Lk 4:23–30
Hea kirikuline, hea lugeja, kuulaja, hea õde ja vend,
tõsiselt jumalasõna selgituseks nüüd sea valmis end!
On teemaks täna prohvetid ja nende austus kodumaal.
Üks neist elas me oma riigis veel üsna hiljutisel a’al –
kui mööda suure linna tänavaid prohvet Kaarel ringi käis,
kel sõnum oli mehine, üheselt selge ja rikkalt vaimu täis.

Ei prohvetil endal suurt rõõmu olnud oma kuulutusetööst,
kui päästa püüdis maad ja rahvast tulevast pimeduseööst.
Ta kuulutama pidi, et „häda tuleb“ ja „parandage meelt“,
mispeale sageli lihtsalt naerdi ja eemale hoiti tema teelt.

Veel kuulutas ta, et kel palvet lugeda varem oli vaev,
need palvetavad varsti kogu hingest ja seda iga päev.
Rahvas kuulas ja pilkas ning prohvetit häbitult loopis.
President näljaseks pidas, kindral nuuti andis hoopis.

Siiski häda tuli! Ja valusalt puudutas rahvast ja maad –
jäid tühjaks talud ja majad ning paljud teed ja ra’ad.
Kuid samas rahvale prohvet andis ka usku ja lootust,
et saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust.

Ta ütles: kui seda hoiab rahvas, see aeg püsima jääb,
nõndaks, et seda kõike mitu inimpõlve järjest nääb.
Aga suureliseks muutudes, unustades taas kord Looja,
tagasi võtab selle hea meie Vabaduseandja ja -tooja.

Nii on meile taas nüüd antud vabadus, rõõm ja rahu,
aga kas on nii, et see tihti mõttesse-meelde ei mahu?
Rahu jutuks on … Kuid näib – maailm vajab enam miist,
kel käes on järjest uuem, täpsem ja võimsam tapariist.

On kõiki asju, ahvatlusi nõnda palju kui ei iial varem
ja kõige rahva elujärg on saanud päevast päeva parem.
Ja siiski me ümber nii sageli  nurinat, kaeblust ja nuttu,
et vahel otse imestama peab, kuuldes kõike sellist juttu.

On kõike meil küllalt – ausalt tunnistama peab me keel.
Aga kas usku Poeg tulles leiab alles jäänud olevat veel?
Kas au sees Sõna ning kümme käsku on meil ikka siin
või tähtsam on ilma sära, kära … ehk ka joovastav viin?

Neid küsimusi mõtlikke kirjakoht me ette tänagi seab,
neile tõsimeelne ristiinimene alati ausalt vastama peab.
Kus oleks prohvet, karjane, kel ustav meel ja sirge selg?
Kes pole rumal, vaid kindel, aus, kel võõras oleks pelg
ning, kartmata kaotada kuulsust, oleks selged ta sõnad.
Poleks tähtsustki, kui „maailm“ teda seepeale mõnab.

Ütles kellamees Liblegi: „Ei kannata mitte üks sind,
kui tõtt talle ütled“, siis kalliks võib minna selle hind.
Ilustamata tõde kuulata sageli olla võib üsnagi valus,
et pole ime, kui prohvet ja ta kuulutus on pigem jalus.
Nii piinavalt valus – see, mis tõsi – kuuljaile võib-olla,
et kuulutaja nad parema meelega lükkaks kaljult alla.

Kuid prohvet kindlalt jätkab etteantud tööd ja teed,
ei seda muuda, ei väära mitte üks rahva pahameel.
Pole ükski prohvet tõesti olnud kuulus omal maal,
siiski ta kuulutus püsima jääb, sest ta sõnal on kaal.

Ütleb Issand ka – kui andnud Looja prohvetil’ väe,
võib juhtuda, et mitte igaühe silm prohvetit ei näe;
ei ole ju hea ja kombeks pärleid sigade ette heita,
nii prohvetisõnadki ennast argipäeva võivad peita.

Oli palju hädalisi, tõbiseid ja neid, kes jäänud leseks –
oli Jeesuse ajal, oli enne ja jääb neid ka pärastiseks,
kuid määratud ja seatud on see olnud ikka nõnda,
et prohveti abi saab aidata vaid hädalistest mõnda …
Miks nõnda? Looja tarkus see, mida mõista ei suuda,
nõnda see olnud algusest ja seda inimene ei muuda.

Kui prohveti avitus saab osaks vaid ühel või kahel,
siis kas mahajäetuna ei tunne meie iseennast vahel?
Siinilmas, kus ikka muret ja ahastust jätkuvalt meil,
olgem julged, sest Issand meiega on kõigil me teil.

Mis on meie mured? Eks seda igaüks enda puhul tea.
Ühel õnne justkui rohkem, teisel jälle lihtsalt ei vea.
Kui mure selles – oleks enam au, rinnas kard ja kuld,
lõpeks ikka nii, et see paraku vaid kaduvus ja muld.

Nii õnnis Lutherus ka seda seletas ning sellest sai aru,
julgedes olla kui prohvet, kui ümber oli võitlus ja maru.
Ja meie … Tundkem ära kõik Issanda prohvetid ikka,
saades aru – tihti neil polegi öelda mingit juttu pikka.
Selleks nad saadetud. Mitte saamaks kuulsust ja au;
las siis selleks kutsutuile jääda võim ja valitsejasau.

Kandes ustavalt Sõna ja pannes tähele Tema tahet,
hoidkem au sees sõnumit rõõmsat. Ja põlates pahet
andkem edasi väärtust, mis kantud meie päevini välja –
seda rooga kadumatut, mis saab kustutada hinge nälja.

Kord rahvas laulis – taeva kingitus, priius kallis anne –,
ka täna täis tänu olgu meie palves olev truudusevanne!
Olgu palveks meil omada alati mõistmist ja tarkust,
Loojat tänada kõige eest, panna tähele Tema kirkust!
Olgu meil tarkust ära tunda saadetud prohvetipale,
taibates ära nii sellegi, kes neist on õige, kes vale.

Eks ole – viimselt sõltub Looja armust kogu me elu –
nii iga eluhetk Tema poole olgu me püüd ja otsiskelu.

tsumakov, andres

 

 

 

 

