Peapiiskopid_presidendiga

President ja piiskopid: hetk EELK 80. aastapäeva tähistamiselt 1997. aastal. Esiplaanil peapiiskop Jaan Kiivit (vasakult), Välis-Eesti kiriku peapiiskop Udo Petersoo, emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, piiskop Einar Soone, president Lennart Meri.
Arhiiv

Taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi Lennart Mere sünnist möödub 29. märtsil 90 aastat.

Lennart Mere (1929–2006) isa Georg Meri oli sõjaeelse Eesti Vabariigi diplomaat, kes hiljem on end Eesti kultuurilukku jäädvustanud Shakespeare’i teoste tõlkijana. Juunis 1941 küüditati perekond Siberisse, kust naasti 1945. aastal. 1953. aastal lõpetas Lennart Meri Tartu ülikooli ajaloo erialal. Nõukogude ajal sai ta tuntuks filmitegija ja kirjamehena, kes paistis silma Nõukogude Liidu väikerahvaste kultuuri tutvustajana.
Laulev revolutsioon tõi Lennart Mere poliitikasse. 1990–92 tegutses ta iseseisvuse taastamist taotleva Eesti Vabariigi välisministrina. Seejärel oli Meri lühikest aega Eesti suursaadik Soomes, kuni valiti 5. oktoobril 1992 riigikogu poolt taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks. 1996. aastal valis valimiskogu ta tagasi teiseks ametiajaks.
Meri oli üks neist paljudest haritlastest, kes kommunistlike režiimide kokkuvarisemise ajal Ida-Euroopa riikide avalikus elus esile kerkisid ning vaba ühiskonna ülesehitamisse oma kaaluka ja isikupärase panuse andsid. Selle ning osalt ka rahvusvahelise haarde poolest võiks teda võrrelda samal ajal Tšehhi presidendiks olnud Václav Haveliga.
Eestlastele jäi Lennart Meri meelde niihästi oma värvika käitumise kui erudeerituse poolest. Nii oma varasemates kirjatöödes kui presidendina peetud kõnedes rõhutas ta muu hulgas minevikupärandi tähtsust ning Eesti seotust Euroopa kultuuriruumiga.
Mitmel korral tõstis Meri oma ülesastumistes esile ka luteri kiriku olulist rolli Eesti ühiskonnas. Nii kinnitas ta 1997. aastal EELK 80. aastapäeva puhul Kaarli kirikus peetud kõnes: „Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne riigikiriku mõistet. Kuid sootuks väär oleks sellest järeldada, et Eesti Vabariik kirikut ei vaja. Sootuks vastupidi: meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus. Ma tahan tänasel päeval, lugupeetud kirikujuhid, julgustada teid, et kirik hoopis nõudlikumalt suhtuks meie riiki, meie riigi institutsioonidesse, nõudlikult ja järjepidevalt puhastaks meid hingelisest saastast, omakasust ja moraalitusest. Aidake säilitada meis sõltumatust, vaimset rikkust, moraali ja tagasihoidlikkust.“ (Ilmunud 4. juunil 1997 Eesti Kirikus nr 22.)
Lennart Meri suri 14. märtsil 2006 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. Tema matusetalitus toimus Kaarli kirikus. Aastal 2014 avati Viimsi Püha Jakobi kirikus Mere mälestusbareljeef. 29. märtsil kell 19 on Viimsi kirikus Lennart Mere mälestuskontsert (Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste).
Rain Soosaar

Read more Comments Off on President Lennart Meri – 90

Leerilapsed õpetajate Albert Soosaare ja Kuno Pajulaga palvehetkel käärkambris. 1970. aastate algus. Foto Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamatust „Kirik keset linna. 150 aastat Jaani kogudust“

EELK tulevik sõltub paljuski sellest, kui palju on neid inimesi, kes soovivad kogudustega liituda ja hiljem nende tegevuses aktiivselt kaasa lüüa. Kiriklik statistika ja kirikuõpetajate kogemused näitavad, et praegune olukord pole kiita.

Neli suurt ja ülejäänud
Kiriku statistikat jälgides torkab kõigi näitajate juures silma terav kontrast paari suure koguduse ja ülejäänute vahel. Nii on meil praegu neli kogudust, kus liikmesannetajaid üle tuhande: Tallinna Kaarli, Tallinna Jaani, Pärnu Eliisabeti ja Tartu Pauluse. Nende koguduste liikmesannetajate arv on ühtekokku umbes veerand kogu EELK omast (kui arvestada ainult kodumaal tegutsevaid kogudusi).
Ka leerilaste arvu edetabelis eristuvad selgelt neli suurt kogudust. Kolm neist on samad, mis eelmises loetelus, kuid Pärnu asemel on juhtnelikus Tartu Peetri kogudus. Ühtekokku käis neis neljas koguduses leeris ligi kolmandik EELK leerilastest.

