11.
Nende tegevuse geograafiline areaal oli lai ning nad tegutsesid paljudes Euroopa maades, kus evangeelset usku on kuulutatud ja selle vaimus elatud – Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Põhjamaades, Itaalias ja mujal. Kõigil neil naistel on olnud reformatsiooni kontekstis väga oluline roll kas reformaatorlike ideede levitajatena, nende toetajatena või evangeelsete ideede levikule kaasaaitajatena, kasutades oma ühiskondlikku ja poliitilist mõjuvõimu, et toetada evangeelses vaimus jutlustajaid ja õpetlasi.
Reformatsiooni tähendust naistele on traditsiooniliselt käsitletud kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on selles nähtud naiste olukorda halvendavat mõju, sest kloostrite tegevuse lõpetamine reformatsioonist mõjutatud piirkondades vähendas naiste võimalusi hariduse ja vaimuliku elu praktiseerimiseks. Teisest küljest on toonitatud reformatsiooni kui protsessi, mis andis naistele emana täiesti uue rolli – emadust mõisteti kui kutsumust ning selle kutsumuse järgimist usuliseks tegevuseks.
Naiste hariduse seisukohast olid hiliskeskajal kloostrid kesksed institutsioonid. Need minetasid oma tähenduse reformatsioonist mõjutatud piirkondades, kus kloostrid tegevuse lõpetasid. Ka reformatsiooni levikualale jäänud naiskloostrites suhtuti reformatsiooni erinevalt. Osa nunnadest võttis evangeelsed ideed väga meelsasti ja kiiresti omaks, samal ajal kui teine osa oli uute ideede levimisele ja omaksvõtmisele ühemõtteliselt vastu ning soovis järgida oma vaimulikku kutsumust nunnana. Nii reformaatorite ridades kui vastaste seas oli kõrgelt haritud naisi, kes vastasid reformaatorite väidetele oma piiblitundmisele ja haritusele tuginedes.
Martin Lutheri ja tema lähedaste kaastööliste seas oli mitmeid endisi nunnasid, kellega abielludes panid evangeelsed vaimulikud aluse täiesti uuele ühiskondlikule fenomenile. Evangeelsete vaimulike abiellumine ning sellest arenema hakanud pastoraadikultuur sai ühiskondlikuks mudeliks ning mõjutas kogu Euroopa perekonnakultuuri. Abielu nähti reformatsioonis pigem kui vastastikusel lugupidamisel tuginevat liitu, mitte aga niivõrd varanduslikul seisul ja vanemate või sugulaste kokkuleppel põhinevat kooslust. On arvatud, et just reformatsiooni tulemusel lõpetati korraldatud abielude sõlmimine.
Väga mitmed reformatsiooni mõjutanud naistest alustasid tegevust väga noorena ja paljudel oli „elutöö“ 35. eluaastaks juba tehtud. Samas tuleb silmas pidada, et keskmine eluiga oli võrreldes tänapäevasega väga madal. Neid, kes jõudsid 40 eluaastani, käsitleti juba kui soliidses vanuses olevaid isikuid. Naistel oli keskmiselt 6–7 last. Laste suremus oli antisanitaarsetest oludest ja epideemiatest ning haiguspuhangutest tulenevalt suur – 40–50% lastest suri enne 12. eluaastat. Ligikaudu 12% naistest elas 16. sajandi alguses kloostrites, kuhu jõukamate perede tütreid saadeti sageli nende endi tahte vastaselt. Peale vaimuliku pühendumise kloostrites või abielu ei olnud naistel muid alternatiive enese elatamiseks.
Reformatsioonist rääkides ei saa mööda vaadata tolleaegsest ühiskondlikust kontekstist – 16. sajandi Euroopas oli 85% rahvastikust talupojad, kes elasid vähem kui sajast inimesest koosnevates külades. 10% kuulus keskklassi ning vaid 5% elanikkonnast moodustas ülemklassi ja need olid kas ülikud või vaimulikud. Suurem osa jõukusest ja võimust koondus viimati mainitutele. See oli taust, mis ümbritses reformatsiooniaja naisi.
Kirjalikke jälgi reformatsiooniaja naised oma keskaja ametiõdedega võrreldes tähelepanuväärsel määral ei jätnud. Need, kes kirjutasid, olid tavaliselt aadlisoost daamid või kloostrites kirjutama õpetatud endised nunnad. Nii mõnigi endine nunn, kellest ka käesolevas järjeloos on kirjutatud, leidis endale uue rolli pastori abiaasa ja pastoraadi perenaisena. Kuulsaim neist oli mõistagi n-ö evangeelse usu ema Katharina von Bora. Reformatsiooniga sai alguse kiriku pidev uuenemine ning see andis naistele varasemast suurema võimaluse osaleda meeste kõrval kirikutöös ja koguduseelus, aga ka akadeemilises elus.
Oma sageli tagaplaanile jääva tegevusega osutavad reformatsiooniga seotud naised, et Kristuse teenimine ei sõltu ajastust, kohast ega soost. Ka meie luterlikus kirikus on ajast aega olnud neid söakaid naisi, kes on peamiseks elus seadnud Kristuse järgimise, olgu siis kas pastori abikaasana, kirikuteenijana, jutlustajana või vaimulikuna. 2017. aastal täitus EELKs 50 aastat esimese naisvaimuliku ordineerimisest ning sama aasta lõpus sai kirikuvalitsus esimest korda ajaloos ordineeritud naisvaimulikust liikme. See on väärikas punkt väga tihedale, sisukale ja aastapäevale vääriliselt tähistatud juubelile ning tunnustus evangeelses vaimus teenivatele naistele EELKs.