Andres Tšumakov,
õpetaja reservis

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Mt 25:14–30
Rahast ei sobi rääkida, ammugi veel kirikus – see mõte on nii levinud ja paraku vahel ka endal meeles mõlkunud. Ometi elame ju mitte veel taevariigis, vaid materiaalses maailmas ja seepärast peavad rahaasjadega tegelema ka kirikuinimesed.
Jeesus ei tunne mingit valehäbi, kui ta oma tähendamissõnas jutustab rahast ja selle kasutamisest. Tähendamissõna ei ole meile aga antud mitte äritegevuse õppimiseks, vaid see räägib taevariigi ootusest ja selleks valmistumisest. Isand on lahkudes jaganud sulastele oma varanduse, igaüks on saanud midagi vastavalt oma suutlikkusele. Tagasi tulles kiidab isand sulaseid, kes on talentidega kaubelnud. Ühtmoodi saavad kiita nii see, kes on teeninud juurde viis talenti, kui ka see, kes sai kaks. Kolmas sulane aga ei võtnud midagi kasulikku ette kas laiskusest või kartusest riskida, kuigi ka temal oli piisavalt aega ja võimalusi. Isanda ette astudes ei hakka ta end välja vabandama või andestust paluma oma tegevusetuse pärast, vaid esmalt annab ta hinnangu isandale, öeldes et see on vali mees. Eks isand laskub siis sulasega samale tasemele ning vali on ka tema vastus. Kolmas sulane toob tähendamissõnasse pinge, lahkheli, see iseloomustab sulase suhet isandaga, mis on samuti täis pinget, hirmu, süüdistusi.
Tihti ütlevad ka inimesed, et Jumal on karm, vägivaldne ja karistav. Nad süüdistavad teda, et ta nõuab seda, mida pole kunagi andnud, lõigates seda, mida pole külvanud. Ometi on ju kõik, mis meil on, üksnes Jumala and. Nagu ka talendid, mida sulased said, kuulusid tegelikult isandale, olid vaid antud neile kasutamiseks. Samuti kuulus isandale ka teenitud tulu.
Isand on andnud kõigile sulastele midagi, kõigil ei ole küll võrdselt talente, kuid on võrdselt aega ja võimalusi. Just nii tegutseb Jumal – ta on kinkinud kõigile midagi, igaühele tema suutlikkust mööda, sest Jumal tunneb oma lapsi. Ta on kinkinud meile aja ja vabaduse neid ande kasutada, ta ei sunni ega kontrolli, kuid nõuab aru, kui kord seisame tema ees.
Kena, et eesti keeles on sõna „talent“ kinnistunud mitte niivõrd muistse rahaühikuna, vaid eelkõige andekuse mõistes. Issand on kinkinud ka meile kõigile talente, andeid ja võimeid. Kellele rohkem, kellele vähem. Keegi ei ole aga täiesti andetu. Ja keegi ei tohi oma talente maha matta. Jumalariigi tööle ei kutsuta vaid üliandekaid superinimesi. Enamik inimesi, ka koguduseliikmeid, ongi just need ühe talendi sulased, täiesti tavalised inimesed, kuid ka nemad on igaüks oma osa andes olulised.
Me ei tea, kas kolmas sulane mattis oma talendi maha hirmust isanda ees või tundis ta end liiga alaväärsena teiste sulaste kõrval, kes said rohkem talente kasutada, või oli ta lihtsalt laisk. Kartus ebaõnnestuda, läbi kukkuda, enda võimekuse võrdlemine teistega ja sellest tingitud alaväärsus, samuti mugavus ja laiskus on põhjused, miks inimesed oma talendid kui anded maha matavad. Hirm ebaõnnestuda on nii inimlik ja loomulik, seda oleme tundnud kõik, kes rohkem, kes vähem.
Me ei tea, kas ja kui palju kartsid esimene ja teine sulane isanda rahaga tehinguid tehes. Ometi nad tegutsesid. Kui isand oli neile usaldanud raha ja andnud volitused selle kasutamiseks, siis talentidega kaubeldes nad mitte ainult ei vastanud usaldusega isanda usaldusele, vaid näitasid üles ka lojaalsust temale – see on isanda raha ja nemad on isanda teenrid. Kaubeldes tunnistasid nad isandast ja tema teenimisest avalikult.
Kui esimesed sulased oleksid samuti talendid maha matnud ja jäänud passiivselt isanda tagasitulekut ootama, oleks neile ilmselt sama karistus osaks saanud. Kui aga tehingud oleksid ebaõnnestunud? Kui nad kasu teenimise asemel oleksid isandale hoopis kahju toonud oma tehingutega? Me ei tea, milline oleks siis isanda vastus olnud, tähendamissõna ei räägigi sellisest variandist, ebaõnnestumisest. Isand oli jaganud raha sulastele, tundes nende võimeid ja võimalusi. Ja ta ootas neilt eelkõige ustavust, mitte vaid rahalist kasumit.
Kui Issand on meile jaganud andeid ja võimeid, siis neid kasutades ei peaks ka meie kartma ebaõnnestumisi. Jah, mitte alati ei pruugi kõik ettevõtmised hiilgavalt õnnestuda, kuid vigadest ju õpime. Kes komistab, aga ei kuku, astub pika sammu. Ebaõnnestumine võib olla probleem inimese jaoks, mitte aga Jumala jaoks. Issand ei nõua meilt, et oleksime alati edukad. Ta on meie juures, kui komistame, ta on meiega ka siis, kui kukume, ning aitab meid taas jalule. Ta vaid ootab, et me jätkaks teed, jätkaks tema teenimist nende talentidega, mida ta on meile kinkinud. Et ükskord tema ees seistes saaksime ka kuulda sõnu: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“
Aamen.

Ool,Tiina_Toplaan,Anti

 

 

 

 

Tiina Ool,
Kuressaare koguduse abiõpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Mt 6:5–13

Kohtusin hiljuti mehega, kellel haigus sõna otseses mõttes oli jalad alt võtnud. Kõik oli õnnetusest alates tema jaoks allamäge veerenud. Põdura tervise tõttu oli ta valudega voodisse aheldatud. Kuudepikkuse haiglasoleku ajal oli mehele ligi hiilinud ka masendus ning elumõte hakkas kaduma. „Minust pole enam mitte mingisugust kasu. Mul on häbi oma naisele otsa vaadata, sest ma ei suuda meie peret üleval pidada. Miks Jumal küll laseb sellel kõigel juhtuda? Miks ta minu vastu nii kuri on? Ma olen teda nii palju viimaste kuude jooksul palunud, aga mitte midagi ei ole juhtunud. Mu olukord ei ole vaatamata kõigele paremaks läinud. Mis mõtet on sellisena edasi elada ja palvetada, kui see Jumalat üldse ei huvita?“
Kas olete tähele pannud, et mõnikord piisab õige vähesest selleks, et piskust saaks palju? Kergest tuuleiilist võib tõusta suur maru ning üksikud lumehelbed maikuus võivad taevast alla liueldes katta viimaks kogu maa. Õige vähesest piisab, et palavast sõprusest saaks varemed, usaldusest usaldamatus, armastusest vihkamine. Üksikul mõttel või sõnal on väge, et lammutada kõik inimese ümber ja sees, ja vastuseta jäänud palve võib saada esimeseks sammuks uskmatuse teel. Miks Jumal ometi ei kuule mu palvet? Miks ta ei tee nii, nagu ma tahan?
Oleme kirikuaastas jõudmas palvepühapäeva nädalasse, mille keskseks teemaks on südame kõne Jumalaga. Pühakirjalugemised suunavad meid mõtlema palvele ning aitavad taibata, kui oluline on iga päev palvetada. Nende valgel tasub endalt küsida, milline on minu südame kõne oma Jumalaga. On mu palved nii elu rõõmus kui ka mures usku, usaldust ja tänu täis? Peaksid need olema sõnaohtrad või hoopis -ahtad? Kui palju peaksin palves ruumi jätma enesekesksusele, Jumalale esitatud nõudmistele, ja kas tohib ka teisi süüdistada? Kas palve on võimalus Jumal „ära rääkida“? Kuidas paluda nii, et sünniks Jumala tahtmine?
Jumala rahvas on palvetav rahvas. Palve on vajalik inimesele, et olla ja elada Jumala palge ees. Palves palume abi iseendale või teistele ning täname Jumalat saadud andide eest. Palve on Jumala austamine, tema kõikvõimsuse tunnistamine ning peatumine tema uuriva ja armastava pilgu ees. Jumal ise julgustab meid tema poole palvetama ning lootma tema abile.
Et püsida Jumala ligiolus ja loota tema abile, aitab regulaarne palveelu meil usaldada iseennast Jumala kätte. Hommiku-, õhtu- ja söögipalved on meie igapäevaelu väiksed sammud sellel teel. Hommikuti täname Jumalat, et ta on meid ööajal hoidnud ja varjanud, ning palume õnnistust alanud päevateele. Sööma asudes täname Jumalat tema headuse eest ja palume õnnistust leivale laual. Õhtuti palume andeks oma eksimused ning anname ennast ja oma lähedased Jumala kaitsva varju alla. Palve on meie usu ja usalduse küsimus igal eluhetkel.
Palvepühapäeva evangeeliumitekstis on meie ees meieisapalve sõnad, mis võtavad kokku kogu inimese olemise ja vajadused ning mida palutakse lakkamatult üle kogu maailma. Käsud ütlevad, mida Jumal meilt nõuab, ja usutunnistus räägib, mida Jumal meile kingib. Meieisapalves palume, et Jumal annaks meile igal päeval jõudu elada tema tahtmise kohaselt ja uskuda temasse. Jeesus ise õpetas meile selle palve. Kui palume Jeesuse õpetatud sõnadega, siis palume Jumala tahte järgi. Tunnistame, et Jumal teab, mis on meile kõige parem ning mida me kõige rohkem vajame.
Me palume: Issand, Sinu tahtmine sündigu. Kui keeruline on nii mõnigi kord oma mõtteist ja tahtmisest lahti lasta ning siira südamega paluda, et Jumala tahe võiks sündida. Teeb mõtlikuks, miks ollakse elu keerukatel aegadel valmis usaldama pigem iseennast või teist inimest või horoskoope ja sensitiive, selmet usaldada end täielikult Looja kätte. Tema on valmistanud nii taeva kui ka maa ja asetanud inimese sellesse ning tema saab võrratult paremini inimest ka valu ja kahtluste keskel hoida ning neis kanda. Kui inimesel piisab vaid ühest sõnast iseenda veenmiseks, et Jumal ei kuule meie palveid; kui talle piisab väga vähesest, et ennast ja teisi lõhkuda, siis Jumalalegi piisab vähesest, aga mitte selleks, et inimest hävitada, vaid hoopis uue lootuse ja hingamise andmiseks. Jumal ei hävita, vaid loob uut. Ta loob kõik uueks sellele, kes temasse usub ja teda usaldab. Vaid ühest Jumala sõnast piisab, et teda usaldava inimese elus võiks sündida ime.
Uskugem Jumalasse ja usaldagem kõik tema kätte. Saagu meile usujulgus, et siira südamega jääksime palvesse ning paluksime Jumala tahtmise sündimist meie ja ligimese juures. Ja olgem seejuures Jumalale tänulikud kõige eest, sest see on, mida Jumal meilt tahab Jeesuses Kristuses. Aamen.
Kirikal,Kaisa_2005

