Rm 16:25–27

Eeloleva pühapäeva teemaks on kutse valmistada teed tulevale Issandale. Õigus tasandada teed ja teha väravad kõrgeks on kohane neile, kes seda tööd teha tahavad ja oskavad. Selleks, et tee tuleks tasane ja sirge, et käänakud, langused ja tõusud oleks õigesti ja hästi välja mõõdetud, tuleb päris palju vaeva näha. Seda enam on see keeruline, et meid ei ole kutsutud ehitama teetammi läbi soode ja rabade, vaid läbi inimsüdamete arvamiste ja mõtlemiste üksmeelsuste ja vastuolude.
Jutlust kirjutades paneb vaimulik ennast valmis rõõmusõnumi kuulutamiseks, et kogudusel oleks võimalus kohtuda Kristusega, kes tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis.
Ristija Johannes elas kõrbes ja ta kuulutus kõlas eemal inimasustusega paikadest. Tema sõnum Issanda tulemisest oli veenev ja jõuline. Tuleb parandada meelt, et pääseda Jumala vihast, mis tabab sõnakuulmatuid. Tema juurde tuldi lähemalt ja kaugemalt, et lasta end ristida. Meeleparandus ja ristimine olid ettevalmistus kohtumiseks Kristusega.
Johannese juurde läkitatud preestrid ja leviidid tahtsid teada saada, kas ta on Messias, Eelija või prohvet. Johannes ei andnud tunnistust endast, vaid Kristusest, kelle tulemist ta kuulutas kui hüüdja hääl kõrbes. Ta andis tunnistuse, toetudes prohvet Jesaja kaudu antud üleskutsele valmistada teed kõrbesse. Maanteed tuleb tasandada meie Issandale. Mitte kaupade ja reisijate veoks, vaid Kristusele, kes on tulemas.
Teda kontrollima läkitatud uurimiskomisjonile ütleb ta lihtsalt: „Mina ristin veega, aga teie keskel, kuigi teie teda ei tea, seisab juba see, kes tuleb pärast mind. Mina ei ole väärt tema jalatsipaelagi lahti päästma.“
Johannese küsitlejad esindasid templit ja ohvriteenistust. See privileeg võis takistada neil mõista Ristija kuulutuse tõelisust vaatamata sellele, et nad tundsid pühakirja ja tõotusi Kristuse kohta. Nii sõnum peatselt saabuvast Kristusest kui ka selle sõnumi kuulutaja ei pruukinud mugavalt sobituda nende elukorraldusse, sest kui Ta on saabunud, siis see tähendab, et uus maailma ajastu on alanud. Mida ja kuidas siis nemad selles olukorras peaksid tegema ja olema? Küllap mõistsid nemadki, et kui uus on saabunud, peab vana kõrvale jääma. Sellises hirmus otsitakse pigem õigustust omaenese rumalusele kui tõde.
Kummatigi oli Johanneselgi seesama küsimus, kui ta läkitas oma õpilased Jeesuse juurde küsima: „Oled see sina või peame ootama kedagi teist?“ Johannes sai ammendava vastuse kohtumisel Jeesusega ja kui ta õpilased kurdavad, et Jeesuse jüngrid ristivad inimesi ja paljud lähevad Tema juurde, siis vastab ta rahulikult ja kindlalt: „Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult tema eele läkitatu. Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.“ Johannese rõõm sai täielikuks. Seni aimamisi taibatud saladus oli saanud ilmsiks. Ta sai kinnituse Kristuse tulemise kuulutusele.
Nii pühakirja kui kiriku traditsiooni mõistmiseks on vaja eelteadmisi ja oskusi, mis aitavad mõista neis kätkevat sisu ja sõnumit. Mõistmine aga ei vii veel kokku Jumalaga, vaid on eelduseks, et võime ta ära tunda kui oma Issanda. Veel vastutusrikkamaks teeb sõnakuulutaja ülesande see, et evangeeliumis ei ole kutse kuningate Kuningat vastu võtta antud üksnes jutlustajale ega kogudusele, vaid kõigile.
Kiriku teed rajav töö on tunnistus sellest, et valmistutakse Tema tulemiseks kõikide rahvaste ja inimeste juurde. Jutluse koostamine on ülesanne, millega vaimulik valmistab ette eeloleva pühapäeva jumalateenistust. Jutlustamine on Jumala rõõmusõnumi kuulutamine apostel Pauluse evangeeliumi ja Jeesuse kuulutuse kohaselt, milles Jumal ise võib meid kinnitada. Jumalateenistus on koguduse võimalus kohtuda Kristusega, kes sündis maailma neitsi Maarjast. Ta tuleb meie juurde sõnas ja sakramendis, et meid usule äratada ja seeläbi päästa viimsel päeval.
Ristija Johannese rõõmule ja meelekindlusele sarnaselt helisevad ka apostel Pauluse sõnad Jumala ülistuseks, millega ta võtab kokku ja lõpetab kirja roomlastele: „Sellele aga, kes teid võib kinnitada minu evangeeliumi ja Jeesuse Kristuse kuulutuse kohaselt, selle saladuse ilmutuse kohaselt, millest on igavesest ajast vaikitud, nüüd aga on tehtud avalikuks ja prohvetite kirjade läbi igavese Jumala käsu kohaselt kõigile rahvastele antud teada kuulekuseks usule, ainsale, targale Jumalale – temale olgu kirkus igavesti Jeesuse Kristuse läbi! Aamen.“ (Rm 16:25–27)

Praats,Allan Viljandi Paulusse okt2011

 

 

 

 

Allan Praats,
Viljandi Pauluse koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Usu kuulekusest

Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!   Jk 5:7–8

Kui meie lapsed olid veel väiksed ja palusime neil aastaaegu nimetada, siis vastas kord väike tütreke vahvasti: „Kevad, suvi, sügis, advent!“ See tore jõulude ootuse aeg on taas kätte jõudnud, esimene advendipühapäevgi juba seljataga ja mitmel pool linnades-alevites tuled kuusel  süüdatud. Kas võiks tänase Jaakobuse sõnumi valgel nimetada seda ehk varaseks vihmaks? Jõulusõnumi seeme on külvatud, see on tähelepanu saanud, seda on kaunite advendi- ja jõululauludega kastetud, mitmes paigas jõulurahu välja kuulutatud. Nüüd oleme teise tugeva vihmasabina ootuses jõuluajal.
Advendiaja algusest jõulupühadeni on meil üsna lihtne aega rehkendada, aga paljude teiste sündmustega see nõnda ei ole. Ega vihmaperioodegi saa täpselt kalendrisse ette märkida. Mõnel aastal tulevad nad varem ja teisel aastal hiljem. Tänavu oli meil vihma nõnda palju ja hilja, et osa saaki jäi koguni põldudelt kätte saamata. Kuivas lõunamaa kliimas tähendab aga iga vihmasabin elu võimalust. Olin kolme aastakümne eest tudengina väikese grupiga kevadisel ajal Karakumi kõrbes matkamas. Ümberringi olid liivaväljad ja päike kõrvetas üsna tugevalt. Korraga märkasin üllatusega ühes orus väikeste õitsevate tulpida rida. Kui asja lähemalt uurisime, tuli välja, et tegemist on kuivanud jõesängiga. Eks vihmaperioodil oli seal olnud vett, mis tulbisibulad elule äratas, ja nüüd nad keset liiva õitsesid. See oli imeline vaatepilt!
Piiblis kõneldakse Jumala sõnast kui seemnest (Lk 8:11) ja samuti kui sademetest (Js 55:10–11). Millal see meie südameni jõuab, millal ta idaneb ja millal vilja kannab, võib igal inimesel olla erinev. Mõni elusündmus, olgu rõõmus või ka raske, mõni lapsepõlves kuuldud piiblilugu, mõni vanemate või vanavanemate õpetatud kaunis õhtu- või jõululaul või ka muu võib olla selleks varaseks vihmaks, mis ususeemnele idanemise annab. Otsekui kevadel aknalauale pandud kurgiseemned või herned, millele antakse niiskust ja millest varsti idud oma nina välja pistavad.
See on kaunis ja põnev aeg. Aga sellest üksi viljakandmiseks ei piisa. Idanenud seeme peab jõudma piisavalt sooja mulda ja saama ka edaspidi vajalikku kastet. Just selleks me vajame kirikut ja kogudust, Jumala sõna ja sakramenti, ühiseid jumalateenistusi, palvuseid ja vaimulikke laule, et kasvav usutaim saaks uuesti ja uuesti kastetud, võiks sirguda ja vilja kanda. Ja tänu Jumalale, et tänapäeval on need võimalused veelgi laienenud kristlike raadiote ja televisiooniprogrammide, virtuaalmeedia ning ajalehtede kaudu mille hulka kuulub ka meie oma armas ajaleht Eesti Kirik.
Lisaks varasele ja hilisele vihmale kõneldakse tänases sõnumis ka pikameelsusest. Vilksatas korra mõte läbi pea, et kas pikameelne inimene on see, kellel on nii-öelda pikad juhtmed, aga seda see muidugi ei tähenda. Pigem tähendab see kannatlikkust ja arvan, et teatava suuremeelsuse varjundiga. Apostel Paulus nimetab kirjas galaatlastele pikka meelt koguni üheks Vaimu viljaks: „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus“ (Gl 5:22–23). Olin hiljuti Mustjala kirikus pidamas matusetalitust. Vanem mees oli kümme aastat kodus hoolitsenud insuldi tagajärjel voodisse jäänud abikaasa eest. Ta suhtus ise sellesse nii lihtsalt ja loomulikult. Niisuguste inimestega kohtudes ja sellistes olukordades hakkame vast mõistma, mida õigupoolest tähendavad pikameelsus ja armastus ning teised imelised Püha Vaimu viljad.
Viimase rõhuasetusena tänase kirjasõna varase ja hilise vihma ning pikameelsuse kõrval tahan tuua esile Jaakobuse sõnad: „Issanda tulemine on lähedal!“ Eks sellegi sõnumi üle on läbi ajaloo palju mõtteid vahetatud. Tundub, et ka apostel Paulus arvas end nende hulka kuuluvat, kes Issanda taastulemist oma ihusilmaga näha saavad, kuid ometi on temagi maised elupäevad juba sajandite eest ümber saanud.
Millal Issand tuleb? Mäletan sõjaväeaastatest, et kui mõni noorsõdur juhtus vanemate olijate käest kellaaega küsima, siis talle vastati: „Mis sul kellast, vaata kalendrisse. Kui kojumineku aasta on kätte jõudnud, siis hakka kella vaatama!“ Tõepoolest, kui kaks aastat ootamist, siis tunnid ja minutid ei oma nagu erilist tähtsust.
Me ei tea, kas Issanda taastulekut oodates peame kella või kalendrisse vaatama, aga kindel on see, et tema tulemine on lähedal! Ja kui ta on meie südamesse jõudnud, siis on ta juba kohal. Ja see võib toimuda ka enne jõulupühade kättejõudmist! Aamen.

Reinsoo,_Rene.5.2007

 

 

 

 
 

Rene Reinsoo,
Kihelkonna koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Issanda tulemine on lähedal

Lk 4:23–30
Hea kirikuline, hea lugeja, kuulaja, hea õde ja vend,
tõsiselt jumalasõna selgituseks nüüd sea valmis end!
On teemaks täna prohvetid ja nende austus kodumaal.
Üks neist elas me oma riigis veel üsna hiljutisel a’al –
kui mööda suure linna tänavaid prohvet Kaarel ringi käis,
kel sõnum oli mehine, üheselt selge ja rikkalt vaimu täis.

Ei prohvetil endal suurt rõõmu olnud oma kuulutusetööst,
kui päästa püüdis maad ja rahvast tulevast pimeduseööst.
Ta kuulutama pidi, et „häda tuleb“ ja „parandage meelt“,
mispeale sageli lihtsalt naerdi ja eemale hoiti tema teelt.

Veel kuulutas ta, et kel palvet lugeda varem oli vaev,
need palvetavad varsti kogu hingest ja seda iga päev.
Rahvas kuulas ja pilkas ning prohvetit häbitult loopis.
President näljaseks pidas, kindral nuuti andis hoopis.

Siiski häda tuli! Ja valusalt puudutas rahvast ja maad –
jäid tühjaks talud ja majad ning paljud teed ja ra’ad.
Kuid samas rahvale prohvet andis ka usku ja lootust,
et saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust.

Ta ütles: kui seda hoiab rahvas, see aeg püsima jääb,
nõndaks, et seda kõike mitu inimpõlve järjest nääb.
Aga suureliseks muutudes, unustades taas kord Looja,
tagasi võtab selle hea meie Vabaduseandja ja -tooja.

Nii on meile taas nüüd antud vabadus, rõõm ja rahu,
aga kas on nii, et see tihti mõttesse-meelde ei mahu?
Rahu jutuks on … Kuid näib – maailm vajab enam miist,
kel käes on järjest uuem, täpsem ja võimsam tapariist.

On kõiki asju, ahvatlusi nõnda palju kui ei iial varem
ja kõige rahva elujärg on saanud päevast päeva parem.
Ja siiski me ümber nii sageli  nurinat, kaeblust ja nuttu,
et vahel otse imestama peab, kuuldes kõike sellist juttu.

On kõike meil küllalt – ausalt tunnistama peab me keel.
Aga kas usku Poeg tulles leiab alles jäänud olevat veel?
Kas au sees Sõna ning kümme käsku on meil ikka siin
või tähtsam on ilma sära, kära … ehk ka joovastav viin?

Neid küsimusi mõtlikke kirjakoht me ette tänagi seab,
neile tõsimeelne ristiinimene alati ausalt vastama peab.
Kus oleks prohvet, karjane, kel ustav meel ja sirge selg?
Kes pole rumal, vaid kindel, aus, kel võõras oleks pelg
ning, kartmata kaotada kuulsust, oleks selged ta sõnad.
Poleks tähtsustki, kui „maailm“ teda seepeale mõnab.

Ütles kellamees Liblegi: „Ei kannata mitte üks sind,
kui tõtt talle ütled“, siis kalliks võib minna selle hind.
Ilustamata tõde kuulata sageli olla võib üsnagi valus,
et pole ime, kui prohvet ja ta kuulutus on pigem jalus.
Nii piinavalt valus – see, mis tõsi – kuuljaile võib-olla,
et kuulutaja nad parema meelega lükkaks kaljult alla.

Kuid prohvet kindlalt jätkab etteantud tööd ja teed,
ei seda muuda, ei väära mitte üks rahva pahameel.
Pole ükski prohvet tõesti olnud kuulus omal maal,
siiski ta kuulutus püsima jääb, sest ta sõnal on kaal.

