Õpetaja Marek Roots ja abiõpetaja Juha Väliaho (vasakul) kella pühitsemas. Tiiu Pikkur

Pühapäev, 21. august läheb Keila Miikaeli kiriku ajalukku erilise päevana, sest siis pühitseti kiriku uus tornikell.

Pühitses koguduse õpetaja Marek Roots, kaasa teenis abiõpetaja Juha Väliaho, organist oli Urve Aun, viiulit mängis Urmas Vulp, pühakirja luges koguduse liige Tõnu Maide.
Esimene teadaolev kirjalik märge Keila kiriku kelladest pärineb 15. sajandist. Mitu kella Miikaeli kirikus on üldse helisenud, pole võimalik täpselt öelda. Igal juhul on uue kella torni jõudmine õp Rootsi sõnul vähemalt sajandi tegu. Seni tornis olnud kahele lisandub kolmas, kõige võimsam.

Kolm kella
Kust tekkis kolmanda kella mõte? «Esimene mõte oli uuendada olemasolevate kellade helistamissüsteemi, sest need ei kosta enam hästi. Üks neist on 18. sajandist ja teine 19. sajandist. Kui kirikukellade spetsialist Toomas Mäeväli kiriku torni läks, leidis ta, et seal on ühele kellale veel ruumi. Tema ettepanek oli valada üks kell veel juurde, et saada kellahelinale võimsust,» selgitab õp Roots.
Uus kell on valatud Saksamaal Sinni väikelinna Rin­ckeri töökojas, mida peetakse vanimaks (aastast 1590) kellatööstuseks Saksamaal. Valamise juures viibisid õp Roots ja Toomas Mäeväli. Kell valati reedel, 13. mail. Vana kombe kohaselt valatakse kellad reedeti, meenutamaks Jeesuse ristisurma ja matmist. Toimingu juurde kuulub ka väike jumalateenistus. Ühel ajal valati viie koguduse kümme kella.

Kristluse pärast kannatanutele
Keila kell on Rinckeri valukojas esimene Eestisse tehtud töö. Sama firma kell on ka Tallinna Peeteli kiriku tornis, see on aga tehtud ühele haiglakabelile Saksamaal ja hiljem Peeteli kogudusele kingitud.
Keila Miikaeli kiriku uus kell on pühendatud kõigile neile, keda kristliku usutunnistuse pärast on vaenatud ja vaenatakse veel praegugi. Samas kutsub kellahelin üles palvetama tagakiusajate pärast. Kella alaserval on piiblisalm «Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik» (Mt 5:10).
Kella keskmes on peaingel Miikaeli, keda on kirjeldatud kui jumalarahva kaitsjat, reljeef. Miikaeli jalge all on lohena kujutatud kurjus, ingli tiibade varjus aga inimesed – kristlik kogudus. Kellal on Keila linna vapp ja Rinckeri töökoja märk. Ülaosa kroonib tekst «EELK Keila Miikaeli kogudus. AD 2016».
Septembris asub Mäeväli Orelitöökoda OÜ tööle vanade kellade restaureerimisel, puidust kandekonstruktsioonide asendamisel ja muidugi uue 317 kg kaaluva kella torni tõstmisel, mis ei saa kerge töö olema.
«Et kirikukellad kaugele kostaksid, peaksid torniluugid olema avatud,» räägib õp Roots. «Tõhusam variant on aga Saksamaal spetsiaalselt kirikute jaoks välja töötatud ribiluuk, mille avad on kindla nurga all nii, et ei lase sisse ei linde, lund ega vihma, kuid samal ajal pääseb kellahelin kenasti välja.» Keila kiriku torni need luugid tulevad ja kellahelin peaks kostma linnarahva rõõmuks. Õp Rootsi mõte on see, et igal keskpäeval võiks kiriku kellamäng kõlada.
Tänusõnad lähevad õpetaja sõnul Keila linnale, kelle toetus oli kaks kolmandikku 33 000 euro suuruse projekti maksumusest. Tänu ka kõigile eraannetajatele ja kohalikele ettevõtetele, kes leidsid võimaluse rahaliselt kaasa aidata.
Keilas oli pühapäeval veel üks tähtis toiming, nimelt õnnistati neid, kes sel aastal saavad tähistada oma kuld- või hõbeleeri.
Laupäeval, 1. oktoobril pühitseb peapiiskop Urmas Viil­ma kogu uuendatud kellasüsteemi Jumala auks ja inimeste õnnistuseks kasutusse.
Tiiu Pikkur

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Avajumalateenistus Petroskoi Püha Vaimu kirikus. Protsessioonis risti taga koguduse õpetaja Aleksei Krongolm (paremal) ja Andrei Tuhkanen, kes teenib ingeri kogudusi Põhja regioonis.

