Mariann oli Iraanis ustav moslem, kuid tundis oma südames tühjust. Islamis usutakse, et Jumal on lähemal kui meie veresooned, aga ta polnud kunagi Jumalat kogenud.

read more

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Toome Sinuni 2016. aasta suvise Plussi juhtkirja. Seekord on valitud ajakirjale sama teema, mis noortefestivalil JäPe - "Armastuseks loodud".

read more

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Mariann oli Iraanis ustav moslem, kuid tundis oma südames tühjust. Islamis usutakse, et Jumal on lähemal kui meie veresooned, aga ta polnud kunagi Jumalat kogenud.

read more

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Toome Sinuni 2016. aasta suvise Plussi juhtkirja. Seekord on valitud ajakirjale sama teema, mis noortefestivalil JäPe - "Armastuseks loodud".

read more

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Juba neljandat suve on Tartu Peetri kirikus  orelimuusika kolmapäevad rõõmustanud klassikalise muusika sõpru. Üle saja aasta vana Tartu Peetri kiriku Müllverstedti orel on huvipakkuv nii mängijaile kui kuulajaile.  Orelimuusika kolmapäevad lõpevad traditsiooniliselt oreli sünnipäevakontserdiga 4. augustil.
Kontsertide algus kell 19. Sissepääs vaba annetusega oreli korrashoiu heaks.
6. juuli Elke Unt. Kontsert «B&B».
13. juuli Tuuliki Jürjo, Aabmets (bariton). Kontsert «Arm ja lootus».
Bariton Mattias Aabmets ning organist Tuuliki Jürjo esitavad vokaal- ja orelimuusikat barokist tänapäevani. 20. juuli Marju Riisikamp (orel). Kontsert  «Orelilood vaimulikele tekstidele läbi aegade».
Kavalehel olevad tekstid soodustavad muusika mõistmist, igakülgselt meditatsiooni, mõtisklust.
27. juuli ansambel Servimus Dominum: Anneli Klaus (orel), Kalle Loona (viiul), Helika Gustavson-Rätsep (sopran). Kontsert «Ma tõstan oma silmad mägede poole». (Psalm 121:1–2)
4. augustil on oreli sünnipäev. Esineb oreliduo Mirella Dirminti, Paolo Devito (Itaalia). Kavas Rameau, Vivaldi, Handel, Schubert jt.
Info: Klaus, tel 5615 3265, anneli.klaus@mail.ee.
Vt ka eelk.ee/tartu.peetri.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Riik ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ostsid täna Narva Aleksandri suurkiriku pankrotipesast välja. Lõplik ostuhind oli 375 000 eurot, millest poole tasus riik ja poole EELK.

Lisaks Narva Aleksandri suurkirikule päästeti pankrotipesast ka Sininõmme kalmistu, Vaivara vana ja uus kalmistu, vallasmälestised ning ajaloolise ja kunstilise väärtusega esemed. Ostetav vara läks siseministeeriumi omandisse ja kalmistud antakse Vaivara vallale tasuta üle.

Järgmise sammuna esitab kultuuriministeerium koostöös siseministeeriumi ja rahandusministeeriumiga oktoobris valitsusele visiooni selle kohta, millise sisu hoone lisaks kiriklikule teenimisele saab.

Edasi loe ERR Uudistest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Konsistooriumi juunikuu istungil
EELK koostöömedal anti Anders Eliassonile, Jõhvi koguduse kaastöölisele Rootsist.
EELK kirikuseadustiku § 86 lõike 2 ja praost Ants Toominga taotluse alusel pikendati Jüri Pallo ametiaega Tartu praostkonna vikaarõpetajana 15. juulini 2017.
EELK kirikuseadustiku § 73 ja kaitseväe peakaplani Gustav Kutsari esildise alusel ennistati Meelis Rosma EELK vaimulike nimekirja ja määrati ta teenima kaitseväekaplanina peakaplani alluvuses alates 23. märtsist.
EELK kirikuseadustiku § 73 ja kaitseväe peakaplani Gustav Kutsari esildise alusel määrati Mikk Leedjärv teenima kaitseväekaplanina peakaplani alluvuses alates 24. märtsist.
Kinnitati EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna ja kirikumuusika osakonna 2016/2017. õa õppemaksu määrad. Leitavad EELK siseveebist.
EELK tunnustusmärgi pälvisid peapiiskopilt 80. sünnipäeval Nõmme Rahu koguduse kirikuvanem Väino Pikner pikaajalise ja ustava teenimise eest EELKs ning Nõmme Rahu koguduse töötegija Ulvar Kullerkupp pikaajalise ja ustava teenimise eest EELKs.

Koostöö EELK ja Kurhessen-Waldecki kiriku vahel jätkub
Peapiiskop Urmas Viil­ma ja piiskop Martin Hein kirjutasid Kõrgõzstanis Tšolpon-Ata linnas alla koostööleppele, millega pikendatakse koostööd EELK ja Kurhessen-Walde­cki Evangeelse Kiriku vahel. Uuendatud lepe kehtib viis aastat.
Kokkulepe sõlmiti esmakordselt 18. märtsil 2001 Fritzlaris, aastatel 2006 ja 2011 on kokkulepet uuendatud. Lepe kirjeldab osapoolte ühiseid kristlikke vaateid evangeeliumi tunnistamisel, inimeste teenimisel ja rahu ning lepituse eest seismisel Euroopas.
Dokumendis visandatakse koostöö erinevaid vorme, mille hulka kuuluvad vastastikune eestpalve, infovahetus, erinevate ettevõtmiste korraldamine, kaastööliste vahetamine jne. Lisaks kontaktidele kirikute keskuste vahel teevad koostööd ka partnerkirikute praostkonnad.
Koostööleppe allkirjastamine toimus Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku ja selle partnerkirikute piiskoppide konsultatsiooni raames, mille teemaks oli usuvabadus. Esindatud riigid olid Saksamaa, India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Rumeenia, Eesti ja Kõrgõzstan.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

«Eesti lipp» kõlas Nõo kirikuaias laste ja koguduse meesansambli esituses. Rita Puidet

Eesti lipu päeva tähistamise eel käisin Nõos, meie lipu- ja kiriku- ning haridusloos olulise tähtsusega paigas. Kolmandat aastat tähistavad Nõo põhikool, reaalgümnaasium ja kogudus ühiselt Eesti lipu päeva ning ühtlasi kooliaasta lõppu. Kaks kooliperet marsib lippude lehvides rongkäigus kirikuaeda, kus väikse kontserdi ja palvega austatakse meie riiki ja lippu.

Reaalgümnaasiumi direktor ja vallavolikogu esimees Jaanus Järveoja argumenteeris pidupäeval Eesti lipu iseloomustamiseks kasutatavaid ülivõrdeid malemänguga. Malemängus on kõige tugevam nupp kuningas ja teistes keeltes järgmisena kuninganna või nõuandja, eesti keeles on selleks lipp. Seepärast on sinimustvalge teiste lippude seas väärikaim ja ilusaim ning meie peame teda iga päev austama.

Kõik koos
Nõo muusikakooli noored rõõmustasid kohalolnuid muusikaga nagu ka Nõo kiriku meesansambel. Loomulikult tuli ettekandele Martin Lipu ja Enn Võrgu lipu laul ning meesansambli ja noorte ettekantuna täitis just seda tühimikku, mida oma tervituses mainis luuletaja Hando Runnel: tänapäeval ühendab vaid väike protsent inimesi mineviku tulevikuga.
Nõkku lipu 132. aastapäeva tähistama oli tulnud inimesi ka kaugemalt. Tartust oli kohal 93aastane Tamara Poola, kes kõneles, et on Nõo kirikus leeritatud ja käib praegu Pauluse kirikus jumalateenistustel. Kirikuaiast leidsin rahva seast Rein Taagepera, kes oli tulnud  vanavanemate ja vaarvanemate haudu korrastama. Küsisin, mida tähendab tema jaoks sinimustvalge lipp. Rein Taagepera jäi vaikseks ning enne, kui ta kosuda suutis, läksid ta silmad  märjaks.
«Lipu laul tõi mulle meelde, kuidas 70 aasta eest seisis mitukümmend eesti last ja noort igal pühapäeval ümber lipumasti Hanau põgenikelaagris Saksamaal. Seal oli ligikaudu tuhat eesti põgenikku. Igal pühapäeval laulsime, skaudi- ja gaidivorm seljas, «Eesti lippu». Juhtus nii, et mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkasime laulu venitama. Iga rida läks üha aeglasemalt, kuni tüdrukud läbi murdsid ja hakkasid kiiremini laulma,» meenutas ta.

Naabrid sajanditeks
Väikeste paikade võlu on selles, et kõik tunnevad kõiki. Nõol on olnud see õnn, et sinna on aegade jooksul sattunud elama palju andekaid inimesi. Paika mainiti esmakordselt 1319, sealne ainulaadne ja hästi säilinud pühakoda pärineb 13. sajandist. Juba 1686 rajati Nõkku talurahvakool ja teadaolevalt oli 17. sajandi lõpus 70% täisealistest elanikest kirjaoskajad. Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandil sattus Nõkku paari­kümneks aastaks tööle kooliõpetaja ja helilooja Aleksander Lätte (1860–1948) ja veelgi kauemaks vaimulik Martin Lipp (1854–1923).
Viimaselt ilmus 1897 luulekogumik «Kodu kannid», kus trükivalgust nägi viiesalmiline luuletus «Eesti, Eesti, ela sa!». Veerand sajandit hiljem, 1922 tegi nooruke Enn Võrk (1905–1962) sellele viisi ja sestpeale teame seda kui «Eesti lippu». Lauluna on sellel kolm salmi.
Tuntud nõolastest ei saa mainimata jätta heliloojat Eduard Tubinat (1905–1982), kes oli 1920ndatel Nõo algkoolis matemaatika- ja füüsikaõpetaja, juhatas Nõo segakoori ja oli kirikus organist.

Sild minevikust tulevikku
Aga nii, nagu ei olnud noorukesel riigil pikka iga, tuli raske aeg ka iseseisvuse sümbolil, sinimustvalgel lipul. Siiski läks hästi, sest 1941 said kolm tudengit, Eesti Üliõpilaste Seltsi korporanti Eesti Rahva Muuseumist kätte ajaloolise Eesti lipu ja see peideti metallkarbis Vaimastverre perekond Auna kodutallu korstna vundamendi alla.
Üks lipu päästjatest oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige Harald Tammur (1917–2001), kes pärast Stutthofi koonduslaagrit ja nõukogude vangilaagreid – kokku umbes kümmet aastat repressioone – tuli kodumaale, ordineeriti 28. oktoobril 1954 vaimulikuks ja asus ametisse Nõos. Lätte tänava viletsas majas elas ta veerand sajandit. Praegu seda maja enam ei ole. Polevat sellel vundamentigi olnud ja talvel olnud maja väga külm. Seda kohta märgivad praegu vaid õunapuud. Eesti kirikuloos legendaar­ne mees tundub olevat üsna unustatud. Ei leia tema nime «Eesti entsüklopeediast», ka mitte elulugudele pühendatud 14. köitest.
Usun, et lipupäeva tähistama kogunenud koolilaste hulk oleks Tammurit kindlasti rõõmustanud. Kuidas võikski teisiti olla mehega, kelle juurde kogunesid nõukogude ajal igal aastal 5. aprillil EÜSi vilistlased tähistama seltsi aastapäeva. Siis oli ühtlasi Haraldi teise abikaasa Linda Libese (1916–2009) sünnipäev. Nii meenutab Haraldile naabriks saanud Kalju Aigro vanem tütar Helge Allika. Seega elasid teine teisel pool teed kaks õpetajat, üks kirikuõpetaja, teine kooliõpetaja. Kalju Aigrost (1921–2011) sai kolmekümneks aastaks koolidirektor ja Nõo koolist üks reaalainetes tugevamaid koole Eestis. Direktori mälestuseks on kooli juurde viivale teele antud tema nimi.

Sisaliku jälg kivil
17. aprillil 1988 tõid Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult rahvusvärvid välja Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli. Tahtnuksin kirjutada, et maailmarändur Pruuli oli Nõo poiss, aga lõpetanud on ta Tartu 2. keskkooli. Eks ma võta siis julguse öelda, et ta on Kalju Aigro poiss, sest teenelise pedagoogiga hüvasti jätma Otepää kirikusse ta tuli.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle üliõpilasseltsile. Nüüd on see taas hoiul Eesti Rahva Muuseumis. Kaks naabrit, Harald ja Kalju, suhtlesid Nõo-aastatel tihedalt, arutasid maailma ja Jumala asju. Kuna ükski asi ei juhtu ilmaasjata või juhuslikult ning sisaliku teegi jätab kivile jälje, nagu ütleb kirjanik Karl Ristikivi, usun, et neil on kogetav mõju praegugi.
Kui koolijuhi vanemat tütart juba mainisin, siis noorema tütre, Mustamäe linnaosa vanema Helle Kalda nimi on meie lehes äramärkimist leidnud korduvalt seoses uue rajatava kirikuga. Võib öelda, et meie riik on nii tugev, kui tugevad on tema koolid ja kirikud, kui tugev on tema rahvas. Minevik ja tulevik on omavahel seotud rohkem, kui me sageli igapäevaselt märkame.
Rita Puidet

Eesti lipp
Sinimustvalge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu pühitses Otepääl 4. juunil 1884. aastal Rudolf Kallas. Riigilipuna võeti see kasutusele 21. novembril 1918.
Lipp toodi avalikult taas välja aastal 1988 ja heisati rahvuslipuna Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989 ning riigilipuna võeti ametlikult kasutusele 7. augustil 1990.
Laulu «Eesti lipp» sõnade autor Martin Lipp oli Nõo koguduse õpetaja aastail 1884–1923.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Sirelite õitsemise ajal Vastseliina kirikuaias: Helve Niido (paremalt), Aare Juhkam, Toivo Hollo, Õie Ruus ja Jaan Niido. Liina Raudvassar

Kogudusliku töö tulemuslikkus sõltub suuresti tublidest vabatahtlikest, teab Vastseliina pastor Toivo Hollo, kes 1. nelipühal võttis peapiiskopilt vastu EELK Teeneteristi III järgu ordeni.

«Mis me ilma õpetajata oleks, toda ei taha kohe mõeldagi,» usaldab Helve Niido ajakirjanikule tasandatud häälel, mis pole mõeldud jõudma köögi ja talvekiriku vahel askeldava õpetaja kõrvu. «Too oli üks lumerohke külm talvepäev, kui tulime õpetajat valima, ka vanad inimesed kaugel kirikust,» meenutab naine viimaseid koguduseõpetaja valimisi. Aga kirikus on ta käinud ka teiste õpetajate ajal. Meenutab hea sõnaga Jüri Vallsalu ja Ove Sandrit, kes mõlemad olid Vastseliina jõudes noored ja hakkajad vaimulikud.
«Tulge, sest kõik on juba valmis,» kutsub Toivo Hollo, märkides pärast söögipalvet rõõmsalt, et «töökeeleks» võiks võtta võru keele, nagu siinmail kombeks. «Meil on siin igal pühapäeval tsäilaud,» selgitab ta sooja jooki välja valades. Lauda istujad on õpetajaga nõus, et rikkus pole mitte see, et kohvilaud saab kaetud, vaid see, et jagub inimesi. Inimesed on suurim rikkus igas koguduses.
Õpetaja palvel on tavapäratul nädalapäeval kiriklasse tulnud need tublid töötegijad, keda peapiiskop kiriku nimel tehtu eest tänas. Vastseliina kogudusest leidsid peale õpetaja veel äramärkimist kirikuteenija Helve Niido koos kirikuvanemast abikaasa Jaan Niidoga ja kirikuteenija Aare Juhkam, kes said aukirja, ning nõukogu liige Õie Ruus, kellele anti tehtu tunnustuseks tänukiri.
Kõik on sama meelt, et auhinna saamise nimel pole nad kiriku juures küll midagi teinud, aga tänu on meeldiv saada ning seda tuleb võtta kui tunnustust eluviisi eest.
Mis on kirikuteenija ülesanne? «Peab kütma, koristama, kiriku ust avama,» loetleb Helve Niido. Ta räägib, et kui abikaasa veel autoga sõitis, eelistasid nad Vastseliina kirikus käia, aga nüüd piirduvad Misso abikirikuga, mis asub kodu lähedal ja kus nad mõlemad jõudumööda abilisteks on. On seda olnud 1993. aastast, mil õp Ove Sander neile vastava ettepaneku tegi.
Vastseliina kirikus on neli kirikuvanemat, rahvakeeles vöörmündrit, kes jagavad ülesandeid nõnda, et kõik ei ole ametis just igal pühapäeval. Kord on nii, et õpetaja teeb aegsasti graafiku, jagades pühapäevad meeste vahel ära. «Aarest, kes peab bussijuhi ametit, sõltub tööjaotus,» selgitab Hollo, kes jälgib, et kõik oleks kiriku juures nii, nagu peab.
«Laulusõnad tuleb üles riputada, armulauariistad korda seada ja kirikukella helistada – tund ja pool tundi enne teenistust ja vahetult pärast jumalateenistust,» nimetab Aare ülesandeid kirikuvanemana.
Aare abikaasa on enda peale võtnud altarile lilled seada. Õpetaja meelest on see suur asi, kui keegi kogudusest kasvõi mõne väikese ülesande enda kanda võtab. On oluline, et vaimulik sellist tegu märkaks ja tunnustaks: «Kui vaimulik lükkaks ühel pühapäeval lahke tooja lilled tagasi, et ah mul on juba need varutud, ega siis teine kord neid enam ka toodaks.»
Kuidas tõmmata koguduseliikmeid aktiivsemasse tegevusse? See on sisetunde küsimus, arvab Hollo, lisades veendunult, et «kirikusse ei ole võimalik saada inimest vastu tahtmist». Kes tuleb, jõuab siia südame kutsel, arvab Hollo. Mida tähendab aga olukord, kus üks töötegija läheb ja kohe asendajat pole, teab ta vägagi hästi. Meenutab, kui otsis organisti ning leidis tubli abilise alevi lastemuusikakoolist. Õpetaja mureks on, kuidas töötegijat selles ametis hoida, mis rahas mõõdetavat tasu ei taga.
«Ma ei kujuta ette, et hakkaksin mõnes teises kirikus käima,» tunnistab Vastseliina koguduse nõukogu liige Õie Ruus, kes Võrus elades ei pea paljuks lisaks teenistustele veel ka koguduse kooris kaasa lüüa. «Siin on mu juured, siin kirikus käimine on minu suguvõsa traditsioon,» kinnitab naine.
Liina Raudvassar

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Autor (Guido Kangur) tähendab üles, mida Katarinal (Marika Barabanštšikova) maailmale kuulutada on. Lauri Kulpsoo

Sõnumi «Ärge kartke armastada!» saab kirikuline koduteele kaasa Tartu Jaani kirikus etendunud Karl Ristikivi ainetel loodud näidendist «Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee».

Kui teadustaja pöördumine «Tere tulemast Emajõe Suveteatrisse!» tekitaski hetkelise ebakõla, siis järgneva kahe ja poole tunni jooksul ei tõstatu küsimus teatrietenduse sobivusest kirikusse siinkirjutaja meelest kordagi.
On tajuda, et tegijad on näidendit kirjutades ning kirikus lavale seades suhtunud respektiga pühitsetud ruumi. Kuigi publik istub seljaga kooriruumi poole ning lava on ehitatud lääneportaali ette, on altaril lavastuses oluline osa – sinna pöörduvad osatäitjad Kõigevägevamaga dialoogi astudes. Näitleja pilgu suunas võib hea kujutlusvõime korral näha isegi elusuuruses krutsifiksi, mis kunagi võidukaart ehtis.
Samuti näikse etendusse kaasatud kirikuseintelt alla vaatavad terrakotafiguurid, keskaegsed tartlased on koos samal ajal elanud Siena linna kodanikega. Kõik paigutub loogilisse ning meeltega hoomatavasse raami. Häälestab kirikusse teatrielamust saama tulnud lainepikkusele, kus ka pooltoonidel on tähendus.

Ristilöödu embuses
«Etendus kirikus on alati väga kaunis ja väga püha,» kinnitab autor Loone Ots Eesti Kirikule, lisades, et iga asja ei tohi kindlasti kirikusse tuua, aga «Mõrsjaliniku» puhul tal mingeid kõhklusi ei olnud.
Otsa loomingut on varemgi pühakojas etendatud. Kaks aastat tagasi mängiti Padise kloostris keskajateemalist näidendit «Altari all. Suvi 1343». Esimese eesti ilmaliku luuletuse autori pastor Reiner Brockmanniga seotud «Carmen Alexandrinum» etendus Kadrina kirikus. Piiblitõlkijast pastorist Anton Thor Hellest jutustavat etendust «Vend Krahvi piibel» illustreerisid Jüri kirikus filmitud klipid. See oli 2. osa lavalisest triloogiast «Jüri ja lohe mäng», mida mängis Rae valla näitetrupp.
«Ent need polnud otse kirikus mängimiseks kirjutatud,» tunnistab Loone Ots ja meenutab, et kui sai ettepaneku dramatiseerida Ristikivi romaan «Mõrsjalinik» just Tartu Jaanis etendamiseks, et sellega tähistada Jaani kiriku taaspühitsemise 10. aastapäeva, kangastus tal tööle asudes selgelt näidendi lõpp – Autor jõuab oma mõttelooride, painete ja kodumaatuse tagant välja, jõuab koju.
Otsa ettekujutuses pidi lava olema lääneportaali ees, aga küsimus jäi, kuidas paigutada vaatajad seljaga altari poole. «Otsustasime panna lava põiki, põhjaseina ette. Siis aga tabas meid valgustus! Kõik tegelased räägivad Jumalast, vaatavad tema poole, viipavad käega paradiisi suunas. Ja kus võiks Jumal ja taevas olla, kui mitte altaril,» vahendab dramaturg kirikulehele oma loomingulisi kõhklusi ja leide, nimetades, et kuigi publik jäi seljaga, mängib kogu etendus altarisse ja see on sümboolse tähendusega.
Ka näidendi idee autor ning näitejuht Heiti Pakk tunnistab Eesti Kirikule antud usutluses, et lõpuks tundus töötavat sõnumi mõjuvuse kasuks isegi see, et kiriku pingid pöörati teistpidi, seljaga altari poole: «Nii said tegelased pühadusele osutada ilma vajaduseta seda kuidagi illustreerida, mis sageli abitult välja kukub. Ning publik tundis ennast kindlalt kaitstuna, justkui ristilöödu embuses.»

Autor kohtub kangelasega
«Vaadake, kui ilusaks on Jumal maailma loonud! Juba see peaks kõigile näitama, et ta inimesi armastab» – uuest kevadest vanade imedega algab lavalugu, mis viib vaataja Siena Katarina ellu.
Kui algselt olnud idee esitada pildikesi Siena pühast Katarinast, kelle lühike maapealne elu kulges 14. sajandil, hakanud tegelased «oma elu elama ega tahtnud kuidagi jääda esialgse kava piiridesse». Nõnda tuli Katarina kõrvale jõuliselt mängu Autor ehk Karl Ristikivi, kes «Mõrsjalinikut» 1960ndatel kirjutades elas Rootsis poliitilise pagulasena.
Ühe peategelase asemel astub lavalaudadele mitu võtmeisikut, nende dialoogid põimuvad, haarates oma mõttekäikudesse ka Looja isiku.
Küsimust, milline on kahe peategelase vahekord, kommenteerib Loone Ots nii: «Nad on hierarhias. Katarina toetab Autorit, julgustab teda, valgustab. Annab jõudu. Minu kirjutatud Autor on tegelikult süngem ja endas kahtlevam kui lavastuses, kus suur kõhklus tuleb ilmsiks alles lõpustseenis. Katarina on palju tähtsam kui Autor, sest tema on julge. Ta tegutseb, sekkub, aitab ja kui vaja, keelab ja nõuab. Ta on kõik see, mida Autor ei söanda olla.»
Õigeuskliku Ristikivi märkuste põhjal oli Katarina talle ideaal. «Esitasin tema olemuse justkui Autori lähedase, mõistva ja armastava sõbrana.»
Siena Katarina oli päris inimene 600 aastat varasemast ajast, toonitab Heiti Pakk ja kinnitab Jaani kirikus etendunud näidendist kõneldes, et «kogu sündmustik kulgeb Autori ja Katarina vahelisel teljel, ülejäänud tegelased annavad tunnistust Katarinast ning sillutavad tema teed kannatuste ja rõõmudega, mis Katarina puhul ilmelisel kombel on üks ja seesama».
Nii et Autor peab laskma oma kangelasel end ise luua, aitab Pakk «pildi sisse», selgitades, kuidas sõna paberilt ellu ärkab, n-ö lihaks saab.

Sõnum armastusest
Tänu tublile näitlejatööle (laps-Katariinat kehastab Annabel Rootsmaa ja täiskasvanud Katarinat Marika Barabanštšikova) jõuab sõnum tingimustega ligimesearmastusest vaatajani. «Selle puudumine on olnud probleem kogu inimkonna ajaloo vältel,» arvab Ots, leides, et küsimus on selles, kuidas sa suhtud oma kõige lähematesse, aga ka selles, kas sa tahad ja julged pakkuda abi võhivõõrale.
«Euroopa on pärast viimast suurt sõda püüdnud ligimesearmastust edendada ka poliitiliselt. Praegu on katseaeg, kas see lõim peab vastu või katkeb lihtsalt ilusateks sõnadeks. Heaks, kuid tagajärgedeta tahteks.»
Väga liigutavaks kujuneb stseen, kus pisike Katarina, valge liiliaõis peos, lohutab Autorit, kelle koormaks pagulasetaak. Ma tunnen su isamaatust, teab tüdruk Jumalast antud väega. Mul on hirm Katarina ees, tunnistab Autor Guido Kanguri esituses. Ja vaataja tunneb kurgus pitsitust – hingel on ühtäkki kitsas, tajudes peategelaste dialoogi tuumakust. Veel enam – selle aktuaalsust tänases päevas.
«Mõrsjalinik» on väga eepiline teos, iseloomustab Loone Ots, selgitades, et kuigi draama nõuab žanrina lühemaid repliike, jättis ta Ristikivi loodud pikemad monoloogid alles, sest «nende iga sõna on õige ja vajalik».
Mida ühist on/oli Ristikivis ja Katarinas? «Usun, et mõlemad olid head inimesed. Seda on väga palju. Tarku, haritud, edukaid inimesi on maailmas murdu. Häid inimesi napib,» mõtiskleb Loone Ots Ristikivi pärandi tundjana.
Ta räägib: «Nii Katarina kui ka Ristikivi valisid paguluse omast vabast tahtest. Katarina pagulus algab tema kodust, tema toast. Ristikivi oma jätkub sealsamas – oma Solma üürikorteris, kuhu ta heal meelel kedagi ei luba. Katarina aitab väeteid, palvetab ja kirjutab. Ristikivi kirjutab ainult vabal ajal. Muidu teeb ta olude sunnil vastumeelset tööd, mille kohta on luuletuses öelnud: Ja iga päevaga ma olen enam kuri / ja enam ori, vähem teeniv vend.»
Siit saamegi Otsa sõnul võtme kirjaniku hingeellu: nagu Katarina on ka Ristikivi tahtnud olla teeniv vend, ilmik. Aga kirjanikule on see pühakust raskem: «Küllap selle pärast, et ühe eesti mehe au ei lubanud teiste kulul elada, nagu tegi Katarina.»
Pühak andis inimestele palju, aga pidi viibima oma majutajate pilgu all. Ristikivi andis inimestele oma romaanid, ent tema vaim nõudis loominguliseks tegevuseks täielikku privaatsust. Katarina kutsus kõiki endaga koos palvetama. Ristikivi ei suutnuks iial taluda kedagi vaatamas, kuidas ta kirjutab.
Kolme sõnaga näidendist kokkuvõtet tehes sõnastab Heiti Pakk sõnumi: «Ärge kartke armastada.»
Etendust mängitakse Tartus Jaani kirikus 28,. 29., 30. juunil ja 1. ning 2. juulil, lavastaja Andres Dvinjaninov.
Liina Raudvassar

Read more Kommentaarid välja lülitatud