Ütleb Issand ka – kui andnud Looja prohvetil’ väe,
võib juhtuda, et mitte igaühe silm prohvetit ei näe;
ei ole ju hea ja kombeks pärleid sigade ette heita,
nii prohvetisõnadki ennast argipäeva võivad peita.

Oli palju hädalisi, tõbiseid ja neid, kes jäänud leseks –
oli Jeesuse ajal, oli enne ja jääb neid ka pärastiseks,
kuid määratud ja seatud on see olnud ikka nõnda,
et prohveti abi saab aidata vaid hädalistest mõnda …
Miks nõnda? Looja tarkus see, mida mõista ei suuda,
nõnda see olnud algusest ja seda inimene ei muuda.

Kui prohveti avitus saab osaks vaid ühel või kahel,
siis kas mahajäetuna ei tunne meie iseennast vahel?
Siinilmas, kus ikka muret ja ahastust jätkuvalt meil,
olgem julged, sest Issand meiega on kõigil me teil.

Mis on meie mured? Eks seda igaüks enda puhul tea.
Ühel õnne justkui rohkem, teisel jälle lihtsalt ei vea.
Kui mure selles – oleks enam au, rinnas kard ja kuld,
lõpeks ikka nii, et see paraku vaid kaduvus ja muld.

Nii õnnis Lutherus ka seda seletas ning sellest sai aru,
julgedes olla kui prohvet, kui ümber oli võitlus ja maru.
Ja meie … Tundkem ära kõik Issanda prohvetid ikka,
saades aru – tihti neil polegi öelda mingit juttu pikka.
Selleks nad saadetud. Mitte saamaks kuulsust ja au;
las siis selleks kutsutuile jääda võim ja valitsejasau.

Kandes ustavalt Sõna ja pannes tähele Tema tahet,
hoidkem au sees sõnumit rõõmsat. Ja põlates pahet
andkem edasi väärtust, mis kantud meie päevini välja –
seda rooga kadumatut, mis saab kustutada hinge nälja.

Kord rahvas laulis – taeva kingitus, priius kallis anne –,
ka täna täis tänu olgu meie palves olev truudusevanne!
Olgu palveks meil omada alati mõistmist ja tarkust,
Loojat tänada kõige eest, panna tähele Tema kirkust!
Olgu meil tarkust ära tunda saadetud prohvetipale,
taibates ära nii sellegi, kes neist on õige, kes vale.

Eks ole – viimselt sõltub Looja armust kogu me elu –
nii iga eluhetk Tema poole olgu me püüd ja otsiskelu.

tsumakov, andres

 

 

 

 

Andres Tšumakov,
õpetaja reservis

Read more Comments Off on Saabub kord seegi aeg, mis kuldne ja väärib ootust

Mt 25:14–30
Rahast ei sobi rääkida, ammugi veel kirikus – see mõte on nii levinud ja paraku vahel ka endal meeles mõlkunud. Ometi elame ju mitte veel taevariigis, vaid materiaalses maailmas ja seepärast peavad rahaasjadega tegelema ka kirikuinimesed.
Jeesus ei tunne mingit valehäbi, kui ta oma tähendamissõnas jutustab rahast ja selle kasutamisest. Tähendamissõna ei ole meile aga antud mitte äritegevuse õppimiseks, vaid see räägib taevariigi ootusest ja selleks valmistumisest. Isand on lahkudes jaganud sulastele oma varanduse, igaüks on saanud midagi vastavalt oma suutlikkusele. Tagasi tulles kiidab isand sulaseid, kes on talentidega kaubelnud. Ühtmoodi saavad kiita nii see, kes on teeninud juurde viis talenti, kui ka see, kes sai kaks. Kolmas sulane aga ei võtnud midagi kasulikku ette kas laiskusest või kartusest riskida, kuigi ka temal oli piisavalt aega ja võimalusi. Isanda ette astudes ei hakka ta end välja vabandama või andestust paluma oma tegevusetuse pärast, vaid esmalt annab ta hinnangu isandale, öeldes et see on vali mees. Eks isand laskub siis sulasega samale tasemele ning vali on ka tema vastus. Kolmas sulane toob tähendamissõnasse pinge, lahkheli, see iseloomustab sulase suhet isandaga, mis on samuti täis pinget, hirmu, süüdistusi.
Tihti ütlevad ka inimesed, et Jumal on karm, vägivaldne ja karistav. Nad süüdistavad teda, et ta nõuab seda, mida pole kunagi andnud, lõigates seda, mida pole külvanud. Ometi on ju kõik, mis meil on, üksnes Jumala and. Nagu ka talendid, mida sulased said, kuulusid tegelikult isandale, olid vaid antud neile kasutamiseks. Samuti kuulus isandale ka teenitud tulu.
Isand on andnud kõigile sulastele midagi, kõigil ei ole küll võrdselt talente, kuid on võrdselt aega ja võimalusi. Just nii tegutseb Jumal – ta on kinkinud kõigile midagi, igaühele tema suutlikkust mööda, sest Jumal tunneb oma lapsi. Ta on kinkinud meile aja ja vabaduse neid ande kasutada, ta ei sunni ega kontrolli, kuid nõuab aru, kui kord seisame tema ees.
Kena, et eesti keeles on sõna „talent“ kinnistunud mitte niivõrd muistse rahaühikuna, vaid eelkõige andekuse mõistes. Issand on kinkinud ka meile kõigile talente, andeid ja võimeid. Kellele rohkem, kellele vähem. Keegi ei ole aga täiesti andetu. Ja keegi ei tohi oma talente maha matta. Jumalariigi tööle ei kutsuta vaid üliandekaid superinimesi. Enamik inimesi, ka koguduseliikmeid, ongi just need ühe talendi sulased, täiesti tavalised inimesed, kuid ka nemad on igaüks oma osa andes olulised.
Me ei tea, kas kolmas sulane mattis oma talendi maha hirmust isanda ees või tundis ta end liiga alaväärsena teiste sulaste kõrval, kes said rohkem talente kasutada, või oli ta lihtsalt laisk. Kartus ebaõnnestuda, läbi kukkuda, enda võimekuse võrdlemine teistega ja sellest tingitud alaväärsus, samuti mugavus ja laiskus on põhjused, miks inimesed oma talendid kui anded maha matavad. Hirm ebaõnnestuda on nii inimlik ja loomulik, seda oleme tundnud kõik, kes rohkem, kes vähem.
Me ei tea, kas ja kui palju kartsid esimene ja teine sulane isanda rahaga tehinguid tehes. Ometi nad tegutsesid. Kui isand oli neile usaldanud raha ja andnud volitused selle kasutamiseks, siis talentidega kaubeldes nad mitte ainult ei vastanud usaldusega isanda usaldusele, vaid näitasid üles ka lojaalsust temale – see on isanda raha ja nemad on isanda teenrid. Kaubeldes tunnistasid nad isandast ja tema teenimisest avalikult.
Kui esimesed sulased oleksid samuti talendid maha matnud ja jäänud passiivselt isanda tagasitulekut ootama, oleks neile ilmselt sama karistus osaks saanud. Kui aga tehingud oleksid ebaõnnestunud? Kui nad kasu teenimise asemel oleksid isandale hoopis kahju toonud oma tehingutega? Me ei tea, milline oleks siis isanda vastus olnud, tähendamissõna ei räägigi sellisest variandist, ebaõnnestumisest. Isand oli jaganud raha sulastele, tundes nende võimeid ja võimalusi. Ja ta ootas neilt eelkõige ustavust, mitte vaid rahalist kasumit.
Kui Issand on meile jaganud andeid ja võimeid, siis neid kasutades ei peaks ka meie kartma ebaõnnestumisi. Jah, mitte alati ei pruugi kõik ettevõtmised hiilgavalt õnnestuda, kuid vigadest ju õpime. Kes komistab, aga ei kuku, astub pika sammu. Ebaõnnestumine võib olla probleem inimese jaoks, mitte aga Jumala jaoks. Issand ei nõua meilt, et oleksime alati edukad. Ta on meie juures, kui komistame, ta on meiega ka siis, kui kukume, ning aitab meid taas jalule. Ta vaid ootab, et me jätkaks teed, jätkaks tema teenimist nende talentidega, mida ta on meile kinkinud. Et ükskord tema ees seistes saaksime ka kuulda sõnu: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!“
Aamen.

