Lehestik9Eesti Kiriku lugejale kaheksanda lehekülje fotomõtiskluste kaudu tuttav Andres Lehestik on avaldanud luulekogumiku.

See kannab pealkirja „lehestik“ ning koosneb lahtistele lehtedele trükitud luuletustest, mis on pakitud A5 dokumendikarpi (fotol).
1962. aastal sündinud Lehestik on EELK Põlva Maar­ja koguduse juhatuse liige, hariduselt bioloog ning igapäevaametilt taksidermist. Lisaks meie lehele on tema luulet avaldanud ka Looming ja Sirp.
Lehestik ütles Eesti Kirikule, et luulekogu ärgitasid teda välja andma mitmed sõbrad ja tuttavad ning ühtlasi tähistas ta sellega oma 55. sünnipäeva. „Kolmandaks pakub luuletuste kirjutamine mulle rõõmu ja ma arvan, et oma rõõmu tuleb jagada,“ selgitab Lehestik ja lisab, et ligimest tuleb ju armastada nagu iseennast. See ei tähenda siiski, et päris kõik Lehestiku luuletused helged ja humoorikad oleksid – leidub ka tõsisemaid ja mõtlemapanevaid värsse. Põhiliselt on kogumikus sisalduvad luuletused inspireeritud looduselamustest, ent leidub ka filosoofilisi, usulisi ja lembemotiive.
Selgituseks luulekogu omapärase vormi kohta selgitab Lehestik, et lahtised lehed viitavad luuletuste nõrgale omavahelisele seotusele, aga ka autori nimele.
Ent ta juhib tähelepanu ka sellele, et luuletused on trükitud heale joonistuspaberile, pakkudes lugejale võimalust omaloominguks.
„Illustreeritud leht või terve kogu võiks sobida ka kinkimiseks, nii oleks rõõmu veel enamgi,“ soovitab autor. „Me ei tohi ju oma talente enesele hoida.“
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Luulekoguga rõõmu jagamas

Sulev Valdmaa ja Trivimi Velliste Kuu­salu pastoraadi ees Ahrensi ausamba avamisel möödunud aasta augustis. Laurentsiuse Seltsi koduleht

Kuusalu keelemehest pastori Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine pälvis äramärkimist 2017. aasta Eesti keeleteo konkursil.

Konkurssi korraldab haridus- ja teadusministeerium 2006. aastast alates. Seekord kuulutas taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministritest koosnenud žürii 2017. aasta keeleteoks loomaarstiteadlase ning eesti ja soome-ugri keeleajaloo ja keelega seotud kultuuriloo uurija Enn Ernitsa artiklikogumiku „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“ väljaandmise.
Avaliku internetihääletuse tulemusel pälvis rahvaauhinna aga Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilaste loodud klassi-Instagram „Roostikurebased“. Auhindade kätteandmine toimus 16. märtsil Türi gümnaasiumis.
Tänavuse 23 nominendi seas oli ka üks ettevõtmine, mis annab aimu kiriku rollist eesti kirjakeele ajaloos. Tunnustust pälvis nimelt uuele kirjaviisile aluse pannud pastor Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine Kuusalus. Mullu 10. augustil avati seal tema pronksist mälestussammas, lisaks korraldati teemakohane konverents ja kirikukontsert.
Eesti Keele Instituudi (EKI) direktor Tõnu Tender märkis ettevõtmist keeleteo konkursile esitades, et erilist tunnustust väärib seejuures Laurentsiuse Seltsi esimehe Sulev Valdmaa panus, kellel õnnestus mälestusmärgi rajamisse kaasata mitmed erialaseltsid ja institutsioonid ning korraldada tulemuslik üleriigiline korjandus.
Valdmaa selgitas Eesti Kirikule, et raha kogumine polnud kerge. „Suure summa kokku saamiseks tuli väga palju rääkida, tutvustada, paluda ja veenda – nii ajakirjanduse kaudu kui inimestega isiklikult kohtudes,“ meenutab ta. Mälestusmärgi teokssaamisel andsid Valdmaa sõnul hindamatu panuse ka Laurentsiuse Seltsi liikmed, EKI ning Emakeele Selts.
Nimelisi eraannetajaid oli kokku ligi pool tuhat ja nende panus küündis lõpuks pooleni vajaminevast summast. Ülejäänu osas panid õla alla riik ja vald. „Annetanute suur hulk on väärtus omaette, mis teeb Eduard Ahrensi mälestusmärgist tõelise eesti rahva mälestusmärgi,“ rõhutab Valdmaa.
Samuti tõstab ta esile seda, et keelemehe pärand on tänapäeval eestlaste seas üllatavalt vähe tuntud. Tänu mälestusmärgi rajamise algatusele avanes aga võimalus rääkida Ahrensist üleriigilises meedias, samuti pälvis teema pikema aja jooksul suurt tähelepanu Kuusalu vallas. Avamisest oli tulnud osa saama sadu kohalikke elanikke, meediakajastust sai üritus aga ka näiteks Saksa ja Soome estofiilide väljaannetes.
Eduard Ahrens (1803–1863) sündis Tallinnas ning õppis sealses toomkoolis ja hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1837. aastast kuni oma surmani oli ta Kuusalu kirikuõpetaja. Ahrensi keeleteaduslikuks peateoseks on eesti keele grammatika (1842–1853), milles ta soovitas vanalt kirjaviisilt minna üle eesti keele hääldamisega paremini sobivale soomepärasele ortograafiale. Tema uuendusettepanekud pääsesid võidule alles pärast autori surma ning said tänapäevase eesti kirjaviisi aluseks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Tunnustus Ahrensi pärandi väärtustajatele

