Teemal „Usk ja kultuur“ vestlesid 22. aprillil Anton Hansen Tammsaare muuseumis Vargamäe karjatallis dr Urmas Nõmmik, praost Teet Hanschmidt ja kohaliku kogukonna eestvedaja, Järva-Madise koguduse liige Aune Suve-Kütt.
Mõtte looja ja seltskonna kokkukutsuja oli Tammsaare muuseumi juhataja Reelika Räim, kes soovib alustada vestlusringide sarja Vargamäel. Erinevatel teemadel, ometi võttes ühisosaks tuntud kirjaniku Anton Hansen Tammsaare pärandi.
„Usul ja Jumalal on romaanis „Tõde ja õigus“ oluline roll – Vargamäe Andres tunneb end Iiobina, kes kaebab Jumalale oma muresid ja meeleheidet, Indrekul tekib jällegi raev Jumala vastu ja ta kuulutab Jumala surnuks,“ põhjendatakse usu teema fookusesse võtmist vestlusringi kutsel.
„Tammsaare on mulle alati oluline, just usu ja kultuuri teemadele juhtijana, nende oluliste teemade üle arutama panijana,“ räägib tänavu Järvamaa elutööpreemia pälvinud kauaaegne Türi Püha Martini koguduse õpetaja ja Järva praost Hanschmidt Eesti Kirikule, kinnitades, et oli väga rõõmus kutse üle vestlusringi.
„Osavõtjaid ei olnud just palju, aga vestlus kujunes inspireerivaks ja kokkuvõttes igati vaimselt rikastavaks,“ räägib Teet Hanschmidt, tunnistades, et kuigi on varem Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõik osad läbi lugenud, võttis romaanisarja mälu värskendamiseks taas kätte ja lubas endale, et pühendab kindlasti tulevikuski aega sellele olulisele tüvitekstile. „Kuigi nõukogude perioodil rõhutati Tammsaare usukaugust ning lausa kirikuvaenulikkust, on selge, et tegemist on väga religioosse kirjanikuga ning sellest sain aru juba noorena Tammsaaret lugedes,“ rõhutab vaimulik.
„Väikesest vestlusringist kujunes väga sisukas, avatud ning hubane vestlus,“ on nõus ka Tartu ülikooli usuteaduskonna juhataja dr Urmas Nõmmik. Ta räägib, et läks Vargamäele sooviga selgitada, et vastupidiselt levinud arvamusele ei ole eestlased, meie riigi venelastest rääkimata, religioonikauge rahvas, lihtsalt eestlasi kuulub vähe kirikutesse.
Kuigi koosolnud nentisid, et kiriku liikmeskond väheneb, siis Urmas Nõmmiku innustamisel oldi nõus, et olukord on siiski stabiliseerumas. „Lisaks on tähelepanuväärne kiriku liikmete ja juhtide ning kirikuga seotud teemade sattumine avalikkuse ette. See on positiivne tendents, ükskõik kas teemad on vastuolulised või mitte,“ kinnitab Nõmmik.
Nõmmik ütleb, et kuigi ei pea enda sidet Tammsaarega just tugevaks, peab ta teoloogina väga lugu sellest, et kirjanik on meie rahvuslikku kultuuri sisse kirjutanud tugevalt Piibli ja kristlusega seotud teemad.
„Ja tänuväärselt mitmekesiselt, sest ainuüksi „Tõe ja õiguse“ erinevad vaatenurgad usule on mõtlemiseks motiveerivad,“ kinnitab Nõmmik, tuues näiteks romaanisarja teise köite usulised teemad, mis ei ole sugugi ajast ja arust. „Arvan, et Tammsaare mõju on väga pikaldane ja üldse mitte lakanud,“ tunnistab Urmas Nõmmik.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Usust, kultuurist ja Tammsaarest

Lagle Parek oma ema Elsbet Pareki büsti ja vanaemast, näitlejanna Anna Markusest maalitud pildi juures Pirita kloostris, kus ta kloostri sõbra staatuses elab. Liina Raudvassar

Löögid, mis saatusel Lagle Parekile (75) varuks olid, pole murdnud tema optimistlikku meelt ega pannud ühtegi oma tegu tagantjärele kahetsema. Kui saaks eluteed samades oludes alustada, kordaks ta tehtut. Väljasaatmine Siberisse, aastad poliitvangina ning katsumused poliitilises vastupanuliikumises on tema sisemist vabadust vaid karastanud ning kasvatanud.