17.–21. augustini peeti Karjala vabariigis Petrozavodskis (Petroskois) XIII soome-ugri vaimulike konverents.

Onega (Äänisjärv) järve ääres paiknevasse 260 000 elanikuga linna saabus 70 delegaati neljast riigist. Kolmel töisel päeval arutleti luterluse ja oikumeenia teemadel. Esmakordselt võõrustas juba 1930ndatel alguse saanud soome-ugri vaimulike konverentsi Ingeri kirik Venemaal.
Kõige suurem delegatsioon oli saabunud Soomest, aga ka Ingeri kirikust ja Ungarist (sealhulgas Rumeenias ungari kogukonda teenivad vaimulikud). Eesti delegatsiooni kuulusid piiskop Tiit Salumäe ning õpetajad Kristel Engman, Peeter Kaldur, Vallo Ehasalu ja Kaido Soom, ajakirjanikena Sirje Semm ja Liina Raudvassar.
Seitsme aasta vanuses Petroskoi Püha Vaimu kirikus toimunud avajumalateenistuse järel mindi Karjala rahvusraamatukokku konverentsi ametlikule avamisele, kus olid esindatud teiste kirikute delegaadid ja Karjala võimuliidrid. Esimesel päeval olid konverentsil osalevate delegatsioonide juhid kutsutud Karjala kuberneri Aleksandr Hudilaineni vastuvõtule.
Järgnevatel päevadel kuulati ettekandeid, toimusid rühmaarutelud ja tehti väljasõite linnaga tutvumiseks. EELK esindajana pidas elavat vastukaja leidnud ettekande Peeter Kaldur, kes kõneles Eesti kristlastest kui oikumeenilisest rahvast. Piiskop Tiit Salumäe pidas oluliseks märksõnaks hõimurahvaste koostööd ja selle jätkumist. Konverentsi eelviimasel päeval sõideti Kiži saarele. Pühapäeval olid konverentsi delegaadid külalisteks Ingeri kogudustes, sh ka Peterburis.
Eelmine konverents toimus neli aastat tagasi Tartus kirikupäeva ja vaimuliku laulupeo ajal. Järgmisel korral kogunetakse nelja aasta pärast Soomes. Soome-ugri vaimulike konverentsist pikemalt edaspidi Eesti Kirikus.
Sirje Semm

Väljasõidu ootel kiriku ees: piiskopid János Szemerei (Ungari), Tiit Salumäe (Eesti), Aarre Kuukauppi (Ingeri), Seppo Häkkinen (Soome) ja Tamás Fabiny (Ungari). 2 x Liina Raudvassar

