EELK Narva Aleksandri koguduse võlausaldajad rabasid avalikkust suurel neljapäeval teatega, et ajalooline kirik pannakse alghinnaga pool miljonit eurot oksjonil müüki. Luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma ütleb, et tegu on teadliku manipulatsiooniga, sest pankrotihaldur kuulis, et riik ja kirik võivad saavutada kokkuleppe, ja nüüd üritatakse oksjoniteatega hinda üles kruvida.

Cavere õigusbüroo jurist ja juhatuse liige Kerli Kase, kes on ka Aleksandri koguduse kohtus seljatanud firmade ASi Eviko ja OÜ Connection volitatud esindaja ning Aleksandri koguduse pankrotimenetluse toimkonna liige, ütles Põhjarannikule, et praegu on selge, et kirikuhoone müük oksjonil tuleb.

Pühadekingitus

Seni on rõhutatud, et kirikuhoonet püütakse müükipanekust esialgu säästa − nagu ka kalmistut. Tõsi, juba mullu 10. detsembril ilmunud artiklis “Aleksandri koguduse vara pole kolmel oksjonil ostjat leidnud” tunnistas Kase, et ilmselt ei ole võlausaldajaid võimalik rahuldada kirikut müüki panemata.

Alates eilsest, 28. märtsist ilutseb oksjoniportaalides teade Aleksandri kiriku hoone müügi kohta (vt oksjonikeskus.ee ja varad.ee). Osalejad peavad tasuma esmalt tagatisraha, mis on 10 protsenti alghinnast − st käesoleval juhul 50 000 eurot. Kase ütles Põhjarannikule, et kui keegi ei registreeru oksjonil osalejaks, arutatakse, mis edasi saab, kas hinda langetatakse või minnakse edasi sama alghinnaga.

Kase tunnistas, et teab paar nädalat tagasi toimunud koosolekust, kus selgus, et riik, Eesti Kontsert ja EELK võivad kokkuleppele jõuda, aga märkis, et kuuldud jutt oli liiga hüpoteetiline.

Edasi loe Põhjarannikust.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) pidas märtsis Tallinnas Endla tänava palvemajas kannatusaja kuulutusnädalat, kus jutlustasid EELK õpetajad.

Eesti Kirik külastas esimest kuulutusõhtut, mil kõneles vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer. Järgmistel õhtutel jagasid sõna vastavalt Aare Kimmel, Mihkel Kukk ja Arne Hiob.
Tavapärastest luterlikest jumalateenistustest erinevad vennaste kooskäimised selle poolest, et need toimuvad vabas vormis, ilma liturgiata.
Valitsevale sundimatule õhkkonnale näis kaasa aitavat seegi, et suurem osa kohaletulnuist näis üksteist ning ka kõnelejat hästi tundvat.
Lauldi laule EELK laulu- ja palveraamatust ja vabakirikute omast, palvetati meeleparanduse, lähedaste tervise ning riigi ja rahva pärast.
Õpetaja Haameri jutlus läks aeg-ajalt üle dialoogiks kogudusega ning sellele järgnes vaba mõttevahetus. Tõsi, võimalust oma sõna sekka öelda kasutasid vähesed.

