Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531

Warning: Invalid argument supplied for foreach() in /home/robotmee/lisadomeenid/24x7.ee/wp-content/plugins/feedwordpress/magpiefromsimplepie.class.php on line 531
24x7

Urvaste Püha Urbanuse kiriku aeda on oodatud kauplema ainult kohaliku ja loodussõbraliku kraamiga. 3 x Liina Raudvassar

Tänast urbanipäeva tähistati Võrumaal juba laupäeval, 21. mail Urvaste Püha Urbani kiriku aias kohalikku kogukonda ühendava laadaga, mis algas Eesti lipu heiskamise ja jumalasõnaga.

Kui Eesti Kirik pool kaheksa hommikul Urvaste kirikuaeda jõudis, oli laat juba hoos. Pastoraadist kirikuhooneni laiuval pargialal sõõrjalt kohad sisse võtnud müügilaudade ümber kulges elav kauplemine. Autosid vuras aga aina juurde ning nende parkimist korraldasid helkurvestides vabatahtlikud.
Oma automobiilile kirikumüüri lähistel kohta otsides jäi silma lasipuu külge seotud hobune, justkui tervitus möödunud aegadest. Täna on kabjaline aga laadaliste käsutuses – koguduseliige Aivar Kroonmäe teeb soovijatele vedruvankril lustisõitu mööda kirikuküla koduloolisi paiku.

Kogunedes templimäele
Linnulauluga võidu musitseeriva külakapelli helid vakatavad, kui valjuhääldist juhatatakse sisse «Mu isamaa …» ja inimesed austavad püstitõusmisega Eesti hümni. Samal ajal asub koguduse kellamees Robert Potter lipumasti juurde, et heisata sinimustvalge.
Mikrofoni ette astuv Urvaste õpetaja, Võru praostkonna praost Üllar Salumets tuletab meelde kokkutuleku põhjust ja tänab taevaisa suvepäeva eest. Algatuseks loeb ta kirjakoha Matteuse evangeeliumist (Mt 17:24–27), kus juttu maksumaksmise poleemikast ja hõbeseeklist kala suus. Paralleel tänasega on ilmne ning küsimus, kuidas suhtuda pühakoja lähistel kauplemisse, saab jõudsalt selgemaks.
Õpetaja Salumets teeb lühiekskursi ajalukku. Saame kuulda, et arvatavasti on Urvaste saanud oma kaitsepühaku märterpaavst Urbanus I järgi (valitsemisaeg 222–230), kelle matusepäeva 25. mail tuntakse rahva- ja kirikukalendris urbanipäevana. Eestis on lisaks Urvastele Urbanusele pühendatud veel Lääne- ja Pärnumaa piiril paiknev Varbla kirik.
«Küllap see paik on olnud rahvale armas kooskäimise koht, kuhu on tuldud nagu templimäele – palvetama, kõnelema ja kauplema erinevate talentidega,» mõtiskles vaimulik, selgitades, et Urvaste kiriku kirjalik ajalugu algab 1413. aastast, mil Poola allikates on kirjas paavsti saadiku visiit kogudusse Antsenis ehk siis Urvastes.

Saab sööki ja jooki
Laat nagu laat ikka, võiks Urvaste kirikumurul toimunust kõige kokkuvõtlikuma raporti teha. «Meie eesmärk on esitleda kohalikku ja kodukootut,» rõhutab kirikulehele laada korraldaja Airi Hallik-Konnula Urvaste külade seltsist. Ta selgitab, et kümne aastaga on ettevõtmise formaat paigas ja kellelgi ei tule enam pähe Poolast toodud kraami letile panna. Selle asemel võib osta talutooteid, istikuid ja kohalikku käsitööd.
Viinamarjapuude kaitsepühakuna tuntud Urbanuse auks toimub degusteerimine parima koduveini väljaselgitamiseks ja oma viinamäe rajajatele pakutakse viinamarjaistikuid. Igal aastal on laadakavas ka midagi uut. Sel aastal õpetas Metsatöllust tuntud Lauri Õunapuu pajupilli valmistamist ning veoauto kastist kohandatud laval astus üles ansambel Curly Strings.
Lahkudes saan tuttavaks lumivalge, laadalt endale uue peremehe saanud kutsikaga, kellest kasvab tubli koduvalvur kihelkonna äärealal Kaikal.
Liina Raudvassar

Pildigalerii:

Airi Hallik-Konnula räägib, et kümne aastaga on urbanipäeva laadast kujunenud kogukonnas hinnatud traditsioon.

Üllar Salumäe hinnangul seob urbanipäev koguduse kogukonnaga.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Koduteele asuvad pärast mitmetunnist koosolekut (vasakult) praost Üllar Salumets Urvastest, Tuuli Võsa Pindist, misjonikeskuse peasekretär Kristiina Seppel, Ave Kägo Põlvast, õpetaja Urmas Nagel Räpinast, misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru ja Soome misjonär Kirsi Vimpari Tartust. Oma toimetuste juurde oli jõudnud juba asuda Kanepi õpetaja Margit Lail.Rita Puidet

Läinud teisipäeval sai Kanepis kokku toimkond, kes korraldab augustis Võru praostkonnas toimuvaid EELK misjonipäevi motoga «Kae’ üles».