Rubenis_ja_Vanags copyViimasel ajal on mitmed Läti kirikuelu sündmused pälvinud laiema avalikkuse tähelepanu. Enamasti on see olnud seotud üsna vastuoluliste teemadega.

Vastuoluline konventsioon
Näiteks ebaõnnestus konservatiivsete kirikutegelaste tegevuse tagajärjel Lätis naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemiseks sõlmitud nn Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise katse. Seejuures olevat olulist rolli mänginud Riia roomakatoliku kiriku piiskopi Zbigņevs Stankevičsi kohtumine valitsusse kuuluva Roheliste ja Põllumeeste Liidu parlamendisaadikutega, mille järel nood otsustasid ratifitseerimist mitte toetada.
Varasemalt on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu välja astunud ka Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) ning baptistliku ja õigeusu kirikute juhid, aga näiteks ka kristlike koolide esindajad. Konservatiivsed kirikutegelased ei eita vajadust naistevastase vägivallaga võidelda. Vastuvõetamatu on nende sõnul ainult konventsiooni ideoloogiline suunitlus, mis seadvat kahtluse alla traditsioonilised arusaamad perekonnast ja soolisusest.
Teisalt avaldas 55 Läti usu- ja kultuuritegelast pöördumise, millega avaldatakse konventsioonile toetust ning heidetakse selle vaenlastele ette asjatundmatust ja tendentslikkust. Allkirjastanute seas oli näiteks LELKi, Välis-Läti luterliku kiriku ja Riia anglikaani koguduse vaimulikke ning Läti Ülikooli usuteaduskonna esindajaid.
Lisaks Lätile on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine sarnastel põhjustel hiljuti takerdunud ka Bulgaarias ja Slovakkias. Eesti riigikogus ratifitseeriti see aga mullu septembris, kusjuures vastu hääletasid ainult EKRE saadikud.

Kirikusisene poleemika
Veebruaris äratas Läti avalikkuse tähelepanu aga tuntud luterliku teoloogi ja pastori Juris Rubenise loobumine vaimulikuametist.
Rubenis sai tuntuks seoses kuulumisega 1980. aastatel tekkinud võimude ja ka kirikujuhtide suhtes opositsioonilisse noorte vaimulike rühmitusse. 1989–2012 oli ta Riia Lutheri koguduse õpetaja. Lisaks on Rubenis silma paistnud kristliku meditatsiooni propageerijana ja harduskirjanduse autorina. Tema raamatuid on tõlgitud mitmetesse võõrkeeltesse, eesti keeles on ilmunud „Inglite ilm“ ja „Kümme käsku“.
Peagi sai teatavaks, et Rubenise taandumise põhjuseks olnud halvustav suhtumine ametivendade poolt, kes talle liigset vabameelsust ja õigest õpetusest kõrvalekaldumist ette heitsid. Juhtunu ajendas mitmeid avaliku elu tegelasi Rubenisele toetust avaldama. Erilist tähelepanu pälvis üpris poleemilise tooniga avalik kiri, millele kirjutasid alla 14 LELKi õpetajat ja üks evangelist (meie mõistes diakon).
Rubenise kriitikutele heideti selles ette ahtameelsust ning väärdunud arusaamu evangeeliumist ja ristiusust. Kurdeti, et teoloogilist mitmekesisust tahetavat kirikust välja juurida ja teisitimõtlejad korrale kutsuda. Seejuures viidati Rubenise enda mullu tehtud hoiatusele, et „rahvakirikut“ ei lastaks kaaperdada „sektantliku teoloogia“ esindajate poolt.
LELKi peapiiskop Jānis Vanags esines tasakaaluka vastulausega, milles ta püüdis kirjas esitatud etteheiteid ümber lükata. Muu hulgas juhtis peapiiskop tähelepanu sellele, et mitmed allakirjutanud on varemgi kirikus valitsevate seisukohtade suhtes avalikult kriitilised olnud, kuid keegi pole teinud katset neid selle pärast ametist kõrvaldada.
Nii Istanbuli konventsiooni ümber toimunu kui Rubenise juhtum ärgitasid elavat arutelu ka ilmalikus meedias. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et usk ja kirik mängivad Lätis mõnevõrra olulisemat rolli kui Eestis. Näiteks on LELKil ametlikult umbes 700 000 liiget, kuigi tegelikult osaleb neist koguduseelus ainult väga väike osa. Pew Research Centeri mullu avaldatud uurimistulemuste kohaselt pidas 31% Läti elanikest end õigeusklikuks, 23% katoliiklaseks ja 19% luterlaseks. Mitte ühtegi usku tunnistanud inimesi oli 21% ehk selle uuringu kohaselt üle kahe korra vähem kui Eestis.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Läti kirikuelu pakub kõneainet

Tartu ülikool tähistas emakeelepäeva 12. märtsil toimunud konverentsiga „Selle maa keel“.

