuulutame evangeeliumi, pühitseme sakramente, teeme misjoni- ja diakooniatööd, et teenida inimesi ja Jumalat. Kui vaatame ristikiriku minevikku, siis püüame sealt leida ikka midagi, millest eeskuju võtta ja rõõmustada. Enamasti ei soovi me meenutada ebameeldivat või häbiväärset. See ei tähenda, et kiriku minevikus polegi midagi sellist, mille pärast pilku maha lüüa, mida häbeneda või mille pärast peaks kellegi ees vabandama. Meie ei suuda minevikku muuta, küll aga võime olevikus tehtud otsustega hinnata minevikku ning kujundada tulevikku.
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue peahoone avamine ja õnnistamine oli suursündmus, millest said möödunud nädalal telekaamerate vahendusel osa kõik, kes iganes soovisid. Muuseumi ühe eksponaadi üle, mis pidi kujutama reformatsioonisündmustega kaasnenud kirikute rüüstamist ja pühapiltide hävitamist Tallinnas ja Tartus, tekkis minu tähelepanu juhtimisest tingituna avalikkuses tuline aruelu. Minuni erinevate kanalite kaudu jõudnud paljude toetavate sõnumite seas oli ka arvukalt kriitilisi, mõnel juhul tahtlikult solvavaid märkusi nii minu kui ka ERMi juhtkonna või töötajate suhtes. Muuseumi juhtkonda on süüdistatud pahatahtlikkuses, kirikuvastasuses, sovietlikus suhtumises kristlikku ajalukku ja paljus muus. Minule endale on viimastel päevadel usinalt meelde tuletatud ristisõdijate julmusi muinaseestlaste suhtes ristiusustamise perioodil, unustatud pole vaimulike rolli nõidade põletamise protsessis. Samuti olen pidanud lugema isiklike solvanguteni minevaid kommentaare sellest, kuidas kristliku lääne maailmakorralduse ja aktiivse misjoniseerimisega on kaasnenud kõikjal maailmas põlisrahvaste kolonialiseerimine, loodusressursside raiskamine ning pahatihti ka usulistest erimeelsustest tingitud vägivaldsed konfliktid ja sõjad.
Parastavalt on näpuga näidatud ja mulle kirikujuhina peaaegu isiklikult süüks pandud mõne endise või praeguse vaimuliku aastate eest toimunud abielurikkumisi või mõnd muud avalikkuseni jõudnud «vägitegu». Väärnähetele ja ülekohtule viitajad ei ole enamasti soovinud analüüsida neid teemasid ega ka ajalugu erapooletult hinnanud. Pigem on valitud ise «õige» pool ja kirikule on tehtud etteheiteid stiilis, et sellised olete te tegelikult!
Pean nõustuma siiski tõsiasjaga, et soovides olla osa Jeesuse asutatud ajaloolisest kirikust, ei saa me ennast lahti raputada minevikust, vaid peame seda ausalt hindama ning eksimuste meeldetuletusi väärikalt taluma. Nagu ei saa inimene lahti öelda mõnest oma kurjategijast veresugulasest esivanemast, ei saa ka praegu kirik ennast lahutada minevikus kirikus tehtud väärtegudest. Kirjutan seda tänasele kirikupõlvkonnale, eriti meie vaimulikkonnale ja kiriku töötegijatele kogudustest allasutuste ja kirikuvalitsuseni selleks, et mõistaksime hinnata oma tänaseid väljaütlemisi, samme, otsuseid ja tegusid tuleviku valguses.
Sageli juhitakse minu tähelepanu mõne ametivenna sobimatule suupruugile või piiripealsele ning solvavale väljaütlemisele interneti avalikus ruumis. Paljud ei teagi, et pean ülemkarjasena olema kogu aeg meie kiriku Esiviisakus ja pidevalt selgitama, vahel ka vabandama mõne mõtlematuse pärast, mida mõni hingekarjane on teinud, enamasti öelnud. Tähelepanujuhtimised sagenevad siis, kui ma ise avalikkuses millelegi ebasobivale viitan. Nii on juhtunud ka viimastel päevadel. Soovin, et hakkaksime aru saama sellest, et meie kiriku tuleviku näo loome me täna, olevikus. Me ei vastuta ainult mineviku, vaid ka tuleviku ees ja peaksime iga väljaütemist nii reaalsest kui virtuaalsest kantslist võtma tõsiselt, sest mõlemas ruumis on ja jäävad vaimulikud vaimulikeks ja kristlased kristlasteks esindades oma kirikut ja Kristust. Pole õiglane lisada oma järeltulevate põlvede minevikukoormasse juurde omalt poolt seda materjali, millega tulevikus kritiseerijad saavad meie kirikut ja ametikaaslasi vaevata.