Ool,Tiina_Toplaan,Anti

 

 

 

 

Tiina Ool,
Kuressaare koguduse abiõpetaja

Read more Comments Off on Talentidest ja teenimisest

Mt 6:5–13

Kohtusin hiljuti mehega, kellel haigus sõna otseses mõttes oli jalad alt võtnud. Kõik oli õnnetusest alates tema jaoks allamäge veerenud. Põdura tervise tõttu oli ta valudega voodisse aheldatud. Kuudepikkuse haiglasoleku ajal oli mehele ligi hiilinud ka masendus ning elumõte hakkas kaduma. „Minust pole enam mitte mingisugust kasu. Mul on häbi oma naisele otsa vaadata, sest ma ei suuda meie peret üleval pidada. Miks Jumal küll laseb sellel kõigel juhtuda? Miks ta minu vastu nii kuri on? Ma olen teda nii palju viimaste kuude jooksul palunud, aga mitte midagi ei ole juhtunud. Mu olukord ei ole vaatamata kõigele paremaks läinud. Mis mõtet on sellisena edasi elada ja palvetada, kui see Jumalat üldse ei huvita?“
Kas olete tähele pannud, et mõnikord piisab õige vähesest selleks, et piskust saaks palju? Kergest tuuleiilist võib tõusta suur maru ning üksikud lumehelbed maikuus võivad taevast alla liueldes katta viimaks kogu maa. Õige vähesest piisab, et palavast sõprusest saaks varemed, usaldusest usaldamatus, armastusest vihkamine. Üksikul mõttel või sõnal on väge, et lammutada kõik inimese ümber ja sees, ja vastuseta jäänud palve võib saada esimeseks sammuks uskmatuse teel. Miks Jumal ometi ei kuule mu palvet? Miks ta ei tee nii, nagu ma tahan?
Oleme kirikuaastas jõudmas palvepühapäeva nädalasse, mille keskseks teemaks on südame kõne Jumalaga. Pühakirjalugemised suunavad meid mõtlema palvele ning aitavad taibata, kui oluline on iga päev palvetada. Nende valgel tasub endalt küsida, milline on minu südame kõne oma Jumalaga. On mu palved nii elu rõõmus kui ka mures usku, usaldust ja tänu täis? Peaksid need olema sõnaohtrad või hoopis -ahtad? Kui palju peaksin palves ruumi jätma enesekesksusele, Jumalale esitatud nõudmistele, ja kas tohib ka teisi süüdistada? Kas palve on võimalus Jumal „ära rääkida“? Kuidas paluda nii, et sünniks Jumala tahtmine?
Jumala rahvas on palvetav rahvas. Palve on vajalik inimesele, et olla ja elada Jumala palge ees. Palves palume abi iseendale või teistele ning täname Jumalat saadud andide eest. Palve on Jumala austamine, tema kõikvõimsuse tunnistamine ning peatumine tema uuriva ja armastava pilgu ees. Jumal ise julgustab meid tema poole palvetama ning lootma tema abile.
Et püsida Jumala ligiolus ja loota tema abile, aitab regulaarne palveelu meil usaldada iseennast Jumala kätte. Hommiku-, õhtu- ja söögipalved on meie igapäevaelu väiksed sammud sellel teel. Hommikuti täname Jumalat, et ta on meid ööajal hoidnud ja varjanud, ning palume õnnistust alanud päevateele. Sööma asudes täname Jumalat tema headuse eest ja palume õnnistust leivale laual. Õhtuti palume andeks oma eksimused ning anname ennast ja oma lähedased Jumala kaitsva varju alla. Palve on meie usu ja usalduse küsimus igal eluhetkel.
Palvepühapäeva evangeeliumitekstis on meie ees meieisapalve sõnad, mis võtavad kokku kogu inimese olemise ja vajadused ning mida palutakse lakkamatult üle kogu maailma. Käsud ütlevad, mida Jumal meilt nõuab, ja usutunnistus räägib, mida Jumal meile kingib. Meieisapalves palume, et Jumal annaks meile igal päeval jõudu elada tema tahtmise kohaselt ja uskuda temasse. Jeesus ise õpetas meile selle palve. Kui palume Jeesuse õpetatud sõnadega, siis palume Jumala tahte järgi. Tunnistame, et Jumal teab, mis on meile kõige parem ning mida me kõige rohkem vajame.
Me palume: Issand, Sinu tahtmine sündigu. Kui keeruline on nii mõnigi kord oma mõtteist ja tahtmisest lahti lasta ning siira südamega paluda, et Jumala tahe võiks sündida. Teeb mõtlikuks, miks ollakse elu keerukatel aegadel valmis usaldama pigem iseennast või teist inimest või horoskoope ja sensitiive, selmet usaldada end täielikult Looja kätte. Tema on valmistanud nii taeva kui ka maa ja asetanud inimese sellesse ning tema saab võrratult paremini inimest ka valu ja kahtluste keskel hoida ning neis kanda. Kui inimesel piisab vaid ühest sõnast iseenda veenmiseks, et Jumal ei kuule meie palveid; kui talle piisab väga vähesest, et ennast ja teisi lõhkuda, siis Jumalalegi piisab vähesest, aga mitte selleks, et inimest hävitada, vaid hoopis uue lootuse ja hingamise andmiseks. Jumal ei hävita, vaid loob uut. Ta loob kõik uueks sellele, kes temasse usub ja teda usaldab. Vaid ühest Jumala sõnast piisab, et teda usaldava inimese elus võiks sündida ime.
Uskugem Jumalasse ja usaldagem kõik tema kätte. Saagu meile usujulgus, et siira südamega jääksime palvesse ning paluksime Jumala tahtmise sündimist meie ja ligimese juures. Ja olgem seejuures Jumalale tänulikud kõige eest, sest see on, mida Jumal meilt tahab Jeesuses Kristuses. Aamen.
Kirikal,Kaisa_2005

 

 

 

 