Juba sügisel alanud arutelu on jõudnud faasi, kus lihvitakse detaile ja püütakse leida võimalikke komistuskive, et 14. augustil algavad ja nädala jagu kestvad misjonipäevad võiksid sujuda tõrgeteta ning pakkuda vaimulikku kosutust ja Jumala puudutust.
Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru tõdeb, et taganeda enam ei saa ja anda tuleb endast parim. Misjonär Kirsi Vimpari, kes sel aastal vastutab Nelja Tuule ristirännaku eest, rõõmustab, et kohalikud kogudused on hingega asja juures ja valmis vabatahtlikena kaasa aitama.
Ühele suurele praostkonnale tundubki pigem keeruline olevat otsustada, mida tegemata jätta. Ideid jagub ja kogu nädal on tihedalt sisustatud nii paikade kui ka tegevuste poolest. Loomulikult toimuvad praostkonna kirikutes jumalateenistused, aga jumalasõna kuulutatakse ka kalmistutel, hooldekodudes ja külakeskustes.
Aga mis on misjonipäevad? «Oleme harjunud mõtlema misjonile kui meist kaugetele paganrahvastele mõeldud kuulutustööle. Paarkümmend aastat tagasi arutleti, kas EELK on rahvakirik või misjonikirik. Kirikus on mõlemat midagi meie rahvale omast, kuid alati ka tunnistavat ja kuulutavat kirikut. Mulle tundub, et asjad, mis meie elus on nii enesestmõistetavad ja kättesaadavad, nagu selleks on kirikud ja kogudused, vajavad nüüd suuremat tähelepanu. Misjonipäevade eesmärk Võru praostkonnas peaks olema selle töö esiletoomine, mida kogudustes tehakse, sellest kõnelemine ja selle tutvustamine kogukonnas,» ütleb Võru praost Üllar Salumets.
Misjonipäevade raamesse mahub mitu üritust, nagu Nelja Tuule ristirännak, noor­tele mõeldud Life’i laager, praostkonna laulupäev ja misjonikonverents. Lisaks toimub Võrus 19. augustil linna oikumeeniline päev.
Toimkonnal tuleb lahendada hulgaliselt korralduslikke küsimusi: millal on teelistele avatud kirikute uksed; kuhu majutatakse vabatahtlikud; kus ja kunas saavad lauljad süüa või kes toitlustusega tegelevad. Ave Kägo Põlvast aga käis välja mõtte, et lastele võiks esinema tulla nukuteater Talleke. Mõte oli teretulnud, aga koha ja aja leidmine enam nii lihtsalt ei läinud.
Nii mahuka ettevõtmise korralduslik pool on paras pusle ja paljude inimeste vastutus suur. Kuudepikkusel ettevalmistusel on veel üks oluline detail, võib-olla suisa peamine – nähtavaks saamine. Et inimesed teadvustaks endale: augusti kolmandal nädalal tuleb võtta aega, et olla Jumala nimel koos ja kuulutada oma maailmavaadet, enda elu kristlasena.
Rita Puidet

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Merille Hommik

Koguduse kantseleis heliseb lauatelefon. Võtan toru ja naisterahva hääl küsib, kas ta saaks oma mehe urni Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumisse tuua. Ta ise seal käinud ei ole, aga on kuulnud, et pidi ilus olema. On küll. Ja vabu kohti on ka. Aga on ka tingimus, et kiriku alla kolumbaariumisse saab matta ainult ristitud inimese põrmu. Kas mees oli kristlikult ristitud?
«Oi-oi, kui kahju!» kostis telefonist kurblik hääl ja mu mõtted rändasid kõigile neile, kellele olen juba pidanud ära ütlema. Ka minul on kahju. Ristimine on ju Jeesuse enese antud käsk, aga elu läheb ruttu mööda ja kas tõesti on kõik muu tähtsam kui see, mida Jeesus ütles …
Õnneks sellega telefonikõne veel ei lõppenud. Jutu käigus selgus, et mees elab veel. Ta lihtsalt on haiglas. Mu meeleolu muutus silmapilk ja teatasin naisele, et siis on ju veel võimalik ristida. «Ah! Kas tõesti!? Küll on tore!» kõlas vastuseks.
Oli reede. Laupäev oli mul terve päev talitustega hõivatud, pühapäev niisamuti. Naine arvas, et järgmisesse nädalasse ei julge lükata, sest iga päev võib olla viimane. Mis seal ikka – kohe just ei saa, aga lõunapausi võib küll vahele jätta. Lähme!
Haiglas vaatas mulle otsa suur ja tugev mees. Köievedu oli olnud tema leivanumber. Naise sõnul oli mees olnud veel palju suurem ja tugevam kui see, mis praeguseks pärast võitlust vähiga veel alles oli jäänud. Käepigistus oli veel tugev, aga kõnelemiseks nappis jõudu. Tähelepanelikult vaatas mees ringi, liigutused olid veidi koordineerimatud.
Küsisin, kas ta tahab, et teda ristitaks Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Keel ei liikunud küllalt, et vastata, aga ta naeratas. Vaatas suurte silmadega otsa ja naeratas. Sealsamas haiglavoodis on ta pühas ristimises Jeesuse Kristuse külge liidetud. Sealtsamast kutsus Issand ta üheksa päeva hiljem – nelipüha päeval – siit ajast igavikku.
Ristimine on Jumala tegu. Igavene elu ei ole kätega tehtud ega inimese anda, vaid Jeesus Kristus on ise ristipuul meid igaviku jaoks ostnud. Ja siiski kasutab Jumal oma suurte tegude juures ka lihtsaid inimesi, mitmesuguseid olukordi, haiglavoodit ja paljast vett. Kõigeväeline Looja on usaldanud meie kätte sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise. Meie kohus on alandlikult täita ülesandeid, mida Issand on andnud.
Ja sünnib ime, et tema tegutseb. Mitte meie ei ole uuestisünni ime tegijad, vaid Jumal ise kingib elu. Niisamuti nagu meie ei ole need, kes lapse «teevad». Seesama Jumal, kes Aadama tegi mullast, võiks mullast teha ka kõiki teisi. Aga ei – oma imeliste tegude juures kasutab ta jätkuvalt inimest, isegi pattu langenud inimest. Ja kuigi lapse sünni juures on inimese roll võrreldes Jumala omaga tühine, on ometi nõnda seatud, et kokku peavad saama mees ja naine. Nii on ka inimesele antud ülesanne tingimata vajalik.
Naine, kes mulle tol hommikul helistas, hingas kergendatult, nüüd saab ta oma mehe soovitud moel matta. Ka mina hingasin kergendatult: Jeesuse antud korraldus sai täidetud. See paneb mõtlema põhjustele ja ettekäänetele, mida Jumalat otsides välja mõeldakse.
Näiteks mina kasvasin kristlikus kodus ja läksin teismelisena leeri. Ma poleks osanud ette kujutadagi, et minemata oleksin jätnud. Kas ma saan siis õndsaks lihtsalt oma kujutlusvõime piiratuse tõttu? Vaevalt küll. Või kas Jumala teod on kuidagi kehvemad siis, kui inimene on usus nõder? Kindlasti mitte. Ka lapse saamisel võivad inimlikud motiivid olla väga kaheldava väärtusega – sünnib ikka ehtne laps.
Niisamuti tuleme ristimisele patuste inimestena, kuidas keegi: kes kena laulatuse, kes koha pärast kolumbaariumis – Jumala teod on ikka tõelised ja ehtsad! Seetõttu iga katse panna ristimise väärtus sõltuma inimese tegudest või inimlikust tarkusest, tunnetusest või arusaamise võimest tähendab astumist Jumalale lootmise raudkindlalt aluselt inimlike kahtluste kõikuvale pinnale.
Muidugi, kui me teaks, mida tähendab igavene õndsus, kui me seda natukenegi juba ette näha saaks, siis tahaksime kõik just selle pärast kirikusse tulla. Aga täna me veel ei näe. Elame usus. Seetõttu on suur ime, et me ikka tuleme koguduse keskele, et me ikka otsime Jumalat ja et Jumal ise meie keskel ja meie kaudu tegutseb.
Ma usun, et õndsus on igal juhul ime ja teenimatu arm. Juba see, et Jeesus tuli ja ristimise käsu andis, on puhas ime. Meie ülesanne on teha nii, nagu Jeesus ütles, ja võtta vastu Jumala annid. Just nagu mees haiglavoodis. Ei teinud ta ise kuigi palju – võttis vaid vastu. Andku Jumal meilegi alandlikku meelt tema tahe ja tema imelised teod oma ellu vastu võtta!