 

 

 

 

Kaisa Kirikal,
Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Jh 17:6

On üks vana lugu Jeesuse ja peaingel Gabrieli jutuajamisest taevastes. Tänapäevases sõnastuses kõlaks see nii: Gabriel on tõsiselt huvitatud Jee­suse inimeste Jumala riigi tulekuks ettevalmistamise projekti jätkusuutlikkusest ilma Jeesuse osaluseta. Jeesus selgitab, et ta kutsus maa peal paar kalurit ja maksukoguja endaga rändama ning õpetas neid. Gabrieli arvates ei ole see projekti riskide maandamiseks ja ennetamiseks piisav. Peaks olema asjalik plaan B. Jeesus lisab, et ta rääkis Peetrusele, Jaakobile ja Johannesele Jumala kuningriigist ning Toomale usust ja kõik ta jüngrid olid temaga, kui ta tervendas ja jutlustas. Gabrieli arvates on kogu see kamp ebausaldatav ning ta jääb enda juurde: vaja on tagavaraplaani. Jeesus vastab: „Mul ei ole tagavaraplaani. Ma sõltun täiesti sellest ebausaldatavast kambast.“
Tänane evangeeliumitekst on lõik Jeesuse ülempreesterlikust palvest. Lõik Jeesuse palvest oma jüngrite eest. Sõnad, millega Issand julgustas oma jüngreid, see tähendab meid, seda ebausaldatavat kampa, jätkama tema tööd siin maa peal. Jeesus oli väga lähedal oma ristisurmale. Ta tahtis veel kord jüngritele südamele panna seda, mis on kõige tähtsam. Seda, mis oli jüngritele ja on meile kõige suuremaks õnnistuseks. „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast“ (Jh 17:6). Tõesti, kõige suurem õnnistus on teada Jumala nime, teada, et Jumal on olemas. Mitte sellepärast, et teadmisele Jumalast lisandub alati usaldus oma Looja vastu („Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime“ (Ps 9:11)) ning läbi selle mingi ähmane ja umbmäärane lootus võimalusele Jumalalt midagi paluda, vaid lihtsalt selle pärast, et ta olemas on, mis iganes meile temalt siis osaks saab.
Teise õnnistusena toob Jeesus jüngrite ette Jumala sõna: „… sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud“ (Jh 17:8). Jumala sõna, mida me oleme kuulnud, mille oleme vastu võtnud, mis on meis usu sünnitanud ja mille najal me kasvame.
Kaks suurt õnnistust, mida meid on kutsutud alal hoidma ja jagama. Meid kõiki, aga tänasel päeval tahaksin eelkõige esile tõsta emasid. Sest kõik inimesed on meile Jumalast antud, kõik inimesed on olnud lapsed ja kui Jumal on andnud, siis on alguses kõigi nende eest hoolitsenud ja neid õnnistusi edasi andnud nende emad.
Õpetussõnades on kirjas salmid tubli naise ülistuseks. Kõige muu hulgas kiidetakse tublit naist ka selle eest, et „ta avab oma suu targasti ja tema keelel on sõbralik õpetus“ (Õp 31:26) ehk siis ta on rääkinud oma lastele Jumalast ja Jumala sõnast. Emad saavad olla oma lastele toeks. Seda on omal moel teinud kõik meile Piiblist teada emad: Iisaki ema Saara, Moosese ema Jookebed, Saamueli ema Hanna, Saalomoni ema Batseba, Ristija Johannese ema Eliisabet ning loomulikult Jeesuse ema Maarja.
Tuua oma lapsed Jumala juurde, aidata neil saada Jeesuse Kristuse jüngriteks. Mil moel? Emad saavad jagada armastust, rõõmu, rahu, kannatlikkust, lahkust, headust ja ustavust, tasadust ning enesevalitsemist. Kõike seda, mida apostel Paulus oma kirjas galaatlastele loetleb vaimu viljadena (Gl 5:22–23). Emad on need, kes läbi Püha Vaimu töö leiavad oma südamest nende heade viljade seemned ja istutavad need oma laste hingedesse. Emad on ka need, kes neist seemneist tärkavaid ja kasvavaid taimi kogu oma elu hooldavad. Emaarmastus on ohverdav armastus. Jumala armastus meie emades on see, mis annab neile selle jõu.
Emad on erinevad ja olud on erinevad. Et pereelu läheks ladusalt, peavad emad võtma kanda mitmesuguseid rolle. Tihti peavad nad endale ütlema: „Olgu! Ma proovin nii, see tundub küll võimatult tobe moodus, aga ükski mõistlik moodus pole andnud tulemusi.“ Igal juhul püüavad nad anda oma parima. Aga me peame arvestama, et elame maailmas, kus unistused tihti purunevad, ja on asju, mida ei saa enam terveks tagasi. Meie reaalsus siin maailmas on meid iga päev ümbritsevad probleemid.
Emadepäeval austame oma emasid ja nendega koos kõiki naisi. Austame neid, kes lahutuse või surma tõttu on kaotanud oma kaasa ja peavad nüüd olema nii ema kui isa eest. Austame neid, kes on väga tahtnud saada emaks, aga seda pole juhtunud. Paljudele meist on see päev, mil mälestame neid, kes juba igavikku läinud. Täname selle aja eest, mille emad oma lastele kingivad. Täname oma emasid väsimatuse eest ja selle eest, et nad suudavad kohaneda üha uute olukordadega. Täname emasid pühendumuse eest. Loodame, et kõik mõistavad emaks olemise tähtsust ja saavad aru, et asjad, mis muudavad maailma, võivad vahel märkamatult alguse saada meie kodudest.
Kraft,Eha2010