Alustuseks rõhutas humani­­taar­teaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop, et konverents on ülikooli kingituseks Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva puhul. Sellest hoolimata olid arutuse all üpris argised asjad, sealhulgas eriti emakeele tulevikuväljavaated.
Tartu ülikooli aulasse oli konverentsi alguseks kogunenud tublisti üle saja huvilise, kelle seas paistsid tooni andvat teadlased, üliõpilased ja õppejõud. Samahästi kui emakeelepäeva oleks konverentsiga võinud tähistada aga ka äsja peetud naistepäeva, sest meessugu oli kuulajate seas silmatorkavalt nõrgalt esindatud.

Emakeele tulevik
Konverents algas kolme ettekandega, millele järgnesid töötoad. Esmalt tutvustas professor Martin Ehala oma visiooni tuleviku eestlusest. Tema sõnul ei tohiks arvata, et sidusat ühiskonda saaks üles ehitada ilma erinevaid sotsiaalseid gruppe ühendava rahvusidentiteedita. Seetõttu on vaja sihiteadlikku rahvusloomet, mis Eesti puhul peaks tuginema eesti keelele ja rahvuskultuurile. Tuleb igati kaasa aidata, et välisüliõpilased ja muud sisserändajad meie keele omandaksid. Kui nii läheb, muutub tulevikus eesti identiteet päris kirjuks, sest see ühendab väga erineva taustaga inimesi.
Emeriitdotsent Reet Kasiku ettekanne käsitles aga eesti keele uurimist ja riiklikku keelepoliitikat viimase saja aasta jooksul. Esimesel iseseisvusajal rajatud alus sai tugevasti kannatada seoses sellega, et suurem osa keeleteadlastest põgenes Nõukogude okupatsiooni eest läände. Nõukogude ajale oli iseloomulik keele normeerimisega ülepingutamine ning vene keele privilegeeritud seisund. Samas arenes eesti keele uurimine siiski edasi tänu pühendunud teadlastele, ent ka avalikkuse huvile keeleküsimuste vastu.
Suure tõuke eesti keele uurimisele andis aga taasiseseisvumine. Suurenenud on riiklik rahastus ja avardunud rahvusvahelise koostöö võimalused, ilmunud mitmeid suuri sõnaraamatuid. Teisalt on vildaka keelepoliitika tõttu eesti keele kasutamine ärielus, teaduses ja kultuuris hakanud vähenema. Eriti rõhutas Kasik aga seda, et eesti keel peab ka edaspidi jääma kõrghariduse ja teaduse keeleks. „Emakeelsele ülikoolile ei ole alternatiivi, kui tahame rahvusena püsima jääda,“ kinnitas ta lõpetuseks.
Veelgi poleemilisem oli vanemteadur Tiit Hennoste ettekanne, milles ta sotsiolingvistiliste teooriate varal arutles võimu ja vaimu vahekordade üle keelekasutuses ning hoiatas eestlasi sõnaselgelt „keelevahetuse ja -surma“ eest. Erilist tähelepanu pälvis seejuures inglise keele esiletõus põhilise teaduskeelena. Kõneleja rõhutas, et pole piisav, kui eesti keelt kasutatakse näiteks teaduse populariseerimisel ning kõrgkoolides õpetamisel. Ülioluline on, et selles ka teaduslikult mõeldaks ja diskuteeritaks.

Kakskeelne ülikool
Konverentsi lõpetas arutlusring teemal „Millest sõltub eestikeelse kõrghariduse tulevik?“. Sellest võtsid osa teatriteadlasest Tartu ülikooli õppeprorektor Anneli Saro, meditsiiniteaduste valdkonna dekaan Margus Lember, rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg ja bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Hoolimata diskussiooni juhtinud Margit Sutropi jõupingutustest kaldus mõttevahetus väljakuulutatud teemast siiski täiesti kõrvale. Jutt keerles hoopis selle ümber, miks on otstarbekas Tartu ülikoolis ingliskeelset õpet edendada. Veenvalt mõjusid õppejõudude selgitused, et vastasel korral poleks võimalik õppetöö kvaliteeti vajalikul tasemel hoida. Mitme eriala puhul pole Eestist võimalik leida ka piisavalt õppejõude ja üliõpilasi.
Samuti said kuulajad päris hea ülevaate sellest, milline on tänapäeval eesti ja inglise keele vahekord ülikoolis tervikuna ning eriti nendes instituutides, kus on juba palju välisüliõpilasi ja -õppejõude. Konverentsi ettekannetes sõnastatud mureküsimuste üle ei arutletud siiski peaaegu üldse. Pigem avaldasid diskussioonis osalejad arvamust, et inglise keele pealetungi eest hoiatajad dramatiseerivad asja üle. Tähelepanuväärne on seegi, et mõttevahetuse ajaks oli aula juba jäänud pooltühjaks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Ülikoolis arutleti emakeele tuleviku üle

