Tekst ja foto: Tiiu Hermat

Kõik kasvab, elab – tuhandetes eri vormides.
Kust see elurikkus küll tulnud on?
Ise tekkinud?
Kuidas saab midagi nii keerulist lihtsalt tekkida? Kuidas teab elusolend, et ta just selliseks peab kasvama?
Isa, Sina oled määranud kõik. Sina oled andnud elu taimedele ja loomadele, kõigele, mis siin maa peal on. Õpeta meid siis, et oskaksime seda elu kasutada parimal võimalikul viisil.

Read more Comments Off on Palve

1992. aasta ÜRO üldassamblee otsuse kohaselt tähistab kogu maailm 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva.

See on päev, mil tuletatakse meelde, et juba 1948 vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud õigused kehtivad ka puuetega inimestele, ilma ühegi erandita. Poliitik ja muuseumitegelane Ants Leemets on väljendunud veelgi radikaalsemalt, öeldes, et puue on samasugune inimõigus kui kõik muudki.

Võrdsetel alustel
Eestis on puudega inimesi ~130 000 ehk umbes 10% rahvastikust. Kui paljud neist aga kuuluvad meie kogudustesse? Kas me teame seda? Võib öelda, et teame ja ei tea ka. Kui oletada, et meie koguduseliikmed on läbilõige ühiskonnast, siis võib järeldada, et eks puudega inimesi ole kogudustes suhtarvult sama palju ehk siis 10% liikmeskonnast.
Tegelikkuses aga pole meil sellest mingisugust ülevaadet. Eriti puudutab see suuri linnakogudusi, kus õpetaja mõnda koguduseliiget näebki vaid korra – leeripäeval. Väiksemates kogudustes, kus inimesed üksteist paremini tunnevad, ikka teatakse, et näe, see liigub ratastoolis, too ei näe suurt midagi, kolmas on kõva kuulmisega ja paaril liikmel pole kupli all kõik just nii, nagu peaks …
Kui paljud neist kirikusse teenistustele ja talitustele jõuavad? Julgen arvata, et väga väike osa. Miks? Peamine põhjus on kindlasti see, et nad lihtsalt ei pääse kirikusse, teine aga see, et neil pole eri põhjustel võimalik täielikult osa saada seal toimuvast: teenistustel, talitustel, tegevustes pole arvestatud nende erivajadustega.
Ometigi ütleb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, et kõik üldsusele mõeldud avalikud teenused ja ehitised on võrdsetel alustel juurdepääsetavad ka puuetega inimestele ja arvestavad nende vajadustega.

Ligipääsu tagamine
Kümmekond aastat tagasi tegi Soome luterlik kirik põhjaliku uuringu puuetega inimestest kirikus. See hõlmas nii füüsilist ligipääsu kui sisulist tegevust. Uuringu tulemusena koostati üksikasjalik tegevuskava ning selle täitmine läheb neil edukalt.
Kui siis rääkisin, et me võiksime Eestis sama teha, seda enam et oleksin saanud oma sõprade kaudu kõik need küsimustikud, mida aluseks võtta, tehti mulle kiiresti selgeks, et see on pehmelt öeldes utoopia. Linnades veel ehk kuidagi, aga maakohtades pole ju enam bussiliiklustki, tavainimesedki ei pääse kirikusse, mis me siin veel puuetega inimestest räägime!
Ja üldse – kes sellega peaks tegelema, kas vaene koguduseõpetaja, kes niigi upub töösse, on kohapeal veel köster ja kellamees, sekretär ja koristaja, vajadusel sibi kah, heal juhul paar korda aastas jõuab kohalikku hooldekodusse … Sinnapaika see jäigi.
Mingil määral on asja uurinud liikumisvabaduse töögrupp, kes püüab aja jooksul anda ülevaate kõigist avalikest asutustest ligipääsetavuse seisukohalt. Nende andmetel on praegu meie pühakodadest täiesti ligipääsetavad 24%, piiratud ligipääsuga (see tähendab, et inimene vajab kõrvalabi) 48% ja ligipääsmatud 28%. Samas on külastatud peamiselt linnades asuvaid kirikuid, väiksematesse maakohtadesse pole jõutudki veel.