 

 

 

 

Eha Kraft,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Jh 17:11–17
Oled ehk sinagi, hea lugeja, kuulanud mõne mobiilifirma teenindajat erutunult selgitamas, mida ja kuidas tuleks teha, et su elukvaliteet ja suhtlemiskiirus (megabaitsekundites) paraneks. Kuulan ja mõtlen, et rääkija on suurepärane inimene, tahab teha head, ainult mina kuulan ega oska kasu saada väärt maailmast. Ilmselt sarnases olukorras on Vallo Ehasalu end väljendanud tabavalt: „Mandumine on minu inimõigus!“
Maailma arust on Jeesusega elamine heal juhul paigalseismine või koguni vääramatut ,,arengut“ pidurdav haiglaslik ning parandamist vajav seisund. Praegu tohib muidugi julgelt vastata, et saan Jumala abiga hästi hakkama. Meditsiinimaailm õnneks ei püüa sellist ,,bipolaarset häiret“ sundravile allutada. Jutt Jumala riigist, Jumala abist lõpetab kuidagi kohatult kiiresti meeldivalt hoogsa jutuajamise.
Inimesi lahterdada pole viisakas, aga liigitatakse ikkagi. Huvitavad on sõnad nagu metsainimene, maainimene, linnainimene, looduseinimene, pereinimene, raamatuinimene, tehnikainimene, IT-inimene, kirikuinimene, ristiinimene jne. Need liitsõnad on ilmselt tekkinud märkimaks maailma, kus inimene ennast koduselt tunneb. Igal ristiinimesel, mitte ainult kirikuõpetajal, on kerge mõista, mida tähendab olla maailmas ja samas mitte olla osa maailmast. Kristuses inimesele, kelle jaoks on elamine Kristus ja suremine kasu, ei ole enam kandvat keset selle maailma nähtavas osas.
Vahel tuleb meelde moment, kui üks viieaastane poiss küsis Hargla surnuaial esiema matustel: kas sa selle kleidiga (talaariga) poes ka käid? Naljakas, aga pani mõtlema. Miks ka mitte minna nii poodi, rongile, kohvikusse, volikokku? Võiks kaaluda. Sotsiaalseks eksperimendiks nimetatakse seda vist Eesti tingimustes, Itaalias on see kodune linnamaailm. Ehk oleks näiteks kõrgema vaimuliku käsk ,,kõik kuu aega talaaris!“ meie maailma tutvustamisel mõjusam kui aastakümneid kirikutöö punnitamist, mida varsti keegi ei mäletagi.
Evangelist Johannes on meieni toonud väelised ja ülisuures hoolitsuses väljavalatud Jee­suse palvesõnad vahetult enne vangistamist. Ta palub Isa oma sõprade säästmisel kurjast, mitte selle maailma valust, vaid kuradi eksitusest, valest. Jeesus, keda küll tunti-teati siin maailmas, annab teada, et ei ole siit maailmast. Ta peab selles maailmas minema vastu kirjeldamatult põrgulikule lõpule, et taas saaks ta elu võtta, siis juba jäädavalt. Jeesus palub oma Isa, keda nimetab Pühaks (ainulaadne koht, kus Jumala kohta kasutatakse väljendit Püha Isa) ja kelles on tõeline Jumala Maailm, et ta jääks Jeesuse sõpradega, keda on Isa puudutanud. Kelle kohta apostel Paulus väes juubeldades tunnistab: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest“ (2Kr 4:6).
Tõepoolest, maailmas ei olnud enne Püha läkitamist Jeesuse sarnast, kuigi vahest paljud olid soovinud saada Jumala sarnaseks. Jeesuse sõnul olid siiski eelnenud taevase Isa meelest vargad ja röövlid (Jh 10:8). See nüüd, kellele Isa Jeesuses ilmutab ja kes saab haaratud, on välja tõstetud, eraldatud, pühitsetud. Peapiiskop Jaan Kiivit õpetas seoses „püha“ mõiste ja pühitsemisega nõnda: püha tähendab esmalt eraldatud; pühitsemine eraldamist vaid teatud ning kindlaksmääratud ülesandeks. Nii ei tohi olla püha sakramendi jaoks pühitsetud hõbekarikas mitte iialgi selle maailma pidulaual; nõndasamuti on pühad inimesed eraldatud teistsuguseks eluks.
Johannes juhatab ristiinimesi vaatama Jeesusele üle igapäevamaailma. Tänu olgu Johannesele, kes säilitas ja kandis meieni Jeesuse ülempreesterlikku palvet, et meelde tuletada, kinnitada meie kuuluvust Jumala maailma ja Jumala armuvalikut meiega. ,,Meie kodu on taevas“, kirjutas võimsalt oma tunnistava eluga õpetaja Harri Haamer, näidates, et ristiinimese elu keskmeks on Kristuse rist. Kõik, mis selle ümber on, peab nõtkutama põlvi Surmavõitja Jeesuse ülistuseks.
Üks jalgpalliinimene ütles umbes nii: sulle, mitte-jalgpalliinimesele, ei saa kunagi selgeks teha ja ükski mitte-jalgpalliinimene ei saa kunagi aru sellest, milline ülivõimas tunne on olla juubeldaval staadionil kümnete tuhandete seas. Minu leigust nähes lisas ta, et kuskil Inglismaal või Iirimaal ei saaks ma külapreestri kohta, kui ei jagaks jalgpallimaailma vaimustust. Ma vist ütlesin sellele sõbrale, et sa ei ole kaugel Jumala riigist ja siin peab ausalt tunnistama ristiinimeste allajäämist jalgpallimaailmale. Kui meie oma Päästjat nii ülistaksime nagu teie oma kodumeeskonna poolkaitsjat, siis oleks kiriku(maailma) elu hoopis teistsugune.
Austatud prof Kalle Kasemaa mainis televestluses Euroopa igapäevaelu hädade põhjusena nõrka (vähevaimustunud, vaimuleiget) kristlust teise suure, ääretult vaimustunud ja pühendunud ilmutusreligiooni kõrval. Aidake, armsad ristiinimesed, seda olukorda muuta! Jee­sus palvetab, et me kõik oleksime pühitsetud tões.