Kristjan Luhamets

Kui mõni ühiskond kangesti oma kristlikkust rõhutab, ei pruugi see üldse tähendada, et seal ka Piibli põhimõtted au sees oleksid. Mõnikord viitab see lihtsalt asjaolule, et isegi kõige küsitavamaid ja eemaletõukavamaid ideid on prestiižne põhjendada religioosselt. Selliste järeldusteni jõudsin ma 11. novembril Varssavis toimunud paremäärmuslaste suurmeeleavaldust jälgides.
Sel korral oli natsionalistide traditsioonilise Poola iseseisvuspäeva marsi moto nimelt „Meie tahame Jumalat“, mis pärineb populaarsest vaimulikust laulust. Üritus ise tekitas palju kõmu ja kohati ka ärevust. Mõned õppejõud soovitasid välisüliõpilastel iseseisvuspäeval kesklinna vältida, sest osa meeleavaldajatest olevat agressiivselt meelestatud. Välismaistes ajalehtedes kirjutati aga hiljem, et Poola pealinnas marssis 60 000 fašisti ning sarnased väited kõlasid ka europarlamendis toimunud debatil.
Tegelikult asjad nii hullud polnud. Korraldajad ja politsei suutsid kenasti korda hoida, sest meeleavaldajad käitusid üldiselt täiesti rahumeelselt. Osavõtjate seas oli väga erinevaid inimesi, sealhulgas ka tavalisi linnakodanikke koos väikeste lastega. Ilmselge, et paljudel neist polnud fašismiga vähimatki ühist, vaid nad olid lihtsalt tulnud rahvuspühal oma patriootlikke tundeid demonstreerima.
Ja ometi andsid marsil tooni natsionalistlike rühmituste ja Poola kurikuulsate jalgpallihuligaanide esindajad, kellest enamuse moodustasid sõjaka väljanägemisega noored mehed. Eelkõige äratasid nad tähelepanu oma organiseerituse ja aktiivsuse tõttu. Paljud kandsid „patriootlikku“ rõivastust kirjadega nagu „Jumal, au ja isamaa“ ning „Surm isamaa vaenlastele“.
Õhk oli paks ilutulestikurakettide suitsust. Kanti loosungeid ja röögiti hüüdlauseid, millega avaldati vaenulikkust vasakpoolsete, islamiusuliste ja põgenike vastu, aga ka toetust „katoliiklikule Suur-Poolale“. Välisajakirjanduse eriliseks maiuspalaks olid mõned plakatid, mis ülistasid verepuhtust ja „valget Euroopat“.
Parempoolsed poliitikud kinnitasid, et äärmusluse ilmingud olid täiesti marginaal­sed ning Poola vaenlased puhunud neid suureks lihtsalt sellepärast, et toredale isamaalisele üritusele varju heita. Päris usutavalt need väited siiski ei mõju. Nimelt kinnitas isegi marsi korraldamisega seotud organisatsiooni pressiesindaja ajakirjanikele puhtsüdamlikult, et rassist ta ei olevat, küll aga rassieralduse pooldaja. Näiteks polevat mõeldav, et poolakas võiks olla ka mustanahaline.
See seisukoht pälvis siiski nii tugevat kriitikat, et maksis ütlejale ametikoha. Erilist pahameelt avaldas seejuures üks isa poolt Aafrika päritolu parempoolne poliitik, kes ise tänavusest marsist osa võtnud oli.
Kristlaste seas äratas toimunu aga väga erinevaid tundeid. Ühelt poolt torkasid meeleavaldusel silma teatud usuorganisatsioonide esindajad, kes rõhutasid oma loosungitel Poola identiteedi lahutamatut seotust katoliiklusega ning kutsusid muu hulgas üles võitlema abordi vastu. Raske öelda, kas ka need kristlased marurahvuslikke vaateid pooldasid, kuid äärmuslastega kõrvuti marssimine ei paistnud neile erilist piinlikkust valmistavat.
Meeleavaldusele eelnes koguni spetsiaalne missa. Selle käigus olevat kirikust muide välja visatud aktivist, kes oli lahti rullinud loosungi rassismi hukka mõistva tsitaadiga paavst Johannes Paulus II-lt. Ultrakatoliiklikuks peetav telekanal TV Trwam tegi aga marsist otseülekande.
Mõõdukates usulistes ringkondades seevastu seostati meeleavaldust eeskätt ksenofoobiliste vaadete propageerimisega ning kritiseeriti kirglikult katseid neid Jumala ja kristlusega seostada. Samuti arvati küllap põhjendatult, et paljude marssijate arvates liigituvad „isamaa vaenlaste“ hulka ka sellised usklikud, kes ligimesearmastust mitte ainult „omadele“, vaid ka „võõrastele“ söandavad osutada. Mis aga puudutab Poola piiskoppe, siis nemadki on varem korduvalt rõhutanud selget vahet isamaalisuse ja natsionalismi vahel, ksenofoobia ilminguid hukka mõistnud ning põgenike vastuvõtmisele põhimõttelist toetust avaldanud.
Kõike seda nähes ja lugedes meenus mulle, et Eestis on mõnedki kirikuinimesed kurvad kiriku vähese mõju pärast avalikus elus. Kuid pole halba ilma heata. Selle võrra vähem püütakse siin kirikut ka poliitilistes huvides ära kasutada ning siduda ristiusku ideedega, millel evangeeliumiga ei näi midagi ühist olevat.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