Kaldteed kirikus
Kui ise olen mööda Eestimaad ringi liikunud, olen püüdnud kõik teele ette jäävad kirikud ka selle pilguga üle vaadata ja tundub, et pilt on siiski kurvem. Täielikult ligipääsetavat kirikut veel väljaspool linnu kohanud polegi. Mõnes üksikus kohas oli näha teisaldatavat kaldteed, enamikus mitte.
Mitmel pool hakkasid silma nn surmarelsid – kaks raudrenni üle astmete, tavaliselt ülijärsu kallakuga. Ratastoolis neid mööda ilma abistajata sõita ei saa, elektriratastoolis (mis tegelikult peaks inimesele palju suurema liikumisvabaduse andma) üldse mitte. Või mida arvata, kui kaldtee on küll olemas, aga selle alguses või lõpus väike aste või siis tuleb selleni pääsemiseks üle muru või mööda munakive sõita?
Vaegkuuljatele mõeldud silmusvõimendist või pimedate tarbeks taktiilsest kaardist pole üldse mõtet rääkida – neid lihtsalt pole. Mõnes kirikus on vaegkuuljatele kõrvaklapid, aga neidki peab oskama küsida, igas pingis ju pole …
Kuulen juba vastuhääli, et kõik see nõuab raha ning pealegi on meil suurem osa kirikutest muinsuskaitse all, ilma nende loata ei tohi naelagi seina lüüa. Tegelikult pole sellised lihtsad lahendused üldse kallid. Kui töömehed oma kogudusest võtta, siis ainult materjali kulu. Usun, et nii Jaan Tammsalu kui Joel Luhamets on valmis lahkesti kogemusi jagama, kuidas muinsuskaitsjatega suhelda nii, et kõik rahule jääksid.
Teine küsimus on see, et kui puudega inimene lõpuks kirikusse jõuab, kuidas me teda vastu võtame. Kas me oskame arvestada tema erivajadustega, kas suudame suhtuda temasse samamoodi nagu teistesse koguduseliikmetesse, kas meil on pakkuda talle kohta endi hulgas? Kui palju me ise üldse erivajadustest teame?

Koer kirikus?
Aastate taha jääb juhtum, kui meid külastas pime vaimulik Soomest. Kirikusse tuli ta juhtkoeraga ning kirikumees oli lausa paanikas – koer kirikus, kuhu see ometi kõlbab! Nüüd loodetavasti sellist reaktsiooni enam ei kohta, küll aga olen kuulnud nurinat, et juhtkoeral pole suukorvi. Kui siis ütlesin, et seda ei tohigi tal tööajal olla, tehti suured silmad.
Paljudest muudest erivajadustest teame ilmselt veelgi vähem. On asju, mis esmapilgul välja ei paistagi ning alles ajapikku märkame, et midagi on teistmoodi. Võib-olla nõuab see meilt oma seniste arusaamade ja tegutsemisviiside muutmist, oma mugavustsoonist välja astumist. Alati ju ei piisa üldistest kõigile inimestele mõeldud meetmetest, vajatakse erimeetmeid ja nn positiivset diskrimineerimist, aga lõppkokkuvõttes tasub see end ära.
Tiiu Hermat

Read more Comments Off on Õigused on, kas ka võimalused?

Algupäraselt 18. sajandil ehitatud Ylivieska kirik hävis tules 26. märtsil. Internet

Vaikse laupäeva õhtu. Otsin arvutist videot, millega pühade puhul sõpru tervitada. Kõrvalaknas on lahti Facebook.

Järsku märkan, et üks mu soomlastest sõpru on jaganud põleva kiriku pilti. Mida??? Loen teksti ja olen nagu puuga pähe saanud – põleb Ylivieska kirik! Ühtäkki tulvavad meelde mälestused 23 aasta tagusest ajast, kui meie eestlastest pühapäevakooliõpetajate grupp veetis kuu aega Raudaskyläs õppimas.
Üks esimesi kohti, millega meid tutvuma viidi, oligi ju seesama naabruses asuv 1786. aastast pärinev Ylivieska puukirik. Millise uhkusega esitlesid kohalikud meile kiriku sisemust – lihtsaid, aga kauneid puupinke, vääre, altarimaali … Ja seda kõike enam polegi? Mõtlen kõigile tollastele Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolt kandsid, kelle sugugi mitte väikese panuseta me ju poleks pääsenudki sinna õppima. Nende valu ja šokki suudan vaevu ette kujutada.
Õhtu edenedes täiendatakse uudist teatega, et süütamises kahtlustatav 36aastane soomlane on kinni peetud ja oma teo üles tunnistanud. Olen segaduses. Midagi sellist poleks osanud arvatagi. Üsna tõenäoliselt on ju tegu kohalikuga, kes võib olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud.
Kui suur pidi olema tema hinges pesitsev viha ja kibedus, kui ta suutis oma esivanemate pärandi vastu kätt tõsta? Hävitustööks valis ta ju just kristlaste suurima püha, ülestõusmispüha, eelõhtu. Kas ta tõesti lootis, et siis jäävad pühad ära, et kõik on nii masendunud ja šokis, et rõõmusõnum ja ülistuslaulud ununevad sootuks?
Selles ta küll eksis – kirikus toimuma pidanud ülestõusmisöö missa peeti  värskete varemete kõrval. Usun, et sõnum surma võitnud Kristusest kõlas seekord eriti võimsalt.
Ka kõige pimedamas öös paistab valgus. Ka kõige suurema mure ja lootusetuse keskele astub Kristus, pühib nutja pisarad ning ütleb: «Ära karda, mina olen sinuga!»
Tiiu Hermat

Read more Comments Off on Tules hävis Soome Ylivieska kirik

Ah, milline imeline hommik!
Valgus tõuseb, pimedus taganeb.
Elu surmale ulatab käe, ütleb: «Mine, sinu aeg on läbi! Mina valitsen nüüd!»
Surm tahaks vastu vaielda, kuid ei suuda …
Lontsides läheb ta …
Soojust ja valgust sai maailm täis.
Palun Sind, Issand, hoia mind oma valguses. Sina oled elu, ainus, mis mul on.