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Merille Hommik

Aastaid tagasi ühel kenal suvisel pühapäeval lõppes kirikus jumalateenistus. Kustutasin küünlad ja pesin karika. Viimne kui hing oli silmapiirilt kadunud, kui kirikust viimasena väljusin. Oih, vabandust! Hiigelsuurt ust avades ehmatasin prouat, kes juhuslikult kiriku uksest mööda kõndis. Ilus ilm oli meelitanud teda kiriku aeda jalutama. Kuna proua oli selle koguduse liige, ütlesin, et ta oleks võinud ka sisse astuda. Proua vastu, et ta mitte ei saa pühapäeval kirikusse tulla, sest jalad on tal väga haiged …
Mõned päevad hiljem kõndis tänaval vastu üks teine proua, samuti selle koguduse liige. Mina ainult teretasin, ei muud. Tema vastas niisama rõõmsalt, kuid hakkas siis vabandama, et ta juba ammu pole pühapäeval kirikusse saanud tulla. Mina murelikult, et milles asi. Proua selgitas, et ta peab kuuel päeval nädalas tööl käima ja pühapäev on tema ainus vaba päev – no seda ainsat vaba päeva ei saa ju ometi kirikuskäimisega kinni panna.
Palju kordi olen lahkunu omastelt kuulnud kiidusõnu memme või taadi krapsakuse ja tantsuarmastuse kohta. – Kas ta kirikus ka käis? – Ei saanud käia, sest põlved tegid valu ja lõpuks ei jaksanud toastki välja tulla.
Kauges külas elas üks memm, kes enam palju ei kuulnud ega näinud. Ei tundnud ära ka mind, kui teda külastasin. Tervis oli kehv, kuid huulil oli tänu Jumalale, kes talle haigete kohtade seas ka ühe terve koha ihusse alles oli jätnud – jalad! Ja kuna kirikusse oli ainult viis kilomeetrit maad, kõndis ta igal pühapäeval ja iga ilmaga sinna ja tagasi. Ja nii kuni lõpuni.
Olukorrad on erinevad. Üks vanake tänab siiamaani igal pühapäeval õpetajat hea jutluse eest. Tänu on siiras vaatamata sellele, et ta kõrvad juba ammu praktiliselt ei kuule.
Tartus näen juba üle 15 aasta pühapäevast pühapäeva kirikus ühte ärimeest, kes seni peale «tere» ja veel paari sõna rohkem eesti keelt ei oska. Aga ta on kohal. Ta on seal, kus on ta usukaaslased.
Mõõtsin kord tiigi kaldal hiigelsuure tamme vanust. Pika õõnespuuri abil oli võimalik aastarõngad täpselt üle lugeda. Perenaine kinnitas, et see puu on alati nii suur olnud ja kes teab veel kui vana. Lugesime aastarõngad üle – oli natuke üle 80 aasta. Nii vähe!?
Laulik ütleb, et inimene, kes uurib Jumala sõna ööd ja päevad, on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde. Siiski ei joo puu veeoja apla sõõmuga tühjaks. Kaugel sellest! Juure otsaga võtab ta ainult väikese tilgakese – iga päev. Pühapäevane jumalateenistus võib samuti olla kui jõgi, millest kaasa võtame tilgakese – aga sellest piisab, sest meie kalendris on igal nädalal pühapäev.
Mees tuli kirikust ja kurtis, et midagi ei jäänud meede, mida jutluses räägiti. Naine küsis vastu, kas mees mäletab, mida ta eelmisel aastal samal kuupäeval lõunaks sõi. Ei mäleta? Aga söönuks said! Paraku koosneme ikka sellest, mida sööme ja millega kokku kasvame. Seepärast on võimatu alahinnata püsivat koguduse osadust.
Keegi teadis, et temal polegi vaja kirikusse tulla, sest ta saab mõnusa metsakohina keskel puude all ka Jumalaga kõnelda. Saab küll, aga millal sa viimati kõnelesid? Muidugi saan ma Jumalasse uskuda ka üksipäini, aga sellest on vähe kasu. Usun näiteks, et Jumal on olemas. Aga kurat usub ka, et Jumal on olemas – ega ta sellepärast veel õndsaks saa!
Õndsaks teeb meid see usk, mis meid üksteisega liidab, mis meid Kristuse ihuga kokku kasvatab, mis sünnitab meis igatsust Jumala ja kaasinimese järele. Ja kui aegade lõpul Kristus taas tuleb, siis ei tule ta järele sulle ja mulle, vaid oma kogudusele. Nüüd jääb alles küsimus: kas mina olen koguduse küljes?
Karjased väljal teadsid, et nad on patused mehed. Nad ei saanud jätta lambaid hingamispäeval valveta – järelikult pidid rikkuma seadust. Kui meiegi tunneme, et oleme patused, siis mõistame karjaste rõõmu, kui kõlasid sõnad: teile on sündinud päästja! Ja nad läksid rutates … Kui kirikukellad helisevad, läheme meiegi rutates, sest südames on üks igatsus.
Elus on palju olukordi, kus ei saa tulla koguduse keskele. On haigusi ja vangistust, on pikki teekondi ja vältimatuid töid. Ometi ei jäta Jumal ka neid. Isegi Siberi vangilaagri naride vahel peeti salaja jumalateenistusi, nüüdisajal tulevad raadio- ja videoülekanded igal pühapäeval koju kätte. Probleemi võti on seega meie südames: kas seal on igatsust.
Mulle tundub, et elame praegu omamoodi sõelumisajal: suurtel kirikupühadel jääb osavõtjaid vähemaks, aga tavalisel pühapäeval lisandub; rahvaloenduse suured numbrid kahanevad, aga koguduse tuumik saab tugevamaks; külm läheb külmemaks ja kuum kuumemaks. Maailm kisub küll enda poole, aga Jumal teeb vägevat tööd igaühe juures, kes avab talle südame… ja jalad.