Tanilas2017

 

 

 

 

Enno Tanilas,
Karula koguduse õpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Jh 21:1–14
Igal hommikul avame oma silmad. Rõõm on ärgata hommikusse, kui avatud silmad tajuvad valgust. Pimedamad hommikud vajavad enam jõudu. Inimese meeled ja võimed ning Jumala loodud maailm annavad üheskoos hulgaliselt võimalusi toimimiseks: väsimuseks, isegi tüdimuseks, kartuseks, aga ka edukogemuseks, oma võimekuse taipamiseks, lootuseks ja armastuseks.
Maailmas on alati teatud pinge jumalikkuse ja inimlikkuse vahel, pean silmas inimese katkematut valikut selle vahel, mida ma suudan ise korda saata ja kuivõrd vajan või märkan Jumala õnnistust. Ülestõusnu lähedus ja jumalatu vaimupimedus on teineteisele väga lähedal. Jeesus on üles tõusnud! Pühade rõõmus ja kirgas puudutus on kostnud taas üle vaimupimeda maailma. Ta on tõesti üles tõusnud!
Lugu Jeesusest on põnev. Ma võin vaimus kaasa elada ühele sündmusele ja osa saada õnneliku lõpuga jutustusest. Jeesus on tapetud, jüngrid on leidnud tühja haua, ja siis on mitmed nendest Ülestõusnuga kohtunud. Tegelikult ei ole inimesel võimalik viimselt taibata kogu loo tähenduse sügavust. On segadust, kurbust, taipamatust, aga inimene püüab leida selgust ja lootustki. Suur vapustus suunab mõtlema: on see ikka tõesti sündinud? Kas see kõik juhtubki päriselt?
Jumal tegutseb maailmas, tal on armukuulutus ja -puudutus igale meist. Jumal ei jäta kedagi kõrvale, ta isegi on väga kannatlik ja järjepidev, lausa järelejätmatu, et suunata patupimeduses rabelevat inimest enesega osadusse. Jumal ei tegutse inimeste plaanide kohaselt, see saab eriliselt selgeks Kristuse kannatus- ja ülestõusmisloos. Paljudel inimestel on ses kõiges oma kandvam või kergem osa, inimesed selles loos on vastamisi, on Jeesuse sõbrad ja vastased, omad ja vaenlased – Jumal suudab neid kõiki üllatada. Ja küsimuseks saab, kuidas nüüd edasi. Jeesuse jüngrid pagevad oma turvalisse keskkonda. Inimene teeb ikka meelsasti seda, mida on harjunud tegema. Kalamehed lähevad kalale. Nüüdsest pead sa püüdma inimesi, on Issand kinnitanud ühele neist, ja kutsunud lisaks teisedki.
Kalamehed kohtuvad Temaga. See oli Jee­susele juba kolmas kord ilmuda Ülestõusnuna oma jüngritele! Koidu ajal, kui hulgake jüngreist oli otsustanud kalale minna, seisab Jeesus kaldal. Aga jüngrid seda ei taipa, nad ei teadnudki, et see on Jeesus. Oh teid mõistmatuid ja pikaldasi uskuma! Jumal tegutseb, tuleb inimesele nii lähedale, kui see üldse võimalik on. Jumala Poeg alistab surma ja saatana. Ära karda! Usu! Keegi sõuab, keegi hüppab vette, keegi sikutab noota, mis on erakordse saagi tõttu väga-väga raske. Armastatud jünger taipab esimesena – see on Issand! Need teisedki teavad seda. Jee­sus on tõesti üles tõusnud! Mina olen teie juures ajastu lõpuni! Ei ole meelepete ega kummitus, vaid Elav Jumal, vägi, mis elustab ja julgustab. Julgustab taipama ja mõistma.
Maailmas pole miski enam endine. Ja Jumala rõõmusõnum pole siiski endastmõistetavalt vastuvõetav kõigile. Jeesuse kõige lähemad vajasid inimestena järjepidevat julgustamist, kõnetamist. Et vastu võtta, taibata, kindel olla ja siis ka jagada. Vaevalt oleme targemad, usus kindlamad. Pigem …
Me igaüks oleme erinevad. Samuti kui nemad seal järve kaldal. Kellelgi on tasast taiplikkust, teisele on antud enam sõnakust või julgust. See on täiuslik kamp, niipea kui Jeesuse ära tunnevad ja temal end juhtida lubavad. Neile võib usaldada isegi Kiriku. Rõõmusõnumi kuulutamise maailmale. Jeesus läheb, Vaim jääb, pimedus ja kurjus ja lootuse kirkus kõige üle. Ning inimene, miljardid inimesed võitlemas ning valimas jumalikkuse ja inimlikkuse pingeväljas. Kelle silmad on avatud nägema Tõde ja Teed?
Jumala armu sügavus ja avarus ei avane korraga, seda pole vajagi, tegelikult oleks see vaid raiskamine. Me vajame armu igaks päevaks, igaks sammuks ja just nii palju, et meie inimlikkus saaks kaetud ja ületatud. Ja meie paari tuhande aastase Kiriku ajas kulgejatena võime uskuda ja kogeda: ei me ole vaesemad Jeesuse kaasaegsetest, sest meiegi Issand on üles tõusnud ja meiega koos teed käimas. Tema on seesama, eile ja täna ja igavesti. Kõik, mida Issandal oli jagada, saab jätkuvalt jagatud.
Jumala sõna kuulamine on alati dialoog, ta kõnetab mind ja mina vastan, see on nagu iga soe vestlus hea sõbraga. Lapsed, kas teil on midagi … Jah, tõesti, mida oleks minul jagada sellist, millel ongi tõesti tähendus. Kui ainult … Usaldada iseend täiesti Tema omaks. Sõnad kuluvadki vahel õõnsaks, teeme tühje sõnu või anname lubadusi, mida täitmast peame pagema. Kui siis kogu oma viletsuse sees oskad näha armu, milles hoitakse ja kantakse, on silmad avatud taipama.
lail_Margit_ek

 

 

 