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Vastutus mineviku ja tuleviku ees

Narva Aleksandri kirik ostetakse pankrotipesast välja ning pühakoda jääb avalikku kasutusse. Arhiiv

Head vaimulikud, koguduste juhid ja esindajad! Narva Aleksandri koguduse pankrot ja Aleksandri Suurkiriku müügiprotsess on pälvinud avalikkuses enneolematut tähelepanu.
Seda loomulikult põhjusel, et pole sugugi tavaline, et pankrotti läheb üks kogudus ning pankrotivara hulgas on kirikuhooned ja kalmistud. Just nõnda on aga Narva Aleksandri kogudusega juhtunud. Ma ei hakka enam analüüsima, miks on kogudus just sellesse olukorda sattunud. Nüüd tuleb paluda Jumalalt jõudu ja õnnistust Narva kogukonna, eriti luterlaste edasi teenimiseks.
Poolteist kuud tagasi saavutasin vestluses peaminister Taavi Rõivasega kokkuleppe, et võtame kiriku väljaostmise ühiselt Vabariigi Valitsuse ja EELK vastutuseks ja kanname osapooltena mõlemad 50% ostusummast. Ühiselt asusime selle eesmärgi saavutamise poole teele.
Siseminister Hanno Pevkur ühes oma nõunike ja abilistega tegi ära suure töö läbirääkimistes võlausaldajatega ning mina omalt poolt kuulutasin välja korjanduse EELK-poolse osaluse kogumiseks ning asusin läbirääkimistesse võimalike annetajate ja toetajatega. Eraldi tuli hakata tegelema ka küsimusega, mis saab edasi pärast kiriku ostu. Kuidas jätkata Narvas koguduse tegevusega ja luterlaste teenimisega.
Vabariigi Valitsus on eraldanud raha, et suurkirik pankrotivara hulgast välja osta, 50% ostusummast kannab EELK. Tänu siseministeeriumi läbirääkimistele võlausaldajatega ja praost Tauno Toompuu abile on peale kirikuhoone suudetud lisada ostusumma sisse terve pikk nimekiri kirikuga koos väljaostetavat vara, mis katab suures osas ära koguduse jumalateenistuslikuks eluks vajaliku mööbli ja tarvikud, mis olid kirikuhoones, samuti ajaloolise ja väärtusliku vallasvara.
Ostusumma sisaldab ka kalmistuid, mis antakse üle omavalitsustele haldamiseks. Kõik see on saavutatud paljude inimeste südamevalu ja tegutsemise tulemusena.
EELK kohustuseks on kanda ostusummast 187 500 eurot. Seda raha ei ole meie eelarves ega ka kusagil reservides. Selleks kuulutasin välja korjanduse. Hetkeseisuga on korjandusest laekunud üle 41 000 euro. Loomulikult ei ole see summa piisav ostutehinguks, kuid läbirääkimised potentsiaalsete toetajate ja suur­annetajatega lubavad loota, et ostutehingu sõlmimise hetkel suudab EELK oma lubaduse kiriku väljaostmiseks täita.
Siiski on annetustena kogutud 41 000 eurot kiriku kontekstis ülisuur summa. Sellise summa kokkusaamine näitab inimeste muret ja hoolt Narva kui Eesti linna ning sealse luterliku kogukonna saatuse pärast. Olen nende annetuste eest ülimalt tänulik nii Jumalale kui annetajatele ning palun, et Jumal õnnistaks iga andjat ja eestpalvetajat!
Loodetavalt juba enne jaanipäeva saame anda avalikult teada sellest, et ostutehing on toimunud ja Narva Aleksandri Suurkirik on pankrotivara hulgast välja ostetud. Kokkuleppel riigiga läheb kirikuhoone esialgu riigi omandisse, kuid üsna kohe sõlmitakse EELK ja riigi vastava struktuuriüksusega leping kirikuhoone kasutamiseks.
