Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13). Kui nüüd pühapäeva juhtsalmis kõlavad Jeesuse sõnad: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast“ (Lk 18:31), siis mõistame, miks valis Issand just Kolgata ristile kulgeva tee.
Mõnikord kahtleme, kas Jumal ikka armastab inimest, kuna maailmas on nii palju kannatusi. Või küsime üldiselt: mis on armastus? Mõlemale küsimusele leiame vastuse seal, kus Jumal annab oma Poja paganate kätte teotada, tema peale sülitada, teda piitsutada ja viimaks tappa (Lk 18:32–33). Ei ole suuremat armastust …
Apostel Paulus, imetledes Jumala helduse sügavust, kirjutas: „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks“ (Rm 5:8–9).
Kuigi ristisurma läks Kristus üksi, liikus ta teel sinna koos oma jüngritega. Ta ju ütles: „Vaata, me läheme …“ Teame, et jüngritelegi oli see tee raske. Aga kuidas on meiega? Kas söandame ühes Jeesusega astuda ka Kolgata rajale? Kuid ainult nõnda jõuame kord ülestõusmise hommikusse.
Marek Roots

Read more Comments Off on Jumala armastuse ohvritee

Untitled2Hiljuti nägi trükivalgust vennastekoguduse raamatuke «Vaimulikud loosungid 2017» (fotol).

Tegemist on ainulaadse väljaandega, mille saksakeelne originaal hakkas ilmuma Herrn­hutis alates aastast 1731. Loosungiraamatu põhiosa sisaldab iga päeva jaoks kahte piiblisalmi – Vanast ja Uuest Testamendist –, kusjuures esimene neist loositakse ca 1800 Vana Testamendi kirjakoha hulgast.
Eestisse jõudis loosungiraamat seoses vennastekoguduse misjonitööga juba 18. sajandi esimeses pooles. Loosungiraamatusse valitud piiblisalme kasutasid Herrnhutist tulnud kuulutajavennad oma igapäevases vaimulikus töös. Võimalik, et maarahvas talletas loosungeid ka käsikirjaliselt.
Kaante vahele jõudis eestikeelne loosungiraamat aga alles aastal 1887, kandes pealkirja «Iggapäwased süddame kinnitused» ning ilmus sellisena aastani 1915. Eesti vabariigi loomise järel avaldati loosungisalme vennastekoguduse ajakirjas Risti Vägi (1927–1940). Sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooni perioodil vahendasid loosungiraamatut mõned vennastekoguduse meelsed vaimulikud (nt Paul Saar), kes kirjutasid saksakeelses originaalis olevad salmiviited masinal ümber ja levitasid neid koguduste keskel.
Tänapäeva lugejale tuttavlikus sinises kuues loosungiraamat hakkas ilmuma alates 1993. aastast.
Loosungiraamatut võib pidada oikumeeniliseks väljaandeks, sest seda kasutavad eri konfessioonide kristlased üle maailma. Igapäevased pühakirjatekstid toetavad kristlikku elu ning juhatavad Piibli süvendatud lugemise juurde. Paljud loosungiraamatu kasutajad on kogenud, kuidas Jumal kõnetab neid salmide kaudu just tänases päevas ja käesolevas olukorras – kord julgustades ja trööstides, kord õpetades ja noomides.
Koguduses tasub loosungiraamatut käsitleda misjonitöö praktilise vahendina. Olgu siinkohal eeskujuna nimetatud Tartu Pauluse kogudus, kelle vaimulikud soovivad saata kõikidele koguduseliikmetele jõulukingiks loosungiraamatu.
Loosungiraamatut saab soetada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskusest Tallinnas (Endla tn 68, tel 660 8004, e-post info@vennaste). Raamat on müügil ka EELK konsistooriumis, Tallinnas Logose raamatupoes ja Tartus Pauluse raamatupoes.
Õnnistatud lugemist!
Marek Roots,
EEVK eestseisuse liige

