Maarja kirik

Laulupeolised võivad rõõmustada, et suurpeo ajal saab Tartu Maarja kirikus laulda.
2 x Rita Puidet

Tartu Maarja kiriku juures käivad ehitustööd hooga ja tõenäoliselt saab kirikusaali põrand valatud juba enne mai algust.

Üsna ootamatu on kiriku ukseavast sisse astudes sattuda tulevase kirikusaali alla ehk nullkorrusele.
See, mis ehitustandril käimas ja veel tulemas on, annab tunnistust millestki täiesti uuest. Sihtasutuse juht Silvia Leiaru juhib külalist läbi bokside ja näitab, et siia tulevad lasteruumid, siia tualetid, siia väike saal, kus näiteks saab seminare korraldada. Ühes nurgas, kus praegu paljastuvad vanad maakivimüürid, hakkab seisma diivan. Tegemist on tulevase puhkenurgaga.
Ei saa küsimata jätta, kas vanu müüre kuidagi ka eksponeeritakse, aga vastuseks saan, et seinad krohvitakse üle. Tegemist on igati moodsa lahendusega, nii et kõik tuleb uus nagu koolilapsel septembrikuus.
Nullkorruse vaheseinad on laotud lõplikule kõrgusele ja ees seisab raketiste tegemine, et hakata valama kirikusaali põrandat. Või nullkorruse lage – sõltub, kust poolt vaadata.
Osa vahelage on juba valatud: Tiigi tänava pool rendipindade osas ja Pepleri tänava pool peasissepääsu juures.
Ettevalmistused käivad 70-kohalise saali ja kirikusaali vahelise lae valuks. Kõige viimasena valatakse trepid. Algsele plaanile lisaks tuleb trepp ka altari taha, et vajadusel oleks võimalik kirikusaalist lahkuda selle mõlemast otsast.
Töid tegeva ehitusfirma soojast toakesest leidsime objektijuhi Jüri Karja, kes ütleb, et on elu jooksul saanud ehitada laululava ja kultuurimaju. Ta on abis olnud ka Tallinnas Theatrumi teatrimaja ehitusel. Teadupärast asus tolles hoones dominiiklaste kloostri kirik. Tartu Maarja kiriku ehitus on olnud mingis mõttes igav, sest ühtegi konti ega münti nad pole leidnud. Siiski ei jäta see objekt teda puudutamata, sest õpingute ajal ülikoolis olid tema koduks mõlemad Pälsoni tänava ühiselamud ja siis sai kirikuhoones, toona spordisaalis, nii korvpalli vaadatud kui ise mängitud.
Aga veel enam puudutab kirikuhoone teda kui kirglikku lauluhuvilist. Jüri naerab, et laulmine on tema teine põhitöö. Ta laulab Haaslava meeskooris ja Tartu akadeemilises meeskooris ning topeltkvartetis Väike Punt.
Hiljuti käis ta laulmas Udmurtias, jaanipäeva paiku aga läheb Inglismaale. Siis kui Maar­ja kirikus laulupeo ajal laulnud on.
„Igal objektil tuleb head tööd teha, aga Maarja kirik on nagu särav nael seinas. Ta on üle-eestilise tähtsusega, peab püüdma,“ sõnab Jüri Karja.
Rita Puidet

Pildigalerii:

Jüri Karja

Objektijuht Jüri Karja.

header-logo

Read more Comments Off on Põrand saab laulupeo ajaks valatud

Kunstnik Eva Jänes näituse avamisel Tartu kunstimajas.
Sirje Semm

Tartu Kunstimaja väikeses galeriis on avatud Eva Jänese maalinäitus.