Read more Comments Off on Kristlus marurahvusluse teenistuses

Maailma meedia tähelepanu koondus neil päevil reformatsiooni alguse 500. aastapäeva tähistamisele. Kajastati selle auks korraldatud arvukaid üritusi ja toodi esile ka reformatsiooni suurt maailmaajaloolist tähtsust. Usuinimestele on reformatsioon oluline eelkõige seetõttu, et pani aluse paljudele tänapäeva kristluses üldlevinud arusaamadele ning rõhuasetustele. See ei puuduta ainult protestante – tänapäeval on näiteks ka katoliiklaste seas emakeelse Piibli lugemine üldlevinud.
Esmakordselt ei rõhutata reformatsiooni meenutamisel seda, mis kirikuid lahutab, vaid seda, mis neid ühendab. Nii võtavad paljud katoliku kiriku kõrged vaimulikud osa protestantide korraldatud juubeliüritustest. Itaalias Trentos toimunud ühispalvusel pesid kohalik katoliku ja luteri piiskop rahu ja lepituse märgina koguni teineteise jalgu.
Ent reformatsiooni tähtsus polnud sugugi ainult religioosset laadi. Eriti silmatorkav on see Saksamaal, kus Martin Luther on tuntud keskse tegelasena sealses aja- ja kultuuriloos. Ammendamatuks teemaks on ka protestantliku maailmavaate mõju hariduse, majanduse ja demokraatia arengule. Juubeli eel käis näiteks Helsingi ülikoolis esinemas USA majandusteadlane Robert H. Nelson, kelle vastilmunud uurimuses seostatakse sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi tekkimist Põhjamaades just nende riikide luterliku taustaga.
Eestis pöörati reformatsiooni juubelile kirikus ja ilmalikus meedias mõnestki välisriigist vähem tähelepanu. Meil toimunud ettevõtmistest jääb juubeliaastast enim meelde küllap peapiiskopi algatatud õunapuude istutamise aktsioon. Loodetavasti aitavad need viissada puud ka aastate pärast meenutada vajadust reformatsiooni pärandit tunda ja au sees pidada.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Reformatsiooni pärand

Pea iga nädal toob mõnest maailma nurgast ärevust tekitavaid uudiseid. Jätkuvad ju sõjad Lähis-Idas ning endiselt on aktuaalne Põhja-Koreast lähtuv oht. Septembri alguses on aga avalikkuse tähelepanu fookusesse tõusnud Myanmaris ehk Birmas toimuv.
Kahe aasta eest, kui sealsed valimised võitis mäekõrguselt Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi juhitud demokraatlik opositsioon, valitsesid maailma meedias optimistlikud meeleolud. Arvati, et sõjaväelise diktatuuri ajal palju kannatanud maad ootab nii poliitilises kui majanduslikus mõttes helgem tulevik.
Nüüd on Birma uudised taas jõudnud ajalehtede esikülgedele, kuid seda seoses muslimitest rohingja vähemusrahvuse tagakiusamisega, mis mõnede vaatlejate arvates on omandamas etnilise puhastuse mõõtmeid. Võimud tõstavad esile küll rohingja mässuliste väidetavaid hirmutegusid ja kinnitavad end võitlevat terrorismi vastu. Kuid pealtnägijate kirjeldused ei jäta kahtlust, et Birma sõjaväe karistusoperatsioonide eest pagevad naaberriikidesse peaasjalikult rahulikud elanikud. Paljud põgenikud on haavatud, räägitakse külade mahapõletamisest, tapmistest ja vägistamistest.
Maailm avaldab kaastunnet ja pahameelt. Lisaks inimõiguslastele võtavad eriti häälekalt sõna muslimitest enamusega naaberriikide poliitikud. Pole aga ette näha, et kõik see kodust minema aetud põgenike saatusesse pööret tuua võiks. Nagu varasemad sündmused Süürias, Ida-Ukrainas ja mitmel pool mujalgi näidanud on, pole rohingjadel nimelt põhjust panna suuri lootusi rahvusvahelise kogukonna sekkumisele. Erinevalt mõnest teisest väikerahvast ei saa nad kuigivõrd arvestada ka mõjukate suurriikide toetusega.
Mõtted lähevad Eesti saatusele Teise maailmasõja ajal ja järel. Küllap mõjuksid eestlaste püüded maailmale oma minevikukannatustest rääkida veenvamalt, kui me pööraksime rohkem tähelepanu ka nendele inimsusevastastele kuritegudele, mida tänapäeval korda saadetakse.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Väikerahva haavatavus
'

Piiskop Einar Soone orelit õnnistamas. 3 x Aime Estna

25. juulil oli suurpäev Viimsi Jaakobi kogudusel – kiriku 10. aastapäeva tähistati vastvalminud oreli pühitsemisega.

