Iga hetk, mil elame siin maailmas, on Jumala kingitus meile. Iga päev, mil elame, on võimalik muuta asju paremaks ja teha elus korrektiive. Kahjuks tihti me ei oska headel päevadel kasutada oma võimalusi ning siis, kui need on mööda läinud, kahetseme ja tõdeme, et meie elu valikud on olnud ebaõiged ja nende tagajärjed on valusad. Pühapäeva sõnum kutsub meid mõtlema sellele, mida oma elus muuta ja parandada, sest nüüd on meie jaoks soosinguaeg ja võimalus elus muudatusi teha.
Jumal annab aeg-ajalt nii inimestele kui rahvastele võimalusi pöörduda tema poole. Jee­sus oli oma kaasaegsete jaoks selline võimalus. Tema teed valmistas ette Ristija Johannes. Rahvas tundis, et midagi erilist on toimumas. Samas hülgasid rahvajuhid Jeesuse ja lasid ta risti lüüa, lükates nii kõrvale Jumala pakutud pääste. Jeesus nägi selle valiku tagajärgi ette ja nuttis Jeruusalemma pärast. Mõnikümmend aastat pärast Jeesuse surma hävis püha linn. Kristlikes kalendrites on Jeruusalemma hävitamise mälestuspäev 10. august. Toimunu näitab, et inimeste valikutel on oma tagajärjed.
Nüüd on meil vabadus kuulutada Jumala sõna ja kuulda sõnumit päästest. Selle vabaduse eest tasub olla tänulik ja seda tuleks kasutada arukalt selleks, et pöörduda Jumala poole, sest me ei tea kunagi, mida toob homne päev ning siis võib olla juba hilja. Seepärast kasutagem aega õigete valikute tegemiseks.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Jumal on andnud igale inimesele mingi ande. Mõni inimene on tark ja oskab mõista maailmas toimuvat. Teine jälle on hea südamega ja märkab abivajajat. Kolmas on kunstiandega ja oskab luua kauneid asju. Mõnel on lauluanne. Osa inimesi on füüsiliselt tugevad ja suudavad palju jõuga ära teha. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid andeid.
Inimesest teeb looduse krooni see, et ta kasutab endale Jumala poolt antut teiste hüvanguks. Just tänu sellele toimib ühiskond, et igaüks annab omalt poolt teiste heaks midagi sellist, milleks tal on annet. Seega on väga oluline, kuidas me kasutame endile antud andeid.
Kõige halvem, mis võib juhtuda, on see, kui me lööme käega ja jätame oma ande kasutamata. See pole ka Jumala suhtes õiglane, sest inimene, kes oma annet ei väärtusta, näitab üles tänamatust Looja suhtes, kes on selle ande talle kinkinud. Meie ülesanne on oma annet edasi arendada ning seeläbi tuua kasu nii teistele inimestele enda ümber kui ühiskonnale tervikuna. Ka kogudus ootab, et inimene saaks oma annetega kogudusetöös kaasa aidata. Koguduse heaks oma ande rakendamine on inimese otsene tänu Jumalale selle eest, mida Jumal on talle andnud. Kirik vajab nii neid, kes teenivad Jumalat sõna ja lauluga, kui ka neid, kes seda teevad ligimesi aidates ja maailma paremaks muutes.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Inimsuhete üheks aluseks on suhtlemine ja kõnelemine oma kaasinimesega. Kõneldes võime väljendada nii oma rõõmu või muret kui pahameelt. Selles suhtluses tulevad esile inimese kõige sügavamad tunded nagu austus, armastus, hoolivus. Rasketel teemadel kõnelemistki on vaja, sest vaid nii jõuame mingi lahenduseni.
Jumalaga kõnelemise viisiks on palve. Sõna palvetama on eksitav, sest see näitab, et inimene palub midagi. Enamasti olemegi egoistlikult oma probleemidele lahendust otsivad ja ilmselt seetõttu on suur osa palvetamisest tõesti Jumalalt millegi palumine. Kuid palve hulka kuulub ka tänamine, Jumala heade tegude kiitmine ja tema ülistamine. Seega on palvetamine midagi palju rohkemat kui vaid millegi palumine Jumalalt ja nii kõlab saabuva pühapäeva teema väga õigesti: „Südame kõne Jumalaga“.