Hiljemalt sügisel otsustatakse lõplikult kirikuhoone omandi küsimus. Kindel on igal juhul see, et pühakoda jääb sakraalhoonena jumalateenistuste ja ametitalituste läbiviimise kohaks, kuid lisanduvad ka üldkultuurilised funktsioonid ja avalik kasutus. Meie jaoks on peamine siiski see, et Narva Aleksandri kirik tuleb koguduse kasutusse. Kust tulevad järgnevatel aastatel investeeringud kiriku restaureerimise jätkamiseks või kuidas seda suurt kirikuhoonet ülal pidada, need on küsimused, mida püüame lahendada koos riigi ja Narva linnaga.
Narva Aleksandri kiriku väljaostmisega ei ole veel kogudus päästetud. Narva Aleksandri kogudus on endiselt pankrotis ja ülejäänud vara, sealhulgas koguduse kinnisvara, on endiselt pankrotivarana müügis. Kogudus on ka pankrotihalduri juhtida. Õpetaja, juhatus ja nõukogu kogudust juhtida ei saa.
Siiski toimuvad nii eesti-, vene- kui ka soomekeelsed jumalateenistused. Koguduse liikmed ei saa aga täita oma koguduseliikme kohustusi ega realiseerida oma õigusi, sest kogudus on pankrotis ning aja küsimus on, millal Narva Aleksandri kogudus juriidilise isikuna ja usulise ühendusena likvideeritakse. Seda näeb ette seadus.
Minu ja kogu kirikuvalitsuse mure on vaimuliku teenimise jätkumine ja koguduseelu korraldamine ka pärast seda, kui pankrotimenetlus on lõppenud ja kogudus on likvideeritud. Selleks otsustas konsistoorium oma istungil anda kogu Narva luterlik kogukond ja uue koguduse rajamise ettevalmistamine õpetaja Urmas Karileedi hoole alla. Kindlasti jääb Narva luterlik kogukond ka tulevikus minu ja kirikuvalitsuse eritähelepanu alla ning püüan omalt poolt aidata kaasa kogukonna aktiivsusele ja kasvule.
Kogudus vajab aga igapäevaseks tegevuseks vahendeid. Sellega seoses pöördun nüüd eriliselt EELK koguduste poole, kes pole veel korjanduse või juhatuse otsusega määratud summade kaudu Narva kogudust toetanud. Palun, et asuksite annetama seekord Narva koguduse ülesehitamise toetuseks. Ükski sent ega euro, mis nüüdsest Narva koguduse jaoks annetatakse, ei lähe enam kirikuhoone väljaostmise katteks, vaid kõik see läheb Narva koguduse sisulise ülesehitamise toetuseks.
Seetõttu palun korraldada korjandusi oma koguduste jumalateenistustel või paigutada korjanduskast Narva koguduse toetuseks. Korjandus on tähtajatu. See tähendab, et korjandusi saab teha kogudusele sobivaimal ajal ja valmisoleku korral mitmeidki kordi.
Narva koguduse aitamine ja eritähelepanu all olemine kestab esialgsete prognooside kohaselt vähemalt 2018. aasta lõpuni. Ise usun, et suudame uue koguduse Narvas asutada veel selle aasta lõpuks ning naasta sellega normaalse koguduseelu juurde, kuid kogudus peab alustama sisuliselt nullist. Tarvis on luua vajalik elu- ja teenimiskeskkond koguduse õpetajale ning korraldada koguduse igapäevatööd.
Kõige lihtsam viis on kasutada korjanduste ülekandmiseks EELK kodulehel olevat annetuskeskkonda Korjanduskarp, mis on endiselt avatud Narva koguduse, kuid ka muude kiriklike objektide ja tegevuste toetuse vastuvõtmiseks. Hoidkem jätkuvalt nii Narva kui ka kogu meie kiriku tööd koguduste eestpalvetes. Õnnistagu Jumal, Poeg ja Püha Vaim kõiki meie kogudusi, nende vaimulikke, kaastöölisi ja liikmeid!

10. juuni 2016

Read more Comments Off on Peapiiskop Urmas Viilma avalik kiri kogudustele

Oleme täna siia Tallinna toomkirikusse kogunenud tänuga meeles ja südames. Tahan meie kiriku nimel tänada kõiki kiriku sõpru, kaastöölisi, ustavaid abilisi ning töötegijaid, kelle toel ja abil Eesti kirik igapäevaselt toimib ja elab. Üle kõigi meie hingab meie kirikus aga nelipüha Vaim ja Kristuse rahu.
