Jumala rahvas on kangekaelne olnud aegade algusest peale. Juba pattulangemise loos püüab Aadam oma patu naise kaudu Looja kaela ajada: „Naine, kelle sina mulle kaasaks andsid …“ (1Ms 3:12). Ju sealt taoline vastalisus pärinebki. Ka suurte jumalameeste lugudest leiame küllaga näiteid heitlemisest Jumala tahtmise vastu. Neil tuli läbida usuküpsuse katse, sest südamest, kus pole kahtlust olnud, pole mõtet usku otsidagi.
Pühapäeva evangeelium Jh 5:19–21 on tegelikult sellele lõigule eelneva loo jätk. Sama peatüki alguses kirjeldab Johannes, kuidas Jee­sus tervendas hingamispäeval halvatu ja sellest puhkes tõsine õpetuslik pahameel. Miks tervenenu rikub käsku hingamispäeval kanderaami kandes?! Kuidas hingamispäeval üldse tohtis tervendada?! Neile tõsiusklikele, kes käsuõpetust võtsid sõna-sõnalt ja selle täitmist nõudsid täht-tähelt, kelle hinges polnud usku varjutava kahtluse varjugi, Jeesus ütles: „Nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab“ (Jh 5:21).
Suures eksituses oleme tegelikult just siis, kui arvame end sõna-sõnalt teadvat, kuidas Jumala riigis asjad peavad olema. Ja häda meile, kui seeläbi seame kellegi olukorda, kus ta Jumalale justkui kõlbab, aga ennast tõsiselt usklikeks pidavatele inimestele üldsegi mitte. Jah! Vahel on õndsam kahelda, et Jumal pääseks meid kõnetama, et jumalik ime puudutaks meidki.
Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse (2Tm 1:10).
Mart Salumäe

Read more Comments Off on Jeesus annab elu 

Tuumafüüsik Enrico Fermi (1901–1954) olevat 1950. a kord lõunalauas kaaslastelt küsinud: „Kus nad (tulnukad kosmosest) kõik siis on?“ Sellele retoorilisele küsimusele vastab ta teadustöös „Fermi paradoks“.
Eeldades, et elu ja samuti intellekti areng on isetekkeline, peaks meile nähtavas ilmaruumis leiduma piisav hulk tähesüsteeme, kus soodsatel tingimustel leidub elu. Fermi arvutuste kohaselt kuluks taoliselt arenenud intellektiga eluvormidel ilmaruumis arvestatava kolonisatsiooni saavutamiseks umbes 5–50 miljonit aastat. Samas on meil lootus taolist elu avastada ülimalt väike. Meil lihtsalt ei jätku aega. Kuni me neist aimu saaks, poleks enam kas meid või neid. Mida suurem on intellekti võimekus energiat efektiivselt kasutada, seda suurem on tõenäosus end ise hävitada.
Fermile on hiljem muidugi püütud vastu vaielda. Katastroofi vältimiseks peame lihtsalt saama palju targemaks. Kuid mida nutikamad oleme, seda keerulisemaid probleeme oskame tekitada. Hiljuti meie metsa eksinud rakett kinnitab, et ka turvalisuse tagamisega kaasnevad suured riskid. Roolis telefoni näppivad autojuhid on veenvaks näiteks, kuidas nutiseadmete kasutamine eluohtlikult võimendab inimaju puudujääki.
Enesehävitusliku käitumise ärahoidmiseks vajame lisaks vahedale mõistusele vähemalt samavõrd arenenud empaatiavõimet – emapiimaga kaasa saadud püsiväärtuste süsteemi. Näiteks esivanemate püha valgustatust näha inimeses Looja palet. Kristus ütleb: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle“ (Mt 25:40).
Mart Salumäe