Tallinnas sündinud ja lapsepõlve Paides elanud Eva Jänes võib ka Tartut oma linnaks pidada, sest just siinses kunstikoolis on ta maalimist õppinud. Päris võõras ta tartlastele pole, sest tema töid on näha olnud Tartu Maarja kogudusemajas ja Jaani kirikus, aga ka kirikupäevade ja laulupeo ajal 2005 kristlike kunstnike näitusel „Teekond tarkuse allikale“.
Talve viimastel tundidel näitusesaali sisenedes tekkis tunne, et olen jõudnud kevadesse. Geomeetrilisi kujundeid on raske tõlgendada või neist sügavat sisu üles leida, aga rõõmus värvikasutus, värvitoonide intensiivsus viis mõttele, et niisugune ongi Eestis elu viimased kümmekond aastat olnud.
Näituse pealkiri „100 + 1 maali“ võiks ju viidata meie riigi vanusele, väljapandud tööd pärinevad põhiliselt viie viimase aasta loomingust. Vaid „Lumeroosid“ ja „Valisin musta“ on aastast 2010.
Eva Jänes armastab geomeetriat, kuigi näituselt leiab ka mõne maali, kus ta on geomeetriast loobunud ja läinud lihtsalt abstraktse maalimisstiili teed, ehkki tema maalidel võib täheldada ka varje ja värvide sulandumist. Eva Jänes ütleb, et tema maalid pole seletamiseks mõeldud, vaid maalimine on tema viis ennast väljendada. Kui ta ei oleks kunstnik, kirjutaks ta võib-olla luuletusi.
Omaette mõtteainet pakub maaligrupp „Mõeldes Juhan Liivile“. Neid vaadates meenub luulerida „igav liiv ja tühi väli“, ent tühjad ja igavad pole need neli lõuendit kindlasti mitte. Nii nagu luuletuse lugemisel tekib uusi assotsiatsioone, ei saanud autorgi piirduda ühe pildiga.
Näituse avamisel, emakeelepäeval esitleti ka kunstniku enda ja Mai Levini koostatud albumit „Eva Jänes. Geomeetria kaudu harmooniale. Maalid“.
Eva Jänes on lõpetanud Tartu kunstikooli 1962 ja ERKI 1969. Ta on valmistanud vitraaži üheksasse kirikusse, teinud maalingu konsistooriumi kabelis, ühe erakabeli fresko jpm. Ta on üks kristliku kunsti viljelejaid Eestis.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Maalinäitus toob kevade tuppa

Tartu Maarja kogudus tähistas sõbrapäeva tulevikule mõeldes.

Septuagesima-pühapäeval ei rutanud jumalateenistusel osalenud koduteele, vaid jäid rahulikult kohvi jooma ja põnevusega ootama, mida on kiriku ehitusest kõnelda sihtasutuse juhil Silvia Leiarul ja pealinnast saabunud turunduseksperdil Lehari Kaustelil. Pisut põnevust lisas teadmine, et peatselt saabub ka linnapea Urmas Klaas. On ta ju sihtasutuse nõukogu esimees.
Pisut ootust tasus end kuhjaga, sest lõpuks oli kogudust ehituse käiguga kursis hoidval Silvial näidata arvutist ka pilti kauaoodatud imest, altaroreli eskiisi, millega KOKO Arhitektid mitu kuud on tegelnud. Eskiisilt on näha, kuidas altarilaua taga kõrguvad oreliviled ja nende vahel paikneb altarimaal.
Hävinud altarimaal oli baltisaksa kunstniku Julie Hagen-Schwarzi töö ja see kujutas Kristust ristil ning selle all Maar­jat, Johannest ja Maarja Mag­daleenat. Tulevane maal võiks olla eelmise tänapäevasem lahendus, kuid see on mõtteaine edaspidiseks. Altarist paremale akna alla jääb orelipult, nii on vaimulikul ja organistil jumalateenistusel hea koostööd teha.
Head enese läbikatsumist nõudis igaühelt aga Lehari Kausteli pöördumine, sest tema otsis sihtasutusele vabatahtlikke abilisi. Kiriku ehitamine nõuab palju raha, see omakorda paljude inimeste pingutust. Kogenud turunduseksperdina, kes on varemgi kiriku ehitamisega seotud olnud, jagas ta erinevad ülesanded gruppidesse. Iga kohalolija sai valida endale meelepärase ja oma oskustele sobiva ülesande, milles vabatahtlikult kaasa lüüa.
Aga et sõbrapäev oleks ikka sõprade päev, kutsusid nii Lehari kui linnapea Urmas kaasama kiriku ehitusse oma sõpru ja sõprade sõpru. Sellist ainukordset võimalust aidata kaasa kiriku valmimisele ei tarvitse elus enam tulla. Hea viis on teha pangas otsekorraldus ja annetada Tartu Maarja Kiriku Sihtasutuse kontole EE132200221021269201 Swedbankis. Summa saab igaüks määrata vastavalt võimalusele. Piskust saab palju, koos suudame kõike, kinnitas ka linnapea.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Altaroreli eskiis on valminud

