Iseõppivad algoritmid ja arukad robotid, mis on üle ükskõik kui geniaalsest inimesest, hirmutavad. Milleks siis veel meid vaja, kui nad saavad kõigega paremini korda?

Postimehe Eesti arvamusliidrite lõuna teema tänavu 22. märtsil oli “Robot. Kas usaldame inimeste maailma tehisintellektile?”.

Vandeadvokaat Karmen Turk pidas ettekande “Mina, Robot! Kas uue aja õudusjutt?”. Ta küsis: võib-olla on see turvatunde puudumine meie enda tuleviku suhtes, mis sunnib meid ühiskonnaüleselt kartma ja eitama?

Ent eitamine ei aita,” teatas Turk. Ning jätkas: “Aurumasin kui tööstusrevolutsiooni hing ei jäänud kasutusele tulemata seetõttu, et käsitöölised protestisid kõlvatu konkurentsi vastu. Tehnoloogia progressi ei saa peatada. See, mis määratleb hetke, milleni on võimalik eitada meile arusaamatute, meist intelligentsemate tehisvormide olemasolu, on õigussüsteem. Seepärast peaks juba praegu asuma usaldust tekitavat keskkonda looma.”

Edasi loe Maalehest.

Read more Comments Off on Toomas Paul: Amööb saab ise hakkama, aga kuidas õpetada robotit?

Soovides häid pühi kätleb õp Argo Olesk pärast teenistust kõiki kirikulisi. Meeleheaks pisematele on tal ametikuue taskus jagamiseks varuks kirevaks värvitud pühademune. Liina Raudvassar

See ei olnud mingi aprillinali, vaid tõsine rõõm, mis Pindi kirikusse 1. aprillil tavapühapäevast rohkem kirikulisi tõi.

Isegi nõnda palju, et vahetult enne teenistust kiriku juurde jõudes oli raske autole parkimiskohta leida. Kui vanasti andsid lasipuu juurde jäetud hobused märku koguduse suurusest, siis tänapäeval on autode arv tunnistuseks pühakotta jõudnutest.
Sarnaselt teiste maakogudustega tullakse ka Pindi Jaani kirikusse lisaks lähiümbrusele kaugemaltki. Just suuremad pühad kutsuvad inimesi pikki vahemaid läbima, et jõuda juurte juurde, külastada esivanemate haudu ning kirikut.
Aastatega traditsiooniks saanud kombe kohaselt pakuti ka tänavu ülestõusmispüha hommikul Lasva küla elanikele hommikust puhkpillikontserti otse Pindi kiriku tornist. Otsekui muusikasse valatud ülestõusmisevangeelium kõlas see mitmete kilomeetrite taha.
Kui kogudus pool tundi hiljem kirikusaali teenistusele jõudis, oli Vanemuise teatri metsasarvemängijast Pindi koguduse liige Urmas Himma oma juhendatavatega Vastseliina muusikakoolist juba altari lähedal kohad sisse võtnud.
Avapalaks kõlas orkestri esituses Beethoveni „Ood rõõmule“, mis väga hästi sobis sisse juhatama kirikukalendri rõõmsama püha tähistamist. Muusikaliselt rikastas teenistust veel Lasva rahvamaja naisansambel, koguduselaulu toetas orelil organist Anne Trumm.
Õp Argo Olesk vahendas kogudusele evangeeliumi: Kristus on üles tõusnud. Jutluse asemel luges ta ette peapiiskop Urmas Viilma karjasekirja 1. ülestõusmispühaks. Päevakohaste kirjakohtade lugemiseks käisid kõnepuldis vöörmündrid Kalev ja Kaido Mikson, kes on isa ja poeg.
Rõõmu lisas ka see, et 264 annetajaliikmega Pindi kogudus sai kaks uut liiget. „Te olete nüüd täieõiguslikud koguduse liikmed. Kõikide õiguste ja kohustustega,“ ütles õp Olesk Ritale ja Jaagule, kelle ta sama teenistuse käigus ristis ja leeritas.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Ülestõusmisevangeelium kõlas kirikutornist

Lehestik9Eesti Kiriku lugejale kaheksanda lehekülje fotomõtiskluste kaudu tuttav Andres Lehestik on avaldanud luulekogumiku.