Tekst ja foto: Tiiu Hermat

Read more Comments Off on Palve

Tekst ja foto Tiiu Hermat

Tead, Kuningas tuleb, võta midagi kaasa ja lähme teda tervitama!
Mida on mul kaasa võtta? Pole mul uhkeid palmioksi, millega lehvitada, pole mul punast vaipa, mida tema teele laotada … Pole ma isegi ju tähtsal kohal, pole mul vara ega kuulsat nime …
Ei-ei, see polegi ju tavaline kuningas, kes vaid tähtsate ja rikaste juurde läheb. Tema on hoopis teistsugune, suur on tema jaoks väike ja väike on suur.
Tõesti? Ja ta ei pahandagi, kui ma tulen ta juurde nii, nagu olen, ja võtan kingituseks midagi päris väikest?
Muidugi mitte! Tema rõõmustab kõigest, mis tuleb südamest.
Lähme siis ruttu! Meie Kuningas tuleb!

Read more Comments Off on Palve

Nürnbergi vanalinnas. Tekst ja foto Tiiu Hermat

Mu karikas on üleni täis, headus ja heldus saadavad mind.

Kust see kõik tuleb?
Sina täidad mu karika oma lakkamatust heldusest, Sina lased voolata oma headust üle minu.
Ma võin uskuda ja loota, et see ei lõpe. Võin uskuda ja loota, et võin seda kõike Sinu eeskujul jagada. Võin uskuda ja loota, et igaüks meist võib seda edasi jagada, sest Sinu varud on piiritud.
Miks pole siis maailm veel headust ja heldust täis? Kas olen mina või kas on keegi teine olnud liiga kitsi jagamisega?

Aita meid järgida Sinu eeskuju, et ükskord saaksid kõikide karikad pilgeni …

Read more Comments Off on Palve

Tekst ja foto Tiiu Hermat

Leib – just ahjust võetud, imeliselt lõhnav, soe, värske, toitev.
Elu – kas lihtsalt kulgemine sünni ja surma vahel või Isa poolt kingitud imeline kogemus?
Elu leivata – raske, peaaegu võimatu …
Elu + leib = ELULEIB.
See üks ja tõeline leib, mis taevast alla on tulnud, mis kõigele väärtuse annab. Tavalist leiba suudan ma küpsetada, ihu nälga ei jää. Kuid eluleivata kuhtub mu hing. Seda ma oma jõuga hankida ei suuda …
Isa, ma tean – Sina toidad mind ka siis, kui ma seda paluda ei oska. Sina tead – ma vajan igapäevast leiba, aga veelgi rohkem eluleiba. Tänan.

Read more Comments Off on Palve

Munk kuulab, mida kerjusel talle öelda on. Kuju Nürnbergi katoliku hosteli õues. Tiiu Hermat

Kui mul on mure, siis tean, et võin selle Sinu ette kanda. Aga ma olen kärsitu, ei jõua oodata, millal Sa vastad … Või ma siis lihtsalt ei oska Su vastust mõista. Ja siis kurdan oma muret üha uuesti ja uuesti …
Sina oled ka sellele olukorrale leidnud lahenduse.
Sa saadad mu teele inimese, kes kuulab ja lohutab, kes annab head nõu. Tal pole kiire, tema sõnad on mõistlikud ja kui ma kauem temaga räägin, kuuleksin nagu Sinu enda häält.
Küllap rääkisidki Sina tema suu läbi …
Tänan, et saadad mu teele inimesi, kes kuulavad ja mõistavad, kes aitavad koormat kanda, nii et see tundub päris kerge. Sina ise oled ligi igas hetkes, Sina ise võtad abivalmis ligimese kuju.
Õpeta mind, et ka mina võiksin mõnikord olla see, kelle Sa hädasolija teele saadad. Anna mulle tarkust olla Sinu armu edasikandja selles maailmas.
Tiiu Hermat

 

Read more Comments Off on Palve

Jeruusalemm, sa püha taevalinn …
Seisin tee veeres ja vaatasin linna. See polnud sama tee, mida mööda läksid Sina, Issand. Ka linn polnud enam sama. Mõtlesin: kas leiangi sealt enam Su jälgi?
Ometigi oli see siiski sama linn. See oli täis Sind. Linn, kus Su teekond algas. Linn, kus Su teekond lõppes. Sa olid seal. Ma ei näinud Sind, kuid iga küngas ja müürijupp jutustas Sinust.
Sa olid seal. Aga Sa oled ka praegu just seal, kus on need, kes Sind otsivad. Ma tunnen Su ligiolekut igal hetkel.
Jeruusalemm on mu südames.

Read more Comments Off on Palve