Novembrist 2017 Eesti Kirikus ilmunud reformatsiooniaja naisi käsitlev sari on olnud põgus sissevaade väga laia teemasse, mis kindlasti vajaks edasist uurimist ja käsitlemist ning seda ka Eesti kontekstis. Kui artiklid on äratanud huvi reformatsiooni mõjutanud naiste vastu tervikuna, on artiklite sari täitnud oma eesmärgi.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Lõpp.)

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 11. osa

Christian Agricola signatuur.

Abielludes oli Mathias Katharinat vannutanud olema emaks vaestele ja põgenikele, selle kohaselt ka Katharina tegutses. Katharina kirjutab: „Abiellumisest alates olen võõrustanud mitmeid suurepäraseid ja õpetatud inimesi nende põgenemisel ja trööstinud neid nagu Jumal on öelnud: „Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!“ (Js 35:3).“
Lisaks põgenike eest hoolitsemisele oli ta ka kirjavahetuses nende kaasadega, keda julgustas oma usus kindlaks jääma. Tulijate hulgas oli mitmeid usuteadlasi, mh Johan Calvin. Hiljem käisid Zellide juures ka mitmed teised teoloogid. 1529. aastal toimunud debatt Lutheri ja Zwingli vahel tõi Strasbourgi samuti mitmeid oma aja mõjukaid reformaatoreid, keda Zellid võõrustasid. Katharina kirjutab: „Sel ajal kui armsad isandad Oecolampadius ja Zwingli siin olid, toimetasin 14 päeva teenijatüdruku rollis ja toitu valmistades.“ Suurt majapidamist aitasid Katharinal toimivana hoida mõned Strasbourgi lesestunud prouad. Lisaks käisid abiks almustest elavad inimesed.
Ajalugu tunneb kristlikku mõtlejat ja kirjutajat, usupõgenike vastuvõtjat ja külalislahket võõrustajat Katharinat ka kui pühendunud haigete, väetite ja surijate eest hoolitsejat. 1641. aasta katku ajal hoolitses ta südikalt paljude Strasbourgi elanike eest, tuues nii mitmedki surma lävelt tagasi, k.a oma abikaasa. Küllap kinnitasid need sündmused tema usku valitud tee õigsusesse – tema roll oli teenida sõna ja teoga.
Katharina valdas sõna nii kirjalikult kui suuliselt. Nii näiteks pidas ta – erinevalt toonastest tavades – 1548. aastal abikaasa matustel jumalagajätukõne. Pärast abikaasa surma kaitses viimase õpetuslikke seisukohti ja enda usulisi veendumusi kirjalikus väitluses Ludwig Rabusega, kes oli Zellide peres kostilisena elanud, hiljem Mathias Zelli ametijärglaseks saanud, kuid aja jooksul reformeeritute vaateid ja tavasid kritiseerima hakanud. Katharina kannatus katkes ning ta asus Rabusega avalikku debatti. Seegi oli oma aja kohta väga julge otsus. Just sellest väitlusest kirjutatu sai kõige märkimisväärsemaks osaks tema kirjalikus loomingus.
Ka leseaastatel jätkas Katharina vaenatud protestantide kaitsmist ja nende eest hoolitsemist. 1561. aastal Katharina, keda Ulrich Zwingli kirjeldas kui inimest, kelles saavad kokku Maarja ja Magdaleena omadused, haigestus ning kutsuti 1562. aastal ajast igavikku. Tema maised säilmed puhkavad abikaasa ja laste säilmete kõrval Strasbourgi kalmistul.
Katharina oli võimekas naine, kes pühendas oma elu evangeelses vaimus teenimisele ja reformaatoriliku õpetuse edasiandmisele ja kinnistamisele. Võrreldes enamiku reformatsiooniaja naistega oli Katharina tegevus erandlik, sest ajastust tulenevalt nähti naise rolli ühiskonnas teistsugusena – tasase, kuuleka ja perekesksena. Katharina on näide naisest, kes ennast neist ühiskondlike tõekspidamiste ja tavade mustrist läbi murdis. Samuti erineb ta mõnest teisest reformatsiooniaja häälekast naisest selle poolest, et tema tegevus ei pälvinud märkimisväärset kriitikat ja ägedat vastuseisu. Tema elulugu on näide sellest, et reformatsiooni levimisel ja kinnistumisel oli oma roll ka naistel ning seda mitte üksnes pere ja majapidamise eest hoolitsejatena, vaid ka sotsiaalse ja ühiskondliku vastutuse kandjatena ning reformaatorlike veendumuste levitajatena sõnas ja kirjas.
Kirjutised:
• Den leydenden Christglaubigen weybern der gemein zů Kentzigen minen mitschwestern in Christo Jesu zů handen (1524)
• Entschuldigung Katharina Schützinn (1524)
• Von Christo Jesu unserem saeligmacher (1534–1536)
• Klag red und ermahnung Catharina Zellin zum volk bey dem grab m: Matheus Zellen pfarer zum münster zu Straßburg (1548)
• Ein Brieff an die gantze Burgerschafft der Statt Straßburg (1557)
• Den Psalmen Misere (1558)