See kannab pealkirja „lehestik“ ning koosneb lahtistele lehtedele trükitud luuletustest, mis on pakitud A5 dokumendikarpi (fotol).
1962. aastal sündinud Lehestik on EELK Põlva Maar­ja koguduse juhatuse liige, hariduselt bioloog ning igapäevaametilt taksidermist. Lisaks meie lehele on tema luulet avaldanud ka Looming ja Sirp.
Lehestik ütles Eesti Kirikule, et luulekogu ärgitasid teda välja andma mitmed sõbrad ja tuttavad ning ühtlasi tähistas ta sellega oma 55. sünnipäeva. „Kolmandaks pakub luuletuste kirjutamine mulle rõõmu ja ma arvan, et oma rõõmu tuleb jagada,“ selgitab Lehestik ja lisab, et ligimest tuleb ju armastada nagu iseennast. See ei tähenda siiski, et päris kõik Lehestiku luuletused helged ja humoorikad oleksid – leidub ka tõsisemaid ja mõtlemapanevaid värsse. Põhiliselt on kogumikus sisalduvad luuletused inspireeritud looduselamustest, ent leidub ka filosoofilisi, usulisi ja lembemotiive.
Selgituseks luulekogu omapärase vormi kohta selgitab Lehestik, et lahtised lehed viitavad luuletuste nõrgale omavahelisele seotusele, aga ka autori nimele.
Ent ta juhib tähelepanu ka sellele, et luuletused on trükitud heale joonistuspaberile, pakkudes lugejale võimalust omaloominguks.
„Illustreeritud leht või terve kogu võiks sobida ka kinkimiseks, nii oleks rõõmu veel enamgi,“ soovitab autor. „Me ei tohi ju oma talente enesele hoida.“
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Luulekoguga rõõmu jagamas

Sulev Valdmaa ja Trivimi Velliste Kuu­salu pastoraadi ees Ahrensi ausamba avamisel möödunud aasta augustis. Laurentsiuse Seltsi koduleht

Kuusalu keelemehest pastori Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine pälvis äramärkimist 2017. aasta Eesti keeleteo konkursil.

Konkurssi korraldab haridus- ja teadusministeerium 2006. aastast alates. Seekord kuulutas taasiseseisvunud Eesti haridus- ja teadusministritest koosnenud žürii 2017. aasta keeleteoks loomaarstiteadlase ning eesti ja soome-ugri keeleajaloo ja keelega seotud kultuuriloo uurija Enn Ernitsa artiklikogumiku „Sõna haaval. Emakeelest tehiskeelteni“ väljaandmise.
Avaliku internetihääletuse tulemusel pälvis rahvaauhinna aga Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilaste loodud klassi-Instagram „Roostikurebased“. Auhindade kätteandmine toimus 16. märtsil Türi gümnaasiumis.
Tänavuse 23 nominendi seas oli ka üks ettevõtmine, mis annab aimu kiriku rollist eesti kirjakeele ajaloos. Tunnustust pälvis nimelt uuele kirjaviisile aluse pannud pastor Eduard Ahrensi mälestuse jäädvustamine Kuusalus. Mullu 10. augustil avati seal tema pronksist mälestussammas, lisaks korraldati teemakohane konverents ja kirikukontsert.
Eesti Keele Instituudi (EKI) direktor Tõnu Tender märkis ettevõtmist keeleteo konkursile esitades, et erilist tunnustust väärib seejuures Laurentsiuse Seltsi esimehe Sulev Valdmaa panus, kellel õnnestus mälestusmärgi rajamisse kaasata mitmed erialaseltsid ja institutsioonid ning korraldada tulemuslik üleriigiline korjandus.
Valdmaa selgitas Eesti Kirikule, et raha kogumine polnud kerge. „Suure summa kokku saamiseks tuli väga palju rääkida, tutvustada, paluda ja veenda – nii ajakirjanduse kaudu kui inimestega isiklikult kohtudes,“ meenutab ta. Mälestusmärgi teokssaamisel andsid Valdmaa sõnul hindamatu panuse ka Laurentsiuse Seltsi liikmed, EKI ning Emakeele Selts.
Nimelisi eraannetajaid oli kokku ligi pool tuhat ja nende panus küündis lõpuks pooleni vajaminevast summast. Ülejäänu osas panid õla alla riik ja vald. „Annetanute suur hulk on väärtus omaette, mis teeb Eduard Ahrensi mälestusmärgist tõelise eesti rahva mälestusmärgi,“ rõhutab Valdmaa.
Samuti tõstab ta esile seda, et keelemehe pärand on tänapäeval eestlaste seas üllatavalt vähe tuntud. Tänu mälestusmärgi rajamise algatusele avanes aga võimalus rääkida Ahrensist üleriigilises meedias, samuti pälvis teema pikema aja jooksul suurt tähelepanu Kuusalu vallas. Avamisest oli tulnud osa saama sadu kohalikke elanikke, meediakajastust sai üritus aga ka näiteks Saksa ja Soome estofiilide väljaannetes.
Eduard Ahrens (1803–1863) sündis Tallinnas ning õppis sealses toomkoolis ja hiljem Tartu ülikooli usuteaduskonnas. 1837. aastast kuni oma surmani oli ta Kuusalu kirikuõpetaja. Ahrensi keeleteaduslikuks peateoseks on eesti keele grammatika (1842–1853), milles ta soovitas vanalt kirjaviisilt minna üle eesti keele hääldamisega paremini sobivale soomepärasele ortograafiale. Tema uuendusettepanekud pääsesid võidule alles pärast autori surma ning said tänapäevase eesti kirjaviisi aluseks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Tunnustus Ahrensi pärandi väärtustajatele