Just Lohutaja Tõe Vaim oli see, kelle saabumine nelipüha päeval pööras Jeesusesse uskujate ja tema järgijate arvu kasvule. Aga rahu kohta ütles Jeesus: «Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.» (Jh 14:27) See Jeesuse rahu ei ole maailma poolt kingitud hingetõmbepaus ärevate hetkede, kära, pahatihti ka sõdade ja vägivalla vahel. Rahu, mille Kristus enda omadele annab, on rõõmus rahu usus ja veendumuses, et Kristuses elades oleme isegi maailma ärevuse ja rahutuse keskel hoitud ja juhitud Tõe Vaimu – Püha Vaimu kaudu ning meie hingele ei saa juhtuda midagi halba. Ega muidu poleks Jeesus oma jüngritele öelnud: «Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde» (Jh 14:28).
Rõõmustada Jeesuse taevasseminekust on võimalik seetõttu, et usaldame Jeesuse lubadust saata Lohutaja Vaim meie juurde. Rõõmustame ka seetõttu, et Jeesus on läinud valmistama meile taevaseid eluasemeid selleks ajaks, kui saabub meiegi tund asuda teele igavikku. Rõõmustame aga ka seetõttu, et me armastame. Armastame Jumalat ja armastame ligimest nagu iseennast. Kristuse enda armastus on meile siin eeskujuks.
Kõik, keda täna tahame tunnustada ja tänada, on oma elus teinud midagi sellist, mis on lasknud Kristuse eeskuju järgides armastusel välja paista. Teie tegudes, head sõbrad, ei ole nähtavad mitte teie ise, vaid Kristus.
Inglise keeles kasutatakse nende kohta, kes on olnud heategevuses aktiivsed või saanud hakkama millegi erilisega, ütlust «Nad on käinud miili rohkem». See ütlus põhineb Jeesuse sõnadel mäejutluses: «Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks!» (Mt 5:41). Püha Porfirios on armastusest kõneldes omakorda öelnud: «Armastuse käsk on kristluse «kõrgem matemaatika». Kes armastab vähe, annab vähe. Kes armastab rohkem, annab rohkem, ja mida on anda sellel, kes armastab üliväga? Ta annab iseenda!»
Teie kõik olete armastanud rohkem. Olete armastanud oma teenimistööd rohkem, olete armastanud oma kirikut rohkem, oma kaastöölisi, oma ligimesi ja endale usaldatud ülesandeid rohkem, ja olete seda teinud nõnda, et Ameerikas võiks teie kohta öelda: te olete käinud miili rohkem!
Tahan neil hetkil siin jumalakojas avaldada tänu teile kõigile! Aga üle kõige olgu meie tänu Jumalale selle õnnistuse ja eesõiguse eest olla nende seas, kes on saanud Püha Vaimu poolt juhendatud tööriistadeks Jumala käes ja tema riigi töös. Jumala Püha Vaim hoiab Kiriku elavana läbi iga üksiku liikme püsivuse ja ustavuse tema ülesannetes. Läbi teie igaühe! Puudutagu Issand kõiki teid nelipüha jumaliku puudutusega, et Püha Vaim saaks jätkata igaühes teist oma imelist tööd. Et Issand oleks teile kõigile ligidal igapäevatöödes ja võitlustes, valikutes ja otsustes, kuni ühel päeval saab lõpuni käidud meie kõigi elupalverännak ning Issand Kristus kutsub meid sinna, kuhu ta on meile valmis seadnud igavesed eluasemed.

Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Kõne tänupalvusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 1. nelipühal, 15. mail

Möödunud laupäeval osalesin Välis-Eesti piiskopkonna Rootsi praostkonna sinodil, kus esitleti praostkonna aruannet. Tekkis põgus arutelu, kas peaks jätkama statistilisse aruandesse koguduse piirkonnas elavate eesti luterlaste koguarvu märkimist või mitte. Põlvkonnad on vahetunud ja koguduste piirkonda on saabunud uued eestlased, kellega kogudustel kontakt puudub. Võõral maal on raske määrata eestikeelse misjonipõllu ulatust.
Ka Kodu-Eestis küsitakse, kellega me kirikuna tegelema peaksime ning mida teeme statistikas kajastatud liikmete, annetajaliikmete või täiskogu liikmete arvuga. Kiriku algusaegadest peale pole kirikul olnud ükski teine arv olulisem kui Kristusele ristimisel võidetud hingede arv. Just seda näitajat märgib aruandes liikmete arv kokku. Vanemates aruannetes märkis seda hingede arv.