Katusevahetus aitab päästa idamaise kabeli hävingust. Rita Puidet

Tartu Raadi kalmistu edelaküljel Kalmistu tänava ääres remonditakse idamaist kabelit.

Mitu aastat on töömehed olnud usinalt ametis 1773. aastal asutatud Tartu Raadi kalmistul, remontides sealseid kabeleid. Neid on lisaks leinamajale kokku kuus. Eks see on ka loomulik, sest kalmistu, mis 2004. aastal arvati Euroopa tähelepanuväärsemate kalmistute hulka, võiks olla igati väärt oma tiitlit.
Viimastel aastatel on remonditud leinamaja, Telleri kabelit (1794) ja Uspenski kabel-kellatorni (aastast 1899). Idamaises stiilis kabel viimati mainitu kõrval on Tartu Kalmistute juhataja Enn Veenpere sõnul noorim, pärinedes 1900ndate algusest. Täpset ehitusaega nagu ka arhitekti pole teada, ebaselge on ka ehitise algne funktsioon.
Kuigi Telleri kabelis on jäänud teha sisetööd ja tööd jätkuvad ka Uspenski kabeli juures, tuli käsile võtta idamaise kabeli katus, sest vihm võib hävitada kabeli seinamaalingud. Hoonele panevad uue katuse Haspo Restauraatori töömehed. Tööd kabeli juures jätkub aga mitmeks aastaks: korrastamist ootab välisfassaad, uurimist ja taastamist aga maalingud, et need oma täies ilus nähtavad oleksid.
Enn Veenpere sõnab, et kalmistul on hea koostöö linna ja muinsuskaitseametiga ja ka idamaise kabeli taastamine sai võimalikuks tänu mõlema panusele.
Järgmis(t)el aasta(te)l loodetakse alustada ka Rauch-Seidlitzi ja Arraku kabeli korrastamist. Kui Uspenski kabel-kellatorni kasutatakse leinamajana, siis hauakabeleid aktiivsesse kasutusse ei võeta, kuid tõenäoliselt hakatakse neisse tegema ekskursioone, et inimesed nende ilust osa saaksid.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Tööd Raadi kalmistul jätkuvad

Merle Prass-Siim ja Joel Siim tutvustavad kiriku aastapäeval koguduse kroonikat, mille tõlkimisele ja kirjapanekule kulus umbes aasta. Rita Puidet

18. oktoobril tähistati Paldiskis kiriku 175. aastapäeva. Toimus raamatuesitlus ja väike kontsert.

Pakri poolsaarel asuv Paldiski on väga omapärane paik. Hiilgeaega, kui sealsel reidil 1912 kohtusid keisrid Nikolai II ja Wilhelm II, meenutavad jaamahoone oma puitpitsidega ja kunstniku ning kujuri Amandus Adamsoni ateljeemuuseum. Tema elumaja pole säilinud, suveateljee oma huvitava väljanägemisega ei luba aga mööda minna. Lahke perenaine on varmas kõike seletama, mainides sedagi, et kunstniku järeltulijatega hoitakse sidet.
Linna ajalugu, nagu ka koguduse oma, on keeruline. Sadama juures olnud asula sai linnaõigused 1783, ajaloo keerdkäike nimetamata sai ta halduslikult iseseisvaks alles 1996. Paldiski on kandnud ka Baltiiski nime ja vabariigi esimese iseseisvuse ajal sooviti linna ümber nimetada Laheks.