Rubenis_ja_Vanags copyViimasel ajal on mitmed Läti kirikuelu sündmused pälvinud laiema avalikkuse tähelepanu. Enamasti on see olnud seotud üsna vastuoluliste teemadega.

Vastuoluline konventsioon
Näiteks ebaõnnestus konservatiivsete kirikutegelaste tegevuse tagajärjel Lätis naistevastase ja perevägivalla vastu võitlemiseks sõlmitud nn Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise katse. Seejuures olevat olulist rolli mänginud Riia roomakatoliku kiriku piiskopi Zbigņevs Stankevičsi kohtumine valitsusse kuuluva Roheliste ja Põllumeeste Liidu parlamendisaadikutega, mille järel nood otsustasid ratifitseerimist mitte toetada.
Varasemalt on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu välja astunud ka Läti Evangeelse Luterliku Kiriku (LELK) ning baptistliku ja õigeusu kirikute juhid, aga näiteks ka kristlike koolide esindajad. Konservatiivsed kirikutegelased ei eita vajadust naistevastase vägivallaga võidelda. Vastuvõetamatu on nende sõnul ainult konventsiooni ideoloogiline suunitlus, mis seadvat kahtluse alla traditsioonilised arusaamad perekonnast ja soolisusest.
Teisalt avaldas 55 Läti usu- ja kultuuritegelast pöördumise, millega avaldatakse konventsioonile toetust ning heidetakse selle vaenlastele ette asjatundmatust ja tendentslikkust. Allkirjastanute seas oli näiteks LELKi, Välis-Läti luterliku kiriku ja Riia anglikaani koguduse vaimulikke ning Läti Ülikooli usuteaduskonna esindajaid.
Lisaks Lätile on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine sarnastel põhjustel hiljuti takerdunud ka Bulgaarias ja Slovakkias. Eesti riigikogus ratifitseeriti see aga mullu septembris, kusjuures vastu hääletasid ainult EKRE saadikud.