Vaja on äratust
Lähtudes prohvet Jeremija kogemustest (Jr 15:15–21), kinnitas Haamer, et kannatused on väga head, sest need kasvatavad ja karastavad, viivad inimese eemale tühiste asjadega tegelemiselt Jumala lähedust otsima.
Kõnelejal oli ka oma elu põhjal tuua näiteid selle kohta, kuidas ta Jeremija kombel on Jumalat kannatuste pärast süüdistanud ning alles hiljem mõistnud, kuidas need talle kasuks tulid.
Eksivad need, kel on teatud ajalooraamatute põhjal eelarvamus, et vennaste koosolekud on tingimata emotsionaalsed ja pisaraterohked. Pigem keskenduti kuulutusõhtul kainele ja otsekohesele oma elu hindamisele pühakirja valgusel.
Ka õpetaja Haamer rõhutas, et «vaja on äratust, mitte vaimustust». Tuleb loobuda väärast enesekindlusest, nagu piisaks sellest, et ollakse kord oma elu Jumalale andnud. Pöördumine ja sisemine uuenemine peab toimuma pidevalt.
Kuulajate seas tundusid olevat aga eelkõige sagedased palvemajas käijad. Näiteks Endla palvela läheduses elav Krista Varbo Hageri kogudusest kinnitas, et eriti on tema südames osalemine teisipäevastes laulu- ja palvetundides.
«Jumal on mu südamesse pannud palve perekonna ja sugulaste eest, vaimse ärkamise pärast, et meie kristlik kogudus ärkaks,» kinnitab ta.
Kristlikust perekonnast pärit Varbo möönab, et uusi inimesi tuleb kogudusse vähe. Tema igatsuseks on, et palvelasse leiaks tee rohkem neid, kes seni Kristusest kuulnud pole.
Ka Hilje Kelement Keilast on enda sõnul vennastekoguduse seltskonnaga seotud maast madalast. Tema sõitis Tallinna eelkõige õpetaja Haamerit kuulama ning leidis, et kuulutusõhtu oli väga kodune, südamlik ja südantpuudutav.

Sool ja valgus
Vennastekogudus on mänginud olulist rolli mitte ainult Eesti ajaloos, vaid ka kirikuloos. Aeg-ajalt on vennaste isepäisus ja nende eripärane vagaduslaad põhjustanud kirikutegelastes umbusku.
Samas ei saa keegi salata, et elava ja tegusa usuga vennastekoguduse liikmed on olnud soolaks ja valguseks luteri kirikus, mis muidu härraskirikuna kippus rahvale võõraks jääma. Rasketel aegadel on kirik just neile saanud toetuda.
Aga kas see pole nüüdseks pelgalt ajalugu? Kuulutusõhtud tõid Endla tänava palvela pisikese saali küll üsna täis, kuid 30 inimest suure linna kohta pole ikkagi just palju. Keskealiste ja vanemate inimeste kõrval oli noori õige vähe.
Kas vennastekogudus on Eestis hääbumas? EEVK juhatuse liige Marek Roots nii ei arva. Tema sõnul on liikmeid, sealhulgas noori, viimasel ajal juurde tulnud ning vennastekoguduse väljaantav igapäevaste piiblisalmide raamat «Vaimulikud loosungid» leiab üha rohkem lugejaid.
Õpetaja Haamer aga kinnitas kuulajatele, et kõik on Jumala kätes. Kui vennaksed tõsises usus tema poole pöörduvad, saab Jumal neid ka edaspidi kasutada meie rahva heaks. «Olgu see meie ühine igatsus – olla Jumala pihus,» lõpetas Haamer oma esinemise.
Jääb tõepoolest üle loota, et meie kirikuelu olulisel määral rikastanud vennaste väike hulgake suudab seda teha ka edaspidi.
Rain Soosaar

Read more Kommentaarid välja lülitatud

NarvaNarva Aleksandri koguduse võlausaldajate üldkoosolek otsustas 24. märtsil panna enampakkumisele Narva Aleksandri suurkiriku hoone (fotol) alghinnaga 500 000 eurot.