Liitujaid on vähe
Kirikut tervikuna väljasuremine niipea ei ähvarda, sest leeris käis mullu EELKs kokku üle 1100 inimese. Küll aga näib küsitav olevat kogu maad katva koguduste võrgustiku püsimajäämine. 37 kogudusest, kus leerilapsi oli vähemalt kümme, kuuluvad nimelt kaheksa Tallinna praostkonda. Ka ülejäänud neist tegutsevad enamasti linnades või nende lähiümbruses.
Siiski paistavad ka mõned Võru praostkonna kogudused jätkuvalt silma suhteliselt suure leerilaste arvu poolest. Näiteks Urvaste koguduses konfirmeeriti mullu 23 inimest. Tõsi, õpetaja Üllar Salumets andis Eesti Kirikule mõista, et tema olukorraga rahul ei ole, sest suurem osa „leeriealistest noortest“ jätab ka seal leeri tulemata.
Olukord pole laita ka mõningates Põhja-Eesti maakoguduses, mis on üldiselt tuntud oma aktiivse kogukondliku ja usuelu poolest (nt Järva-Jaani ja Risti). Sama kehtib vennastekogudusliku traditsiooniga Hageri koguduse kohta.
Seevastu rohkem kui kuuekümnes koguduses polnud aasta peale mitte ühtki leerilast, vaid pooltes EELK kogudustest oli leeritatuid aga kolm või enam. See peaks küll palju mõtteainet pakkuma. Kui nii edasi, siis on päris suur osa kogudustest määratud ju hääbumisele.
Seda enam, et sugugi mitte kõigist konfirmeerituist ei saa koguduste aktiivseid liikmeid. Näiteks Jaan Tammsalu mainib Tallinna Jaani koguduse kodulehel olevas leerikooli tutvustuses, et kuni 90% leeritatuist leiab edaspidi kirikusse tee harva.
Sama kinnitab Eesti Kirikule ka Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet. „Kolmkümmend aastat tagasi oli see samamoodi, ainult et leerirühmad olid toona 10–50 korda suuremad,“ lisab ta. Mullu konfirmeeriti tema koguduses kaheksa inimest. Üllar Salumetsa sõnul teeb Urvastes aga leeriskäimisele järgmisel aastal liikmeannetuse umbes 15% uutest koguduse liikmetest. „See number on kahjuks väike, kuid oluline on, et nad on kogudusega liitunud,“ leiab ta.
Seevastu Harju-Jaani koguduse õpetaja Jaan Nuga kinnitab, et neil jääb kogudusega seotuks suurem osa leeriskäinuist. Et seda saavutada, pöörab ta tähelepanu osavõtjate aktiviseerimisele. „Kõigilt leeriõpilastelt nõuan vähemalt ühe kirjaliku küsimuse kaasatoomist leeritundi. See tähendab, et nad peavad ka nädala sees nende asjade peale mõtlema,“ selgitab Nuga. Tema juures käis mullu õpetust saamas viis leerilast. Märjamaal eeldatakse lisaks leeritundides käimisele ka osavõttu pühapäevasest missast ja sellele järgnevast kohvilauast. Küllap aitab seegi uusi liikmeid kogudusse integreerida.

Muutunud sisu
Aja jooksul on leeri tähendus ja olemus tundmatuseni muutunud. Veel seitsekümmend aastat tagasi käis suurem osa eestlastest leeris ja tegi seda teismelisena.
Elmar Salumaa on meenutanud: „Võisin seda ka isiklikult kogeda, kui ma suvel 1958 külalisena jutlustasin Viljandi kirikus leeripühal: õnnistati üle saja konfirmandi, pärast laulatati kaheksateist paari ja ristiti kolmkümmend üks last! Kuuekümnendail aastail hakkas taas langus, ateistlikku propagandat tugevdati ja rakendati mõnevõrra rafineeritumaid meetmeid kirikuelu halvamiseks.“ (Elmar Salumaa „Tiib pandud aastaile õlale“, 2010, lk 849)
Tänapäeval seevastu on tavaline, et konfirmeeritakse pigem täiskasvanuid ning leeriskäimine on ennem erandlik kui üldlevinud.
Millised on leeri tulemise põhjused? „Soov ristida oma laps, laulatada abielu, õppida tundma Jumalat,“ loetleb Illimar Toomet. Üsna samasugused paistavad olevat ka teiste küsitletud kirikuõpetajate kogemused. Ent Toomet lisab, et pingeritta neid põhjusi panna ei saa: „Ettekääne võib olla üks, see, mille pärast tegelikult tullakse, midagi muud, ning see, mis avastatakse, hoopis kolmas.“
Mis puudutab aga õppesisu, siis vähemalt Urvastes on see kaunis traditsiooniline. Salumetsa järgi käsitletakse Piiblit, Jeesuse elu, katekismust, kirikulugu, laulu- ja palveraamatut ning liturgiat. Läbi tuleb lugeda leeriõpik ja üks evangeeliumidest.
Teisalt on paratamatu, et ka leeriõppe sisu tuleb kohandada. Põhjuseks see, et enam ei saa toetuda kodus ja koolis eelnevalt antud usulisele kasvatusele. Toometi sõnul on mõnikord teadmistes vajakajäämisi isegi neil leerilastel, kes on varem pühapäevakoolis käinud. See seab vaimuliku keerulisse olukorda: „Kuna ammendamatud teemad tuleb leeritunnis mahutada lõplikku ajalisse raami, siis on paratamatu, et paljusid olulisi asju saab käsitleda vaid põgusalt.“

Langus jätkub
Kui kõrvutada kiriklikku statistikat ning kirikuõpetajate vahendatut Kaido Soomi 2007. aastal Tartu ülikoolis kaitstud täiskasvanute leeriõpetust puudutanud doktoritööga, on pilt küllaltki sarnane. Paistab, et tollal tõstatatud probleemidele pole suudetud lahendust leida.
Asi muutub aga järjest pakilisemaks, sest kogudustega liitunute ja eriti aktiivseks liikmeks saanute arv on pidevalt langenud. 1995. aastal, mil tehti Soomi doktoritöö aluseks olnud uuring, konfirmeeriti veel neli korda rohkem inimesi kui mullu. Teisiti öeldes on EELKga liitunute aastane koguarv praegu umbes sama suur nagu vahetult enne laulvat revolutsiooni.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Leeritöö nõuab tähelepanu

Lehestik9Eesti Kiriku lugejale kaheksanda lehekülje fotomõtiskluste kaudu tuttav Andres Lehestik on avaldanud luulekogumiku.

See kannab pealkirja „lehestik“ ning koosneb lahtistele lehtedele trükitud luuletustest, mis on pakitud A5 dokumendikarpi (fotol).
1962. aastal sündinud Lehestik on EELK Põlva Maar­ja koguduse juhatuse liige, hariduselt bioloog ning igapäevaametilt taksidermist. Lisaks meie lehele on tema luulet avaldanud ka Looming ja Sirp.
Lehestik ütles Eesti Kirikule, et luulekogu ärgitasid teda välja andma mitmed sõbrad ja tuttavad ning ühtlasi tähistas ta sellega oma 55. sünnipäeva. „Kolmandaks pakub luuletuste kirjutamine mulle rõõmu ja ma arvan, et oma rõõmu tuleb jagada,“ selgitab Lehestik ja lisab, et ligimest tuleb ju armastada nagu iseennast. See ei tähenda siiski, et päris kõik Lehestiku luuletused helged ja humoorikad oleksid – leidub ka tõsisemaid ja mõtlemapanevaid värsse. Põhiliselt on kogumikus sisalduvad luuletused inspireeritud looduselamustest, ent leidub ka filosoofilisi, usulisi ja lembemotiive.
Selgituseks luulekogu omapärase vormi kohta selgitab Lehestik, et lahtised lehed viitavad luuletuste nõrgale omavahelisele seotusele, aga ka autori nimele.
Ent ta juhib tähelepanu ka sellele, et luuletused on trükitud heale joonistuspaberile, pakkudes lugejale võimalust omaloominguks.
„Illustreeritud leht või terve kogu võiks sobida ka kinkimiseks, nii oleks rõõmu veel enamgi,“ soovitab autor. „Me ei tohi ju oma talente enesele hoida.“
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Luulekoguga rõõmu jagamas

Sulev Valdmaa ja Trivimi Velliste Kuu­salu pastoraadi ees Ahrensi ausamba avamisel möödunud aasta augustis. Laurentsiuse Seltsi koduleht

Kuusalu keelemehest pastori Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine pälvis äramärkimist 2017. aasta Eesti keeleteo konkursil.

Konkurssi korraldab haridus- ja teadusministeerium 2006. aastast alates. Seekord kuulutas taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministritest koosnenud žürii 2017. aasta keeleteoks loomaarstiteadlase ning eesti ja soome-ugri keeleajaloo ja keelega seotud kultuuriloo uurija Enn Ernitsa artiklikogumiku „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“ väljaandmise.
Avaliku internetihääletuse tulemusel pälvis rahvaauhinna aga Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilaste loodud klassi-Instagram „Roostikurebased“. Auhindade kätteandmine toimus 16. märtsil Türi gümnaasiumis.
Tänavuse 23 nominendi seas oli ka üks ettevõtmine, mis annab aimu kiriku rollist eesti kirjakeele ajaloos. Tunnustust pälvis nimelt uuele kirjaviisile aluse pannud pastor Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine Kuusalus. Mullu 10. augustil avati seal tema pronksist mälestussammas, lisaks korraldati teemakohane konverents ja kirikukontsert.
Eesti Keele Instituudi (EKI) direktor Tõnu Tender märkis ettevõtmist keeleteo konkursile esitades, et erilist tunnustust väärib seejuures Laurentsiuse Seltsi esimehe Sulev Valdmaa panus, kellel õnnestus mälestusmärgi rajamisse kaasata mitmed erialaseltsid ja institutsioonid ning korraldada tulemuslik üleriigiline korjandus.
Valdmaa selgitas Eesti Kirikule, et raha kogumine polnud kerge. „Suure summa kokku saamiseks tuli väga palju rääkida, tutvustada, paluda ja veenda – nii ajakirjanduse kaudu kui inimestega isiklikult kohtudes,“ meenutab ta. Mälestusmärgi teokssaamisel andsid Valdmaa sõnul hindamatu panuse ka Laurentsiuse Seltsi liikmed, EKI ning Emakeele Selts.
Nimelisi eraannetajaid oli kokku ligi pool tuhat ja nende panus küündis lõpuks pooleni vajaminevast summast. Ülejäänu osas panid õla alla riik ja vald. „Annetanute suur hulk on väärtus omaette, mis teeb Eduard Ahrensi mälestusmärgist tõelise eesti rahva mälestusmärgi,“ rõhutab Valdmaa.
Samuti tõstab ta esile seda, et keelemehe pärand on tänapäeval eestlaste seas üllatavalt vähe tuntud. Tänu mälestusmärgi rajamise algatusele avanes aga võimalus rääkida Ahrensist üleriigilises meedias, samuti pälvis teema pikema aja jooksul suurt tähelepanu Kuusalu vallas. Avamisest oli tulnud osa saama sadu kohalikke elanikke, meediakajastust sai üritus aga ka näiteks Saksa ja Soome estofiilide väljaannetes.
Eduard Ahrens (1803–1863) sündis Tallinnas ning õppis sealses toomkoolis ja hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1837. aastast kuni oma surmani oli ta Kuusalu kirikuõpetaja. Ahrensi keeleteaduslikuks peateoseks on eesti keele grammatika (1842–1853), milles ta soovitas vanalt kirjaviisilt minna üle eesti keele hääldamisega paremini sobivale soomepärasele ortograafiale. Tema uuendusettepanekud pääsesid võidule alles pärast autori surma ning said tänapäevase eesti kirjaviisi aluseks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Tunnustus Ahrensi pärandi väärtustajatele

Rubenis_ja_Vanags copyViimasel ajal on mitmed Läti kirikuelu sündmused pälvinud laiema avalikkuse tähelepanu. Enamasti on see olnud seotud üsna vastuoluliste teemadega.

Vastuoluline konventsioon
Näiteks ebaõnnestus konservatiivsete kirikutegelaste tegevuse tagajärjel Lätis naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemiseks sõlmitud nn Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise katse. Seejuures olevat olulist rolli mänginud Riia roomakatoliku kiriku piiskopi Zbigņevs Stankevičsi kohtumine valitsusse kuuluva Roheliste ja Põllumeeste Liidu parlamendisaadikutega, mille järel nood otsustasid ratifitseerimist mitte toetada.
Varasemalt on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu välja astunud ka Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) ning baptistliku ja õigeusu kirikute juhid, aga näiteks ka kristlike koolide esindajad. Konservatiivsed kirikutegelased ei eita vajadust naistevastase vägivallaga võidelda. Vastuvõetamatu on nende sõnul ainult konventsiooni ideoloogiline suunitlus, mis seadvat kahtluse alla traditsioonilised arusaamad perekonnast ja soolisusest.
Teisalt avaldas 55 Läti usu- ja kultuuritegelast pöördumise, millega avaldatakse konventsioonile toetust ning heidetakse selle vaenlastele ette asjatundmatust ja tendentslikkust. Allkirjastanute seas oli näiteks LELKi, Välis-Läti luterliku kiriku ja Riia anglikaani koguduse vaimulikke ning Läti Ülikooli usuteaduskonna esindajaid.
Lisaks Lätile on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine sarnastel põhjustel hiljuti takerdunud ka Bulgaarias ja Slovakkias. Eesti riigikogus ratifitseeriti see aga mullu septembris, kusjuures vastu hääletasid ainult EKRE saadikud.

Kirikusisene poleemika
Veebruaris äratas Läti avalikkuse tähelepanu aga tuntud luterliku teoloogi ja pastori Juris Rubenise loobumine vaimulikuametist.
Rubenis sai tuntuks seoses kuulumisega 1980. aastatel tekkinud võimude ja ka kirikujuhtide suhtes opositsioonilisse noorte vaimulike rühmitusse. 1989–2012 oli ta Riia Lutheri koguduse õpetaja. Lisaks on Rubenis silma paistnud kristliku meditatsiooni propageerijana ja harduskirjanduse autorina. Tema raamatuid on tõlgitud mitmetesse võõrkeeltesse, eesti keeles on ilmunud „Inglite ilm“ ja „Kümme käsku“.
Peagi sai teatavaks, et Rubenise taandumise põhjuseks olnud halvustav suhtumine ametivendade poolt, kes talle liigset vabameelsust ja õigest õpetusest kõrvalekaldumist ette heitsid. Juhtunu ajendas mitmeid avaliku elu tegelasi Rubenisele toetust avaldama. Erilist tähelepanu pälvis üpris poleemilise tooniga avalik kiri, millele kirjutasid alla 14 LELKi õpetajat ja üks evangelist (meie mõistes diakon).
Rubenise kriitikutele heideti selles ette ahtameelsust ning väärdunud arusaamu evangeeliumist ja ristiusust. Kurdeti, et teoloogilist mitmekesisust tahetavat kirikust välja juurida ja teisitimõtlejad korrale kutsuda. Seejuures viidati Rubenise enda mullu tehtud hoiatusele, et „rahvakirikut“ ei lastaks kaaperdada „sektantliku teoloogia“ esindajate poolt.
LELKi peapiiskop Jānis Vanags esines tasakaaluka vastulausega, milles ta püüdis kirjas esitatud etteheiteid ümber lükata. Muu hulgas juhtis peapiiskop tähelepanu sellele, et mitmed allakirjutanud on varemgi kirikus valitsevate seisukohtade suhtes avalikult kriitilised olnud, kuid keegi pole teinud katset neid selle pärast ametist kõrvaldada.
Nii Istanbuli konventsiooni ümber toimunu kui Rubenise juhtum ärgitasid elavat arutelu ka ilmalikus meedias. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et usk ja kirik mängivad Lätis mõnevõrra olulisemat rolli kui Eestis. Näiteks on LELKil ametlikult umbes 700 000 liiget, kuigi tegelikult osaleb neist koguduseelus ainult väga väike osa. Pew Research Centeri mullu avaldatud uurimistulemuste kohaselt pidas 31% Läti elanikest end õigeusklikuks, 23% katoliiklaseks ja 19% luterlaseks. Mitte ühtegi usku tunnistanud inimesi oli 21% ehk selle uuringu kohaselt üle kahe korra vähem kui Eestis.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Läti kirikuelu pakub kõneainet

Tartu ülikool tähistas emakeelepäeva 12. märtsil toimunud konverentsiga „Selle maa keel“.

Alustuseks rõhutas humani­­taar­teaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop, et konverents on ülikooli kingituseks Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva puhul. Sellest hoolimata olid arutuse all üpris argised asjad, sealhulgas eriti emakeele tulevikuväljavaated.
Tartu ülikooli aulasse oli konverentsi alguseks kogunenud tublisti üle saja huvilise, kelle seas paistsid tooni andvat teadlased, üliõpilased ja õppejõud. Samahästi kui emakeelepäeva oleks konverentsiga võinud tähistada aga ka äsja peetud naistepäeva, sest meessugu oli kuulajate seas silmatorkavalt nõrgalt esindatud.

Emakeele tulevik
Konverents algas kolme ettekandega, millele järgnesid töötoad. Esmalt tutvustas professor Martin Ehala oma visiooni tuleviku eestlusest. Tema sõnul ei tohiks arvata, et sidusat ühiskonda saaks üles ehitada ilma erinevaid sotsiaalseid gruppe ühendava rahvusidentiteedita. Seetõttu on vaja sihiteadlikku rahvusloomet, mis Eesti puhul peaks tuginema eesti keelele ja rahvuskultuurile. Tuleb igati kaasa aidata, et välisüliõpilased ja muud sisserändajad meie keele omandaksid. Kui nii läheb, muutub tulevikus eesti identiteet päris kirjuks, sest see ühendab väga erineva taustaga inimesi.
Emeriitdotsent Reet Kasiku ettekanne käsitles aga eesti keele uurimist ja riiklikku keelepoliitikat viimase saja aasta jooksul. Esimesel iseseisvusajal rajatud alus sai tugevasti kannatada seoses sellega, et suurem osa keeleteadlastest põgenes Nõukogude okupatsiooni eest läände. Nõukogude ajale oli iseloomulik keele normeerimisega ülepingutamine ning vene keele privilegeeritud seisund. Samas arenes eesti keele uurimine siiski edasi tänu pühendunud teadlastele, ent ka avalikkuse huvile keeleküsimuste vastu.
Suure tõuke eesti keele uurimisele andis aga taasiseseisvumine. Suurenenud on riiklik rahastus ja avardunud rahvusvahelise koostöö võimalused, ilmunud mitmeid suuri sõnaraamatuid. Teisalt on vildaka keelepoliitika tõttu eesti keele kasutamine ärielus, teaduses ja kultuuris hakanud vähenema. Eriti rõhutas Kasik aga seda, et eesti keel peab ka edaspidi jääma kõrghariduse ja teaduse keeleks. „Emakeelsele ülikoolile ei ole alternatiivi, kui tahame rahvusena püsima jääda,“ kinnitas ta lõpetuseks.
Veelgi poleemilisem oli vanemteadur Tiit Hennoste ettekanne, milles ta sotsiolingvistiliste teooriate varal arutles võimu ja vaimu vahekordade üle keelekasutuses ning hoiatas eestlasi sõnaselgelt „keelevahetuse ja -surma“ eest. Erilist tähelepanu pälvis seejuures inglise keele esiletõus põhilise teaduskeelena. Kõneleja rõhutas, et pole piisav, kui eesti keelt kasutatakse näiteks teaduse populariseerimisel ning kõrgkoolides õpetamisel. Ülioluline on, et selles ka teaduslikult mõeldaks ja diskuteeritaks.

Kakskeelne ülikool
Konverentsi lõpetas arutlusring teemal „Millest sõltub eestikeelse kõrghariduse tulevik?“. Sellest võtsid osa teatriteadlasest Tartu ülikooli õppeprorektor Anneli Saro, meditsiiniteaduste valdkonna dekaan Margus Lember, rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg ja bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Hoolimata diskussiooni juhtinud Margit Sutropi jõupingutustest kaldus mõttevahetus väljakuulutatud teemast siiski täiesti kõrvale. Jutt keerles hoopis selle ümber, miks on otstarbekas Tartu ülikoolis ingliskeelset õpet edendada. Veenvalt mõjusid õppejõudude selgitused, et vastasel korral poleks võimalik õppetöö kvaliteeti vajalikul tasemel hoida. Mitme eriala puhul pole Eestist võimalik leida ka piisavalt õppejõude ja üliõpilasi.
Samuti said kuulajad päris hea ülevaate sellest, milline on tänapäeval eesti ja inglise keele vahekord ülikoolis tervikuna ning eriti nendes instituutides, kus on juba palju välisüliõpilasi ja -õppejõude. Konverentsi ettekannetes sõnastatud mureküsimuste üle ei arutletud siiski peaaegu üldse. Pigem avaldasid diskussioonis osalejad arvamust, et inglise keele pealetungi eest hoiatajad dramatiseerivad asja üle. Tähelepanuväärne on seegi, et mõttevahetuse ajaks oli aula juba jäänud pooltühjaks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Ülikoolis arutleti emakeele tuleviku üle

Kristjan Luhamets

Kui mõni ühiskond kangesti oma kristlikkust rõhutab, ei pruugi see üldse tähendada, et seal ka Piibli põhimõtted au sees oleksid. Mõnikord viitab see lihtsalt asjaolule, et isegi kõige küsitavamaid ja eemaletõukavamaid ideid on prestiižne põhjendada religioosselt. Selliste järeldusteni jõudsin ma 11. novembril Varssavis toimunud paremäärmuslaste suurmeeleavaldust jälgides.
Sel korral oli natsionalistide traditsioonilise Poola iseseisvuspäeva marsi moto nimelt „Meie tahame Jumalat“, mis pärineb populaarsest vaimulikust laulust. Üritus ise tekitas palju kõmu ja kohati ka ärevust. Mõned õppejõud soovitasid välisüliõpilastel iseseisvuspäeval kesklinna vältida, sest osa meeleavaldajatest olevat agressiivselt meelestatud. Välismaistes ajalehtedes kirjutati aga hiljem, et Poola pealinnas marssis 60 000 fašisti ning sarnased väited kõlasid ka europarlamendis toimunud debatil.
Tegelikult asjad nii hullud polnud. Korraldajad ja politsei suutsid kenasti korda hoida, sest meeleavaldajad käitusid üldiselt täiesti rahumeelselt. Osavõtjate seas oli väga erinevaid inimesi, sealhulgas ka tavalisi linnakodanikke koos väikeste lastega. Ilmselge, et paljudel neist polnud fašismiga vähimatki ühist, vaid nad olid lihtsalt tulnud rahvuspühal oma patriootlikke tundeid demonstreerima.
Ja ometi andsid marsil tooni natsionalistlike rühmituste ja Poola kurikuulsate jalgpallihuligaanide esindajad, kellest enamuse moodustasid sõjaka väljanägemisega noored mehed. Eelkõige äratasid nad tähelepanu oma organiseerituse ja aktiivsuse tõttu. Paljud kandsid „patriootlikku“ rõivastust kirjadega nagu „Jumal, au ja isamaa“ ning „Surm isamaa vaenlastele“.
Õhk oli paks ilutulestikurakettide suitsust. Kanti loosungeid ja röögiti hüüdlauseid, millega avaldati vaenulikkust vasakpoolsete, islamiusuliste ja põgenike vastu, aga ka toetust „katoliiklikule Suur-Poolale“. Välisajakirjanduse eriliseks maiuspalaks olid mõned plakatid, mis ülistasid verepuhtust ja „valget Euroopat“.
Parempoolsed poliitikud kinnitasid, et äärmusluse ilmingud olid täiesti marginaal­sed ning Poola vaenlased puhunud neid suureks lihtsalt sellepärast, et toredale isamaalisele üritusele varju heita. Päris usutavalt need väited siiski ei mõju. Nimelt kinnitas isegi marsi korraldamisega seotud organisatsiooni pressiesindaja ajakirjanikele puhtsüdamlikult, et rassist ta ei olevat, küll aga rassieralduse pooldaja. Näiteks polevat mõeldav, et poolakas võiks olla ka mustanahaline.
See seisukoht pälvis siiski nii tugevat kriitikat, et maksis ütlejale ametikoha. Erilist pahameelt avaldas seejuures üks isa poolt Aafrika päritolu parempoolne poliitik, kes ise tänavusest marsist osa võtnud oli.
Kristlaste seas äratas toimunu aga väga erinevaid tundeid. Ühelt poolt torkasid meeleavaldusel silma teatud usuorganisatsioonide esindajad, kes rõhutasid oma loosungitel Poola identiteedi lahutamatut seotust katoliiklusega ning kutsusid muu hulgas üles võitlema abordi vastu. Raske öelda, kas ka need kristlased marurahvuslikke vaateid pooldasid, kuid äärmuslastega kõrvuti marssimine ei paistnud neile erilist piinlikkust valmistavat.
Meeleavaldusele eelnes koguni spetsiaalne missa. Selle käigus olevat kirikust muide välja visatud aktivist, kes oli lahti rullinud loosungi rassismi hukka mõistva tsitaadiga paavst Johannes Paulus II-lt. Ultrakatoliiklikuks peetav telekanal TV Trwam tegi aga marsist otseülekande.
Mõõdukates usulistes ringkondades seevastu seostati meeleavaldust eeskätt ksenofoobiliste vaadete propageerimisega ning kritiseeriti kirglikult katseid neid Jumala ja kristlusega seostada. Samuti arvati küllap põhjendatult, et paljude marssijate arvates liigituvad „isamaa vaenlaste“ hulka ka sellised usklikud, kes ligimesearmastust mitte ainult „omadele“, vaid ka „võõrastele“ söandavad osutada. Mis aga puudutab Poola piiskoppe, siis nemadki on varem korduvalt rõhutanud selget vahet isamaalisuse ja natsionalismi vahel, ksenofoobia ilminguid hukka mõistnud ning põgenike vastuvõtmisele põhimõttelist toetust avaldanud.
Kõike seda nähes ja lugedes meenus mulle, et Eestis on mõnedki kirikuinimesed kurvad kiriku vähese mõju pärast avalikus elus. Kuid pole halba ilma heata. Selle võrra vähem püütakse siin kirikut ka poliitilistes huvides ära kasutada ning siduda ristiusku ideedega, millel evangeeliumiga ei näi midagi ühist olevat.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

Read more Comments Off on Kristlus marurahvusluse teenistuses

Maailma meedia tähelepanu koondus neil päevil reformatsiooni alguse 500. aastapäeva tähistamisele. Kajastati selle auks korraldatud arvukaid üritusi ja toodi esile ka reformatsiooni suurt maailmaajaloolist tähtsust. Usuinimestele on reformatsioon oluline eelkõige seetõttu, et pani aluse paljudele tänapäeva kristluses üldlevinud arusaamadele ning rõhuasetustele. See ei puuduta ainult protestante – tänapäeval on näiteks ka katoliiklaste seas emakeelse Piibli lugemine üldlevinud.
Esmakordselt ei rõhutata reformatsiooni meenutamisel seda, mis kirikuid lahutab, vaid seda, mis neid ühendab. Nii võtavad paljud katoliku kiriku kõrged vaimulikud osa protestantide korraldatud juubeliüritustest. Itaalias Trentos toimunud ühispalvusel pesid kohalik katoliku ja luteri piiskop rahu ja lepituse märgina koguni teineteise jalgu.
Ent reformatsiooni tähtsus polnud sugugi ainult religioosset laadi. Eriti silmatorkav on see Saksamaal, kus Martin Luther on tuntud keskse tegelasena sealses aja- ja kultuuriloos. Ammendamatuks teemaks on ka protestantliku maailmavaate mõju hariduse, majanduse ja demokraatia arengule. Juubeli eel käis näiteks Helsingi ülikoolis esinemas USA majandusteadlane Robert H. Nelson, kelle vastilmunud uurimuses seostatakse sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi tekkimist Põhjamaades just nende riikide luterliku taustaga.
Eestis pöörati reformatsiooni juubelile kirikus ja ilmalikus meedias mõnestki välisriigist vähem tähelepanu. Meil toimunud ettevõtmistest jääb juubeliaastast enim meelde küllap peapiiskopi algatatud õunapuude istutamise aktsioon. Loodetavasti aitavad need viissada puud ka aastate pärast meenutada vajadust reformatsiooni pärandit tunda ja au sees pidada.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Reformatsiooni pärand

Pea iga nädal toob mõnest maailma nurgast ärevust tekitavaid uudiseid. Jätkuvad ju sõjad Lähis-Idas ning endiselt on aktuaalne Põhja-Koreast lähtuv oht. Septembri alguses on aga avalikkuse tähelepanu fookusesse tõusnud Myanmaris ehk Birmas toimuv.
Kahe aasta eest, kui sealsed valimised võitis mäekõrguselt Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi juhitud demokraatlik opositsioon, valitsesid maailma meedias optimistlikud meeleolud. Arvati, et sõjaväelise diktatuuri ajal palju kannatanud maad ootab nii poliitilises kui majanduslikus mõttes helgem tulevik.
Nüüd on Birma uudised taas jõudnud ajalehtede esikülgedele, kuid seda seoses muslimitest rohingja vähemusrahvuse tagakiusamisega, mis mõnede vaatlejate arvates on omandamas etnilise puhastuse mõõtmeid. Võimud tõstavad esile küll rohingja mässuliste väidetavaid hirmutegusid ja kinnitavad end võitlevat terrorismi vastu. Kuid pealtnägijate kirjeldused ei jäta kahtlust, et Birma sõjaväe karistusoperatsioonide eest pagevad naaberriikidesse peaasjalikult rahulikud elanikud. Paljud põgenikud on haavatud, räägitakse külade mahapõletamisest, tapmistest ja vägistamistest.
Maailm avaldab kaastunnet ja pahameelt. Lisaks inimõiguslastele võtavad eriti häälekalt sõna muslimitest enamusega naaberriikide poliitikud. Pole aga ette näha, et kõik see kodust minema aetud põgenike saatusesse pööret tuua võiks. Nagu varasemad sündmused Süürias, Ida-Ukrainas ja mitmel pool mujalgi näidanud on, pole rohingjadel nimelt põhjust panna suuri lootusi rahvusvahelise kogukonna sekkumisele. Erinevalt mõnest teisest väikerahvast ei saa nad kuigivõrd arvestada ka mõjukate suurriikide toetusega.
Mõtted lähevad Eesti saatusele Teise maailmasõja ajal ja järel. Küllap mõjuksid eestlaste püüded maailmale oma minevikukannatustest rääkida veenvamalt, kui me pööraksime rohkem tähelepanu ka nendele inimsusevastastele kuritegudele, mida tänapäeval korda saadetakse.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Väikerahva haavatavus
'

Piiskop Einar Soone orelit õnnistamas. 3 x Aime Estna

25. juulil oli suurpäev Viimsi Jaakobi kogudusel – kiriku 10. aastapäeva tähistati vastvalminud oreli pühitsemisega.

Oreli avamise pidulikust kontsertjumalateenistusest tuli osa saama kirikutäis rahvast ehk veidi üle saja inimese – teisisõnu umbes sama palju kui on koguduse annetajaliikmeid. Pühitsemistalituse tegi piiskop Einar Soone, kes rõhutas seejuures eriliselt oreli tähtsust koguduse ühislaulu traditsiooni edasikandmisel. Viimsi vallavanem Rein Loik nimetas aga oma tervituses Jaakobi kirikut Viimsi valla sümboliks ning tõstis seda esile näituste- ja kontserdipaigana.
Tänati neid, kes olid oreli valmimisele kaasa aidanud. Eriti suure aplausi pälvis kohaletulnuilt idee algataja, Viimsi koguduse organist Hille Poroson, kellele kingiti tunnustusena oreli valmimise nimel tasuta tehtud töö eest Anu Raua vaip.

Jumala ime
Jutluses võrdles kohalik õpetaja Mikk Leedjärv nii kiriku kui oreli ehitamist sündimisega, sest mõlemal puhul eelnes valmimisele pikk ettevalmistuste ja ootuse aeg. Kui kirik pärast neli aastat kestnud ehitustöid lõpuks pühitseti, olnud koguduserahvas veendunud, et midagi nii suurt nad niipea enam ette ei võta. Ometi tekkis juba 2010. aastal idee soetada kiriku tarvis ka päris ehtne orel, sest see on Leedjärve kinnitusel asendamatu abivahend Looja kiitmisel koguduse poolt.
Esialgu tundus mõte teostamatuna, sest vaid vähesed julgesid uskuda, et väike kogudus suudab selleks vajamineva summa välja panna. Annetuste kogumine ei tahtnud alguses kuidagi edeneda. Kui 2014. aastal sõlmiti eelleping oreli ehitamiseks Saksa firmaga Mühleisen, polnud veel selge, kas vajalikku raha üldse leida õnnestub. Ometi sai plaanitu teoks ning koguni algselt seatud tähtajaks. „Jumal kinnitas: see orel on tema ime,“ rõhutas Leedjärv.
Rahalise panuse oreli valmimisse on andnud Eesti kultuurkapital, kultuuriministeerium, Viimsi vallavalitsus ja paljud eraannetajad, kes on ostnud endale nimelise orelivile. Osa oreli maksumusest on veel firmale tasumata. Niisiis jätkub annetuste kogumine ja orelivilede müümine.

Omanäoline orel
Mõistagi tehti pidupäeval ka rohkesti muusikat. Orelit mängisid Poroson ja Lübecki organist Hans-Martin Petersen, laulsid Viimsi koguduse kammerkoor ja Tallinna toomkoguduse koor Laudate Dominum. Esimene teos, mis pärast pühitsemist ette kanti, oli Piret Rips-Laulu poolt spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud uudisteos „Jubilate“.
Publiku erilise tähelepanu pälvis aga oreli tutvustamine Hans-Martin Peterseni poolt, mille käigus ta publikule pilli võimalusi demonstreeris. Muu hulgas sai selgeks, et tegemist on üpris omanäolise pilliga. Näha on sellest nimelt ainult väikest osa, sest suurem osa viledest asub seina sisse paigutatud kapis. Organist saab kapis olevaid uksi avada ja sulgeda pedaalidega, mis mõjutab heli tugevust. Nagu kokkutulnuile selgitas orelimeister Karl-Martin Haap, oli oreli ehitamine kiriku eripärade tõttu äärmiselt keeruline ülesanne. Ruumi vähesusest tingituna otsustatigi kasutada nn wechselschleife süsteemi. Tegemist on esimese sedalaadi oreliga Eestis.
Kogudusele on aga esmatähtsad oreli kasutusvõimalused teenimistöös. „Nii jumalateenistustes kui talitustes saab orelimuusika olema kindlasti väga eriliseks ja uueks kaunistuseks, mis aitab meil kogudusena ikka enam ja enam Jumalat kiita,“ kinnitab õpetaja Leedjärv. „Pühitsemisteenistuse tagasiside põhjal julgen öelda, et väga paljusid inimesi orelimuusika puudutab ja selle läbi loob Jumal kindlasti väga palju uut.“
Rain Soosaar

Pildigalerii:

Nii näeb välja Viimsi kiriku uus orel, mille viledest enamik on vaataja eest peidus.

Orelit mängib Viimsi koguduse organist Hille Poroson. Teda assisteerib Pille Raitmaa.

Read more Comments Off on Viimsi kirik sai oreli