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Sellel aastal saime erakordse nelipühaelamuse. Midagi niisugust ei ole ma kunagi kogenud. Olen olnud küll jõuluööl Petlemmas ja ülestõusmispühal Jeruusalemmas, aga pühitseda nelipüha Ameerikas koos suure osa maailma rahvaste esindajatega, kus valged inimesed on vaid üks ja sugugi mitte kõige suurem hulk. Kus Euroopa, mida meie oleme harjunud pidama kristluse põhiliseks kantsiks, ei moodustagi otsustavat enamust.
Eks me oleme ju lugenud esimesest nelipühast, et apostel Peetrus jutlustas ja kõik kuulsid oma keelemurret ning said kõnest aru. Nelipühade mõtte realiseerimiseks ongi piibliseltsid loodud, et Jumala sõna oleks arusaadav kõikides keeltes.
12.–18. mail olime koos Ameerika Piibliseltsi kutsel Philadel­phias (USA), kus maailmaorganisatsioon Ühinenud Piibliseltsid pidas oma seitsmenda assamblee. Philadelphia on omamoodi Ameerika Ühendriikide emalinn, kus on alal hoitud ajalooline vabaduse kell ja nüüdseks on sinna üle viidud ka Ameerika Piibliseltsi peakorter. «2016 maailmaassamblee toimub väga erilisel ajal,» ütles Ameerika Piibliseltsi president Roy Peterson. «2016. aasta mais tähistab Ameerika Piibliselts oma 200. aastapäeva ja Ühinenud Piibliseltside maailmaorganisatsioon oma 70. aastapäeva.» Kuus rahvuslikku piibliseltsi asutasid sõjajärgses Euroopas ühenduse Ühinenud Piibliseltsid ja nüüd on selle tegevusega haaratud 147 rahvuslikku piibliseltsi, mis tegutsevad enam kui kahesajal maal. Ühinenud Piibliseltsid on kaks aastat vanem organisatsioon kui Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja ühendab täna piibli ümber rohkem maid kui Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Ühinenud Piibliseltsid (United Bible Societies, UBS) on arvukaim erinevaid kirikuid ja konfessioone piibli kaudu ühendav osadus.
Sellel assambleel olid kohal peaaegu kõigi rahvuslike piibliseltside esindajad. Olla ühes ruumis poole tuhande delegaadiga ja osaleda juba viiendal assambleel oli suur rõõm ja au. Jumalateenistustel kasutati küll põhiliselt inglise, prantsuse ja hispaania keelt. Tegelikult oli neid, kes said assambleel rääkida oma emakeeles, vaevalt 30%. Nelipühade ime tegi siiski rõõmusõnumi arusaadavaks kõikidele. Piibel on rahvaid ühendav raamat.
Assambleel märgiti ära need rahvuslikud piibliseltsid, kes kahe assamblee vahel tähistasid oma 200. aastapäeva. Need olid Saksa, Soome, Hollandi, India, Sri Lanka, Eesti, Taani, Rootsi, Islandi, Vene, Läti ja Norra piibliselts. Ühinenud Piibliseltside maailmaassamblee toimus loosungi «Jumala sõna – elav lootus kõigile» all. Ühinenud Piibliseltside peasekretär Michael Perreau väljendas oma lõppsõnas suurt rõõmu, et inimesed erineva kultuuri, keele ja traditsioonidega on valmis tulema kokku, et edasi minna selleks, et Jumala sõna võiks jõuda veel paljude rahvasteni.
Assamblee avaõhtul loeti ette paavst Franciscuse ja Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartholomeuse tervitused. Maailmaassambleel võeti vastu strateegiline dokument, mis on järgnevaks kuueks aastaks juhiseks piibliseltside tegevuses. Philadelphia Tõotus asetab jätkuvalt piibli tõlkimise piibliseltside keskseks ülesandeks.
Eestlasi oli assambleel vähemalt kolm: delegaatidena mina Eesti Piibliseltsi esimehena, peasekretär Jaan Bärenson ning UBSi turundus- ja brändijuht, Keila baptistikoguduse pastor Gunnar Mägi. Eks ole suur asi, et UBSi ja assamblee meeskonnas on eestlane. Pressiteates ütles ta: «Selle aasta teema on «Jumala sõna – elav lootus kõigile». Piibli võti selleks nädalaks on 1Pt 1:3 «Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist».» Piibliseltsid on ainuüksi möödunud aastal levitanud üle 400 miljoni piibli, Uue Testamendi, evangeeliumi ja muu piibliosa. Pühakirja tervikuna saab praegu lugeda 563 keeles, Uut Testamenti 1334 keeles ja Piibli osi veel 1038 keeles (kokku 2935). Kogu Piiblit saab lugeda ligi 5,1 miljardit, Uut Testamenti 658 miljonit inimest, käsil on enam kui 400 piiblitõlkeprojekti. Töö tõlkimisega jätkub, sest ligi 500 miljonil inimesel, kes räägivad 3952 keelt, pole veel tõlgitud ühtegi pühakirja osa.
Minu soov on, et Eesti Piibliselts võiks õnnistusrikkalt teha tööd maailma piibliseltside peres ning olla abiks Piibli tõlkimisel ja levitamisel nii meie rahva kui hõimurahvaste keskel.