Read more Comments Off on Loosungiraamat 2017 kutsub lugema

Mk 11:1–10
Taas alustame uut kirikuaasta ringi. Olen sageli mõelnud, kui tänuväärse võimaluse annab kristlaskonnale tõsiasi, et tohime rääkida kahest algusest: kirikuaasta ja n-ö ilmaliku aasta algusest. Eks ole see ju ilmekas märk sellest, kes on ristiinimene: nimelt keegi, kes arvestab ühtaegu nii praeguse nähtava kui ka tulevase, alles varjatud maailmaga.
Kirikuaasta pole ju lihtsalt üks piiblijutustuste jada, vaid eelkõige elav kokkupuude Jumalaga tema Poja Jeesuse Kristuse lihakssaamise kaudu. Sellest puudutusest osasaanuna, sellesse haaratuna võime tunnistada koos apostel Paulusega: «Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.» (2Kr 4:16–18)
Advendiaja algust tähistab traditsiooniliselt evangeeliumitekst Jeesuse pidulikust tulekust Jeruusalemma. Olgu siinkohal meenutatud, et advendiaja nimetus tuleneb ladinakeelsest Adventus Domini’st – Issanda tulemine. See sõnapaar sisaldab vägagi olulist teavet Jumala ja tema loodud maailma suhete kohta. See välistab täielikult deistliku arusaama, mille järgi Jumal küll valmistas maailma, kuid ei sekku enam selle tegemistesse. Vastupidi, Jumal on keegi, kes läbi inimkonna ajaloo üha tuleb ja tuleb meie keskele, mõjutab oma tegudega inimsaatust ja annab sellele uusi võimalusi.
Advendiaja üheks sõnumiks võikski olla: ajaliku ja ajatu kokkupuude on võimalik ja vajalik! Kuid selle elumuutva kokkupuute initsiatiiv on Jumala käes – nagu seda hästi iseloomustab sõnapaar «Issanda tulemine». Lilleõis hakkab avanema alles siis, kui päikesekiir selleni jõuab. «Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud» (1Jh 4:19).
Käesoleva jutluse kirjakoht avab meile Jumala maailma tuleku paradoksaalsuse, mida kõige selgemalt näeme just Jeesuse Kristuse kaudu. Kristlastena usume ühest küljest, et Jumal on kirjeldamatu suurus, võrreldamatu kirkus, keda austab, teenib ja ülistab kogu loodu.
Teisalt – mõeldes Jeesusele Kristusele – usume ja tunnistame, et Jumala aulisus avaldub mitte ainult tema suuruses, vaid ka tema võimes saada väikeseks, meie sarnaseks. Seetõttu on Jeesuse esimene tulemine seotud alanduse, loobumise ja kannatustega. Tulemine, mis algas kitsas, pimedas emaüsas ja tagasihoidlikus Petlemma laudas ning päädis ristisurmaga Kolgata mäel, kitsa pimeda hauaga.
Jeesuse täieliku inimeseks olemise koore alt hakkas aeg-ajalt paistma ka tema jumalikkus – otsekui öine välgusähvatus, mis toob hetkeks kõik nähtavale. Meenutagem Jeesuse kirgastamist mäel Peetruse, Jaakobuse ja Johannese silme ees! Seesama hetkeline avanemine tuleb minu meelest esile ka jüngritele antud ülesandes tuua Jeesusele külast sälg.
Tõepoolest: «Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna» (Mt 8:20). Ja ometigi küsivad jüngrid teisal: «Kes tema küll on, et isegi tuul ja järv kuulavad tema sõna?» (Mk 4:41). Jah, kuningate Kuningal pole isiklikku ratsatalli, kuid ometigi on tal meelevald võtta sealt, kus tarvis, ja siis, kui vaja. See pole osava ärimehe õigus, vaid Looja enda meelevald.
Muidugi tuleb tähele panna Jeesuse valiku sisu ja tähendust. Korintose kogudusele mõeldes kirjutas Paulus: «Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.» (1Kr 1:26–27)
Jeesuski ei vali kaduva maailma kuningatele omast võidukat hobust, vaid prohvetlikult ettekuulutatud Rahukuningale omase eeslisälu. Seetõttu ei karda lihtrahvas Jeesust kuningana vastu võtta, heites tema teele rõivaid ja väljadelt raiutud oksi ning hüüdes lootusrikkalt: «Hosianna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!»
Jeruusalemma jõudmise järel läks Jeesus pühakotta. Mida ta seal tegi? Ta vaatas kõike ümberringi – ta vaatas. Teame, et juba järgmisel päeval hakkas Jeesus templist välja ajama kõike seda, mis oli palvekojast teinud röövlikoopa.
Jumal tuleb tänagi meie keskele ja vaatab. Ajatu puudutab ajalikku. Kas tema pilk hirmutab või rõõmustab meid? Me ei pea iga hinna eest kinnitama: «Jah, ikka rõõmustab!» Teame, et meiegi elus ja pühakojas on veel mõndagi, mis Kristust kurvastab. Kuid advendiaeg on ka meeleparanduse aeg, Jõululapse tulekuks valmistumise aeg. Tasase vaimuga võtab Rahukuningas vastu iga kahetseva ja Jumalat otsiva südame. Mingem siis julgusega talle vastu! Aamen.

Roots,Marek2016

 

 

 

 

Marek Roots,
Keila koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Ajatu puudutab ajalikku

Sinodilised on kogunenud ühispildile.Veiko Ilus

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse (EEVK) sinod toimus Tallinnas Endla 68 palvelas laupäeval, 2. aprillil. Sel korral valiti ka peavanem ja uus eestseisus.