Kirikusisene poleemika
Veebruaris äratas Läti avalikkuse tähelepanu aga tuntud luterliku teoloogi ja pastori Juris Rubenise loobumine vaimulikuametist.
Rubenis sai tuntuks seoses kuulumisega 1980. aastatel tekkinud võimude ja ka kirikujuhtide suhtes opositsioonilisse noorte vaimulike rühmitusse. 1989–2012 oli ta Riia Lutheri koguduse õpetaja. Lisaks on Rubenis silma paistnud kristliku meditatsiooni propageerijana ja harduskirjanduse autorina. Tema raamatuid on tõlgitud mitmetesse võõrkeeltesse, eesti keeles on ilmunud „Inglite ilm“ ja „Kümme käsku“.
Peagi sai teatavaks, et Rubenise taandumise põhjuseks olnud halvustav suhtumine ametivendade poolt, kes talle liigset vabameelsust ja õigest õpetusest kõrvalekaldumist ette heitsid. Juhtunu ajendas mitmeid avaliku elu tegelasi Rubenisele toetust avaldama. Erilist tähelepanu pälvis üpris poleemilise tooniga avalik kiri, millele kirjutasid alla 14 LELKi õpetajat ja üks evangelist (meie mõistes diakon).
Rubenise kriitikutele heideti selles ette ahtameelsust ning väärdunud arusaamu evangeeliumist ja ristiusust. Kurdeti, et teoloogilist mitmekesisust tahetavat kirikust välja juurida ja teisitimõtlejad korrale kutsuda. Seejuures viidati Rubenise enda mullu tehtud hoiatusele, et „rahvakirikut“ ei lastaks kaaperdada „sektantliku teoloogia“ esindajate poolt.
LELKi peapiiskop Jānis Vanags esines tasakaaluka vastulausega, milles ta püüdis kirjas esitatud etteheiteid ümber lükata. Muu hulgas juhtis peapiiskop tähelepanu sellele, et mitmed allakirjutanud on varemgi kirikus valitsevate seisukohtade suhtes avalikult kriitilised olnud, kuid keegi pole teinud katset neid selle pärast ametist kõrvaldada.
Nii Istanbuli konventsiooni ümber toimunu kui Rubenise juhtum ärgitasid elavat arutelu ka ilmalikus meedias. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et usk ja kirik mängivad Lätis mõnevõrra olulisemat rolli kui Eestis. Näiteks on LELKil ametlikult umbes 700 000 liiget, kuigi tegelikult osaleb neist koguduseelus ainult väga väike osa. Pew Research Centeri mullu avaldatud uurimistulemuste kohaselt pidas 31% Läti elanikest end õigeusklikuks, 23% katoliiklaseks ja 19% luterlaseks. Mitte ühtegi usku tunnistanud inimesi oli 21% ehk selle uuringu kohaselt üle kahe korra vähem kui Eestis.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Läti kirikuelu pakub kõneainet

Katusevahetus aitab päästa idamaise kabeli hävingust. Rita Puidet

Tartu Raadi kalmistu edelaküljel Kalmistu tänava ääres remonditakse idamaist kabelit.

Mitu aastat on töömehed olnud usinalt ametis 1773. aastal asutatud Tartu Raadi kalmistul, remontides sealseid kabeleid. Neid on lisaks leinamajale kokku kuus. Eks see on ka loomulik, sest kalmistu, mis 2004. aastal arvati Euroopa tähelepanuväärsemate kalmistute hulka, võiks olla igati väärt oma tiitlit.
Viimastel aastatel on remonditud leinamaja, Telleri kabelit (1794) ja Uspenski kabel-kellatorni (aastast 1899). Idamaises stiilis kabel viimati mainitu kõrval on Tartu Kalmistute juhataja Enn Veenpere sõnul noorim, pärinedes 1900ndate algusest. Täpset ehitusaega nagu ka arhitekti pole teada, ebaselge on ka ehitise algne funktsioon.
Kuigi Telleri kabelis on jäänud teha sisetööd ja tööd jätkuvad ka Uspenski kabeli juures, tuli käsile võtta idamaise kabeli katus, sest vihm võib hävitada kabeli seinamaalingud. Hoonele panevad uue katuse Haspo Restauraatori töömehed. Tööd kabeli juures jätkub aga mitmeks aastaks: korrastamist ootab välisfassaad, uurimist ja taastamist aga maalingud, et need oma täies ilus nähtavad oleksid.
Enn Veenpere sõnab, et kalmistul on hea koostöö linna ja muinsuskaitseametiga ja ka idamaise kabeli taastamine sai võimalikuks tänu mõlema panusele.
Järgmis(t)el aasta(te)l loodetakse alustada ka Rauch-Seidlitzi ja Arraku kabeli korrastamist. Kui Uspenski kabel-kellatorni kasutatakse leinamajana, siis hauakabeleid aktiivsesse kasutusse ei võeta, kuid tõenäoliselt hakatakse neisse tegema ekskursioone, et inimesed nende ilust osa saaksid.
Rita Puidet

Read more Comments Off on Tööd Raadi kalmistul jätkuvad

religiooniluguPärast enam kui 80aastast pausi valmis kõrgkoolidele mõeldud õpik „Eesti kiriku- ja religioonilugu“ (Tartu Ülikool Kirjastus, 390 lk), mida autorid esitlesid 18. märtsil Tartu Jaani kirikus.

