EK karikatuur 2019-03-27

Kristjan Luhamets

Nad elavad õnnelikult tänase päevani! Kui aga Jeesus selgitas, et ta peab kannatama ning tapetama, sekkus Peetrus: „Ärgu seda sulle sündigu!“ Ole võidukas, väldi kannatusi! Ei, Jee­sus polnud vastu heaolule, vaid Peetruse soovimatusele otsida Jumala tahet. Kuigi Jeesus püüdis kannatusi vältida, ei loobunud ta Jumala tahtest. Võitlust pidas ta juba kõrbekiusatuse ajal – Jeesus valis Jumala tahte.
Kui Jeesus ei läinud kreeklastega kaasa, rääkis ta nisu­ivast, mis peab saama mullaks. Vaevalt oli tal seda kerge öelda. Veel Ketsemani aias otsis Jee­sus, kas leidub võimalus, et ta ei peaks kannatama, aga ütles siiski: sinu tahtmine sündigu!
Inimene väldib kannatusi, sest ei pea neid vajalikuks. Kuna kannatused, nagu ka haigused ja surm, on inimese patu ja rikutuse tagajärg, on mõistlik neid mitte otsida. Eriti rasked on need, mille kohta ütleme, et omad vitsad peksavad. Näiteks on kurb põdeda haigust, mis on justkui ise tehtud.
Märkimisväärne osa Eesti meditsiinivahenditestki kulub võitlusele alkoholi ja tubaka tekitatud tagajärgedega. Need haigused oleks võinud olemata olla, need inimsuhted lõhkumata, töövaev tuulde loopimata. Hoopis kergem on kannatada Kristuse pärast, kui meid tema pärast laimatakse või taga kiusatakse.
Mis saab siis, kui ei tea oma kannatuse põhjust? Ja enamasti ei tea. Mille alusel võin arvata, et minu kannatusel on osa Jumala plaanis? Küllap seda võivadki teada ainult usklikud inimesed – need, kelle õnnelik lõpp on elu. Uskmatu rehkendab üksnes surmaga. Kui pankrot on paratamatu – olgu siis vähemalt valutu, võimalikult vähe vaeva ja kannatusi kaasa toov. Sellepärast inimene, kes usub oma eksistentsi lõppevat surmaga, ei saagi näha kannatuse väärtust, sest ta ei näe üle surma piiri. Sinna saab vaadata üksnes usus. Kui aga kannatusel pole väärtust, kui vanadusel ja surmavõitlusel pole mõtet, olgu see kõik siis juba olemata!
Nii tegid Karl Marxi kaks tütart enesetapu. 66aastane Laura vaatas lõpetuseks koos abikaasaga ära ühe ooperietenduse ning läks siis surma koos mehega, et vältida lähenevat vanaduse vaeva. Teine, 43aastane Eleanor võttis endalt elu närvihaiguse ajel. Õnneks ei ole meie ülesanne olla kohtumõistjaks.
Sadakond aastat tagasi vapustas Tartut õudne kuritegu – vaimuhaige poeg tappis haigushoos oma ema. Sarnast haigust põdes toona ka 42aastane professor Adalbert Stromberg. Jumal oli teda hoidnud – Krediidikassa keldrist oli ta eluga pääsenud. Kuid haigus süvenes. Lisandus hirm selle ees, millist kurja võiks ta haiguse süvenedes teha inimesele, kes oli talle lähedane ja kellest ta väga lugu pidas. Nädal või paar enne surma istus ta Tartu Pauluse kirikus ja silmitses viimistlemisjärgus altarikuju. Keegi ei tea, mida ta sel hetkel mõtles.
Kui meil oleks valida hea ja kurja, õige ja vale vahel, küllap valiksime siis kõik hea ja teeksime alati seda, mis õige. Aga kui valida on üksnes valede vahel? See just ongi inimese patt, et meil pole seda valikut, millega võiksime olla õiged Jumala ees. Kristus on meie ainus lootus, kuid prof Stromberg ei leidnud lootust ning võttis endalt elu. Ehk vältis ta midagi hullemat? Isegi kui see oli nii, ei maksa rutata pattu õigeks mõistma. Patt jääb patuks ka siis, kui meil paremat võimalust ei olnud. Surm ei saa kunagi olla õnnelik lõpp. Õnnelik lõpp on elu! Seda teavad ainult usklikud. Nad teavad ka, et seda elu ei too meile meie õiged valikud ega head teod, vaid Jee­sus Kristus, kes on meie patu pärast kannatanud ja ristil surnud. Ilma ristita poleks olnud ka ülestõusmist. See polnud kerge, aga selles oli lunastus. Jeesus võitis surma ja ütles: mina elan ja teie peate ka elama!
Kui me arvestame viimselt mitte surma, vaid eluga, saavad teistsuguseks ka meie tänased valikud ja teod. Isegi tagakius, haigused ja kannatus saavad siis sisu, mõtte ja väärtuse. Minu vanaisa oli üheksa aastat vangilaagris, aga täna, 95aastasena ta rõhutab, et ei jätaks oma elust välja neid aastaid. Olgugi kibedad, on Jumal pannud uskliku inimese igasse hetke sisu ja väärtuse.
Oleme Kristuse kannatamise ajas ja mõtleme nii südamevalu kui tänumeelega Õnnistegijale, kes otsis igas olukorras, nii heal päeval kui kannatuses, Jumala tahet, leidis selle ja järgis seda. Ta tegi seda meie pärast, sest meil ei olnud valikut, aga temal oli. Ja nüüd on ka meil – Jeesus Kristus – temas on meie elu ja lõplik õnn.
kristjan luhamets copy

 

 

 

 
Kristjan Luhamets,
kolumnist

Read more Comments Off on Õnnelik lõpp

Eesti kihelkonnad 1917. aasta kevadel. Sinisega on näidatud eesti soost vaimulike teenitavad kogudused, punasega tähistatud piirkondi teenisid baltisaksa vaimulikud. Arhiiv