Kaisa Kirikal,
Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja

Read more Comments Off on Issand, Sinu tahtmine sündigu

Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Jh 17:6

On üks vana lugu Jeesuse ja peaingel Gabrieli jutuajamisest taevastes. Tänapäevases sõnastuses kõlaks see nii: Gabriel on tõsiselt huvitatud Jee­suse inimeste Jumala riigi tulekuks ettevalmistamise projekti jätkusuutlikkusest ilma Jeesuse osaluseta. Jeesus selgitab, et ta kutsus maa peal paar kalurit ja maksukoguja endaga rändama ning õpetas neid. Gabrieli arvates ei ole see projekti riskide maandamiseks ja ennetamiseks piisav. Peaks olema asjalik plaan B. Jeesus lisab, et ta rääkis Peetrusele, Jaakobile ja Johannesele Jumala kuningriigist ning Toomale usust ja kõik ta jüngrid olid temaga, kui ta tervendas ja jutlustas. Gabrieli arvates on kogu see kamp ebausaldatav ning ta jääb enda juurde: vaja on tagavaraplaani. Jeesus vastab: „Mul ei ole tagavaraplaani. Ma sõltun täiesti sellest ebausaldatavast kambast.“
Tänane evangeeliumitekst on lõik Jeesuse ülempreesterlikust palvest. Lõik Jeesuse palvest oma jüngrite eest. Sõnad, millega Issand julgustas oma jüngreid, see tähendab meid, seda ebausaldatavat kampa, jätkama tema tööd siin maa peal. Jeesus oli väga lähedal oma ristisurmale. Ta tahtis veel kord jüngritele südamele panna seda, mis on kõige tähtsam. Seda, mis oli jüngritele ja on meile kõige suuremaks õnnistuseks. „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast“ (Jh 17:6). Tõesti, kõige suurem õnnistus on teada Jumala nime, teada, et Jumal on olemas. Mitte sellepärast, et teadmisele Jumalast lisandub alati usaldus oma Looja vastu („Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime“ (Ps 9:11)) ning läbi selle mingi ähmane ja umbmäärane lootus võimalusele Jumalalt midagi paluda, vaid lihtsalt selle pärast, et ta olemas on, mis iganes meile temalt siis osaks saab.
Teise õnnistusena toob Jeesus jüngrite ette Jumala sõna: „… sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud“ (Jh 17:8). Jumala sõna, mida me oleme kuulnud, mille oleme vastu võtnud, mis on meis usu sünnitanud ja mille najal me kasvame.
Kaks suurt õnnistust, mida meid on kutsutud alal hoidma ja jagama. Meid kõiki, aga tänasel päeval tahaksin eelkõige esile tõsta emasid. Sest kõik inimesed on meile Jumalast antud, kõik inimesed on olnud lapsed ja kui Jumal on andnud, siis on alguses kõigi nende eest hoolitsenud ja neid õnnistusi edasi andnud nende emad.
Õpetussõnades on kirjas salmid tubli naise ülistuseks. Kõige muu hulgas kiidetakse tublit naist ka selle eest, et „ta avab oma suu targasti ja tema keelel on sõbralik õpetus“ (Õp 31:26) ehk siis ta on rääkinud oma lastele Jumalast ja Jumala sõnast. Emad saavad olla oma lastele toeks. Seda on omal moel teinud kõik meile Piiblist teada emad: Iisaki ema Saara, Moosese ema Jookebed, Saamueli ema Hanna, Saalomoni ema Batseba, Ristija Johannese ema Eliisabet ning loomulikult Jeesuse ema Maarja.
Tuua oma lapsed Jumala juurde, aidata neil saada Jeesuse Kristuse jüngriteks. Mil moel? Emad saavad jagada armastust, rõõmu, rahu, kannatlikkust, lahkust, headust ja ustavust, tasadust ning enesevalitsemist. Kõike seda, mida apostel Paulus oma kirjas galaatlastele loetleb vaimu viljadena (Gl 5:22–23). Emad on need, kes läbi Püha Vaimu töö leiavad oma südamest nende heade viljade seemned ja istutavad need oma laste hingedesse. Emad on ka need, kes neist seemneist tärkavaid ja kasvavaid taimi kogu oma elu hooldavad. Emaarmastus on ohverdav armastus. Jumala armastus meie emades on see, mis annab neile selle jõu.
Emad on erinevad ja olud on erinevad. Et pereelu läheks ladusalt, peavad emad võtma kanda mitmesuguseid rolle. Tihti peavad nad endale ütlema: „Olgu! Ma proovin nii, see tundub küll võimatult tobe moodus, aga ükski mõistlik moodus pole andnud tulemusi.“ Igal juhul püüavad nad anda oma parima. Aga me peame arvestama, et elame maailmas, kus unistused tihti purunevad, ja on asju, mida ei saa enam terveks tagasi. Meie reaalsus siin maailmas on meid iga päev ümbritsevad probleemid.
Emadepäeval austame oma emasid ja nendega koos kõiki naisi. Austame neid, kes lahutuse või surma tõttu on kaotanud oma kaasa ja peavad nüüd olema nii ema kui isa eest. Austame neid, kes on väga tahtnud saada emaks, aga seda pole juhtunud. Paljudele meist on see päev, mil mälestame neid, kes juba igavikku läinud. Täname selle aja eest, mille emad oma lastele kingivad. Täname oma emasid väsimatuse eest ja selle eest, et nad suudavad kohaneda üha uute olukordadega. Täname emasid pühendumuse eest. Loodame, et kõik mõistavad emaks olemise tähtsust ja saavad aru, et asjad, mis muudavad maailma, võivad vahel märkamatult alguse saada meie kodudest.
Kraft,Eha2010

 

 

 

 