Sinod algas palvusega, mida juhatas peavanem Eenok Haamer. Seejärel esitati sinodile ülevaade vennastekoguduse töödest-tegemistest 2015. aastal. Sinodile koostatud sõnalist aruannet täiendasid palvemajade ja osadusgruppide esindajad.
Palvetunnid toimuvad üheksas palvemajas, lisaks koguneb vennastekoguduse hulgake veel Juurus, Tartus ja Pärnu-Jaagupis. Pea kõikjal tuntakse puudust kuulutajatest ja teistestki töötegijatest.
EEVK liikmeskonna keskmine vanus on üsna kõrge. Siiski rõõmustati selle üle, et viimastel aastatel on tasapisi lisandunud uusi ja nooremaid liikmeid. Vennastekoguduse ridu aitab koondada suvepäev, mis möödunud aastal toimus Pärnumaal Pikavere palvemajas. Eeloleval suvel 11. juunil kogunetakse suvepäevale Helmesse, päeva teemaks on «Püha Vaim».
Sinodilised rõõmustasid taas «Vaimulike loosungite» üle. Igal aastal ilmuval loosungiraamatul on märkimisväärselt suur lugejaskond, kaugelt üle praeguse liikmeskonna arvu (selle aasta tiraaž oli 2700). Peavanem Haamer julgustas kasutama loosungiraamatut praktilises misjonitöös, tuues selleks innustavaid näiteid oma kogemustest.
Sinod päädis EEVK peavanema, eestseisuse ja revisjonikomisjoni valimisega. Järgnevaks viieks aastaks valiti peavanemaks tagasi vend Eenok Haamer. Eestseisuse liikmeteks kinnitati Marika Kahar, Agu Kaljuste, Jaane Lend, Lui Remmelg, Marek Roots ja Aivar Villems. Revisjonikomisjoni liikmeteks said Kalev Kask, Anu Lust ja Urve Põldoja.
EEVK põhikirja järgi hoolitseb peavanem eelkõige koguduse vaimse suuna ning rahu ja tasakaalu hoidmise eest.
Sinod möödus üksmeelses õhkkonnas. Oldi tänulikud Jumala helduse eest. Kuigi Eesti vennastekogudus on praegu väike, võib selle elus siiski märgata lootusrikkaid märke.
Marek Roots

Read more Comments Off on Vennastekoguduses peeti sinodit

Hiljuti väitis keegi ajakirjanik, et president Toomas Hendrik Ilves jääb Eesti ajalukku eelkõige oma eraeluliste seikadega.

Ajakirjanikuga võib muidugi vaielda. Tõsi on aga see, et meedia kihab juba pikemat aega sündmuste ümber, mis päädisid presidendi kolmanda abielu laulatamisega Halliste kirikus. Viimasega seoses on muuhulgas küsitud, kas EELK käitus õigesti, pannes Ilvese ja Kupce paari.
Seda enam tekitas minus imestust viis, kuidas ajaleht Eesti Kirik 6. jaanuari numbris nimetatud laulatust kajastas. Häirimatu iseenesestmõistetavusega ja ilma ühegi omapoolse sisulise küsimuseta.
Tunnustatud ajakirjanik ja riigikogu liige Viktoria La­dõnskaja loobus presidendi kutsest Eesti vabariigi aastapäeva vastuvõtule, kuna tema hinnangul on Ilves minetanud oma moraalse autoriteedi. Julgen arvata, et Ladõnskaja väljaütlemisele sekundeerivad ka paljud Maarjamaa kristlased.
Pole saladus, et Ilves on juba pikemat aega silma paistnud avaldustega, mis seavad kahtluse alla mõnegi kristluse jaoks olulise väärtuse. Nii leidis president oma viimases aastapäevakõnes, et jumalik absoluutne tõde on juba ammu kõikuma löönud, ning lükkas tagasi ilmutusliku (ülalt antava) tõe olemasolu – kuna inimene avastavat nüüd ise tõe.
Samuti tuntakse Ilvest homoabielude seadustamise ühe eestkõnelejana. Olgu meenutatud, et nii Eesti Kirikute Nõukogu kui ka EELK eraldi on homoabielu selgelt tauninud.
Usulises kõnepruugis on viimasel ajal saanud moesõnaks «tähenduslikkus». Tõepoolest, nii nagu tähenduslikkuse saavutamiseks tuleb selgitada Jeesuse sõnu abielu kohta, tuleks minu meelest selgitada sedagi, miks otsustas EELK laulatada presidendi abielu, mille ümber keerleb märkimisväärselt palju diskrediitset (diskrediit = halb kuulsus – toim.).
Tuleks selgitada, kuidas mõistab EELK üleüldse abielu, mida tähendab meie kiriku jaoks laulatus ning millistel tingimustel võib laulatada varem lahutatuid. Vastasel korral jääb minu arvates ka kiriku sees õhku palju vastusteta küsimusi – ja tähenduslikkusest saab kergesti tähendusetus.
Marek Roots,
Keila Miikaeli koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Otsus, mis vajaks selgitamist