salumae märts2016

 

 

 

 

Tiit Salumäe,
piiskop

Read more Kommentaarid välja lülitatud

«Kui kirik toimib, on see kõige vapustavamalt, hämmastavamalt, erakordsemalt kaunis kogukond maa peal. Ta tervendab, ta kujundab ümber, ta armastab ja ta muudab ühiskonda.» See Canterbury peapiiskopi Justin Welby öeldu võtab hästi kokku selle, mis mindki pärast leeris käimist koguduse juurde jääma veenis. Vahel jääb kirik sellest ideaalist kahjuks õige kaugele. Seda enam väärivad esiletõstmist kristlased, kes oma usust ka tegudega tunnistust on andnud.
Hiljuti juhtusin näiteks lugema Ameerika kveekeri John Woolmani (1720–1772) elulugu. See mees võttis tõepoolest tõsiselt mõtet, et iga inimest tuleb armastada nagu iseennast. Ta astus jutlustes välja vaeste kaitseks ning oli esimesi kristlasi, kes avalikult kritiseeris orjapidamist. Aga enim tähelepanu pälvis Woolman oma eluviisiga.
Talle läks hinge see, et postipoisse ja ka hobuseid tavatseti hoolimatult kohelda. Niisiis vältis Woolman postitõllaga sõitmist ja käis oma pikkadel jutlustamisretkedel jala. Tal oli tavaks kanda värvimata riideid – väidetavalt selle tõttu, et riidevärvide tegemisel kasutati orjade tööjõudu. Samal põhjusel ei söönud ta hõbenõudest. Tulusast töökohast aga loobus, sest ei tahtnud teha tegemist inimeste müümisega.
Hoolimata sellest, et Woolman mõnelegi veidra mulje jättis, suutis ta muuta ühiskonnas valitsevaid hoiakuid. Räägitakse näiteks, et kord ühe usuvenna juures õhtusöögil viibides taipas ta äkki, et majateenijad olid orjad. Woolman lahkus sõnagi lausumata, mispeale otsustas vapustatud majaperemees nad vabaks lasta.
Tänapäeval on orjapidamine ja inimkaubandus keelatud, aga pole muidugi kuhugi kadunud. Ka palgatöötajate ekspluateerimine on mõnikord nii hull, et nende elu pole orjade omast palju parem – eeskätt muidugi Kolmanda Maailma maades, aga kohati meilgi. Teame hästi, et paljud inimesed elavad masendavas vaesuses ning nende huve, väärikust ja õigusi ei peeta mikski. Põgenike saatuse vastu tunneme pahatihti huvi ainult siis, kui on karta nende Euroopasse pürgimist. Ka kristlaste seas näib sageli valitsevat sellise olukorraga leppimise vaim.
Tõsi, meiegi kirik võib uhkust tunda töö üle, mida kogudustes tehakse õiglase kaubanduse või toidupankade töö toetamisel, kuid see ei ole pälvinud väärilist avalikku tähelepanu. Näib kahjuks, et meil Ida-Euroopas seostub kristlus paljudele ainult seksuaalmoraali ja identiteediküsimustega. Jõukates lääneriikides räägitakse kirikus sotsiaalsest õiglusest ja ligimeste aitamisest rohkem, ent Woolmani-suguseid annab sealgi tikutulega otsida.
Küllap saavad kristlased piisavalt hästi aru, et liigne pühendumine ligimestele võib ohtu seada nende ülima eesmärgi korraldada endale juba selles elus võimalikult mõnus äraolemine. Karta on, et kord peame selle pärast aru andma, nagu rikas mees vaese Laatsaruse mõistuloos (vt Lk 16:19–31).
Praegu ei peaks aga imeks panema, kui hoolimata meie veenmistööst inimesed uskuda ei taha, et kirikus midagi erilist on.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tänavune päikeserikas kevad on Eestis nii kaugele jõudnud, et Kesk-Saksamaale sõites ei märkagi suurt vahet looduses. Tõsi – murtudsüdamete, iiriste, elulõngade õisi ja roosipungi nädala eest lahkudes ei märganud, aga mine tea, ehk on needki nüüdseks kodumaal õide puhkenud. Kui nädalavahetusel võis Saksamaal lausa 30kraadise kuumuse üle rõõmustada, siis neil päevil on saatjaks vihm, värskus ja lakkamatu linnulaul.
Eelmisel aastal Bremenist rongiga Göttingeni sõites imestas mu kaheksa-aastane poeg, et siin on ka kirikud. Selle peale pidin omakorda imestama, et polnud kunagi neil teemadel ehk siis meie maailmavaate ajaloolisest taustast pojaga rääkinud. Kui Hannoveri loomaaias vaatasime eesleid, siis mu laps ütles, et see oleks justkui Jeruusalemmas, no tead küll, seal, kus Jee­sus elas. Kokkuvõttes: Jeesust usuvad inimesed, kes elavad Eestis, ning need, kes elavad kuskil kaugel, kus on eeslid ja liiv ja palmid. Vahepeal oli aga tükk tühja maad. Kunagi ei tea, milliseid tühimikke võib üks reis täita.
Sel aastal taas sama rada kulgedes püüdsin iga külakese kirikutorni silmitsedes lapse kombel imestada. Võime küll olla kriitilised kristlike väärtuste mahenemise teemadel ja mitte nõustuda mõningate valikutega, mis Euroopas tehakse, aga kui üsna vaikselt jalutada või sõita ühest Euroopa kirikust teise ja panna palveküünal teiste kõrvale põlema, siis täidab südant tänu, et seda tühja maad siiski ei ole.
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