Eha Kraft,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja

Read more Comments Off on Jumala armastus annab emadele jõu

Jh 17:11–17
Oled ehk sinagi, hea lugeja, kuulanud mõne mobiilifirma teenindajat erutunult selgitamas, mida ja kuidas tuleks teha, et su elukvaliteet ja suhtlemiskiirus (megabaitsekundites) paraneks. Kuulan ja mõtlen, et rääkija on suurepärane inimene, tahab teha head, ainult mina kuulan ega oska kasu saada väärt maailmast. Ilmselt sarnases olukorras on Vallo Ehasalu end väljendanud tabavalt: „Mandumine on minu inimõigus!“
Maailma arust on Jeesusega elamine heal juhul paigalseismine või koguni vääramatut ,,arengut“ pidurdav haiglaslik ning parandamist vajav seisund. Praegu tohib muidugi julgelt vastata, et saan Jumala abiga hästi hakkama. Meditsiinimaailm õnneks ei püüa sellist ,,bipolaarset häiret“ sundravile allutada. Jutt Jumala riigist, Jumala abist lõpetab kuidagi kohatult kiiresti meeldivalt hoogsa jutuajamise.
Inimesi lahterdada pole viisakas, aga liigitatakse ikkagi. Huvitavad on sõnad nagu metsainimene, maainimene, linnainimene, looduseinimene, pereinimene, raamatuinimene, tehnikainimene, IT-inimene, kirikuinimene, ristiinimene jne. Need liitsõnad on ilmselt tekkinud märkimaks maailma, kus inimene ennast koduselt tunneb. Igal ristiinimesel, mitte ainult kirikuõpetajal, on kerge mõista, mida tähendab olla maailmas ja samas mitte olla osa maailmast. Kristuses inimesele, kelle jaoks on elamine Kristus ja suremine kasu, ei ole enam kandvat keset selle maailma nähtavas osas.
Vahel tuleb meelde moment, kui üks viieaastane poiss küsis Hargla surnuaial esiema matustel: kas sa selle kleidiga (talaariga) poes ka käid? Naljakas, aga pani mõtlema. Miks ka mitte minna nii poodi, rongile, kohvikusse, volikokku? Võiks kaaluda. Sotsiaalseks eksperimendiks nimetatakse seda vist Eesti tingimustes, Itaalias on see kodune linnamaailm. Ehk oleks näiteks kõrgema vaimuliku käsk ,,kõik kuu aega talaaris!“ meie maailma tutvustamisel mõjusam kui aastakümneid kirikutöö punnitamist, mida varsti keegi ei mäletagi.
Evangelist Johannes on meieni toonud väelised ja ülisuures hoolitsuses väljavalatud Jee­suse palvesõnad vahetult enne vangistamist. Ta palub Isa oma sõprade säästmisel kurjast, mitte selle maailma valust, vaid kuradi eksitusest, valest. Jeesus, keda küll tunti-teati siin maailmas, annab teada, et ei ole siit maailmast. Ta peab selles maailmas minema vastu kirjeldamatult põrgulikule lõpule, et taas saaks ta elu võtta, siis juba jäädavalt. Jeesus palub oma Isa, keda nimetab Pühaks (ainulaadne koht, kus Jumala kohta kasutatakse väljendit Püha Isa) ja kelles on tõeline Jumala Maailm, et ta jääks Jeesuse sõpradega, keda on Isa puudutanud. Kelle kohta apostel Paulus väes juubeldades tunnistab: „Sest see, kes ütles: „Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest“ (2Kr 4:6).
Tõepoolest, maailmas ei olnud enne Püha läkitamist Jeesuse sarnast, kuigi vahest paljud olid soovinud saada Jumala sarnaseks. Jeesuse sõnul olid siiski eelnenud taevase Isa meelest vargad ja röövlid (Jh 10:8). See nüüd, kellele Isa Jeesuses ilmutab ja kes saab haaratud, on välja tõstetud, eraldatud, pühitsetud. Peapiiskop Jaan Kiivit õpetas seoses „püha“ mõiste ja pühitsemisega nõnda: püha tähendab esmalt eraldatud; pühitsemine eraldamist vaid teatud ning kindlaksmääratud ülesandeks. Nii ei tohi olla püha sakramendi jaoks pühitsetud hõbekarikas mitte iialgi selle maailma pidulaual; nõndasamuti on pühad inimesed eraldatud teistsuguseks eluks.
Johannes juhatab ristiinimesi vaatama Jeesusele üle igapäevamaailma. Tänu olgu Johannesele, kes säilitas ja kandis meieni Jeesuse ülempreesterlikku palvet, et meelde tuletada, kinnitada meie kuuluvust Jumala maailma ja Jumala armuvalikut meiega. ,,Meie kodu on taevas“, kirjutas võimsalt oma tunnistava eluga õpetaja Harri Haamer, näidates, et ristiinimese elu keskmeks on Kristuse rist. Kõik, mis selle ümber on, peab nõtkutama põlvi Surmavõitja Jeesuse ülistuseks.
Üks jalgpalliinimene ütles umbes nii: sulle, mitte-jalgpalliinimesele, ei saa kunagi selgeks teha ja ükski mitte-jalgpalliinimene ei saa kunagi aru sellest, milline ülivõimas tunne on olla juubeldaval staadionil kümnete tuhandete seas. Minu leigust nähes lisas ta, et kuskil Inglismaal või Iirimaal ei saaks ma külapreestri kohta, kui ei jagaks jalgpallimaailma vaimustust. Ma vist ütlesin sellele sõbrale, et sa ei ole kaugel Jumala riigist ja siin peab ausalt tunnistama ristiinimeste allajäämist jalgpallimaailmale. Kui meie oma Päästjat nii ülistaksime nagu teie oma kodumeeskonna poolkaitsjat, siis oleks kiriku(maailma) elu hoopis teistsugune.
Austatud prof Kalle Kasemaa mainis televestluses Euroopa igapäevaelu hädade põhjusena nõrka (vähevaimustunud, vaimuleiget) kristlust teise suure, ääretult vaimustunud ja pühendunud ilmutusreligiooni kõrval. Aidake, armsad ristiinimesed, seda olukorda muuta! Jee­sus palvetab, et me kõik oleksime pühitsetud tões.

Tanilas2017

 

 

 

 

Enno Tanilas,
Karula koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Ristiinimese elu keskmeks on Kristuse rist

Jh 21:1–14
Igal hommikul avame oma silmad. Rõõm on ärgata hommikusse, kui avatud silmad tajuvad valgust. Pimedamad hommikud vajavad enam jõudu. Inimese meeled ja võimed ning Jumala loodud maailm annavad üheskoos hulgaliselt võimalusi toimimiseks: väsimuseks, isegi tüdimuseks, kartuseks, aga ka edukogemuseks, oma võimekuse taipamiseks, lootuseks ja armastuseks.
Maailmas on alati teatud pinge jumalikkuse ja inimlikkuse vahel, pean silmas inimese katkematut valikut selle vahel, mida ma suudan ise korda saata ja kuivõrd vajan või märkan Jumala õnnistust. Ülestõusnu lähedus ja jumalatu vaimupimedus on teineteisele väga lähedal. Jeesus on üles tõusnud! Pühade rõõmus ja kirgas puudutus on kostnud taas üle vaimupimeda maailma. Ta on tõesti üles tõusnud!
Lugu Jeesusest on põnev. Ma võin vaimus kaasa elada ühele sündmusele ja osa saada õnneliku lõpuga jutustusest. Jeesus on tapetud, jüngrid on leidnud tühja haua, ja siis on mitmed nendest Ülestõusnuga kohtunud. Tegelikult ei ole inimesel võimalik viimselt taibata kogu loo tähenduse sügavust. On segadust, kurbust, taipamatust, aga inimene püüab leida selgust ja lootustki. Suur vapustus suunab mõtlema: on see ikka tõesti sündinud? Kas see kõik juhtubki päriselt?
Jumal tegutseb maailmas, tal on armukuulutus ja -puudutus igale meist. Jumal ei jäta kedagi kõrvale, ta isegi on väga kannatlik ja järjepidev, lausa järelejätmatu, et suunata patupimeduses rabelevat inimest enesega osadusse. Jumal ei tegutse inimeste plaanide kohaselt, see saab eriliselt selgeks Kristuse kannatus- ja ülestõusmisloos. Paljudel inimestel on ses kõiges oma kandvam või kergem osa, inimesed selles loos on vastamisi, on Jeesuse sõbrad ja vastased, omad ja vaenlased – Jumal suudab neid kõiki üllatada. Ja küsimuseks saab, kuidas nüüd edasi. Jeesuse jüngrid pagevad oma turvalisse keskkonda. Inimene teeb ikka meelsasti seda, mida on harjunud tegema. Kalamehed lähevad kalale. Nüüdsest pead sa püüdma inimesi, on Issand kinnitanud ühele neist, ja kutsunud lisaks teisedki.
Kalamehed kohtuvad Temaga. See oli Jee­susele juba kolmas kord ilmuda Ülestõusnuna oma jüngritele! Koidu ajal, kui hulgake jüngreist oli otsustanud kalale minna, seisab Jeesus kaldal. Aga jüngrid seda ei taipa, nad ei teadnudki, et see on Jeesus. Oh teid mõistmatuid ja pikaldasi uskuma! Jumal tegutseb, tuleb inimesele nii lähedale, kui see üldse võimalik on. Jumala Poeg alistab surma ja saatana. Ära karda! Usu! Keegi sõuab, keegi hüppab vette, keegi sikutab noota, mis on erakordse saagi tõttu väga-väga raske. Armastatud jünger taipab esimesena – see on Issand! Need teisedki teavad seda. Jee­sus on tõesti üles tõusnud! Mina olen teie juures ajastu lõpuni! Ei ole meelepete ega kummitus, vaid Elav Jumal, vägi, mis elustab ja julgustab. Julgustab taipama ja mõistma.
Maailmas pole miski enam endine. Ja Jumala rõõmusõnum pole siiski endastmõistetavalt vastuvõetav kõigile. Jeesuse kõige lähemad vajasid inimestena järjepidevat julgustamist, kõnetamist. Et vastu võtta, taibata, kindel olla ja siis ka jagada. Vaevalt oleme targemad, usus kindlamad. Pigem …
Me igaüks oleme erinevad. Samuti kui nemad seal järve kaldal. Kellelgi on tasast taiplikkust, teisele on antud enam sõnakust või julgust. See on täiuslik kamp, niipea kui Jeesuse ära tunnevad ja temal end juhtida lubavad. Neile võib usaldada isegi Kiriku. Rõõmusõnumi kuulutamise maailmale. Jeesus läheb, Vaim jääb, pimedus ja kurjus ja lootuse kirkus kõige üle. Ning inimene, miljardid inimesed võitlemas ning valimas jumalikkuse ja inimlikkuse pingeväljas. Kelle silmad on avatud nägema Tõde ja Teed?
Jumala armu sügavus ja avarus ei avane korraga, seda pole vajagi, tegelikult oleks see vaid raiskamine. Me vajame armu igaks päevaks, igaks sammuks ja just nii palju, et meie inimlikkus saaks kaetud ja ületatud. Ja meie paari tuhande aastase Kiriku ajas kulgejatena võime uskuda ja kogeda: ei me ole vaesemad Jeesuse kaasaegsetest, sest meiegi Issand on üles tõusnud ja meiega koos teed käimas. Tema on seesama, eile ja täna ja igavesti. Kõik, mida Issandal oli jagada, saab jätkuvalt jagatud.
Jumala sõna kuulamine on alati dialoog, ta kõnetab mind ja mina vastan, see on nagu iga soe vestlus hea sõbraga. Lapsed, kas teil on midagi … Jah, tõesti, mida oleks minul jagada sellist, millel ongi tõesti tähendus. Kui ainult … Usaldada iseend täiesti Tema omaks. Sõnad kuluvadki vahel õõnsaks, teeme tühje sõnu või anname lubadusi, mida täitmast peame pagema. Kui siis kogu oma viletsuse sees oskad näha armu, milles hoitakse ja kantakse, on silmad avatud taipama.
lail_Margit_ek