Kalligraafiast varesejalgadeni
Kes vanu käsikirju, eriti võõrkeelseid, lugenud-vaadanud on, teab, et nendest arusaamine ja tõlkimine on vaevanõudev töö. Aga just sellega on Paldiski koguduse õpetaja Merle Prass-Siim ja tema abikaasa, Harju-Madise koguduse õpetaja Joel Siim hakkama saanud.
Kiriku aastapäeval esitlesid nad viimase aasta jooksul tehtud raamatut „Paldiski evangeelse luterliku St. Nikolai koguduse kroonika 1770–1938“. „Aeg ja ajalugu ei ole kogudust hellitanud. Palju on olnud katsumusi, kuid jälle tuleb välja tahe jätkata teed ja teenimist selles linnas. Tõusud ja mõõnad vahelduvad,“ kirjutab koguduse õpetaja eessõnas, mainides, et kogudus on saanud läbi ajaloo vähe tähelepanu.
Joel Siim sõnas, et saksa keelest tõlkimine oli suur väljakutse, aga pakkus ka huvitavaid leide. Nii sai ta teada, kuidas on saksa keeles joodik ja päevavaras. Töö kaudu muutusid pisut lähedasemaks kogudust kunagi teeninud inimesed. Emotsionaalse ja ohtrasõnalise keelekasutusega vaimulik Johannes Lenz ja kalligraafilise käekirjaga Constantin Hoerschelmann, kes, nagu hilisematest sissekannetest lugeda võib, oli marurahvuslane, iga saksa keelt oskava eestlase tahtis ta saksa kogudusse arvata.
Adonis Neemre lõpetab faktitiheda kroonika 1938. aastal sõnadega: „Jumal õnnistagu Paldiski kogudust ja olgu ikka tal saatjaks edaspidi.“

Üksteise jaoks
Koguduse pidupäeva tegid eriliseks osalevad külalised ja südamest tulnud tänusõnad. Kui kogudus esitas kevadel konsistooriumile taotluse anda koguduse toetajale, Kirkkonummi sõpruskoguduse liikmele Matti Turunenile tänukiri, sest tänu tema toetusele on remonditud kirikut, paigaldatud õhksoojuspumbad, soojustatud laepealset, ostetud LED-pirnid lühtritesse, siis konsistooriumi otsus oli hoopis suurejoonelisem. Matti Turunenile määrati koostöömedal.
Kõige viimane Paldiski sõbra kingitus on Hollandist tellitud orel, mis pühitseti lõikustänupüha jumalateenistusel. Kiriku sünnipäeval mängis sellel praostkonna muusikasekretär Pille Metsson. Kohal olid nii sõpruskoguduse õpetaja Hannu Suni kui ka Matti Turunen, kellele koostöömedali andis üle peapiiskop Urmas Viilma. Kogudusele ja õpetajale kingituseks oli ta kaasa võtnud Saksamaalt Lutheri radadelt toodud raamatu reformatsioonist. Kollased krüsanteemid praost Jüri Vallsalult sobisid hästi õpetaja Merlele, sest eelmisel päeval oli temagi sünnipäev. Õnnitlejate seas oli ka piiskop Einar Soone.
EELK tänukirja sai aga peapiiskopilt Harju-Madise koguduse liige Vilve Hülp, kes on raamatu väljaandmisele kaasa elanud ja õpetajaid palju aidanud. Seoses linnaga meenutas ta, et oli viiene, kui isa ta vankrile pani ja ta esimest korda Paldiskis käis. Kui ta juba jalgrattaga sõitis, oli see veel kalurite linn. Siis aga pandi linn kinni ja täditütre pulma minekuks tuli luba taotleda.
Paldiski linn avati pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist aastal 1994, kogudust oli hakatud taastama paar aastat varem. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval, kuid pole harv, kui õpetaja peab jumalateenistust vaid ühele inimesele. Õpetaja Merle Prass-Siim ütleb, et see on temale vaimselt kurnav, kuid rõõmustab iga inimese üle. Kuigi kiriku pidupäeval oli pühakoda rahvast täis, oli kirikuliste seas vaid paar koguduse liiget. Seepärast on koguduse ajaloo uurimine meeldiv hobi, mis pühib peast kurvad mõtted.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Teenides südamega kõigest väest

Kristjan Luhamets kinnitab, et Pauluse kogudus on valmis kirikukongressiks ja on tänulik võimaluse eest külalisi võõrustada. 3 x Rita Puidet

Reedel, 26. mail tervitavad Tartu Pauluse, Maarja ja Jaani kirik vaimulike konverentsil, juhatuseesimeeste ja kirikumuusikute konverentsil osalejaid ning laupäeval kogunevad kõik juubelikongressist osavõtjad Pauluse kirikusse, et mõelda kiriku osale tänapäeva ühiskonnas ja tähistada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 100. aastapäeva.