Võlausaldajad loodavad kirikuhoone müüa kuu aja jooksul. Varasemad enampakkumised koguduse varade müümiseks on ebaõnnestunud. Võib minna ka nii, et enampakkumine lõpeb tulemuseta ning kiriku hinda tuleb langetada. Ostja peab arvestama täiendavate kulutustega hoone renoveerimiseks. Päästeameti ettekirjutuste tõttu on kiriku kasutamine praegu keelatud.
Kultuuriminister Indrek Saare sõnul on Narva Aleksandri kirik sümboli tähtsusega ning riigi huvides on selle jäämine avalikku kasutusse. Enne hoonesse sisu planeerimist peab selgeks saama kirikuhoone omandiküsimus. Minister Saar peab tekkinud olukorda kahetsusväärseks.
«Ida-Virumaa ja kogu Eesti huvides on, et muinsuskaitsealune Narva Aleksandri suurkirik jääks avalikku kasutusse. Kultuuriministeeriumi haldusala asutused on valmis koostööks hoone omanikega, et kirikus käiks aktiivne kultuuriline tegevus, nagu näiteks Peterburi Jaani kirikus, kuid kõigepealt peavad selgeks saama omandiküsimused. Ma ei pea kindlasti õigeks seda, et riik hakkaks tasuma valitsusvälise organisatsiooni tekitatud võlgasid,» kinnitas kultuuriminister.
Viru maakohus kuulutas Narva koguduse pankroti välja 2015. aasta aprillis, sest kogudus ei suutnud täita taastamistöödega seotud kohustusi ehitusfirma AS Eviko ja mitme teise võlausaldaja ees. Riik on suurkiriku hoone taastamisele kulutanud rohkem kui 2 miljonit eurot, sellest miljon eurot EASi piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmist.
Eesti Kirik

Kommentaar
Peapiiskop Urmas Viilma:
EELK tunneb Narva Aleksandri koguduse pankrotistumise pärast häbi ja ei õigusta kuidagi selleni viinud tegusid. Suvel tegin isiklikult pankrotihalduri ja siseministeeriumi esindaja juuresolekul võlausaldajatele ettepaneku ühise juriidilise keha loomiseks Narva kiriku haldamiseks ning seal kultuuri- ja jumalateenistusliku elu korraldamiseks eesmärgiga teenida pikaajaliselt tagasi võlausaldaja ees tekkinud võlgnevus. Võlausaldaja ei ole seni sellele pakkumisele vastanud.
Sarnase ideega tuli EELK koostöös Eesti Kontserdiga välja ka viimasel kohtumisel siseministeeriumi, kultuuriministeeriumi, Narva linna ja pankrotihalduriga, kuid kahjuks on ainsaks vastuseks olnud tänane teade kiriku müügiga alustamisest. Nõnda tunneb EELK ka jätkuvalt muret Narva Aleksandri suurkiriku tuleviku pärast.
Suure reede kontekstis peame kõik mõtlema meeleparandusele ning oma vastutusele tegude ja otsuste eest, mida oleme kunagi langetanud. EELK ja Narva kogudus on seda vastutust kandmas suure alandusega, nentides kurbusega, et nende otsuste hind on kogu koguduse vara müük. Meeleparanduslikku hoiakut võiks eeldada kõigilt, kes olukorra tekkimises osalised on olnud, sh suurimalt võlausaldajalt.
Kirik on antud olukorras kurvas jõuetuses, sest võlausaldaja poolt Narva Aleksandri suurkiriku müügihinnaks määratud summa on lähedane kiriku keskvalitsuse aastaeelarvele. Antud olukorras saame loota ja palvetada Jumalalt tarkust ja abi, et võlausaldaja leiab Narva Aleksandri suurkirikule ja ka muule pankrotihalduri kaudu tema käsutuses olevale varale ostja, kes hindab kirikut nii kultuuri- kui sakraalobjektina ning jätkab investeerimist kirikuhoonesse nende tegevuste jätkamiseks ka tulevikus.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kristjan Luhamets

