Pea pool paastuajast on möödas. Jätkuvad valimisjärgsed koalitsiooni moodustamise konsultatsioonid Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa vahel. Punastest joontest on saanud tühjad südamed ning ühiskonnas seninägematult palju usaldamatust ja pingeid. Kõike seda justkui märkamata edeneb kevad – Emajõgi embab jõuliselt ülikoolilinna, sinililled otsivad päikest ja luigepaarid on tagasi. Varjusurmas olnud loodus ärkab ja liigub tärgates ühes meiega ülestõusmishommiku suunas.
„Tõest ja õigusest“ on kirjutatud palju ja põhjusega, ent tahaksin tähelepanu juhtida ka ühele teisele kultuurisündmusele – juba terve aasta on teatris Vanemuine etendatud Karl Laumetsa lavastatud „Kalevipoega“. Kui keskkooli ajal lugesin eepost, siis mäletan seda isevoolavat, justkui kevadvete voogude lummust, mis mind haaras ja ühe hooga teose läbi lugema pani, ehkki kohustuslikud olid meile vaid mõned peatükid.
Hoiatada tuleb, et etendus „Kalevipoeg“, mis oma lavakeeles kannab moodsa teatri elemente ja on tekstilt 100% regivärsiline, kuulub nende lavateoste hulka, mida jumaldatakse või vihatakse. Sellest andsid tunnistust vaheaegadel lahkuvad nördinud teatrilised ja jääjate rahulolevad ilmed. Paastuaja kaemuseks oma rahva olemusest sai lavastusest aga palju ainest.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Paastuaeg koos Kalevipojaga

Anna_prügi_1Pühapäeval, 24. märtsil andis Järva praostkonnas tegutsev Anna kogudus Facebooki lehel teada, et on juhtunud kahetsusväärne lugu. Nimelt on Anna kiriku juures oleva surnuaia biojäätmete prügikonteinerisse toodud suures mahus ehitusjäätmeid. Kalmistu kuulub kogudusele, ent prügivedu finantseerib Paide linn.
Anna koguduse juhatuse esimees Peep Heinaste ütles Eesti Kirikule, et tegemist polnud esimese sarnase juhtumiga, ent siiani pole kogus nii suur olnud. „Sellist kogust ehitusprügi ei too käru või sõiduautoga, selleks pidi kasutatama ilmselt väiksemat kastiga autot,“ ütles ta nördinult.
Esmaspäeval käis koguduse hooldajaõpetaja Lea Heinaste koos Paide linna keskkonnaspetsialistiga olukorda kohapeal üle vaatamas. Ta ütles, et probleemi avastades jäi ta täiesti tummaks: „See on väga kurb lugu. Ei mäleta, et isegi nõukogude ajal oleks keegi surnuaia prügikasti selliselt ära kasutanud. Varem on toodud televiisoreid, riideid, nuge-kahvleid … Surnuaeda võiks ju siiski pühaks pidada!“ Ta lisas, et inimesed ilmselt ei tea, et Anna külas on võimalik tasuta ehitusjäätmeid ära anda. OÜ Scanwastes võetakse vastu erinevaid ehitus-, lammutus-, tootmisjäätmeid (puit, metall, kile, plast, papp ja paber), autorehve, kivimeid. Praegu on nimetatud firma lubanud tasuta jäätmed surnuaia prügikastist ära viia.
Lõpetuseks ütles õpetaja Heinaste: „Mis tehtud, see tehtud, ent tahaksin, et sellist asja enam ei juhtuks!“
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Kahetsusväärne juhtum Annas

Rahusooviga Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimuval jumalateenistusel innustavad vaimulikud õed üksteist jätkama valitud teed. Endel Apsalon

Ühenduse Naised Teoloogias korraldusel toimus 7.–8. septembrini Tallinnas metodisti kiriku ruumides rahvusvaheline konverents „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni EELK-s ja 500 aastat reformatsiooni“.

Konverentsi jumalateenistusel Tallinna toomkirikus kõndis pidulikus protsessioonis koos peapiiskop Urmas Viilma, piiskoppide Einar Soone, Tiit Salumäe ja Joel Luhametsaga ning toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkruga 21 naisvaimulikku ehk pea pooled meie kirikus ordineeritud naistest (EELK kodulehe andmeil praegu 44). Lisaks teenisid kaasa assessor Kadri Eliisabet Põder ja Ühenduse Naised Teoloogias esimees prof Anne Kull.
Jutluses meenutas peapiiskop Viilma meie kiriku esimese naisvaimuliku Laine Villenthali ordinatsioonijumalateenistust 16. novembril 1967: „Kell 18.30 pärast jumalateenistuse algusliturgiat ja ordinatsiooni tõusis Laine Villenthal, Piibel käes, siia Tallinna toomkiriku kantslisse. Ta alustas oma jutlust sõnadega: „Ainult Jeesuse Kristuse armust seisan mina siin!““
Väga hästi korraldatud sisukail konverentsipäevil jäi kõlama seesama sõnum: naiste ordinatsioon pole naisõigusluse teema, sest kellelgi pole õigust ordinatsiooni nõuda; see on Jumala arm ja eriline kingitus ühtviisi nii naistele kui ka meestele.