Aeg-ajalt lehitsen 1980. aastal kirjastuses Eesti Raamat välja antud Tartu albumit, sest see vanade fotodega raamat on lihtsalt nii põnev ja pakub ikka üllatusi või uusi teadmisi. Mõnel leheküljel on vanad fotod omaaegsetest õppeasutustest: Puškini gümnaasiumist, gümnaasiumist Kalevi ja Riia tänava nurgal, Treffneri erakoolist, õpetajate seminarist jt.
Kalevi ja Riia tänava nurgal olnud koolimajas, kus sada aastat tagasi paiknes reaalgümnaasium, peeti vabale rahvakirikule aluse pannud kahepäevane vaimulike suurkogunemine, kongress.
Mõtlesin, miks kongressi ei korraldatud Peetri kirikus, kui ometi oli toimkonnas sama koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidt ja ruumipuudusel tuli Treffneri erakoolis alanud kongress üle viia teise kooli. Nüüdne kongressipaik Pauluse kirik õnnistati alles 1. oktoobril 1917. Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets pakub välja oma versiooni: kirikut peeti maiste asjadega tegelemiseks liiga pühaks paigaks või ei julgetud loota, et kongressile koguneb nii suur hulk rahvast.
Tartu Pauluse kirik aadressil Riia 27 on pärast põhjalikku remonti kaunim kui eales varem. Küsin, kas õpetaja on uhke, et kongress toimub Pauluse kirikus. Õpetaja Kristjan Luhamets ütleb: „Kogudus on pandud sellesse olukorda ja me oleme rõõmsad ja tänulikud ning arvan, et parem on mitte uhkeks minna.“
Kongressile saabujad peaksid esmalt käima end tiibhoones kirja panemas, et siis päevakavas olevaga edasi minna. Reedel, pärast kongressi pidulikku algust Pauluse kirikus ja Euroopa Kirikute Konverentsi peasekretäri Heikki Huttuneni ettekannet lähevad kirikumuusikud Maarja kogudusemajja (Õpetaja 5), vaimulikud Jaani kirikusse (Jaani 5), juhatuse­esimehed jäävad Pauluse kirikusse pidama oma töist konverentsi.
Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ja vaimulike konverentsi juhatuse liige Triin Käpp sõnab konverentsipaiga kohta: „Jaani kiriku üks märgiline tunnusmärk on akadeemilisus. Vaimulike konverents ei pea olema akadeemiline, see on laiem – vaimulikud võtavad aja, et kokku tulla ja mõelda, miks me seda tööd teeme, ja miks mitte lisada konverentsile kerge akadeemilisus. Arvan, et see on kõige olulisem.“
Tartu Maarja koguduse muusikajuht Anneli Klaus räägib kirikumuusikute kogunemise kohta: „Kokku tulevad ühesuguse mõttemustriga inimesed. Saab arutada kirikumuusikat puudutavaid teemasid ja kuulata huvitavaid ettekandeid.“
Nagu ikka, on konverentside kavas ka aasta vaimuliku ja aasta juhatuseesimehe valimised. Nii konverentsid eraldi kui kogu kongress pakub kiriku töötegijatele suurepärase võimaluse olla koos rõõmsad.
Rita Puidet

Pildigalerii:

Triin Käpp ootab vaimulikke Jaani kirikusse.

Anneli Klaus ootab kirikumuusikuid Maarja kogudusemajja.

 

Read more Comments Off on Kongressiks valmis!