 
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Mt 16:21–23
Pole juhus, et me paastuaja esimesel pühapäeval loeme paradiisiaia pattulangemisest ja kiusatustest. Usk on selleks, et näha ka müütiliste lugude taga olevat reaalsust ja selle sõnumit tänasele päevale. Sinule ja minule. Olgugi paast seotud loobumisega, on ta teistpidi seotud saamisega. Mida me siis siit saame? Eks ikka vaimutoitu ja kirgastumist. Saavutame inimväärikust toitva võimekuse hoomata ülevat. Kui keskendume heale. Keskendumine heale, ülevale ja olulisele tähendabki ju loobumist halvast, madalast ja ebaolulisest.
Paastust räägitakse tavaliselt kui enesevaatlusest, sisekaemusest. Vaadates enesesse näeme enamasti probleeme. Kasti sees elades pimedust, raamides mõeldes kogeme oma piiratust. Karbist väljaspool mõeldes võime leida lahendusi, leida valgust ja avarust nende teoks tegemiseks. Võtkem siis tänavust paastuaega kui võimalust keskenduda teisele, mitte sedavõrd enesele; võimalustele, mitte takistustele, sest nõnda võime tuua lahenduse oma elule, oma pere ja kogukonna elule.
Paradiisiaia pildil kirjeldatakse kahte puud. Miskipärast mõeldakse enamasti ühest. Ka naine, ürgema Eeva, keskendub ühele puule. Sellele, mille kohta oli öeldud: kui te sellest sööte, peate surema. Kas see oli surmaihalus? Riskivajadus? Piibel ütleb vaid: naine nägi, et puust on hea süüa. Miks ta seda arvas? Piibel ütleb, et keegi soovitas. Halba nõuandjat kirjeldatakse maona. Veel enam, temas nähakse lausa saatanat. Paastuaeg on ka selleks, et luua selgust, et suuta eristada meile pakutavates piltides, informatsioonitulvas ja võimalustes tõde valest, saatanat inglitest, näivust tegelikkusest. Et suuta ise otsustada. Ja teha seda õigesti.
Paradiislikus heaolus ei tehtud õigesti. Keskendumine valele puule viis valele otsusele, vale otsus viis valele teole. Pattulangemine algas valest keskendumisest, valest intentsioonist (suundumusest), enese avamisest mitte heale ja ülevale, vaid hoopis valele, Jumala süüdistamise kuulamisele, enese heaolu või naudingu taotlemisele ning siis keelatu järele haaramiseni. Kihutava kiirrongi alt valeraha otsimiseni. Tagajärg saab olla ainult üks: kokkupõrge totaalse, massiivse paratamatusega. Tõtt-öelda ongi vaid üks paratamatus ja see on sõnades: patu palk on surm. Kõike muud võib muuta, ainult mitte seda. Patt ei ole midagi välist, see pole meid ümbritsevast keskkonnast ja teistest inimestest sõltuv. Patt on see, mis on meie sees. Väliseid keskkondi on ikka muudetud. Aga kes muudaks inimest?
Jeesus paastus kõrbes 40 päeva. Seejärel tuli esimene kiusatus teha kivid leibadeks, mis tähendas Jumala andide enda hüvanguks kasutamist. Teine kiusatus tähendas mõttetute riskide võtmist teistele millegi tõestamiseks, kolmas raha nimel elu missioonist loobumist. Kristus võitis kiusatused. Ka Peetrus ahvatleb Jeesust loobuma missioonist. Peetrus ei teadvusta, et see tähendab ka loobumist sellest, kes ta on: Messias.
Peetrus võttis nõuks korrigeerida jumalikku plaani. Kuidas me seda teeme? Taotledes omakasu või otsides tõe kõverdamise võimalusi, ise nähes, mis on õige ja kohus ja hea. Kui sageli me seda teeme? Alati, kui otsustame valida kergema koorma, mugavama olu. Alati, kui tahame nautida vabadust ilma vastutuseta. Alati, kui ütleme, et tõde ei ole.
Tõejärgne maailm on järjekordne vale, millega meid peibutatakse. Sest tõde ei ole kuhugi kadunud. Kõik inimesed ei valeta kunagi kogu aeg. Minu akna taga veab üks isa kelku. Ta hoiab oma last. Kuigi ta pingutab, on ta näol naeratus. Tõde on hoidmises, tõde on naeratuses. Tõe nimel tasub pingutada. Õnn on teadmises, et alati on keegi, kes seda teeb. Heiskab lipu, süütab tule, nimetab valet valeks ja tõde tõeks. Teel Jeruusalemma on õige mitte pehmendada asjaolusid, vaid nad võita, mitte alluda takistustele, vaid need ületada.
Meil on oma kiusatused. Need sõltuvad inimesest ja saatan leiab kergelt üles igaühe kõige nõrgema koha. Me ei ole ühetaolised, igal meist on oma, sageli hoolega varjatud nõrkused. Paastuaeg on ka selleks, et ennast tugevamaks muuta. Ennast ja oma elu paremaks muuta. Eesti elu paremaks muuta. Tervendada ja liita kogukondi. President rääkis kogukonnateenustest. Nende korraldamine on meile jõukohane ka siis, kui me ei ole ülemäära rikkad. See on ristikirikule loomupärane. Alati võime mõne halva või omakasupüüdliku teo jätta tegemata ja teha selle asemel head teistele. See ei pea olema kergem tee. See on õige tee.
Üks varasem Eesti president on öelnud: ärgem süüdistagem riiki selles, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove. Muuta kivid leivaks, missioon rahaks, võimed tsirkuseks. Seda kõike pakub kiusaja, kes hiljem muutub süüdistajaks halva südametunnistuse kohtuprotsessis. Ja siis on vaid vaim see, kes vabastab ja jõustab headeks tegudeks. Headel tegudel on üks imeline omadus: nad annavad jõudu uuteks headeks tegudeks. Proovige järele!

Yprus_13.03.2010

 

 

 

 

Avo Üprus,
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Mt 14:22–33 Inimese peale mõeldes võib tabada end mõttelt, et ta pigem „laseb end elada“, kui et elab. Ta võtab elu nõnda, nagu talle näib, ega anna endale aega mõelda niisuguste küsimuste üle nagu elu tähendus, elu eesmärk, elu pühadus … Keskendutakse isiklike soovide rahuldamisele. Mõningasele küpsusele jõudnud kaasteelised püüavad oma panuse anda perekonna ja ühiskonna asjades aktiivselt kaasa lüües. Samas ei muretseta eriti selle pärast, millisel alusel need kohustused rajanevad. Allika järele küsivad vähesed. Ka ennast usklikuks pidavad inimesed ei jaksa tihti süveneda, vaid paremal juhul täidavad (muidugi omal valikul) kiriku või oma usuorganisatsiooni käske ja norme. Lühidalt, nad usuvad ikka, et ainus reaalsus peitub füüsilises maailmas. Kõiges selles, mida võib käega puutuda ja silmaga näha. Keegi on kunagi öelnud sellise uskliku kohta, et „ta näeb kõvasti vaeva, et taevaste rõõmude nautimist võimalikult kaua edasi lükata“. Czesław Miłosz on kirjutanud ühe luuletuse, mõeldes sellele väsimatult põikpäisele materialismile, mis meie elu püüab kujundada ja kamandada: Materialism? Hea küll. / Tingimusel, et ta on piisavalt dialektiline. / See tähendab, suudab žongleerida südame ja peaga, / Hinge ja kehaga, elu ja surmaga, / Et ei väldi küsimusi viimsete asjade kohta, / Ja peab samaväärseks nii usklike kui uskmatute argumente. Tulles alguse juurde ehk lohutab meid veidi see, et ka püha Peetrus on olnud üks „nõdra­usuline“ teiste nõdrausuliste seas. Vähemasti tänane evangeelium näib küll seda kinnitavat. Selge see, et järve peal „kõnnib tont“. Ja milleks peakski olema vajalik, et Meister sellisel viisil õpilasi segadusse ajab. Samas näeme Matteuse evangeeliumis sedagi, et järk-järgult tõuseb esile just Peetrus kui kõigi jüngrite eestkõneleja ja Jeesus osutab talle ka erilist tähelepanu. Päev on tuuline. Paat loksub lainetel. Jüngritel on põhjust murelik olla, sest nende Meister, kes nii võimsalt oli nende meeled köitnud ja iga olukorraga justkui mängeldes hakkama sai, oli jäänud rahvahulga juurde ja jüngrid pidid ise paadiga vastaskaldale pärale jõudma. Aga siin võib esitada kohe esimese küsimuse. Olid nad ikka üksi seal paadis? Usus kasvamine tähendab eelkõige selle äratundmist, et sa pole kunagi üksi. Alati saad sa osa Issanda imelisest ligiolust. Alati sünnib ime: Jumal on Immaanuel! Aga langusjärgne inimene on kahtlustest ja hirmudest puretud inimene. Sedagi näeme Peetruse puhul, kui ta hüppab paadist järveveele, et Jeesuse kutse peale talle vastu tõtata. Nõder on ta usk. Nii lausub Jeesus. Jeesus ei ütle, et Peetrusel usku pole, vaid see usk on jõuetu, mis väsib ja paneb oma relvad maha just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse. Kuidas võita hirm? Kuidas jääda pinnale? Kuidas hoida alles usaldust nii, et hirmuhigi ei uputaks meid veel enne paadist vette kukkumist? Siin ei aita ujumisoskusest füüsilise maailma mõistes. Tarvis on lisaks valmisolekule Jeesust järgida veel ka usku, mis tuleneb Jeesuse ustavusest inimese vastu. Jumal usaldab inimest kõigepealt ning see teeb inimese vabaks hirmust ja kahtlustest. Madu Eedeni aias külvas kahtluse inimese hinge. Kuri sunnib alati kahtlema ja kõhklema inimlast. See on tema loomus. Nüüdisajal püütakse kurjuse jõudu pisendada. Seda ei nähta enam metafüüsilise jõuna ja tulemuseks on see, et nii hea kui kuri on üksnes inimeste omavahelise kokkuleppe küsimus. Järelikult on siis ka hirmud võidetavad üksnes inimlikule jõule toetudes. On vaja lihtsalt häid ideid ja õiget treeninguprogrammi. Nii on inimesel pea võimatu märgata Jee­sust, kes tõttab ikka ja jälle „üle vee“ ta poole. C. G. Jung kirjutab oma mälestustes: „Kui kurjuse jõud oleks nii nõrk, millistena mõned tahavad seda näidata, poleks maailm vajanud Jumala enda kohale saabumist või siis oleks inimene ise suutnud maailmale õige tee kätte juhatada, kuid seni pole seda kindlasti juhtunud.“ Jeesus astub paati. Tuul taltub ja jüngrid suudavad veel üksnes kummardada Issanda ees. Kui meie elus lahenevad esmapilgul täiesti võimatuna tunduvad olukorrad, on Jeesus meie „paati“ jõudnud ja tuule vaigistanud. Muidugi saame enne lahendust võime kogeda hirme ja kõhklusi. „Nõder usk“ on meile kõigile tuttav seisund. Aga ka tänulikkus ja kummardamine suure lahendustetooja ees, kelle imedel ei ole lõppu, sest „armastus ei väsi eales“. See on see alandlik meel, millest nii palju on kirikuisad rääkinud ja mille puudumine tundub olevat selle maailma norm. Ainult alandlikkus laseb meil tunnistada, et meie „pihud on tühjad“, et oleme vaesed ning vajame Jumala abi ja hoolt. Alandlik inimene teab, et Jumal on kõik. Meie hädad, meie mured ja õnnetused ei tee meid siis araks ega hävita isiksustena, vaid on hoopis Jumalale avanenud võimalused osutada meile suurt halastust. Ja me ütleme koos püha Peetruse ja teiste jüngritega Jeesusele: „Tõesti, Sina oled jumala Poeg.“