Pirjo Olavitütar Agricola: piiskopi abikaasa ja ema
Ajaloost ei ole palju teada neid juhuseid, kus ühele naisele kingitakse võimalus olla oma elu jooksul piiskopi abikaasa, aga ühtaegu olla ka emaks piiskopile, kuid just nii oli see Pirjo Olavitütrega (Pirjo Olavintytär, Birgitta Olafsdotter, Brigida Olaui), kes oli Soome olulisima reformatsiooniedendaja ja soome kirjakeele looja Mikael Agricola (1510–1557) abikaasa ning Tallinna piiskopi ja Haapsalu administraatori Christian Agricola (1550–1586) ema.

(Järgneb.)

Kristel Engman

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 5. osa

Arengud praeguses maailmas on kiired ja raskesti ennustatavad. Kui mõtleme sündmustele Eestis 2016. aastal, siis tuleb siingi tunnistada, et Maar­jamaal on toimunud mitmeid ootamatuid arenguid, olgu siis tegemist presidendivalimiste või valitsuse vahetumisega. Meedia veskid jahvatavad seejuures halastamatult kõike. Milline on olnud luteri kiriku käekäik ja avalik kuvand peatselt lõppeval aastal?
Aasta kokkuvõtete tegemine seisab veel ees, kuid juba praegu võib öelda, et luteri kirikuga seonduv on olnud võrdlemisi sageli meedias esil, võib-olla isegi eelnenud aastatest enam. Peapiiskopi tuumakas jutlus iseseisvuspäeva jumalateenistusel, reformatsiooni juubeliaasta algus, kõrgetasemeline reformatsioonikongress rahvusraamatukogus ja paljud lokaalsema tähtsusega sündmused üle Eesti on arvatavasti tugevdanud kiriku mõju ning kasvatanud ka mainet.
Samas mõjutavad kiriku kuvandit negatiivselt sellised kaasused nagu Narva Aleksandri kirikuga seonduv segadus, hiljuti EELK Perekeskuse konverentsi järel esile kerkinud küsimus sellest, kuidas lahendada vägivaldses peresuhtes probleeme, või oktoobris ametisse astunud vabariigi presidendi ja kiriku avalik mõttevahetus. Kõigist neist on midagi olulist õppida.
Riigi ja kiriku suhted on Eestis head, töised ja toimivad, kuid avalikkuses kajastatu põhjal võib neist aeg-ajalt jääda äraspidine mulje. Osaliselt just seetõttu, et tasakaalustavat positiivset kipub jääma vajaka. Samas toimub kirikus ja ühiskonnas tervikuna kiriku abil väga palju rõõmustavat. Peame seda oskama ka ise rohkem väärtustada ning vajadusel meedia jaoks sobilikult n-ö pakendada.
Hiljuti kuulsin uudist ühest Suurbritannias loodud ajalehest, mille põhiline eesmärk on luua ja vahendada positiivseid uudiseid – negatiivset on turbulentses maailmas niigi palju. Ehk on see ka võimalik lahendus vahel kiiva kiskuvale kirikuga seotud teemakäsitlusele meie avalikus ruumis. Rohkem positiivseid uudiseid!
Pessimistid võivad siinkohal muidugi ohates nentida, et meediat ju ei huvita hea uudis, üksnes negatiivne müüb. Kui on sisuline ja hea uudis, millel on laialdane ühiskondlik puutumus, siis ületab see ka uudisekünnise. Positiivsed uudised kirikust oleks vastukaaluks ka neile, kes on huvitatud sellest, et kirikul ei oleks rolli Eesti ühiskondlikus elus.
Kirikuelu seest- ja väljastpoolt jälgides jääb kohati mulje, et kulutame palju aega sisemise tasakaalu hoidmisele. Probleemidega tegelemine ei ole nõrkuse tunnus ning on kahtlemata vajalik, kuid kui nende kütkesse jääda, on oht kaotada tähelepanu fookusest see, mis on kiriku tegelik ülesanne – juhtida inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele – sellises maailmas, milles just siin ja praegu elame.

engman_kristel _2010

 

 

 

 

 
Kristel Engman,
kolumnist

Read more Comments Off on Rohkem häid uudiseid!