Raamatu esitlusele andis mõjusa sissejuhatuse pühapäevane jumalateenistus, kus Ülikooli-Jaani koguduse külalisjutlustajaks oli Tartu ülikooli teadusprodekaan, kirikuloolane dr Riho Altnurme. Teenistuse järel kõnepulti naastes jagas ta esitlusele tulijatega oma rõõmu, et pikk protsess oodatud tulemuseni on jõudnud. „Vajadus uuema kõrgkooliõpiku järele oli suur ja seepärast ongi ette võetud töö käesoleva õpiku avaldamiseks,“ selgitas Altnurme, tuletades meelde, et siiani on Eesti kirikuloo õppimise olulisemaks teoseks 1938. aastal avaldatud prof Olaf Silla õpik.
Lühikest sissejuhatust äsja ilmunud teosele tehes rõhutab Altnurme koostaja ja toimetajana, et teose käsitlus on territoriaalne, internatsionaalne ja oikumeeniline – nii palju, kui see vähegi õnnestus. Võrreldes varasemate käsitlustega on uuele õpikule lisatud Altnurme sõnul uusi peatükk: tänapäevane käsitlus nõuab kristlusele lisaks teiste religioonide ja religioossuse vormide ühisvaatlust. Ometi, rõhutas koostaja, pole võetud eesmärgiks anda põhjalik ülevaade kõigist Eestis tegutsenud usuliikumistest, vaid lähtutud on ikkagi kristluse ajaloost ning hoitud fookuses kavakindlalt traditsiooniline kirikulugu.
Periodiseering jaotab õpiku kolmeks osaks: kesk-, uus- ja uusimaks ajaks. Selline traditsiooniline jaotus seob oma piire oluliselt ilmaliku ajaloo sündmustega, mis ühtlasi on tavaliselt tähendanud muudatusi usuelus – ajaloos on kõik seotud.
Eelloos käsitletakse muinasusundit – niipalju kui sellest rääkida saab. Eesti keskaeg algab roomakatoliku kiriku mõju jõudmisega Eesti alale 13. sajandi algul. Uusaeg algab erinevate konfessioonide konkureerimisega Eesti ala pärast. Rootsi võimuga loodud luterlik kirik Eesti alal on juhtivaks kirikuks 17. sajandi algusest peale, kuigi 19. sajandil algab õigeusu kiriku laiem levik. 18. sajandi äratusliikumised luterlikus kirikus muudavad kiriku õpetuse lihtrahvale lähedasemaks. 19. sajandi rahvuslik liikumine toob kirikusse rahvusliku vaimulikkonna. Lähiajaloo märksõnadeks on rahvusriigi ja -kirikute loomine. Nõukogude okupatsioon annab tooni usu- ja kirikuvastaste hoiakute ja aktsioonidega. Uus algus Eesti taasiseseisvumisel 20. sajandi alguses on usuelu suuresti individualiseerinud.
Raamatu sisuga on seotud 21 autorit: Tõnno Jonuks, Anti Selart, Tiina Kala, Inna Jürjo, Juhan Kreem, Jüri Kivimägi, Lea Kõiv, Piret Lotman, Andres Andresen, Mati Laur, Kristiina Ross, Ülo Valk, Urmas Petti (†), Riho Altnurme, Toomas Schvak, Toivo Pilli, Atko Remmel, Priit Rohtmets, Andrei Sõtšov, Toomas Abiline, Lea Altnurme – arheolooge, ajaloolasi, teolooge, keeleteadlasi ja teisi oma ala asjatundjaid.
Raske haiguse tõttu on tegijate hulgast surma läbi lahkunud teoloog Urmas Petti (1965–2016), kellele kui varalahkunud kolleegile teos ongi pühendatud. Altnurme tänab Petti pärijaid, kes Urmasest maha jäänud töid kasutada lubasid.
„Kas kirikulugu kui sellist ongi olemas?“ alustas retoorilise küsimusega Altnurme poolt kõnepulti palutud ajaloolane Anti Selart. Ta tunnistas, et kirikuajalugu ei saa lahutada üldisest ajaloost, aga näiteks 13. sajandist on väga vähe dokumente, mis ei ole seotud kirikuga. Kaasautorina nimetas Selart, et raamatusse saanud peatükkidest pole aru saada, kas autor on luterlane, katoliiklane või muust konfessioonist.
Veel autorkonnast sõna võtnud teoloog Toivo Pilli rõhutas koostöövaimsust, mis sidus heaks meeskonnaks 21 eri distsipliinide autorit. „Tegemist on mosaiigiga, millest ilmneb tervikpilt.“
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Mosaiigikildudest tervikpildiks: ilmunud on kirikuloo õpik kõrgkoolidele