India päritolu birgitiini ordu nunn naeratab sõbralikult, kui Pirita kloostri külalistemaja väravast sisenedes uurin, kuidas leian Lagle Pareki, kellega meil on kohtumine kokku lepitud. Nunn annab käega märku, et pean peaukse asemel konvendi aiapoolsest uksest sisenema. Ilus jalutuskäik läbi hoolitsetud kloostriaia viib juhatatud sissepääsuni, kus Lagle Parek juba ootab. Ta on hoones, mille rajamisse on isiklikult palju kaasa aidanud, omainimene.
Juhatanud mind oma valdustesse, pakutakse istet ruumi ilmselgelt mugavaimas toolis, mille Parek olevat saanud isa Vello Salo käest, kelle korter on samuti siin kloostris. „Tal ei mahtunud see tuppa ära, siis tõukas minu juurde,“ tunnistab Lagle muigega, selgitades, et temale isiklikult pehmed istekohad ei meeldi. Liigne mugavus soodustab lodevust, arvab ta. „Lösutades diivanil kaob mõtteselgus ning keskustelu kuitahes intellektuaalsete vestluspartnerite vahel, taandub pinnapealsele klatšile.“ Nõnda arvab naine, kellele elu ongi polsterdatud toolide asemel rohkem askeetlikke istmeid pakkunud.

Kohvi ja värske lehega
Serveerides meile väikese tassi kanget masinakohvi tunnistab Lagle, et see ei ole tal täna hommikul esimene. Kui kell kümme võib paljudele tunduda varahommikuna, siis Laglel on selleks hetkeks mitmed päeva käivitavad toimingud seljataga. „Tõusen viie paiku,“ nimetab ta, tunnistades, et nii varajane pole ta just kogu elu olnud. Esimesed hommikutunnid kuuluvad endale, on aega kohvi juua ja lehte lugeda ning pidada plaani, mida päeval ette võtta.
Kindlaks rutiiniks on ka hommikul väike jalutuskäik ning pool tundi ujumist. Nõnda igal hommikul, välja arvatud laupäev.
Kuivõrd on päevaplaan seotud kloostri korraga, uudishimutsen. Lagle nimetab, et ei ole mingite kohustustega seotud, ent on endale reegli kehtestanud, et võtab nädalas kolmest missast osa. Veel puutub ta nunnadega kokku ühistel söömaaegadel. „Mulle see kõik väga sobib, et ei pea ise askeldama. Ma ei ole kunagi söögitegemist nautinud,“ tunnistab Lagle ning kiidab kloostri kööki. Samuti siinset eluviisi, mis soosib lihtsust ning distsipliini. „Mul ei ole siin midagi ja see teeb tõeliselt vabaks,“ kiidab ta.
Lubades pilgu toas ringi uitama, saab selgeks, et siin elab kirjasõnast lugu pidav inimene. „Oh, ma olen oma raamatukogu ammu Narva kolledžile ära kinkinud,“ tõrjub perenaine külalise märkust raamatute rohkuse kohta. Ometi on meie ümber, riiulites ja laudadel hulgaliselt teoseid. Mitmes keeles kultuuriloolisi ja religiooni puudutavaid. See, et raamatud pole korrapärastes ridades, lubab oletada nende igapäevast aktiivset kasutamist. Raamatutega on Laglel lapsest saadik hea läbisaamine. Ta meenutab oma üllatust, kui seitsmeaastasena Siberisse jõudes nägi, et mitmed kohalikud teevad allkirja asemel kolm risti. Temal oli selleks ajaks lugemine-kirjutamine selge ja Euroopa pealinnad peas.

Kolm põlve
Veel hakkab silma kauni naise kivine büst ja seinal massiivne õlimaal sarnaste näojoontega daamist. „See on minu vanaema Anna,“ vastab Lag­le mu maalile suunatud küsivale pilgule. Ta selgitab, et kunstnik Erich Leps maalis näitlejanna Anna Markuse portree 1934. aastal. Kuju on aga Lagle emast, kunstiajaloolase haridusega Elsbet Parekist.
Emal ja vanaemal on Lagle isiksuse kujunemises oluline roll. „Kõik algab ikka kodust, selle vaimsusest ja väärtustest. Mida vanemaks saan, seda enam tajun perekonna mõju. Oma valikutes, unistustes, tegemistes,“ mõtiskleb Lagle lapsepõlvekodust rääkides. Oma isa, Eesti Vabariigi ohvitseri, Lagle ei mäleta, sest Karl Parek hukati 3. juulil 1941, mil Lagle oli kahekuune.
Küllap vajutas ka aeg Lagle kujunemiskäiku oma mustri. 1949. aasta märtsiküüditamist mäletab Lagle hästi. Koos endast kümme aastat vanema õe, vanaema ja emaga saadeti ta Siberisse, kust avanes võimalus kodumaale naasta 1954. aastal, mil alaealised küüditatud vabastati.
„Lapse õigus on näha ikka päikselisemat poolt,“ kinnitab Lagle, rääkides aastatest külmal maal. Lastekodusse saatmise eest päästis teda õde Eva südikus, kes pere toitmise enda kanda võttis. Ema Elsbet oli vahepeal arreteeritud ning Eestisse Harku vanglasse karistust kandma saadetud ja vanaema oli juba eakas.
1955 sai pere taas kokku. Vanaema Anna sai kodumaal elada veel kaks kuud, aga tema unistus saada Eestimaa mulda, täitus.

Ennast proovile pannes
Poliitiline orientatsioon selgines samuti koduste mõjul. Kuidas saaks perekond, kes „tänu“ nõukogude võimule katsumusi kandnud, olla lojaal­ne selle eest vastutavale riigikorrale? Nõnda kujunes ka Lagle maast madalast „vastaliseks“ ning koges selles ema toetust.
Kui Lagle noore abielunaisena lõpuks arreteeriti ning Tallinna Patarei vanglas Mordva vangilaagrisse saatmist oodates emaga kokku sai, olid Elsbet Pareki sõnad oma tütrele: „Olen uhke su üle.“ See oli nende viimane kohtumine.
Hiljuti leidis Lagle ema asjade hulgast päevikulaadse klade, kus lisaks kultuuriloolistele märkmetele on ka mõned isiklikumad sissekanded. Lagle arreteerimise päevast on napp märkus: „Täna läks Lall.“ Lalliks kutsuti Laglet. Juurde oli lisatud Lagle mehe Lembitu kiri abikaasa arreteerimisest. „See oli perekonnale nii suur draama, minu mees ei suutnud emale häälega öelda, et mind võeti kinni, vaid kirjutas.“ Edasi jätkatakse kultuurilooliste märkustega.
Küsimusele, kuidas arreteerimine Laglele mõjus ning kuivõrd pehmendasid seda kogemused küüditatuna, saan vastuse: „Siberi aeg ei puutu asjasse, aga oluline on, et meil oli väga hea ettevalmistus. Tollal olid dissidendid profid. Olin informeeritud, kuidas käituda, mida öelda ja mida mitte. Sellest oli tõesti abi.“ Ühelegi süüdistusele ei tohi alla kirjutada, midagi omaks võtta, kellegi suhtes tunnistusi anda – see oli reegel.
„Oli väljakutseks, kuidas vastu pean. Kas suudan käituda nii, nagu peab,“ räägib Lagle. Ta suutis.
„Olen põlvkonnast, kelle meelest oli neli aastat istuda nali, tõsised tegijad olid kinni 20 + 5,“ ei tähtsusta Lagle oma nelja vangilaagriaastat üle. Hindab aga seal kohatud võitluskaaslasi ning ühist tegevust nõukogude korra õõnestamisel.

Birgitiinide juurde
Jumala plaanid on imelised ning võivad meile esiti ka imelikud näida. Ei võinud Lagle Parek aimatagi, milliseks kujuneb tema seos birgitiinide orduga, kui ta siseministrina võõrustas ordu ülemabtissi. Õde Tekla teadis, et Eestis on olnud birgitiinide klooster ja kui ta Pirita kloostri ajaloolisi varemeid nägi, süvenes temas veendumus, et birgitiinid peavad Eestisse tagasi tulema. Laglest sai tema innukas abiline. „Aitasin teda, meist said head sõbrad,“ meenutab Parek.
1993. aastal Roomas käimine ning Vatikanis paavstiga kohtumine avaldas Parekile sellist muljet, et ta hakkas katoliiklaseks. Soovis mõni aeg koguni nunnaks saada.
„Nüüd elan ja olen juba pikemat aega siin kloostris. Ametlikku ametinimetust mul ei olegi. Olen kloostri sõber. Praegu tegelen näiteks Piritalt Vastseliinasse kulgeva palverännaku ettevalmistamisega,” räägib Lagle Parek.
„Me oleme vabad inimesed vabas Eestis, aga ei oska alati seda vabadust realiseerida, anname alla,“ arutleb Lagle Parek, kui uurin, mis talle Eesti Vabariigi aastapäeva eel seostub mõistega vabadus. Mõistega, mis talle on elus väga kõnekas olnud. „Vabadust on tegelikult keeruline sõnastada, see on väga sisemine asi,“ arvab ta, tunnistades, et pole vabadust kunagi kogetud kujul pärast Nõukogude okupatsiooni lagunemist enam tajunud. „Vaat vangilaagris oli vabadus! Vabadus öelda ja ütlemata jätta,“ naerab ta. Aga kindlasti on ka nüüd igal inimesel vabadus valida, kas jääda lösutama diivanile telerit vaatama või hoida käed adrakurgedel. Muuta maailma, milles elame.
Liina Raudvassar

Lagle Parek
Sündinud 17. aprillil 1941. aastal Pärnus
Lõpetanud 1960. aastal Tallinna ehitustehnikumi klaasitehniku-tehnoloogina
Osales vastupanuliikumises, aastatel 1983–1987 poliitvang Mordva vangilaagris
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja esimees
Eesti Kongressi liige
Korraldas 1987. aastal legendaarse Hirvepargi miitingu
Oli 1992–1993 siseminister
Aastast 1997 MTÜ Caritas asutajaliige ja juhatuse liige
Sai 1992. aasta presidendivalimistel 4,2% häältest
Pälvinud Koosmeele auhinna (1998), aasta kodaniku tiitli (2007)
Lesk

Read more Comments Off on Lagle Parek: liigne mugavus soodustab lodevust

Tarvo Siilaberg ulatab minister Mailis Repsile kingituseks valiku kristlike erakoolide raamatutest. Urmas Viilma

Kolmapäeval, 18. jaanuaril kohtusid Eesti Kristlike Erakoolide Liidu (EKEL) ja Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) esindajad haridus- ja teadusministri Mailis Repsiga, et arutada erakoolide rahastamissüsteemi.