urmas nagel

 

 

 

 

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Jh 4:5–26
Ka tänavu, mil ilmumispühale järgneval teisel pühapäeval loetakse meie kirikus evangeeliumi Jeesuse kohtumisest Samaaria naisega, on hea meeles pidada, et selle pühapäeva vanakiriklikuks evangeeliumiks on lugu Kaana pulmast.
Õigupoolest on Kaana pulm vana pärimuse kohaselt üks kolmest sündmusest, mida tähistati Issanda ilmumise pühal. Meile on see päev tuntud eeskätt kolmekuningapäevana: Jeesust kummardama tulnud hommikumaa targad annavad tunnistust sellest, et uus Kuningas on ilmunud kõigi rahvaste Päästjana.
Teine ilmumispühal meenutatud sündmus oli Kristuse ristimine, mil sai avalikuks tema missioon sellena, kes kannab ära maailma patu. Praegu tähistatakse seda Kristuse ristimise pühana esimesel pühapäeval pärast kolmekuningapäeva.
Kolmas sündmus, Jeesuse esimene avalik imetegu, leiab praegusel ajal tähistamist teisel pühapäeval pärast ilmumispüha. Siin saab ilmsiks ühelt poolt Jeesuse jumalikkus, teisalt näitab Jeesus juuresolijaile esialgu mõistetamatuna, evangeeliumi kirjapanemise ajal aga juba selgelt arusaadavana seda, kuidas ta maailma lunastab ja inimkonna uueks teeb: inimesena ja inimeste eest surres valab ta ennast joogiohvrina, lepitades meid Jumalaga oma püha vere kaudu ning kihlates enesele taevase Peigmehe mõrsjana.
Evangeelium Samaaria naisest Jaakobi allikal kannab sama sõnumit. Mõtleme esmalt sündmuse kontekstile: Jeesus tuleb keskpäeva lõõsast rammestatuna ja pikast teekonnast väsinuna kaevule. Püha Johannes ütleb meile täpselt, kus see kaev asus: Sühhari nime kandva Samaaria küla lähedal. Eelnevalt rõhutab evangelist, et Jeesus «pidi minema läbi Samaaria». Kui evangeeliumid ütlevad, et Jeesus pidi midagi tegema, siis ei kõnele nad mitte välisest või asjaoludest tingitud vajadusest, vaid seesmisest sunnist – sellest, et tegemist on Jeesuse missiooniga. Nii pidi ta ka läbi Samaaria minema seetõttu, et see oli osa jumalikust päästeplaanist. Eriti selgelt tuleb see esile jutustuse lõpus, kus külaelanikud ütlevad Jeesuse kohta: «Me teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.»
Niisiis tuleb Jeesus kaevule ja kohtab seal üht naist. Kõigile, kes Piiblit vähegi tunnevad, peaks see situatsioon tulema ette tuttavana. Siinkohal aitab kaasa seegi, et tegemist on just Jaakobi kaevuga. Kaev on pühakirjalugudes sagedaseks kohaks, kus mees (või tema esindaja) kohtub tulevase naisega. Kui Aabraham läkitas oma sulase Mesopotaamiasse ülesandega tuua sealt pruut oma isanda pojale, siis leidis sulane pärast pikka teekonda just ühe kaevu juures Rebeka, kellest sai Iisaki naine. Jaakob leiab samamoodi kaevult Raaheli, oma armastatud naise, kelle pärast ta on valmis teenima neliteist aastat sulasena. Mooses, suurim prohvetite seast, kohtub oma tulevase naise Sipporaga samuti kaevul.
Nüüd on Jeesus kaevu ääres – ja sinna tuleb üks naine. Aga missugune naine …
Püha Johannes ei varja meie eest midagi. Kõigepealt on tegemist samaarlasega. Juudid põlgasid samaarlasi – nad «väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega», seisab kirjas. Edasi, ta oli naine. Tollal ei olnud vähemalt sealkandis kombeks, et mees oleks võõra naisega niisama juttu puhunud. Ning kolmandaks, ta oli patune naine: «Sul on õigus, kui sa ütled: «Mul ei ole meest», sest kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees.»
Kas see kohtumine sobib tõesti ühte ritta nendega, mida ennist meenutasime? Kas võiksime seda võrrelda millegi nii imepärasega nagu peigmehe kohtumine tulevase mõrsjaga?
Vastus on tingimusetu jah! Jah, just nii see ongi: Jeesus on Peigmees – veidi eespool siinsamas Johannese evangeeliumis nimetab teda nõnda ka Ristija. Ning too patune, põlatud Samaaria naine, kelle nimegi meile ei ütelda, kehastab tema mõrsjat, see tähendab meid kõiki, kogu inimkonda, kitsamalt võttes neid, kes temasse uskuma hakkavad, s.t tema kirikut.
See naine ei ole säravpuhas süütu neitsi, kelletaolist otsisid endale pruudiks Iisak, Jaakob või Mooses. Pigem meenutab ta prohvet Hoosea õnnetut armastuslugu truudusetu hooranaisega. Ainus, kes on süütu ja puhas, on Peigmees – tema, Jumala veatu Tall, kes on tulnud, et kanda ära kogu maailma, s.t meie kõigi patt.
Samaaria naine on lootuse märk meile kõigile. Nagu talle, nii tõotab Issand meilegi elavat vett, millest juues keegi «ei janune enam iialgi», sest vesi, mida pakub Kristus, «saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks». Elav vesi tähistab Püha Vaimu – Vaimu, kellest need, kes usuvad Kristusesse, pühas ristimises uuesti sünnivad ja Jumala lasteks ning taevase Peigmehe laitmatuks mõrsjaks saavad. Hoolimata sellest, milline on olnud nende eelnev elu, puhtaks pestuna tollesama Talle pühas ja kallis veres.
Muide, kiriku pärimus on talletanud selle naise ristinime: Foteine – Säravvalge.