Tartu ülikool tähistas emakeelepäeva 12. märtsil toimunud konverentsiga „Selle maa keel“.

Alustuseks rõhutas humani­­taar­teaduste ja kunstide valdkonna dekaan Margit Sutrop, et konverents on ülikooli kingituseks Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva puhul. Sellest hoolimata olid arutuse all üpris argised asjad, sealhulgas eriti emakeele tulevikuväljavaated.
Tartu ülikooli aulasse oli konverentsi alguseks kogunenud tublisti üle saja huvilise, kelle seas paistsid tooni andvat teadlased, üliõpilased ja õppejõud. Samahästi kui emakeelepäeva oleks konverentsiga võinud tähistada aga ka äsja peetud naistepäeva, sest meessugu oli kuulajate seas silmatorkavalt nõrgalt esindatud.

Emakeele tulevik
Konverents algas kolme ettekandega, millele järgnesid töötoad. Esmalt tutvustas professor Martin Ehala oma visiooni tuleviku eestlusest. Tema sõnul ei tohiks arvata, et sidusat ühiskonda saaks üles ehitada ilma erinevaid sotsiaalseid gruppe ühendava rahvusidentiteedita. Seetõttu on vaja sihiteadlikku rahvusloomet, mis Eesti puhul peaks tuginema eesti keelele ja rahvuskultuurile. Tuleb igati kaasa aidata, et välisüliõpilased ja muud sisserändajad meie keele omandaksid. Kui nii läheb, muutub tulevikus eesti identiteet päris kirjuks, sest see ühendab väga erineva taustaga inimesi.
Emeriitdotsent Reet Kasiku ettekanne käsitles aga eesti keele uurimist ja riiklikku keelepoliitikat viimase saja aasta jooksul. Esimesel iseseisvusajal rajatud alus sai tugevasti kannatada seoses sellega, et suurem osa keeleteadlastest põgenes Nõukogude okupatsiooni eest läände. Nõukogude ajale oli iseloomulik keele normeerimisega ülepingutamine ning vene keele privilegeeritud seisund. Samas arenes eesti keele uurimine siiski edasi tänu pühendunud teadlastele, ent ka avalikkuse huvile keeleküsimuste vastu.
Suure tõuke eesti keele uurimisele andis aga taasiseseisvumine. Suurenenud on riiklik rahastus ja avardunud rahvusvahelise koostöö võimalused, ilmunud mitmeid suuri sõnaraamatuid. Teisalt on vildaka keelepoliitika tõttu eesti keele kasutamine ärielus, teaduses ja kultuuris hakanud vähenema. Eriti rõhutas Kasik aga seda, et eesti keel peab ka edaspidi jääma kõrghariduse ja teaduse keeleks. „Emakeelsele ülikoolile ei ole alternatiivi, kui tahame rahvusena püsima jääda,“ kinnitas ta lõpetuseks.
Veelgi poleemilisem oli vanemteadur Tiit Hennoste ettekanne, milles ta sotsiolingvistiliste teooriate varal arutles võimu ja vaimu vahekordade üle keelekasutuses ning hoiatas eestlasi sõnaselgelt „keelevahetuse ja -surma“ eest. Erilist tähelepanu pälvis seejuures inglise keele esiletõus põhilise teaduskeelena. Kõneleja rõhutas, et pole piisav, kui eesti keelt kasutatakse näiteks teaduse populariseerimisel ning kõrgkoolides õpetamisel. Ülioluline on, et selles ka teaduslikult mõeldaks ja diskuteeritaks.