Kui ülestõusnud Issand ilmus jüngritele, ütles Toomas: «Minu Issand ja minu Jumal!» (Jh 20:28). Väljendit «minu Jumal» on kasutanud ka Rutt (Rt 1:16), Taavet (1Aj 28:20), Taa­niel (Tn 6:23) jpt. Moosesele tutvustas Kõigeväeline ennast kui Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat (2Ms 3:16). Kelle Jumal ta siis on?
Tundub tobe küsimus. Väljendavad ju loetletud näited tõsiasja, et usk on inimese isiklik suhe Jumalaga. Püüdsin kord kiita üht inimest ja ütlesin, et ta on pärit usklike inimeste perest. «Jumalal ei ole lapselapsi,» sain järsu vastuse. Pidin nõustuma, sest ka Jeesus rõhutab usulise «otseühenduse» vajalikkust (Jh 15:5): «Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.»
Usk on tõesti väga isiklik asi, puudutab meie enesemõistmise alustalasid ega saa toetuda millelegi ega kellelegi muule kui vaid Jumalale enesele.
Siiamaani on kerge nõustuda. Raskemaks läheb, kui jälgime, milline on usu mõju ümbritsevatele inimestele. Näiteks jüngrite usk Jeesusesse tormisel merel sai õnnistuseks ka ülejäänud paatidele. Aabrahami palve puudutas otseselt Soodoma ja Gomorra linnade saatust. Kuigi uskmatuile meeldiks, kui usklike usk oleks ühiskonnast isoleeritud või vähemalt peidetud, annab meie isiklik usk siiski teise maigu kogu ühiskonnale nagu sool supile.
Jeesus ütleb: «Teie olete maa sool» (Mt 5:13) ja «… et nad oleksid üks …» (Jh 17:11,22). Niisiis oleme mõju tõttu, mida avaldame, seotud uskmatutega endi ümber, ja isikliku usuühenduse tõttu Jeesusega on seotud ka usklikud omavahel. See teeb usuküsimuse avalikuks asjaks.
«Tere! Ma pole sind ammu (juba aastaid) kirikus näinud,» ütlen oma koguduse liikmele. See on usu avalik külg, äärmiselt ebamugav, isegi ebaviisakana mõjuv külg. On siis minu hingeõndsus üldse minu koguduse vaimuliku asi!? Jumal kuuleb mu palveid ka kodus, teed käies või metsas marju korjates. Küllap sa palvetad metsas ja Jumal kuuleb sind ka seal. Nii on sul mugavam, sest mina ei saa seda kontrollida.
Siiski õndsaks teeb vaid see usk, mis meid teineteisega liidab ja teineteisest hoolima paneb. Õige usk elustab meis armastust ja sünnitab koguduses igatsust kokkusaamise järele. Kurat usub ka, et Jumal on olemas, usub rohkemgi kui meie – ega ta sellepärast veel õndsaks saa! Seda on keeruline öelda inimesele, kelle usk on nii isiklik, et kellessegi ei puutu. Pealegi olen mina ka patune ega või kellegi üle kohut mõista.
Moodsa inimese usuelu on kirjeldatud individualiseerunud religioonina. Nähtus pole iseenesest uus, kuid varem ei ole see saanud avalduda. Varem sidusid meid institutsionaalse religiooniga kohustus ja harjumus. Oli aeg, mil kõik ühiskonna liikmed olid kohustuslikus korras ka kiriku liikmed.
Eestis kadus niisugune kohustus teoreetiliselt veebruarirevolutsiooniga 1917 ja praktiliselt perekonnaseadusega 1926. Kauem jäi kestma harjumus. See kadus pika aja jooksul, üheks murdepunktiks kujunesid 1960. aastad. Protsess jätkub, religioon individualiseerub.
Institutsionaalne religioon tähendab kuulumist kogudusse, st usukaaslastele, enda ära andmist Jumalale. Individuaalne religioon käitub vastupidi: Jumal kuulub mulle, mina valin Jumala ja vahetan ta välja, kui ei sobi mulle. Sobimatuse põhjuseks võivad olla minu iseloom, meelelaad, kultuur, minu ootused Jumalale või mõne uskliku inimese eemaletõukav käitumine. Religiooni individualiseerumine on seega ilus nimi ülima isekuse kohta.
Kaudselt on individualismile teed valmistanud humanism. Näiteks humanistlikus kristluses on tähtsaimaks väärtuseks inimene ja mitte Jumal. Majanduses andis individualism hoogu rahal põhineva turumajandusliku elukorralduse ja linnaühiskonna tekkele.
Poliitikas väldib individualism ühiskonna või selle institutsioonide sekkumist üksikisiku ellu. Tulemuseks on näiteks liberalism, anarhism jms. Individualistid vastustavad kõiki filosoofiaid, mis lähtuvad eeldusest, et üksikisik peab ohverdama oma isiklikud huvid kõrgemate sotsiaalsete huvide ees. Aga just seda tegi Jeesus, kui ta meie eest ristile läks.
Individualiseerunud ühiskonnas ei saa kuidagi moes olla kellelegi kuulumine, enese ohverdamine või oma elu ära andmine Jumalale. Sest juba individualismi mõiste tähistab üksikisiku ja tema vabaduste esmatähtsust. Kuidas on see kohaldatav religioonile, on hea küsimus.
Esmalt tuleks muuta Jumal ja tema pühakiri inimkultuuri osaks, ajalooliseks nähtuseks. Seejärel saab otsustada Jumala sobivuse üle tänapäeva. Ühtlasi saab usust «siinpoolsete» eesmärkide, kõrge moraali ja hea läbisaamise vahend. Ning siis on sõnadel «minu Issand ja minu Jumal» juba hoopis teine tähendus …