Postimehe 13. (26.) mail 1917 ilmunud number oli eriline. Tervet esikülge kattis teade Villem Reimani surmast. Kolmandalt leheküljelt leiame aga üleskutse Eesti koguduste esindajatele tulla Tartusse kongressile.
Tänavu 26. ja 27. mail tähistame Tartus saja aasta möödumist esimesest Eesti kirikukongressist, mis vana kalendri järgi leidis aset 31. mail ja 1. juunil 1917.
Uusi tuuli kirikuellu oodati pikisilmi. 1911. aastal oli Venemaa siseministeeriumis valminud koguni uue kirikuseaduse eelnõu, kuid aruteludest Riigiduumas asi kaugemale ei jõudnud. Olukord muutus riigipöördega 1917. aasta veebruaris. Nüüd läks kõigil kiireks.
21. aprillil pidasid Tartus nõu saksa pastorid, 25. aprillil kogunesid Jaan Lattiku kutsel Viljandi kirikumõisas peamiselt Viljandi praostkonna vaimulikud. Mõlemal puhul otsiti vastust küsimusele, mis saab edasi. Viljandis otsustati moodustada toimkond täpsemate ettepanekute väljatöötamiseks. 3. ja 4. mail sai toimkond Tartus kokku ja valmistas ette kongressi, millest nüüd loeme vaba rahvakiriku ehk Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vanust.
Kes aga olid need inimesed, kes EELK loomise algatasid? Üleskutsele on alla kirjutanud kaksteist meest. (vt allpool.) Lisaks neile jäi mõni ka tulemata (Mihkel Jürmann, Peeter Põld ja Eduard Tennmann) ja tõenäoliselt oleks kaasatud ka Villem Reiman, kui see veel võimalik oleks olnud, ent kaksteist olid kohal.
Esimese asjana jääb silma tartlaste suur osakaal. Nii Tartu Pauluse kui Peetri kogudusest olid kummastki kohal kaks vaimulikku ning nõukogu esimees. Koos gümnaasiumi usuõpetaja Jaak Varikuga oli tartlasi toimkonnas üle poole. Põhja-Eestit esindasid vaid Jakob Kukk ja Aleksander Kapp, kusjuures esimene neist oli pärit Tartu kihelkonna Ilmatsalu vallast, teine Suure-Jaanist. Kolm neljandikku kokkutulnuist olid sündinud Tartu- ja Viljandimaal.
Lihtne oleks arvata, et toimkonna seesugune koosseis oli tingitud koosoleku asukohast. Kui vaadata Eesti kihelkondade kaardilt, kus teenisid 1917. aasta kevadel kogudusi eesti, kus saksa soost vaimulikud, jääb silma, et Tartu- ja Viljandimaa moodustaski selle piirkonna, kus eesti õpetajaga kogudused olid arvulises ülekaalus. Viljandil oli koguni eestlasest praost Mihkel Jürmann. Kõik teised praostid olid tookord veel baltisakslased.
Vaba rahvakiriku loomise juures oli tunda tugevat rahvuslikku motiivi, mis demokraatliku elukorralduse kaudu maarahvale suuremat sõnaõigust nõutas. Niisuguses kontekstis võib olla isegi üllatav, et toimkonnas osales ka üks baltisaksa pastor – Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht.
Veel jääb silma, et üleskutsele allakirjutanute seas oli palju tulevasi autoriteetseid tegelasi: kaks piiskoppi (Kukk ja Kõpp), kaks kirikupea kohusetäitjat (Kapp ja Varik), kaks ülikooli rektorit (Kõpp ja Koppel), haridusminister (Lattik), Eesti Panga president (Aule) jne.
Ajastule iseloomulikult olid kõik asjaosalised esimese põlve haritlased, kui stuudiumit silmas pidada. Valdavalt olid nad talupidajate, köstrite ja kõrtsmike pojad. Eduard Aule oli lõpetanud Riia polütehnikumi, kõik teised Tartu ülikooli.
Ei ole vähetähtis seegi, et toimkonnas olid esindatud vaimulike erinevad põlvkonnad alates hiljaaegu ordineeritud Jaak Varikust kuni 77aastase Tartu Peetri koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidtini välja. Jakob Hurda hea sõber Eisenschmidt oli nimelt esimene eestlasest vaimulik, kes Eestis ametisse astus (Cornelius Laaland teenis ju Peterburis). Pealegi oli ta nüüd üks vanemaid, kui mitte kõige vanem ametisolev vaimulik vastloodud Eesti rahvakirikus.
Tundub, et üleskutse läks korda oodatust paremini. Kongress oli planeeritud Treffneri gümnaasiumi ruumidesse, mis kokkutulnud rahvahulka ei suutnud ära mahutada ning juba esimese päeva pärastlõunal jätkus kongress Tartu reaalkoolis. Kumbki hoone ei ole tänaseni säilinud. Küll aga tohime nüüd kokku tulla Pauluse kirikusse, mille ehitus esimese kongressi ajal lõpusirgele lähenes ja mille nõukogu esimees Eduard Aule kongressist osavõtjate majutamist korraldas.
Kohtumiseni Tartus!
Kristjan Luhamets

Üleskutse Eesti koguduste asemikkudele
Uus aeg toob Ew.-Lutheri usu kiriku elusse põhjaliku pöörde. Tuleb sellega kui tõeasjaga rehkendada, et juba ligemas tulewikus kirik riigist lahutatakse. Nagu teada, teeb Ajutine Walitsus selleks eeltööd, et Asutaw Kogu riigi ja kiriku lahutamise jaatawalt ära otsustada wõiks.
Kuna kodumaal Ew.-Lutheri usu kirik ennast rahwuste järele korraldama saab ja iga rahwuse enese huwides on, et tema nõuded ja tarwidused tähelepanemist leiaksid, siis peawad Eesti kogudused kõige tõsidusega tööle asuma, et omalt-poolt oma kiriku korralduse kohta Ajutisele Walitsusele ettepanekuid teha, nagu Saksa ja Läti kogudused seda juba nõuks on wõtnud. Muidu otsustatakse küsimus, mis nii sügawasti meid puudutab, ilma meieta ära ja, nagu harilikult niisugustel kordadel, ilma et meie tõsiseid huwisid tähele pandaks. Eesti kogudused peawad ise oma kiriku korralduse eelnõu Ajutisele Walitsusele ette panema.
Teiselt poolt peab see eelnõu wastama meie kiriku elulistele huwidele. Eesti koguduste ees ei seisa mitte wäiksem ülesanne kui oma kiriku ümberloomine wabakirikuks. See ülesanne nõuab kogudustel ja igalt üksikult koguduse liikmelt kõige suuremat hoolt. Iga üksik kogudus ja iga üksik koguduse liige kannab edaspidi wastutust, et meie Ew.-Lutheri usu kirik wõiks kõikumata seista ja meile elusooneks olla.
Meie kiriku korralduse töö tuleb kohe liikuma panna, ja liikuma panna koguduste eneste osawõtmisel.
Selle tungiwa tarwiduse sunnil pöörawad allakirjutajad, kes 3. ja 4. skp. Tartus kiriku edaspidise korralduse üle nõu pidasid ja kawatsusi kokku seadsid, kõigi Eesti koguduste oma esitajad kongressiks kokku saadaksid, mis Tartus 31. mail ja 1. juunil ära peetaks ja kus meie kiriku korralduse eelnõu kindlaks tehtaks.
Asja suurus nõuab, et mitte ükski kogudus ilma esitamata ei jääks. Esitajateks oleksid igast kogudusest koguduse õpetaja ja 1-2 Eesti koguduse liiget, kellel kiriku- ja usu-elu wastu huwi ja osawõtmist on. Kongressi tarwidusest ja ajast tuleks 14., 21. ja 28. mail kirikust teada anda ja 28. mail tuleksid koguduse koosolekul pärast jumalateenistust, paigas, mis kohalikkude olude järele kõige sündsam on, esitajad ära walida.
Astugem kõik tööle.
Siia juure lisame pääjooned neist kawatsustest, mis Tartu nõupidamisel poolehoidmist leidsid, järelkaalumiseks ja täiendamiseks.
1. Eesti Ew.-Lutheri usu kirik on iseseisew iseennast walitsew asutus. Tema õpetuse aluseks on Wana ja Uue Testamendi prohwetite ja apostlite raamatud ja neid seletawad Usutunnistuse kirjad.
2. Kiriku korralduse aluseks on üksik kogudus. Koguduse walitsemise organideks on koguduse koosolek ja wolikogu.
a) Hääleõigus ja õigus walida ja walitud saada on kõigil leeritatud ja kodanliselt täisealistel koguduse liikmetel, kelle õigused kohtu poolt kitsendatud ei ole.
b) Õpetaja walimine käib koguduse koosoleku võimukonda.
c) Wolikogu liikmete arw on 10-30. Tema eestseisusel on täidesaatew wõim.
d) Õpetaja on eo ipso eestseisuse liige.
3. Eesti Ew.-Lutheri usu kogudused jagunewad 10 praostkonda (praeguste maakondade järele, kuna Tallinna linna kogudused ise praostkonnaks arwatakse). Praostkonna sinodi sünnitawad praostkonna õpetajad ja üksikute koguduste liikmed, kelle arw õpetajate arwuga ühesuurune on.
a) Praost walitakse 6 aasta pääle. Temale walitakse abi.
b) Praostkonna sinodi tegewuse piirkonda käib kirikliku elu järele walwamine ja maksude päälepanemine praostkonnas.
c) Praostkonna õpetajad tulewad wähemalt üks kord aastast õpetajate-konferentsiks kokku.
4. Kõik praostkonna sinodid astuwad kokku Maasinodiks.
a) Maasinod walib piiskopi (eluajaks) ja konsistoriumi liikmed.
b) Maasinodi wõimupiiri käib õpetuse järele walwamine, kiriku seaduste andmine, kiriku walitsemine, maksude äramääramine ja nooresoo usulise ja kõlblise arenemise eest hoolitsemine ja sellekohaste ettewõtete korraldamine.
d) Konsistoriumil on täidesaatew wõim.
e) Konsistoriumi esimees on piiskop.
f) Õpetuse ja liturgia asjus wõib Maasinod ainult siis otsusi teha, kui iga-aasta kokkutulew üleüldine õpetajate-koferents ¾ häälteenamusega sellekohase ettepaneku on teinud.
5. Eesti wabakirik kawatseb teiste Ew.-Lutheri usu wabakirikutega Weneriigis sünodalsesse ühendusesse astuda ja sellekohast ühist esituse-organi luua.
Tartus, mai-kuul 1917.
W. Eisenschmidt, Tartu I Peetri koguduse õpetaja.
A. Laur, Tartu II Peetri koguduse õpetaja.
Dr. H. Koppel, Tartu Peetri koguduse nõukogu esimees.
A. Habicht, Tartu Pauluse koguduse õpetaja.
L. Raudkepp, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja.
Cand. E. Aule, Tartu Pauluse koguduse nõukogu esimees.
Õpet. J. Warik, Tartu Aleksandri gümnasiumi usuõpetaja.
A. Kapp, Tallinna Kaarli koguduse õpetaja.
J. Kukk, Keila koguduse õpetaja.
J. Kõpp, Laiuse koguduse õpetaja.
J. Lattik, Wiljandi Pauluse koguduse õpetaja.
B. Steinberg, Pilistwere koguduse õpetaja.