Read more Comments Off on Meie ligimene

Jeesus ütleb: „Suurim teie seast olgu teie teenija! Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ (Mt 23:11–12)
Statistiliselt pidavat Eestis levinuim elukutse olema klienditeenindaja. Seega oluline osa meie rahvast on koolitatud inimestega meeldivalt ja abivalmilt suhtlema. Miks aga põrkame alatasa kokku hoolimatusega? Ühte ja ammendavat vastust sellele küsimusele pole. Veel võimatum on leida universaalset lahendust, mis muudab korraga inimesed vastutustundlikuks ja hoolivaks.
Tõsi see on, et terve ühiskond vajab ikka ja jälle meeleparandust. On ju lahti harutamist vajavaid umbsõlmi alates rahvusvahelistest pingetest kuni üldise toimetuleku ja turvatunde tagamiseni. Kõik see puudutab ju meid igaüht.
Millest alustada? Paljud probleemid tunduvad olevat nii üldised ja koguni globaalsed. Tõepoolest! Näiteks kliima soojenemist me üksinda oluliselt peatada ei suuda. Mõne kilekoti kasutamata jätmine on ju vaid tilk ookeanis, kuid siiski tilk puhast vett.
Siiski on ka väga paljusid valusalt tabavaid muresid, mille parandamine oleneb otseselt üksikisiku käitumisest. Näiteks mida teha, et liikluses hukkuks vähem inimesi? Elude säästmiseks peame vältima teedel liikudes ohtlike olukordade tekkimist. Peame ennast parandama, end läbi katsuma – endast ohutu liikleja kasvatama.
Peetrus manitses: „Te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu“ (1Pt 5:5b).
Mart Salumäe

Read more Comments Off on Enese läbikatsumine

Meidki on kutsutud ja valitud Ülestõusnu tunnistajateks, rõõmusõnumi kuulutajateks. Eesti kontekstis võib ju tunduda, et Kristuse järel käijate hulk on tagasihoidlik vähemus, kuid maailmas kokku on meid umbes 2,1 miljardit. Olgu ka see teadmine meile julgustuseks ja vajadusel argumendikski kristlastena ilmalikus riigis elades.
Edetabelite ajastul küsitakse ikka, et kes oli esimene. Samas polegi see üldse asjatu küsimus ja pigem on nüüdisaja kontekstis päris aktuaalne meenutada, et esimesed Jeesuse ülestõusmise tunnistajad olid  naised, kelle hulk eri evangeeliumide kirjelduste järgi on 1–3. Kuid kindlalt võib öelda, et Maarja Magdaleena on ainus, keda kõik neli evangelisti nimepidi nimetavad. Tema oli ka see, kelle isiklikust kohtumisest ülestõusnud Jeesusega on kirjutatud Johannese evangeeliumis. Mehed, Jeesuse ära hirmutatud jüngrid, said ülestõusmisest teada naistelt, kes jutustasid, mida nad haual nägid ja kogesid.
Õnneks Paulus polnud selleks ajaks veel pöördunud ega jõudnud kirjutada: „… naised olgu koguduses vait!“ (1Kr 14:34). Mine tea, mis muidu saanud oleks! Naistele oleks koht kätte näidatud ning kästud rahus edasi leinata. Ja nii poleks praegu, paar tuhat aastat hiljem, ei ristikogudust ega kristlaskonda. Poleks ilmselt ka aastat 2018 pKr, ei põhjust mune värvida ega ülestõusmispühi pidada. Üldse oleks siis kõik hoopis teisiti. Poleks neidki meesvaimulikke, kes oma kiriku altarisse ordineeritud naisi teenima ei luba, hoolimata sellest, et EELK esimesed naispastorid sobiks põlvkonna poolest neist mõnelegi vanaemaks.
Mart Salumäe

Read more Comments Off on Ülestõusnu tunnistajad

Roman Toi elu erinevad hetked. 3 x arhiiv

Esimest korda kuulsin maestro Roman Toi nime eelmisel aastatuhandel. Oli aasta 1990 ja toimus laulupidu. Esmakordselt said Tallinna laulukaare alla laulma tulla ka need eesti lauljad, kes pea pool sajandit olid pidanud paguluses veetma või olidki juba võõrsil sündinud.

Kodueestlastest laulupeorahvale tähendas see aga ühtaegu nii maailma avanemise kogemust kui ka omamoodi ajaringi tervikuks sulgumist. Nii mõnedki üksteisest aastakümneid lahus olnud sugulased või lapsepõlvesõbrad said olla koos samal lauluväljakul ning üheskoos laulda sama laulu. See oli täiesti erakordne kogemus.

