Ap 13:23−33
Jumal vaatas ja jälgis maailma, kus elasid tema loodud inimesed, kes teda enam ei tundnud ja olid temast kaugele eksinud. Ta nägi, et pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid. Igaüks käis oma teed ja ajas oma asju, nagu oskas, ekseldes sinna ja tänna, otsides väljapääsu probleemidest ja hädadest. Valgust, mille varal sihte seada, elada ja tegutseda.
Ei, inimeste endi meelest ei olnud kõik lootusetult pime ega kadunud. Leidus ikka õpetajaid, kes andsid head nõu ning hoiatasid halva eest. Osa neist olid vägagi silmapaistvad ja nende tarkust kuulati ning hinnati. Oli võimekaid juhtegi, kes suutsid rahvamasse valitseda, innustada ja kaasa haarata. Neil oli palju järgijaid ja mõnda neist peeti koguni maailma päästjaks. Osa neist ülistati ja teeniti kui jumalaid.
Puudust polnud maailmas ka religioonidest ja usust. Kusagil sügaval alateadliku mälu sopis oli vist kõigil rahvastel veel säilinud aimus Eedeni aiast, kus kõik oli hästi ning inimene ja Jumal olid sõbrad. Jumala järele igatseti ning teda otsiti. Paraku oli tee Eedenisse suletud ja silmistki kadunud. Siis kummardati loodusjõude, mis olid lähemal ja tuttavamad, toodi neile ohvreid ja loodeti, et Jumal peitub kusagil seal, võtab ohvrid ja head püüdlused vastu ning vaatab nende toojaile hea pilguga.
Või peeti paremaks jumalatest üldse loobuda ja tegutseda omaenda paremal äranägemisel. Ehitada paradiis üles oma kätega ja siinsamas. Kui vaja, hävitada kõik, kes sellest üllast eesmärgist aru ei saa ja selle teostamise teel ette jäävad. Või minna hoopis teist teed ning püüda avastada looduses ja inimeses endas olevad jõud ja energiad, avada nende kanalid ning rakendada neid õigel viisil, et avastada iseendas peituv jumalikkus, tuua see välja ning arendada end ise jumalikuks olendiks … Saada Jumala sarnaseks! Mis magus unistus! Ja tõsise püüdlikkuse korral kindlasti saavutatav! … (Oot-oot, kus me seda veel kuulnud oleme?)
Jumal vaatas ekslevat ja otsivat inimkonda ja nägi, et nad on lootusetult hädas. Kõik nende üritused, teadmised ja saavutused, isegi olemasolevad religioonid ei suuda neid aidata ega päästa. Kõik, kõige paremadki inimesed on pattu teinud ja Jumala loomusest (kirkusest) ilma. Temast lahutatud. Ainuke võimalus oli minna ise kohale ja teha seda, mis inimestele võimatu.
Selleks sündis ta inimeseks. Ta näitas, milline on Jumal ja Jumala riik tegelikult. Tõi orjuse asemele vabaduse ja haiguste asemele tervise. Kus teised ainult õpetasid ja head nõu andsid, tõi pattude andeksandmise − oma kannatuste ja surma läbi. Sai tõeliseks maailma Valguseks, kes võis öelda: „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Ja vähe sellest − ta võitis isegi surma, minnes ise sellest läbi ja tulles võitjana välja! Kas oleme selle sõnumiga liiga harjunud ega märkagi, kui fantastiline see on? Samuti võttis ta valitsusvõimu kuradilt, kes seni takistamatult valitses vürstina terve maailma üle. See tähendas valitsuse vahetust vaimses maailmas, mis meie jaoks lihtviisil nähtamatu ja mida paljudel meist on raske isegi aduda.
Kes veel on teinud midagi kaugeltki võrreldavat?
Seda kõike teinud, võis Jeesus öelda: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ Ja anda korralduse kuulutada sellest kogu maailmas ning teha tema jüngreiks kõik rahvad. See kõik on absoluutselt ainulaadne − suurim töö ja suurim ime, mis terve maailma ajaloo jooksul üldse aset leidnud. Ja tegijaks on Jumal ise. Paraku, isegi need, kes õigesse Jumalasse uskusid, ei mõistnud, mis tegelikult toimub, ja lõpetasid tema ristilöömisega. Ent Jumal pööras selle suurimaks võiduks.
Väga paljud ei mõista tänapäevani, mis maailmas tegelikult toimub ning kuidas Jumalgi siin tegutseb. Hiiliv jumalavastasus teeb vaga näo ja armastab rääkida Jumala armastusest, minnes mööda tema tõest. Ta väidab, et Jumala juurde on palju teid − igaühele oma. Ta seab salamahti Jumala asemele inimese, Jumala tõe asemele inimeste arvamused, Jumala õiguse asemele inimeste „õigused“ ning Jumala pääste asemele inimeste head püüdlused ja kavatsused.
Jeesus ei saanud öelda, et las igaüks ronib Jumala juurde oma teed − neid on ju palju. Ja kes tahab, võib valida minu. Jeesuse palvele Ketsemanis, et see karikas võimaluse korral temast mööda läheks, ei saanud Isa vastata, et jah, saab ju ka teisiti, palju lihtsamaltki. Meie lunastamine polnud mingi kerge meelelahutuslik jalutuskäik, mille tulemusena oleks lisaks kõigile senistele teedele Jumala juurde (religioonidele) lisatud veel üks − kristlus.
Taevas tuntakse ainult ühte Päästjat, kes on ostnud Jumalale inimesi oma verega kõigist rahvaist, suguharudest ja keeltest (Ilm 5). Meidki. Teda austab terve universum. Kas meiegi? Ja kas tahame olla tema tunnistajad?

Kimmel,Aare

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Maailma suurim töö ja ime

Tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia need nelikümmend aastat kõrbes, et sind alandada, et sind proovile panna, et teada saada, mis on su südames: kas sa pead tema käske või mitte! Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Issanda suust.
5Ms 8:2−3
Vahel on päris kasulik hüpata maha igapäevaelu oravarattalt ja teha paus. Tõmmata hinge ja mõelda järele. Kuhu me kiirustame ja mille poole püüdleme? Mis on seljataga ja mida sellest võiks õppida? Millised on tulevikusihid ja kuidas nende poole paremini liikuda? Ja milline sügavam tähendus sellel kõigel on?
Pealiskaudselt vaadates polegi elu muud kui üks suur ja lõppude lõpuks mõttetu sagimine. Koguja sõnul: tühisuste tühisus, isegi kui oled proovinud ja saavutanud kõike, mida süda oskas ihaldada. Ka teaduse nimel püütakse meid veenda, et elu on kuidagi tekkinud ja arenenud lihtsalt iseenesest, tohutu hulga juhuste tulemusel, ja ongi vaid üks suur juhus ilma mingi tähenduse ja eesmärgita. Ainus praktiline eesmärk võiks olla elada võimalikult mugavalt ja vähesema vaevaga. Selle nimel võib püüda ka maailma paremaks muuta. Või lihtsalt võtta, mis võtta annab, saades võimalikult suuremat kasu.
Tasuks küll mõelda, kuidas on juba põhimõtteliselt üldse võimalik, et kujutlematu hulk juhuseid sünnitavad üksmeelsete pingutuste tulemusel midagi nii korrapärast, ülikeerukat ja täpselt toimivat, nagu seda on elu, aga see küsimus vist on meile liiga suur. Me lihtsalt elame, nii hästi kui oskame.
Kui aga saab avastatud Jumal ja tuldud tema juurde, selgub midagi uut. Elu on palju enam kui vaid eksistents, töö ja nauding. Elu lähtub Jumalast ja on temaga otseselt seotud. Ja elu on teekond. See on kusagilt alguse saanud ja sellel on siht, eesmärk. Nii on see terve maailma plaanis, Jumala rahva plaanis ja ka iga inimese plaanis. Alguses on Jumal ja lõpus tema eesmärk. Vahepeal on teekond. Meie tee.
Teekonnal on üle elatud nii mõndagi. On nähtud nälga, aga saadud ka imeliselt toidetud. Mõlemat on kogetud nii Vana kui Uue Testamendi ajal, aga samuti ka meie kaasajal. On seistud silmitsi lahendamatute probleemidega − ja ometi kogetud nende imelist lahenemist. Vahel tundus, et ainus mõistlik väljavaade on minna tagasi, Egiptusesse. Paraku Jumala programmis tagasiteed ei ole. Aega ei saa tagasi pöörata. Saab minna ainult edasi, paremal juhul senistest kogemustest õppides.
Kõiges, mida elu endaga kaasa toob, on tihti raske näha mingit sügavamat mõtet. Elame justkui kõrbes, kus paljustki on puudu ja paljugi on halvasti. Elu näib keerlevat ringiratast, ühest paigast ja sündmusest teise, ilma et see tegelikult kuhugi välja viiks. Ka uskliku inimese ja Jumala rahva elu. Jumala tõotused on imelised, aga paistavad olevat kättesaamatud.
Ent tuleb välja, et Jumala teedel ei ole mõttetuid ja tähenduseta sündmusi. Jumal ütleb, et tema on kogu selle teekonna taga, tema on lasknud rahval seda käia kõik need aastakümned. Tema on lasknud neile osaks saada kõike seda, mis nad üle on elanud. Ja sellel kõigel on mõte. Jumal ütleb: tuleta meelde kogu teekonda, mida Issand, su Jumal, sind on lasknud käia … Ning annab teada, mis on kõigi üleelatud sündmuste sügavam tähendus: ta tahtis sind alandada ja proovile panna, tuua päevavalgele, mis on su südames. Ja õpetada midagi olulist − vaatama materiaalsest ja silmaga nähtavast kaugemale.
Kõigepealt alandada, sest muidu oleme kangekaelsed, isepäised ja enesekindlad ega vaja Jumala nõuandeid ja juhtnööre. Teame ise, kuidas elada ja mida uskuda, mis on õige ja mis vale. Sellisena oleme Jumala jaoks juhitamatud ega saa osa tema parimast. Tõotatud maa jääb kättesaamatuks unistuseks.
Alandus selles võtmes ei ole midagi negatiivset, vaid hoopis sügavalt positiivne. Jeesus ise ütles, et ta on tasane ja südamelt alandlik (Mt 11:29). Seega on alandus Jumala enese iseloomujoon. Jeesus alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani (Fl 2:8). Ta alandas end, paludes: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!» Ja − Jeesuski alustas ju kõrbes …
Jumala päästetöö on kaheosaline. Üks on see, mille ta tegi Jeesuses Kristuses. See on lõpetatud ja täiuslik. Teine osa on see, mida ta teeb meie sees, kasvatades ja kujundades meid oma Poja näo sarnaseks, et ka meie jõuaks sihile. See töö on alles pooleli. Selle käigus on tarvis meid alandada, et saaksime lahti oma kujutletud, petlikust suurusest, tähtsusest ja iseseisvusest. Et alanduksime Jumala vägeva käe alla, et ta saaks meid ülendada omal ajal. Aamen.

Kimmel,Aare

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Teekond Jumala silma all