Kakskeelne ülikool
Konverentsi lõpetas arutlusring teemal „Millest sõltub eestikeelse kõrghariduse tulevik?“. Sellest võtsid osa teatriteadlasest Tartu ülikooli õppeprorektor Anneli Saro, meditsiiniteaduste valdkonna dekaan Margus Lember, rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg ja bioinformaatika professor Jaak Vilo.
Hoolimata diskussiooni juhtinud Margit Sutropi jõupingutustest kaldus mõttevahetus väljakuulutatud teemast siiski täiesti kõrvale. Jutt keerles hoopis selle ümber, miks on otstarbekas Tartu ülikoolis ingliskeelset õpet edendada. Veenvalt mõjusid õppejõudude selgitused, et vastasel korral poleks võimalik õppetöö kvaliteeti vajalikul tasemel hoida. Mitme eriala puhul pole Eestist võimalik leida ka piisavalt õppejõude ja üliõpilasi.
Samuti said kuulajad päris hea ülevaate sellest, milline on tänapäeval eesti ja inglise keele vahekord ülikoolis tervikuna ning eriti nendes instituutides, kus on juba palju välisüliõpilasi ja -õppejõude. Konverentsi ettekannetes sõnastatud mureküsimuste üle ei arutletud siiski peaaegu üldse. Pigem avaldasid diskussioonis osalejad arvamust, et inglise keele pealetungi eest hoiatajad dramatiseerivad asja üle. Tähelepanuväärne on seegi, et mõttevahetuse ajaks oli aula juba jäänud pooltühjaks.
Rain Soosaar

Read more Comments Off on Ülikoolis arutleti emakeele tuleviku üle

Tekst ja foto: Joel Siim

Mis see on, mis purustab muna kivise koore?
    See on elu.
Mis see on, mis painutab lahti seemne kiulise kesta?
    See on elu.
Mis see on, mis tungib läbi asfaldi kevadisel päeval?
    See on elu.
Mis see on, mis murrab pitseri hauakambri ukselt?
    See on elu.
Mis see on, mis kohutab valvurid hingetuks?
    See on elu.

Ja Sina ära karda,
    mine ja kuuluta rõõmuga elu,
    mis purustab, painutab, tungib, murrab, kohutab.
    Mine ja kuuluta rõõmuga elu,
    mis loob kord kõik uueks.

