Lk 18:31–43
Üks minu lemmikfilme on hiina filmilooja Chen Kaige teos, mis läänemaailmas on tuntud ingliskeelse pealkirjaga „Life on a String“ (Elu pillikeelel). Filmi originaaltiitel on minu meelest kõnekamgi veel – 边走边唱 (Lauldes sammun). See on lugu ühe pimeda muusiku teekonnast, tema igatsusest näha ja tema vaimse taju ärkamisest kesk näivat pimedust. Iseäranis meeldib mulle filmis kõlanud mõistulugu pimedast maailmast:
Kord suplesid kaks taevaprintsi pilvepiiril. Kogemata kukkusid mõlemad üle pilveääre ning langesid otse maa peale. Sedamaid saadeti taevasõdurid alla, et need sulgeksid printside silmad, sest maailm oli kuri paik. Sõdurid aga ei suutnud enam eristada taevaprintse maisest rahvast, mistõttu nad sulgesid kõikide silmad.
Mis juhtub siis, kui pime juhib pimedat? Mõlemad kukuvad auku (Mt 15:14).
Tänane Luuka evangeeliumi kirjakoht Jeesusest, tema jüngritest ja pimedast kerjusest Jeeriko teel otsekui jätkaks sealt, kus taevaprintside lugu lõppes. Kuidas saada nägijaks ses pimedusega löödud maailmas?
Kõigepealt kuuleme jüngrite pimedusest – kui Jeesus neile eesootavatest sündmustest kõneles, nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet (Lk 18:34). Seejärel kohtab Jeesus Jeeriko juures pimedat kerjust, kes Jee­suse sõnu võib-olla sama vähe taipab, ent erinevalt jüngritest väga selgelt mõistab oma pimedust ning sirutub Jeesuse poole, et mitte üksnes näha, vaid näha maailma uuel viisil.
Paik, kus Jeesus pimedat kerjust kohtab, on märgilise tähendusega. Jeeriko on maailma üks vanimaid linnu. Vanast Testamendist teame ka, et Jeeriko oli linn, mis sulges end kõrgete müüride taha ning pani vastu Jumala plaanidele. See oli linn, mis sai Iisraeli lastele esimeseks takistuseks oma tõotatud maa vallutamisel. Kui me vaatleme Iisraeli lapsi tolles Vana Testamendi loos Jumala tee ja tahte kandjatena maailmas, siis Jeeriko oli Looja plaanile vastu seismine, enese isoleerimine loodu terviklikkusest. Kuidas näeb välja Jumalale vastupanemine? Iga inimene teab ja tunneb seda omast käest, sest see on üks kõige inimlikumaid impulsse – inimene ei taha lasta Jumalal jumal olla, vaid tahab ise olla jumalaks. Kõrkus, kibedus ja kadedus, viha ja meeleheide, armastuse, südamerõõmu ja hingelaulu vaikimine on vaid mõned kivid selles eraldavas müüris.
Meie kõik oleme ühelt poolt Jeesuse jüngrid, kes alati ei mõista päriselt Jumala teid ja plaane meie elus, ja teisalt see pime kerjus Jeeriko teel, kes igatseb näha ja mõista, kelle süda ihkab ja hing õhkab Kõigevägevama poole. Langenud maailmas oleme oma väikese mina kõrgete müüride taga ja meie vaimulikud silmad on suletud. Sellel, mis enesekeskses ilmapildis näib hea ja ihaldusväärne, on Jumala-keskses pildis vähe väärtust. Seepärast ütleb Issand prohveti suu läbi: Otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted (Js 55:9).
Pime mees Jeeriko teel oli kerjus. Teisi sõnu, inimeseks olemisega kaasnev vaimulik pimedus ei ole midagi, mida me ise saaksime lahendada. Kui meie mõte, meel ja tahe on pimestatud, siis seesama mõte, meel ja tahe ei saa olla meie päästja. Jumala arm on see, mis avab, lunastab ja uueks loob. Seda ei saa kuidagi ära teenida, vaid tuleb lihtsalt end avada ja vastu võtta, nõnda nagu kerjus avab oma pihud ja võtab vastu lahke mööduja anni.
Kuuldes Issandat mööda minemas, hüüdis pime kerjus: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“
Issand, halasta, Kristus, halasta, Issand, halasta. Nende sõnadega avame meiegi end Kõigekõrgemale igal jumalateenistusel. Maailma viis ja nõue on, et igaüks peab ise hakkama saama. Vaimulik viis, vastupidi, nõuab osadust Jumala ja ligimesega. On suur rikkus seista kui kerjus Jumala ees.
Mida sa tahad, et ma sulle teeksin? – Issand, tee et ma jälle näeksin. Jällenägemine – osadus Jumalaga – ei ole meile võõras. See on midagi, mis on otsekui kodeeritud inimeseks olemise tuumikusse. Me oleme loodud Jumalast ja Jumala poole, sügaval sisimas teame seda, isegi kui otsustame liikuda vastupidises suunas. Taastatud osadus on nagu jällenägemine, et nii nagu Aadam kord Eedenis elas täielikus osaduses, võiks inimene jälle jalutada koos Jumalaga läbi elu. Jeesus ütles talle: „Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!“
Kirjakoht lõpeb uuekssaamisega: „Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.“ Kerjuse ja ümbritseva rahvahulga uue nägemise keskmes ei ole enam enesekiitus, vaid on Jumala ülistus.
Jeesus on maailma valgus ja ükski, kes temale järgneb, ei käi pimeduses. Peatselt algav paastuaeg kutsub meidki asuma teele üles pühasse linna, et näha, uueks saada, olla elusam inimene Kristuses ning laulva hingega sammuda oma päevades.
Olgu meie hinge igatsus me teelesaatjaks, Jumala sõna teeviidaks ning Kristus meie vastuvõtjaks. Aamen.
rosma