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Lääne kristlik maailm tähistab sel aastal ülestõusmispühi päris kevade hakul. Esimesed kevadõied on end juba sirutanud lumekoorikust läbi varakevadise päikese poole – pimedusest valguse kätte!
Naised, kes läksid Jeesuse hauale kindla kavatsusega valmistada tema surnukeha ette lõplikuks matmiseks, pidid üllatusega tõdema, et pimedast hauast ei leidnud nad Jee­sust, vaid kaks erevalgeis rõivais meest. «Teda ei ole siin, ta on üles äratatud» (Lk 24:6), oli meeste sõnum hirmunud naistele. Mehed tuletasid meelde Jeesuse ammu kõneldud lubadust, et Inimese Poeg peab surmatama, kuid ta tõuseb kolmandal päeval üles. Alles siis meenus naistele, mida Jeesus oli Galileas neile rääkinud.
Küllap ei mõista meie, kuidas keegi võiks nii olulise tähendusega sõnumi, nagu seda oli Jeesuse ettekuulutus oma surmast ja ülestõusmisest, unustada. Luuka evangeeliumist selgub, et unustamisest on lühike samm uskmatuseni. Kui hauakambri juurest lahkunud naised rääkisid apostlitele oma kohtumisest inglitega ja nende edastatud sõnumist, paistsid naiste sõnad jüngrite silmis «otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi» (Lk 24:11).
Jeesuse jüngrid olid oma mõttemaailma aheldanud kaduviku külge ning kaotanud usu igavesse. Nad olid valmis leppima suletud hauakoopa lõplikkusega. Alles naiste üllatav sõnum ja seda kinnitav rutakas käik tühja hauakoopasse raputas Peetruse tardumusest.
Et uskuda ülestõusmist, peame lõpetama Jumalale ja tema armastusele piiride seadmise ning lubama Ülestõusnul nihutada meie vaimuliku silmapiiri kaugemale aja ja kaduviku rajast. Jeesuse järgimine, oma elu seadmine tema sõnade ja õpetuse kohaselt ning isiklik usk Jeesusesse kui Issandasse tähendab astumist hauakoopa lõplikust lootusetusest lootusrikka elustava ülestõusmisvalguse kätte. See on loomulik elukeskkond igaveseks ajaks kõigile Kristuse verega lunastatutele ja surmast ellu astunutele.
Soovin kõigile rõõmsat Issanda Kristuse ülestõusmise püha!

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Internet

27. märtsil tähistati Eesti vabaõhumuuseumis lihavõtteid. Värviti suures pajas mune, peeti munakoksimisvõistlust, käidi linnuvaatlusretkel. Koolimajas sai meisterdada lihavõttelaua kaunistusi. Lihavõttepühade ajal on Lõuna-Eestis mindud kiigele ja Sepa talus punutigi kiigele viimiseks kirevaid paelu. Härjapea talu perenaised katsid pühadelauda piima- ja munatoitudega. Päeva lõpetas pühadejumalateenistus Sutlepa kabelis, mis oli inimestest tulvil. Jumalateenistusel teenis emeriitõpetaja Toomas Paul, kes on juba palju aastaid Sutlepas pühadeteenistusi pidanud.
Rauno Volmer