Mõni aja eest algatas Helsingi piiskopkonna Kallio koguduse õpetaja kampaania, millega kutsuti nädala jooksul iga päev kl 17 helistama Aleppo pommirünnakutes hukkunute mälestuseks kirikukellasid. sellega avaldati sümboolset ja vägivallatut protesti vägivalla ja sõjategevuse vastu Aleppos ja mujal Süürias.
Üleskutsega ühines sadu kirikuid Soomes ja mujal Euroopas, avati ka portaal, kus projektiga liitunud said registreeruda. Peapiiskop Urmas Viil­ma edastas info algatuse kohta EELK vaimulikele ja kogudustele. Teabe edastamise stiil oli neutraalne ja informatiivne. Otsus kampaanias osalemise kohta jäeti koguduste langetada.
Projektiga liitus mitmeid EELK kogudusi. Vaimulike listis avaldasid vaimulikud kampaania ja sellega liitumise kohta arvamust. Need arutelud kinnitasid siinkirjutajale, et meie kirikus ollakse võrdlemisi reserveeritud ja ettevaatlikud algatuste suhtes, millel võib olla mingisugunegi seos sise- või välispoliitikaga. Seda isegi siis, kui küsimuse all on sümboolne toetusavaldus süütult hukkunutele ja hoolimata tõigast, et Süüria puhul on tegemist põlise kristliku maaga, kust on pärit palju meie mõttevarast, nagu tõdes üks arutelus osalenu.
Algatusega seonduval on nii sisuline kui praktiline külg. Viimase osas tuleb kõigepealt mainida, et nii pika kampaania korraldamine võib olla üle jõu käiv ülesanne. Iseäranis kirikutele, kus kellade helistamine ei toimu tehnika abil. Teiseks tekitab kellade helistamine ilma sisulist selgitustööd tegemata pigem segadust. Ettevalmistusteks ei olnud aga selle kampaania puhul Eesti kontekstis aega arvestatud.
Sisuline pool on märksa tõsisem. Esiteks, Süüria puhul on tegemist kristliku maaga, kus on (veel) olemas kristlikud kogukonnad, kes on pikalt kestnud sõja kaaskannatajad ja ohvrid. Nende saatus ei tohiks meid külmaks jätta. Mälestada hukkunuid ja mõelda iga päev süütult hukkuvatele inimestele on midagi, millest me kristlastena ei saa mööda vaadata.
Teiseks, Süürias toimuv mõjutab kogu maailma – ka Eestit. Kolmandaks, see, mis Süürias toimub, ei saa olla aktsepteeritav. Me ei saa sealset sõda hakata pidama normaalsuseks seetõttu, et see kestab juba viis aastat ja lahendust ei ole seni leitud. Põhimõtteliselt sarnane on ju olukord ka meile lähemal Ida-Ukrainas. Mõlema konflikti puhul on üks osapooltest sama. Paraku on ta meie naaber.
Süürias ja Süüriaga toimuv ei ole mitte ainult küsimus sõjapõgenike vastuvõtmisest ja sõja tagajärjel hätta sattunute toetamisest mujal maailmas, vaid see on küsimus sellest, kuidas mõistetakse ja tõlgendatakse rahvusvahelist õigust. Aga see on ka küsimus humaansusest, kristlikust arusaamast ligimesse ja solidaarsusest. Kui praegu palvetame ja toetame neid, kes meie toetust vajavad, on tõenäoline, et vajaduse ilmnedes toetatakse ka meid.

engman_kristel _2010

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
kolumnist

Read more Comments Off on Süüria – kuidas see on meiega seotud?