Read more Comments Off on Üleskutse kongressile tulekuks

«Minu jaoks on see üks imeilus muinasjutt,» ütles mees, kes juba aastaid tagasi leeris käis. «Venna lastele oli ristiisa tarvis.» Ei möödu praegugi jõuluõhtu ega matused ilma kirikuta, aga muul ajal on ikka rohkem traktorit tarvis. Ja töölisi. Ja PRIA toetust.
Umbes niisugune on jõulu- ja piiblilugu mõnegi inimese jaoks. Väga ilus lugu. Üks proua tänas mind südamest pärast matusetalitust. Ta lisas, et ta küll Jumalat ei usu ja piiblilugu peab muinasjutuks, aga niivõrd ilusaks muinasjutuks, et tahab ikka ja jälle seda kuulda. «Kui sa vaid teaks,» ütlesin ma, «kui ilus on see tegelikult, päris elus.» Ei tea, kas ta sellest aru sai.
Rein Taagepera kirjutab oma mälestusteraamatus «Määravad hetked»: «Olen ametlikult edasi selle kiriku liige, millesse sündisin. Mängin kaasa jumalamängu, nii nagu paljud jumalauskujad mängivad jõuluvanamängu. Suhtun mõlemasse mängu heatahtlikult. [--] Katoliiklikke maid külastades astun ikka sisse kirikuisse. [--] Kui Tartus olen juhtunud üksi elama, siis olen korrapäraselt käinud Pauluse kirikus, kuhu tädi Valtman mind juba kolmeaastaselt kaasa võttis.»
Lugesin seda tsitaati õieti Toomas Jürgensteini artiklist ja olin  pisut kohkunud. Kas tõesti võib olla, et tulevane professor kaotas koos usuga jõuluvanasse ka usu Jumalasse? «Mängin kaasa jumalamängu …»
Jõuluvana on muidugi mäng, mis viitab sündmustele ajaloos. Mäng sisaldab sümboleid, mille läbi õpime Jumalat paremini tundma. Lapsed õpivadki mängu kaudu. Lastele fantaasiat keelata oleks ülekohtune, sest laste maailmas on fantaasial erakordselt oluline koht aju arenguks ja õppimiseks. Pealegi on tõeliselt vahva, kuidas lapsed ennast kokku võtavad, laulavad ja neil on tore. Suur osa vajalikke oskusi tuleb lapseeas ju mängu kaudu, kuhu kuuluvad ka päkapikud ja jõuluvana.
Mängul on  asendamatu koht ja tegelikul elul niisamuti. Piir nende kahe vahel jookseb paraku uskmatu jaoks ühes, uskliku jaoks teises kohas. Ateistile on kõik vaimne mäng: jumal, inglid, jõuluvana – vahet pole. Tasahilju võib ka kristlaste sekka hiilida uskmatu käitumine. Piir mängu ja elu vahel peab uskliku jaoks niisama selge olema, nagu see on selge uskmatule. Sest tõde ei ole mäng. Näiteks palve ajal me ei mängi.
Mängides jõuluvanamängu mängivad lapsed ja täiskasvanud üheskoos. Kui mängureeglid on suurtele ja väikestele erinevad, on mäng ebavõrdne – kui lapsed ei arva end mängivat, aga suured mängivad, siis ei mängita enam koos, vaid suured mängivad väiksematega ja väiksematel ei jää üle muud kui uskuda ja hiljem oma lapselikus siiras usus pettuda.
Suured ei peaks kahtlema, kas lapsed oskavad mängu sisse elada. Oskavad küll. Selleks, et mängida koos jõuluvanamängu, ei pea lastele valetama.
Varem või hiljem on pilt selge. Siis öeldakse, et jõuluvana ei ole olemas, kuigi tegelikult ju on. Vatist habemega onu ongi jõuluvana. Selline ta meil mängus ongi. See, mida enam olemas ei ole, on aga jõuluvana, kellesse lapsed uskusid. Siis ei asenda seda enam keegi, kes punase kuue selga tõmbab.
Jõuluvanasse ei pea uskuma. Laste usulise segaduse vältimiseks võiks algusest peale lastele päkapikkude ja jõuluvana kohta tõtt rääkida, et see on vahva mäng. Aga Jumalasse tuleb uskuda, sest usu kaudu päästetakse meid hukatusest igavesse ellu koos Jumalaga.
Kui lugesin tsitaati Taagepera mälestustest, tekkis mul küsimus, kas mängu ja päriselu vahelise piiri hajumine võib tõesti omada nii tõsiseid tagajärgi. Miks on usk Jumalasse taandunud tema jaoks samale pulgale usuga jõuluvanasse?
Kui aga usk jõuluvanasse otsa saab, on õigustatud küsimus, kas Jumalaga on sama lugu. Kui jõuluvana, keda me oma silmaga nägime, ei olnudki see, kellena isa ja ema teda esitlesid, kas peaksime siis uskuma nendesamade isa ja ema juttu Jumalast, keda keegi näinud ei ole? Lugu on küll ilus, kuid kas ka tõsi?
Liliann Keskinen jutustas mulle, kuidas ta leidis koolipõlves tee pühapäevasele jumalateenistusele. Ta kirjeldas oma usuletulekut ja ütles, et peamine küsimus tema jaoks oli, kas see, mida kirikus tehakse, on täiskasvanute mäng või on kõik päriselt nii nagu Piiblis kirjas. Õnneks jätkus Liliannil visadust käia kirikus seni, kuni ta vastuse kätte sai – see on päris, see on tõeline. Täna on Liliann misjonitööl, et kuulutada kõigile: see, mida Piibel kõneleb, on ehtne!
Ma soovin, et veel paljud avastaksid ennast selle rõõmusõnumi tõelisuses, mida Jumal oma Pojas Jeesuses meile on ilmutanud, kuid mida otsijad hinged tihti vaid arglikult muinasjutuks julgesid pidada. See on tõesti tõsi. Ma usun, et see on erakordselt rõõmus avastus. Soovin tõsikindlat usku ja piiritut mängurõõmu!