 

 

 

 
Meelis Rosma,
kaitseväekaplan reservis

Read more Comments Off on Jällenägemine

1Ms 15:1–6
Piibli alglood võluvad oma lihtsuse ja samas vaevu hoomatava sügavusega. Lugu Jumala sõbrast Aabrahamist ei ole selles osas erinev. Mehe esialgne nimi Aabram tähendab heebrea keeles «kõrge isa». Lisasilp tema uues nimes Aabraham viitab Jumalale ning Jumalaga sõlmitud lepingule. Aabraham on kohtumispaigaks kolmele maailmareligioonile – nii judaism, kristlus kui ka islam peavad temast lugu kui usuisast. Selleks on ka põhjust, sest Aabrahami lugu selgitab meile, mis on usk ja mida tähendab uskuda. Aabrahami lugu on usu lugu.
See on lugu täis tõotusi ja uueks saamist. Aabrahamis saab uue alguse see hea töö, mida Jumal alustas Loomise aias ja mis jäi katki pattulangemises – Aabrahamiga hakkab Jumal looma rahvast, kes kannaks Tema elu, armu ja tõotusi maailmas.
Issanda pöördumine algab julgustusega: «Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!» Hirm on üks surmavarjude maailma ängistavaid ande. Jumal on aga elu Looja ja julgustuse tooja – selleks, et uskuda, loota ja armastada, kutsub pühakiri meid ennekõike astuma välja hirmust, Jumala armastuse sisse.
Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. Mida see tähendab? Usk ei ole lihtsalt teatud asjade tõeks pidamine, usu kõige põhilisem piibellik tähendus, tähtsus ja väärtus on pattulangemise vaimuliku dünaamika ümberpööramine. Aadam ja Eeva kahtlesid Jumala headuses ning haarasid keelatud vilja järele, Aabraham uskus Jumala headust ning lasi Jumalal valitseda. Usk tähendab niisiis palju enamat kui mingite põhimõtete tõeks pidamist – usk on oma elu usaldamine Jumala kätesse.
Kirikuisa Augustinus kinnitab, et patt tähendab enese poole kaldu olemist – incurvatus in se (ld k). Teisi sõnu on see usu puudus. Pattulangemise loos kaotab inimene usu ja usalduse, soovides selle asemel ise kontrollida olukorda. Enese keskseks seadmine ja Jumalast kõrgemaks tõstmine – see ongi patu juur.
Loomise aed oli lopsakas, viljakas paik, ka inimesele oli antud käsk olla viljakas. Tähendamissõnade keeles viitavad füüsilised asjad vaimulikele. On olemas füüsiline viljakus ja füüsiline viljatus. Mõlemad võivad olla anniks ja teejuhiks vaimuliku viljakuse juurde, sest see on vili, mis tõeliselt loeb. Apostel Paulus kirjeldab usust lähtuvat Vaimu vilja üheksaosalise kobarana: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.
Eedeni lugu lõppes sellega, et inimene valis usalduse asemel kahtluse, osaduse asemel kontrolli ning tulemuseks kaotas oma vaimuliku viljakuse Jumalas. Aabrahami loos võtab Jumal nüüd lastetu mehe käekõrvale ning tõotab talle uut viljakust: «Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda! Nõnda saab olema sinu sugu!»
Vanatestamentlikus maailmas olid järeltulijad üliolulised. Lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed kindlustasid selle, et sinu nimi läheb edasi, et sind mäletatakse. Just järeltulijad olid inimese edu ja õnne mõõt. Aabraham oli aga juba vana mees, ka tema naine Saara oli eakas, ammu sünnitamiseast väljas. Kõigele vaatamata tõotab Jumal Aabrahamile rikkalikku viljakust ning ehkki mees ei näe ega suuda endale ettegi kujutada, kust või kuidas see peaks tulema, ta usub ja usaldab Issanda tõotust. Nõndasamuti nagu siis, kui Jumal kutsus ta välja kodumaalt, maale, mille Issand pidi näitama, või siis, kui Jumal annab käsu ohverdada oma ainus, armastatud poeg. Võimatud olukorrad on tarkuse kasvulava, just siis liidab usk meid Jumala elu osadusse, mille Aadama langemises kaotasime.
Usk ei tähenda mõistuse puudumist. Meile on antud mõtlemis- ja analüüsivõime otsustamiseks ja valikute tegemiseks. Usk ei vastandu sellele. Küll aga läheb usk edasi sealt, kus mõistus kohtab oma piire. Usk on kirg jõuda sinna, kuhu mõistuse valgus ei ulatu. Ja usk jõuab sinna.
Vaimulikud mõtlejad meilt ja mujalt on astunud Aabrahami jälgedesse, tõdedes, et usk tähendab võimatuse võimalikkust (Baturin), kirge võimatuse järele (Kierkegaard). Teisi sõnu, usk sirutub vaimus kaugemale, kõrgemale ja sügavamale sellest, mis parajasti näib olevat, selle poole, mis tõeliselt ON. Kui maailm kutsub omama rohkem, siis usk juhatab olema rohkem. Usk on uks, mis viib avarasse vaimulikku ruumi. Keegi, kes usub, et midagi enamat ei ole võimalik kui see, mida mina parajasti mõelda, tunda ja mõista oskan, on põhimõtteliselt ateist. Aga ka vastupidi – inimene, kes peab end uskmatuks, aga oma vaimus sirutub selle poole, mis on võimatu ja hoomamatu, ei olegi tegelikult nii usuvõõras, kui ta endast mõelda on armastanud.
Aabrahami usk oli tema kirg võimatuse järele Jumala tõotusi mööda. See arvati temale õiguseks, sest see pööras ümber pattulangemise dünaamika. Kinkigu Issand meilegi siirast ja elavat aabrahamlikku usku ning julgustagu meid meie usunõrkuses, et ka meie võiksime käia oma eluteed Jumala sõbrana ning kanda head vilja. Aamen.