Taastulek koju
Just sellel ajaloolisel laulupeol saigi helilooja ja dirigent Roman Toi ka Eestis üldtuntuks. Laulukaare all tuhandetest südametest ja suudest tõusvat helinat võimsaks laululaineks kokku juhatada suutev inimene on meie väikese rahva jaoks midagi erilist. Ta on oma ala tegija, kes seisab oma talendi poolest väga paljudest oluliselt kõrgemal. Kui palju üldse on maailmas kokku neid tippude tipus säravaid maailmakuulsaid dirigente, kes on saanud juhatada nii suurt koori, mis mahubki ära vaid laulukaare alla?
Kolm aastat hiljem, 1993. a sain maestro Roman Toiga isiklikult tuttavaks. Ta oli taas tulnud kodumaad külastama ja peatus noorpõlve kodulinnas Viljandis. Ühel pühapäeva õhtupoolikul istusime perega Pauluse kiriku pastoraadi tagaaias ja nautisime õhtust tuuleõhku. Päev oli olnud palav ning tubades valitses tõeline leitsak.
Korraga märkasime, et kiriku juurde jalutab üks kena vanapaar. Mu abikaasa tundis kohe maestro ära. Ta oli kolm aastat varem teda laulupeol kohanud. Igatahes järgmised tunnid istusime mõnusalt juttu puhudes sirelite varju kaetud kohvilaua ümber nagu vanad tuttavad. Tuli välja, et meil on nii palju kaudseid kokkupuuteid juba olemas. Roman Toi oli pikemat aega tuttav mu mõlema vennaga ja mina olin põgusalt tutvunud Toronto Peetri koguduse õpetaja Andres Tauliga.
Pealegi oli Viljandi maakirik meid tugevalt ühendavaks lüliks. Roman Toi oli olnud praost Jaan Lattiku juures leeris ning minu jaoks oli see kirik igapäevane tööpõld. Minu muusikust abikaasa aga tundis Eesti dirigente ja muusikuid, kellega maestro oli tuttavaks saanud. Selle kohtumise õnnelikuks jätkuks kujunes aga ootamatu au, et kauge külaline andis lahke nõusoleku tulla samal suvel Viljandis toimuva vaimuliku laulupäeva aukülaliseks ning üldjuhiks. Nii sai tollane kirikukooride kooslaulmine üle ootuste kaalukamaks ning omandas ka rahvusvahelise mõõtme.
1997. a pani Roman Toi õla alla Viljandi Rotary klubi, mille liige ma olin, eestvõtmisel algatatud Viljandi vana veetorni restaureerimisele ning aitas sellega säilitada oma kunagise lapsepõlvelinna ajaloolist ilmet. Selle, aga eelkõige kogu oma elu jooksul tehtu eest pälvis ta viljandlaste nii suure austuse, et temast sai Viljandi kolmas aukodanik kindral Johan Laidoneri ja kunagise linnapea August Maramaa kõrvale.

Lapsepõlve muinasmaa
Milline oli elu terve sajand tagasi? Kui ma 1985. a alustasin vaimuliku ametis, tuli mu ametiaja esimesel paaril aastal veel haruharva ette, et pidin matma lahkunuid, kelle sünniaeg jäi eelmisesse sajandisse – seega siis 19. saj viimastesse aastatesse. 20. sajandi esimestel kümnenditel sündinud vaimulikud ja kirikumuusikud toimetasid siis veel vanemate kaasvõitlejatena ustavalt paljudes kogudustes. Aeg lendab aga linnutiivul ning juba praegu on natuke kummaline mõelda, et mu oma lapsedki on kõik eelmise sajandi lõpus sündinud.
Hiljuti meenutas Roman Toi meie jutuajamises korduvalt oma lapsepõlve Suure-Jaanis. Tema mängukaaslaseks oli Villem Kapp, keda meie tunneme eelkõige heliloojana. Aga maestro mäletab teda ajast, kui nad kahekesi koos mänguplatsile ehitatud puust paadis laeva mängisid. Villem oli selles mängulaevas kapteniks ja Roman ainsamaks madruseks. Hilisemas elus seilasid nad mõlemad helide voogudel – üks tormisemal kui teine.
Viljandis veedetud lapsepõlveaastate talvedest on aga maestro meenutanud pikki kelgusõite koduukse eest mööda Mäe tänavat Tartu tänavani – ja kui kedagi vanematest parasjagu silma peal hoidmas ei tundunud olevat, siis südame põksudes tehti ka pikk ning tuhisevalt kiire laskumine mööda Tartu tänava mäge otse alla järve äärde.
Viljandi maakiriku trepil tuletas vanaema meelde, et kiriku uksest sisse astudes peab väikemees mütsi maha võtma ning vait olema seni, kuni nad jälle kirikust välja tulevad. Nii talletati noores hinges head kombed ning austus kiriku ja usu vastu.
Nutitelefone ja tasakaaluliikureid siis küll veel ei tuntud. Aga selle asemel olid ehtsad vanaemad, kelle eeskujul ja toel õpiti looma niisugune side inimeste vahel, mis püsib ka siis, kui netiühendus katkeb või leviala puudub, ja hingeline tasakaal, mis püsti hoiab ka siis, kui kogu ümbritsev maailm kummuli käib.