Tuleb tunnistada, et pikk ja pime talv, kuigi teda nagu õieti polegi, on mõjunud väsitavalt. Päike, mis kõrgemalt käib ja nagu ime läbi halli taeva minema pühib, kosutab ja viib mõtted kevadele. Ja suvele, mil käisin ainukordsel vana kirikuga Vormsil, mis on võib-olla inspiratsiooni andnud ka Eesti märgi rändrahnu loojatele. Neid tohutu suuri ja vähe väiksemaid kive seal juba jagub. Mõnel on oma nimigi: misjonär Lars Johan Österblomi, parun Otto Friedrick Fromboldi, eestirootsi haritlase ja rahvusliku ärataja Hans Pöhli kivi.
Koguduse vaimuliku Ants Rajandoga, kes sai äsja preestriordinatsiooni, kõnelesime uuest matkarajast. Ta ütles, et osa sellest kulgeb koguduse maal. Seal asub allikas. Vaimulik rääkis naerdes, et kogudusel on kogu aeg olnud oma allikas ja tänu matkarajale pääseb sellele nüüd ligi.
Veebruaris, vabariigi sünnipäevakuus on see meretagune maa kuidagi sümboolselt oluline. Suvel 1929 püstitati saarele Vabadussõja mälestusmärk ja see on üks vähestest, mis säilis puutumatuna kogu Nõukogude okupatsiooni. Sellele kohalikule raidkivile on tahutud kolme sõjas langenud vormsilase nimed. Nad jätsid oma elu õdede-vendade ja vanemate, armsa kodusaare ja Jumala nimel. Ka praegu tuleks rohkem mõelda, kust ammutada tuge, et maailma tõmbetuultes mitte laperdama hakata.
Laupäeval, vabariigi aastapäeva järel, on aga saarel taas eriline ja pidulik päev. Siis on koguduse keskel piiskop Tiit Salumäe ja praost Leevi Reinaru, et saarel 35 aastat elanud vaimulik preestriks pühitseda. Introduktsioonijumalateenistusele järgnevad aga valimised. Tõenäoliselt nii väike kogudus nõukogu ei vali, vaid ainult juhatuse, ütleb Ants Rajando. Soovin toredat ja päikselist vabariigi aastapäeva vormsilastele ja kõigile teistele kogudustele ka!
Rita Puidet

Read more Comments Off on Allikast, kust ammutada jõudu

Maitsvat toitu, sooja tuba, aga ka häid suhteid. Imago teraapias õpetatakse, et hea suhte aluseks on rahuldatud vajadused. Kohtumisel Dolores Hoffmanniga kuulsin kunstnikult loo, kuidas üks soomlanna tuli tema juurde vitraaži ostma.
Soomlanna kõneles, et tal on vitraaži vaja, sest tuba on tühi. Kui kunstnik asjast aru ei saanud, sest toas on ju mööbel ja muud asjad, sõnas soomlanna, et vitraaži ju ei ole. Ta ostnud mõne aasta eest kunstnikult vitraaži ja riputanud kööki. Ja nüüd tundunud tuba tühi. See on ilus näide, et pelgalt söök-jook ja peavari või ka tulus töökoht meie vajadusi ei rahulda.
Minu sõbranna lisas selle jutu peale veel ühe tõdemuse: „Isegi koer ja jõulupõrsas tahavad vahetevahel krõhvitsemist, head sõna või pai.“ Eks see nii on, et me kõik vajame tunnustust.
Jõulupühade eel saatis mulle tervituse Jaan Tammsalu, kes tsiteeris oma raamatut „Looja loomingu lummuses“: „Elad imest imesse, süda tulvil tänulikkust. Ütled head, teed head, kartmata, mida teised võivad sellest arvata. Sa ei oota teistelt mitte midagi, ei kalkuleeri. Lihtsalt annad, sest oled ise nii palju saanud. Sa ei mõista, kui keegi sind kiidab, sest sa ei tee midagi kiituse pärast. Sa ei oota tasu, sest tead, et see, et sa elad, kõik ilusad annid, iga hetk on sulle kingitud kingitus.“
Laupäeval möödub armastatud kirikuõpetaja ordinatsioonist 30 aastat ja konsistoorium on andnud talle tänutäheks kuldristi kandmise õiguse. Palju õnne!
Kindlasti vajame veel midagi. Kindlust ja mõistmist. Läinud nädalal käis president Kersti Kaljulaid Järva- ja Viljandimaal ning peatus ka Pilistveres, et meenutada koguduse rajatud kivikangru juures repressioonides hukkunuid.
Teadmine, et ajast aega austatakse inimesi, kes on oma riigi heaks andnud kallima vara, aitab julgemalt tulevikku vaadata.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Mida me vajame

symbol_bannerile copyLäinud neljapäeval valis Eesti Kirikute Nõukogu žürii välja laulukonkursile laekunud lauludest parimad.