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Seoses eelseisva reformatsioonijuubeliga tegi peapiiskop meeldiva üleskutse istutada meie jaoks olulise tähtpäeva mälestuseks aasta jooksul üle Eestimaa 500 õunapuud.
Ilmselt üks esimesi sai pidulikult mulda eelmisel pühapäeval Järvakandi Pauluse kiriku 20. aastapäeva jumalateenistuse järel, kui piiskop Tiit Salumäe õnnistas sealses kiriku pargis juba ammu kasvanud paradiisiõunapuude kõrvale istutatud dekoratiivse reformatsiooniõunapuu.
Oli sümboolne, et peale oma inimeste said puu juurtele mulda panna ka külla tulnud sõbrad Soomest ja Saksamaalt, kellega meil on ühised luterlikud juured ning kellega koos juba aastasadu usupuhastuse pärandit maailmas kantud. Märkimisväärne on seegi, et puu kinkis Rapla maavanem Tõnis Blank, kes kakskümmend aastat tagasi kiriku pühitsemisel laulis kaasa tollases Järvakandi koguduse ansamblis.
Et too sündmus langes peaaegu kokku meie taasiseseisvumise 25. aastapäevaga, viis see mõtted paratamatult ka riigi ja kiriku suhetele. Eestis ei ole küll riigikirikut, kuid palju on arutletud selle üle, kas meil on tegemist veel rahvakirikuga, milline põhimõte fikseeriti juba I Eesti kirikukongressil 1917. aastal. Kuigi vahepealne aeg on olnud keeruline kiriku ja kogu rahva jaoks, ei tohi unustada, et ligi 100 aastat tagasi saime iseseisvaks nii rahvana kui ka kirikuna.
Paljudel meist on kindlasti meeles president Lennart Meri sõnad EELK 80. aastapäevale pühendatud aktusekõnes 30. mail 1997 Tallinna Kaarli kirikus, kus ta ütles, et tänu Eesti kirikule tekkis Eesti riik ja tänu Eesti riigile on alles ka eesti rahvas.
Laulva revolutsiooniga alanud ja Eesti Vabariigi taastamisega päädinud pöördelised sündmused tõid pooleks sajandiks «Paabeli vangipõlve» surutud kiriku mõneti ootamatult taas pjedestaalile. Kuu aja eest Rapla kihelkonnapäevadel nendele aegadele ja sündmustele tagasi vaadates tõdes piiskop Einar Soone, et ega kirik polnud alati valmis selleks, mida toona temalt oodati. Leerid olid suured, rahvast käis palju läbi, kuid vähesed jäid püsima. Teisalt ei olnud ilmselt ka suurem osa ateistlikus ühiskonnas üles kasvanud inimesi lõpuni valmis vastu võtma seda, mida kirikul neile tegelikult pakkuda oli.
Arvan, et just see, et meie kirik ei muutunud kõigile nõukogude aja kitsendustele ja tagakiusamistele vaatamata suletud sektiks, vaid kandis endas vaba rahvakiriku ideed edasi, tegi ta paljude jaoks usaldusväärseks. Mäletan selgelt, kuidas inimesed tulid nendel pöördelistel aastatel kirikust otsima mitte ainult tuge poliitilise vabaduse saavutamiseks, vaid ka vabaks tegevat tõde ennast.
On ju nelipühal Püha Vaimu poolt sünnitatud ja Jeesuse jüngrite väikesest hulgast alguse saanud Kristuse kirik, millesse meiegi ühe pisikese oksana kuulume, oma kahe aastatuhande pikkuse ajaloo jooksul näinud erinevaid aegu ja arenguid. Esimeste sajandite märtritekirikust sai peagi riigikirik, kelle käes olid pahatihti ka selle maailma valitsemise ohjad. Kiriku enda seisukohalt ei olnud see talle kindlasti parim aeg, mis ajendas ka Wittenbergi munka Martin Lutherit otsustavalt ja põhimõttekindlalt tegutsema. Ta mõistis, et kirik ja riik esindavad kahte erinevat valdkonda, mida ei tohi omavahel segi ajada ega päriselt ühte liita.
20. sajandi hollandi ajaloolane ja teoloog Heiko Oberman väidab, et Lutheri enda jaoks polnud tema algatatud usupuhastus sugugi pöördeks keskajast uusaega, nagu hiljem on reformatsiooni hinnatud, vaid hoopis lõpuaja alguseks. Et Lutheri eluajal 500 aastat tagasi oli maailm sama muutlik ja vastuoluline nagu praegugi, seostas ta uue maailmaajastu algust just Kristuse peatse taastuleku ja viimse kohtuga, millele eelneb saatana raevutsemine.
Eks sellest lähtuvalt ongi Luther öelnud need kuulsad sõnad, mis on aluseks ka saabuvale reformatsiooniaastale: kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin ma täna veel õunapuu.