Köstriemand
Ema poolt päritud musikaalsus avaldus Roman Toil juba kooliaastail. Pärast Jakob Westholmi gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist Tuudur Vettiku klassis ja orelit August Topmani klassis. Seal kohtas ta teiste kaasõpilaste hulgas ka noorukest Gustav Ernesaksa, kellel oreliõpingud ei edenenud. Mitte ande puudumine polnud tulevase laulutaadi orelikunstnikuks tõusmisel takistuseks. Segasid hoopis liiga lühikesed jalad, mis ei võimaldanud pedaalimängus saavutada mugavat tehnikat. Katsu sa omandada mõnd Bachi hoogsat fuugat, kui pidevalt pead nihelema orelipingil vasakule ja paremale, et varbaga kaugemal asuvale pedaalile vajutama ulataks. Nii läks Ernesaksas küll kaduma andekas organist, kuid seda kaotust aitab meil üle elada tema viljakas tegevus helilooja ja dirigendina.
Oma elukutse- ja erialavalikute kohta on maestro jutustanud järgmist. Kui ta oli juba mõnda aega konservatooriumis käinud, küsis isa temalt, kas ta ka teab, mis ametis inimene, kes orelit õpib, hakkab tulevikus leiba teenima. No loomulikult köstri ametis. Aga kuidas kutsutakse köstri abikaasat? No loomulikult köstriemandaks. Ja kas tahad, et sinu tulevast noort ja kena kaasat hakatakse emandaks kutsuma?!
Need jutuajamised isaga lõppesidki siis sellega, et sihiks seati Tartu ülikoolis õigusteaduskonda pääsemine. Aga vahepeal tuli läbi teha ka kaitseväeteenistuse noorteaeg Sakala Partisanide Pataljonis ja seejärel Tondi sõjakool.
1936. a algasidki õpingud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, alanud sõda ning Eesti Vabariigi langemine punase idanaabri raudsesse haardesse ei võimaldanud nendega lõpuni jõuda. Aga veri veab rähnipoja ikka puu otsa ning üsna pea pärast Tartus õpingute katkemist käis Roman jälle konservatooriumis ning õppis kompositsiooni Heino Elleri klassis ja dirigeerimist Olav Rootsi klassis.
Kirikumuusikuna on maestro Roman Toi teeninud suure osa oma elust. Ta oli 2011. a suveni üle kolmekümne aasta EELK Toronto Peetri koguduse organist, kuid enne seda olnud ka mitmes Kanada koguduses teenistuses. Üheks pika eluea saladuseks on ta naljatades ka nimetanud kiriku organisti ametit, sest kunagi ei saanud laupäevased peod minna ülearu pikaks. Pühapäeva hommikul pidi värske peaga kirikus oreli taga olema juba sellisel kellaajal, kui öised pidulised alles peatäit välja magasid.
Aga klassikalist köstriametit tal pidada ei õnnestunudki, sest see ametinimetus jõudis sõjakeerises kaotsi minna enne, kui tema paguluses olles kiriku oreli taga koha sisse võttis. Nii sai ka isa murelik arutelu köstriemanda teemal soodsalt lahendatud.