Seoses vabariigi juubelisünnipäevaga ja sooviga teha sel puhul oma riigile kingitus, kuulutas Eesti Kirikute Nõukogu möödunud aasta 1. juunil välja laulukonkursi „Vaimulik viis vabariigile“ ehk VVV. Konkursile laekus 51 helitööd, mis oli enam kui loota julgeti, sõnab projektijuht Lehari Kaustel.
Võistluse eesmärk oli leida laule, mis kõnelevad isamaa-austusest ja -armastusest läbi kristliku usu ja maailmavaate ning annaksid kogu rahva aatelisusele elujõudu. Laekunud lauludest valis ekspertgrupp välja üheksa. Valik oli Kausteli sõnul tore ja ilus ning laulud kandis neljapäeval liikmeskirikute esindajatele ette professionaalne laulja Karis Trass.
Võidulauluks valiti „Su lainte laul“ ja pärast ümbrike avamist selgus, et laulu sõnade ja viisi autor on Mari-Liis Riibak. Teise koha vääriliseks tunnistati Kadri Hundi „Tõsta tänuks palvekäed“. Kolmas ja neljas koht läksid jagamisele laulude „Palve Eestimaa eest“ ja „Sind armastan, Eesti“ vahel. Esimese viisi ja sõnade autor on Leila Röömel, teise viisi autor Maris Lend, sõnade autor on Eduard Triik.
Lehari Kaustel kommenteerib, et laulude ettelaulmisel tekkis pühalik tunne, mis assotsieerus Tõnis Mäe „Palve“ või „Koidu“ meeleoluga. Ja mõnigi laul jäi tükiks ajaks meeltesse helisema.
Võidulaulud arranžeeritak­se ja need kantakse ette järgmisel aastal 24. veebruaril jumalateenistusel Tallinna toomkirikus. Siis kõlavad ka võidulaulu „Su lainte laul“ sõnad „Suur Jumal hoidku meie maad ja lasku viljal võrsuda. / Las olla rahu meite teil, et ükski laps ei hülgaks neid.“
Rita Puidet

Read more Comments Off on Parimad laulud on välja valitud

Oodatud üritus Lääne-Nigulas on vana aja päev. Juhatuse esimees Tiina Võsu rahvariietes. Arhiiv

Elu Lääne-Nigulas pole enam see, mis oli kümme aastat tagasi. Tõenäoliselt pole elu seal kümne aasta pärast selline, nagu on praegu. Aga kogudus elab oma elu siin ja praegu ning teeb kõik, et ka aastate pärast tuldaks Jumala nimel kokku.

Maal elamiseks peab olema tahtmist ja pealehakkamist. Üks kokkuhoidev kogukond Läänemaal on Lääne-Nigula kogudus. Eripalgelised inimesed moodustavad seal hea meeskonna.

Üksteist täiendades
Kui ma mõtlesin, mis nipiga inimesed Lääne-Nigulas kiriku juures püsivad, aitas mind teeotsale paarkümmend aastat koguduse majandusasju ajanud Tiina Võsu. Tema öeldud lause, et õpetaja Leevi Reinaru on alati noori usaldanud, jäi meelde. Õpetaja on tubli, ta usaldab inimesi ega kipu ise kõike tegema.
Koguduse töötegijatest on rõõmu, pühapäevakooli juhendab Külli Randmets, noortetööd teevad Joel ja Signe Reinaru, jutlustaja Kristo Hüdsi koos abikaasa Janega on nii noortejumalateenistuste kui ka peretööga seotud, misjonisekretärina töötab Marika Kerge, assistendina Tiina Võsu, diakooniatöö koordinaator on Leili Mutso, kirikumuusik Helle Reinaru, jumalateenistuse toimkonda juhib Ülle Ehanurm.
Kord kuus toimub ühine nõupidamine, kus arutatakse koguduse tööplaane ja jagatakse oma töövaldkonna tegemisi. See liidab kogudust.
Õpetaja Leevi Reinaru töötab pealinnas misjonikeskuse juhatajana, seepärast on tal koguduse jaoks vähem aega. Ent pole halba ilma heata. Tänu õpetaja mitmekülgsele suhtlusele on koguduses jutlustamas käinud hulga huvitavaid külalisi.

