Tekst ja foto: Joel Siim

Mis see on, mis purustab muna kivise koore?
    See on elu.
Mis see on, mis painutab lahti seemne kiulise kesta?
    See on elu.
Mis see on, mis tungib läbi asfaldi kevadisel päeval?
    See on elu.
Mis see on, mis murrab pitseri hauakambri ukselt?
    See on elu.
Mis see on, mis kohutab valvurid hingetuks?
    See on elu.

Ja Sina ära karda,
    mine ja kuuluta rõõmuga elu,
    mis purustab, painutab, tungib, murrab, kohutab.
    Mine ja kuuluta rõõmuga elu,
    mis loob kord kõik uueks.

Read more Comments Off on Palve

Tekst ja foto Joel Siim

Mu Jumal, mida Sa mõtlesid,
– kui Sa istutasid puu, millest esivanemad ei tohtinud süüa,
– kui Sa valisid ohvri, mille Aabel tõi lammaste soost,
– kui Sa pühendunud aedniku kombel rajasid viinamäe ja ootasid rikkalikku saaki,
– kui Su poeg seadis leiva ihuks ja veini vereks?

Mu Jumal, ma arvan teadvat,
– et kannaksin endas Sinu sõrmede jälgi,
– suudaksin valida hea ja kurja vahel,
– võiksin näha Su palet peegeldumas kiirgaval klaasil,
– saada puhtaks, kui elu mind määrib.

Read more Comments Off on Palve

Tekst ja foto Joel Siim

Ma vaatan Su risti, Kristus,
seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud:
Sa oled pannud kibuvitsa kandma viigimarju
ja viinamarju leitakse nüüd ohakate keskelt.

Ma vaatan Su risti, Kristus,
seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud:
see on nüüd armastuse puu,
läbistab taeva ja maa ülalt alla,
Sina oled jõudnud meist ette.

Ma vaatan Su risti, Kristus,
seda muistse viha puud, mille Sina oled muutnud:
mu kõrval on teised,
rõõmsad ja kurvad, ülevad ja rõhutud,
mina armastan, sest nii tahad Sina.

Ma armastan Sind, Kristus,
armastan alt üles mööda ristisammast,
ja armastan kaasinimesi,
paremalt vasakule ja vasakult paremale,
piki puud, millel sirutusid Su käed tõmbama
kõiki enda juurde.

Read more Comments Off on Palve

Mu patt on lahutanud mind Sinust, Issand,
    kõrge pilverüngana kõrgub see minu ja Sinu vahel.

Saan vaid aimata Sinu sära kumamas pilvede taga,
    loota, et märkad ehk Sa mind.

Oh Issand Jeesus,
    tule ja hajuta pilvitus,
        aja laiali paksud pilved,
et ma võiksin näha oma Meistrit,
    kelle käe jälg on vajutatud minu savisesse ihusse,
        kui ta võttis maa põrmu ja mind voolis

enda näo järgi
    Eedeni aeda harima ja hoidma,
        jalutama koos temaga päeva viluks minnes.

Read more Comments Off on Palve

Tekst ja foto Joel Siim

Ma olen maast lahti lõigatud kui lill vaasis,
    eraldatud juurest ja kandvast pinnast.

Iiob ja Jesaja ja Jeesus –
    te räägite mulle mu lühikesest ajast,
        hetkest päikese ja kõrvetava tuule armu all.

Ma palun, Issand, unusta mind, et hetkeks ma tunda
                        võiksin rõõmu.
    Kuid Sina ei unusta.
        Sest Sa oled mu jaoks pannud valmis igavese elu,
        et ma õitseksin Sinu aias Sinu rõõmuks.

Ma tänan Sind, Issand, et Sa ei täida kõiki mu palveid.

Read more Comments Off on Palve

Veel enne kui nelipüha eelõhtu palvus lõpule jõudis, olid inimesed ootamas.