Rahvusvaheline osalejate ring
Konverentsi tervitasid Eesti Metodisti Kiriku superintendent Taavi Hollman ja võrdõigusvolinik Liisa Pakosta. Ette loeti siseminister Andres Anvelti tervitus, milles ta tunnustas luterliku kiriku poole sajandi tagust otsustuskindlust, mis on läbinud viiekümneaastase tuleproovi.
Osalejaid oli konverentsil umbes sada, nende seas külalisi Soomest, Rootsist, Suurbritanniast, Saksamaalt, Norrast, Ungarist, Poolast ja Lätist. Silmapaistvalt palju oli kohal õppejõude Tartu ülikooli usuteaduskonnast ja usuteaduse instituudist.
Kõrgetest ametikandjatest tegid osavõtu ja ettekannete pidamisega au Rootsi Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop dr Antje Jackelén ja pärast jumalateenistust peapiiskop Viilmalt EELK Teeneteristi I järgu vastu võtnud Ungari Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop dr Tamás Fabiny. Peapiiskop Ja­ckelén kõneles inspireerivalt reformatsioonist ja sellega kaasnevast vastutusest, kasutades märksõnu haridus, vabadus, hirm, mõistmine ja lootus.
Sündmusele lisas pidulikkust esimese päeva lõpul toimunud pidulik õhtusöök koos elava muusikaga. Lauakõne „Toolist ja troonist“ pidas praegu ametis olevatest naisvaimulikest kõige pikema ordinatsioonistaažiga Haljala koguduse õpetaja Margit Nirgi.

Mis anda tänuks?
Kahel päeval peeti 11 ettekannet ja toimus arutlusring, kus jagati eri riikide kogemusi naiste ordineerimisest. Näiteks ordineeriti naine vaimulikuks Rootsis 1958. aastal, ent Soomes alles 21 aastat hiljem (1988) kui Eestis. Läti esindaja tutvustas eelmisel aastal Läti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukogul vastu võetud põhikirja muudatust, mille järgi saavad vaimulikku ametisse üksnes mehed.
Konverents andis hea ülevaate naiste ordineerimise ajaloolisest kujunemisest ning teoloogilistest poolt- ja vastuargumentidest ja ärgitas olevat jätkuvas Püha Vaimu tegutsemises mõtestama. Liigutav oli näha Albert Soosaare poolt käsikaameraga filmitud ülevaadet Laine Villenthali introduktsiooni jumalateenistusest Pindi kirikus.
Kuulates konverentsil osalejate muljeid kerkisid esile enam puudutanud ettekanded: prof Priit Rohtmetsa „Teekond naiste ordinatsioonini Eestis“, õp Anne Burghardti „Naiste ordinatsiooni käsitlemisest oikumeeniliste dialoogide raames“ ja dr Ain Riistani „Naiste ordinatsioon ja Uus Testament: mida tekst tähendas ja mida tekst tähendab?“. Laiem huviliste ring saab konverentsi hästi argumenteeritud ja erinevaid vaatenurki haaravatest ettekannetest osa veebilehe „Kirik ja teoloogia“ vahendusel.
Kokkuvõtteks tahaksin jagada Kõpu koguduse õp Hedi Vilumaa tsiteeritud kirja Laine Villenthalilt 2005. aastast: „Ammuks see oli, kui seisin jutlustajana üksi meeste hulga keskel ja ordinatsioon oli mõeldamatu sündmus. Lausa uskumatu, kui kiiresti on kasvanud naisõpetajate ja -diakonite arv. Mis tuleks küll selle tänuks anda?“
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Jumala arm ja eriline kingitus

Peapiiskop Urmas Viilma kinnitab Eesti kirikule, et ei lähtu vaimuliku ametikoha täitmise puhul kandideeriva isiku soost. Kätlin Liimets

Peapiiskop Urmas Viilma, millised on muljed konverentsist?
Urmas Viilma: Väga positiivsed. Ettekanded on olnud väga sisukad. Meeldib, et pole tegeldud n-ö lahtisest uksest sissemurdmisega ehk teadvustatakse, et elame, tegutseme, töötame kirikus, kus on 50 aastat naisi ordineeritud. Vaidlust, kas naisi peaks üldse ordineerima, esile ei kerkinud.

Eelmises Eesti Kirikus kirjutas õpetaja Kristel Engman, et tema hinnangul on naissoost vaimulikud meie kiriku juhtimistasanditel selgelt alaesindatud.
Suhtlesin Kristel Engmaniga sel teemal. Kui tahame, et ei räägitaks mees- ja naisvaimulikest, siis tegelikult ei saa ka selliselt küsimust püstitada. Konsistooriumis on kaks naissoost liiget. Seega – soopõhine lähenemine on minetatud. Täna on meil ordineerimata naisteoloog kirikuvalitsuse liige. Kas ordineeritud teoloog on kraad kangem kui ordineerimata teoloog? Meil ei ole luterliku käsitluse kohaselt vaimulikku seisust, mis muudab ordineeritud isikud paremateks ilmikutest.
Julgen väita, et pole lähtunud oma valikuis soost. Ei tea ka, et emeriitpeapiiskop Andres Põder oleks seda teinud. Meil on ametikohtade täitmise puhul muud kriteeriumid. Piiskopi puhul on nõue, et peab olema 15 aastat preestrina teeninud, praosti ja assessori puhul seitse aastat. Nõnda ei kvalifitseeru ka suur osa mehi. Esmased kriteeriumid valikuid tehes on ikka pädevus, kogemus, isiksuseomadused, koostöövalmidus, laiema toetuse olemasolu ja palju muud.
Juba kaks aastat tagasi ütlesin, et ei soovi rohkem rääkida nais- ja meeskirikuõpetajatest, vaid vaimulikkonnast, ja minu jaoks on kõik võrdsed. Sellest lähtuvalt on loomulik, kui ühel hetkel on ka naispraoste, -assessoreid ja võib-olla ühel päeval ka naispiiskoppe ja -peapiiskop. Ent see peab olema loomulik asjade käik, mitte kalkuleeritud kvoodipoliitika või sugude võrdõiguslikkuse küsimus.

Ütlesid kaks aastat tagasi, et töötasid põhjalikult naiste ordinatsiooni teema läbi. Milline on sinu jaoks kõige tugevam argument naiste ordinatsiooni toetuseks?
Ain Riistani ettekanne kirjeldas väga täpselt protsessi, mille läbisin. Meeldis, et dr Riistan jõudis tõdemuseni, et peame tähtsustama ka praegu Püha Vaimu tööd meie kirikus. Naiste ordinatsiooni pooldamine oli minu jaoks usuotsus. Minu ees oli mitmeid teoloogilisi argumente, mis toetasid naiste ordinatsiooni, ja teisalt neid, mis olid vastu. Kui mõlemal poolel on piiblipõhised argumendid, siis ühel momendil pead palves ja järeldustes lootma Jumala peale ning tegema otsuse, mis on kirikule parim.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Otsus, mis on kirikule parim

Rakvere vastavatud erivajadustega inimeste töökeskuse tegelustoas valmistatakse parajasti pakendeid kauplusele Väike Ingel. Esiplaanil õdedest keskuse kliendid Margit ja Merike Rosenberg. Taamal tegevusjuhendaja Maie Sild ja koguduse õpetaja Tauno Toompuu. Kätlin Liimets

10. veebruaril õnnistas peapiiskop Urmas Viilma Rakvere Kolmainu koguduse pastoraadi keldrikorrusel erivajadustega inimestele töökeskuse. Sellist keskust pole siiani meie koguduste juures olnud.

Praegu koguduse vabatahtlike õlule toetuv keskus on avatud kaks korda nädalas: kolmapäeviti ja reedeti. Õnnistamisjärgsel kolmapäeval töökeskusesse sisenedes on esimeseks uudistatavaks ruumiks päikesepoolne tekstiilituba. Seal on oma koha leidnud Puuetega Inimeste Koja annetatud kangasteljed, millel pooleliolev vaip ootamas tööjätku. Lisaks on laudadel õmblusmasinad, riiulitel rõõmsavärvilised lõngakerad ja seintel Enri Pahapilli maalid.
Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu juhatab mind edasi puutööruumi, mille seinad ootamas veel siseviimistlust. Keskuse tegelustoas õpetab ainuke erialase ettevalmistusega vabatahtlik tegevusjuhendaja Maie Sild kolmele külastajale pakkekottide valmistamist, mis on kaupluse Väike Ingel tellimus.
Töökeskus, mida külastab praegu 12–15 inimest, on alles leidmas endale koostööpartnereid ja iga jõukohane tellimus on teretulnud. Näiteks valmistutakse hauahooldusteenuse pakkumiseks kevadel ja suvel soovitakse valminud käsitööd müüa Rakvere linnapäevadel.

Keskuse loomise eellugu
2010. aastal alustas Rakvere koguduse juures tegevust tolleaegse Koeru koguduse abiõpetaja Elve Benderi initsiatiivil liikumise „Usk ja valgus“ rühm. Prantsusmaalt alguse saanud kristlik liikumine on mõeldud vaimupuuetega noortele.
„See on töö, kus igasugused maskid, tiitlid, ametid ei loe – need võib rahumeeli maha jätta. Mida lihtsam oled, seda parem. Meie väike meeskond on sellest rõõmu tundnud ja nõnda on see valdkond arenenud,“ rääkis õpetaja Toompuu. Talle meeldib filosoofiline lähenemine, et ühiskonnas hästi hakkama saavad inimesed vajavad neid, keda aidata, et säilitada inimlikkus, siirus ja elu ehedus.
Rakvere kogudus soovib, et pastoraadis tegutsev töökeskus oleks käepikendus kogukonda. Mõeldakse suurelt: arhitekt Fredi Tompsi projekti järgi rajatakse tulevikus järgmisele korrusele klientidele korterid ja ülemisele korrusele hostel, mis samuti pakuks võimalust töökohtadeks intellektipuudega inimestele.
Keskust on vaja, sest vaimupuudega inimesed pole tööturul nii konkurentsivõimelised. Vajatakse kohta, kus end teostada. Mõnele võib see saada tööturule sisenemise vaheetapiks, kus harjutada turvalises keskkonnas distsipliini ja õppida mingi oskus selgeks. Üks keskuse külastajatest on näiteks koostöös kogudusega saanud tööle kauplusesse Sõbralt Sõbrale.

Majanduslik toimetulek
„Majanduslik toimetulek on kõige suurem väljakutse. Tahame nii toimida, et poleks välisest toetusest sõltuvad, vaid saaksime ise hakkama,“ räägib Toompuu. Ruumi ehituseks kulunud 64 000 eurost pool saadi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, teise poole pani kogudus. Projekti juhtis koguduse juhatuse aseesimees Eero Kadarik.
Praegu toimub tegevus vabatahtlikkuse alusel. Kogudus katab ruumide ülalpidamise kulud ning soovib, et töökeskus areneks isemajandavaks ja klientide töö saaks tasustatud. Jätkuvalt otsitakse võimalusi, et teha koostööd töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Rakvere kogudus avas töökeskuse

Kolmeaastase koostöö tulemusena sai Muhu pastoraat uue katuse. Inna Ligi

Jaanuaris lõppesid Muhu pastoraadi peahoone katuse umbes 76 000 eurot maksnud restaureerimistööd. Projekti juhiks oli Muhu Pärandikooli vedav Inna Ligi. Töid tegi OÜ Kehte.

185 aastat tagasi valminud pastoraat võõrandati nõukogude ajal ja seal tegutses kool. Kooli laienedes jäid hoonesse söökla ja tööõpetuse ruumid, kuni maja tagastati kogudusele. Hooldajaõpetaja Hannes Nelise sõnul oli seal talvekirik, kuni maja kooliga ühendatud küttesüsteemist eraldati ja kütmata ruume polnud enam võimalik kasutada.
Koguduse juhatuse esimees Mari Luup nendib, et väikesel maakogudusel on majanduslikult raske üksi pastoraati taastada ning kui 2013. aastal Muhu juurtega ja kunstiakadeemias restaureerimiskoolituse lõpetanud Inna Ligi pöördus sooviga päästa kirikumõis, et rajada paik, kus jagada nõu ehitismälestiste omanikele, oldi plaaniga päri. „Kogudusele on ruume vaja, ent soovime, et maja oleks kogukonnale avatud,“ ütles Luup.
Nõnda käivituski 2013. aastal Muhu koguduse ja kodanikualgatusena sündinud koostööprojekt MTÜ Muhu Pärandikool, mille esmaeesmärgiks seati Muhu pastoraadi hoonestuse ja selle ümbruse korrastamine ning taastutvustamine erinevate õpitubade ja tegevuste kaudu. Kogukonda ühendanud katuseehitusse andsid oma rahalise panuse kogudus, muinsuskaitse, Muhu vald, Leaderi projekti toetusprogramm ja eraisikud.
„Nimeliste katusekivide ostmine oli kõige olulisem asi projektis. Igaüks, kes soovis, võis endale soetada isikliku katusekivi. Kõige meeldejäävamad hetked olidki need, kui katusekivid pühendati oma lastele, lastelastele, igavikku lahkunud esivanematele või lihtsalt kodule. On teada ka pühendus tulevasele lapsele,“ jagas Inna Ligi.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Muhu pastoraadi uus hingamine

Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmik ei pea end ei liberaaliks ega konservatiiviks. Kätlin Liimets

Tartu ülikooli peahoones tegutsevat, 1991. aastal taasavatud usuteaduskonda on ikka iseloomustanud asjassepühendunute väike pädev seltskond ja koduselt sõbralik õhkkond.

Mullu novembris valiti usuteaduskonna uueks juhatajaks Vana Testamendi (VT) ja semitistika õppejõud dr Urmas Nõmmik (41). Erakordne on see sündmus selles mõttes, et esmakordselt juhib teaduskonda inimene, kes on taasavatud teaduskonna kasvandik, olles kolmanda lennu vilistlane.

Oled tänaseks (09.01. – K. L.) olnud ametis nädala. Kuidas hommikuti ärkad: kas helge ja teotahtelisena või pigem murelikult?
Kui nii küsid, siis on see teotahteline mure.

Kuidas hindad usuteaduskonna olevikku?
Seis on väga hea, kuigi muretseme ja kurdame nii omavahel kui ka avalikult. Kui võrrelda 20 aasta taguse ajaga, siis on meil näiteks praegu korralik raamatukogu kasutada. Seega Tartus on võimalik päriselt teadust teha. Lisaks on tekkinud arvestatav hulk doktorikraadiga teolooge.

Millised on hetkel valupunktid?
Üleüldine foon ühiskonnas ja eriti otsustajate hulgas on selline, et humanitaarid peavad kogu aeg oma eksistentsi tõestama. See takistab tegelemast asjade sisuga ja mõjutab ka rahastamist. Kogu kõrghariduse ja teaduse rahastamine on olnud viimased 10–15 aastat paraku kaldu loodusteaduste suunas.

Kas sul on plaanis uuendusi?
Ei ole suuri muudatusi plaanis, eelmised juhid on olnud väga head. Riho Altnurme aegne juhtimine oli stabiilne ja usuteaduskond on oma koha ülikoolis leidnud. Viimase aasta jooksul tegi eelkäija Tõnu Lehtsaar väga palju, et me ülikooli uues struktuuris ennast positsioneeriksime. On hea siit jätkata.
Praegu on käsil õppekavade muutmine, mis on lakkamatu protsess. Viimasel ajal tegeleme ka oma identiteedi selgema sõnastamisega.

Milline on usuteaduskonna identiteet?
Oleme päris mitmes mõttes sillaehitajad. Ehitame silda kirikute, erinevate usundite, ühiskonna ja akadeemia vahel, samuti kristlike kirikute ja teiste usundite vahel, ka kristliku teoloogia ja kaasaegse teoreetilisema religiooniuurimise vahel, teooria ja praktika vahel.

Usuteaduskonnas on kaks õppesuunda: teoloogia ja religiooniuuringud. Teoloogia on järjest kahanevas positsioonis olnud. Kuidas edasi?
Ei ole siin pessimistlik. Mulje on kiire tekkima, kuna üliõpilaskond on teatud nägu. Bakalaureuseastmesse tullakse peaaegu eranditult otse gümnaasiumist ja vähe on neid, kes kohe alguses ütlevad, et tahavad õppida kristlikku teoloogiat. Aja jooksul muidugi nii mõnedki spetsialiseeruvad just sellele. Sõnastaksin nii: õppejõudude ja teadustöö poolest ei ole teoloogia tagasitõmbuvas positsioonis.

Reaalteadustes tõstavad järjest pead võõrkeelsed loengud ja teadustööd. Kuidas on olukord usuteaduskonnas?
Oluline on eluterve tasakaal. Ingliskeelsete kursuste arv küll kasvab, doktoritööde puhul ka kindlasti inglise keel domineerib üha rohkem, ent on näiteks ka saksa keelt ja loomulikult eesti keelt. Peame olema ühe jalaga Eestis, andma ühiskonnale maksimumi, ja teisega rahvusvahelisel tasandil. Ka siin tuleb silda ehitada.

Kas sinu akadeemiline tegevus jääb nüüd mõneks ajaks tagaplaanile?
Hinnaalandust ei tule. Lõpetasin just habilitatsioonimonograafia – see on kirjastamiseks vastu võetud. Raamatuprojekte on töös kolm. Olen järgnevad kolm aastat ka jätkuvalt tihedalt seotud Helsingi ülikooli usuteaduskonna tippkeskusega.

Sinu uurimisteemad on olnud psalmid ja Iiobi raamat ehk VT tarkusekirjandus ja poeesia. Kuidas selline huvi tekkis?
Usuteaduskonda tulin õppima paganana, keda religioossed küsimused huvitasid. Õppimise ajal, tol ajal oli õppekava väga selgelt protestantlik-teoloogiline, sai selgeks, et seda materjali ei omanda ilma isikliku Jumala-suhteta. Pealegi isiklik suhe oli juba tekkimas niikuinii. Nõnda tuli ka kolmandal kursusel õppides loomulikuna ristimine ja leeritamine.
VT tuli huvisfääri enam-vähem samal ajal. Hakkasin tegelema Uku Masingu pärandiga. Bakalaureusetöö teema oli Masingu magistritöö deemonliku Jumala aspekti analüüs. Eelkõige tegeles Masing aga just Iiobi raamatuga.
Tekkis ka kontakt külalisõppejõu prof Otto Kaiseriga, kellest sai minu magistri- ja doktoritöö juhendaja. See suhe õpetajaga oli väga tugev. Kaiser ei ole ainult vanatestamentlane, vaid teoloog kõige paremas mõttes, ka väga tugev süstemaatika tundja. Vaimne side temaga on siiani tugev.
Kindlasti tuleb nimetada ka prof Kalle Kasemaa mõju. Tema loengud olid omal ajal kõige huvitavamate hulgas. Lisaks on ta laia horisondiga tõlkijana olnud mulle algusest peale eeskujuks.

Eelmise aasta suurel reedel kirjutasid veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia, et keskajal võtsid Kristuse kannatuste ja surma kujutajad üle jooni Iiobi ikonograafiast. Kas Iio­bil kui VT kannatava inimese prototüübil on olnud osa sinu usulises arengus? On see viinud sind kannatava Kristuseni?
See on dialektika, mida on väga raske sõnastada. Mulle on ette heidetud, et rõhutan rohkem võidukat ja ülestõusnud Kristust. Minu jaoks on olnud oluline tasakaal eksistentsiaalsete ja religioossete küsimuste käes vaevleva Iiobi ja lahenduse ehk Kristuse vahel.
On ju ka olemas nn VT evangeelium, millest on kirjutanud näiteks Masing. Mõlemas, nii Vanas kui ka Uues Testamendis on olemas nii vihane kui ka armastav Jumal. Iiobi raamatust leiame eksistentsiaalsed-religioossed probleemid, aga samas viidatakse seal ka lunastusele. Seda on raske sõnastada. See on pigem läbitundmise ja läbikannatamise teema. Kristuse sündmuse puhul on ju ka mõlemad aspektid: on kannatus, absoluutne alandus ja tuhast tõusmine.

Kannatus ja tuhast tõusmine. Iiobi raamatus öeldakse: Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud. Kas need on ka sinu isiklikud teemad olnud?
Olen hakanud rääkima ennetavast või profülaktilisest kannatusest. Üha rohkem meeldib mulle rollimäng, eriti teoloogias ja religiooniuuringutes. See on valdkond, kus meil on tulevikus võimalus palju rohkem ära teha. Siinses elus ei pääse kannatustest, ent on võimalik kannatust ette reflekteerida ja seeläbi olla tugevam.
Paratamatuse mõtestamine on viinud nende uurimisteemadeni. Kõik ei ole elus ette määratud, on ka juhust. Olen hakanud mõtlema, kas tänapäeva misjoni strateegiates ei peaks olema esikohal just Iiobi, Koguja ja Õpetussõnade raamatud, mida lugedes inimene mõistab, et tema eksistentsiaalsed küsimused pole midagi uut, need on saatnud inimesi läbi aastatuhandete. Ent nendega ei pea piirduma, on võimalik astuda samm edasi ja jõuda evangeeliumi vastuseni.

Oled pool aastat aidanud teenida EELK Tamsalu kogudust. Kas see oli raske otsus või on vaimuliku kutsumus sinus olemas?
Tamsalu kogudus vajas abi. Olen vaimuliku töö üle rohkem kui 20 aastat mõtelnud. See kutse on väga selgelt olemas, et kirikus oma panus anda, aga paljudel pragmaatilistel põhjustel ei ole saanud seda teostada. Nüüd oli mitme asjaolu kokkusattumine see, et ütlesin oma jah-sõna.

Iiobi raamatus on olulised kõned, sealhulgas Jumalaga. Millisel viisil sina kõneled või Jumal sind kõnetab?
Rääkides üliõpilastega ilmutusest, alustan taipamise küsimusest. Kõige lihtsamal kombel saab taipamist seletada anekdoodi näitega. Anekdoot on lugu, kus midagi olulist jäetakse rääkimata ja selle avaldamine lõpus tekitab ootamatuse efekti ja taipamise ning erilise rõõmu sellest.
Selline taipamine ja suuremgi on, Jumal tänatud, olnud minu elus pidevalt olemas. Ka palvetamisel, jumalateenistusel osalemisel, armulaual käimisel või nüüd ka jumalateenistuse läbiviimisel tekkiv efekt on jumalikuga sidepidamise viis.

Kuhu paigutad end teoloogilises mõtlemises. See on huvitav, kuidas sa VT eksegeedina oled jõudnud kasvõi nende seisukohtadeni, mida partnerlusseaduse diskussioonis 2014. aastal väljendasid.
Minu jaoks pole olemas liberaalset või konservatiivset teoloogiat. On väga radikaalse sõnumiga evangeelium, Pauluse terane selle radikaalsuse kohandamine ja VT evangeelium. Need annavad tulemuseks palju üldisema ja põhilisema küsimuse: milline on Piibli lugemise meetod? See on olulisem kui tulemus, milleni jõuame, sest Piibli lugemine ja tõlgendamine on lõppematu protsess. Peame seda tegema iga päev.

Millisena näed teoloogide rolli Eesti ühiskonnas ja mis võiksid olla need teoloogilised teemad, mis vajaksid ühiskondlikku diskussiooni?
Kuna meil on juba sadu õppinud teolooge, siis on nende roll olulisem, kui ühiskond seda tunnistab. Presidendi kirikus käimise dilemmaga kerkis üles kõrvalteema, mis mitmes mõttes võiks olla peateema. Levinud on arusaam, et usk on inimese isiklik asi. Leian, et teoloogid ei tohiks leppida selle väitega. Ma ei tea isiklikku usku, tean küll enesearendamise kunste, millel on religioossed juured. Paratamatult usk väljendub inimestevahelistes suhetes.
Näiteks jumalateenistusel kirikus. On kogudus, mis on kokku tulnud, teeb ühte asja, kummardab ühte Jumalat, ütleb ühte apostlikku usutunnistust – kas see on isiklik asi? Veel selgemaks võiks ühiskonna jaoks saada usu sotsiaalne-kollektiivne iseloom siis, kui räägime näiteks kasvõi supiköögist. Kui kogudus teeb supiköögi, siis mis mõttes see on isiklik?

Uus piiblitõlge on sulle südameasi.
Eesmärk pole lihtsalt uus piiblitõlge, mis minu meelest on Eesti ühiskonnale lati alt läbi jooksmine, vaid laiem lakkamatu piiblitõlkimine koos tõlgendamisega. See oleks Eesti ühiskonnale kohane.

Kuidas sa ennast laed, hingad oma tööst?
Vahetan konteksti, see aitab ühe hooga pidevalt asju teha. On nauditav, et elan Tartust 100 kilomeetrit eemal Tamsalu lähedal Uudekülas. Mulle on oluline olla päeval tööl ühes kohas ja õhtul kodus hoopis teises kohas. Eks ta füüsiliselt väsitab, aga vaimselt on tervistav.
Mõnikord maalin, ka kirjutan sellist, mis ei ole teoloogia. Välismaal konverentsidel võtan aega jalutamiseks. Lausa ahmin teistsugust konteksti. Sellest on kujunenud omamoodi hobi.

Miks tulla õppima usuteaduskonda?
On kujunenud hästi funktsioneeriv, väga heade õppekavadega teaduskond. Arvestades seda, kui vähe on maailmas eesti keele kõnelejaid, on meil võimalik erakordselt paljude spetsiifiliste küsimustega tegelda. Selleks on kompetents ja inspireerivad õppejõud olemas. Haridus, mida inimene siin omandab, on nii lai, et võimaldab väga erinevaid karjääre ja lahendusi tulevikuks, avades paljusid uksi. Võime olla uhked.
Kätlin Liimets

Urmas Nõmmik
Sündinud 7. juunil 1975 Tartus
TÜ usuteaduskonna juhataja alates 1.1.2017
Vana Testamendi ja semitistika õppejõud
Õpingud: TÜ usuteaduskond (1999, teadusmagister), Marburgi ülikooli usuteaduskond (2008, doktor summa cum laude), 2016–2017 habilitatsioon Müncheni ülikooli evangeelses usuteaduskonnas
Olnud õppejõud EELK Usuteaduse Instituudis
Uku Masingu Kolleegiumi vanem, Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi liige, Akadeemilise Teoloogia Seltsi esimees, tõlke- ja kommentaarisarja „Piibel kontekstis“ peatoimetaja, ajakirja Kirik ja Teoloogia kolleegiumi liige. Lisaks mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide liige
Abielus Evelyn Nõmmikuga, kes on Tamsalus kooliõpetaja
Peres kasvavad tütred Karoliine (11) ja Karmen (9)

Read more Comments Off on Urmas Nõmmik: teoloogia ehitab sildu ja avab uksi

Halgude kaminasse lisamine võib olla romantiline, teisele jälle ainuvõimalik viis, kuidas möödunud nädalal kohale jõudnud käreda külmaga toime tulla. Samas ei välista üks teist. Ka käredas külmas toa soojaks kütmine võib olla romantiline, kuigi on hädavajalik. Reaalsusel on tasandid ja nüansid.
Eelmise nädala kultuurileht Sirp tegeles liitreaalsuse teemaga, keskendudes sellele, mida pakuvad meile helendavad ekraanid. Virtuaalsus on üks võimalustest, kuidas märgata, et on erinevaid kihte, ent on ka palju lihtsamaid viise.
Kasvõi aeg. Kui elada järjekindlalt oma ajavööndis nii aeg­ruumiliselt kui ka mõtteliselt, siis võib ju teada, et on ka teisi ajavööndeid, aga sinu reaalsusesse, argipäeva ei pruugi see jõuda. Kui aga keegi su lähedastest on mõnel olulisel ajal, kasvõi aastavahetusel, teisel pool maailma, siis vana-aastal kell kolm päeval head uut aastat soovides loob see justkui uue reaalsuse, mis erineb sind ümbritsevast.
Sama märkad, kui uue kalendri järgi 6. jaanuaril tähistad kolmekuningapäeva ja tead, et on terve hulk eestimaalasi ehk siis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse kuulujaid, kes sel õhtul vana Juliuse kalendrit järgides kirikutesse kogunevad, et rõõmustada Jeesus-lapse sünnist.
Üks ei välista teist, lihtsalt ajaline reaalsus on teine. Nad eksisteerivad samaaegselt ja seda märgates saad rikkamaks. Eriti siis, kui ei otsusta, et üks on parem kui teine. Ja mis on üks ajaline nihe selle kõrval, et oleme ühte meelt põhilises: Jeesus-laps sündis maailma; valgus hakkas paistma pimeduses; tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, tuli maailma.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Reaalsuse nüansid
ruhnu5

Väikese meretaguse saare pisike kogudus kuulab oma hingekarjase sõnu.Jüri Keskpaik

29. detsembri hommikul äratas mind unest telefonikõne Ruhnu reisidelt. Mehehääl küsis, mis kell ma sooviksin, et homme Kuressaare lennujaamast lennuk väljuks. Täpsustasin, kas sain ikka õigesti aru, ja kui kõneleja endale kindlaks jäi, pakkusin veidi segaduses olles välja keskpäeva. Kuigi hiljem selgus, et olin selle lennu ainuke reisija, ei võtnud see mult ära sooja tunnet, mida hommikune kõne äratas. Ükski saar pole mind selliselt vastu võtnud.

Palved kannavad
Ruhnu lennujaamas tervitab mind diakon Jaanus Torrim, hea ametivend ja sõber. Mul on hea meel, et saabun saarele veidi sombusel pilvealusel päeval, mil loodus on oma ehetest loobunud, andes võimaluse saare olemusse süüvida: märkan nüansse rahus, igatsuses ja inimestes.
Saarel on ainult üks küla esmapilgul pisikeste majadega. Hiljem selgub, et ega inimene vajagi tegelikult palju ja väikesed asjad saavad suureks. Muinasjutulise metsa serval on kiviaiaga ümbritsetud tihedalt teineteise kõrval kaks kirikut, nende taga suur tamm. Justkui oleks see parim paik, kuhu ehitada ja kus kasvada.
Veidi vettinud käsipuu toeks, tõuseme mööda kivitreppi künkale, kus asetseb koguduse eelmise õpetaja Harri Johannes Reinu poolt koduks elatud väike hele majake. Õhtul ütleb president Kaljulaid Eesti rahvale, et rahu ja heaolu ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Nende nimel tuleb teha iga päev tööd. Tõesti, maailmas on rahutust, kiirust, kära ja kurjust, mis väsitab ja lõhub südant. Selles paigas tekib tunne, et rahu elab siin. See on olemas, ilma et peaksid keegi olema või midagi tegema. Küllap on need õpetaja Reinu palved, mis kannavad.