Read more Comments Off on Palve

Ap 13:23−33
Jumal vaatas ja jälgis maailma, kus elasid tema loodud inimesed, kes teda enam ei tundnud ja olid temast kaugele eksinud. Ta nägi, et pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid. Igaüks käis oma teed ja ajas oma asju, nagu oskas, ekseldes sinna ja tänna, otsides väljapääsu probleemidest ja hädadest. Valgust, mille varal sihte seada, elada ja tegutseda.
Ei, inimeste endi meelest ei olnud kõik lootusetult pime ega kadunud. Leidus ikka õpetajaid, kes andsid head nõu ning hoiatasid halva eest. Osa neist olid vägagi silmapaistvad ja nende tarkust kuulati ning hinnati. Oli võimekaid juhtegi, kes suutsid rahvamasse valitseda, innustada ja kaasa haarata. Neil oli palju järgijaid ja mõnda neist peeti koguni maailma päästjaks. Osa neist ülistati ja teeniti kui jumalaid.
Puudust polnud maailmas ka religioonidest ja usust. Kusagil sügaval alateadliku mälu sopis oli vist kõigil rahvastel veel säilinud aimus Eedeni aiast, kus kõik oli hästi ning inimene ja Jumal olid sõbrad. Jumala järele igatseti ning teda otsiti. Paraku oli tee Eedenisse suletud ja silmistki kadunud. Siis kummardati loodusjõude, mis olid lähemal ja tuttavamad, toodi neile ohvreid ja loodeti, et Jumal peitub kusagil seal, võtab ohvrid ja head püüdlused vastu ning vaatab nende toojaile hea pilguga.
Või peeti paremaks jumalatest üldse loobuda ja tegutseda omaenda paremal äranägemisel. Ehitada paradiis üles oma kätega ja siinsamas. Kui vaja, hävitada kõik, kes sellest üllast eesmärgist aru ei saa ja selle teostamise teel ette jäävad. Või minna hoopis teist teed ning püüda avastada looduses ja inimeses endas olevad jõud ja energiad, avada nende kanalid ning rakendada neid õigel viisil, et avastada iseendas peituv jumalikkus, tuua see välja ning arendada end ise jumalikuks olendiks … Saada Jumala sarnaseks! Mis magus unistus! Ja tõsise püüdlikkuse korral kindlasti saavutatav! … (Oot-oot, kus me seda veel kuulnud oleme?)
Jumal vaatas ekslevat ja otsivat inimkonda ja nägi, et nad on lootusetult hädas. Kõik nende üritused, teadmised ja saavutused, isegi olemasolevad religioonid ei suuda neid aidata ega päästa. Kõik, kõige paremadki inimesed on pattu teinud ja Jumala loomusest (kirkusest) ilma. Temast lahutatud. Ainuke võimalus oli minna ise kohale ja teha seda, mis inimestele võimatu.
Selleks sündis ta inimeseks. Ta näitas, milline on Jumal ja Jumala riik tegelikult. Tõi orjuse asemele vabaduse ja haiguste asemele tervise. Kus teised ainult õpetasid ja head nõu andsid, tõi pattude andeksandmise − oma kannatuste ja surma läbi. Sai tõeliseks maailma Valguseks, kes võis öelda: „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Ja vähe sellest − ta võitis isegi surma, minnes ise sellest läbi ja tulles võitjana välja! Kas oleme selle sõnumiga liiga harjunud ega märkagi, kui fantastiline see on? Samuti võttis ta valitsusvõimu kuradilt, kes seni takistamatult valitses vürstina terve maailma üle. See tähendas valitsuse vahetust vaimses maailmas, mis meie jaoks lihtviisil nähtamatu ja mida paljudel meist on raske isegi aduda.
Kes veel on teinud midagi kaugeltki võrreldavat?
Seda kõike teinud, võis Jeesus öelda: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.“ Ja anda korralduse kuulutada sellest kogu maailmas ning teha tema jüngreiks kõik rahvad. See kõik on absoluutselt ainulaadne − suurim töö ja suurim ime, mis terve maailma ajaloo jooksul üldse aset leidnud. Ja tegijaks on Jumal ise. Paraku, isegi need, kes õigesse Jumalasse uskusid, ei mõistnud, mis tegelikult toimub, ja lõpetasid tema ristilöömisega. Ent Jumal pööras selle suurimaks võiduks.
Väga paljud ei mõista tänapäevani, mis maailmas tegelikult toimub ning kuidas Jumalgi siin tegutseb. Hiiliv jumalavastasus teeb vaga näo ja armastab rääkida Jumala armastusest, minnes mööda tema tõest. Ta väidab, et Jumala juurde on palju teid − igaühele oma. Ta seab salamahti Jumala asemele inimese, Jumala tõe asemele inimeste arvamused, Jumala õiguse asemele inimeste „õigused“ ning Jumala pääste asemele inimeste head püüdlused ja kavatsused.
Jeesus ei saanud öelda, et las igaüks ronib Jumala juurde oma teed − neid on ju palju. Ja kes tahab, võib valida minu. Jeesuse palvele Ketsemanis, et see karikas võimaluse korral temast mööda läheks, ei saanud Isa vastata, et jah, saab ju ka teisiti, palju lihtsamaltki. Meie lunastamine polnud mingi kerge meelelahutuslik jalutuskäik, mille tulemusena oleks lisaks kõigile senistele teedele Jumala juurde (religioonidele) lisatud veel üks − kristlus.
Taevas tuntakse ainult ühte Päästjat, kes on ostnud Jumalale inimesi oma verega kõigist rahvaist, suguharudest ja keeltest (Ilm 5). Meidki. Teda austab terve universum. Kas meiegi? Ja kas tahame olla tema tunnistajad?

Kimmel,Aare

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Maailma suurim töö ja ime