Möödunud nädalal jõudis Eesti laiema avalikkuse ette teave tunnustatud lavastaja Tiit Ojasoo vägivaldsest käitumisest teatri naisnäitleja suhtes. Teatrijuhi tegu mõisteti avalikult ja laialdaselt hukka. 10. juunil «Aktuaalsele kaamerale» antud intervjuus (nii nagu ka teistes intervjuudes) ütles teatrijuht, et tal on äärmiselt kahju aset leidnud vägivaldse intsidendi pärast, ning lisas, et mitte ainult naistevastane vägivald, vaid igasugune vägivaldne tegu on täiesti vastuvõetamatu. Teatrijuhi kahetsus oli avalik, kas ka siiras, jäägu kahetseja enda südametunnistusele.
Vägivalda – ei füüsilist ega vaimset – ei saa õigustada mitte millegagi. Samas tõi see näide välja, milline on avalikkuse suhtumine hälbelisse käitumisse.
Jääb täielikult nõustuda ajakirjanik Mikk Salu arvamusega Eesti Ekspressis (12.06 «Täna lööd naist, homme reedad kodumaa»), kus ta tõdeb, et vägivallaga seotud teemadel tuleb rääkida ja tuleb teadvustada, sest rääkimine, teadvustamine ja hukka mõistmine toob võrdsuse, vägivalla vähenemise ja üldise turvatunde suurenemise. Kui seda ei tee, siis õigustame ja süvendame probleeme. Oma passiivsusega võime sellisel juhul olla ka ebaõiglase olukorra soodustajad.
Kogu probleemistikus ja avalikus hukkamõistmises on pisut varju jäänud vägivallatseja kinnitus, et ta on kannatajaga leppinud, ehkki (juriidiline) leppemenetlus on veel pooleli. Ojasoo rääkis selles kontekstis ka andestuse olulisusest. Lisaks ühiskondlikule hukkamõistule on just andestus ja leppimine olulised.
Siinkohal meenub paralleelina Tartus märtsi alguses aset leidnud intsident, kus seltskond noormehi peksid väikelapse juuresolekul läbi tema isa, kes noormehi nende huligaanitsemise pärast korrale kutsus. Väga kiiresti leidis seegi kahetsusväärne sündmus avalikku hukkamõistmist ning siseminister tunnustas kannatanut kodanikujulguse ja vapruse eest tänukirjaga.
Mõlemad vahejuhtumid kinnitavad, et ühiskonnas on siiski võrdlemisi laialdane ja küps arusaam sellest, mis on aktsepteeritav ja mis mitte ning et ühiskonnas kehtivad eetika- ja moraalinormid, millest üleastumine on karistatav. Kodaniku jaoks on sellel kahtlemata turvatunnet loov iseloom.
Tartus aset leidnud vägivallajuhtumis oli siinkirjutaja hinnangul erakordne kannataja suhtumine, millest võis välja lugeda andestust vägivallatsejate suhtes. Andestusest ja leppimisest rääkis ka teatrijuht. Ristiinimestena teame, et andestuseta ei ole võimalik elu endisel moel jätkata.
See ei tähenda vägivalla mitte mingilgi kujul õigustamist või aktsepteerimist või seda, et ülekohus ei peaks vastavalt seadustele karistatud saama. Kuid selleks, et konfliktide osapooled saaksid oma eluga edasi minna ja ühiskond sellest midagi taas õppida, on vaja andestust. Muutumine algab ülekohtu tunnistamisest, meeleparandusest ja andestusest. Ristikiriku õpetuse kohaselt on igal kahetseval patusel lootust.

engman_kristel _2010

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Comments Off on Mitte ainult hukkamõistmisest

Hiljuti rääkis Iirimaal elanud tuttav, kuidas pärast 2004. aastal toimunud Euroopa Liidu n-ö suurt laienemisringi saabus Iirimaale hulganisti inimesi Poolast, kes lisaks Iirimaal töötamisele ja elamisele ka sealsed katoliku kirikuga seotud skandaalide tõttu tühjaks jäänud pühakojad täitsid.
Emeriitõpetaja Peep Audova meenutab kogumikus «Usk vabadusse» (2011), kuidas 1970. aastate alguses said paljud etnilised sakslased võimaluse asuda teistest Nõukogude Liidu piirkondadest okupeeritud Eestisse. Nad olid siin hinnatud töötegijad, hoidsid omavahel kokku ning väga paljud nendest olid usklikud: oli baptiste, luterlasi, katoliiklasi ja isegi mennoniite.
Aastaid tagasi pidasin aeg-ajalt Helsingis Alppila kirikus jumalateenistusi sealsetele eestlastele. Olin mõnevõrra üllatunud, avastades, et kena hulgake kirikulistest oli ingeri taustaga – inimesed, kes olid vaimuliku kodu leidnud mitte Soome ja soomekeelsete, vaid eestikeelse koguduse juures.
Küllap on iga kirikuline märganud, et meie kogudused muutuvad üha paljurahvuselisemaks. Tean mitmeid võõrsil elavaid koguduseliikmeid, kelle puhkuse juurde Eestis kuulub alati ka kodukirikus jumalateenistustel osalemine. Nendega koos on ka enamasti välismaalastest abikaasad ning mitmekeelsed ja mitmekultuurilised lapsed. Sageli on ka ristitavad või laulatatavad eri rahvusest.
Ehkki luterlust seostatakse tänapäeva Eestis ennekõike eestlastega, on ka meie kirikutes märgata aina enam teiste rahvuste esindajaid. Meie sisemisjoni tegevus on üha mitmekeelsem ning üsna paljudes kohtades toimuvad jumalateenistused mitmes keeles. See on kõnekas näide globaalsest kristlusest, millel on kahtlemata meie kirikuelu rikastav mõju. On ju ristikirik oma olemuselt üleilmne, rahvus-, riigipiiri-, keelte- ja kultuuriruumiülene kogukond.
Rõõmustav on, et kirikulisi tuleb väljastpoolt juurde. Samas on meie koguduste nimekirjades väga suur hulk neid inimesi, kes on kunagi ristitud ja konfirmeeritud, kuid kellel kogudusega mingil põhjusel praegu tegemist ei ole. See on suur, ent kahjuks sageli kasutamata potentsiaal.
Kipume koguduses sageli vaatama enda ümber olevatele inimestele ja võime märgata, kuidas ühed ja samad inimesed osalevad aktiivselt mitmetes tegevusvaldkondades ning tihti ka väsivad, sest vabatahtlikke «kohustusi» on liiga palju. Samal ajal oleme võib-olla unustanud need, kes meil on samuti olemas, ent kogudusega passiivses suhtes, kui üldse mingisuguses suhtes.
Evangelist Matteuselt võrdpilti laenates on meil rohkesti kasutamata talente. Püha Laurentsius on läinud ajalukku mh sellega, et viis keisri ette oma suurima olemasoleva vara − inimesed. Ka meie päevil pole kiriku suurim vara ja ühtaegu ressurss mitte (kinnis)vara või ühiskondlik positsioon, vaid inimesed.
Tähistame tänavu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 25. aastapäeva. 1991. aasta oli ka luterliku kiriku jaoks mitmes mõttes murranguline. Ent juba mõned aastad enne taasiseseisvumist hakkas ootamatu kiirusega kasvama inimeste huvi oma rahvuse, juurte, kultuuri ja ka kiriku vastu.
Usulise elavnemise protsess algas märksa varem kui poliitiline sula ja laulev revolutsioon, olles mitte ainult nende tagajärg, vaid ka eeldus, on tõdenud ühes artiklis emeriitpeapiiskop Andres Põder. Usuvabadus kui üks demokraatliku ühiskonna põhivabadus muutus samaväärseks teiste õiguste ja vabadustega. Rahvusliku taasärkamise ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise kaudu aitas ka rahvas luterlikul kirikul pärast pikki aastaid ühiskonna äärealadelt liikuda taas ühiskondlike sündmuste keskmesse ja kirikud täitusid rahvaga.
Neid aastaid meenutavad isiklikes ja koguduste fotoalbumites hetkejäädvustused arvukatest ristimistest, suurtest leerirühmadest ning paljude lippude, mälestusmärkide ja -tahvlite ning hoonete pühitsemisest. Impulss murranguks tuli taas mitte niivõrd kiriku seest, kuivõrd väljastpoolt.
Hiljuti hakkasime Haapsalu koguduses tegema ettevalmistusi 1991. aastal leeriõnnistuse saanud leerirühmade kokkutulekuks. Konfirmeeritute nimekirju üle vaadates ja andmeid kaasajastades avastasime, kui palju on ainuüksi ühe aasta jooksul konfirmeeritute hulgas neid, keda me kahjuks väga sageli kirikus või kiriklikel üritustel ei kohta.
Nendega kontakti taasloomiseks ning suhete värskendamiseks kogudusest kaugele jäänud liikmetega pakub nii käesolev kui ka järgnevad (juubeli)aastad ja sündmused sobilikke võimalusi. See on hea võimalus oma talendid kokku koguda ja seeläbi koguduste ellu vajalikku seesmist uuenemist ja värskust tuua. Ecclesia semper reformanda est!

engman_kristel _2010

 

 

 

 

 
Kristel Engman,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Comments Off on Kasutamata talentidest

Mõni aeg tagasi toimunud kristliku lastetöö seminaril tõusis ühe küsimusena teiste seas üles, kuidas kristliku lapsevanemana toimida olukorras, kus lastel on oht oma usulisest kuuluvusest tulenevalt sattuda klassikaaslaste silmis kui just mitte pilkealuseks, siis laste mõtlematute kirjade kommentaaride märklauaks. Usuvabadus ühena kodanike põhivabadustest on meile, täiskasvanutele, demokraatlikus ühiskonnas iseenesestmõistetav. Kuidas aga seletada seda lapsele nii, et see oleks talle arusaadav ja et ta oskaks ennast vajadusel enamasti mõtlematute, ent siiski salvavate kommentaaride eest kaitsta, on ilmselt teema, millega paljud kristlastest vanemad on kokku puutunud.
See on vaid üks näide meie ühiskonna jätkuvast usualasest võhiklikkusest ja religioonide suhtes valitsevatest eelarvamustest. Eelarvamused tuginevad aga sageli vähestel teadmistel ja isiklike kogemuste puudumisel. Olukorras, kus vaid 11% eestlastest ja 38% mitte-eestlastest peab end usklikuks (arvamusuuring «Usust, elust ja usuelust», OÜ Saar Poll, 2015), on see mõneti ka mõistetav. Teisalt kinnitab eelmainitu, kui palju on meil ka luterliku kiriku liikmetena Maarjamaal veel ära teha selleks, et religiooniga seonduvat paremini mõistetaks. Ka meie ühiskonnas on mitmeid religiooniga seotud küsimusi, mis tuleks läbi arutada ja vajadusel selgeks vaielda. Siinkirjutaja jaoks on see ka laiemalt küsimus kristlaste mõjust ja kuvandist meie ühiskonnas.
Suhtekorraldusekspert Aune Past on öelnud, et kuvand on suhteliselt püsiv vaatenurk, mis määrab ära, kuidas inimesest, brändist või organisatsioonist mõeldakse. Kuvand signaliseerib meile kiiresti, kes on kes ja mis on mis. Kuvandi kui sotsiaalse konstruktsiooni muutmine on väga aeganõudev ja keerukas tegevus. Viimast kinnitab muu hulgas tõik, et veel praegugi põhjendatakse rahva ajaloolist võõristust luterliku kiriku suhtes XX sajandi esimesel poolel valitsenud arusaamaga luterlikust kirikust kui härraskirikust. Näib, et see arusaam on visa kaduma vaatamata sellele, et meil on olnud vaba rahvakirik varsti juba 100 aastat.
Jah, minevikku ei saa me muuta. Olevikku ja tuleviku kulgu aga mõjutada küll. Seetõttu on äärmiselt oluline, et me nii kirikuna, koguduseliikmena kui ka üksikkristlasena pidevalt ja kriitiliselt analüüsiksime, millise sõnumi endast avalikkusele anname. Organisatsiooni kuvandit mõjutavad otsustaval määral selle juhid. Selles mõttes oli väga rõõmustav peapiiskopi jutlus vabariigi aastapäeval, mis ühiskonda kõnetas, oli tuumakas ja mõtlemapanev ning leidis vabariigi presidendi, peaministri ja kaitseväe juhataja kõnede kõrval avalikkuses tsiteerimist.
Ajal, mil info leviku kiirus püüab kinni valguskiiruse, on väga oluline küsimus, kuidas ennast ja oma kristlikku identiteeti esile toome ning millise kuvandi seeläbi iseendast ja oma kirikust loome. Oleme kristlastena ja kodanikena kõik rohkem või vähem avaliku elu tegelased, seetõttu on alati ka näiteks sotsiaalmeediasse järjekordset (kiir)postitust tehes oluline läbi mõelda, mida ühe või teise sõnumiga öelda tahan ja millise kuvandi loob see potentsiaalsetele lugejatele. Seejuures ei puuduta info edastamine sageli mitte üksnes postitajat või selles kajastatavat isikut, vaid hoopis laiemat seltskonda: peret, sugulasi, kogudust, kogukonda, kirikut, ametit, mida kantakse, jne. On hea, kui järjekordset kirja koostades, infot edastades või postitust tehes sellele mõtleksime. Sama puudutab ka vaimulike jutlusi, kõnesid ja kõiki teisi avalikke esinemisi. Meediumide rohkus eeldab varasemast suuremat taiplikkust nendega lävimisel, aga ka võimet neid hallata.
Suhtlemisteoreetikud ütlevad, et kanalite kasutamisoskusest on tänapäeval olulisem küsimus, kas meie lugu leiab kuulajaid, kas see on atraktiivne, kas see aitab kaasa meie eesmärkide saavutamisele ning millise kuvandi loob see meist kui suhtlus- ja koostööpartneritest. Kuvand määrab ära viisi, kuidas meist kui organisatsioonist mõeldakse või kuidas sellesse suhtutakse.
Eespool mainitud küsitlusel oli 72% vastanutest nõus või pigem nõus sellega, et kirik ei peaks kaasa minema kõikide ühiskondlike muutustega, vaid jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele. Kristlastele on see üsna selge ootus, mis meie vastutustundliku tegutsemise korral võiks inspireerida ka neid, keda iseloomustavad religioossed eelarvamused. Samal ajal aga peame igaüks toimima parimal viisil ka selle nimel, et meie kuvand oleks usaldusväärne ja laitmatu.

engman_kristel _2010

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Comments Off on Lihtne tekkima, ent raske muuta