 

 

 

 
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Jeesus on seesama, eile ja täna ja igavesti

Mt 16:21–23
Pole juhus, et me paastuaja esimesel pühapäeval loeme paradiisiaia pattulangemisest ja kiusatustest. Usk on selleks, et näha ka müütiliste lugude taga olevat reaalsust ja selle sõnumit tänasele päevale. Sinule ja minule. Olgugi paast seotud loobumisega, on ta teistpidi seotud saamisega. Mida me siis siit saame? Eks ikka vaimutoitu ja kirgastumist. Saavutame inimväärikust toitva võimekuse hoomata ülevat. Kui keskendume heale. Keskendumine heale, ülevale ja olulisele tähendabki ju loobumist halvast, madalast ja ebaolulisest.
Paastust räägitakse tavaliselt kui enesevaatlusest, sisekaemusest. Vaadates enesesse näeme enamasti probleeme. Kasti sees elades pimedust, raamides mõeldes kogeme oma piiratust. Karbist väljaspool mõeldes võime leida lahendusi, leida valgust ja avarust nende teoks tegemiseks. Võtkem siis tänavust paastuaega kui võimalust keskenduda teisele, mitte sedavõrd enesele; võimalustele, mitte takistustele, sest nõnda võime tuua lahenduse oma elule, oma pere ja kogukonna elule.
Paradiisiaia pildil kirjeldatakse kahte puud. Miskipärast mõeldakse enamasti ühest. Ka naine, ürgema Eeva, keskendub ühele puule. Sellele, mille kohta oli öeldud: kui te sellest sööte, peate surema. Kas see oli surmaihalus? Riskivajadus? Piibel ütleb vaid: naine nägi, et puust on hea süüa. Miks ta seda arvas? Piibel ütleb, et keegi soovitas. Halba nõuandjat kirjeldatakse maona. Veel enam, temas nähakse lausa saatanat. Paastuaeg on ka selleks, et luua selgust, et suuta eristada meile pakutavates piltides, informatsioonitulvas ja võimalustes tõde valest, saatanat inglitest, näivust tegelikkusest. Et suuta ise otsustada. Ja teha seda õigesti.
Paradiislikus heaolus ei tehtud õigesti. Keskendumine valele puule viis valele otsusele, vale otsus viis valele teole. Pattulangemine algas valest keskendumisest, valest intentsioonist (suundumusest), enese avamisest mitte heale ja ülevale, vaid hoopis valele, Jumala süüdistamise kuulamisele, enese heaolu või naudingu taotlemisele ning siis keelatu järele haaramiseni. Kihutava kiirrongi alt valeraha otsimiseni. Tagajärg saab olla ainult üks: kokkupõrge totaalse, massiivse paratamatusega. Tõtt-öelda ongi vaid üks paratamatus ja see on sõnades: patu palk on surm. Kõike muud võib muuta, ainult mitte seda. Patt ei ole midagi välist, see pole meid ümbritsevast keskkonnast ja teistest inimestest sõltuv. Patt on see, mis on meie sees. Väliseid keskkondi on ikka muudetud. Aga kes muudaks inimest?
Jeesus paastus kõrbes 40 päeva. Seejärel tuli esimene kiusatus teha kivid leibadeks, mis tähendas Jumala andide enda hüvanguks kasutamist. Teine kiusatus tähendas mõttetute riskide võtmist teistele millegi tõestamiseks, kolmas raha nimel elu missioonist loobumist. Kristus võitis kiusatused. Ka Peetrus ahvatleb Jeesust loobuma missioonist. Peetrus ei teadvusta, et see tähendab ka loobumist sellest, kes ta on: Messias.
Peetrus võttis nõuks korrigeerida jumalikku plaani. Kuidas me seda teeme? Taotledes omakasu või otsides tõe kõverdamise võimalusi, ise nähes, mis on õige ja kohus ja hea. Kui sageli me seda teeme? Alati, kui otsustame valida kergema koorma, mugavama olu. Alati, kui tahame nautida vabadust ilma vastutuseta. Alati, kui ütleme, et tõde ei ole.
Tõejärgne maailm on järjekordne vale, millega meid peibutatakse. Sest tõde ei ole kuhugi kadunud. Kõik inimesed ei valeta kunagi kogu aeg. Minu akna taga veab üks isa kelku. Ta hoiab oma last. Kuigi ta pingutab, on ta näol naeratus. Tõde on hoidmises, tõde on naeratuses. Tõe nimel tasub pingutada. Õnn on teadmises, et alati on keegi, kes seda teeb. Heiskab lipu, süütab tule, nimetab valet valeks ja tõde tõeks. Teel Jeruusalemma on õige mitte pehmendada asjaolusid, vaid nad võita, mitte alluda takistustele, vaid need ületada.
Meil on oma kiusatused. Need sõltuvad inimesest ja saatan leiab kergelt üles igaühe kõige nõrgema koha. Me ei ole ühetaolised, igal meist on oma, sageli hoolega varjatud nõrkused. Paastuaeg on ka selleks, et ennast tugevamaks muuta. Ennast ja oma elu paremaks muuta. Eesti elu paremaks muuta. Tervendada ja liita kogukondi. President rääkis kogukonnateenustest. Nende korraldamine on meile jõukohane ka siis, kui me ei ole ülemäära rikkad. See on ristikirikule loomupärane. Alati võime mõne halva või omakasupüüdliku teo jätta tegemata ja teha selle asemel head teistele. See ei pea olema kergem tee. See on õige tee.
Üks varasem Eesti president on öelnud: ärgem süüdistagem riiki selles, et tal puudub võluvits, millega rahuldada kõikide soove. Muuta kivid leivaks, missioon rahaks, võimed tsirkuseks. Seda kõike pakub kiusaja, kes hiljem muutub süüdistajaks halva südametunnistuse kohtuprotsessis. Ja siis on vaid vaim see, kes vabastab ja jõustab headeks tegudeks. Headel tegudel on üks imeline omadus: nad annavad jõudu uuteks headeks tegudeks. Proovige järele!