Kui kell sai 19, oli kiriku parkla täis autosid ja kirikuaed inimesi. Kõik ootasid võimalust, mis ei avane avalikkusele kuigi tihti – ronida Eesti kõige ainulaadsemasse kirikutorni.
Oli muuseumiöö, mis mereaastale kohaselt võttis tähelepanu keskmesse tuletornid.
Harju-Madise kirik on tänases Eestis teadaolevalt ainus, mille tornis põleb majakatuli, ametliku nimetusega navigatsioonimärk 402, Madise kirik (kõrgus merepinnast 39,2 m, koordinaadid 59º 17π 24,288∏; 24º 7π 21,384∏). Tule paariline asub mere kaldal, valge-mustatriibulises võretornis.
Majakatuli paigaldati torni 1956. a ja algusest peale kuni 1989. a oli tulesüütajaks Harju-Madise koguduse juhatuse esimees Theodor Kalve. Tema ülesanne oli igal õhtul süüdata tuli nii kirikutornis kui ka kaldal asuvas võretornis ja hommikul see kustutada. Valgustuseks kasutati esialgu atsetüleeni. Selleks ehitati kirikutorni põhjaküljele väike kapp, kus oli alati valmis kolm gaasiballooni. Lisaks rajati panga alla tee äärde tellistest majake ta­gavaraballoonide hoidmiseks.
Kui kiriku torn ja katus 1968. a põlesid, kartsid tuletõrjujad võimalikku gaasiballoonide plahvatust. Hiljem paigaldati torni elektrituli, mis viidi üle automaatikale. Majakatule kuma paistab pimedatel õhtutel kirikuõpetaja magamistuppa ja tiheda udu korral hakkab hajunud valgus toas plinkima. See on kuidagi eriliselt rahustav – valgus on vee kohal ja laevad saavad rahus seilata. Ja see tuletab samas meelde kristlase kohustust olla ka ise maailma majakas …
Päike hakkas juba loojuma ja udu tõusis, kuid rahvast üha tuli. Ronisid torni, jalutasid kirikuaias, vaatasid Forseliuse mälestuskivi ja pildistasid, pildistasid. Viimased huvilised lahkusid Harju-Madiselt juba päris pimedas, plinkiva majakatule saatel. Kell oli 11 õhtul, mil valgus kirikuakendes kustus. Tol õhtul külastas Harju-Madise kirikut hinnanguliselt üle 350 inimese.
Tahan eriliselt tänada meie kirikumeest Raul Ratti ja vabatahtlikku ekskursioonijuhti Vilve Hülpi nende ennenägematute inimhulkade juhtimise eest. Muuseumiöö oli mõlemale väsitav, kuid rõõmus kogemus. Järgmisel aastal jälle.
Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Harju-Madise kirik – valguseks mere ja maa kohal

Ma olen katki, Issand.
Kildudeks kukkunud kivide keskele,
katki ja kasutu – nii mulle öeldakse.

Ma olen katki, Issand.
Kes kuulutaks Kristuse kirkust
kõlava kellana kõleda maailma kohal?

Ma olen katki, Issand.
Kui tohin uskuda –
Sina suudad suutmatut, võid võimatut.

Tuleta meelde oma halastust ja heldust,
tee terveks taas mind,
et kõlaksin kõlava kellana,
kuulutaksin Kristuse kirkust.

Read more Comments Off on Palve

Head sõbrad. Ma imestan praegu tõsiselt. Imestan selle üle, et seisan siin teie ees ja mulle on usaldatud võimalus pidada täna hommikul jutlus kahele peapiiskopile, vähemalt viiele piiskopile ning rohkem kui sajale ametivennale ja -õele.
Ma imestan selle üle väga, sest kunagi puudusid mul selleks eeldused. Olen mingil põhjusel viimasel ajal sageli meenutanud ühte veebruarihommikut 23 aastat tagasi. Koos paljude klassikaaslastega otsustasime tol hommikul enne kunstiajaloo tundi, et läheme leeri. Tüdrukud võib-olla sellepärast, et Keila kirikus oli noor ja sihvakas praktikant Urmas Viilma.
Mina ise küll arvan endal olevat olnud kaalukamaid põhjusi, vähemalt nii tahan ma täna uskuda. Ja näha selles sammus Jumala enda juhatavat kätt. Seda, et minust võiks vaimulik saada, ma tol hetkel ei osanud mõeldagi. Mul ei olnud üldse aimugi, mis või kes minust võiks saada. Imestan sellegi üle, kui sihiteadlikud on koolilõpetajad praegusajal.
See ei olnud kerge samm, mida kavatsesin astuda. Mitte et minna tuli kirikusse – kirikus olin ennegi käinud, veerandi oma elust olen elanud Keila kiriku naabruses ja kirikuaed oli põnev mängukoht–, vaid see oli tõsine iseseisev samm, samm ilma ühegi saatjata, samm, mida ei vanemad ega õpetajad ega keegi teine polnud ette valmistanud. Mäletan: pulss lõi vist küll üle 200 ja värisesin üle keha, kui koputasin käärkambri uksele.
Ma ei tea, kas Urmas midagi märkas või mitte. Küllap olin üks paljudest kümnetest leeripoistest, kes noil aastail tema eest läbi käis. Kuid enda nime, sünniaja ja muu sarnase ütlemine ilma värinata hääles oli tõsine pingutus.
See oli kummaline aasta. Käisin leeris, lõpetasin gümnaasiumi, sügisel astusin UIsse ja novembris olin juba Keila koguduse praktikant ning 1. jaanuaril 1994. a pidasin oma esimese jutluse. Ja täna ma imestan. Imestan, kuidas Jumal mind juhtis, suunas ja kasvatas, nii et see värisev poisike on saanud minevikuks ning tohin täna seista siin ja kõnelda oma leeriõpetajale ja ordinatsioonivennale Urmas Viilmale, kellest on saanud peapiiskop, ning paljudele ametivendadele ja -õdedele.
Head sõbrad. Ma julgen täna rääkida endast, sest Paulus on kirjutanud: Jumal on valinud need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on (1Kr 1:28). Pühakirja lugedes torkab silma, et Jumal kutsub enda juurde neid, keda inimene mitte kunagi ei kutsuks. Meenutagem Moosest, kes sai rahva juhiks, kuigi ta ei pidanud ennast suuremaks kõnemeheks (2Ms 4:10). Või Jeremijat, kes viitas elukogemuse puudumisele (Jr 1:6). Või Paulust, kes oli tuntud kristlaste tagakiusajana (Ap 9:21). Jumal kutsub inimeste arvates kõige ebasobivamad ja ta kutsub nad kindla põhjusega: et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist (2Kr 4:7).
Et kutsutu ei peaks kutsumist mingilgi kombel enda väärikuse, õpetatuse ja motivatsiooni teeneks. Ole sa raskevõitu keelega või elus kogenematu värisev poisike käärkambri laua ees; ole sa puusepa või inseneri poeg või endine kolhoosiesimees – Jumal ei vaata sellele, kes sa olid. Inimene vaatab sellele, kes sa olid, ja leiab põhjusi kriitikaks: «Eks ta ole see puusepa poeg? Eks tema ema hüüta Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Joosepiks ja Siimonaks ja Juudaks?» (Mt 13:55) Nii öeldi Jeesuse kohta.
Mis võib küll Naatsaretist head tulla, küsib ka Naatanael Filippuselt (Jh 1:46). Aga Jumal ei vaata sellele, kes sa olid või kust sa pärined. Jumal vaatab sellele, kes sa tema Pühast Vaimust praegu oled ja kelleks sa kord veel võid saada. Vaata, ma teen kõik uueks, ütleb Kristus (Ilm 21:5).
Mäletan, kuidas väikese poisina mängisin sageli kirikut. Kuna tänu nõukogude võimule ei saanud ma lasteaiakohta, hoidis mind päevad läbi mu vanavanaema. Ta oli üle 80 aasta vana ja jäi pimedaks. Kuueaastasena õppisin lugema gooti kirja, lugesin talle Piiblit ette ja laulsime koos lauluraamatust.
See võis olla kummaline duett – üks vanast väetike, teine noorest nõdruke. Aga siis tulid teised, nõukogude aja «kohustuslikud» autorid: Taxil, Kosidowski, Effel … Ja püüdsin sellele samale vanakesele «tõestada», kuidas asjad «tegelikult» on. Ta lahkus enne, kui minust vaimulik sai. Ehk teab aga nüüd, kuidas Jumal on võib-olla tema kaudu mind mõjutanud.
Andke andeks, head sõbrad, et olen täna nii palju rääkinud endast. See meenutab võib-olla mõne vabakoguduse tunnistuskoosolekut, mitte tõeliste luterlastest vaimulike konverentsi. Kuid ma ei taha sellega kiita ennast, vaid osutada Kristusele, kes on ka minus ilmutanud oma väge, kes on minu kätte saanud kõikide väliste eelduste ja «edumeelse» kirjanduse kiuste, kui kasutada siin Pauluse mõtet kirjast filiplastele (Fl 3:12). Kristus on minu kätte saanud, nii et minust on saanud vaimulik, kes ei pea enam kirikut mängima.
Head sõbrad. Valisin tänaseks jumalateenistuseks laulud, mis kõnelevad Pühast Vaimust ja andidest. 8.–9. saj elanud Hrabanus Maurus nimetab tuntud hümnis «Veni Creator Spiritus» Püha Vaimu septiformis munerum ja donum Dei altissimi – «seitsmekordne varandus» ja «kõigekõrgema Jumala and». Püha Vaim on see, kelle kaudu Jeesus tänagi tegutseb otsekui hoolas peremees.
Evangeeliumides on mitu versiooni Jeesuse tähendamissõnast, mis kõneleb sulastest, kelle peremees on reisinud võõrsile või läinud pulma. Sulased saavad peremehelt ülesande anda pererahvale õigel ajal määratud moona (Lk 12:42). Peremehe hoolsus on selles, et ta varustab sulased kõige vajalikuga, sulased ei pea pererahvast enda vahenditest ülal pidama.
Jumala ees on rikkaimgi üksnes kerjus, tõdes Luther oma surmaööl. Ei – peremees annab sulaste kätte aitade, kirstude, kappide, hoidlate ja varakambrite võtmed; ta annab talendid, millega kaubelda, ja käsu tuua tema hoidlatest esile uut ja vana.
Kui selleaastase konverentsi teema on «EELK missioon: võimalused ja tegelikkus», siis tahaks küsida: kas pole see ehk mission impossible – võimatu missioon? Kuulutada Jumala sõna, talitada sakramente ja täita kõike seda, mida meie põhikirja § 3 sätestab. Kindlasti, kui peaksime seda täitma ise, oma nõu ja jõuga.
Kuid ennekõike on see Jumala enda missioon, milleks ta tarvitab sind ja mind ja veel tulevikus teisigi raskevõitu keelega, elukogemusteta ja teiste arvates sobimatu minevikuga inimesi.
Inimesi, kes tunnevad oma jõuetust, sobimatust, puudulikke teadmisi ja oskusi ning keda ometigi Jumal valib ja kutsub ja kes oskavad selle üle siiralt ja aukartuses imestada. Ja kes usaldavad Jumalat, kes Pühas Vaimus varustab igaühte temale ainuomase anniga. Jumalale lootes on EELK missioon siiski ehk mission possible. Aamen.

Jutlus on peetud 20. jaanuaril Nelijärvel vaimulike konverentsi teise päeva avajumalateenistusel. Ilmunud ka veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia 29.01.

Siim,Joel

 

 

 

 

Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Jumala kutsest ja minu teest

Tekst ja foto Joel Siim

«Kas tõesti, Issand?»
See küsimus on ohtlik –
pea meeles Inimest ja Kõigi Elavate Ema.

«Kas tõesti, Issand?»
See küsimus loob valla
tee Sinu loodu varjatuse juurde.
See saadab käima teid,
kus astunud ei ole veel mu jalg.

Ja avastada lubab seda,
millest keegi varem pole kuulnud veel.

«Kas tõesti, Issand?»
See ootab minult julgust,
olla oma Taevaisa sarnane.

Kuid luba,
et kunagi ei peaks
ma kahtlema Sinus.

Read more Comments Off on Palve

Tekst ja foto: Joel Siim

Mu laps,
sa tuled maailma, täis põnevust ja ootust,
sa vaatad enda ümber avali silmadega,
imestades siiralt kõige üle,
mida siiani olid kuulnud läbi emaihu kaitsva mähkme.

Oh aita, Issand, et iga väike inimene suurekski saades
julgeks imestada Sinu üle,
ja tõsta silmi taeva poole.

Oh aita, Issand, ka vanuigi lapse kombel
Sind usaldada sinisilmselt, küsimata, kahtlemata,
mängeldes pestes silmi Saadiku allikas,
ja avaneda nägema Su suuri saladusi.

Read more Comments Off on Palve