Teise inimesega kõneldes pole viisakas kogu aeg ise rääkida, oluline on osata ka kuulata ja aru saada, mida kaasinimene meile öelda tahab. Nii on ka usuelus palvetamine seotud Jumala kuulamisega, tema märkamisega oma elus, temaga osaduses elamisega. Pühakirja lugemine kuulub palve juurde, sest selle kaudu kõnetab meid Jumal. Vahel ei või teisele inimesele kõigest kõnelda, Jumalale võib aga kõik südamelt ära öelda. Kui oleme Jumalaga rääkinud, on meil kergem võtta vastu õigeid otsuseid ja õnnelikult eluteel edasi minna.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kristlaseks saab inimene ristimises, mis tähendab tema vastuvõttu taevariigi kodanike hulka. Ristimisest alates on inimesel kõik taevariigi kodaniku õigused ja kohustused.
Nagu maises elus kannab riik oma kodaniku eest hoolt, nõnda hoolitseb Jumal oma lapse eest. Jumal annab meile seda, mida vajame. Tema kuuleb meie palveid ja aitab meid nii, nagu on meile kõige parem. Isegi surm ei saa lahutada inimest Jumala armastusest, vaid on ukseks igavesse ellu. Nii võib taevariigi kodanik tunda end selles maailmas kindlalt ning olla rõõmus ja rahul oma eluga. Ta ei pea muretsema oma saatuse pärast, vaid võib usaldada Jumalat, sest on Jumala oma.
Nagu maise riigi kodanik peab täitma riigi seadusi, nii on Jumala lapselgi oma elu juhtnöörid. Pühakiri annab siin juhiseid, kuidas toimida õigesti. Need reeglid on Jumal andnud inimesele, et tema elu oleks õnnelik. Kristlane on kutsutud oma elus armastama Jumalat ja ligimest ning kohtlema kaasinimest nõnda, nagu ta ootab teisi enda suhtes käituvat. Uskliku inimese eetiliseks printsiibiks siin maailmas on halvast loobumine ja selle asemel hea tegemine. Olles saanud Jumalalt kõike head, kuulub kristlase ülesannete hulka ka tunnistamine oma usust neile, kes pole Jumalast veel kuulnud. Nii tehes võib igaüks kasvatada taevariiki siin maailmas.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kodu on eestlaste jaoks väga olulise tähendusega. Kui mujal maailmas suur osa inimesi üürib korterit, et oleks lihtsam vahetada elukohta, siis meil on auasi omada oma kodu. Meie rahva jaoks on kõige valusamad asjad olnud kodust võõrale maale küüditamised, sest need on lõiganud katki sidemed oma kodu, sugulaste, kultuuri ja keelega. Olles kodust eemal, on loomulik, et tunneme koduigatsust, sest kodu annab turvatunnet ja seal on hea olla. Nii on meil, eestlastel, lihtne mõista, mida tähendab koduigatsus.
Paraku pole meil kellelgi siin maailmas igavest kodu ning kord peab igaüks meist siit maailmast lahkuma. See tähendab sageli valusat lahkumist nii maisest kodust kui lähedastest. Kristlane võib loota taevasele kodule, mis ootab ees. Tema jaoks pole lahkumine raske, vaid see on pääs unelmate kodusse, kus pole ei ebaõiglust, kannatusi, haigusi ega surma.