Nelijärvel toimunud vaimulike konverentsil tõstatas õpetaja Annika Laats küsimuse, millest koorus ettepanek, et peaksime aruandesse lisama veel ühe lahtri, kuhu märgime koguduse piirkonnas elavate inimeste koguarvu. See aitaks analüüsida, kui suurt osa kogukonnast kohalik kogudus kaasata on suutnud ning kui suur on veel misjonipõld selles kihelkonnas. See ettepanek toetab veendumust, et me ei ole kutsutud teenima kirikuna mitte ainult neid, kes on juba ristitud ja Kristuse omad, vaid peame jätkuvalt ristima ja õpetama kuni «ajastu lõpuni» (Mt 28:20).
Sarnaseid mõtteid esitasin sügisel Maarjamaa 800 juubeliaasta konverentsil peetud ettekandes, kus muu hulgas ütlesin: «Kui tühjas külas olevasse kirikusse keegi ei tule, pole see probleem. Probleem on see, kui külatänav on pühapäeval rahvarohke, kuid sellel tänaval või selles külas pole kirikut või on kirik endiselt tühi ja naabruses olev kaubanduskeskus kihab külastajatest. See on meie misjonipõld!» Vaimulike konverentsi ettekandes täpsustasin mõtet veelgi: «Inimesi tuleb minna kirikuaia tagant küla keskelt või linnaväljakutelt püüdma ja see inimeste püüdmise viis on kindlasti seotud kiriku kahe olulise, olemusliku ja müüride vahelt väljapoole suunatud ülesandega: diakoonia ja misjon.»
Teades, et viimase rahvaloenduse alusel vaid vaevalt kolmandik täisealistest eestimaalastest peab ennast mõne kristliku kiriku liikmeks, ei saa me puhata. Töö ootab! 2015. aastal oli luterlasi meie oma statistika kohaselt umbes 159 816, kellest nimelise annetuse oma kogudusele tegi 29 022 ehk 18,15 protsenti liikmetest. Annetuse keskmine suurus annetajaliikme kohta oli 41,20 eurot ehk iga kirikuliikme kohta 7,48 eurot. Ükski neist näitajatest pole see, mis võiks lasta meil rahulikult puhata.
Siiski, meil tuleb leida aega tänuks ja kiituseks, et veel jagub töötegijaid, keda viinamäele tööle saata. Tööpõld on suur, sest minna tuleb kaugemale välja kirikuaia turvalisest müürist ja pastoraadiaia piirist. Kogukonna keskele! Peame muutma oma mõtteviisi selles suunas, et me ei tegutse kirikuna vaid oma liikmete seas. Nõnda on minu hinnangul olulisem see inimeste arv meie kihelkonnas, kes veel pole kuulnud evangeeliumi kuulutust. Just see annab kogudusetööle selle mõõtme, mida Jeesus pidas silmas, kui käskis meil minna kuulutama kõigile rahvastele.
Olgu meile siinjuures kinnituseks ja julgustuseks, et ükski teine organisatsioon pole suutnud kuulutada sõnumit, mis suudaks koondada suuremaid hulki eestimaalastest kui kiriku kuulutus ülestõusnud Kristusest. See on tõde, mis ei liiguta masse, sest ei taga paremat homset ajalikus elus või maises riigis. Ometi on see paeluvam ja tõsiseltvõetavam kui mistahes poliitiline programm või valimislubadus. Isegi rahva nimel valitsevad kõik parlamendierakonnad kokku ei suuda oma ideede ja poliitiliste vaadete ümber koondada liikmeskonnana rohkem kui 50 981 liiget, kellest nimelise annetuse on teinud vaid 6037 (!) ehk 11,84 protsenti liikmetest. Riigieelarvest 5,4 miljoni euroga rahastatud parlamendierakondade liikmete annetuse keskmine suurus annetaja kohta oli 2015. aastal 21,78 eurot ehk iga erakonnaliikme kohta 2,67 eurot aastas.
Olgu nende erakondadega, kuidas on … Neil on rahva mandaat valitseda riiki, meie asi on ristida ja õpetada, et juhtida inimesi Kristusele järgnema ja ka ise talle järgneda. Kirikul on kindel ja aegade lõpuni kestev mandaat Kristuselt endalt ning meie statistika ei mõõda muud kui seda, palju hingi on veel puudu hetkest, mil saame juubeldada, et kolmainu Jumala nimesse on lõpuks ristitud kõik rahvad.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Comments Off on Kiriku mandaat