Sajandeid sama teekond
Aasta viimasel õhtul kumavad Ruhnu vana puukiriku aknad sooja valgust. Tuul on tõstnud oma hääle üle kalmuküngaste ja sajab paduvihma, kui otsin pimedas kobamisi ukselinki, et pääseda ilma käest. Raske puust uks avaneb ja enam pole tähtis, mis jääb selja taha. Olen kohale jõudnud.
Kirik on valgustatud: küünalde paiste ja puidu paitav soojus. Sajandeid on siia samal viisil tuldud, et kogeda aegade Issanda lähedust, avada oma hing ja anda elu Jumala hoolde. Oma rajale sellel teekonnal asub sellel õhtul siin pühakojas peagi ristitav ja kogudusse vastuvõetav ruhnlane Elvis Kollom.
Paremal asetsevates, hetkel veel tühjades pingiridades on traditsiooniliselt istunud mehed, vasakul naised ja lapsed. Pingiotsi kaunistavad peremärgid. Tutvun ukse ligi istuva Ruhnu Anniga, kes on tulnud appi pühakoda seadma. Altaris teeb viimaseid ettevalmistusi Jaanus Torrim. Vaid kümme minutit lahutab jumalateenistuse algusest ja veidi rahutu vaikus laiutab pühakojas. Ei juhtuks ka midagi, kui jääksimegi kolmekesi, ometi piilume kordamööda ukse poole.

Igale asjale oma aeg
Õuest kostavad hääled ja siseneb Ruhnu rahvarõivaid kandev koguduse liige Jüri Keskpaik oma kahe pojaga, kes ühiselt suure rõõmu ja säraga kirikukella sada korda helistavad, nagu siin kombeks on. Tulijaid on lõpuks paarkümmend, mis on üle veerandi saare püsielanikkonnast.
Väikese meretaguse saare pisike kogudus kuulab oma hingekarjase sõnu, et alles siis, kui inimene oma sisemuses vaikseks jääb, saab ta kuulda Jumala häält. Õhkkond on müstiline ja vaatamata ilmale kestab siin jõuluaeg.
Küllap vaadati neil aasta viimastel tundidel nii siin vanas puukirikus kui ka väga paljudes teistes Eestimaa pühakodades oma südamesse, mõeldi möödunule, loodeti tulevikule, ehk oldi rahul ka olevikuga.
On ju igale asjale antud oma aeg, nagu ütleb Koguja. Ka aeg jalutada tuulistel randadel ja künklikes metsades; aeg märgata nüansse ja mõista, et inimene ei vaja tegelikult palju; aeg ühes kogukonnaga pärimusmuusiku Kairi Leivo imeliselt a cappella lauldud valsiviisi järgi tantsida; säraküünlad käes ilutulestikku vaadata ja olla nii lõputult tänulik.
Mõnikord avab Issand lisaks uksele ka aknad ning täidab paiga, hinge ja inimesed helgusega. Nõnda oli minu esimesel reisil kahe aasta kohtumise ajal Liivi lahe lainetest ümbritsetud Ruhnus.
Kätlin Liimets

Ruhnu koguduse liige Jüri Keskpaik oma kahe pojaga Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Paik, kus elab rahu

Õpetaja Urmas Nagel tänab ja tunnustab koguduse koostööpartnereid.Karmen Nurme

Räpina kogudus tunnustas neljanda advendipühapäeva jumalateenistusel koostööpartneritena Ristipalo kalmistu töötajaid Vesta ja Aavo Kunsi, Ivar Ringi ja koguduse liiget Raivo Nurme.

Räpina koguduse teenimisalal Ristipalo külas Tartu-Räpina-Värska maantee ääres asuv valla omandis olev Ristipalo kalmistu asutati 1848. aastal ja on valla kõige suurem surnuaed. Koguduse õpetaja Urmas Nageli sõnul maetakse umbes 75% lahkunuist seal luteri kiriku poolt ja ka ülejäänud valdavalt kristlikult. Ilmalikke matuseid on vähe.
Räpina kogudus pole siiani süstemaatiliselt iga-aastast tunnustust jaganud, ent detsembris otsustas juhatus, et soovitakse ära märkida üle kümne aasta toimunud hea koostöö surnuaia töötajatega.
Emotsionaalselt rasketel aegadel on oluline, et ettevalmistused viimseks ärasaatmiseks kulgeksid rahulikult ja kõige eest oleks hoolitsetud. „Nii surnuaiavahi Vesta Kunsi kui ka hauakaevajate Aavo Kunsi ja Ivar Ringi suhtumine on olnud meeldiv ja inimesed on nendega väga rahul,“ jagas Nagel aastatepikkust kogemust.
Lisaks tunnustati Räpina koguduse liiget Raivo Nurme, kuldsete kätega meest, kes on pikka aega koguduse pastoraati renoveerinud. „Tema töö ja pühendumus on väga suur ilma kahtluseta ning tegemisi on saatnud armastus ja sära,“ ütles õpetaja Nagel.
Tunnustatavatele andis pühapäevase jumalateenistuse alguses tänukirjad ja lauakrutsifiksid üle juhatuse esimees Vello Kasearu. Tervislikel põhjustel ei viibinud kohal Aavo Kuns. Teised olid Urmas Nageli sõnul veidi üllatunud ja liigutatud.
Kätlin Liimets

Read more Comments Off on Räpina kogudus jagas tunnustust