Peaminister Jüri Ratas ütles, et on usklik inimene, aga see küsimus on iga inimese isiklik teema. Kirikus käimine või mitte käimine, et tee tema sõnul kedagi halvemaks või paremaks.

“Usklikkus väljendub selles, et kõigepealt on küsimus, et kas ma usun, kas jumal olemas. Jah, ma usun seda. /…/ Ma julgen seda välja öelda, et jah, ma usun jumalat,” ütles Ratas Postimehele antud videointervjuus.

“Minu puhul ei tähenda see seda, et ma igal pühapäeval käin kirikus või loen jumalasõna, aga kui on hetked, siis ma muidugi pöördun palves ka jumala poole. See on ükskõik, mis eluvaldkonnas – on see poliitika, on need teatud rasked otsused, on need perekondlikud sündmused,” rääkis Ratas.

“Mul on väga paljud tuttavad, kes on kirikuinimesed või käivad kirikus või on kirikus pastoriteks. Aga see ei ole minu jaoks teema, mida ma söögi alla või söögi peale ütlen. Ma olen alati öelnud, et see on väga isiklik küsimus ja kes seda usub või ei usu – see on iga inimese oma valik,” ütles ta veel.

Edasi loe ERR Uudistest.

Read more Comments Off on Ratas: julgen välja öelda, et usun jumalat

Eestis on alanud sõjakate ateistide kärarikas kapist väljatulek, nendib viimaste sündmuste põhjal laulja, näitleja ja telemees Mart Sander.

Ateistidega on nagu homodega: kui kapiuksed avanevad, siis selgub, et neid on oodatust palju rohkem.

25 aastat tagasi, kui Eesti Vabariik taastas oma õigusjärgsuse, eeldati, et taastub ka Nõukogude okupatsioonist rüvetatud vaimsus. Alguses tundus, et nii see oligi. Kuid alahindasime eestlase ühte tugevat omadust: võtta halvast asjast halvim.

Pool sajandit nõukogude ajupesu on meisse päranduseks istutanud kaks kohutavat omadust: lipitseva pealekaebajalikkuse ja praaliva uskmatuse. Avalik ateism tardus mõneks ajaks jahedalt viisakasse usuleiguse unne, mida hoiti näiliselt segamatult, sest vastasel juhul oleks maailma kristlikud kultuurriigid võinud meid pidada nõukamatsideks. Ja seda ei saanud lubada.

Eriti, kuna need riigid, mille järgi me varmalt joondusime – Põhjamaad – olid KÕIK kirikuriigid. Jah: Rootsi, Soome, Norra, Taani, Island – kõigis neis maades käisid riik ja kirik käsikäes. Rootsi astus esimesena rajalt kõrvale, lahutades aastal 2000 kiriku riigist. Maailma üks õitsvamaid heaoluriike on tänaseks paraku oma kunagise hiilguse hale vari.

Edasi loe Postimehest.

Read more Comments Off on Mart Sander: kapist välja ja paraadile!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma ütles “Aktuaalsele kaamerale” antud pikas intervjuus, et Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule on lõppev aasta olnud väga toimekas ja on olnud kohtumisi nii kiriku- ja ühiskonnategelastega kui ka poliitikutega.

Viilma ütles veel, et Eesti rahvast iseloomustab ristiusk ja seda võiks rõhutada. “Me oleme ristiinimesed ja see on meie identiteet. Ja kui me seda julgeme tunnistada, siis ei saa kohutada ükski võõras meid. Ja me oleme ise paremini mõistetavad ja inimesed, kes tulevad teisest kontekstist mõistavad ka meid,” lausus Viilma.

Vaata ERR Uudistest.

Read more Comments Off on “Aktuaalse kaamera” intervjuu peapiiskop Viilmaga

Peeter Espak, TÜ võrdleva usundiloo vanemteadur / MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut

Ühiskonnas, kus 40 protsenti inimestest usub surmajärgset elu ja vaid kolmandik ei käi kunagi kirikus, pole religioossus sugugi oma tähtsust minetanud, kirjutab Peeter Espak.

President Kersti Kaljulaidi otsus mitte osaleda tema ametisseastumise puhul Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tänujumalateenistusel on meie avalikkuses põhjustanud sotsiaalmeedia arutelude ja ajalehtede arvamusartiklite keeristormi. See kinnitab üha enam tõdemust, et usuteema on Eesti ühiskonnas üks keskseid vaidlusobjekte ja enim kirgi üleskütvaid teemasid üldse.

Olgu arutelu teemaks islam, mošee, usuõpetus või kristlikud sümbolid, iga väiksemgi arvamusavaldus või sündmus saab suure tõenäosusega üleriigiliseks kirglikuks vaidlusteemaks. Seoses presidendi otsusega mitte jumalateenistusele minna on viimasel ajal enim kõneainet tekitanud nii Janek Mäggi Kaljulaidi noomiv kui Orenti Kampuse presidenti kiitev ja kogu kirikut Putiniga seostavad arvamuslood.

Võidumeesteks nii ateism kui Taara

Ühed kiruvad presidenti sideme kaotamise pärast meie traditsioonide ja meile kirjaoskuse ning koolihariduse toonud luterlusega. Teised tunnevad aga rõõmu, et tule ja mõõgaga Taara ära tapnud papid said vastu pükse ja tõsise alanduse osaliseks. Presidendi otsus mitte osaleda ühel jumalateenistusel näib justkui olevat nii võitlevatele ateistide või siis ka Taarat tagasitahtvate õigete Eesti meeste pidupäev.

Muidugi rõõmustavad ka meie anonüümsed kommentaatorid, sest nüüd on kõik pirrud kahel otsal taas põlema süttinud ja judeokristlik vandenõu riigist välja juuritud. Varsti ilmub Vanemuine isiklikult suure kandlega presidendile kiitust laulma; või saabub hoopis Tarand-Strandberg-Kivirähki uus õndsuseajastu, kus kõik on defineeritud teaduslike faktide ja tõestusvormelitega. Tõestuskäik „Jumalat ei ole, sest vaatasin teleskoobiga taevasse ja ei näinud – järelikult pole olemas“ oleks justkui presidendi käitumisest saanud kinnitust oma tõesusele.

Teisalt jällegi on kummaline paljude kirikuringkondade liigne hädaldamine teemal justkui oleks meie kirik muutunud presidendi puudumise pärast nõrgemaks või võiks 2000 aastat vana traditsioon kuidagi ühe maise ja ajutise valitseja väikse otsuse pärast karvavõrdki kannatada saada. Kristlik jumal peaks olema kõikvõimas ja ka piiritult hea. Seega ei saa Kaljulaid jumalat ega kirikut kuidagi kahjustada.

Viimaseks uudiseks Kaljulaidist ja kirikust oli meedias ja eriti sotisaalmeedias laialt kajastust leidnud presidendi otsus mitte osaleda 1. detsembril Toomkirikus traditsioonilisel advendikontserdil. Paratamatult avaldab presidendi käitumine väga suurt mõju kogu rahva enesetundele, sotsiaalsele sidususele ning just sellele, kuivõrd kõik siinsed elanikud ennast selle ühe riigi osana tunnevad. President Kaljulaid on lubanud olla kogu Eesti president, isegi EKRE oma.

Edasi loe Delfist.

Read more Comments Off on Peeter Espak: kirik ja riik – uus kunstlikult ülesköetud lõhe Eesti ühiskonnas

Mihkel Kukk, EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja

Igal aastal jõululaupäeval kuulevad miljonid inimesed üle kogu maailma taas tuttavat Jeesuse sünnilugu Luuka evangeeliumi 2.peatükist. Seda ka meie kodusel Maarjamaal, vaatamata sellele, et me ise kipume ennast tituleerima üheks kõige kirikukaugemaks ja usuleigemaks rahvaks Euroopas. Iseasi on see, kas ka nüüd, jõuluajal sellega just uhkustada tasub või peaksime seda pigem häbenema.

ga religioossus kui selline pole ju usukaugete eestlastegi teadvusest kuhugile kadunud. Muutunud on ainult selle väljendusvormid. Kui varem oli religioon kogu ühiskonna asi ning peaaegu kõik selle liikmed kuulusid mõnda kirikusse, siis tänapäeva trend on pigem kasvav individualism, kus ka usk, kui selline kipub üha enam inimeste privaatsfääri jääma. Mitte ainult Eestit, vaid kogu sekulariseeruvat Euroopat iseloomustab väljend believing without belonging ehk uskumine ilma kuulumiseta. See kõik ei ole enam seotud nõukogude ajast pärit hirmuga, kus jõuluõhtul kirikusse minek, rääkimata kogudusse kuulumisest oli paljude jaoks segatud kartusega, et äkki keegi näeb ja sellest võib tulla paksu pahandust.

Siiski saab statistiliselt mõõta saab ainult seda, mis seostub kuulumisega, kuigi samas võib eksisteerida ka kuulumist ilma uskumiseta.

Evangelist Luuka edastatud jõululoo märksõnaks on „ärge kartke!” Just nende sõnadega alustab Petlemma lähedal öises valvekorras olevatele karjastele ootamatult ilmuv Issanda ingel oma teadet Päästja sünnist. Luuka kui ainsa mittejuudist evangelisti poolt kirja pandud Jeesuse sünniloo kulminatsiooniks ongi minu jaoks ingli kohtumine karjastega, kes kuulusid tolleaegse ühiskonna kõige madalamasse seisusesse ja kellel puudusid seetõttu ka paljud Rooma riigi kodanikuõigused. See, et maailma võimsaim mees keiser Augustus andis käsu rahvaloenduse korraldamiseks oma impeeriumis, mis omakorda tähendas Joosepi ja lapseootel Maarja jaoks pika ja tülika teekonna ettevõtmist Galilea Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna Petlemma, on evangelisti jaoks pigem nagu illustreerivaks kontrastiks järgnevale.

Jõuluevangeeliumi kuuldes peaks see meid panema mõtlema selles suunas, kas ja mida meil sellest loost õppida on.

Edasi loe Delfist.

Read more Comments Off on Kirikuõpetaja: religioossus pole usukaugete eestlaste teadvusest kuhugile kadunud, muutunud on ainult selle väljendusvormid

Selle kord rohkem, kord vähem sisuka mõttevahetuse algatamise eest tuleb tänada president Kersti Kaljulaidi ning ilmselt ka presidendile maievtilisi küsimusi esitanud Mart Soidrot ja Andrus Kivirähki. Teema kerkis kõrgele, paljud avaldasid arvamust – tähendab jõulud lähevad inimestele korda. See, et pühasid mõistetakse ja ka tähistatakse erinevalt, on loomulik. On ju jõulupühad rikkalikult tähendustega koormatud värav, mille taga on mitu ruumi. Vabariigi aastapäev on näiteks palju lihtsakoelisem, naistepäev samuti. Kuigi ka neid võib tõlgendada eri ideoloogilistest vaatenurkadest, jääb ajatelg liiga lühikeseks, et mütoloogia või religiooniga olulisel määral suhestuda. Kõigi nende väravate ja väravataguste ruumide kaudu määratletakse iseennast.

Vaimu võtad kaasa

Õigus on kahtlemata neil, kes ütlevad, et pööripäevade tähistamisel on pikem ajalugu kui kristlusel. Nii ka suviste- ja talsipühadel, lehtmajade- ja lepitus- ja eelkristlikel paasapühadel. Saturnaalidel ja bakhanaalidel samuti. Ja on inimesi, kellele on oluline vedada ajajoon tänasesse päeva. Kas siis usu pärast või mängu pärast, traditsiooni või siseveendumuse pärast ning siis selle joone tipus moodustuval väraval kõõluda, kiikuda ja kiigata. Seda nimetatakse õiguseks uskuda ja – nagu president õigesti märkis – mitte uskuda. Kui usk on tugev, siis mõistad ka uskmatust, ja vastupidi.

Vabal maal ei tohi seda õigust kelleltki ära võtta, aga riived on paratamatud – demokraatia on ka riivetega elamise kunst, kuigi ei pea minema, saama ega olema riivatuks. See, et jaanipäeval Ristija Johannese elule mõtlen, ei takista mind nautimast kase- ja kadakavihtu vanas suitsusaunas. Meenub saunaskäik fenomenaalse tõlkija Rein Sepaga, kes visiseva kerise saatel alamsaksa keeles „Nibelungide laulu“ laulis, ja mind ei häirinud sugugi, et laulu suurim leil päkapikkude esivanemate – härjapõlvlaste – mäe seest tuli.

Edasi loe Harju Elust.

Read more Comments Off on Kellele kuuluvad jõulud?

Mida aasta edasi, seda enam võrduvad jõulupühad paljudele tohutu kiirustamisega – päevad on lühikesed ning neisse pressitakse sisse kõik mis vähegi võimalik.

Ja kui siis lõpuks pühad käes, kergitame kulmu ja küsime endalt: kuhu jõulurahu jäi? Paljud ei märka aga sedagi teha – kihutavad täiskiirusel uude aastasse edasi.

Ometi on just jõuluaeg sobilik iseendaga olemiseks ja mõtisklemiseks. Jõululapse sünd on küll suur rõõmupüha, kuid ka kannatustele tasuks siis mõelda. Miks juhtuvad halvad asjad ka heade inimestega ning miks elu vahel nii ebaõiglane näib?

Vastused neile küsimustele leiame Piiblist Iiobi raamatust. Otsisime neid koos kirikuõpetaja Urmas Karileedi ja kliinilise psühholoogi Margus Laurikuga.

Urmas Karileet – kes vähegi on võtnud vaevaks Piiblisse süveneda, märkab, et seal on kirjas universaalne tõde. Lihtsalt sõnad on pisut teistsugused, kui psühholoogi kabinetis kuuleme või mõnest eneseabiraamatust loeme.

Ka kannatuse teema on universaalne, ei jäta kedagi puutumata. Piibliraamatus on kirjas lugu Iiobi-nimelisest mehest, kes koges oma elus suuri üleelamisi, mis tõid talle hulgaliselt kannatusi.

Läbi aastasadade on paljud inimesed leidnud sellest raamatust sarnasusi oma kannatustega. Nad on leidnud julgustust ja lohutust Iiobi kannatuste positiivsest lõpplahendu- sest.

Tihti püütakse kannatusi millegi – näiteks alkoholi või meelemürkide – alla peita, kuid see on vaid väga ajutine ja ühekordne leevendus. Kannatusi need ei kõrvalda ja probleeme ei lahenda. Sageli otsitakse leevendust ja lahendust valest kohast.

Kannatused on osa inimeseks olemisest selles ebatäiuslikus maailmas. Kirikuisa püha Augustinus on öelnud: “Eksimine on inimlik, aga uhkusest oma eksitusse jäämine on kuratlik.”

Edasi loe Maalehest.

Read more Comments Off on Olemise imet tuleb osata hinnata

Peapiiskop Urmas Viilma õhutab inimesi traditsioonide tagant põhjuseid otsima. Kristlikest sümbolitest loobumine soodustaks võõra religiooni sissetungi. Eestlastele annaks rahu ja tasakaalu rahulolu riigis seni saavutatuga.

Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma, te lendate jõuludeks Austraaliasse. Mis teid sinna viib?

Üle maailma on laiali umbes 30 eesti kogudust, mis on meie kirikuga ühendatud. Enamiku neist on pärast Teist maailmasõda asutanud põgenikud. Minu reis ei ole puhkus, vaid eesti koguduste teenimine: Sydneys on keskpäeval jõulujumalateenistus, aga õhtul peetakse rannal piknikku, mis pidavat olema sealne tava jõule tähistada. Adelaide’is toimuvad Eesti päevad, kus ma pean samuti jumalateenistuse, ja 1. jaanuaril on teine jumalateenistus Sydneys.

Kuidas teile tundub, kas jõulud on tänapäeval keskendunud kinkidele ja muutunud tarbimispühaks?

Kinkimine on jõuludega kaasas käiv tava, aga küsimus on, milleks me kingitusi teeme. Mulle tundub küll, et keskendutakse tarbimisele. Eestis on veel üks huvitav tava: me peame pühadelaupäevi – jaanilaupäeva, mardilaupäeva ja jõululaupäeva. Eestis on jõululaupäev riigipüha, aga teistes riikides alustatakse jõulusid esimese jõulupühaga, kui kokkuleppeliselt Jeesuse sünnipäeva peetakse.