Seal võib kohtuda meie eel maisest kodust lahkunutega ning kogeda igavest rõõmu. Usu keskne sõnum on selles, et surma järel pole mitte kõik läbi, vaid surm on ukseks igavesse ellu. Nähes selle maailma probleeme, on loomulik, et ootame oma hingesopis seda taevast kodu, millest kõneles Jeesus. Oma surma ja ülestõusmisega avas Jeesus meile tee taevasesse kodusse. Kes usub Jumalasse, ei pea kartma maisest kodust lahkumist, vaid võib loota pääsemisele taevasesse kodusse.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Ülestõusmispüha õhtupoolikul, kui olin kirikust koju naasnud, avasin arvuti, et vaadata, mis on vahepeal Facebookis toimunud. Kümned inimesed olid tervitanud oma sõpru traditsioonilise kristliku tervitusega „Kristus on üles tõusnud“. Teised soovisid lihtsalt häid pühi. Kolmandad panid üles pilte. Mõned inimesed olid kirja pannud ka sügavaid mõtteid, millesse pidanuks süüvima. Postitusi lugedes kogesin, et ilmselt on kirjutajatel isiklik kogemus, mis paneb neid pühade ajal postitama sõpradele häid soove ja lugusid, millest kuvas läbi usuline sõnum. Ilmselt on nad kohtunud, nagu esimesed Jeesuse jüngridki, oma eluteel ülestõusnud Issandaga ja annavad nüüd sellest internetiavarustes tunnistust.
Ristiusk on levinud tänu sellele, et inimesed on kohtunud ülestõusnud Issandaga. See kogemus oli esimeste jüngrite jaoks reaalne ülestõusnud Jeesuse nägemine. Pärast Jeesuse taevaminemist ei näe enamik inimesi teda oma silmaga, kuid nad võivad tunda, kuidas Jumal kuuleb palveid ja aitab. Nad võivad tunda Jeesuse juhtimist oma elus. Nii saavad nemadki kohtuda ülestõusnud Issandaga ja olla tunnistajaks sellele, et Jeesus elab.
Kui inimene on kogenud oma elus ülestõusnud Issanda lähedust, siis on ta kutsutud sellest andma tunnistust ka teistele, sest see on hea sõnum, mis päästab inimesi ja annab nendele kõike, mida vaja.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Minult on küsitud lugematu arv kordi sama küsimust: miks inimene peab kannatama? Sageli on selles küsimuses ka süüdistav alatoon, millega antakse märku, et Jumal ei tohiks meil lasta kannatada. Sellistele küsimustele-süüdistustele on sageli raske vastata. Kannatusi ei saa õigustada. Kuid ometi kuuluvad need inimeseks olemise juurde alates inimkonna pattulangemisest.
Kui selles maailmas poleks kannatusi, siis me ju ei elaks patuses maailmas, vaid hoopis paradiisis. Praegusse ellu kuuluvad aga kannatused ning maise elu järel ootab usklikku ees õndsus, kus pole kannatusi. Nii peame kõik siin maailmas kannatama ja samas lootma paradiisile, mis ootab ees.
Ka Kristus kannatas. Kannatuse pühapäevaga algab suure nädala lõpuni jätkuv kannatusaeg, mil kirikus pööratakse tähelepanu Jeesuse kannatustele. Päästja oli puhta südamega ega pidanud kannatama oma patu pärast. Aga ta kannatas inimkonna patu pärast. Jeesus tundis oma hinges valu, kui inimesed ei võtnud tema sõnumit vastu. Kristus kannatas tagakiusu all ning lõpuks pidi ristil surema, kandes kogu maailma patu.
Kannatustes olles võime pöörduda palves Kristuse poole, sest tema on meie eest kannatanud. Raskusi kandnuna mõistab ta meid ja tahab aidata. Jeesuse läbi võime kord maise elu järel saada taevariiki, kus pole enam kannatusi.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kolmapäevase tuhkapäevaga astus kirik paastuaega. Päeva nimetus tuleb tuha päheraputamisest, mis oli patukahetsuse ja meeleparanduse sümboliks. Meeleparandus kuulub kristlase elu juurde, sest Jumala järgija teab, milline peaks olema tema elu, ning ta püüdleb täiuslikkuse poole. Samas pole ükski inimene nii hea, kui ta peaks Jumala silmis olema. Kristlase elu tähendab püüdmist paremuse poole, andestuse otsimist Jumalalt ja püsivat muutumist. Sel teel saab ta abi Jumalalt, kes andestab, armastab ja annab jõudu edasi püüdlemiseks. Kirikuaasta paastuajad ja paastupäevad näitavad, kui oluline on see, et inimene kasvaks lähemale Jumala antud elu mõttele.