kristjan luhamets copy

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Read more Comments Off on Kui muinasloost saab tõelisus

Kristjan Luhamets

Suured juubelid on valla päästetud. Lõikustänupühal alustasime reformatsiooni juubeliaastat. Siiski enne veel, kui 500 aastat täis tiksub, möödub 100 aastat Eesti vaba rahvakiriku asutamisest. Ja kui suur usupuhastuspüha seljataga, võime tähistada Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Võime tänada Jumalat iseseisvuse eest ja meeles pidada, et miski pole antud tühjale kohale.
Kõik nimetatud tähtpäevad on omavahel tihedasti läbi põimitud. Suured asjad ei sünni ootamatult. Mõnikord märkame alles tagantjärele, kuidas Jumal on meid kasvatanud ja Tema andide vastuvõtmiseks ette valmistanud.
Eesti riik sündis rahvusest, rahvus kirjakeelest, kirjakeel Piibli tõlgetest ja piiblitõlked vajadusest kuulutada selgelt ja puhtalt Jumala sõna. Veel nüüdki on eesti rahvuslus silmanähtavalt kirjakeelekeskne. Seetõttu pole üllatav, et rääkides reformatsioonist mõtleme emakeelsele jumalasõnale, rääkides kirjakeelest mõtleme rahvuse kujunemisele, rääkides riiklikust iseseisvusest mõtleme ka vabale rahvakirikule.
Ja nii nagu eestlased olid olemas juba enne, kui sündis Eesti riik, oli kirik siin olemas ammu enne, kui asutati Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, ja enne, kui meie maad puudutas reformatsioon.
Mis siis muutus, kui harjumuspärast kirikut ühtäkki rahvakirikuks nimetati? Sõna «rahvakirik» kõlab ju esmapilgul nagu kirik, kus on palju inimesi. See on isegi ohtlik mulje, sest kui pühapäeval selgub, et kirikus polegi palju rahvast, tekib kergesti küsimus, kas niisugune rahvavaba kirik ongi enam vaba rahvakirik. On küll.
Sõna «rahvakirik» on õieti vastus küsimusele, kellele kuulub nähtav kirik. See kuulub rahvale, kes elab sellel maal. Jumal on selle meile kinkinud. Kirik, mis on antud rahvale, on rahva kirik ehk rahvakirik. Samamoodi nagu riik omab ettevõtteid (riigiettevõtted), võib riik omada ka kirikut (riigikirik). Kirikut võivad omada ka mõisnikud ehk härrad (härrade kirik).
Sajandi eest kõlas küsimus: kas kirik võib olla ka rahva oma? See on maine küsimus, mis puudutab ainult nähtavat kirikut, sest tõeliselt on kirik niikuinii Kristuse oma, tema ihu. Seega on rahvakiriku sünnipäev üsna ilmalikku laadi.
Nimelt sai 1917. aastal kiriku omanikuks rahvas, kiriku maine struktuur muudeti rahva poolt juhitavaks, koguduseliikmed said härradega võrdse hääleõiguse. Selle vormilise muudatuse olulisust kriipsutati alla sõnaga «vaba», millega veel kord rõhutati kiriku eemaldumist oma senisest omanikust – klassiühiskonna eelistatud seisusest ehk sakstest.
See suur otsus ei sündinud üleöö. Rahvakiriku mõiste võttis 1831. aastal kasutusele Saksa teoloog Friedrich Schleierma­cher (1768–1834). Jakob Hurt rõhutas 1874. aastal Liivimaa sinodil, et «igasugused missioonid peavad ükskord oma koloniaalkarakteri minetama ja iseseisvateks, rahvuslikeks kultuuripõldudeks muutuma». Kiriku koloniaalne iseloom, mida Hurt kritiseeris, väljendus kõige teravamalt kiriku eestseisja ehk patrooni õiguses valida kogudusele õpetaja.
1881. aastal kritiseeris Ado Grenzstein patronaadiõigust Eesti Postimehes. 1884. aastal märkas ta Soomes laulupeol, et soomlased peavad luterlust oma rahvale omaseks asjaks ega suhtu sellesse kui väljastpoolt sissetoodud võõrasse elementi. Grenzstein oli ajalehe Olewik veergudel siiski optimistlik: «Kui mitmed selged märgid mitte ajutised ja eksitavad ei ole, siis saab meie vaimulik seisus omalt poolt suure sammu talurahva seisuse poole astuma. Seda on viimane sinod Valgas tõendanud. Seal on Helme pastor Behse pidanud kõne, mida kogu sinod tervitanud. Peamõte oli: meie kirik on osalt õpetajate kirik olnud – saagu ta täiesti rahva kirikuks!» Hiljem vastandas Grenzstein mõisted «härraskirik» ja «rahvakirik».
Eestlastele tähendas rahvakirik mitte lihtsalt kiriku iseseisvumist riigist, vaid ka kiriku iseseisvumist mõisnikest – rahvas sai otsustusõiguse kirikus enda kätte. Seda kiriku uut tüüpi korraldust kirjeldas Villem Reiman 29. detsembril 1905. a Postimehes artiklis «Uus alus». Seal ütles Reiman: «Õpetajate ja herrade kirikust saagu rahvakirik.»
Rahvakiriku sünnini kulus veel aega. Reimanil jäi elupäevist mõni nädal puudu, et ära näha Eesti esimene kirikukongress, mis kogunes 31. mail (13. juunil) ja 1. (14.) juunil 1917. a Tartus. Seal pidas Johan Kõpp programmilise ettekande teemal «Kiriku ja riigi vahekord». Ülekaaluka häälteenamusega (216 poolt, 4 vastu) sündis otsus, mis on aluseks ka praeguse kiriku korraldusele.
Vaatamata sellele, et koguduseelust osavõtvate inimeste hulk on sajandiga oluliselt vähenenud, ei ole EELK lakanud olemast rahvakirik. Ka praegu on kiriku omanikuks rahvas, vaatamata sellele, et üksjagu «aktsionäre» on jätnud oma võimalused kasutamata.
Samuti ei ole EELK kaotanud oma vastutustunnet Jumala sõna kuulutamisel rahvale. Kihelkondadeks jagatud maa tuletab ristirahvale jätkuvalt meelde ülesannet, mille Jee­sus ise on meile andnud: tehke jüngriteks kõik rahvad ristides ja õpetades!
Jumala töö ei ole meie rahva juures lõppenud. Seepärast peame ka suurte numbritega tähtpäevi, pilk suunatud ettepoole. Ees seisavad tõsised lahingud vaimuliku võitluse tandril. Selleks aidaku Jumal meid püsima jääda Kristuse külge nii siin ajas kui igavikus!

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Read more Comments Off on Eesti vaba rahvakirik on ka täna rahva kirik

Käes on uus õppeaasta ja Tartu Pauluse kogudus kutsub 30. septembrist 2. oktoobrini kirikusse noortepäevadele.
Osavõtumaks 5 eurot (saab tasuda kohapeal) sisaldab majutust kiriku rõdul (madrats ja magamiskott peavad endal kaasas olema), programmi (sh EXITi kontsert) ja toitlustamist neile, kes hiljemalt            26. septembriks oma tulekust teada annavad (kristjan.luhamets@eelk.ee).
Reede, 30. september
Kl 18 õhtusöök.
Kl 19 õhtuprogramm. Kristjani minipiiblitund. Külas on Anette Elken.
Kl 21.30 õhtupalvus.
Laupäev, 1. oktoober
Kl 9.30 hommikupalvus.
Kl 10 ekskursioon ümbruskonna kirikutesse.
Kl 14 piiblikümbluse viib läbi Helina Voogne.
Kl 16 Pekka Simojoki seminar.
Kl 19 Pekka Simojoki & ans EXIT kontsert.
Kl 21 Taizé palvuse viib läbi Andrus Mõttus.
Pühapäev, 2. oktoober
Kl 10 Pauluse kiriku 99. aastapäeva jumalateenistus.
Kl 12 lõunasöök ja noortepäevade lõpetamine.
Kohtumiseni!
Kristjan Luhamets

Read more Comments Off on Tartu Pauluse koguduse noortepäevad «Mis on armastus?»

Merille Hommik

Aastaid tagasi ühel kenal suvisel pühapäeval lõppes kirikus jumalateenistus. Kustutasin küünlad ja pesin karika. Viimne kui hing oli silmapiirilt kadunud, kui kirikust viimasena väljusin. Oih, vabandust! Hiigelsuurt ust avades ehmatasin prouat, kes juhuslikult kiriku uksest mööda kõndis. Ilus ilm oli meelitanud teda kiriku aeda jalutama. Kuna proua oli selle koguduse liige, ütlesin, et ta oleks võinud ka sisse astuda. Proua vastu, et ta mitte ei saa pühapäeval kirikusse tulla, sest jalad on tal väga haiged …
Mõned päevad hiljem kõndis tänaval vastu üks teine proua, samuti selle koguduse liige. Mina ainult teretasin, ei muud. Tema vastas niisama rõõmsalt, kuid hakkas siis vabandama, et ta juba ammu pole pühapäeval kirikusse saanud tulla. Mina murelikult, et milles asi. Proua selgitas, et ta peab kuuel päeval nädalas tööl käima ja pühapäev on tema ainus vaba päev – no seda ainsat vaba päeva ei saa ju ometi kirikuskäimisega kinni panna.
Palju kordi olen lahkunu omastelt kuulnud kiidusõnu memme või taadi krapsakuse ja tantsuarmastuse kohta. – Kas ta kirikus ka käis? – Ei saanud käia, sest põlved tegid valu ja lõpuks ei jaksanud toastki välja tulla.
Kauges külas elas üks memm, kes enam palju ei kuulnud ega näinud. Ei tundnud ära ka mind, kui teda külastasin. Tervis oli kehv, kuid huulil oli tänu Jumalale, kes talle haigete kohtade seas ka ühe terve koha ihusse alles oli jätnud – jalad! Ja kuna kirikusse oli ainult viis kilomeetrit maad, kõndis ta igal pühapäeval ja iga ilmaga sinna ja tagasi. Ja nii kuni lõpuni.
Olukorrad on erinevad. Üks vanake tänab siiamaani igal pühapäeval õpetajat hea jutluse eest. Tänu on siiras vaatamata sellele, et ta kõrvad juba ammu praktiliselt ei kuule.
Tartus näen juba üle 15 aasta pühapäevast pühapäeva kirikus ühte ärimeest, kes seni peale «tere» ja veel paari sõna rohkem eesti keelt ei oska. Aga ta on kohal. Ta on seal, kus on ta usukaaslased.
Mõõtsin kord tiigi kaldal hiigelsuure tamme vanust. Pika õõnespuuri abil oli võimalik aastarõngad täpselt üle lugeda. Perenaine kinnitas, et see puu on alati nii suur olnud ja kes teab veel kui vana. Lugesime aastarõngad üle – oli natuke üle 80 aasta. Nii vähe!?
Laulik ütleb, et inimene, kes uurib Jumala sõna ööd ja päevad, on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde. Siiski ei joo puu veeoja apla sõõmuga tühjaks. Kaugel sellest! Juure otsaga võtab ta ainult väikese tilgakese – iga päev. Pühapäevane jumalateenistus võib samuti olla kui jõgi, millest kaasa võtame tilgakese – aga sellest piisab, sest meie kalendris on igal nädalal pühapäev.
Mees tuli kirikust ja kurtis, et midagi ei jäänud meede, mida jutluses räägiti. Naine küsis vastu, kas mees mäletab, mida ta eelmisel aastal samal kuupäeval lõunaks sõi. Ei mäleta? Aga söönuks said! Paraku koosneme ikka sellest, mida sööme ja millega kokku kasvame. Seepärast on võimatu alahinnata püsivat koguduse osadust.
Keegi teadis, et temal polegi vaja kirikusse tulla, sest ta saab mõnusa metsakohina keskel puude all ka Jumalaga kõnelda. Saab küll, aga millal sa viimati kõnelesid? Muidugi saan ma Jumalasse uskuda ka üksipäini, aga sellest on vähe kasu. Usun näiteks, et Jumal on olemas. Aga kurat usub ka, et Jumal on olemas – ega ta sellepärast veel õndsaks saa!
Õndsaks teeb meid see usk, mis meid üksteisega liidab, mis meid Kristuse ihuga kokku kasvatab, mis sünnitab meis igatsust Jumala ja kaasinimese järele. Ja kui aegade lõpul Kristus taas tuleb, siis ei tule ta järele sulle ja mulle, vaid oma kogudusele. Nüüd jääb alles küsimus: kas mina olen koguduse küljes?
Karjased väljal teadsid, et nad on patused mehed. Nad ei saanud jätta lambaid hingamispäeval valveta – järelikult pidid rikkuma seadust. Kui meiegi tunneme, et oleme patused, siis mõistame karjaste rõõmu, kui kõlasid sõnad: teile on sündinud päästja! Ja nad läksid rutates … Kui kirikukellad helisevad, läheme meiegi rutates, sest südames on üks igatsus.
Elus on palju olukordi, kus ei saa tulla koguduse keskele. On haigusi ja vangistust, on pikki teekondi ja vältimatuid töid. Ometi ei jäta Jumal ka neid. Isegi Siberi vangilaagri naride vahel peeti salaja jumalateenistusi, nüüdisajal tulevad raadio- ja videoülekanded igal pühapäeval koju kätte. Probleemi võti on seega meie südames: kas seal on igatsust.
Mulle tundub, et elame praegu omamoodi sõelumisajal: suurtel kirikupühadel jääb osavõtjaid vähemaks, aga tavalisel pühapäeval lisandub; rahvaloenduse suured numbrid kahanevad, aga koguduse tuumik saab tugevamaks; külm läheb külmemaks ja kuum kuumemaks. Maailm kisub küll enda poole, aga Jumal teeb vägevat tööd igaühe juures, kes avab talle südame… ja jalad.

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Read more Comments Off on Kel jalad on, see tulgu!

musta_rmtTänavu aprillis esitles ajaloolane Aadu Must oma uut raamatut «Muutugu ja kadugu!». Raamat käsitleb baltisaksluse süstemaatilist hävitamist Esimese maailmasõja ajal.

Teema on tundlik, sest ülekohtu all kannatajad olid senimaani nautinud suuri privileege. Kerge oleks tunda sellises olukorras kahjurõõmu. Prof Aadu Must on suutnud kirjeldada probleemi olemust erinevaid vaatenurki arvesse võttes.
Millest raamat kõneleb? Niipea kui maailmasõda puhkes, algas Vene impeeriumis klaperjaht kõigile sakslastele. Rahvale tuli see ootamatult, sest sakslased olid ju olnud Venemaa truud alamad ning etendasid olulist rolli riigi ühiskondlikus, majanduslikus ja poliitilises elus.
Olukorras, kus Venemaa sõdis Saksamaaga, oli lihtne kahtlustada igat sakslast spionaažis. Sakslaseks olemine oli selleks piisav tõendus. Vähimatki sümpaatiat Saksamaa vastu karistati karmilt. On küll tõsi, et baltisakslastel oli palju sidemeid, sh perekondlikke, Saksamaaga, kuid tõsi on ka see, et rindele läksid nad Venemaa patriootidena. Baltisakslaste kõrvaldamine ei olnud riigile otstarbekas ei sõjalisest ega majanduslikust vaatenurgast. Milleks siis ikkagi hävitati üht rahvakildu nõnda innukalt?
Vastuse annab Aadu Must Eesti ja Venemaa arhiivimaterjalide põhjal. Nimelt kuulusid Eesti ja Läti alad Venemaa koosseisu juba Põhjasõjast saadik, kuid päris Venemaad ei olnud neist ikka veel saanud. Korduvalt oli riigivõim püüdnud Baltimaid venestada, kuid tulemused olid jäänud kesiseks. Kes oli selles süüdi?
Süüdlased olid õigupoolest juba leitud ja nimekirjadessegi kantud – Vene riigi silmis olid nendeks baltisakslased ja eriti kirikuõpetajad, kes seisid risti jalus venestamise teel ega lasknud eestlastel Venemaaga üheks saada. Takerdunud oli üleminek vene õigeusule, vene nimedele, vene keelele … Pole siis ime, et Esimese maailmasõja ajal saadeti Vene tsaaririigis sundasumisele või sunnitööle 80 luterlikku vaimulikku koos pereliikmetega.
Sõjaaeg andis suurepärase võimaluse kaotada sakslaste mõjujõud. Aadu Must tsiteerib preester Konstantin Koklat: «Praegu on õnnistatud aeg. Jumal on lasknud sõja meile abiks tulla. Germanismus saab hoope [...] Rahva seas on tugevat püüet märgata germanismuse sidemetest ennast lahti raputada.»
Suuri pingutusi tehti eestlaste ja sakslaste vahel pingete õhutamiseks. Ära kasutati baltisakslaste usinust 1905. aasta rahutuste mahasurumisel. Nii domineeris kuni 1980. aastateni Eesti ja Läti ajalookirjutuses baltisakslasi hukka mõistev toon. Neid käsitleti klassivaenlaste, ekspluataatorite ja talurahva rõhujatena. Baltisakslasi ei peetud Baltimaade ühiskonna orgaaniliseks osaks, vaid mingiks ajutiseks ja kurjaks võõrkehaks. Raamatust selgub, et niisugune ajalookäsitlus sündis just Esimese maailmasõja päevil.
Mahlaka huumori ja haarava esitusega kirjeldab Aadu Must sakslastele fabritseeritud absurdseid süüdistusi ja repressioone. Lähemalt saab lugeda, kuidas Tartu ülikooli evakueerimine sõjalistel põhjustel oli vaid kergeusklikele mõeldud ettekääne. Tegelikkuses oli vaja jäädavalt minema pühkida järjekordne baltisakslaste kants. Või sellest, kuidas baltisakslaste majandusliku mõjujõu vähendamiseks ei peetud paljuks hävitada neile kuuluvaid ettevõtteid. Näiteks Waldhofi moodsa tehase õhkimisega jäi 3000 Pärnu linna elanikku ilma tööta.
Sõjaaeg jagas heldelt põhjusi ja ettekäändeid, ja kui neid ka ei leidunud, oli nende puudumine võimalik sõja tingimustes salastada.
Aadu Must on palju saladusi päevavalgele toonud, paraku ka eestlaste vaikiva heakskiidu mõnelegi ülekohtusele olukorrale. Mis siin salata – olid ju eestlased need, kes minemalöödud baltlastest vabaks jäänud juhtrolli siin maal enese kätte võtsid.
Kristjan Luhamets

Read more Comments Off on Raamat sellest, kuidas esimestest said viimased

Merille Hommik

Koguduse kantseleis heliseb lauatelefon. Võtan toru ja naisterahva hääl küsib, kas ta saaks oma mehe urni Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumisse tuua. Ta ise seal käinud ei ole, aga on kuulnud, et pidi ilus olema. On küll. Ja vabu kohti on ka. Aga on ka tingimus, et kiriku alla kolumbaariumisse saab matta ainult ristitud inimese põrmu. Kas mees oli kristlikult ristitud?
«Oi-oi, kui kahju!» kostis telefonist kurblik hääl ja mu mõtted rändasid kõigile neile, kellele olen juba pidanud ära ütlema. Ka minul on kahju. Ristimine on ju Jeesuse enese antud käsk, aga elu läheb ruttu mööda ja kas tõesti on kõik muu tähtsam kui see, mida Jeesus ütles …
Õnneks sellega telefonikõne veel ei lõppenud. Jutu käigus selgus, et mees elab veel. Ta lihtsalt on haiglas. Mu meeleolu muutus silmapilk ja teatasin naisele, et siis on ju veel võimalik ristida. «Ah! Kas tõesti!? Küll on tore!» kõlas vastuseks.
Oli reede. Laupäev oli mul terve päev talitustega hõivatud, pühapäev niisamuti. Naine arvas, et järgmisesse nädalasse ei julge lükata, sest iga päev võib olla viimane. Mis seal ikka – kohe just ei saa, aga lõunapausi võib küll vahele jätta. Lähme!
Haiglas vaatas mulle otsa suur ja tugev mees. Köievedu oli olnud tema leivanumber. Naise sõnul oli mees olnud veel palju suurem ja tugevam kui see, mis praeguseks pärast võitlust vähiga veel alles oli jäänud. Käepigistus oli veel tugev, aga kõnelemiseks nappis jõudu. Tähelepanelikult vaatas mees ringi, liigutused olid veidi koordineerimatud.
Küsisin, kas ta tahab, et teda ristitaks Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Keel ei liikunud küllalt, et vastata, aga ta naeratas. Vaatas suurte silmadega otsa ja naeratas. Sealsamas haiglavoodis on ta pühas ristimises Jeesuse Kristuse külge liidetud. Sealtsamast kutsus Issand ta üheksa päeva hiljem – nelipüha päeval – siit ajast igavikku.
Ristimine on Jumala tegu. Igavene elu ei ole kätega tehtud ega inimese anda, vaid Jeesus Kristus on ise ristipuul meid igaviku jaoks ostnud. Ja siiski kasutab Jumal oma suurte tegude juures ka lihtsaid inimesi, mitmesuguseid olukordi, haiglavoodit ja paljast vett. Kõigeväeline Looja on usaldanud meie kätte sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise. Meie kohus on alandlikult täita ülesandeid, mida Issand on andnud.
Ja sünnib ime, et tema tegutseb. Mitte meie ei ole uuestisünni ime tegijad, vaid Jumal ise kingib elu. Niisamuti nagu meie ei ole need, kes lapse «teevad». Seesama Jumal, kes Aadama tegi mullast, võiks mullast teha ka kõiki teisi. Aga ei – oma imeliste tegude juures kasutab ta jätkuvalt inimest, isegi pattu langenud inimest. Ja kuigi lapse sünni juures on inimese roll võrreldes Jumala omaga tühine, on ometi nõnda seatud, et kokku peavad saama mees ja naine. Nii on ka inimesele antud ülesanne tingimata vajalik.
Naine, kes mulle tol hommikul helistas, hingas kergendatult, nüüd saab ta oma mehe soovitud moel matta. Ka mina hingasin kergendatult: Jeesuse antud korraldus sai täidetud. See paneb mõtlema põhjustele ja ettekäänetele, mida Jumalat otsides välja mõeldakse.
Näiteks mina kasvasin kristlikus kodus ja läksin teismelisena leeri. Ma poleks osanud ette kujutadagi, et minemata oleksin jätnud. Kas ma saan siis õndsaks lihtsalt oma kujutlusvõime piiratuse tõttu? Vaevalt küll. Või kas Jumala teod on kuidagi kehvemad siis, kui inimene on usus nõder? Kindlasti mitte. Ka lapse saamisel võivad inimlikud motiivid olla väga kaheldava väärtusega – sünnib ikka ehtne laps.
Niisamuti tuleme ristimisele patuste inimestena, kuidas keegi: kes kena laulatuse, kes koha pärast kolumbaariumis – Jumala teod on ikka tõelised ja ehtsad! Seetõttu iga katse panna ristimise väärtus sõltuma inimese tegudest või inimlikust tarkusest, tunnetusest või arusaamise võimest tähendab astumist Jumalale lootmise raudkindlalt aluselt inimlike kahtluste kõikuvale pinnale.
Muidugi, kui me teaks, mida tähendab igavene õndsus, kui me seda natukenegi juba ette näha saaks, siis tahaksime kõik just selle pärast kirikusse tulla. Aga täna me veel ei näe. Elame usus. Seetõttu on suur ime, et me ikka tuleme koguduse keskele, et me ikka otsime Jumalat ja et Jumal ise meie keskel ja meie kaudu tegutseb.
Ma usun, et õndsus on igal juhul ime ja teenimatu arm. Juba see, et Jeesus tuli ja ristimise käsu andis, on puhas ime. Meie ülesanne on teha nii, nagu Jeesus ütles, ja võtta vastu Jumala annid. Just nagu mees haiglavoodis. Ei teinud ta ise kuigi palju – võttis vaid vastu. Andku Jumal meilegi alandlikku meelt tema tahe ja tema imelised teod oma ellu vastu võtta!

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Comments Off on Võta vastu!

Kristjan Luhamets

Kui ülestõusnud Issand ilmus jüngritele, ütles Toomas: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:28). Väljendit «minu Jumal» on kasutanud ka Rutt (Rt 1:16), Taavet (1Aj 28:20), Taa­niel (Tn 6:23) jpt. Moosesele tutvustas Kõigeväeline ennast kui Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat (2Ms 3:16). Kelle Jumal ta siis on?
Tundub tobe küsimus. Väljendavad ju loetletud näited tõsiasja, et usk on inimese isiklik suhe Jumalaga. Püüdsin kord kiita üht inimest ja ütlesin, et ta on pärit usklike inimeste perest. «Jumalal ei ole lapselapsi,» sain järsu vastuse. Pidin nõustuma, sest ka Jeesus rõhutab usulise «otseühenduse» vajalikkust (Jh 15:5): «Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.»
Usk on tõesti väga isiklik asi, puudutab meie enesemõistmise alustalasid ega saa toetuda millelegi ega kellelegi muule kui vaid Jumalale enesele.
Siiamaani on kerge nõustuda. Raskemaks läheb, kui jälgime, milline on usu mõju ümbritsevatele inimestele. Näiteks jüngrite usk Jeesusesse tormisel merel sai õnnistuseks ka ülejäänud paatidele. Aabrahami palve puudutas otseselt Soodoma ja Gomorra linnade saatust. Kuigi uskmatuile meeldiks, kui usklike usk oleks ühiskonnast isoleeritud või vähemalt peidetud, annab meie isiklik usk siiski teise maigu kogu ühiskonnale nagu sool supile.
Jeesus ütleb: «Teie olete maa sool» (Mt 5:13) ja «… et nad oleksid üks …» (Jh 17:11,22). Niisiis oleme mõju tõttu, mida avaldame, seotud uskmatutega endi ümber, ja isikliku usuühenduse tõttu Jeesusega on seotud ka usklikud omavahel. See teeb usuküsimuse avalikuks asjaks.
«Tere! Ma pole sind ammu (juba aastaid) kirikus näinud,» ütlen oma koguduse liikmele. See on usu avalik külg, äärmiselt ebamugav, isegi ebaviisakana mõjuv külg. On siis minu hingeõndsus üldse minu koguduse vaimuliku asi!? Jumal kuuleb mu palveid ka kodus, teed käies või metsas marju korjates. Küllap sa palvetad metsas ja Jumal kuuleb sind ka seal. Nii on sul mugavam, sest mina ei saa seda kontrollida.
Siiski õndsaks teeb vaid see usk, mis meid teineteisega liidab ja teineteisest hoolima paneb. Õige usk elustab meis armastust ja sünnitab koguduses igatsust kokkusaamise järele. Kurat usub ka, et Jumal on olemas, usub rohkemgi kui meie – ega ta sellepärast veel õndsaks saa! Seda on keeruline öelda inimesele, kelle usk on nii isiklik, et kellessegi ei puutu. Pealegi olen mina ka patune ega või kellegi üle kohut mõista.
Moodsa inimese usuelu on kirjeldatud individualiseerunud religioonina. Nähtus pole iseenesest uus, kuid varem ei ole see saanud avalduda. Varem sidusid meid institutsionaalse religiooniga kohustus ja harjumus. Oli aeg, mil kõik ühiskonna liikmed olid kohustuslikus korras ka kiriku liikmed.
Eestis kadus niisugune kohustus teoreetiliselt veebruarirevolutsiooniga 1917 ja praktiliselt perekonnaseadusega 1926. Kauem jäi kestma harjumus. See kadus pika aja jooksul, üheks murdepunktiks kujunesid 1960. aastad. Protsess jätkub, religioon individualiseerub.
Institutsionaalne religioon tähendab kuulumist kogudusse, st usukaaslastele, enda ära andmist Jumalale. Individuaalne religioon käitub vastupidi: Jumal kuulub mulle, mina valin Jumala ja vahetan ta välja, kui ei sobi mulle. Sobimatuse põhjuseks võivad olla minu iseloom, meelelaad, kultuur, minu ootused Jumalale või mõne uskliku inimese eemaletõukav käitumine. Religiooni individualiseerumine on seega ilus nimi ülima isekuse kohta.
Kaudselt on individualismile teed valmistanud humanism. Näiteks humanistlikus kristluses on tähtsaimaks väärtuseks inimene ja mitte Jumal. Majanduses andis individualism hoogu rahal põhineva turumajandusliku elukorralduse ja linnaühiskonna tekkele.
Poliitikas väldib individualism ühiskonna või selle institutsioonide sekkumist üksikisiku ellu. Tulemuseks on näiteks liberalism, anarhism jms. Individualistid vastustavad kõiki filosoofiaid, mis lähtuvad eeldusest, et üksikisik peab ohverdama oma isiklikud huvid kõrgemate sotsiaalsete huvide ees. Aga just seda tegi Jeesus, kui ta meie eest ristile läks.
Individualiseerunud ühiskonnas ei saa kuidagi moes olla kellelegi kuulumine, enese ohverdamine või oma elu ära andmine Jumalale. Sest juba individualismi mõiste tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Kuidas on see kohaldatav religioonile, on hea küsimus.
Esmalt tuleks muuta Jumal ja tema pühakiri inimkultuuri osaks, ajalooliseks nähtuseks. Seejärel saab otsustada Jumala sobivuse üle tänapäeva. Ühtlasi saab usust «siinpoolsete» eesmärkide, kõrge moraali ja hea läbisaamise vahend. Ning siis on sõnadel «minu Issand ja minu Jumal» juba hoopis teine tähendus …