auksmann_enn_uus_v

 

 

 

 

 
Enn Auksmann,
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Los Angelese kogudust teeniv Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Jh 1:29–34
Sündmuse kirjeldus avab meile Jeesuse isiku kolme omadust: ta on igavene, „on olnud algusest peale“, ta on Jumala Tall, kes kannab maailma patud, ning ta on Vaimuga ristitu ja ristija. Kui Kristus tuleb su ellu, siis ta kastab sind oma Vaimuga. Kirjakoht algab sõnadega: „Järgmisel päeval nägi Johannes Jee­sust enda juurde tulevat ja ütles: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu“ (s 29). See on kõige jõulisem lause, mida iial ükski jutlustaja on välja öelnud. See Johannese tunnistus on kehtinud aastasadu ja kehtib tänapäeval.
Mida Ristija Johannes selle võrdlusega mõtleb? Tõlgendusi on eksegeetilises kirjanduses mitmeid. Enamasti arvatakse, et Johannes võrdleb Jeesust paasatallega. Paasapühadel tapeti tall, et meenutada viimast ööd Egiptuse orjuses, kus iisraellased Jumala korraldusel samuti olid tapnud igas peres talle, selle verega võidnud oma majade uksepiidad. Sel ööl läks surmaingel läbi Egiptuse ja hukkas esmasündinud lapsed. Ainult nendest ustest, mis olid märgitud talle verega, läks ta mööda (2Ms 12:11–13). Ülekantud tähenduses on Jeesus paasatall, kelle veri kaitseb meid igavese surma eest. Ei ole küll meie rahva seas populaarne patust kui meid ahistavast nähtusest rääkida, kuid selle mahavaikimisega ka kuhugi ei jõua.
Ristija Johannese eluülesandeks oli tutvustada rahvale Jeesust kui Jumala Talle, kes kannab ära maailma patu. Patu all on mõeldud inimkonna kollektiivset süükoormat. Jeesus astub süütuna süüdlaste asemele, et kanda ära nende karistus. Aga Jumal jääb ka pattulangenud inimesele oma armastuses ustavaks. Ta kõrvaldab meie patu sellega, et laseb Kristusel patukaristuse meie asemel ära kanda. Apostel Johannes näitab ka ära, mida meil tuleb teha, et patt tõepoolest saaks meie pealt kõrvaldatud. Esmajärguline on patud üles tunnistada. 1Jh 1:9 – 10: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: „Meie ei ole patustanud“, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.“ Ristija Johannes rõhutab, et Jumala Tall kõrvaldab kogu maailma patu. Seda ma julgen öelda lähtuvalt sellest Ristija Johannese tunnistusest Jeesuse kohta.
Et kogu inimsoo patt on Jeesuse ohvrisurma läbi patustajate pealt põhimõtteliselt ära võetud, sellele vihjavad ka kindlalt Jeesuse lõpusõnad ristil: „See on lõpetatud“ (Jh 19:30).
Jeesust Jordani ääres kohates Ristija Johannes taipas, et maailma ajaloo suur hetk on koitnud. Prohvet Jesaja ennustus Jumala sulasest, kelle peale laskis Issand tulla meie kõigi süüteod, on täide läinud (vt Js 53). Nendest Vana Testamendi ennustustest lähtuvalt Ristija Johannese prohvetisilm nägi Kolgatani.
Pühakirja valguses oma ellu süvenedes tõdeme, et Jumala pühaduse ees me oma pattudega ise toime ei tule. Siin peab appi tulema see, kes on A ja O, algus ja ots – Jumala Poeg. Aastate eest UI õppejõud ja Saarde koguduse õpetaja olnud prof Elmar Salumaa seletas inimese ja Jumala vahekorda huvitava näitega. Ta rääkis umbes nii: Me elame siin ajalikus elus nagu vangid vanglas väljastpoolt suletud rauduste taga. Võime oma käed vastu seina veriseks tampida või hääle kähedaks karjuda, ometi midagi meie olukorras ei muutu seni, kuni keegi väljaspool olija meile ust ei ava ja meid vanglast välja ei aita. Väljaspool olija käes on vägi ja võim meile ust avada ja meid vabaks lasta.
Et päästmine patu needuse alt tõepoolest jõuaks inimeseni, selleks on tarvis Jumala väge. Rm 1:16 on Paulus selle lihtsa selgusega kirja pannud: „Ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub …“
Seda Jumala vabastavat väge me kõik igatseme ja soovime. Jumal-Isa abistav käesirutus meile seisneb Jeesuse lähetamises inimesena maailma. Inimene ju teist enesesarnast mõistab. Seepärast on Jeesuse Kristuse elu ja tegevuse ning õpetuse tundmaõppimine iga täiskasvanud mehe ja naise, aga veelgi enam iga koolilapse elutähtis ülesanne. Õppimine saab ju olla kõige viljakam noorusajal. Aga viltu läheb asi siis, kui seda aega kasutatakse ainult maailma tarkuse omandamiseks. Ainult ilmalikku tarkust koolis õpetades me rahvaharidusele seatud eesmärke ei saavuta, tehtagu neid haridusreforme kuipalju tahes.
ÜRO lapseõiguse konventsioonis on deklareeritud iga lapse üks põhilisi inimõigusi saada usulist haridust, saada teadmisi Jumala kohta. Juba lapseeas tuleb inimesehakatisele pühakirja valguses selgeks teha, mida tohib teha ja mida mitte. Jumala kümme käsku ja Piibli lood peaksid olema õpetatud n-ö pealuu sisse. Mõttetu on otsida muud abinõu kurjuse väest vabanemiseks, kui seda on Kristus – Jumala Poeg, keda Ristija Johannes nimetas Jumala Talleks, kes kannab ära maailma patu.
Kirjakoha lõpul ütleb Ristija Johannes, et „ma olen näinud ja tunnistanud, et seesama on Jumala Poeg“ (s 34). Johannes kui Jumalast saadetud käskjalg on teinud rõõmusõnumi kuulutamises ja ellurakendamises oma osa. Nüüd peab selle kuulutuse mõjupiirkonnas elav rahvas (meil eesti rahvas) tegema oma osa: uskuma Jeesusesse Kristusesse kui oma Lunastajasse, kelles on elu ja õnnistus. Aamen.

M6tsnik,Helmut

 

 

 

 

Helmut Mõtsnik,
emeriit-diakonõpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud