kaas

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kristjan Luhamets

Hiljutiste presidendivalimiste ajal tõusis taas teemaks riigimehelikkus, sest riigipea amet kehastab juba oma idee poolest riigimehelikkuse põhimõtet. President peaks olema poliitilises vallas see, kes seisab ülalpool osahuvisid.
Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ning isiklikult.
Ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes sai sellele taandada: igaüks tahtis sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui polnud selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida.
Aga kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu «üldine preesterlus», s.t et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija.
Kui nüüd käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus «tsiviilreligioonis» on see nn üleüldise preesterluse kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli, otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu.
Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad ju oma riigi ning seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed. Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.
Riigimees on definitsiooni poolest poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Ühine hüve on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade on vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest.
Samas ei tähenda see mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel ehk siis «anda oma parim». See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, oled inimlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on riigimehel ka selge maailmavaade, ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist.
Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.
President ei ole rahva isa või ema, vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult sõnavabadusega demokraatlikus ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemi­seerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta.
Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. See on vaba ühiskonna üks n-ö metafüüsiline postulaat – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest.
Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka mujale. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja.
Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab neil kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; loomeinimene, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst, kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.
Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inimkond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral.
Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha.

Aare Pilv

 

 

 

 
Aare Pilv,
kirjandusteadlane

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Viimasel ajal on Eesti ja teised piiririigid haaratud protsessi, kus nad on pandud sundvaliku ehk dilemma ette. Rahvusvaheliste suhete teoorias kasutatakse sellise olukorra analüüsimiseks julgeoleku dilemma mõistet. Sellega on võimalik seletada riikidevaheliste suhete vastastikmõju. Näiteks ühe riigi kaitsevõime tugevdamine toob kaasa teise riigi relvastumise, kuna too riik võib seda pidada ründerelvastuseks ning soovib enda julgeoleku tagamiseks oma relvajõude suurendada. Meedias esitatakse argumente, millega põhjendatakse kaitsekulutuste suurendamist või relvastuse paigutamist siinsesse regiooni. Inimestele tundub see protsess hirmutav ning paneb küsima, kas Eesti ei peaks sellest loobuma ning hoopis neutraalne olema.
Selles ilmnebki dilemma vastuolu: tegemist on sundvalikuga, kus ühe või teise valiku tegemine ei lähtu enda soovidest ega ideaalolukorrast. Ekslikult loodetakse, et neutraalsuse valimisega Eesti nagu pääseks relvajõudude kuhjumisest siinses piirkonnas. Neutraalsus pole aga julgeoleku garantii riigi vastu, kelle viimaste aastate käitumisest nähtub, et ei austata teiste riikide territoriaalset terviklikkust või varasemaid kokkuleppeid.
Kui riigi neutraalsust kujutleda ilma relvastuseta olekuna, siis hirmsaim näide, mida olen kuulnud relva puudumise kohta, on 2011 Norras toimunud Utøya saare juhtum, kus hästirelvastatud massimõrvar Breivik võis vabalt jätkata tulistamist kaitsetute noorte pihta, kartmata, et ta ise võiks kellegi kuuli ette sattuda. Mäletan, kuidas üks tookordne ekspert kahetsusega nentis: oleks seal noortelaagris keegi relvaga olnud ja vastutule avanud, poleks nii suurt kannatanute arvu olnud. Kokku surmas mõrvar ühe tunni jooksul 69 noort. Tookord piisanuks ühest relvast, et tapja oleks pidanud kaitsesse tõmbuma ja tulistamise katkestama.
See on teine oluline argument relvastuse debatis, kui väidetakse, et mida Eesti sellest võidab, kui siia järjest liitlaste üksusi paigutatakse – nagunii ei suudaks need koos Eesti kaitseväega ületada idapiiri taga olevaid väegrupeeringuid. Meenutades  terrorirünnakuid, kus grupp terroriste valimatult tulistas kontserdikülastajaid või hukutas muul viisil rahumeelselt kulgevaid inimesi, näeme, et terroristide eelis tulenebki sellest, et tsiviilisikud on kaitsetud. Vaid üksikud juhtumid on lõppenud teisiti. 2015. aasta augustis puhkusel viibinud USA õhuväelane Spencer Stone oli parajasti tukkumas Amsterdami-Pariisi rongis, kui ta müra peale ärkas. Ta pööras pead ja nägi, et ühel mehel on automaati AK-47 meenutav relv, mis on kuidagi kinni kiilunud ning ta üritab seda töökorda saada. Rahvuskaartlane Alek patsutas talle õlale ning ütles: «Lähme. Jookseme ta maha!» Stone oli esimene, kes terroristini jõudis. Ta sai rüseluse käigus vigastada.  «Relvastatud meest oleks saatnud edu, kui mu sõber Spencer poleks püsti tõusnud. Ma tahan, et seda võetaks kui õppetundi. Palun võtke praegusel terrorismiajal alati midagi ette. Ärge lihtsalt istuge ja vaadake,» lausus tudeng Sadler hilisemal pressikonverentsil, kui nad võtsid Prantsuse presidendilt vastu Auleegioni ordeni.
Ma ei arva, et on aeg rahvas relvile kutsuda, kuid soovitan toetavalt suhtuda nendesse, kes Kaitseliidu kõikvõimalikel koolitustel ja õppustel käivad. Need, kes on käinud palverännakul pühal maal, võisid näha, kuidas iga laste või koolinoorte gruppi saatis relvastatud isik. See on sealse julgeoleku keskkonna poolt esitatud tingimus.
Kas relvastuse ja vägede kontsentratsioon ka kunagi peatub või viib tingimata plahvatuseni? Teooria ütleb, et enamasti päädib see protsess teatavas jõudude tasakaalu punktis. Põhjus, miks võime oma kaitsejõude ja riigikaitset usaldada, on fakt, et Eestil on suuremasse kaitseallianssi kuuludes riikide kogusummana rohkem relvastust kui mistahes üksikul riigil. See teadmine mõjub piisava heidutusena potentsiaalsele rünnakuplaane koostavale kindralstaabile. Ent ebakindlus julgeoleku sfääris paneb ümber hindama seniseid seisukohti. Kui aastakümnete eest kaheldi ajateenistuse mõttekuses, siis praegu on mitmes riigis ajateenistus taastatud. Kindlasti soovitatakse ka eesti peredes noormehi pigem ajateenistusse pürgima kui sellest hoiduma. Lisaks on võimalus riigikaitsesse panustada Kaitseliidu, Naiskodukaitse, kodutütarde või noorkotkaste organisatsioonide kaudu. Nendes valikutes puudub alul nimetatud dilemma. Vastupidi: nendest õhkub kaitsetahet, mida tasub alati kõigil kodanikel toetada.

kutsar

 

 

 

 
Gustav Kutsar,
major, kaitseväe peakaplan

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Rakvere Kolmainu kogudusel on tore traditsioon korraldada oma eakatele koguduseliikmetele kord kuus kirikulõuna.
Istume keskpäeval paariks tunniks maitsekalt kaunistatud kohvilaudade ääres, kus oma naiskomisjoni valmistatud suupisted, tee, kohv kenasti ootamas. Ja muidugi annavad hubasust juurde pimedal ajal süüdatud küünlad. Alati on ka keegi külaline (ette ei öelda, et oleks üllatus).
Sel korral, Martin Lutheri sünnipäeval rääkis meie armastatud õpetaja Tauno Toompuu suurmehe väga kirevast ja omapärasest elust. Näitas ka slaide. Saime palju huvitavat teada, millest meil varem aimugi ei olnud.
Kohaliku raamatukogu töötaja Marju Saluste kõneles eneseabi raamatutest. Lõpuks laulsime klaveri saatel lauluraamatutest. Ühine laulmine ja sõbralik vestlusring hoiavad eaka inimese vaimselt terve. Siinkohal siiras soovitus: ärge jääge üksinda koju nukrutsema! Otsige kaaslaste seltsi – aeg läheb kiiremini. Ja kaugel see kevadki enam. Palju reipust ja vastupidavust, küll see pime aeg kord lõpeb! Meelestame end ise positiivselt.
Ella Kraav
Rakverest

Toimetuse kirjakast:
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tartu Raekoja platsile on «kasvanud» taas romantiline jõulueelne kiigemets ja pühapäeval, 1. advendi pärastlõunal süttisid kaunistused jõulupuul ja raekojal. Esimese advendiküünla süütasid Tartu praostkonna praost Ants Tooming ja linnapea Urmas Klaas. Kuigi tuul nõudis hoolt leegi hoidmisel, tuldi sellega toime. Ei tea, kuidas tuulega mujal Eestis hakkama saadi, aga küllap leidis sarnane advendialguse üritus aset väga paljudes Eestimaa paikades. Siseneme jõuluootuse aega, valmistame oma südameid ette rõõmuks ja lootuseks Issandas.
Vaid mõned päevad enne 1. advendipühapäeva, eelmisel kolmapäeval sai alguse veel üks rada: ametisse astus Jüri Ratase juhitud valitsus. Uue valitsuse moodustasid Eesti Keskerakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Isamaa ja Res Publica Liit. Mitte kaua aega tagasi ei kujutanud paljud ette sellist valitsuse kooslust ja küllap on palju neid, kes siiani kahtlevad.
Külastasin eelmisel nädalal MTÜd Iseseisev Elu, kus juhataja Maire Koppeli kabineti seinal oli huvitav lõuend. Ühel aastate eest toimunud ühingu sünnipäeval oli kokku kutsutud koostööpartnerid ja ka linnaisad. Hiljaks jäid kaks poliitikut: keskerakondlasest Vladimir Šokman ning Isamaa ja Res Publica Liidust Jüri Kõre. Kõik pidulised said võimaluse maalida, ent järele oli jäänud vaid üks puhas lõuend. Hilinejatel oli erinevaid võimalusi, ent ühine otsus oli, et lõuendit jagatakse. Nüüd kaunistabki MTÜ Iseseisev Elu juhataja kabineti seina maal, millest pool katab sõnum, et häid lambaid mahub palju … ja teist poolt lillekimp koos heade soovidega sünnipäeva puhul. Ühingu juhataja Maire Koppel jutustas seda kui head näidet, kuidas esmapilgul võimatu võib võimalikuks saada. Anname siis meiegi uuele valitsusele võimaluse teha edasiviivaid otsuseid ja aidata kaasa Eestimaa arengule.
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Presidendi kantselei

24. novembril toimus Kadriorus president Kersti Kaljulaidi kohtumine EELK peapiiskopi Urmas Viilmaga. Peapiiskopi sõnul oli tema tervitusvisiidi eesmärgiks tutvuda presidendiga ning anda ülevaade Eesti kirikuelust, kirikute omavahelisest oikumeenilisest koostööst ning EELK panusest Eesti ühiskonda.
Kohtumine oli Viilma kinnitusel meeldiv ja positiivne. «Olen väga rõõmus, et president Kaljulaid ei näe kirikul ainult tseremoniaalset rolli, vaid on teadlik ka kiriku igapäevasest panustamisest sotsiaal- ja hoolekandetöösse,» kinnitas peapiiskop. Eriti tõstis president esile kiriku tööd tänavalastega ning pagulaste abistamisel. Üheskoos tõdeti, et kiriku ja riigi koostöö võimalusi tuleks kindlasti edaspidistel kohtumistel arutada.
Kohtumise lõpul kinkis peapiiskop presidendile kaks raamatut. «Usk vabadusse» (2011) annab ülevaate kiriku rollist Eesti iseseisvuse taastamisel, äsja ilmunud kogumik «Kuhu lähed, Maarjamaa?» (2016) aga religioossest maastikust tänapäeval. Kohtumine leidis äramärkimist ka Eesti ajakirjanduses. Evelyn Kaldoja heitis Postimehe veebilehel 25. novembril kirikule ette pealetükkivust oma erihuvide kaitsmisel. Peapiiskop Viilma lükkas need süüdistused tagasi. «Meil ei ole presidendiga vastastikku mitte mingeid etteheiteid ega erimeelsusi,» rõhutas ta. President ise kohtumist peapiiskopiga avalikult kommenteerinud ei ole.
Rain Soosaar

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Eerik Jõks pälvib tänu suure töö eest mahuka kogumiku toimetamisel. Tiiu Pikkur

Eesti Kirikute Nõukogu esitles 22. novembril Muugal Meremeeste Majas kogumikku «Kuhu lähed, Maarjamaa?», kus analüüsitakse sotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust 2015» tulemusi.

Mahukas 500-leheküljeline 46 sotsioloogi, teoloogi, kultuuriloolase ja ajaloolase artiklist koosnev kogumik on kolmeosaline, igaüks omaette raamatu mõõtu.
Raamatu toimetaja EKNi teadur Eerik Jõks ütles esitlust avades, et ehkki artiklite autoreid on 46, on tegelikult sellesse raamatusse, kus arutletakse nüüdisaja misjonitöö võimaluste ja kirikuelu tuleviku üle, panustanud ligikaudu 300 inimest, kes kõik tänusõnad teeninud on. Omapoolse tervituse tõi EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder.
Toimetaja Eerik Jõksi sõnul arutlevad kogumiku autorid selle üle, milline on eesti inimese hingelaad ja kuhu Eestimaa vaimulikus plaanis teel on. Raamatus saab kummutatud müüt, et eestlased on kõige ateistlikum rahvas Euroopas. Vastupidi, eestlased on vaimsusele pürgiv ja seda otsiv rahvas. Küsimus on selles, kuidas see avaldub. Uuringust «Elust, usust ja usuelust 2015» selgub meie hulgast lahkunud sotsioloogi Andrus Saare mõte, et religioossus ei kao, isegi mitte ei kahane, vaid lihtsalt muutub.
Raamatu esimest osa, uuringu «Elust, usust ja usuelust 2015» tulemuste analüüsi tutvustas Liina Kilemit. Teine osa räägib missioloogilistest võimalustest tänapäeva Eestis ja seda tutvustas Ingmar Kurg. Kolmas, kõige emotsionaalsem osa kannab pealkirja «Eile nägin ma Eestimaad» ja sisaldab kokku kuusteist esseed kahelt välisautorilt ning neljateistkümnelt EELK ilmikult ja vaimulikult teemal «Minu unistuste kirik». Sellest rääkis peapiiskop Urmas Viil­ma, kes ka ise ühe artikli autor on.
Järgnenud elavas ja küsimusterohkes arutlusringis, mida juhtis Kaisa Kirikal, arutlesid Andres Põder, Liina Kilemit, Ingmar Kurg, Urmas Viilma ja Eerik Jõks teemadel, miks Eesti inimene peaks kirikusse tulema, kuidas julgustada inimest küsima religiooni teemadel, kuidas tuua noori kirikusse jpm. Rõhutati, et kirik peab teenima kogu rahvast, astuma oma müüride vahelt välja ja olema rahva keskel. Kinnitust leidis teadmine, et tänapäeva kirik on kogukonnakirik.
Sisukas teos pakub lugemisrõõmu ja mõttearendusi pikaks ajaks nii vaimulikele kui kiriku kaastöölistele, nii usklikele kui ka neile, kes alles otsivad teed Jumala juurde.
Tiiu Pikkur

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Päikeseline Reet Kääramees on Kassari kabeli kirikuteenijana oma hoole alla võtnud. Kätlin Liimets

Jalutuskäik kultuurilooliselt rikkas Kassari kabeliaias on mõtlikult rahulik. Saatjaks merehalli salliga kirikuteenija Reet Kääramehe (66) tagasihoidliku ja maheda, justkui laulva häälega pajatatud lood ning siinsamas puudesalu taga lõppev tee. Edasi on vaid vaikselt kohisev meri, justkui maailma lõppu oleks jõudnud, aga lõpust saavad alguse uued algused. Nagu siit pühakojastki: kes saadetakse teisele poole, kes alustab koos Jumalaga, kes koos kaaslase ja Jumalaga, kes võtab hingetõmbeaega, et kosutavas rahust meelerahuga taas argipäeva naasta.
Hauasammaste read
«Siin on Palade kooli direktori haud, siin kunstnik Ants Viidalepp, näitleja Olev Eskola koos abikaasaga,» osutab kirikuteenija vilunult. Kabelist paremal püüab tähelepanu parunite hauasammastega samas reas lihtne puust, ilma nimesildita rist. «See on Sigade Aadu kalm. 10–12aastane Aadu olla sead vilja lasknud ja surnud karistuseks saadud nahatäie tagajärjel. Mõisarahvas väga ärritunud selle loo peale ja laps maeti parunitega ühte ritta, et Jumala ees oleme kõik võrdsed. Nime ristil tõesti pole, aga rahva mälus on ta säilinud,» vestab Reet.
Jõuame Lepa Anna (Anna Sooba) hauani, kelle Voldemar Panso kuulsaks kirjutas oma raamatus «Naljakas inimene». Sõnaka naisena olnud Anna suurepärane kosjamoor: nõnda tegi ta enda ümber palju paare õnnelikuks.
Üle ega ümber ei saa ka Ilusa Villemi rahupaigast (Villem Tamm 1836–1915). Kivile on tahutud: «Villemi näo järele lõi J. Köhler Teda, kes kutsub: «Tulge minu juurde kõik» Matt. 11,23». Küsimise peale, et kas Kaarli koguduse altarimaali Jeesuse prototüüp oli tõesti nii raske iseloomuga mees, nagu rahvas räägib, vastab Reet, et ega ta õel olnud, pigem äkilise ütlemisega.
Villem mõelnud välja ka tammisüsteemi, mis praegu ühendab Kassari saart Hiiumaaga. Enne oli rahval päris keeruline siin liikuda, seepärast ehitati ka kabel, et pigem tulgu üks ehk kirikuõpetaja kui kogu rahvas läbi vee Hiiumaale kirikusse.

Lapsepõlvemälestus
Rahvast liigub Kassari kabeli ümber palju, ka meie vestlusse lõimub paar reisiseltskonda. Reet sõidab siia veidi üle kilomeetri kauguselt kodutalust Tagukülast kas rattaga või jalutab viisteist minutit. «Liikumine kulub ära. See suvi märkan, et külastajaid on rohkem kui varem,» sõnab Reet, kui siseneme kivist väheldasse ühelöövilisse tagasihoidlikku elektrita pühakotta. Üheksa pingirea otstel sirges reas seisavad valged küünlad, mõnest kuueteistkümne ruuduga aknast poeb sisse õhtuse päikesevalguse pehmus ja vaasis lõhnavad valged hortensiad.
Reet meenutab oma esimest mälestust kabelist: ta käis teismelisena klassiga siinkandis jalgrattamatkal. Kabel oli siis viletsas seisukorras: põrand ja aknad katki, pingid laiali paisatud, uksi polnud, igal pool praht. «Hämmastas, et seinal rippusid pärjad. Keegi oli nad toonud. Mäletan siiani isegi lahkunu nime. Jah, kõik oli kaoses, kuni 60ndatel kohaliku kolhoosi esimehe eestvedamisel kabelit taastama hakati,» jutustab Reet, istudes kabeli vasakpoolse pingirea viimases pingis, oma lemmikpaigas, kust on kogu kabel näha.

Küünlavalguse laik
Järgmine mälestus pärineb 2009. aasta jõuluteenistuselt, mida pidas tol ajal usuteaduse instituudi üliõpilane, kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu. Tuiskas hirmsasti, lumesahad muudkui käisid edasi-tagasi. Rahvast oli nii palju, et Reet ei mahtunud kaugemale kui torni alla eeskotta seisma. «Oli juba hämar. Tundsin soojust ja kuulsin häält, ent ei näinud muud kui küünlavalguse laiku laes. See oli väga ilus elamus. Kui lapsena isaga Kärdla kirikus käisin, siis oli ka kirik täis. Mäletan tumedaid mantleid enda ees ja ka siis oli lagi küünlavalgusest valge. Kassari küünlavalguse laik oli kui tervitus lapsepõlvest. Ilus oli,» kõneleb Käina vallas Luguse külas Lepiku talus ühes venna ja kahe õega kasvanud Reet.
Sünnitalu olnud väga elujõuline, pidevalt elas koos lastega majas kümme inimest, peeti loomi ja põldu. Vanaema lugenud ikka omaette piiblit ja kuulanud pühapäeva hommikutel Soome Raadiost soomekeelseid jumalateenistusi. «Ta ikka ohkas, et käib küll, aga ega suurt midagi aru ei saa,» räägib Reet. «Ega me kirikus väga ei käinud, aga isa kärgatas mõnikord puutööd tehes kodus kirikulaulu laulma. Ema ikka manitses. Oli nõukogude aeg,» jagab Reet oma lapsepõlve kilde. Vanemad tahtnud lapsi ristida koolipõlves, ent nad hakkasid vastu. Vee pähe valamine tekitas hirmu ja küllap oli see ka kooli ideoloogilise töö mõju.

Täiskasvanuea otsus
Ristitud ja leeritatud sai Reet viimaks 19. detsembril 2009 siinsamas kabelis. Oli kokkulepe, et täiskasvanute leeriõpetuse lõpetab vaikne talitus, ent üllatusena oli kohal palju rahvast ja koor laulis. «Esimene mõte oli, et lähen tagasi. Ent väga tore oli, et õpetaja nii tegi. Pärast ristimist ja leeri oli minus rahutunne, et see, mida pikki aastaid igatsesin, on viimaks tehtud ja hea, et just siin tehti,» meenutab Reet tänulikult naeratades.
Reeda suur unistus noorena oli kunsti õppida, ent konkursid olid suured ja julgust ei jagunud. «Ikka lootsin, et küll ma jõuan, see «küll ma jõuan» ongi suur rumalus. Kahju, et ma oma unistust ei teostanud,» nendib ta elukogenult. Hiljem õppis ta juuksuriks, et seegi kunstiga seotud, ent ei meeldinud: «Tahan olla kunstiga kahekesi. Naljatan, et kui inimene tooks pea ja tuleks pärast järele, siis teeksin soenguid.»

Võtmete hoidja
Kassari kabeli võtmete hoidjaks sai Reet peagi pärast ristimist. «Eelmine kirikuteenija Põllu Hilja suri järsku ja õpetaja Kristjan Simson ütles ikka, et elan siin lähedal, et mind oleks nagu saadetud õigel ajal,» ütleb Reet.
Reet võttis värske ristiinimesena ülesande vastu, ent alguses pelgas, kuidas hakkama saab. «Kontserdid ja küünlad. Oli vastutuse hirm. Tulin ametisse esmakordselt märtsis 2010. Väljas tuiskas hirmsasti, uks käis kiiks ja kääks, siis lendas äkki kusagilt suur paberileht suure sahinaga peaaegu altari ette välja. Ehmatasin, aga polnud aega hirmu tunda, lasin kätel käia, videvikus tulid juba lähedased kirstu juurde,» meenutab Reet esimest korda ametis.
Kellalöömine, koristamine – ämblikud on suvel väledad –, lillede toomine, küünalde sättimine, et vaade poleks hambuline, ning muidugi suvel kabeli lahtihoidmine ja inimestega suhtlemine on Reeda tavalised toimingud.
Talle meeldib kabelis ka üksi istuda ja mõnikord, kui on raske, läheb ta altari äärde: «Kui Jumalale endast räägid, siis teed enesesse tühja ruumi ja saad rahu tagasi.» Pühakirjast on Kassari kirikuteenijale südamesse jäänud pimeda Bartolomeuse lugu, mida koos pojaga baptistide juures pühapäevakooli tunnis kuulis. «Kuldne kirjakoht. Seda olen hoidnud hinges, et kui oled hädas ja abi vajad, siis ära häbene hõigata. Ja saadki abi,» ütleb Reet veendunult.
Kätlin Liimets

Kassari kabel
Asub Hiiumaal Käina vallas Esikülas.
Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.
Ehitatud 1802. aastal Pühalepa kiriku filiaalina.
Kassari kabel oli olemas juba 16. sajandist, ilmselt puidust hoone, midagi säilinud pole.
Nõukogude ajal oli maha jäetud.
Viimane suurem remont ja taaspühitsemine 1992–1993.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Andres Taul ja Jaak Salumäe Toronto Peetri kiriku altari ees 1989. a ühistöö alustamise märgiks kätt andmas. Rahulolevate nägudega vaatavad seda pealt Karl Raudsepp ja Roman Toi. Tummade tunnistajatena seisavad tagareas õpetajad Oskar Gnadenteich, Gustav Piir ja Tõnis Nõmmik.

Täna 25 aastat tagasi võeti Eestis kasutusele kiriku laulu- ja palveraamat

Kiriku laulu- ja palveraamatu kasutuselevõtust 25 aastat tagasi kirjutas Eesti Kirik kahes lehes, 5. ja 12. detsembril.
Leht toob ära EELK Toronto lauluraamatukomitee esimehe Andres Tauli kõne lauluraamatu üleandmisel. Juures on pilt, kus lauluraamatukomisjoni esimehed Andres Taul ja peapiiskop Kuno Pajula südamlikult sel puhul kätlevad. «Valminud lauluraamat liitis neid mehi ja kodu- ning pagulas-Eesti kirikut» – kinnitab Jaan Vilaki pildi allkiri.
Hans Treimann annab 12. detsembri lehes ülevaate Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 30. novembril 1991. aastal toimunud tänu- ja palvejumalateenistusest «Siion, laula suures rõõmus!». Lauluraamatu pühitsemise viis läbi peapiiskop Kuno Pajula. KLPR trükiti 55 000 eksemplari. Raamat laoti Torontos ja trükiti Soome Kiriku Sisemisjoni Seltsi trükikojas Pieksämäel. Seda finantseeris Soome kiriku välisabi osakond. «20 000 suureformaadilist lauluraamatut jaotatakse koguduste vahel ja neid kasutatakse kirikutes. Väiksema formaadiga lauluraamatuid on koguduste liikmeil võimalik enesele hankida. Uues raamatus on 484 nootidega varustatud laulu,» kirjutab Eesti Kirik.

Lauluraamatukomisjonide ühiskoosolek Stockholmis Eesti Majas 1990. a. Istuvad vasakult: Ivar-Jaak Salumäe, Konrad Veem ja Andres Taul. Seisavad vasakult: Tõnis Nõmmik, Joel Luhamets, Oskar Gnadenteich, Roman Toi, Einar Soone, Andres Põder, Armand Leimann. 2 x Jaak Salumäe erakogu

Kui 1989. a juunikuu lõpupäevil Helsingi-Toronto lennukilt olin maha astunud ja kohmetul viisil migratsiooniametnikule suurivaevu oma reisi eesmärgi selgeks teinud, ootas mind terminalis väga kannatlikult õpetaja Andres Taul. Sellest hetkest alates oli mu meel rahulik ja ma jäin kaheks nädalaks Kanada eestlaste turvalisele hoiule.
Peale Andres Tauli ja Roman Toi ei olnud mul Torontos ainsatki tuttavat, kuid ma tundsin end eriti koduselt, sest iga eestlane, kellega mul oli võimalus ja rõõm kohtuda, oli justkui vana tuttav. Nii ei pannud ma tähelegi, et mu ümber kees paljurahvuselise suurlinna melu; mina olin omade keskel.
Järgnevail päevil said mulle tuttavaks nii Toronto Peetri kirik oma rohkete töövõimalustega kui ka sealse lauluraamatukomitee liikmed, kellega koostöö läks käima lausa ilma eelsoojenduseta, justkui oleksime midagi mõlemale poolele tuttavat ja loomulikku jätkamas.
Ja eks olnudki mu kirjavahetus dr Roman Toiga saanud alguse juba 1983. a ning aasta-aastalt üha enam keskendunud lauluraamatu uuendustööle, nii et 1987. a Torontos trükitud «Kiriku laulu- ja palveraamatu» 41 laulu sisaldavas proovitrükis oli kodumaa päritoluga materjali märkimisväärselt rohkesti.
Võib siis ütelda, et koostöö oli juba alanud. Et aga kahe mehe sisukas kirjavahetus omandaks laiemat haaret ja suuremat kaalu, olidki meil ees tihedad töökoosolekud ja otsustavad plenaaristungid, mis päädisid ühe liigutava hetkega Peetri kiriku altari ees reedel, 7. juulil 1989. a.
Sellest on üks tore foto. Pildi keskel annavad ühistöö alustamise märgiks kätt Toronto lauluraamatukomitee esimees Andres Taul ja Tallinna lauluraamatukomisjoni sekretär Ivar-Jaak Salumäe. Rahulolevate nägudega vaatavad seda paljutõotavat žesti pealt piiskop Karl Raudsepp ja organist Roman Toi. Tummade tunnistajatena seisavad tagareas õpetajad Oskar Gnadenteich, Gustav Piir ja Tõnis Nõmmik.

Tegelikult eelnes sellele üksmeele väljendusele mitmeid koosistumisi, sest minu saabumine Torontosse lõi segi mitmed konkreetsed plaanid sealse komitee töös. Olid nad ju mitu aastat koos istunud, laule kogunud, proovitrüki välja andnud, materjale trükikojale vahendanud ning lõpuks kindla otsuse teinud, et jõuluks peab raamat trükist ilmuma.
Eriti tähtis ja vist otse auküsimus oli see piiskop Karl Raudsepale, kes alguses minusse üsna umbusklikult ja pisut vastumeelsusega suhtus, kuna olin ju põhja laskmas nende ajagraafikut. Siiski mõistis ta peagi, et Tauli ja Toi nõu jõudude ühendamiseks on õige ning tuleb töö tulemusele kasuks. Nii on mu fotoalbumis palju pilte, kus me piiskopiga väga sõbralikult ja töiselt koos istume, ja lahkumisel kinkis ta mulle oma jutluseraamatu südamliku pühendusega.
Väga oluliseks lüliks ühistöö jätkamisel olid Alfred ja Ene Tamm ning trükikoda Oma Press Limited, sest nüüdsest peale tuli neil mitmeid juba valmis laotud materjale ümber teha ning hakata Eestist ootama korrektuuri lugemise tulemusi, mis alati sugugi mitte soovitud kiirusega ei saabunud. Nii said neist asendamatud koostööpartnerid, kes väga sõbralikult ja kannatlikult kõike vajalikku toimetasid, ning lõpptulemus valmistas meile kõigile rõõmu.
Meie õnnistusrikka ühistöö seisukohalt oli väga olulise tähtsusega peapiiskop Konrad Veemi kohene toetus ühistöö mõttele. Nii kutsus ta meie Eesti komisjoni liikmed Stockholmi, kus aprillis 1990 toimusid Eesti Majas kahe lauluraamatukomisjoni ühiskoosolekud, millest peapiiskop Veem erilise soojusega isiklikult osa võttis. Need olid tõeliselt töised ja vennalikud koosistumised, mille lõpul tehti ka ajalooline ühispilt.

Õpetaja Andres Tauli ja Toronto Peetri koguduse juhtiv roll ühise lauluraamatu saamisel jätkus ja augustis 1990 olime kutsutud juba terve delegatsiooniga Eestist Torontosse ühiskoosolekutele, kus oli isegi dramaatikat. Kui laulude osas oli suuremalt jaolt üksmeel saavutatud, tekitas probleeme lauluraamatu lõppu planeeritud jumalateenistuse kord.
Meie soov oli, et seal oleks antud variantidena võimalused, et patutunnistust, usutunnistust ja meieisapalvet võiks ka kogudus kaasa lugeda. Välis-Eesti komiteele, eriti piiskop Raudsepale, tundus see mõeldamatu. Kuna mitmes muuski asjas kippus lahkmeel esile tõusma, oli kõne all lausa võimalus, et tuleb välja anda kaks erinevat lauluraamatut.
Siiski pääses võidule vastastikune usaldus ja osadus ning tulemuseks oli see, et võidi heaks kiita ühistöö tulemus: üks ja sama «Kiriku laulu- ja palveraamat» välis- ja kodueestlastele. Suur ühispilt on selle piduliku päeva meenutuseks, kusjuures maksab tähele panna, et ühistööd on oma osavõtuga tulnud tunnustama ka Kanada praost Udo Petersoo ja õpetaja Thomas Vaga USAst. Keskel istuvad piiskop Karl Raudsepp ja peapiiskop Kuno Pajula.
«Kiriku laulu- ja palveraamatu» valmimine lükkus aastasse 1991. Suvel sai valmis trükk Torontos ning sügisel tulid Soome trükikojast Raamattutalo köited Eesti jaoks. Selline kiriku- ja kultuurilooline sündmus oli väärt tähistamist mõlemal pool ookeani. Toronto Peetri koguduse ajakirjas Elu (nr 71, september 1992) on ära trükitud kolm väga huvitavat ja tähendusrikast pilti üldpealkirja all «Lauluraamatupüha 10. novembril 1991 Toronto Peetri kirikus».
Ühele neist on alla kirjutatud nii: «Piiskop Karl Raudsepp annab Lauluraamatukomitee esimehele õpetaja Andres Taulile pühendusega iluköites «Kiriku Laulu- ja Palveraamatu» koos kiitussõnadega tehtud töö eest». Ehk oli see sündmus eluõhtu ilusaks kokkuvõtteks ka auväärsele piiskopile, kes juba järgmisel suvel puhkama jäi.

Eestis võtsime uued lauluraamatud kasutusele mõni nädal hiljem, kui Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimus 30. novembril 1991. a meie lauluraamatupüha tänu- ja palvejumalateenistus «Siion, laula suures rõõmus» koos lauluraamatute õnnistamisega, kusjuures kohal oli emeriitpeapiiskop Konrad Veem Stockholmist, kes väljendas omaltki poolt suurt rõõmu, et ühistöö sai kanda nähtavat vilja. Ka siin sai jagatud tänupühendusega uusi raamatuid kõigile, kes mitmel viisil suurprojekti õnnestumisele olid kaasa aidanud.
Raamatud olid nüüd küll valmis, ühel pool ookeani soliidsed ja kaalukad, teisel pool igapäevased ja käepärased, kuid see ei tähendanud veel, et rõõm oleks olnud üksmeelne ja täiuslik. Kui meil Eestis nuteti taga väljajäetud armsaid laule ja üksikuid salme, siis ookeani taga anti eesotsas peapiiskop Udo Petersooga kogu tööle päris hävitav hinnang, lugedes kogu tööd ebaõnnestunuks.
Päriselt nii see muidugi ei olnud. «Kiriku laulu- ja palveraamatu» voorused ja rikkused avanesid kasutamise käigus ja vähemalt Eestis ei ole vist kirikut, kogudusetöö ruumi ega kristlikku kodu, kus ei oleks pidevas kasutuses uus lauluraamat, mida saab pidada Kodu- ja Välis-Eesti esimeseks ja senini ainukeseks nii ulatusliku ühise töö tulemuseks. Seetõttu olen tänulik ja õnnelik, et olen võinud olla kaasas selles ajaloolises ja väga vennalikus koostöös.
Ivar-Jaak Salumäe
EELK lauluraamatukomisjoni sekretär 1977–1992
Artikkel on ilmumas EELK Toronto Peetri koguduse aastaajakirjas  Elu. 2016.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Armastuse ja pühendumisega loodud tooteid saab endale soetada Eesti Rahva Muuseumi poest või Ahhaa keskusest, ent ka siitsamast. 2 x Kätlin Liimets

Tartus Peetri kiriku taga suures kollases majas tegutseb sotsiaalteenuste keskus Iseseisev Elu, mille eestvedajaks on elurõõmus juhataja Maire Koppel.

3. detsembril tähistame rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Kui inimesel on füüsiline või vaimne kahjustus, millel on ebasoodne, märkimisväärne ja pikaajaline mõju tema igapäevaelule, siis nimetatakse seda puudeks.
Erivajadusega inimestele on Eestis loodud erinevaid võimalusi aktiivseks osalemiseks ühiskonnaelus. Sellist võimalust pakub ka MTÜ Iseseisev Elu, mida hiljuti külastas president Kersti Kaljulaid. Keskuse eesmärk on arendada ja säilitada psüühiliste erivajadustega inimeste elukvaliteeti, pakkudes nõustamist, õpet ning töövõimalusi.
Juhataja Maire Koppel võtab mind särava naeratuse saatel vastu ja ütleb, et talle meeldib tema töö: «Kuskil mujal asutuses ei saa sa nii kiiresti positiivset tagasisidet.» Vestleme õdusas ruumikas kabinetis, mille akent kaunistab punase mooniga siidkardin, seintel on keskuse klientide maale ja kapi otsas põneva lahendusega majake. «See on kodutute ehitatud kodu. Seepärast ei raatsi loobuda. Lõime vahepeal neile töökeskuse. Kõik inimesed suudavad midagi teha. Püüame selle võime üles leida,» jagab Koppel.

