Tallinna linnavalitsus toetab 50 000 euroga Liivalaia tänaval asuva Kaasani kiriku restaureerimist ning ligi 200 000 euroga Nõmme Rahu kiriku remonti.

«Aastal 2000 alustasime Tallinnas programmi nimega Kirikurenessanss, mille käigus linn toetas märkimisväärselt kirikute restaureerimist. 2010. aasta paiku jäi see kahjuks seisma. Nüüd on mul väga hea meel, et sel aastal anti linnaeelarvest kirikute restaureerimiseks taas toetusi,» ütles linnaplaneerimise ameti muinsuskaitseosakonna juhataja Boris Dubovik.

«Kaasani Jumalaema Sünni kirik tähistas eelmisel aastal 295. juubelit ning on Tallinna vanim puidust sakraalehitis, seepärast peab linnavalitsus tähtsaks toetada restaureerimistöid,» märkis rahastamisotsuse allkirjastanud abilinnapea Mihhail Kõlvart. Linnaeelarvest toetatakse ka teiste kirikute restaureerimist. Kaarli kiriku oreli remondi jaoks eraldati linnaeelarvest 50 000 eurot, Püha Vaimu kiriku vitraažide jaoks  kuus tuhat. Kõige rohkem, 195 000 eurot sai Nõmme Rahu kirik.

Edasi loe Postimehest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peetud jutluses küsis peapiiskop Urmas Viilma Jeesusele kui prohvetite poolt ette kuulutatud Päästjale viidates: “Milliste prohvetite ennustuste ja unistuste täitumine oli Eesti Vabariigi väljakuulutamine 99 aasta eest?”

Tsiteerides kirjanik Kristjan Jaak Petersoni, luuletaja Juhan Liivi ja luteri vaimulikku Jakob Hurta, tõdes Viilma, et 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses võis tundliku poliitilise ja rahvusliku närviga inimene tajuda juba õhust Eesti peatset iseseisvumist.

Üheks sammuks iseseisvumise teel oli ka Eesti luterlaste kiriklik enesemääramine vaba rahvakirikuna Eesti- ja Põhja-Liivimaal 1917. aastal. Kiriklikule iseseisvumisele järgnes peagi ka Eesti riiklik iseseisvumine. „Olla oma otsustes ja õpetuses autonoomne, kuulutades evangeeliumi ja teenides vaba rahvast vabas riigis“ – see ülesanne on peapiiskop Viilma sõnul olnud püsivaks väljakutseks nii kirikule kui rahvale, kelle „protestantlik-luterlikku identiteeti, võib unustada ja salata, ka varjata või sarjata, nagu tehti nõukogude ajal, kuid seda ei saa meie rahvuslikust DNAst välja opereerida. Olgu meie novembrid kuitahes kratirohked, niisked ja hallid, või meie jaaniööd valged ja lustlikud – me oleme ristirahvas!” ütles Viilma.

Edasi vt Delfist.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

24. veebruar 2017

Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul jumalateenistusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peetud jutluses küsis peapiiskop Urmas Viilma Jeesusele kui prohvetite poolt ette kuulutatud Päästjale viidates: “Milliste prohvetite ennustuste ja unistuste täitumine oli Eesti Vabariigi väljakuulutamine 99 aasta eest?” Tsiteerides kirjanik Kristjan Jaak Petersoni, luuletaja Juhan Liivi ja luteri vaimulikku Jakob Hurta, tõdes Viilma, et 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses võis tundliku poliitilise ja rahvusliku närviga inimene tajuda juba õhust Eesti peatset iseseisvumist.

Üheks sammuks iseseisvumise teel oli ka Eesti luterlaste kiriklik enesemääramine vaba rahvakirikuna Eesti- ja Põhja-Liivimaal 1917. aastal. Kiriklikule iseseisvumisele järgnes peagi ka Eesti riiklik iseseisvumine. „Olla oma otsustes ja õpetuses autonoomne, kuulutades evangeeliumi ja teenides vaba rahvast vabas riigis“ – see ülesanne on peapiiskop Viilma sõnul olnud püsivaks väljakutseks nii kirikule kui rahvale, kelle „protestantlik-luterlikku identiteeti, võib unustada ja salata, ka varjata või sarjata, nagu tehti nõukogude ajal, kuid seda ei saa meie rahvuslikust DNAst välja opereerida. Olgu meie novembrid kuitahes kratirohked, niisked ja hallid, või meie jaaniööd valged ja lustlikud – me oleme ristirahvas!” tõdes Viilma.

Viidates Jeesuse vastu mässanud ravahulgale tema kodulinnas Naatsaretis, nentis Urmas Viilma: “Üha sagedamini näeme selliseid minimässe tõe nimel ja tõe eest ka meie kooselluval ja reilbaltikalikul Maarjamaal, Brexiti tundmatusse sukelduvas Vanas Maailmas ning trumpeerivas Uues Maailmas. Viimasel ajal oleme kõik mingil viisil üles raputatud, vahel isegi niivõrd, et valmistume tõe kaitseks kive haarama. Enne kivi heitmist on targem siiski seisatada, et mõista: teistsugusus – harjumuse ja traditsiooni piire kõigutav raputus on vahel ainus võimalik meetod millegi uue käivitamiseks.”

Kõneledes riigi ja kiriku võrdselt vastutusrikkast rollist ühiskonnas ütles Viilma, et “Eesti riik ega ka Eesti kirik kumbki pole eesmärgid omaette, vaid vahendid rahva paremaks teenimiseks. Riik nagu ka kirik ei teostu mitte oma juhtide kaudu, vaid oma kodanike ja liikmete kaudu ning on nende teenistuses. Nõnda on kirik ja riik rahva kaudu ühendatud.”

Jutlust lõpetades rõhutas peapiiskop vabadusega kaasnevat vastutust: “Vabadus on õnneliku elu eeldus, kuid ka proovikivi, sest vabadus kohustab. Vabadusel on sarnane geneetiline kood armastusega. Ainult tõeliselt vaba inimene suudab tõeliselt armastada isamaad ja emakeelt, ka oma ligimest, olgu või võõrsilt siia saabunut. Vabadus on eelduseks, et võime ka armastada Jumalat kui kõige Loojat.”

Iseseisvuspäeva pidulik jumalateenistus on kuulunud Eesti iseseisvumise taastamisest alates pidupäeva ametlikku kavasse ning sellest, nagu ka riigi sünnipäeva teistest olulistest sündmustest on Eesti Televisiooni vahendusel saanud osa kogu rahvas.

Vt ka siit.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Iseseisvuspäeva varahommikul Kuberneri aias riigilipu heiskamisel peetud sõnavõtus kõneles peapiiskop Urmas Viilma Eesti rahvus- ja riigilipu tähendusest, eristades Pika Hermanni tornis lehvivat trikoloori Tallinna teiste tornide tippudesse paigutatud tuulelippudest. “Eesti sinimustvalge trikoloor ei ole tuulelipp! Selle lipu lehvimine igas suunas ja heiskamine iga ilmaga sümboliseerib meie riigi ja rahva sõltumatust ning märgib vabadust otsustada oma oleviku ja tuleviku üle ise” sõnas peapiiskop Viilma.

Viidates Eesti geopoliitilisele asukohale ning meie maad ja rahvast mõjutanud sündmustele ajaloos ning võimalikele ohtudele tänapäeval ütles Urmas Viilma: “Eesti riigi iseseisvus ei tohi lõpuni olla mõjutatud ei ida- ega lääne-, põhja- ega lõunatuultest. Õppides minevikust, ei saa me riigi ega rahvana vabadusega mängides käituda tuulelipuna.”

Sõnavõtu lõpus õnnistas peapiiskop heisatud lippu, Eesti riiki, tema juhte ja rahvast öeldes: “Selleks, et säilitada oma riigi iseseisvus, rahva kestvus, sealhulgas kõigi südametunnistuse vabadus, lehvigu see lipp Looja õnnistusel Eesti sinitaeva all aegade lõpuni!”

Alates sinimustvalge lipu taas heiskamisest Pika Hermanni torni tippu 24. veebruaril 1989. aastal, on varahommikuse liputseremoonia juurde kuulunud traditsiooniliselt parlamendi spiikri kõne, peapiiskopi lühike sõnavõtt Eesti hümni ning laulude “Lipulaul” ja Hoia, Jumal, Eestit!” laulumine.

Vt ka siit.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Rakvere vastavatud erivajadustega inimeste töökeskuse tegelustoas valmistatakse parajasti pakendeid kauplusele Väike Ingel. Esiplaanil õdedest keskuse kliendid Margit ja Merike Rosenberg. Taamal tegevusjuhendaja Maie Sild ja koguduse õpetaja Tauno Toompuu. Kätlin Liimets

10. veebruaril õnnistas peapiiskop Urmas Viilma Rakvere Kolmainu koguduse pastoraadi keldrikorrusel erivajadustega inimestele töökeskuse. Sellist keskust pole siiani meie koguduste juures olnud.

Praegu koguduse vabatahtlike õlule toetuv keskus on avatud kaks korda nädalas: kolmapäeviti ja reedeti. Õnnistamisjärgsel kolmapäeval töökeskusesse sisenedes on esimeseks uudistatavaks ruumiks päikesepoolne tekstiilituba. Seal on oma koha leidnud Puuetega Inimeste Koja annetatud kangasteljed, millel pooleliolev vaip ootamas tööjätku. Lisaks on laudadel õmblusmasinad, riiulitel rõõmsavärvilised lõngakerad ja seintel Enri Pahapilli maalid.
Rakvere koguduse õpetaja Tauno Toompuu juhatab mind edasi puutööruumi, mille seinad ootamas veel siseviimistlust. Keskuse tegelustoas õpetab ainuke erialase ettevalmistusega vabatahtlik tegevusjuhendaja Maie Sild kolmele külastajale pakkekottide valmistamist, mis on kaupluse Väike Ingel tellimus.
Töökeskus, mida külastab praegu 12–15 inimest, on alles leidmas endale koostööpartnereid ja iga jõukohane tellimus on teretulnud. Näiteks valmistutakse hauahooldusteenuse pakkumiseks kevadel ja suvel soovitakse valminud käsitööd müüa Rakvere linnapäevadel.

Keskuse loomise eellugu
2010. aastal alustas Rakvere koguduse juures tegevust tolleaegse Koeru koguduse abiõpetaja Elve Benderi initsiatiivil liikumise „Usk ja valgus“ rühm. Prantsusmaalt alguse saanud kristlik liikumine on mõeldud vaimupuuetega noortele.
„See on töö, kus igasugused maskid, tiitlid, ametid ei loe – need võib rahumeeli maha jätta. Mida lihtsam oled, seda parem. Meie väike meeskond on sellest rõõmu tundnud ja nõnda on see valdkond arenenud,“ rääkis õpetaja Toompuu. Talle meeldib filosoofiline lähenemine, et ühiskonnas hästi hakkama saavad inimesed vajavad neid, keda aidata, et säilitada inimlikkus, siirus ja elu ehedus.
Rakvere kogudus soovib, et pastoraadis tegutsev töökeskus oleks käepikendus kogukonda. Mõeldakse suurelt: arhitekt Fredi Tompsi projekti järgi rajatakse tulevikus järgmisele korrusele klientidele korterid ja ülemisele korrusele hostel, mis samuti pakuks võimalust töökohtadeks intellektipuudega inimestele.
Keskust on vaja, sest vaimupuudega inimesed pole tööturul nii konkurentsivõimelised. Vajatakse kohta, kus end teostada. Mõnele võib see saada tööturule sisenemise vaheetapiks, kus harjutada turvalises keskkonnas distsipliini ja õppida mingi oskus selgeks. Üks keskuse külastajatest on näiteks koostöös kogudusega saanud tööle kauplusesse Sõbralt Sõbrale.

Majanduslik toimetulek
„Majanduslik toimetulek on kõige suurem väljakutse. Tahame nii toimida, et poleks välisest toetusest sõltuvad, vaid saaksime ise hakkama,“ räägib Toompuu. Ruumi ehituseks kulunud 64 000 eurost pool saadi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, teise poole pani kogudus. Projekti juhtis koguduse juhatuse aseesimees Eero Kadarik.
Praegu toimub tegevus vabatahtlikkuse alusel. Kogudus katab ruumide ülalpidamise kulud ning soovib, et töökeskus areneks isemajandavaks ja klientide töö saaks tasustatud. Jätkuvalt otsitakse võimalusi, et teha koostööd töötukassa ja sotsiaalkindlustusametiga.
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Eesti Kiriku toimetus kuulutab välja lugude kogumise võistluse, mis on pühendatud EELK 100. aastapäevale. Lugusid ootame toimetusse 16. aprilliks.

Võistluse eesmärk
Pühendatud EELK 100. aastapäevale.
Eesmärk on innustada inimesi jagama oma koguduseelu kogemusi ning tunnustada parimaid kirjutajaid. Võistluse eesmärk on jäädvustada EELK liikmete mälestusi, hinnanguid, ettepanekuid, mis talletavad Eesti kaasaegse kirikuelu tugevusi ja nõrkusi, meeleolukaid pilte ja sündmusi, hakkajaid inimesi, vabatahtlikke, osutavad kasutamata võimalustele ning näitavad teed tulevikku.
Võistlustöö on autori arvamusel põhinev vabas vormis mõttearendus, mis sisaldab teema selget käsitlust.

Osalemise tingimused
1. Osaleda võivad kõik hea tahtega inimesed kodu- ja välismaal, kes on seotud kogudusega kas vahetult või mõne oma lähedase pereliikme kaudu.
2. Esitatava töö teema valib autor oma äranägemise järgi.
Mõned näidisteemad:
• mälestused-meenutused (kas enda omad või mõne koguduseliikme omad, mida vahendatakse)
• minu õpetaja (hingekarjane)
• minu usulised kogemused
• kuidas jõudsin kirikusse
• eriskummalised juhtumised
• koguduseliige minu kõrval kirikupingis
• ilusaim pühakoda – minu kodukirik
• ajastu kroonika (nt 1980ndate lõpu või 1990ndate alguse aastad)
3. Töö on varustatud pealkirjaga.
Pikkus on 5000 – 10 000 tähemärki (2–4 lehekülge).
Töös peavad olema eristatavad autori enda ja teiste autorite mõtted.
Töö peab olema kirjutatud korrektses eesti keeles.
Töö võiks soovitavalt olla kirjutatud arvutikirjas ning esitatud elektrooniliselt.
4. Võistlusel osalejalt ootame järgmisi andmeid:
autori kontaktandmeid (nimi, telefon ja e-post);
lühikest enesetutvustust, mis näitab autori kokkupuuteid koguduse­eluga;
autori nõusolekut avaldada võistluse eduka läbimise korral mälestus Eesti Kirikus, veebilehel või mõnes muus vormis.
5. Võistlustöid koos nõutavate lisadega saab esitada Eesti Kiriku toimetusele 16. aprillini 2017 elektroonilisel kujul (e-post: ek@eelk.ee).
6. Hindamise kord ja kriteeriumid.
Võistlustööde hindamiseks moodustatakse pädev hindamiskomisjon, kes jätab endale õiguse võistlustöid avaldada või mitte avaldada. Komisjon annab oma otsuse autoritele isiklikult teada.
7. Võitjate väljakuulutamine ja tunnustamine.
Võidutööd kuulutatakse välja 1. juuniks 2017.
Võidutööd avalikustatakse Eesti Kirikus ning võimalusel eraldi välja­andena spetsiaalses kogumikus.
8. Võistlusest teavitamine.
Teade võistluse väljakuulutamise ja tingimuste kohta avaldatakse Eesti Kirikus (paberkandjal ja veebis).

Parematele auhinnad:
• Tasuta koht reisile Karjalasse 14.–19. augustini (Tiit Reisid). Loe lähemalt 5. lk
• Eesti Kiriku aastatellimus
• Raamatud
1. Johannes Esto Kirjastuselt
komplekt Jaan Tammsalu raamatutest,
Arne Hiobi pühapaikade triloogia,
komplekt Anselm Grüni raamatutest
2. EELK Usuteaduse Instituudi väljaanded
3. Valik kirjandust Tartu Pauluse raamatupoest
• Tasuta osalemine usuteaduse instituudi ühel täiendõppekursusel

Read more Kommentaarid välja lülitatud
Merillelt

Merille Hommik

Tahes-tahtmata mõjutab käesoleva nädala lõpus saabuvat Eesti Vabariigi 99. aastapäeva tähistamist millegi suurema ootus. Vahel tundub, et tänavune aastapäev on aasta pärast saabuva juubeli eelproov ja sihiseadmine sellele eelnevaks aastaks.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva ürituste ja ettevalmistuste kajastamiseks on loodud informatiivne ja kõikide ideid kaasav koduleht. Muu hulgas on seal üleskutse teha Eesti Vabariigile sajandaks aastapäevaks kingitus. Hakkasingi mõtlema, et milline võiks olla kiriku ja tema liikmete kingitus Eesti Vabariigile.
Esmalt meenusid kaks viimastel nädalatel tehtud tähelepanekut, mis mõlemad puudutasid religiooni käsitlemist filmikunstis. Esimese pisut üllatava avastuse tegin Tallinna-Tartu bussis. Meelelahutuseks saab Lux Ekspressis vaadata filme, mis on jaotatud kuude kategooriasse: komöödia, draama, märul, uued filmid, romantika, lastele.
Oli ka kaks filmi Piibli tegelastest, Noast ja Moosesest. Mõlemad piiblilugudele rajatud filmid olid paigutatud märulifilmide kategooriasse.
Teine tähelepanek tekkis Andrus Kiviräha raamatu „Rehepapp“ põhjal tehtud Rainer Sarneti filmi „November“ vaadates. Filmi ja raamatu vahel tajusin kummalist vastuolu, „Rehepappi“ oli kerge lugeda, kuid filmi oli raske vaadata. Kõik, mis raamatus oli kerge, lendlev, mänglev, oli raamatust otsekui välja filtreeritud.
Alles oli jäänud räpane ja sünge maailm, kus inimeste mõtted olid aeglased, tunded püsivad, ent sageli töntsid ja madalad, stabiilsemad ning usaldusväärsemad olid vaid juba teispoolsusesse läinud hinged, kuid nende roll sündmustesse sekkuda oli piiratud.
Filmis on olulisel kohal kahe noore inimese, Liina ja Hansu armastus. See armastus pole vastastikune, Liina armastab Hansu, Hans mõisapreilit. Armastuse nimel teevad mõlemad meeletusi, olgu selleks siis hinge müümine vanapaganale, libahundiks käimine või perekonna vara kulutamine.
Noorte tunded on lõputud, kuid Liina ja Hans jõuavad armastuse tajumiseni vaid illusoorsena. Kirikut, mis peaks armastust kuulutama ja levitama, ei ole „Novembris“ sümpaatselt kujutatud. Samuti pole filmis esinev vanapagan sümpaatne tegelane, kuid teda tuleb „Novembris“ vähemasti tõsiselt võtta, kirikut ei saa.
Loomulikult ei peegelda paar tähelepanekut kitsast eluvaldkonnast reaalsust tervikuna, kuid ikkagi jäin mõtlema, kuidas saaks kirik ka väiksemates asjades märulikesksust ja olulistest asjadest kõrvalejäetust vältida. Ning kui suudaksime pisutki selles suunas liikuda, siis muutunud kuvand võikski olla kingitus Eesti Vabariigile.
Nüüdisaja ühiskonda on nimetatud tõejärgseks ühiskonnaks. Endine Tallinna ülikooli rektor Rein Raud analüüsib sellises ühiskonnas valitsevaid arusaamu Sirbis ilmunud artiklis “Teeme tõe jälle suureks“:
„[---] kuigi ükski väljaanne meile kunagi sajaprotsendilist ja piisavat tõtt ei esita, ei järeldu sellest sugugi, et kogu informatsioon oleks ühesuguse väärtusega. Ja ümberpöördult: asjaolust, et võimu saavutamise nimel inforuumi läkitatud valed on kahjulikud ning väärivad hukkamõistu, ei järeldu sugugi, et iga aus katse olukorda kirjeldada on tingimata vaba autori alateadlikult kallutatud hinnangutest.“
Rein Raua mõtetest inspireerituna liikus mõte kiriku rikkuseks olevatele inimestele, kelle eludest kiirgab kristlikku armastust, mõistmist ja hoolimist ning kes peavad oluliseks oma maailmavaatest tulenevaid hinnanguid. Niisuguseid inimesi paneb tähele ka ühiskond. Näiteks EELK Risti koguduse õpetajat Annika Laatsi, kellel on jätkunud hoolivust nii surnult sündinud laste ja nende vanemate vastu kui ka pühendumust hingehoiutööle haiglates ja Eestisse saabunud põgenike toetamiseks, autasustatakse Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga.
Küllap ongi iga kirikuliikme väärikas kingitus Eesti Vabariigile elada kooskõlas igihalja sõnumiga: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13).

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Read more Kommentaarid välja lülitatud

24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi 99. aastapäeva. Riigi sünnipäevale lisab tähtsust lippude ja teiste sümbolite ilmumine tänavapilti. Tähtpäeva eel süüviks korra sellesse varjatusse, millest riiklikud sümbolid esmavaatlusel ei kõnele.
Sõnad, mida hümnina laulame, või lipp, mida kanname, on väärika ajalooga. Rahvushümniks saanud laulule kirjutas sõnad Voldemar Jannsen ja see kanti ette esimesel laulupeol 1869. Kui sinimustvalget 1884. aastal Otepääl õnnistati, kõlas «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» tõelise vaimustusega eesti üliõpilaste ja vaimulike suust.
Kindlasti oli väga tähenduslik selle laulu kujunemisel riiklikuks hümniks 23. veebruar 1918, kui Pärnu Endla teatri rõdul loeti ette manifest Eestimaa rahvastele ning ühise laulmisega kinnitati ajalooline akt – sellest hetkest oli sündinud iseseisev Eesti Vabariik!
Kui mul tuleb 24. veebruaril kaitseväe paraadi õnnistada, võtan seekord aluseks pühakirja sõnad, mis ütlevad: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle! Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid.“ (5Ms 32:7–8)
Positsioonides end oma pere järgi vanaisana, tunnen kohustust nii oma lastele kui nooremale põlvkonnale meelde tuletada, et kõigest 30 aastat tagasi vabanes meie rahvas painest laulda oma rahvushümni sõnu, kartmata repressioone.
Tõesti, seda on raske seletada noortele, kes on vabadusega üles kasvanud. Eriti raske selgitada neile, kes harjunud, et igal ajal võib istuda laevale või lennukile ja rännata terves maailmas. Kuidas rääkida suletud piiridest või keelatud laulust neile, kel vabadus kirjutada mida tahes ajalehtede kommentaariumides või internetis? Aga just endiste aegade võrdlusega saab edasi anda vabaduse tõelist olemust.
Mis oli siis selles laulus nii kardetavat, et see eelmise režiimi ajal oli keelatud? Kolmas salm, milles viide Jumalale, annab võimaluse noortele rääkida, et ka vabadus uskuda, st kuuluda kogudusse, oli piiratud või osal juhtudel võis isegi kaasa tuua sanktsioonid.
Kindlasti ei saanud tollastele võimudele meeldida ka teine salm, sest see kinnitas truuks jäämist oma isamaale. Võis ju moraalselt ebamugavalt mõjuda, kui hümni sõnadega meenusid isikud, kes avaldasid totalitaarsele võimule vastupanu ja jäid oma isamaale truuks kuni surmani. Pean silmas neid, kellest said märtrid või rahva seas poolsosinal räägitud lugude kangelased.
Tulles tänapäeva võtan mina hümni laulmist kui järjepanu korratavat tõotust – sedasama, mida truudusevandega on kinnitanud kõik kaitseväelased, avaldades valmidust kaitsta Eestit oma elu hinnaga. Vaadakem siis austusega kõigi nende peale, kes on paraadil või kodudes valmis esimese kutse peale kogunemiskohta ruttama.
Seoses paraadiga soovin tähelepanu osutada veelgi olulisemale. Meie rahvuslippude kõrval  lehvivad ka teised lipud. Tänast heitlikku maailma tajudes on julgustav vaadata, kuis meie kaitseväelaste kõrval seisavad liitlasüksused. Ka nemad on valmis meie vabaduse eest seisma ja meie koos nendega samade väärtuste eest.
Ühinegem siis hümni lauldes suurimaks palvetavaks kogukonnaks just kolmanda salmi ajal: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa. Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista!“

kutsar

 

 

 

 

Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Mõned mõttekäigud assessor Tauno Toompuu kirjutisest sõpruse kohta Soome kirikuga (EK 15.2.2017) vajavad täpsustamist.
Nimelt pole kirikutevaheline koostöö päris võrreldav kahe inimese sõprusega, milles on vaid kaks osapoolt. Kirikutevaheline sõprus on eelkõige osadus Jumalaga. Kui üks kirikutest osaduse Jumalaga rikub, rikub see ka kirikute omavahelise suhte. Viimast ei rikuta üksnes siis, kui kummalgi pole osaduse jaoks Jumalat vaja.
Naiste ordinatsiooni teema on tõesti olnud aastaid üks valusamaid Soome kiriku siseküsimusi. Aga nüüd on piiskoppide ja toomkapiitlite jõuvõtted kogudused naisvaimulikega koostööst keelduvatest meesvaimulikest praktiliselt puhastanud. Praegu, sooneutraalse abieluseaduse jõustumise eel on vaieldamatult suurimaks mureks suhtumine homoseksuaalsusesse.
Ehkki Soome piiskopid on ühisavaldustega juba kümnel (!) korral kinnitanud, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, on piiskoppide ühtsust lõhkunud peapiiskop Kari Mäkineni sõnavõtud, mis valmistavad järjekindlalt kirikut ette homoseksuaalse eluviisi normaliseerimiseks. Pealinna piiskop Irja Askola on sama teemat edendanud kogu oma ametiaja jooksul. Vaieldamatult on mõlemad Soome kirikuelu mõjukad suunajad.
Suhtlemine välispartneritega eeldab seisukohavõtte ka meilt. Kui meie peapiiskop peab loobuma osalemisest teise kiriku piiskopi ordineerimisel, siis ei ole tegemist pelgalt formaalsusega. Meie kirikukogu sedastas oma 2009. a deklaratsioonis, et homoseksuaalse käitumise tunnustamine ei ole kooskõlas kristliku usuga.
Nagu peapiiskop Mäkinen oma hiljutises kõnes Soome piiskoppidele märkis, pole homoseksuaalsuse puhul küsimus pelgalt abielukäsituses, vaid ka usu- ja pühakirjamõistmises. Kas saaks veel väita, et tegemist on teisejärgulise küsimusega?
Raskeid otsuseid tuleb langetada ka meie kogudusevaimulikel, kes hingekarjastena vastutavad ühtlasi välissuhtluse eest.
Viimaks tuleb ära märkida Toompuu väide, et naiste ordinatsiooni küsimus on meie kirikus ammu seljataha jäetud. Vähemalt siinkirjutaja näitel võib öelda, et kaugeltki mitte. Pidades naiste seadmist preestriametisse teoloogiliselt põhjendamatuks, ei ole ma kaugeltki üksi, on samamoodi mõtlevaid ametivendi ja suur hulk koguduseliikmeid.
Kas selle küsimusega ei saagi kunagi n–ö ühele poole? Ilmselt mitte, sest seda tunnistab Piibel ning selle läbi kiriku ajaloo ulatuv tõlgendamise traditsioon. Seda ei saa väärata minu ega minu põlvkonna lahkumine sellest maailmaajast.
Kummalisel kombel ei ole Toompuu artiklis nimetatud homoseksuaalsuse ja naiste ordinatsiooni teemad üksteisest väga kaugel. Paar kuud tagasi ütles Helsingi piiskop Irja Askola ühes teleintervjuus, et vaadates homoseksuaalsuse teema käsitlemist Soome kirikus ja ühiskonnas, meenub talle kunagine võitlus naiste ordineerimise eest. Askola märkis, et mõlemad protsessid on väga sarnased ning mõlemas kasutatakse samasuguseid argumente.
Mõeldes mitte üksnes Soome, vaid ka teiste protestantlike kirikute sarnastele arengutele, jääb temaga vaid nõustuda.
Illimar Toomet

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tuleb tunnistada, et pikk ja pime talv, kuigi teda nagu õieti polegi, on mõjunud väsitavalt. Päike, mis kõrgemalt käib ja nagu ime läbi halli taeva minema pühib, kosutab ja viib mõtted kevadele. Ja suvele, mil käisin ainukordsel vana kirikuga Vormsil, mis on võib-olla inspiratsiooni andnud ka Eesti märgi rändrahnu loojatele. Neid tohutu suuri ja vähe väiksemaid kive seal juba jagub. Mõnel on oma nimigi: misjonär Lars Johan Österblomi, parun Otto Friedrick Fromboldi, eestirootsi haritlase ja rahvusliku ärataja Hans Pöhli kivi.
Koguduse vaimuliku Ants Rajandoga, kes sai äsja preestriordinatsiooni, kõnelesime uuest matkarajast. Ta ütles, et osa sellest kulgeb koguduse maal. Seal asub allikas. Vaimulik rääkis naerdes, et kogudusel on kogu aeg olnud oma allikas ja tänu matkarajale pääseb sellele nüüd ligi.
Veebruaris, vabariigi sünnipäevakuus on see meretagune maa kuidagi sümboolselt oluline. Suvel 1929 püstitati saarele Vabadussõja mälestusmärk ja see on üks vähestest, mis säilis puutumatuna kogu Nõukogude okupatsiooni. Sellele kohalikule raidkivile on tahutud kolme sõjas langenud vormsilase nimed. Nad jätsid oma elu õdede-vendade ja vanemate, armsa kodusaare ja Jumala nimel. Ka praegu tuleks rohkem mõelda, kust ammutada tuge, et maailma tõmbetuultes mitte laperdama hakata.
Laupäeval, vabariigi aastapäeva järel, on aga saarel taas eriline ja pidulik päev. Siis on koguduse keskel piiskop Tiit Salumäe ja praost Leevi Reinaru, et saarel 35 aastat elanud vaimulik preestriks pühitseda. Introduktsioonijumalateenistusele järgnevad aga valimised. Tõenäoliselt nii väike kogudus nõukogu ei vali, vaid ainult juhatuse, ütleb Ants Rajando. Soovin toredat ja päikselist vabariigi aastapäeva vormsilastele ja kõigile teistele kogudustele ka!
Rita Puidet

Read more Kommentaarid välja lülitatud