Pühadelaupäeva pidamisega on oht, et kui pühad on käes, on nad justkui juba läbi. Advendi pidamine on Eesti kontekstis kõigest 20-aastane traditsioon, aga saanud tavaks, mis on väga laialt omaks võetud. Kuigi tegu on kristliku sõnumiga, on see jõudnud koolidesse, laste­aedadesse, asutustesse ja avalikku ruumi. Advendiaja algus justkui tähendaks, et nüüd võime hakata jõuluturgu pidama, ja sel aastal avati see Raekoja platsil isegi veel varem. Kui jõuluõhtu on käes, käiakse kirikus või jagatakse kingitusi, ja esimesel jõulupühal saabub tõeline rahu, mis on küll väga tore, aga tekitab tunde, et pühad on läbi. Ma ei arva, et midagi peaks kunstlikult reguleerima, aga peaksime rohkem mõtestama, miks me midagi teeme. Nii ei saaks ka kingituste tegemisest lihtsalt tava.
Edasi loe Eesti Päevalehest.
Read more Comments Off on EELK peapiiskop Urmas Viilma: kristlik identiteet päästaks eestlased hirmust islami ees

Jõulualtar Haapsalu toomkirikus. Arvo Tarmula

See oli väga ammu. 1950. a 1. detsembri hommikul lumine künka külg lausa kiirgas. Iga lumehelves sätendas päikese käes kõikvõimalikes värvides. See pilt on jäänud mu mällu ja mõtlen sageli ning elan uuesti seda läbi. Näen 15aastast poissi välja vaatamas meie varjupaigaks olnud sahvri kolmeruudulisest aknast.
Selles hetkes oli taandunud kõik valu, mis oli hinges kuhugi Siberi kaugusesse kistud isa ja laiali pillatud pere pärast, ning hirm, et meid võidakse tabada, sest pisut üle kuu aja eest olime seisnud Nõukogude sõduri automaaditoru ees, kuid Jumala ime läbi pääsenud.
Kirjeldatud elamus, nii kaugel ja nii lähedal, ärgitab küsima: aga jõulud, kas on see minevik või tulevik? Paljudele võib see olla minevikumälestus. Oli kord, aga mitte enam. Mina kogen, et mida enam see ülev pilt mu silmades sätendab, seda sagedamini ma küsin, kas kõik kaunis ja eriline on ainult seljataga. Ei, veelgi erilisem ja kaunim on ees. Mitte ainult jõulupüha ootuses, mis siis ühel hetkel minevikuks saab, vaid Jumala pühaduse hiilguse täiuslikuks saamises.
Kas tõesti silmad saavad seda näha? Jah, kindlasti! Aga sinu silmad? Või ei ole sul aega sellele mõtelda? Ometi on just praegu kõige õigem aeg mõtelda, on advendiaeg. Kuidas saaks jõulud tulla sulle, kui sa pole ette valmistatud? Kuidas saaks Jumala tulevik, tema igavik tulla sulle, kui sa pole ette valmistatud?
Kas paljudele närviliseks tegev ootuse aeg? Ent milline saab olla täitumine, kui oled rahutult mures? Sa mõtle, mis sind rahutuks muudab. Kas jõulud saaksid ka sulle olla Rahu Tooja maailma tulek? Mõtle temale ja anna sinusse tungivad rahutuse värinad ära endast, tema kätte. Pidin seda õppima juba poisikesena.
Siiski ei ole siiani see kunst mulle täielikult selgeks saanud. Kuid ikka ja jälle, kui mind nagu maad värisema panevad tõuked tabavad, pean end andma Tema kätte. Tema rahustab need värinad. Ära kurvasta, et see kordub, ja ära nukrusele maad anna, et oled ikka ja jälle õppija. See aeg tuleb, mil täielikult õpetatuks saad, siis kui näed kord seda igavese hommikupäikese kiirgust, mis kõik su ümber sedasi särama paneb, sellisel kombel, kuidas sa seda iialgi enne ei oleks aimanud.
Eenok Haamer,
Mustvee koguduse õpetaja  1963. aastast

Ja sündis, kui inglid olid nende juurest ära läinud taevasse, et karjased ütlesid üksteisele: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!»
Ja nad läksid rutates ja leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes.
Aga nähes teda teatasid nad sõnumist, mis neile oli räägitud selle lapse kohta.
Kõik, kes kuulsid, panid seda imeks, mida karjased olid neile kõnelnud.
Ent Maarja jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.
Karjased pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud. Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud. Luuka 2:15–20