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Deutsche Welle avaldas suurel reedel arvamusartikli, kus kurdeti, et Saksamaa kristlik kultuuritaust on hakanud murenema. Kirjutajat häiris eriti, et vaikse laupäeva õhtul, just katoliku kiriku tähtsaima pühadeteenistuse ajal, toimus sel aastal jalgpalli maavõistlus Inglismaaga. Kui nii edasi, siis varsti lubatakse suurel reedel koguni poed lahti teha.
Praegusel kiirete muutuste ajal ei peaks muidugi imeks panema, et traditsioonilised kombed ja tõekspidamised kaduma kipuvad. Koduse kasvatuse asemel avaldavad noortele sageli määravamat mõju meedia, internet, kool ja suhtlemine eakaaslastega. Nii juhtubki, et noored ei võta omaks arusaamu, mida nende vanemad peavad iseenesestmõistetavaks.
Tekivad põlvkondadevahelised erinevused elulaadis, identiteedis, poliitilistes ja moraalialastes vaadetes … Kuigi need võivad tekitada tuska ja isegi pingeid lähedaste inimeste vahel, pole vist teist teed, kui püüda olla salliv ja muutustega leppida. Siin on palju mõtteainet ka meie luteri kirikule.
Esiteks tuleb endale aru anda, et minevikupärand ei mängi ka praeguse EELK kirikuelus kuigi olulist rolli. Luterlik identiteet oli Eestis ju nii nõrk, et ateistlikel võimudel oli lihtne noori kirikust võõrutada. Alates 1980. aastatest on aga EELKga liitunud üsna palju inimesi, kel pole luterlikke juuri. Nii on nad olnud vastuvõtlikud usulistele mõjutustele väljastpoolt EELKd, sh teistest konfessioonidest. Ilmselt osalt just seetõttu on meil hiljuti toimunud nii suuri muutusi kiriklikes kommetes ja kohati ka õpetuslike seisukohtade ümberhindamist.
Küllap on meie praeguses kirikuelus paljugi sellist, mis kolmekümne aasta eest oleks tundunud täiesti mõeldamatu või skandaalne. Teisalt ei peaks traditsioonidest kinnihoidmine kiriku jaoks sugugi esmatähtis olema. Peaasi, et inimesed tulevad ja jäävad usu juurde Kristusesse.
Teiseks ohustab traditsioonide nõrkus aga EELK positsiooni ühiskonnas. Kuna järjest vähem luterlasi kirikusse pelgalt identiteedi ja kombe pärast kuulub, on formaalselt suurima järgijate arvuga konfessiooniks Eestis nüüd juba selgelt õigeusk.
Siiani võib EELK tugineda veel oma rollile Eesti aja- ja kultuuriloos. Ilmselt seetõttu kajastab ka ilmalik meedia aeg-ajalt tema seisukohti ühiskondlikes küsimustes. Arvestades noorsoo vähest huvi nii traditsioonilise religiooni kui minevikupärandi vastu, pole aga üldsegi välistatud, et varsti ei pöörata kiriku sõnumile enam niigi palju tähelepanu.
Aga ehk ei peakski liigselt selle pärast südant valutama, et tänapäeval ei tunne paljud enam huvi Euroopa kristlike juurte vastu. Asjatu on ka proovida kiriku ühiskondlikku tähtsust poliitiliste vahenditega kindlustada. Palju olulisem on panustada evangeeliumi kuulutamisele ning koguduste usuelu ja diakooniatöö elavdamisele. Sest mitte toetumine traditsioonidele, vaid ühiskonnas soolaks ja valguseks olemine muudab kiriku tugevaks. Ning aitab võita talle ka Eesti rahva tähelepanu ja lugupidamist.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Vaikse laupäeva hommikul naasis mu paljunäinud ema töölt erakorralise meditsiini osakonnast ja lausus nördinult: «Hullumeelsus! Jäi mulje, et püüti võimalikult paljusid risti lüüa!» Meenus, et kui teenisin Rõuge kogudust ja suurel reedel Ruusmäe abikirikusse sõites turismitaludest möödusin, tõsteti seal nii mõnelgi korral alkohoolsete jookide kaste maha, ümber seltskond ülemeelikuid riigipüha tähistajaid.
Protestantlikus kultuuriruumis on suur reede ikka vaba olnud, aga eespool kirjeldatu tekitab küsimusi. Äkki ei ole sobilik lävepakku nii madalale lasta? Küllap ei jääks ühelgi kristlasel püha tähistamata ka ilma punase päevata kalendris. Teisalt tundub mõnikord, et tegemist on juba tuhmuva, siis jälle et varjusurmast ärkava märgiga kristlikust kultuuriruumist.
Vaikse laupäeva õhtu oli Pärnus udune nagu tihti kevaditi. Nii udune, et ei tea, mida oodata. Küllap sarnane jüngrite tunnetega, kelle õpetaja oli hauda asetatud. Mina ei osanud kuidagi oodata, et mu ristimata lähisugulane vaatab minuga kella poole kolmeni Yle TVst Soome õigeusklike ülestõusmisöö jumalateenistust. Vägisi vajusid silmad kinni, aga tema ei loobunud. Jah, meil on vist ikkagi vaja kristlikke punaseid pühasid!
Ülestõusmishommik algas kevadise värske valgusega, mis hõiskas koos rändlindude parvedega ning kõikide inglite ja usklike südametega: Kristus on surnuist üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud! Halleluuja!
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Veel ei ole me, ja kas tohikski, üle saanud õõvastavatest sündmustest, mis möödunud teisipäeval, 22. märtsil Euroopa Liidu keskmes Brüsselis avalikkust jahmatasid. Brüsseli Zaventemi lennujaamas toimus hommikul kaks plahvatust, tund hiljem plahvatas lõhkekeha Brüsseli metroos.
Eeloleval laupäeval, 2. aprillil sõidab Brüsselisse Tallinna praost Jaan Tammsalu, kelle teenida on EELK kuulutuspunkt Brüsselis. Tegemist on korralise, aegsasti vaimuliku ajakavasse sätitud sõiduga, mida kohalik eesti kogukond on oodanud pool aastat. Eesseisev sõit eristub vaid selle poolest, et praostiga sõidab sel korral kaasa muusik Robert Jürjendal. Plaanis on laupäeva õhtul kell 18 Rootsi koguduse majas Avenue de Gaulois 35 kontsertmõtisklus «Rännak rõõmu allikale», kus Jürjendal musitseerib oma kitarridel ning Tammsalu loeb mõtisklusi.
Äsjane terrorirünnak tõstab visiidi uude valgusse. «Kirjutasin Brüsselisse ja uurisin, kas kohalikud eestlased peavad kontserdi ja teenistuse tegemist praeguses aja õigeks,» räägib Jaan Tammsalu. Kui kahtlus oligi, siis vastus Brüsselist kummutas selle lõplikult. Tulge kindlasti, kinnitati julgelt. Eriti nüüd on oodatud vaimulik sõna, mis kinnitab ja tõrjub hirmu.
Tammsalu sõnul ei ole õige kaasa minna pommipanijate provokatsioonidega: «Nad soovivad, et me kardaksime, aga ristiinimestena, kel on ülestõusmisusk, peaksime sellest üle olema.» «Me ei pea kartma surma, vaid seda, et elu elamata jätame,» rõhutab Tammsalu, lisades, et viimane aeg on Euroopal asuda väärtustama meie kristlikke juuri, mille juurde kuulub lakkamatu lootus.
«Loomulikult on sel korral Brüsselisse minna teistmoodi,» tunnistab õp Tammsalu, lisades, et ei oska oma tundeid ette ennustada. «Uudistes nähtud kaadrid seostusid isiklike mälestustega – lennujaamas lendu oodates, metroojaama sisenedes, automaadist pileteid ostes jne. Kaadrid väga tuttavatest kohtadest. Loomulikult teeb see emotsionaalseks ja küllap mõjutab ka plaanitavat visiiti,» mõtiskleb vaimulik. Jaan Tammsalu ütleb, et pühapäeval Brüsselis toimuva jumalateenistuse jutluse on ta varem valmis kirjutanud, sest ei ole peastkõneleja tüüpi, aga ei välista, et lõimib olemasolevasse teksti mõne spontaanse mõtte. Enne jumalateenistust toimetab ta ristimistalituse ning teenistuse käigus konfirmeerib kaks leerilast.
Liina Raudvassar       