klaas_urmasTartu Maarja Kiriku Sihtasutuse nõukogu koosolekul tegi kauaaegne esimees Ilmar Tops ettepaneku valida uueks esimeheks Tartu linnapea Urmas Klaas (fotol). Nõukogu kinnitas uue esimehe ühehäälselt.
Urmas Klaas ütles, et võtab Maar­ja kiriku ülesehitamise kohustust väga tõsiselt ja teeb seda usuga, et «me üheskoos kiriku taastame». Ta lisas, et see on meie suur ülesanne, sest Maarja kiriku ja koguduse jaoks ei ole II maailmasõda veel lõppenud. «Peame kõik jõud ühendama, et ka see viimane luteri kirik Tartus saaks taastatud, et kiriku torn paistaks kaugele, kuulutaks head sõnumit, et kõik on kirikusse teretulnud, ja räägiks meile Eesti laulupidude lugu,» ütles vastvalitud nõukogu esimees ja lisas: «Väärika ajalooga Maarja kiriku kohta võib öelda, et see on eesti rahvuse sünnikoht, sest 1869. aastal algas pasunamänguga kiriku tornis esimene üldlaulupidu. Eriti paslik on seda meelde tuletada 2019. aasta üldlaulupeo künnisel. Meie ülesanne on see teadmine viia iga eestlaseni, et Tartus on laulupeokirik, mis ootab meie kõigi toetust ja abi taastamiseks.»
Maarja kiriku taastamine on loomulikult väga suur töö, mis toimub etappide kaupa. «Kõik tööd, mida praegu ette võetakse – olgu või piskud –, on ehitusprojektijärgsed, midagi ei tehta ajutiselt,» kinnitas linnapeast nõukogu esimees ja ütles, et Tartu linn on toetanud nii Jaani kui ka Pauluse kiriku taastamist ja kindlasti toetus kirikutele jätkub. Nagu annavad oma toetuse Maarja kirikule ka linna ümbritsevad vallad. «Pöördume keskvalitsuse poole, kaalume Euroopa tõukefondide võimalusi,» nimetab Urmas Klaas võimalusi. «Linn on toetanud ehitusprojekti. Sel aastal on kavas trepi taastamine ja plaanis katuse vahetamine. Koguduse enda töö ja tegevus võimaluste leidmisel kiriku ehitamiseks on samuti väga oluline. On ju väga suur vahe, kas kirikuhoone on muuseum või teeniv jumalakoda.»
Linnapea tuletas meelde, et Maarja koguduse rüpest on 1870. aastal välja kasvanud Peetri kogudus ja 1910. aastal Pauluse kogudus. Maarja kirik on olnud oluline kihelkonnakirik, tänapäeval kirik linna ümbritsevate valdade jaoks.
Sirje Semm

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Sinodilised ühispildil. Esireas piiskop Tiit Salumäe paremal käel välis-eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul ja vasakul käel Põhja-Ameerika praostkonna praost Mart Salumäe. Algur Kaerma

EELK Põhja-Ameerika praostkonna sinod hingas Toronto Peetri koguduse majas 11. mail kahe kopsupoolega.

Kirikus armulauaga jumalateenistusel teenis piiskop Tiit Salumäe, jutlustas õpetaja Algur Kaerma, kaasa teenis praost Mart Salumäe.
EELK Välis-Eesti konsistooriumi otsusega 28. märtsist moodustati uus EELK Põhja-Ameerika praostkond, kuhu kuuluvad kõik Põhja-Ameerika mandril tegutsevad EELK kogudused. Otsuse aluseks olid jaanuaris-veebruaris peetud kahe praostkonna (Kanada ja USA) liitumise hääletuse tulemused, mille järgi 12 osalenud kogudusest pooldas ühinemist 10 ja 8 vaimulikust andis ühinemise poolt hääle 5 õpetajat.

Liikmeskond väheneb
Sinodikoosolekul sai tervituseks sõna EELK diasporaatöö piiskop Tiit Salumäe. Edasi palus praost sinodilistel anda koguduse tegevusest ja tulevikuplaanidest ülevaadet.
Toronto Peetri koguduse esimehe Naani Holsmeri sõnutsi aitab kiriku majanduse olukorda tunduvalt parandada Päästearmee, kes kasutab rendilepingu alusel Peetri kirikut. Päästearmee enda maja jäi ette linna transpordisõlme ehitusele, mille käigus nende hoone lammutati. Kuni neile ehitatakse uus maja, on nad Peetri koguduses üürnikud.
Hamiltoni koguduses on arutletud kogudusemaja müümise üle, kuid nõukogu plaani paraku ei kinnitanud. Selle aasta sügisel plaanitakse pühitseda koguduse 65. aastapäeva. Tore on meenutada koguduses 2015. a teeninud õpetajat Tuuli Raamatut, kes pakkus inimestele palju rõõmu ja genereeris ideid.
Abipraost Hendrik Laur nimetas enda teenitavateks kolme USAs asuvat kogudust: Portland, Seattle ja San Francisco, viimases oli viimane jumalateenistus 1. nelipühal. 15. maist on koguduse tegevus lõpetatud. Taas üks kogudus kaob kaardilt. Portlandi koguduse tegevusel näeb õpetaja Laur tulevikku, kuna seal on tore eestlaste grupp ja nad võivad kogudusena veel mitu aastat kesta.
Michigani koguduse esimehe hr Maripuu meenutuses oli nii mineviku helgust kui ka tuleviku kurbust, sest 40 aastat enda ja koguduse elust on möödunud ning nüüd koguduse esimehena tunneb ta ennast justkui viimse mohikaanlasena koguduse viimases arengufaasis: huvilisi on, kuid uusi liitujaid ei ole. Tihti peatuvad piirkonnas Eestist pärit vahetusüliõpilased, kes siiski teatud aja pärast tagasi lähevad. Nii jäävadki alles need 24 annetajat, kes maksavad maksu.
Agu Ets Baltimore’i Markuse koguduse esimehena vaatab kaugemale: liikmeskond tõmbub koomale, kuid rahaliste vahendite poolest võiks pikemalt kesta. Koguduse diakonina pidas ta jumalateenistusi. Mullu oli au vastu võtta peapiiskop Urmas Viilmat, kelle peamine ülesanne oli küll EELK delegatsiooni juhina osaleda Marylandi-Delaware’i Sinodi aastakoosolekul, kuid peapiiskop leidis aega pidada Markuse koguduse kirikus jumalateenistust.

Külalised ja toetused
Anne Altosaar Raudsepa hinnangul on Montreali Jaani koguduse elu mitmeti omapärane: asendusõpetajatena teenisid õpetajad Kalle Kadakas ja Tuuli Raamat, kuid 2015. a valiti koguduse õpetajaks norra päritolu Matthew Andersson. Lühikese ajaga on ta ära õppinud eesti keeles koguduse õnnistamise. Kuna Matthew teenib ka soome kogudust, on see rahvast juurde toonud. Montrealis on abielupaare, kus naine on eestlane, kes tavaliselt kirikus ei käi. Seevastu kontsertide puhul tuleb inimesi rohkelt välja. Tavaliselt on jumalateenistusel 20–25 osalejat.
Vancouveri Peetri kogudus pühitses mullu 27. septembril koguduse 65. aastapäeva ja võttis sel puhul vastu peapiiskop Urmas Viilma koos abikaasa ja tütrega ning Välis-Eesti piiskopi Andres Tauli koos abikaasaga. Tänu annetustele korraldas kirikufond kogu hoonete kompleksi sise- ja välisremondi alates katusest kuni vundamendi ja keldrikorruseni välja. Täiesti uue näo sai terve kinnistu haljastus. Koguduse esimees Milvi Puusepp juhatas kirikus sisemisi värvimistöid.
Mitmeid üritusi ning jumalateenistusi on peetud koos kohapealse baptisti ja õigeusu kogudusega. Kogudust teenib 15. oktoobrist 2014 õpetaja Algur Kaerma. Nõukogu esimees ja nõukogu liikmed panustavad koguduse tegevusse suure hooga, läbisaamine on hea. Majanduslikult tullakse toime. Koguduse missiooniks on toetada Kodu-Eesti kristlikku haridust. Annetusi on saadetud nii Tartu Peetri koolile kui Tallinna Toomkoolile.
Emeriitpraost Tiit Tralla, Välis-Eesti konsistooriumi assessor, piirdus enese lühitutvustusega.
Piiskop Andres Taul esindas sinodil ka St. Catherinesi kogudust. Lühidalt öeldes: 19 koguduseliiget ja 10 jumalateenistust aastas. Kohalikust Eesti Seltsist pole ammu inimesi kiriku liikmeks astunud. Majanduslikult tuleb kogudus välja. Suur rõõm oli eelmisel aastal peapiiskop Urmas Viilma külaskäik, mille käigus peapiiskop külastas ka St. Catherinesis asuvat oma vanaisa hauda.

Uudiseid kodumaalt
Kandidaadiks abipraosti kohale paneb praost Mart Salumäe ette õpetaja Hendrik Lauri, kes ühehäälselt valitakse seda ametit jätkama.
Piiskop Tiit Salumäe annab ülevaate Kodu-Eestist ja EELK kirikukogu poolt aprillis üksmeelselt vastu võetud diasporaa seadusest.
EELKs on kaks piiskopkonda: Välis-Eesti piiskopkond ja Kodu-Eesti piiskopkond. Välis-Eesti piiskopkond tegutseb oma seaduste alusel ja piiskopkonda juhib konsistoorium Torontos.
Diasporaakogudustega väljaspool Eestit teeb konsistoorium lepingu. Realiteete arvestades kvalifitseeruks praostkonnana Rootsi praostkond, kes on ka ametlikult taotlenud kuulumist Tallinna konsistooriumi alla. Nii Rootsis kui Soomes elavad eestlased on suures osas sealse asukohamaa kiriku liikmed, maksavad selle maa kirikule makse ja sealset tööd toetab kohalik kirik.
Vaimulikku teenimist korraldatakse vastavalt kokkuleppele. Piiskop Salumäe arvates on möödas aeg, kus enamik kaasmaalasi nii kodu- kui välismaal olid kiriku liikmed. Kiriku ülesanne on kohal olla ja selleks koguduse struktuuri ka ehitatakse.
Sõna sai ka Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, kes kinnitas valmisolekut, et eestikeelse Piibli 300. aastapäevaks (2039) uus emakeelne pühakiri Maarjamaa kodudes trükilõhnalisena esitatud saab. Kui ainult valgustatust ja varandust jaguks.
Kavasse on võetud, et 2017. a alguseks püütakse sõnastada esialgne tegevusplaan ja sealt edasi hinnata ressursside suurust, sh kui palju vajatakse spetsialiste-tõlkijaid. Eelmise tõlkekomisjoni tegijad on juba pensionieas, veel vanemad inimesed aga juba oma eluteed lõpetamas, noori tuleb alles koolitama hakata. Ettekandele järgnes ligi pooletunnise videofilmi «Eesti Piibliselts 200» vaatamine.
Praostkonna majandusaruande luges ette praostkonna sekretär Leena Liivet. Aruanne võeti vastu. Jätkatakse vaatamata praostkonna nime muutusele senise Kanadas registreeritud ühendusena, millel on mittetulundusühingu staatus ja sellega õigus annetuste edasikandmiseks Eestisse.
Praostkonnakassa maksuks otsustati jätta senine 3 dollarit liikmesmaksja pealt. 2016. a maks tasutakse 2015. a liikmesannetajate arvu järgi. Praosti esimene ettepanek oli, et ühinenud praostkonna sinod peetaks kahe aasta pärast, s.o 2018. a USAs.
Võib-olla Jumala enda ettemääratusel küsib praost sinodilt, kas koguduste esindajatel oleks võimalik osaleda järgmisel aastal Eesti kirikukongressil Tartus, sest möödub 100 aastat Eesti I kirikukongressist ja 500 aastat reformatsioonist. Jäädakse peatuma variandi juures tulla kokku siis ka sinodiks. Üksmeelne otsus on pidada EELK Põhja-Ameerika praostkonna sinodikoosolek Haapsalus kolmapäeval, 24. mail 2017.
Lõpupalvuse pidas piiskop Andres Taul. Eesti Piibliselts kinkis piiskop Andres Taulile hinnalise meene.
Päike oli vajumas õhtukaarde. Sinodilisi ootas ees õhtusöök Eesti toitudega Toronto Eesti Majas.
Algur Kaerma,
Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Hanno_Pevkur_saatmiseksVabariigi Valitsuse ja EELK vahelise koostöö arendamiseks moodustatud valitsuskomisjoni koosolek peeti 17. mail konsistooriumis.
Koosolek algas siseminister Hanno Pevkuri (fotol) ja peapiiskop Urmas Viilma tervitustega. Et eelmine korraline koosolek peeti 2015. aasta septembris, vaadati nüüd läbi toonase koosoleku protokoll. Ühiskomisjoni ja alakomisjonidesse koopteeriti uusi liikmeid.
Minister Pevkur andis ülevaate Narva kiriku pankrotiprotsessist ja kinnitas, et riik panustab raha kiriku ostmiseks. EELK-poolse panuse andmiseks on korjanduse välja kuulutanud ka peapiiskop. Enne lõplike otsuste langetamist on tarvis läbi arutada mitmeid juriidilisi samme ja pidada läbirääkimisi.
Ühiskomisjoni neljast alakomisjonist ülevaadet andes tõdeti, et hariduskomisjon ja õiguslike küsimuste komisjon ei ole koos käinud ega korralist koosolekut pidanud. Kultuuriväärtuste alakomisjoni esindaja andis ülevaate riikliku pühakodade programmi täitmisest. Sotsiaalkomisjoni tööst kõneldes olid märksõnadeks koostöö ja kaasatus.
Peapiiskop Viilma rääkis ühiskomisjonile reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamise kavadest nii Eestis kui ka Luterlikus Maailmaliidus. Eestis on mitmed üritused plaanitud koostöös haridusasutustega, moodustatud on vastav komisjon.
Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au andis infot kirikutele ja kogudustele mõeldud teabepäevadest, millest esimesel kõneldi tuleohutusnõuetest, päästetöödest ja muinsuskaitsest ning teisel töökeskkonnast ja töösuhetest.
1995. aastal aluse saanud ühiskomisjoni tööd juhivad esimeestena ametis olev siseminister ja peapiiskop. Paarkümmend aastat kestnud koostöö alguse juures olid vastavalt Edgar Savisaar ja Jaan Kiivit.
Eesti Kirik

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Hea suhtlejana ja nalja mõistvana on Jaan Jaanist politseis omainimene saanud. Tiiu Pikkur

Politsei- ja piirivalveameti peakaplan Jaan Jaani on sellel ametikohal viimaseid loetud tunde. 28. mail saab ta 65aastaseks ja siirdub erru.

25 aastat koguduseõpetaja, meremisjoni asutaja ja üheksa aastat Eesti politsei esimese peakap­lanina teeninud mees ütleb tuleviku kohta nii: «Esialgu saab minust eeskujulik riigitruu pensionär. Edasist näitab aeg. Elu on mulle kinnitanud, et inimene mõtleb ja Jumal juhib. Nii see on.»
Politseikaplanid on politseinikud kaplani ülesannetes. Nad käivad patrullreididel, mõned on teinud läbi ka alarmsõidukijuhi kursused. Patrulli sõidetakse kahekesi – üks roolis ja teine raadio taga, kaplan võib olla nii üks kui teine. Jaani sõnul on patrulliskäik kaplanile soovitatav, sest «me peame ikka kõik ühes paadis sõudma». Kaplani varustus on patrullis nagu igal teisel politseinikul: relv, käerauad, kuulivest jne. Patrulli ei saagi teisiti minna.

Iga päev on erinev
On olnud ka ärevaid olukordi. Kord seisis üks kaplan otse relvatoru ees. Kurikael siiski taltus ja pani relva maha. «Kui lähed patrulli, siis sa ei tea kunagi, mis sind ees ootab, kõik päevad on erinevad. Kas on palgapäevad või on täiskuu vm. Elu näitab, et inimesed muutuvad täiskuu ajal agressiivsemaks. Aastaid politseis töötanud teavad juba ette, mis hakkab sündima täiskuu ajal. Väljakutsete arv suureneb pea poole võrra.»
Politseis teenib lisaks peakaplanile veel Tõnis Kark Põhja ja Lääne prefektuuris, Valdo Lust Lõuna prefektuuris ja Ago Rand Ida prefektuuris. «Meil on suur kogudus – peaaegu viis tuhat, kus on aktiivsemaid ja ka passiivsemaid liikmeid. Kaplani ülesanne ei ole ainult muresid kuulata ja probleeme lahendada. Kaplan on see, kes läheb ja küsib, kuidas läheb. Enam ei peagi seletama, kes me oleme. Meid teatakse. Me ristime, leeritame, laulatame ja ka matame. Ametitalitused nagu ikka. Jumalateenistusi peame ka. Politseikaplanilt eeldatakse ka teatud omadusi. Ta peab olema avatud suhtleja, humoorikas, füüsiliselt vastav. Kaplanitööd on siis hea teha, kui sa tunned paljusid politseinikke.»