Read more Comments Off on Päikeseline hommik

41 aastat EELK teenistuse olnud Tiit Salumäe pühitseti 2015. aastal piiskopiks. Pilt on tehtud suvisel palverännakul Vormsi saarel. Kätlin Liimets

Kui ma 1996. aastal valituna Eesti Kiriku peatoimetaja kohale asusin, algas minu koostöö Tiit Salumäega. Tundsin suurt aukartust nii töö kui ka inimeste vastu, kellega lävima hakkasin. Tiit Salumäest sai minu otsene ülemus, aga ka hea kolleeg ja nõuandja, innustaja. Aga mitte kunagi sekkuja ega näpuga vibutaja.
Kui Eesti Kirik veel juulikuus ilmus ja me üksteisele puhkust andes topeltkoormust kandsime, ei pidanud Tiit paljuks tulla Haapsalust mõneks nädalaks Tartusse peatoimetajat asendama. Tema väga paljude kohustuste hulgas on alati kindel koht olnud ka kiriku oma lehel. Ta on alati Eesti Kiriku jaoks kohal olnud.
41 aasta jooksul, mil Tiidu ja tema muusikust abikaasa Lia Salumäe elu on seotud Haapsaluga, on vahetunud riigikord, linnapeadest ja maavanematest rääkimata. Kirikuõpetaja on aga jäänud ja omaks saanud.
Linnapea Urmas Sukles on öelnud, et Tiit Salumäe on «linna au, mõistus ja südametunnistus», et ta on Haapsalu üks auväärsemaid kodanikke ja esindanud linna üle maailma. Ta on tunnustatud Haapsalu linna vapimärgiga (2002), valitud aukodanikuks (2015). Tiit Salumäe piiskopiks pühitsemise järel 2015. aastal sai Haapsalust taas nelja sajandi järel piiskopilinn.
25. detsembril 1951. a Tartus Eduard ja Johanna Salumäe pere kuuenda lapsena sündinud Tiit on meenutanud, et esimese jutluse pidas ta 1970. a jõuluõhtul isa juures Kuusalu kirikus. Pärast Loksa keskkooli lõpetamist oli vaimuliku peres kasvanud poisile ainuvõimalik valik edasiõppimine usuteaduse instituudis.
Tiit Salumäe on olnud alates 14. detsembrist 1975. aastast Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja. Olnud ligi veerand sajandit Lääne praost. Selle kõrval 1994. aastast EELK Konsistooriumi assessor. Loendamatute komisjonide ja organisatsioonide esimees või liige. Ülihõivatud, suure osa ajast ratastel (lennukis) nii kodus kui välismaal. Ülisuure töövõimega, täpne ja nõudlik. Aga samas ka hooliv ja toetav, julgustav, usaldav. Viskab su vette ja vaatab, kas ujud välja. Ujud küll, sest sind on ju usaldatud.
Vaimulikuks sündinud: selge ja sügava pühendumisega. Eakaaslane emeriitpeapiiskop Andres Põder on öelnud: «Kui otsida eeskujulikku ja kompetentset eesti hingekarjast, on selleks kindlasti tema. Täpsus, kinnipidamine kokkulepetest, oskus alati näha positiivset, empaatiavõime ja kindel usuline alus teeb temast inimese, keda võib usaldada, kellele toetuda.»
Lia ja Tiit Salumäe perre on sündinud viis last. Täna on nad kaheksa lapselapse õnnelikud vanavanemad. 25. detsembril tähistab piiskop Salumäe Haapsalu toomkirikus koos oma koguduse, pere, ametikaaslaste, sõprade ja kogukonnaga 65. sünnipäeva. Palju õnne!
Eesti Kiriku toimetuse nimel
Sirje Semm,
peatoimetaja

Õnnitleme ja täname!

EELK Lääne praostkond õnnitleb 65. sünnipäeva puhul piiskop Tiit Salumäed.
Tiit Salumäe on pikka aega teeninud Lääne praostkonnas praostina meie kogudusi. Oleme selle töö ja hoole eest väga tänulikud, soovime Jumala õnnistust piiskopitöös ja uueks eluaastaks.

Issand on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve. Ps 100:5

EELK Lääne praostkonna praost,
kaastöölised ja kogudused

Read more Comments Off on Palju õnne, piiskop Tiit Salumäe