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Comments Off on Jumala erastamine
Merillelt02

Merille Hommik

Kindel on see, et Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Selleks kasutab ta meid. Ühe inimese päästmiseks kasutab Jumal teist inimest. Nii on ta seadnud. Jeesus andis korralduse jüngritele: «Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!» lõikust on palju, seda ülesannet tuleb täita ka tänapäeval.
Jumal vaatab veel palju kaugemale, kui meie näeme. Nii juhtus näiteks teisel jõulupühal 1938, kui piiskop Rahamägi ordineeris Tallinna toomkirikus korraga 14 noort õpetajat: Aleksander Eller (†1987), Erik Hiisjärv (†1995), Rudolf Kiviranna (†1994), Wolfram Krause (†1989), Herbert Kuurme (†2005), Edmund Laansalu (†1973), Raimund Peiker (†1992), Karl Friedrich Särg (†1971), Bernhard Talvar (†1977), Lembit Tedder (†1954), Martin Terasmaa (†1994), Paul Uibopuu (†1984), Villem Uuspuu (†1944) ja Richard Võlli (†2002).
See oli suurim ordinatsioon, mida toona mäletati. Kõrvalseisjad ei pakatanud just vaimustusest. Ajalehe Eesti Kirik 1938. aasta viimasest numbrist loeme: «On väga vähe võimalusi neid tööle saata.» Tõepoolest, vabu ametikohti polnud leida ja nende tekkimist ei olnud ka ette näha.
Küllap oli teisigi, kes kukalt kratsisid ja küsisid: miks? Mille pärast laskis Jumal sellel sündida? Toona jõudis vastus õige ruttu pärale. Lisaks said tõeks ka Jeesuse sõnad «Ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka», sest just niisugused ajad ootasid ees.
Sügisel 1939 lahkusid Eestist baltisakslased, sh 65 ordineeritud vaimulikku. Paugupealt jätkus kõigile kirikuõpetajatele tööd, ülegi jäi. Teise maailmasõja eel ja ajal ametisse astunud noorte vaimulike hulk moodustas kandva jõu meie kirikus pikkadeks aastakümneteks.
Nõukogude aja lõpuks oli ametis suur hulk kõrges eas vaimulikke. Nad vajasid abikäsi, abikäed tulid. Koos suurte rahvahulkadega tuli kirikusse ka palju uusi töötegijaid. Möödapääsmatust vajadusest tingituna tuli ametisse seada ka hiljuti keskkooli lõpetanud noormehi. Näiteks Urmas Viilma oli diakoniks ordineerimisel kõigest 19aastane.
Siit algab üks uus nähtus meie kiriku ordinatsioonitalituste juures. Nimelt 1990. aastatel oli tavaline, et ametisse seati 20ndates eluaastates vaimulikke, kümme aastat hiljem sai tavaliseks, et ametisse seati pigem 30ndates eluaastates vaimulikke, käesoleval aastakümnel on aga ordineeritavate vanus pigem 40ndates. Pole siis ime, et ka vastse peapiiskopi esimesel preestriordinatsioonil olid kolm ordineeritut kõik vanemad kui ordineerija.
Mida see meile kõneleb? Aja jooksul kasvab ordineeritavate vanus ehk teisisõnu: uute vaimulike sünniaastad justkui kuhjuvad kitsasse ühte kohta.
Praegu on EELKs kokku 214 vaimulikku, neist 17 on sündinud aastal 1973. See on konkurentsitult kõige enam esinev sünniaasta meie vaimulike hulgas. Ehk on see sümboolne, et just siia kuulub ka peapiiskop.
Kõigist meie vaimulikest, sh kõigist teenistuses, reservis ja emerituuris olevatest vaimulikest ligi veerand (23%) ehk 50 vaimulikku on sündinud viie aasta jooksul ehk aastatel 1969–1973. Kui seda sünniaastate vahemikku pisut laiendada, siis kaheksa sünniaasta sisse (1969–1976) mahub terve kolmandik ehk 71 vaimulikku ja aastatel 1966–1976 on sündinud koguni 91 vaimulikku (43%). Pärast 1976. aastat sündinud vaimulikke ehk neid, kes käesoleva aasta lõpuks on alla 40 aasta vanad, on praegu EELKs 15 (7%).
Paratamatult tekib küsimus, mis saab siis, kui meie vaimulike arvukamal osal täitub korraga 65 eluaastat. Kas tõuseb pensioniiga kõrgemale või lõpeb tervis ja raugeb ramm? Lihtne aritmeetika ütleb, et 2040. aasta paiku tuleb jälle arvukamalt vaimulikke ametisse seada.
Kust tulevad uued vaimulikud? Ikka koguduse keskelt! Küllap Jumala käes on kutsuda töökäsi kust tahes, vajadusel ka kivid karjuma panna, kuid parem on, kui uued vaimulikud tulevad noorteõhtutelt ja leerilaagritest, pühapäevakoolitundidest ja kristlikest kodudest, jumalateenistustelt ja piibliringidest, koolidest ja teaduskondadest, kus on võimalused vaimulikuks kasvamiseks.
Seda, millise ülesande ees me praegu seisame, võime aimata, kui mõtleme, millal sünnivad nemad, keda 2040. aastal ordineeritakse. Oletame, et nad on ametisse astudes näiteks 25- kuni 30aastased. Siis peaksid nad sündima aasta 2016 paiku, võib-olla ka varem, aga tõenäoliselt ikka käesoleval sajandil. Vahest käivad nad praegu lasteaias või algkoolis, võib-olla näevad just nüüd esimest korda ilmavalgust.
Kristlikest koolidest ja lasteaedadest on unistatud pikka aega. Millegipärast on just praegu Jumal avanud võimalusi ja hiljutistel aastatel on sündinud korraga mitmeid uusi kristlikke haridusasutusi. Järelikult just nüüd on seda tarvis. Tulevane vaimulike põlvkond on juba varsti meie noorteõhtutel. Kas me oleme selleks valmis? Millist vaeva oleme näinud, et kirikuuksed noortele avatud hoida? Aastal 2040 tuleb meil aru anda.

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Comments Off on Tähelepanu, valmis olla … 2040!