rosma

 

 

 

 

Meelis Rosma,
õpetaja, kaitseväekaplan

Read more Comments Off on Võimatuse võimalikkus

Meelis Rosma, Sydney Jaani koguduse õpetaja: Möödunud nädalalõpp oli imeline. Sain jutlustada Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Tegemist oli justkui proovijutlusega, sest mul on plaan tulla tuleval aastal paariks kuuks Eestisse, mil loodetavasti avaneb võimalus osaleda toomkoguduse teenimises. Oli veel koguduseliikmeid, kes mind mäletasid ajast, kui oma õpingute ajal pastoraalseminaris olin toomkoguduses praktikal. Oli väga liigutav taas kohtuda.
Veetsin väga meeleolukad nädalad Eestis. Üle pikkade aastate. Ligi kaheksa aastat olen olnud Austraalias ja teeninud Sydney eesti kogudust. Eks vahemaa ole pikk ja pilet kallis, seepärast ei olegi vahepeal kodumaal käinud.
Tulin koos perega, abikaasa Jie ja tütar Adelaga. Soovisin väga, et meie aasta ja kümne kuu vanune laps saaks osa eesti keele kõlast ja rütmist, et tema eesti keel seeläbi täiustuks. Mina räägin tütrega eesti keeles, oma emaga suhtleb ta hiina keeles ning kolmanda keelena on oluline Austraalias inglise keel.
Minu jaoks oli see paar nädalat minevikuradadel käimine. Olen nautinud Tartus pühapäeviti kirikukellade kõla, Sydneys seda ei kuule. Selles mõttes on kummaline uskuda meediast läbi käivat sõnumit, et eestlased on kõige usukaugem rahvas. Mõtlen, et kui oleks, siis keelataks ka kirikukellad ära. Nautisin kuldset sügist Tartus, mis on minu sünnilinn ja koht, kus kasvasin suureks ning sain hariduse. Rõõmuga tundsin, et ülikooli peahoones, kus minagi usuteaduskonnas õppisin, elab edasi vaim ja vaimsus, mida mäletan. Nüüd on olnud esimesed öökülmad, mida pole enam ammu kogenud. See kõik oli eriline oma tavalisuses ja mõjus mulle värskendavalt. Naasen Austraaliasse soojade mälestustega Eestist.

Read more Comments Off on Mineviku radadele käima