Oreli avamise pidulikust kontsertjumalateenistusest tuli osa saama kirikutäis rahvast ehk veidi üle saja inimese – teisisõnu umbes sama palju kui on koguduse annetajaliikmeid. Pühitsemistalituse tegi piiskop Einar Soone, kes rõhutas seejuures eriliselt oreli tähtsust koguduse ühislaulu traditsiooni edasikandmisel. Viimsi vallavanem Rein Loik nimetas aga oma tervituses Jaakobi kirikut Viimsi valla sümboliks ning tõstis seda esile näituste- ja kontserdipaigana.
Tänati neid, kes olid oreli valmimisele kaasa aidanud. Eriti suure aplausi pälvis kohaletulnuilt idee algataja, Viimsi koguduse organist Hille Poroson, kellele kingiti tunnustusena oreli valmimise nimel tasuta tehtud töö eest Anu Raua vaip.

Jumala ime
Jutluses võrdles kohalik õpetaja Mikk Leedjärv nii kiriku kui oreli ehitamist sündimisega, sest mõlemal puhul eelnes valmimisele pikk ettevalmistuste ja ootuse aeg. Kui kirik pärast neli aastat kestnud ehitustöid lõpuks pühitseti, olnud koguduserahvas veendunud, et midagi nii suurt nad niipea enam ette ei võta. Ometi tekkis juba 2010. aastal idee soetada kiriku tarvis ka päris ehtne orel, sest see on Leedjärve kinnitusel asendamatu abivahend Looja kiitmisel koguduse poolt.
Esialgu tundus mõte teostamatuna, sest vaid vähesed julgesid uskuda, et väike kogudus suudab selleks vajamineva summa välja panna. Annetuste kogumine ei tahtnud alguses kuidagi edeneda. Kui 2014. aastal sõlmiti eelleping oreli ehitamiseks Saksa firmaga Mühleisen, polnud veel selge, kas vajalikku raha üldse leida õnnestub. Ometi sai plaanitu teoks ning koguni algselt seatud tähtajaks. „Jumal kinnitas: see orel on tema ime,“ rõhutas Leedjärv.
Rahalise panuse oreli valmimisse on andnud Eesti kultuurkapital, kultuuriministeerium, Viimsi vallavalitsus ja paljud eraannetajad, kes on ostnud endale nimelise orelivile. Osa oreli maksumusest on veel firmale tasumata. Niisiis jätkub annetuste kogumine ja orelivilede müümine.

Omanäoline orel
Mõistagi tehti pidupäeval ka rohkesti muusikat. Orelit mängisid Poroson ja Lübecki organist Hans-Martin Petersen, laulsid Viimsi koguduse kammerkoor ja Tallinna toomkoguduse koor Laudate Dominum. Esimene teos, mis pärast pühitsemist ette kanti, oli Piret Rips-Laulu poolt spetsiaalselt selleks puhuks kirjutatud uudisteos „Jubilate“.
Publiku erilise tähelepanu pälvis aga oreli tutvustamine Hans-Martin Peterseni poolt, mille käigus ta publikule pilli võimalusi demonstreeris. Muu hulgas sai selgeks, et tegemist on üpris omanäolise pilliga. Näha on sellest nimelt ainult väikest osa, sest suurem osa viledest asub seina sisse paigutatud kapis. Organist saab kapis olevaid uksi avada ja sulgeda pedaalidega, mis mõjutab heli tugevust. Nagu kokkutulnuile selgitas orelimeister Karl-Martin Haap, oli oreli ehitamine kiriku eripärade tõttu äärmiselt keeruline ülesanne. Ruumi vähesusest tingituna otsustatigi kasutada nn wechselschleife süsteemi. Tegemist on esimese sedalaadi oreliga Eestis.
Kogudusele on aga esmatähtsad oreli kasutusvõimalused teenimistöös. „Nii jumalateenistustes kui talitustes saab orelimuusika olema kindlasti väga eriliseks ja uueks kaunistuseks, mis aitab meil kogudusena ikka enam ja enam Jumalat kiita,“ kinnitab õpetaja Leedjärv. „Pühitsemisteenistuse tagasiside põhjal julgen öelda, et väga paljusid inimesi orelimuusika puudutab ja selle läbi loob Jumal kindlasti väga palju uut.“
Rain Soosaar

Pildigalerii:

Nii näeb välja Viimsi kiriku uus orel, mille viledest enamik on vaataja eest peidus.

Orelit mängib Viimsi koguduse organist Hille Poroson. Teda assisteerib Pille Raitmaa.

Read more Comments Off on Viimsi kirik sai oreli

Tallinna Toompea Kaarli koguduse tegevust juhib järgmised neli aastat äsja valitud juhatus, kuhu vaimulikud kuuluvad oma ameti poolest. Abiõpetaja Kaisa Kirikal (vasakult), Kristel Kleinot (esimest korda juhatuses), Peep Väljaste, Vootele Hansen (esimees), Siim Mõistlik (esimest korda juhatuses) ja õpetaja Jaak Aus. Koguduse arhiiv

EELKs on valimiste aasta. Alustuseks valivad endale uued juhtorganid kõik 167 kogudust.