Su üle Jumal valvaku
1941–1944 töötas Roman Toi ka Eesti Ringhäälingus. 2014. aastal Toronto Peetri koguduse aastaraamatu tarvis antud usutluses kirjeldab maestro tollast olustikku nii:
«Ma töötasin sõja ajal Eesti Ringhäälingus. Tegelikult olin ma seal ametis juba enne sõda. Tollal, kui ma sinna tööle läksin, oli juba Euroopa õhk paksu kärsahaisu täis. Aga me tegime ikka oma igapäevast tööd. Olin algul sporditoimetuses, aga hiljem muusikasaadete toimetuses. Kord istusime Paul Härmiga seal Estonia maja kohvikus mõnusasti kohvitassi taga. Juba tollal oli raadios tehtud mõned lasteooperid, aga need olid mujalt laenatud ja tõlgitud ning need sõnalised ja muusikalised osad ei tahtnud omavahel alati kõige paremini kokku sobida. Siis ma küsisingi, et mis oleks, kui teeksime ühe päris oma lasteooperi.
Härm korjas selle mõtte sealt kohvitassi juurest «laua pealt» üles ja nii me tegimegi jõuluks lasteooperi «Jõulupidu kuusikus». «Valgeid lumehelbeid» oli selle teose lõpulauluks. Ja need teemad olid väga lihtsad, kuidas jõuluvana tahab kangesti laste juurde tulla, aga ei pääse kuidagi üle Soome lahe Eestimaale sisse, sest igasugused paharetid olid selle tee peal takistuseks. Karud ja hundid ja muud tegelased. Seda pole tarviski lahti seletada, keda me nende all tegelikult silmas pidasime, sest sõda ju käis täie valuga. Need salvestused ja ka noodid põlesid koos Estonia majaga tuhaks 1944. a märtsipommitamise ajal. Ja kui midagi võis ka veel noodikirjas alles olla, siis jäi see Tallinna maha.
Kui me septembris laeva peale saime, siis polnud meil ju võimalik midagi kaasa võtta peale paari kohvri ja poeg Antsu. Sellest kodumaalt põgenemise ajast on mitu valusat mälestust. Aga üks, mis mul kunagi meelest ei lähe, on just see laevale minemise hetk. Tuhanded inimesed ootasid sadamas lootusetult oma laevale saamise võimalust. Aga mul oli taskus ringhäälingust saadud paber, mis meid lubas selle lahkuva laeva peale pääseda. See hetk oli nii kurb vaadata neid inimesi, kes sadamakaile maha jäid.
Laev viis meid Gdanskisse, kust edasi saadeti meid sinna kohta, kus meie raadiotorn püsti oli. Seal tegime saateid seni, kui venelaste kuulipritsid ulatasid juba torni sisse laskma. See põgenemine sealt oli palju rohkem elu eest pakku minemine kui Tallinnast lahkumine. Rinne tuli hooga peale.»

Toi kotti!
Sajandipikkust elu on palistanud nii rõõmud kui mured. Vahel on tulnud tõdeda ka sama, mida tänase loo peakangelase leeriõpetaja praost Jaan Lattik on kord enda kohta öelnud: «Ega ma nii kehv mees ka pole, et mul ühtegi vaenlast pole olnud.»
Roman Toi on eesti pagulaste keskel teinud ära väga palju. Muusikuna on ta eelkõige tuntud ja tunnustatud. Kuigi just muusika alal on ta jõudnud doktorikraadini ja Toronto kuningliku konservatooriumi õppejõu ametini, on leiva lauale toonud tegelikult palju argisemad tööd ja ettevõtmised.
Kuid kooride asutamine, laulurahva kokkukutsumine ning paguluses peetud laulupidude korraldamine on ühendanud kodumaalt suurde ilma laiali pillutatud eestlasi ehk isegi kõige tugevamalt. Koos lauldes saab üle ka igasugustest erimeelsustest ning vanadest vaenudestki – vähemalt laulu ajaks. Seepärast on just Roman Toi kujunenud siinses kogukonnas isiksuseks, kellel on suur ühendav ja ka lepitav mõju.
Aga selleni jõudmine on olnud kohati otsekui võitlus ettearvamatu looduse stiihiaga. Sellistest ülekohtustest kogemustest maestro ise kunagi mulle rääkinud ei ole. Küll aga olen kuulnud teistelt, millist vastuseisu ta on pidanud kannatama, kui võttis oma koori repertuaari kodumaal okupatsiooniaastatel loodud koorilaule. Kui Toronto Eesti Meeskoori kontserdi kavasse oli võetud mõni Ernesaksa või Veljo Tormise teos, leidus neid, kes kontserdipaiga ees korraldasid meeleavalduse ja kandsid loosungeid «Toi kotti!».
Kuid see ei heidutanud ei maestrot ega tema kooride lauljaid otsimast laulusilda kodumaa ja ulgueestlaste vahel. Veelgi enam. Õpiti ja õpetati nägema seda, mis meie rahvast tegelikult läbi sajandite on aidanud alal hoida nii iseennast kui oma kultuuri. Muusika ja luule võimaldavad oluliselt enamat ja mõjusamalt välja öelda kui pikettidel ja meeleavaldustel karjutud loosungid. Laul on olnud eestlase vabadus ka kõige pimedamal orjaajal.