Ilusad tööd
Jaan Jaani teab, et koguduse- ja kaplanitöö on küllaltki erinevad, esiteks sa pead igal tööpäeva hommikul kella kaheksaks ametisse jõudma ja tuleb ette, et nädalavahetuselgi on vaja tööl olla. Ent riigiametnikuna on ka kindel sissetulek. Jaanile on mõlemad tööd ilusad olnud. «Ma ei kahetse kumbagi. Enne politseisse tulekut ongi hea, kui inimene on ka koguduses teeninud ja näinud, mismoodi see töö käib. Minule olid väga ilusad ajad nii seitse aastat Viru-Nigulas kui ka 18 aastat Keila koguduses.»
Oma kogudusi pole ta unustanud. Kui Virumaale satub, katsub ikka Viru-Nigulat ka külastada. «See on omamoodi nostalgia. Minu ajal sai kirikule torn ehitatud. Torni viimane kui laud on minu käest läbi käinud. Kord kevadel, kui hakkasime just torni ehitama, tuli üks suur veomasin ja viskas sulalumme 30 tm saematerjali. See oli raske ja märg. Ma ei saanud ühtki meest appi, et need ära laduda. Olin varem klaverivabrikus töötanud ja teadsin, kuidas see käib. Nii ma ladusin üksi selle hunniku ära. Külarahvas vaatas aia tagant ja kiitis, et küll meil on tubli õpetaja. Aga oleks ometi mõni lauaotsast kinni ka võtnud.»
Keilaski tuli kohe asuda kirikut ja tagastatud kogudusemaja remontima. «Keila koguduses olid väga head kaastöötajad mitu põlve Kelemente, kes väga hästi aitasid seda tööd teha. Maakoguduse õpetajal peab ikka sada ametit selge olema,» võtab Jaani selle teema kokku.
Keilast käis Jaani Saue gümnaasiumi religiooniõpetuse tunde andmas. «Minu õpilaste hulgas oli ka praegune peapiiskop Urmas Viilma. Mulle oli üllatav, et ta läks õppima usuteaduse instituuti. Sisemise kutse selleks oli ta saanud neist tundidest. Praktikale soovis ta tulla Keilasse. Kohusetundlik poiss, nii nagu ta koolitöös oli, oli ta ka kirikutöös. Oma esimesel kohal Pärnu-Jaagupis tegi Urmas ka väga tublit tööd ning oli ise juba sealses gümnaasiumis religiooniõpetaja.»

Paidesse mälestuskirik
Peakaplani töö peale tagasi vaadates kinnitab Jaani, et tema töö on tehtud ja midagi pooleli ei jää. «Uude kogudusse minnes olen kohe näinud, mida pean tegema. Sama oli ka politseisse tulles. Kohe oli ju selge, et ega mind siin kergesti omaks ei võeta. Läheb ikka mõni aasta, enne kui see sünnib. Ma ei võtnud kutset politseisse tulla esialgu väga tõsiselt. Ehkki mingi militaarne huvi on mul noorusest saati olnud. Oleks teised ajad olnud, oleksin äkki hoopis sõjakooli läinud.»
Jaan Jaani idee ja teostus on Paide kirik kui politsei mälestuskirik. «Tõin selle idee välja ja hakkasime raha koguma. Poole saime kokku. Peadirektor Raivo Aeg, kellele rääkisin, et raha oleks vaja, leidis puuduva osa. Otsisin selle kivimeistri üles, kes Tori kirikussegi mälestustahvlid tegi. Tellisime temalt hukkunud politseinike mälestustahvlid ja panime koos Paide kiriku seinale. Ega peale kaplani seda keegi ei oleks teinud. Alguses oli ka vastuseisu, et milleks kirikusse. Hakkasime novembris pidama politsei mälestuspäeva Mäo ristis ja Paide kirikus, kus mälestame nimeliselt lahkunuid, loeme hingepalve ja politseiorkester annab kontserdi. Sellest on nüüdseks saanud ilus traditsioon.»
Jaan Jaani mantlipärijaks politseis saab Valdo Lust, kes on kaplanitööd teinud sama kaua kui Jaanigi. «Hoia seda ametit, milleks sa oled kutsutud ja seatud,» on Jaani sõnad uuele peakaplanile. Valdo Lust seatakse peakaplani ametisse 5. juunil Tallinna toomkirikus.
Oma esimese jutlusegi pidas Jaan Jaani üliõpilasena Tallinna toomkirikus. «Pidin rääkima, mis on inimese ja Jumala vaheline side. Tõin näite, et see on nagu tuulelohe lehvitamine – nöör on sul peos, tuulelohe ise on nii kõrgel, et vaevu näed teda, kuid sa tunned tema tõmmet. Näha ei ole, aga tõmme on tunda, nii tunneb inimene ka jumalikku tõmmet. Võin öelda, et olen seda jumalikku tõmmet tundnud.»
Tiiu Pikkur

Jaan Jaani
Sündinud 28. mail 1951 Tallinnas
Haridustee
Kalamaja põhikool
Leningradis keskharidus 1976
EELK Usuteaduse Instituut 1987
Ordineeritud 17. veebruaril 1982
Töökäik:
Tallinna klaverivabrik
Sportlaevade eksperimentaaltehas
Kalurikolhoos Majak
Viru-Nigula ja Kunda kogudus 1982–1989
Keila kogudus 1989–2007
EELK Meremisjon (asutatud 1991)
Politsei peakaplan 2007–2010, politsei- ja piirivalveameti  peakaplan 2010–2016
Kolm tütart ja kuus lapselast

Read more Kommentaarid välja lülitatud