Js 52:7–10

Lõppeva aasta sündmused maailmas on iseäranis selgepiiriliselt kinnitanud, et kõik siin toimuv on omavahel seotud, maailm elab alalises muutuses ja rahutuses. Alati kusagil keegi sõdib; kusagil allutatakse rahvaid mõne domineeriva ja vägivaldse grupi tahtele; on need, kes põgenevad kodust, jättes maha senise elu ja unistused, selleks et enda ja oma lähikondsete elu päästa või elujärge parandada. Ka prohvet Jesaja päevil olid ajad rahutud: Iisraeli naaberriigid sõlmisid oma hiilgeaegu nautiva võimsa Assüüriaga sõjalisi lepinguid, et ennast viimase eest kaitsta.
Jesaja oli selliste lepingute vastu, nähes nende sõlmimises märki sellest, et inimesed loodavad üksteisele ja iseendale rohkem kui Jumalale. Ainus leping, mis Jesaja jaoks näib olevat vajalik, on leping, mille Jahve on sõlminud oma rahvaga (Km 6:24). Nii kutsus ta inimesi meeleparandusele ning usaldama üksnes ja ainult Jumalat. Prohveti jaoks on usk kogu elu ja kestmise vundament. «Kui te ei usu, siis te ei püsi,» tõdeb ta (Js 7:9). Nagu Iisrael on pidanud oma ajaloo ja kannatuste kaudu õppima, et Jumalat saab ja tuleb usaldada, on see ka teiste rahvastega, veelgi enam aga üksikisikutega. Õppides Jumalat usaldama, oleme võimelised elama rahus nii iseenda kui teistega.
Rahust räägitakse iseäranis jõuluajal (tihti vastandades seda jõuludele eelnevale n-ö jõulustressile) palju, kuid selle teoks elamine on retoorikast oluliselt raskem. Küsimus on ennekõike selles, kuidas mitte kaasa minna jõulude välise külje rõhutamisega. Kõige selle «jõulukiire» keskel rääkida jõulurahust tundub omamoodi anakronistlik. See on kiire, mille oleme ise loonud, ja paraku oleme ise ka selle ohvrid.
Jah, jõulud ja jõulurahu aeg on küll üks periood aastast, kuid jõulurahu pole siiski mitte teatud ajaks manatav emotsionaalne meeleseisund ja kokkulepe hoida jõuluajal tüliküsimustes n-ö madalat profiili, olla lahked ja rahulikud, vaid rahu on alaline olemise viis ja kristlase pidev meeleseisund. Igasugune rahu algab inimese ja Jumala vahelisest rahust. Piibel kinnitab, et rahu on võimalik üksnes ja ainult siis, kui inimene elab õiges vahekorras Jumalaga. Seda kuulutada on lihtne, kuid praktikas toimimiseks on vaja sageli iseendale meeldetuletamist ja enese kokkuvõtmist, sageli ka muudatuste tegemist.
Rahu on mitmetasandiline ja kõikehõlmav mõiste, ülim hüve ja ideaal, millest inimpõlved on unistanud ja selle poole püüelnud, aga seda paraku ikka ja jälle rikkunud. Olgu siis tegemist meie seesmise rahuga või riikide ja rahvaste, religioonide ja poliitiliste kordade vahelise rahumeelse läbikäimisega. Rahvad ja riigid ning neid ühendavad rahvusvahelised organisatsioonid otsivad pidevalt võimalusi rahu loomiseks ja kindlustamiseks, kasutades vahenditena rahvusvahelisi kokkuleppeid ja nendest kokkulepetest kinnipidamise järele valvamist, õigusriikluse, inimeste põhivabaduste ja inimõiguste tagamist ja edendamist, vägivalla, ebaõigluse ja diskrimineerimise lõpetamist, inimtegevuse tagajärjel toimuvate kliimamuutuste eest ühist vastutuse kandmist. Nõnda ei ole rahu mitte üksnes sõja puudumine, vaid tähendab ka näiteks toimivat riiki, tugevaid peresid, vastutustundlikke kodanikke, elujõulist rahvast, hoolimist iseendast ja ligimesest.
Kipume ootama ikka paremaid aegu, tihti märkamata, et need on juba seljataha jäänud. Ka jõulude puhul on oluline, et me ei laseks kõige välise taustal prohvetite kuulutustel Messia tulekust ja evangeeliumidest Kristuse sünni kohta enesest mööda libiseda. Need on evangeeliumina mõeldud kogu maailma rahvastele ja kõigi aegade inimestele. Jumal ilmutab end vastavalt vastuvõtja võimele. Sõna sai lihaks ja elas inimeste keskel, ütleb esimese jõulupüha evangeeliumitekst. Rahuvürsti sünd on märk sellest, et Jumal pole oma rahvast ja iga selle liiget unustanud. Igaüks loeb, igaüks läheb korda. Sina ja mina.
Selle tunnistamine, et oleme igaüks isiklikult saanud Jumalalt midagi väga erilist, toob meie ellu kindlustunde ja rahu. Nii on rahu ka Kristuse sünnipüha keskne teema. Kristlastena saame olla rahu eestkõnelejad ja selle ellurakendajad. Samas võime loota ka rahututel aegadel sellele, et kui Jumal on juba kord inimese ellu tulnud, tähendab see muutusi, mis väljenduvad ka rõõmus ja rahus ning mitte üksnes jõuluajal.
Rahu ja sellest lähtuv rõõm on erilised Jumala annid, neil ei ole võrdset inimlike andide hulgas. Olles jõuludest lähtuva rõõmu ja rahu tänulikeks vastuvõtjateks ja edasikandjateks, ei ole jõulud meile enam lühiajaline rahuaeg, vaid selles on kogu pideva uuenemise alus, mis kannab meid tänasest homsesse ja sealt edasi. Siis võime ka loota, et oleme kord nende hulgas, kes saavad näha Jumala päästet, nagu tõotab prohvet Jesaja. Aamen.

engman_kristel _2010

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
EELK vikaarõpetaja

Read more Comments Off on Pax et bonum!