Elutöö
Roman Toi elutöö on pälvinud väärilist tunnustust. Tema teeneid on tunnustanud nii väliseesti kogukond kui Eesti Vabariik. EELK on tänanud teda Teeneteristi II järgu ordeniga (2006), elutööpreemiaga (2011) ja Viljandi linn aukodaniku tiitliga. Viimati tänas teda elutöö eest Tallinna Toomkogudus Maarja medali annetamisega (2014). Tema juubeli puhul on teda Kanadasse tervitama tulemas nii riigi, kiriku kui kunagise kodulinna esindajad. Aga suurim tunnustus ühele heliloojale ja muusikule on see, kui tema loomingut ikka ja jälle kasutatakse.
Igal pühapäeval kogunevad üle maailma eestlased erinevates paikades oma kodukirikutesse jumalateenistustele ning laulavad juba veerand sajandit «Kiriku laulu- ja palveraamatust» koraale. Selle raamatu saamisloos on paljude kodu- ja välismaal töötanud lauluraamatukomisjoni liikmete elutöö jäädvustatud. Aga selles on oluline ka Roman Toi panus. Nii kodu- kui välismaal koos käivad eesti koorid leiavad Toi loomingust ikka ja jälle lauluvara. Kui väliseesti kooride repertuaaris on sageli enam kasutusel tema ilmalikud koorilaulud, siis kodumaal tunnevad tema loomingut just peamiselt kirikukoorid. Ta on loonud ilusat oreliloomingut, mida suhteliselt lakoonilise helikeele tõttu suudavad ka tagasihoidlikumad organistid esitada nauditava meisterlikkusega, aga millest samas orelivirtuoosid leiavad alati midagi isikupärast esile tõsta.

Jeesus, tule minule
Üks eriliselt meelde jäänud vestlusi maestro Roman Toiga toimus 2011. a varasügisel. Pärast Toronto Peetri kirikus peetud jumalateenistust läksime kiriku naabruses asunud kohvikusse juttu puhuma. Ja siis korraga küsis ta minu käest: «Kuule, õpetaja, kuidas sa loed meieisapalves neid alguse sõnu? Kas meie Isa, kes sa oled taevas (kolmandas vältes) või kes sa oled taevas (esimeses vältes)? Kui näiteks inglane loeb seda meie keelt, siis tema jaoks on kirjapilt ju täiesti sama. Ainult meie teeme sellistes sõnades väldetel vahet. Aga kuidas sina loed?» Edasi kulgeski meie vestlus aruteluna selle üle, et kui Jumal on kõik ja kõikjal, siis ta on samal ajal nii taevas kui ka taevas. Ja kui kaugel või hoopis lähedal on taevas, on tegelikult sügavalt Jumala tunnetamise küsimus.
9. aprillil toimus Viljandi Pauluse kirikus maakonna kooride laulupäev, mille puhul paluti mul teha maestroga lühike videotervitus. Selle sissejuhatuseks palusin tal mängida mingit tema poolt valitud meloodiat. Ta mängis väga talle omase harmoniseeringuga koraaliviisi «Jee­sus, tule minule». Kui küsisin, millise sooviga ta tervitaks Viljandis kogunenud laulurahvast, siis ta vastas: «Just sedasama, mida ma siin alguses mängisin – Jeesus, tule minule. Sellesse on kokku võetud kõik, mida inimene oma elus vajab lapsepõlvest tänase päevani.»
Mart Salumäe,
Toronto Peetri koguduse õpetaja

Roman Toi
Sündinud 18. juunil 1916 Kõo vallas Viljandimaal
Lahkus 1944 Saksamaale, alates 1949 elab Kanadas
Õppinud Jakob Westholmi gümnaasiumis, Tondi sõjakoolis, Tartu ülikoolis õigusteadust ning Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist, orelit, kompositsiooni ja dirigeerimist; jätkas muusikaõpinguid Kanadas, Šveitsis ja USAs, kus omandas PhD kraadi
Olnud ESTO laulupidude üldjuht ning Eesti üldlaulupidude üld- ja aujuht
Eesti Heliloojate Liidu liige
Riigivapi IV klassi teenetemärk ja EELK teenetemärk, EELK Teeneteristi II järk, Tallinna Toomkoguduse Maarja medal, EELK elutööpreemia ja Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia

Pildigalerii:

Toi_2014_Tartus Roman Toi_nov2010

Read more Comments Off on Roman Toi 100 – sajand õnnistatud eluteed