Töövarjuks
Ei tule ette, et mõni noor või üldse keegi oleks koguduseõpetajale töövarjuks olnud. Ent kui kellelgi niisugune mõte peaks tärkama, siis tuleks arvestada tõeliselt pika päevaga. Vähemalt neljapäeviti alustab õpetaja Leevi Reinaru hommikupalvusega ja päevale õpetajalt õnnistust saama koguneb 6–8 inimest. Arutatakse läbi ka möödunud pühapäeval kuuldud jutluse teema.
Aega pole raisata. Pastoraadi kõrval on noortekeskus ja vaese mehe kaubamaja. Mis kasutuses, see kulub. Selgub, et hoone ühe aknaga on midagi korrast ära ja õpetajal tuleb pärast jumalateenistust Oru hooldekodus linna sõita, osta vajalik haak ja leida mahti, et see paika panna.
Õnneks on kogudusel hooldekoduga head suhted ja nii pakutakse seal õpetaja Leevi Reinarule ja tema koguduse organistist abikaasale Helle Reinarule nagu ka kaasavõetud külalisele kosutavat lõunasööki. Pärastlõunal on hooldekodus veel palvus erivajadustega inimestele. Nii et autota kogudust teenida on võimatu: spidomeeter loeb kilomeetreid Lääne-Nigula, Linnamäe, Taebla ja Palivere, aga ka Haapsalu vahet sõites. Õhtul on veel ansambli proov.

Kirikuliste rõõmuks
13. sajandi II poolel rajatud kivikirik on põhjalikult ringi ehitatud ja saanud oma praeguse kuju 19. sajandil. Sellest ajast pärineb ka kiriku sisustus, sealhulgas altariseina kaunistavad Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaja“ ja „Ülestõusmise“ koopiad.
Möödunud aastal tähistati lõikustänupühal pidulikult Terkmanni ehitatud oreli 90. sünnipäeva. Orel on heas korras nii nagu kirikki, kus kuuleb sageli ilusat muusikat. Seda ka tänu koguduse ansamblile Doxa, mis on tegutsenud juba 30 aastat.
Juulis toimunud 20. sajandi alguse stiilis praostkonnapäeval riietuti ajakohaselt või kanti rahvariideid. Peeti ajastukohane jumalateenistus ja laulupäev, meenutati tänutundes neid, kelle töö viljast saame osa.
Paarkümmend aastat juhatuse esimehena ametis olnud Tiina Võsu ütleb, et koguduseliikmetel on palju põhjust rõõmustada: toimivate töövaldkondade, aga ka sõpruskoguduste üle. Tänu sõpradele on ehitatud kiriku ja pastoraadi küttesüsteem, suhtlemine sõprade vahel on tihe. „See on armastus, mis motiveerib meid edasi andma seda, mida oleme kogenud,» ütleb Tiina Võsu.
Et jumalasõna siinkandis ikka elujõuline püsiks, korraldavad jumalateenistusi ka noored ise. Selleks on moodustatud toimkond. Ja muidugi tahavad noored ka isekeskis lõbusalt aega veeta ja selleks on lisaks teistele kokkusaamistele kord kuus reedel noorteõhtu.
Koguduse liikmetel ideedest puudust ei ole. Viimased kolm aastat on soovijad saanud inglise keele õpetaja Ülle Ehanurme käe all keelt õppida. „Tänapäeva Eestis ilma inglise keeleta enam ei saa,“ ütleb Tiina Võsu.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Armastus motiveerib jagama