Kohtumine leidis aset EKELi initsiatiivil ja sellest võtsid osa EKELi juhatusest Tarvo Siilaberg, Jaak Aus ja Egle Viilma, EKNist Andres Põder, Urmas Viilma, Philippe Jourdan ja Heikki Haljasorg ning lisaks minister Mailis Repsile viibis kohal veel asekantsler Mart Laidmets.
Kaks tundi väldanud nõupidamisel arutati erakoolide senist rahastamissüsteemi ning püüti leida lahendusi tulevikuks. Veel käsitleti usundiõpetuse õpetamist munitsipaalkoolides, õpetajakoolitust, alusharidust ja teisi teemasid.
„Kristlik kool mitte lihtsalt ei erine kohaliku omavalitsuse koolidest või teistest erakoolidest, vaid iga kristlik kool on kutsutud ellu, et pakkuda ainuomast konfessionaalset ja maailmavaatelist haridust, mida teistel koolidel polegi võimalik ega vajalik pakkuda,“ seisis kirjalikus pöördumises ministrile, mis saadeti Mailis Repsile enne kokkusaamist.
„EKELi koolid esindavad maailmavaateliste haridusasutustena kristliku Euroopa kultuuripärandit,“ rõhutatakse. Pöördumises toonitatakse, et EKELil on ootus, et erakoolide pidajaid koheldakse ministeeriumi poolt partneritena ja neid kaasatakse seadusandlike muudatuste kavandamisse. Kirjas nenditakse, et seoses viimastel aastatel erakoolide rahastamise ümber kestnud vaidlustega on loodud foon, mis paneb noored, veel kasvusurve all olevad koolid raskesse olukorda.
Pöördumises väljendab liit ootust, et riik sekkuks tasakaalustavalt: „Lahendusena võiks riik kaaluda erakoolide investeeringute garanteerimist või muul moel toetamist. Seejuures võiks eeldusena käsitleda kooli jätkusuutlikkust, arenguvajaduse detailset kavandit, elluviimise võimekust, toimuvat koostööd kohaliku omavalitsusega ning kohta kohalikus koolivõrgus.“
„Meie ettepanekute ja mõtete kohta ütles minister, et teda pole vaja veenda ning ta toetab meid,“ kommenteerib Tarvo Siilaberg kohtumist. Tema sõnul avaldas minister lootust, et erakooliseadust muudetakse finantseerimise põhimõtete osas veel enne järgmist õppeaastat. Sellega tehakse koostööd EKNi ja Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga (loe „Kirik ja riik haridusest“, EK nr 3, 2017). „Seega on põhjust tulevikku optimistlikult vaadata,“ rõõmustab luterliku Peetri kooli direktor Siilaberg.
„Tahe koole mõista ja aidata on ministeeriumi poolt suur,“ nimetab kohtumise järel ka peapiiskop Urmas Viilma, lisades, et ootab head ja pikaajalist koostööd koolide ja kirikute vahel.
Liina Raudvassar

Eesti Kristlike Erakoolide Liit
Toetab liikmete koostööd, arendades kristlikel väärtustel põhinevat haridust.
Liitu kuuluvad Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Kristlik Põhikool, Kaarli Kool, Narva Õigeusu Humanitaar­kool, Püha Johannese Kool, Püha Miikaeli Kool, Kohila Mõisakool.
Õa 2016/2017 õpib koolides kokku 1214 õpilast ja lasteaedades on kokku 239 last.
Koolilaste arv kasvas võrreldes möödunud õppeaastaga 178 õpilase võrra.
Koolide õppemaksud on vahemikus 40–92 eurot kuus ehk 400–1100 eurot aastas.

Read more Comments Off on Ministriga kristlikest erakoolidest

Pärast kommunismiohvrite mälestusmärgi külastamist tutvub president Kersti Kaljulaid diakon Hermann Kalmuse juhatusel Pilistvere pastoraadiga. Arno Mikkor, presidendi kantselei

Visiidi Järva- ja Viljandimaale lõpetas president Kersti Kaljulaid Pilistvere kirikukülas, kus teda võõrustas kohalik vaimulik Hermann Kalmus oma pere ja kogukonnaga.