Viimase aasta jooksul liikmeannetuse teinud ja armulaual käinud täisealised koguduseliikmed võivad osaleda nõukogu valimistel, mis omakorda valib juhatuse. On ka 44 sellist kogudust, kus nõukogu ülesandeid täidab täiskogu. Seal valitakse ainult juhatus.
Nõukogu ja juhatuse peamisteks ülesanneteks on koguduse majandusasjade korraldamine ja vaimulike abistamine usuelu edendamisel. Nõukogu valib vajadusel kogudusele ka õpetaja.

Rahulikud valimised
Mitmest eri kogudusest kinnitati Eesti Kirikule üksmeelselt, et valimised on seal kulgenud üsna vaikselt ja rahulikult. Tõsist valimiskampaaniat või põhjalikku arutelu koguduse tuleviku üle näib harva ette tulevat. Erandiks oli Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 21. jaanuaril valimiste-eelne seminar, kus arutleti järgmise nelja aasta prioriteetide üle.
Ka ei kasuta koguduste liikmed tavaliselt õigust omalt poolt kandidaate üles seada ning seetõttu saab valiku teha õpetaja ja juhatuse poolt esitatud inimeste seast. Peaaegu kõik neist osutuvad ka valituiks, vaid paar vähem hääli saanut jäävad nõukogu asendusliikmeteks. Valimisaktiivsus on olnud erinev, kuid mõnes koguduses on hääletamas käinud vaid kümnendik täiskogu liikmetest.
See ei viita küll tingimata liikmete ükskõiksusele oma koguduse tuleviku suhtes. Paljudes väikestes kogudustes kujuneb aktiivsete kaasalööjate ring nimelt töö käigus spontaanselt. Valimisi peetakse seetõttu formaalsuseks ega vaevuta hääletama tulema.
Kolga-Jaani õpetaja Peeter Parts leiab, et valimistest osavõtjate arvu suurendamiseks võiks aga lubada ka elektroonilist hääletamist. Paljud maakoguduste liikmed elavad tänapäeval kodukohast kaugemal ja kasutaksid seda võimalust meelsasti.
Ent küllap tõstab aktiivsust seegi, kui hääletada saab pikema aja jooksul. Rakvere koguduses kestsid valimised terve nädala ning nõnda saadi osalema peaaegu pool täiskogu liikmetest. Õpetaja Tauno Toompuu seletab suurt aktiivsust ka sellega, et valimised toimusid jõulude eel ja ajal, mil kirikus käis palju rahvast.

Vanad ja uued tegijad
Üldiselt pole koguduste töös suuremaid muudatusi ette näha, sest enamik endise nõukogu liikmetest valitakse tavaliselt tagasi. Siiski annavad valimised hea võimaluse tõmmata kogudusetöösse kaasa ka uusi inimesi.
Näiteks Järva-Jaani õpetaja Katrin-Helena Melder peab oluliseks, et nõukogu koosseis oleks tasakaalustatud. Seetõttu püütakse kandideerima leida ka äsja kogudusega liitunuid ja rohkem meesterahvaid. Toompuu kinnitusel pöörati Rakveres kandidaatide selekteerimisel tähelepanu aga sellelegi, et asjatundlikke inimesi jätkuks kõigisse töövaldkondadesse.
Üldiselt valitakse nõukogudesse neid, kes on varasemalt tegusate koguduseliikmetena silma paistnud. Sageli on nad aga ka muidu ühiskondlikult aktiivsed. Näiteks Kolga-Jaani koguduse nõukogu liikmetest on pooled tegevad vallaomavalitsustes, sealhulgas ka uus juhatuse esimees Kalevi Kaur. „Olen seda meelt, et ka väikesel maakogudusel on koht siin päikese all. Tahan kaasa aidata sellele, et Kolga-Jaani kogudus kasvaks ja areneks,“ põhjendas ta oma valmisolekut asuda koguduse etteotsa. Kaur rõhutas ka, et kogudusel on olnud eriline koht nii Eesti ajaloos kui kohalikus elus, mistõttu ei suuda ta piirkonda ilma tegutseva kirikuta ette kujutada.
Mõnel pool on aga valimised alles ees, näiteks eeloleval pühapäeval toimuvad need Juurus, Laiusel ja Vändras, lõppevad Tartu Maarja ning algavad Võnnu koguduses. 5. märtsiks peavad kõik kogudused olema oma juhtorganid ära valinud. Siis ootavad ees praostkondade nõukogude ja kirikukogude liikmete valimised.
Rain Soosaar

Valimiste aasta EELKs
6.11.2016–5.3.2017 valivad kogudused juhtorganeid
5.3–31.5.2017 valivad praostkonnad nõukogusid ja kirikukogu liikmeid
1.1.–31.5.2017 valib vaimulike konverents kirikukogu liikmeid
28.–29.11.2017 valib kirikukogu kirikuvalitsuse liikmeid
Allikas: www.eelk.ee

Read more Comments Off on Kogudustes valitakse juhtorganeid

yllek_kogu_2016_30nov_f.KaidoSoomMöödunud aastal käivitus EELK internetipõhine annetuskeskkond Korjanduskarp. EELK kantsler Ülle Keel (fotol) loodab, et see aitab tulevikus olulisel määral leida lisaraha EELK allasutustele ja kogudustele.

Mis ajendas looma annetuskeskkonda Korjanduskarp?
Ülle Keel: Annetuskeskkonna loomise mõte tekkis EELK 2016. aasta eelarvet koostades, kui selgus, et eelarve on umbes 100 000 euroga defitsiidis. Otsisin lahendust probleemile, kuidas tagada allasutuste jätkusuutlik rahastamine ja nii annetuskeskkonna mõte tekkiski. Mõte ise ei ole uudne, Eestis on teisigi sarnaseid ühisrahastusplatvorme. Tuntuimad neist on ehk Hooandja ja „Ma armastan aidata“. Mõtlesin, et miks ei võiks kirikul olla midagi sarnast.
Kirikus annetatakse peamiselt kogudustele. Allasutused reeglina ei ole annetusi kogunud ja neil ei ole püsiannetajaid, nagu kogudustes on nende liikmed. Kirik maksab allasutustele tegevustoetust. Vahendid selleks saadakse osaliselt kogudustelt laekuvast kirikukassa maksust (kogudused tasuvad konsistooriumile 10% igalt liikmeannetuselt) ja Eesti Kirikute Nõukogu toetusest. Paraku nendest vahenditest ei piisa, et katta kõikide töövaldkondade vajadusi
Annetuskeskkond Korjanduskarp võimaldab tutvustada allasutustes tehtavat tööd ning koondada ühte kohta kokku nende vajadused. See, et annetuskeskkond on EELK kodulehel, võiks anda annetajale kindlustunde, et tegemist on kirikule vajalike ettevõtmistega. Samuti on kirikul lihtsam propageerida ühte annetuskeskkonda, kust inimesed saavad infot kiriku vajaduste kohta ja soovi korral valida konkreetse projekti või ettevõtmise, mida rahaliselt toetada. Igal allasutusel eraldi kulub info inimesteni viimiseks palju rohkem aega ja jõudu.

Mis puhul ja miks oleks otstarbekas selle abil annetusi koguda?
Ehkki algne idee oli luua annetuskeskkond allasutuste vajadusteks, saavad selle kaudu annetusi koguda ka kogudused ja praostkonnad. Me ei kirjuta ette annetuste kogumise otstarvet, sest vajadused on erinevad. Ja see ongi hea, kui on erineva sihtotstarbega korjandusi. Meil on kindlasti koguduseliikmeid, kes lisaks koguduse toetamisele oleksid valmis aeg-ajalt toetama ka allasutuste tööd, kui nad ainult nende vajadustest teaksid. Samuti on Eestis inimesi, kes ei ole kiriku liikmed ja kes ei soovi kiriku sisulist tööd toetada, küll aga on nad valmis kaasa aitama sellele, et meie pühakojad säiliksid ning oleksid hooldatud ja korras. Hea näide selle kohta on Narva kiriku heaks tehtud korjandus. See läks inimestele südamesse.
Mis puutub aga annetamise viisidesse, siis peaksime kirikus arvestama sellega, et sularaha kasutatakse üha vähem. Inimestele peab andma võimaluse annetada pangaülekannet, interneti-kaar­dimakset või miks ka mitte tavalist kaardimakset tehes. Annetuskeskkonnas Korjanduskarp on võimalik lisaks pangaülekandega annetamisele annetada ka interneti-kaar­dimakse teel. Interneti-kaar­dimakse omakorda on käepärasem nooremale põlvkonnale ning võimaldab lihtsamini annetada inimestel mujalt maailmast.

Kas Korjanduskarp on juba täitnud talle pandud lootusi?
Annetuskeskkond ei ole lühiajaline ettevõtmine, selle tulemusi näeme alles aastate pärast. Allasutuste osas ei ole see veel oma eesmärki täitnud: see eeldab nende mõtteviisi muutumist. Küll aga oli annetuskeskkond suureks abiks Narva koguduse heaks läbiviidud korjandusel.
Annetuskeskkond saab hoo sisse siis, kui seal on erinevaid sisukaid projekte ja kui seda teatakse-tuntakse nii meie kiriku liikmete hulgas kui ka ühiskonnas tervikuna. Selle tutvustamisele saavad kaasa aidata kõik meie kiriku liikmed. Korjanduskarbi ingliskeelne versioon annab võimaluse sõpradele piiri tagant anda oma panus meie kiriku arengusse.
Konsistoorium on Norra Misjoniseltsi rahastatud projekti raames tööle võtmas ka annetuste kogumise spetsialisti, kelle ülesandeks saab olema konsistooriumi ja allasutuste tulemusliku annetuste kogumise korraldamine ning koguduste teadlikkuse tõstmine antud teemal. Annetuskeskkond Korjanduskarp saab tema üheks töövahendiks.
Rain Soosaar

Annetuskeskkond on leitav internetiaadressil http://www.eelk.ee/et/korjanduskarp/.

Read more Comments Off on Korjanduskarp leevendab rahamuresid