Kristlane pole sugugi vaba ei kiusatustest ega patust. Küsimus on aga selles, kuidas inimene suhtub oma puudustesse. Jeesus on siin meie eeskujuks. Ka temal oli palju kiusatusi ning saatan ahvatles teda loobuma oma kutsumusest ja rollist siin maailmas. Jumala abiga suutis Kristus öelda ei ahvatlustele ja minna edasi ilma patuta, täites Jumala plaani. Meie oleme palju nõrgemad, sest me oleme inimesed. Aga meil on Jumal, kes annab meile jõudu ja kes toetab meid siis, kui me ise ei suuda kiusatusele vastu panna. Seega on paastuajal oluline mõelda meie ülesandele siin maailmas ja õppida ütlema ei neile asjadele, mis meid takistavad seda saavutamast.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Elame maailmas, kus pole lihtsaid mustvalgeid lahendusi ja sageli on keeruline öelda, mis on õige ja mis väär. Juba pattulangemisloos võib näha, kuidas hingevaenlane püüdis enda soovi rüütada õigesse ja ihaldatavasse vormi, öeldes, et „teie silmad lähevad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja“. Tegu oli ilusasse vormi pandud soovitusega, millega kaasnes aga suur kaotus, sest inimesed tegid Jumala tahte vastu. Nii on ka tänasel päeval raske otsustada elu valikute üle, sest oma seemet külvab siia maailma nii Jumal kui hingevaenlane.
Meil on raske tõmmata piire ja öelda, mis on õige ja mis väär, sest hingevaenlanegi võib oma sõnumi edastamisel tsiteerida Jumalat ja pühakirja. Õige otsustaja asjade üle on Jumal. Aegade lõpul eraldab Jumal terad sõkaldest ning hea halvast. Siis on näha, mis on kandnud head vilja ja mis halba vilja.
Meie ülesanne on siin maailmas kanda head vilja. Seda suudame siis, kui Jumal on juhtimas meie eluteed. Jumala sõna lugedes õpime mõistma, mis on õige ja mis väär. Nähes oma tegude vilja saame aru, kas need olid õiged või väärad. Oluline on see, et suudaksime aru saada oma vigadest ja teha elus korrektuure ning olla valmis kahetsema eksimusi. Samas tähendab oma vigadest arusaamine ka seda, et mõistaksime teist inimest ja annaksime andeks talle tema eksimused.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Oleme harjunud, et inimene võib oma hingehädas pöörduda Jumala poole ja saada temalt abi. Tänane pühapäev kõneleb aga sellest, et loodusjõudki alluvad Jeesusele. Kuigi oleme kuulnud, et inimene on looduse kroon, peame siiski sageli kogema oma jõuetust looduse ees.
Inimene võib palju siin maailmas saavutada, kuid sageli on küsimus selles, millise hinnaga me sihile jõuame. Looduse arvel rikastudes on nii mõneski kohas elukeskkond muudetud halvemaks ja kliima soojenemine annab meilgi end tunda.
Kui mõned kümned aastad tagasi olid suved soojad ja talved külmad, siis nüüd võime näha, kuidas kõik on muutunud. Ning kuigi meie laiuskraadidel on loodusõnnetuste tõenäosus väike, kasvab see kliima soojenedes üha. Inimene peab mõistma oma vastutust looduse ees ja kiriku üks ülesanne on ka keskkonnaprobleemidele tähelepanu juhtimine. Hetkes elamine toob kaasa negatiivseid tagajärgi tulevikus.
Jumal on halastaja ja kui kogeme oma tegude tagajärgi elus, võime pöörduda Jeesuse poole ning paluda abi. Pühakiri näitab, kuidas Jeesus aitas inimesi, kui nad olid hädas loodusjõududega. Võime palvetada, kui seisame vastamisi loodusjõududega ja tunneme, et jääme neile alla. Vanadele kirikutele tänutäheks annetatud esemed näitavad, et Jumal kuuleb palveid. Nii võime meiegi teda kõiges usaldada ja see kannab ning päästab.
Kaido Soom

Read more Kommentaarid välja lülitatud