Rajatud puhtusele
Iseseisva Elu keskusesse pöördutakse ise, arsti, pere või sõbra soovitusel. Uks on suletud vaid alkohoolikutele, kui nad kuu aja jooksul ei suuda kaineks saada.
Kahjuks näitab statistika, et psüühikahäiretesse haigestumine on kasvanud või siis on teadlikkus neist häiretest tõusnud. Koppel ütleb mõtlikult, et jääb mulje, justkui inimestel on kõik must-valge. Nagu teisi toone elus polekski. Murelikuks teeb see, et keskusesse jõuab enam noori, kelle skisofreenia on vallandunud kanepi tarvitamise tagajärjel.
Algas kõik 1997. aastal Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse päevakeskuse teenusest, mis vajas edasiarendamist. Kanada suursaatkonna toel loodi pesumaja, kus sai tööd kaheksa erivajadusega inimest, eesmärgiga ennast ise ära majandada. Teenus osutus nii edukaks, et loodi lisaks neli sarnast pesumaja. Alles kolme aasta pärast, 2000. aastal jõudis Eesti riik sarnaste teenuste pakkumiseni, senini töötati projektipõhiselt, suutes oma tegevuse tulemusena omafinantseeringuid maksta.
Koppel nõustub naerdes, et kuigi 2013. aastal suleti nende viimane pesumaja, võib tõesti öelda, et ühingu areng on ehitatud puhtusele, mida loodi klientide ja juhendajate toel vastastikuse abistamise põhimõttel: kui kellelgi oli kehvem päev, siis teised aitasid.

Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik
Praegu pakub MTÜ Iseseisev Elu väga erinevaid teenuseid. Näiteks riiklikest igapäevaelu toetamise teenust ja toetatud elamise teenusest. Viimaseks on Tartu linna eraldatud korterid, kus elatakse mitmekesi vastavalt kokkulepetele ja makstakse eluasemekulusid. Seal külastatakse ühingu poolt kliente paar korda nädalas. Ühingu põhimõte ongi: nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. «Oleme sellised taustalauljad,» nendib Koppel.
Keskus pakub ka võimalust töötamiseks. Selleks on sisse seatud õmblus- ja kunstitöötuba, kus meistrite Gerli Reimandi ja Riina Laursoni käe all reeglina neli tundi päevas tegutsetakse vastavalt võimetele. Juhataja ütleb mahedalt, et nad ei müü haletsust, vaid kvaliteeti.
Tõesti, tooted, eriti mänguasjad, on vahvad. Õmblustoas jääb silma kollane jänes Mirtel ja tema kaaslane Pärtel. Raske on ette kujutada last, kellele selline kaissu ei sobiks.
Kunstitoas on käsil jõulukaartide tegemine, vilditakse lepatriinusid ja päris mitmed nukud ootavad oma juukseid. Siin on vilditud ka presidendile kingitud nukk. Enne seda ka president Ilves ja kuninganna Elizabeth.
Neid ning paljusid teisi armastuse ja pühendumisega loodud tooteid saab endale soetada Eesti Rahva Muuseumi poest või Ahhaa keskusest, ent ka siitsamast. Meister Riina ütleb vaikselt, et kui mujal on hindade üle põhjust ohata, siis siin keskuses mitte.
Näitusmüügi riiulitel on riidest nukud, vilditud loomad, mustade vuntsidega ripphiir, võluv unehiir, vilditud albumikaaned, ühes poes ümber kukkunud ehtsatest Hiina vaaside kildudest mosaiiktehnikas kaunistatud esemed ja muidugi keskuse maskott vares Vaak, kes pidi idee kohaselt veidi õnnetu olema, ent näib rahulolev ja õnnelik. Ohkan kergendusega. Sel aastal on jõulukingid leitud.

Avatud ühiskonnale ja kirikutele
Vaimupuuetega inimestele, kes töötubades ei osale, on päevakeskus, kus kogukonnana ühiselt süüa tehakse, vaba aega veedetakse ja huvitegevusega tegeldakse.
Maire Koppel, kes on ristitud Puhja ja leeritatud Tartu Peetri kirikus, ütleb siiralt, et on väga tänulik õpetaja Kaido Soomile, kes käib aastaid EELK vaimupuudega inimeste teenimise projekti raames usuteemadel rääkimas. Keskuses on mitmeid erinevate kirikutega seotud kliente ja huvi on olemas. «Oleme ühiskonnale avatud, ka kirikutele. Kui mõne kliendiga kontakt kaob, siis on juhtumeid, et leiame selle jälle koguduste kaudu. Koostöö on sõbralik ja toetav. Meie inimesed on ka tööd leidnud kirikutes,» kõneleb Koppel.
Lähenevale jõuluajale mõeldes paneb Maire Koppel lugejatele südamele, et märgataks enda kõrval teisi inimesi, ent ei unustataks ära iseennast. «Osake hoida tasakaalu,» ütleb ta. Vestluse lõpetuseks tuletab ta meelde siiani südames kantavat, lapsepõlves vanaemalt kuuldud mõtet: «Vaata, igaühel on oma täht taevas. Kui usud sellesse, siis see särab sulle!»
Kätlin Liimets

keskuse Iseseisev Elu juhataja Maire Koppel.

Read more Kommentaarid välja lülitatud