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tehtud on kiiduväärt tööd. Lahkuv juhatus ja assessor (vasakult): Tuuliki Jürjo, Sigrid Põld, Pille Metsson, Marko Tiitus, Maarian Lend, Aivi Otsnik ja Kadri Ploompuu. Tiiu Pikkur

EELK Kirikumuusika Liidu (KML) liikmed pidasid 21. märtsil konsistooriumis üldkoosolekut, kus valiti uus juhatus ja revisjonikomisjon.

Avapalvuse pidas ja ülevaate kirikuvalitsuse tegevusest kirikumuusika vallas tegi assessor Marko Tiitus. Läbivaatamisel ja mõningal uuendamisel on EELK ja KMLi vahel sõlmitud leping.
Teiseks on otsustatud hakata koostama uut lauluraamatut. Põhjus: praegune «Kiriku laulu- ja palveraamat» on kasutusel olnud juba 25 aastat, on tekkinud vajadus laiendada kaasaegset lauluvara ja viia lauluraamat vastavusse kehtiva liturgiaga. See on pikk protsess, mis saab teoks 7–10 aasta jooksul. Lauluraamatu valmimine kätkeb nelja etappi: lähteülesande kooskõlastamine, kontseptsiooni väljatöötamine, lauluraamatu tegelik koostamine ja trükkimine ning kasutuselevõtt.
Et EELK Kirikupäeva ja Laulupeo Sihtasutuse nõukogu eelmise koosseisu aeg lõppes, siis nimetas kirikuvalitsus sihtasutuse uue nõukogu liikmeteks Jüri Ehasalu, Heli Jürgensoni, Ülle Keele, Laine Randjärve, Marko Tiituse, Andres Uibo ja Aleg Kirsi.
Kirikumuusika liidu aasta kirikumuusikud on Kadrina kiriku organist Külli Erikson ja Hageri kiriku koorijuht Sigrid Põld.
KMLi juhatuse esimees Tuuliki Jürjo rõhutas, et lõppenud teema-aasta «Kaheksa sajandit Maarjamaad» oli väga viljakas. Kolme kuu jooksul peeti 28 kontserti. Anti välja noote, Rakveres toimus konverents. Majanduse poole pealt saab aastat hinnata küllaltki heaks, liikmemaksude laekumine oli plaanitust suurem, mis on positiivne. «Oleme olnud finantstoimimisega jätkusuutlikud,» märkis Jürjo.
Käesoleva aasta plaanidest rääkides ütles esimees, et juhatus on otsustanud lõpetada lastekoori Väike Küünal tegevuse, sest lapsi on laululaagrisse raske kokku saada. Kuid lastetöö ei kao, muutub lihtsalt selle vorm. Heaks näiteks on siin 23. aprillil Tartu Pauluse kirikus peetav 300 osavõtjaga laste vaimulik laulupäev. Kristlikud koolid, kes tegelevad usinalt koorilauluga, on kasvatanud laulupäeval osalejate ridu hoogsalt.
Segakoor KOSK peab viis õppepäeva ja teeb kontserdireisi Saksamaale. Jätkub kontserdisari «Mu süda, ärka üles». Plaanis on koostada kirikumuusikute leksikon.
Valiti uus juhatus: Tuuliki Jürjo, Maarian Lend, Pille Metsson, Aivi Otsnik, Kersti Petermann, Kadri Ploompuu ja Sigrid Põld. Revisjonikomisjoni valiti Kahro Kivilo, Margus Liiv ja Jaanus Torrim. Juhatus pidas kohe ka koosoleku, kus esimeheks valiti Tuuliki Jürjo ja aseesimeheks Sigrid Põld.
Tiiu Pikkur

Read more Kommentaarid välja lülitatud