„Kohtumine oli meeldivalt kodune, inimlik ja avatud,“ kommenteeris presidendiga veedetud aega diakon Kalmus. Ta vahendab, et oli koos kogukonnaga rõõmus väljavaate üle võtta vastu riigipea ning rääkida ja näidata presidendile Pilistvere kogukonna jaoks olulist. „Tundub, et ka president jäi meie juures rahule,“ arvab Kalmus, tuues näite, et kui algul planeeriti Pilistveres olla üks tund, siis kujunes visiidi reaalseks ajaks ligi kaks tundi.
Esmalt käidi Pilistvere pastori Vello Salumi (1933–2015) mõttest alguse saanud kivikangru juures. President rääkis, et on siin varem mitu korda käinud, samuti on ta siia oma murekivi toonud. Sel korral asetas Kersti Kaljulaid kivikangrusse kaks kivi: ühe isiklikult enda ja oma perekonna nimel ja teise Saksamaa presidendi Joachim Gaucki poolt, kelle isa vabanes Siberist aasta varem kui Kersti Kaljulaiu vanaema.
Austades ajalugu ja mälestades süütult kannatanuid, süütas president kommunismiohvrite mälestuseks loodud memoriaali juures ka mälestusküünla.
Seejärel ootas presidenti ja tema saatjaid soe tuba ja kaetud laud Pilistvere Andrease koguduse pastoraadis, kus riigipea sai kohtuda kohaliku kogukonna esindajatega. „President väljendas huvi ja meie saime rääkida oma rõõmudest ja ka muredest,“ nimetab Kalmus, kelle sõnul kulges koosviibimine koduselt sundimatus õhkkonnas.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on President kohtus Pilistvere rahvaga

Kirstu kantakse õlgadel: emeriitpeapiiskop Andres Põder (vasakult), praost Anti Toplaan ja piiskop Einar Soone. Kiriku uksel ristipoeg diakon Siimon Haamer ja sõbrast ametivend titulaarpraost Eenok Haamer. Tiit Kuusemaa

Emeriitpraost Harri-Johannes Reinu (21.7.1926–3.1.2017) matus toimus 11. jaanuaril Harju-Jaani kirikus ning muldasängitamine järgmisel päeval, 12. jaanuaril Ruhnus.

Möödunud kesknädalal oli Harju-Jaani pastoraadi ees lipp leina märgiks pooles mastis. Kirikusse kanti sark siin kord leeriõnnistuse saanud ja seda kogudust 20 aastat teeninud vaimulikuga. Auväärset karjast, kes elu lõpuni kuulus Tallinna Kaarli kogudusse, oli tulnud ära saatma lisaks sõpradele ja kohalikele ka mitukümmend ametivenda ja -õde, matusetalitusel osalesid EELK piiskopid: peapiiskop Urmas Viilma, emeriitpeapiiskop Andres Põder ning piiskopid Einar Soone, Tiit Salumäe ja Joel Luhamets.
„Tal oli kaks soovi ja need said täidetud,“ räägib lahkunu ristipoeg Siimon Haamer, lisades, et veel eelmisel kuul oli Harri-Johannes Rein kinnitanud, et ei soovi saada tuhastatud ning soovib saada sängitatud Ruhnu kirikuaeda. Diakon Haamer korraldas oma ristiisa matustega seonduva, kirikliku talituse korra koostas piiskop Tiit Salumäe, mattis peapiiskop Urmas Viilma. Matusetalitus toimetati sümboolselt kirikus, muldasängitamine leidis aset järgmisel päeval Ruhnus.
„Kõik läheb korda, kui see on Jumala plaan,“ kinnitab Ruhnu kogudust teeniv diakon Jaanus Torrim ja räägib, kuidas puusärk tormiseid ilmaolusid trotsides saarele jõudis. Neljapäeval ei teinud  reisilennuk saarele ühtegi lendu ning kirstu transportimiseks paluti abi politsei- ja piirivalveameti lennusalgalt, kelle helikopteris lendas mandrilt kaasa Rootsi-Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson.
Torrim räägib, kuidas kõik ruhnlased soovisid oma õpetaja väärilise ärasaatmise heaks panuse anda: üheskoos seati kirik korda, kaevati haud ja korraldati peielaud. Nii anti au mehele, kes saarel 19 aastat vaimulik oli ning alles möödunud suvel kõrges eas emerituuri siirdus. Kes oli ustav surmani.
Harri-Johannes Rein sängitati Ruhnu mulda, nõnda nagu ta soovis, ning tema kalmule püstitati kohalike meistrite valmistatud Ruhnu rist.
Liina Raudvassar

Pildigalerii:

Ametivennad auvalves: piiskop Tiit Salumäe (vasakult), piiskop Joel Luhamets, pastor loci Jaan Nuga, emeriitpeapiiskop Andres Põder ja piiskop Einar Soone. Tiit Kuusemaa

Õnnistamine: õp Patrik Göransson (vasakult), õp Tauno Kibur, peapiiskop Urmas Viilma, õp Arho Tuhkru. Egle Viilma

Viimne rahupaik Ruhnul: emeriitpraost Harri-Johannes Reinu kalmu märgistab Ruhnu rist. Haual seisavad diakon Jaanus Torrim (paremalt esimene) ja õp Patrik Göransson. Maret Kaljulaid

Read more Comments Off on Teel taevase Isa koju

10. jaanuaril toimus Vabariigi Valitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ühiskomisjoni hariduse alakomisjoni koosolek, kus olulisema päevakorrapunktina arutati kristlike erakoolide staatuse küsimust.