Yprus_13.03.2010

 

 

 

 

Avo Üprus,
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja

Read more Comments Off on Tõde ei ole maailmast kuhugi kadunud

Mt 14:22–33 Inimese peale mõeldes võib tabada end mõttelt, et ta pigem „laseb end elada“, kui et elab. Ta võtab elu nõnda, nagu talle näib, ega anna endale aega mõelda niisuguste küsimuste üle nagu elu tähendus, elu eesmärk, elu pühadus … Keskendutakse isiklike soovide rahuldamisele. Mõningasele küpsusele jõudnud kaasteelised püüavad oma panuse anda perekonna ja ühiskonna asjades aktiivselt kaasa lüües. Samas ei muretseta eriti selle pärast, millisel alusel need kohustused rajanevad. Allika järele küsivad vähesed. Ka ennast usklikuks pidavad inimesed ei jaksa tihti süveneda, vaid paremal juhul täidavad (muidugi omal valikul) kiriku või oma usuorganisatsiooni käske ja norme. Lühidalt, nad usuvad ikka, et ainus reaalsus peitub füüsilises maailmas. Kõiges selles, mida võib käega puutuda ja silmaga näha. Keegi on kunagi öelnud sellise uskliku kohta, et „ta näeb kõvasti vaeva, et taevaste rõõmude nautimist võimalikult kaua edasi lükata“. Czesław Miłosz on kirjutanud ühe luuletuse, mõeldes sellele väsimatult põikpäisele materialismile, mis meie elu püüab kujundada ja kamandada: Materialism? Hea küll. / Tingimusel, et ta on piisavalt dialektiline. / See tähendab, suudab žongleerida südame ja peaga, / Hinge ja kehaga, elu ja surmaga, / Et ei väldi küsimusi viimsete asjade kohta, / Ja peab samaväärseks nii usklike kui uskmatute argumente. Tulles alguse juurde ehk lohutab meid veidi see, et ka püha Peetrus on olnud üks „nõdra­usuline“ teiste nõdrausuliste seas. Vähemasti tänane evangeelium näib küll seda kinnitavat. Selge see, et järve peal „kõnnib tont“. Ja milleks peakski olema vajalik, et Meister sellisel viisil õpilasi segadusse ajab. Samas näeme Matteuse evangeeliumis sedagi, et järk-järgult tõuseb esile just Peetrus kui kõigi jüngrite eestkõneleja ja Jeesus osutab talle ka erilist tähelepanu. Päev on tuuline. Paat loksub lainetel. Jüngritel on põhjust murelik olla, sest nende Meister, kes nii võimsalt oli nende meeled köitnud ja iga olukorraga justkui mängeldes hakkama sai, oli jäänud rahvahulga juurde ja jüngrid pidid ise paadiga vastaskaldale pärale jõudma. Aga siin võib esitada kohe esimese küsimuse. Olid nad ikka üksi seal paadis? Usus kasvamine tähendab eelkõige selle äratundmist, et sa pole kunagi üksi. Alati saad sa osa Issanda imelisest ligiolust. Alati sünnib ime: Jumal on Immaanuel! Aga langusjärgne inimene on kahtlustest ja hirmudest puretud inimene. Sedagi näeme Peetruse puhul, kui ta hüppab paadist järveveele, et Jeesuse kutse peale talle vastu tõtata. Nõder on ta usk. Nii lausub Jeesus. Jeesus ei ütle, et Peetrusel usku pole, vaid see usk on jõuetu, mis väsib ja paneb oma relvad maha just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse. Kuidas võita hirm? Kuidas jääda pinnale? Kuidas hoida alles usaldust nii, et hirmuhigi ei uputaks meid veel enne paadist vette kukkumist? Siin ei aita ujumisoskusest füüsilise maailma mõistes. Tarvis on lisaks valmisolekule Jeesust järgida veel ka usku, mis tuleneb Jeesuse ustavusest inimese vastu. Jumal usaldab inimest kõigepealt ning see teeb inimese vabaks hirmust ja kahtlustest. Madu Eedeni aias külvas kahtluse inimese hinge. Kuri sunnib alati kahtlema ja kõhklema inimlast. See on tema loomus. Nüüdisajal püütakse kurjuse jõudu pisendada. Seda ei nähta enam metafüüsilise jõuna ja tulemuseks on see, et nii hea kui kuri on üksnes inimeste omavahelise kokkuleppe küsimus. Järelikult on siis ka hirmud võidetavad üksnes inimlikule jõule toetudes. On vaja lihtsalt häid ideid ja õiget treeninguprogrammi. Nii on inimesel pea võimatu märgata Jee­sust, kes tõttab ikka ja jälle „üle vee“ ta poole. C. G. Jung kirjutab oma mälestustes: „Kui kurjuse jõud oleks nii nõrk, millistena mõned tahavad seda näidata, poleks maailm vajanud Jumala enda kohale saabumist või siis oleks inimene ise suutnud maailmale õige tee kätte juhatada, kuid seni pole seda kindlasti juhtunud.“ Jeesus astub paati. Tuul taltub ja jüngrid suudavad veel üksnes kummardada Issanda ees. Kui meie elus lahenevad esmapilgul täiesti võimatuna tunduvad olukorrad, on Jeesus meie „paati“ jõudnud ja tuule vaigistanud. Muidugi saame enne lahendust võime kogeda hirme ja kõhklusi. „Nõder usk“ on meile kõigile tuttav seisund. Aga ka tänulikkus ja kummardamine suure lahendustetooja ees, kelle imedel ei ole lõppu, sest „armastus ei väsi eales“. See on see alandlik meel, millest nii palju on kirikuisad rääkinud ja mille puudumine tundub olevat selle maailma norm. Ainult alandlikkus laseb meil tunnistada, et meie „pihud on tühjad“, et oleme vaesed ning vajame Jumala abi ja hoolt. Alandlik inimene teab, et Jumal on kõik. Meie hädad, meie mured ja õnnetused ei tee meid siis araks ega hävita isiksustena, vaid on hoopis Jumalale avanenud võimalused osutada meile suurt halastust. Ja me ütleme koos püha Peetruse ja teiste jüngritega Jeesusele: „Tõesti, Sina oled jumala Poeg.“

urmas nagel

 

 

 

 

Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Mööda vett, vabaks tontidest …