Alakomisjoni kaasesimehe Marko Tiituse sõnul toimus nõupidamine konsistooriumi ruumes ning sellest võtsid osa liikmed in corpore: EELK poolt peapiiskop Urmas Viilma ning assessorid Marko Tiitus ja Ove Sander, riigi esindajatena Signe Granström haridus- ja teadusministeeriumist, Ringo Ringvee siseministeeriumi usuasjade osakonnast, religiooniõpetuse ekspert Olga Schihalejev Tartu ülikooli usuteaduskonnast ning uue liikmena staažikas usundiõpetuse õpetaja ja nüüd riigikogu liige Toomas Jürgenstein.
Päevakorras olid peaasjalikult kaks punkti. Erakoolide seaduse muudatuse valguses arutati kristlike erakoolide staatust.
„Kui erakoolide tegevustoetuse maksmine riigieelarvest on peatatud, on kiriklikud erakoolid oma eelarve koostamisel ebakindlad ja see mõjutab nende jätkusuutlikkust,“ avab Tiitus küsimuse olemust, lisades, et kohalikel omavalitsustel on uue seadusesätte järgi õigus toetada või mitte toetada piirkonnas tegutsevaid erakoole, k.a kristlikke koole.
See väljavaade ei rahulda aga kristlike koolide omanikke, sõnab Tiitus, täpsustades, et koolipidajad ei pea väljapääsuks õppemaksu olulist tõusu, kuna see võib viia olukorrani, kus paljud lastevanemad peavad loobuma liiga kalli õppemaksuga koolist.
„Ega häid lahendusi polegi,“ nendib Tiitus. Alakomisjon arutas ometi varianti, mis võiks läbimurde seadusloomesse tuua. Nimelt on arutelufaasis ettepanek, millega soovitakse jõuda ministeeriumisse ja riigikogusse ning mille kohaselt võiks kristlikud erakoolid pälvida eristaatuse.
„Põhjused, miks luuakse erakoole, on ju erinevad. On mõistetavad nende hirmud, kes oletavad, et erakoolid killustavad haridusmaastikku ning loovad eksklusiivsusele orienteeritud õppeasutusi,“ toob Marko Tiitus küsimuse ilmestamiseks näite.
Kristlikud erakoolid ei väida tema sõnul, et on teistest koolidest kvalitatiivselt paremad, erinevus on maailmavaatest lähtuv. Ainult kristlikud erakoolid võimaldavad õppuritele koolikeskkonna, kus pakutakse konfessionaal­set haridust, riiklikel õppeasutustel seda õigust ei ole. Meie põhiseadus kaitseb lastevanemate õigust otsustada, millise haridustee nad oma lapsele valivad.
Tiituse sõnul koostab hariduskomisjon lähimate kuude jooksul pöördumise ettepanekuga sätestada seadusandluses kristlike erakoolide staatuse erisus, millele viidates saaks need koolid ka taotleda tegevustoetust.
Teise teemana käsitleti kavandatavat alushariduse seaduse muudatust, mis hakkab reguleerima lisaks lasteaeda­dele ka lastehoidude tegevust. Tiitus tuletab meelde, et mitmes EELK koguduses korraldatakse lastehoidu ning paljudel kogudustel on potentsiaali seda teenust pakkuma hakata. Teema jäi pooleli ning lükkus edasi järgmise koosoleku päevakorda, sest selle ala vastutav spetsialist jäi ministeeriumist kohale tulemata.
Tiituse sõnul toimub järgmine korraline koosolek aprillis ja siis on kavas teiste teemade hulgas käsitleda kap­lanite kutse- ja täiendõppetemaatikat.
„Meie suhtlemine on konstruktiivne ja sõbralik,“ iseloomustas Marko Tiitus alakomisjoni õhkkonda. Pärast valitsuse vahetumist, mil ametisse on asunud uued ministrid, on loomulik, et tegevussuunad vaadatakse üle ning seatakse prioriteedid uuesti paika.
Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjon moodustati 1995. aastal, mil peapiiskopiks oli Jaan Kiivit ja peaministriks Tiit Vähi. Kohe seati tööle ka alakomisjonid (kultuuri-, haridus-, sotsiaal-, õiguslike küsimuste), ent sisuline töö haridusküsimuste alakomisjonis ei käivitunud ning see taastati alles 2015. aastal.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Kirik ja riik haridusest

Lumevalgus, millest aasta lõpusirgel jõuludeks valmistudes unistasime, saabus, aga nihkega vana kalendri pühadeks. Maa on valge ja valgust tuleb päevast päeva jõudsa kukesammu võrra juurde ka päikeselt, mis igal hommikul nõks varem meid virgutama saabub.
Näärikuu edenedes kogunesid möödunud neljapäeval, 12. jaanuaril Lõuna-Eesti palvushommikusöögile Tartu linna ja piirkonna maakondade usu-, poliitika-, majandus-, haridus- ja kultuuritegelased. Tegemist on kuue aastaga traditsiooniks kujunenud sündmusega, mis tänavu keskendus meid kõiki aina enam puudutavale küsimusele, kuidas vastata kurjusele.
„Palvushommikusöögil arutame, mis on meie püsiväärtused, kuidas reageerida kurjusele, vastata levinud ebakindlusele või kas on olemas vaimulikke väärtusi, mis aitavad leida konstruktiivse edasimineku tee,“ rääkis Eesti palvushommikusöögi toimkonna koordinaator Triin Rait, täpsustades, et kohtumise eesmärk oli tekitada dialoog kogu Eestit puudutavates alusküsimustes nagu väärtushinnangud, noorsugu ja perekond.
Üritust juhtis piiskop Joel Luhamets. Auesimeheks tituleeritud Tartu linnapea Urmas Klaas meenutas koosviibijatele oma sõnavõtus, et muutus algab meist enestest ja alles siis saame oodata, et ka maailm me ümber liigub paremuse suunas.
Tartu meeriga oli nõus külalisesineja Viinist. „See piir, mis lahutab kurja heast, ei ole kuskil eemal, vaid jookseb meie südames,“ kinnitas hommiku peakõneleja dr Christian Hofreiter oma ettekandes „Võida sina kuri heaga“. Dr Hofreiter oli Eestis teist korda, eelmisel korral kõneles ta 2015. aastal riigikogus toimunud palvushommikusöögil.
Teoloogiadoktor Hofreiteri päevakava oli Eestis tihe. Lisaks palvushommikusöögi ettekandele pidas ta Tartu ülikoolis loengu usulistest küsimustest seoses kannatuse ja ebaõigluse probleemiga, samuti sai teda kuulata kõrgema usuteadusliku seminari ja Akadeemilise Teoloogia Seltsi korraldatud konverentsil „Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel“.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Näärikuises valguses

Anne Kull on Tartu ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor. Arhiiv

Möödunud pühapäeval, 15. jaanuaril jutlustas Tartu Jaani kirikus pastor loci asemel ülikooli usuteaduskonna süstemaatilise usuteaduse professor Anne Kull.

Ülikooli-Jaani koguduse liikmed on juba harjunud ja hindavad seda väga, et kord kuus näevad nad kantslis kedagi Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõududest, kes siinse vaimuliku asemel kirikulistele jutluse peab.
Tava koguduseelu rikastamiseks kutsuti ellu varalahkunud õpetaja, usuteaduskonna õppejõu Urmas Petti (1965–2016) mälestuseks.
Kriteeriumiks ei ole vaimulikupühitsus ega luterlik konfessioon, jutlust pidama on teretulnud kõik õpetlased, kes on tulevaste teoloogide teejuhiks nende stuudiumi jooksul ülikoolis.
Siiani on jutlustamas käinud prof Tõnu Lehtsaar, dr Thomas-Andreas Põder, dr Urmas Nõmmik ja dr Kaido Soom.
Ülikooli-Jaani kogudusse kuuluv prof Anne Kull võttis oma jutluse aluseks kirjakoha Johannese evangeeliumi neljandast peatükist, kus on juttu sellest, et Jeesus peatus teel Juudamaalt Galileasse Samaaria linnas Sühharis Jaakobi kaevul ning palus vett Samaaria naise käest.
„Jutlust ette valmistades õppisin väga palju selle kirjakoha kohta,“ rääkis prof Kull vahetult pärast teenistust Eesti Kirikule, tunnistades, et kuigi oli ju ka varem Johannese evangeeliumi lugenud, avanes kirjakoht uues valguses ning pakkus seni kogematut sügavust ja uusi vaatenurki.
Piibli tekst ei ole ju varustatud lugemise mõtteni jõudmist hõlbustavate emotikonidega, millega on tänapäeva lugeja harjunud ja mis viitaks võimalikule kahemõttelisusele. „Jutlust ette valmistades tabasin, et see on puhas iroonia, mida polnud tõesti varem tähele pannud,“ toob professor näite, viidates Jee­suse sõnadele, et õndsus tuleb juutidelt.
Veel jutluse ettevalmistamisest rääkides tunnistab igapäevaselt auditoorse õppetööga harjunud Anne Kull, et mõnes mõttes on kogudusele jutlustada ikka keerulisem kui loengus üliõpilaste ees esineda, sest kui ülikoolis saab võimalikku viga järgmises loengus õgvendada, siis kirikus see võimalus puudub.
Viimati oli Anne Kull jutlustaja rollis aastal 2000 Chicagos, kus ta kaitses doktoritöö inimese ja tehnoloogia kooseksisteerimise teemal pärast õpingute lõpetamist Chicago luterlikus kõrgkoolis.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Professor Anne Kull jutlustas Tartu Jaanis

Anu Rauda inspireerib kiriklik temaatika. Liina Raudvassar

Kogu oma teadliku elu eesti rahvakunstipärandisse süüvinud ning oma loominguga seda rikastanud tekstiilikunstnik Anu Raud valiti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks.

„See on eesti rahva lugu, mis vaipadesse lõimitud, ei rohkem ega vähem,“ on Anu Raud Eesti Kirikule kinnitanud oma loomingust ülevaadet andes. Märkimisväärselt palju on ta oma gobelääne kavandades kasutanud kiriklikku temaatikat. Mitmed kristlikud sümbolid, nagu rist, liivakell ja tornikukk, on Anu loomingus läbivad ja mõnedki töödest on leidnud paikse kodu pühakojas.
Ristimärgi motiiv on võlunud kunstnikku sedavõrd, et seda kiriklikku sümbolit võib kohata paljudes tema töödes. Kunstniku käsitluses pole see ainult elu ja surma märk, vaid ka ristumise, kohtumise paik. Koht, kus saavad kokku kõik teed ja võimalused. Jõulisemalt on see joonistunud Viljandi Jaani kirikusse kootud vaipades „Ristivaip“ ja „Taevaredel“. Aga kindlasti ka Tartu Jaani kirikus, kuhu Anu Raud on valmistanud viies liturgilises värvitoonis kirikutekstiilide komplektid.
Vainupea kabelisse on Anu Loojaga dialoogis loonud altarivaiba „Armuaeg“. Oma 70. sünnipäeva järel korraldatud personaalnäitusel „Lõpik“ eksponeeris meister Viimsi Püha Jaakobi kirikus oma äsjavalminud vaipa „Issaristike“, mille keskmes on stiliseeritud ristimärk ning taustaks lugu lapsepõlvest, kus vanad inimesed ikka tavatsenud käsi kokku lüüa ja „issaristike“ öelda.
Tekstiilikunstnik, emeriitprofessor, kirjanik, publitsist ja etnograaf Anu Raud on sündinud 10. mail 1943. aastal. On Viljandi Jaani koguduse liige ja elab oma isatalus Viljandi lähistel Käärikul.
Eesti Teaduste Akadeemia asutamisaastaks loetakse aastat 1938. Põhikirja järgi on tegemist silmapaistvate teadlaste ja teiste loomeisikute ühendusega, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust, teaduslikku mõtteviisi ja kultuuri Eestis.
Akadeemial on praegu 80 liiget, neist neli naist ja 21 välisliiget.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks

Peeter Karma alustas vaimuliku ametis 1980. aastal. Arhiiv

Kolmandal jõulupühal, 27. detsembril 70-aastaseks saav Peeter Karma elab Põlvas ning on võtnud oma südameasjaks hoida sidet kirikuvalitsuse ja emerituuris olevate ametikaaslaste vahel.

«Eks ma nüüd, mil ise vana ning elus ühte ja teist ka näinud, mõistan oma eakaaslasi paremini kui see, kes veel noor ja kellel elu kõik ees,» mõtiskleb Peeter Karma telefonivestluses Eesti Kirikuga.
Tegelikult pööras ta juba kirikuvalitsuse liikmena aastatel 1994–1997 tähelepanu küsimusele, millistest vahenditest tagada vaimulikele vääriline töötasu ning kuidas pensioneerunud vaimulikele vanaduspensioni maksta.
«Karma mõtles majandusassessorina välja süsteeme, kuidas kirikut majandada. Mõned plaanid olid vettpidavad ja teostatavad, teised kavad jäid ellu rakendamata,» meenutab piiskop Joel Luhamets Peeter Karma panust nende ühisest ajast kirikuvalitsuses. Ta rõhutab, et toonane peapiiskop Jaan Kiivit jun hindas Peeter Karmat väga kõrgelt. Nii assessorina kui ka EELK vaimulike konverentsi kauaaegse juhatuseesimehena.
«Peeter Karmal on elus olnud häid aegu ja raskeid aegu. Viimaseid on ta üle elanud hingelisele inimesele kohaselt, need on teda rusunud,» ütleb piiskop Luhamets, kes on Karmaga tööalaselt palju kokku puutunud. Nende koostöö jätkub. «Vabatahtlikuna hoiab ta sidet emerituuris olijate ja kirikuvalitsuse vahel, varustab konsistooriumi raportitega.» Luhametsa selgitusel on Karma kõiki pensioniealisi küsitlenud ning viinud ennast kurssi nende vajadustega. Just selle alusel püütakse leida olemasolevale pensionile lisa ja nii mõnigi eakas vaimulik on saanud võimaluse külastada tervisekeskust oma tervise kosutamiseks.
Karma ordineeriti õpetajaks jõulukuul 1980. Aga juba üliõpilaspõlves asus ta konsistooriumi otsusega jutlustajaametisse Ida-Harju praostkonda, kui asendas haigestunud praosti-assessorit Esra Rahulat Juuru ja Rapla koguduse teenimisel.
Peeter Karma on teeninud Juuru ja Vahastu (1980–1988), Tallinna Jaani (1989), Torma (1989–1995), Kodavere (1989–1993), Tallinna Peeteli (1995) ja Kambja kogudust (1999–2000).
«Meie koguduse inimesed meenutavad Peeter Karmat kui erakordselt südamlikku ja rõõmsat rahvameest, kelle õpetajaks olemise ajal sõlmiti mitmed sõprussidemed ning koguduses oli väga heal järjel laste- ja noortetöö,» vahendab Torma õpetaja Mehis Pupart, kinnitades, et Torma rahvas ootab oma õpetajat Peeter Karmat ikka külla.
Liina Raudvassar

Read more Comments Off on Emeriitõpetaja Peeter Karma mõtleb eakaaslastele