Kukk,Mihkel

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi esimees

Read more Kommentaarid välja lülitatud

EELK Usuteaduse Instituudi pere tähistab peagi uue õppeaasta algust. Kirikliku kõrgkooli hea käekäik peaks korda minema aga mitte ainult õppejõududele ja üliõpilastele, vaid kogu kirikuüldsusele.
Eelkõige tuleb rõhutada UI tähtsust usuelu edendamisel. Kui kirik tahab püsida pühakirja alusel, on lisaks elavale usule vajalik mitmekülgne Piibli tundmine, mis muuhulgas ka kaasaegsetele teaduslikele teadmistele toetub. Selle varal tuleks kriitiliselt läbi hinnata kõik kirikuelus esile kerkivad tõekspidamised ja praktikad, ükskõik kui auväärsele traditsioonile need ka ei väida end toetuvat.
Selles osas ei saa UI roll piirduda ainult vaimulike ettevalmistamise ja kirikujuhtide nõustamisega. Peaks ju iga usklik mingil määral olema suuteline eristama usaldusväärset piiblitõlgendust meelevaldsest ning omaenda hoiakuid ja usuelu pühakirja valgel analüüsima.
Suurepäraseks näiteks, kuidas seda praktiliselt saavutada, on EELK misjonikeskuse korraldatavad noorte ja täiskasvanute piiblikursused, kus lektoriteks on teoloogid UIst ja ka mujalt. Miks ei võiks organiseerida aga ka videoloenguid, kus olulisemaid piibliteaduse ja dogmaatika küsimusi populaarses laadis tutvustataks? Nii jõuaksid vastavad teadmised palju tõhusamalt kirikurahva sekka, kus nende järele näib suur vajadus olevat.
Oluline on ka vaimulikust perspektiivist lähtuva kirjavara väljaandmine, kus akadeemiline tõsiseltvõetavus on ühendatud populaarse esituslaadiga. Mõned UI poolt välja antud raamatud väärivad selles osas esiletõstmist, näiteks Randar Tasmuthi ja Urmas Nõmmiku eksegeetikaõpik ning Jukka Thuréni piiblikommentaarid. Oluline oleks leida vahendeid, et taolisi raamatuid senisest palju rohkem ilmuks. Unistada võib ehk ka uuest, asjatundlike lühikommentaaridega varustatud piibliväljaandest.
Lisaks on UI-l oluline roll mängida kiriku sotsiaalse sõnumi sõnastamisel. Teatavasti on EELK ju üsna aktiivselt sõna võtnud haridus- ja moraaliküsimustes, rändekriisi ja sotsiaalhoolekande teemadel jne. Teiste Euroopa kirikute praktikat arvestades võiks see nimekiri olla õieti veel palju pikem.
Kristlikust perspektiivist esitatud seisukohad mõjuvad haritud publikule veenvalt aga üksnes siis, kui need ühtlasi tuginevad sotsiaalteaduslike teooriate tundmisele ja laialdastele teadmistele oma ainevaldkonnas. Euroopa ühes ilmalikumas riigis Tšehhis olevat katoliku kirik võitnud üldsuse lugupidamise muuhulgas tänu edukale tegutsemisele akadeemilises sfääris. Meie kirikurahva seas pole aga ilmselt kuigi palju neid, kelle sõna ühiskonnas tõepoolest maksaks. Seetõttu oleks mõistlik arendada UIs ka sotsiaalteaduslikku kompetentsi.
EELK-le võib igatahes tõusta palju tulu kõrgkoolist, mis oma sihiseadmistes saab lähtuda spetsiifiliselt kirikuelu vajadustest. Iseasi, kuivõrd on seni suudetud selle potentsiaali ära kasutada. Jääb üle loota, et UI ei tee ka edaspidi järeleandmisi oma akadeemilises tasemes, kirikus osatakse tema panust aga vääriliselt hinnata.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Rõõmustan ja olen tänulik Jumalale, et minu lapsed on sündinud vabas Eestis ja et meil on võimalus olulistel tähtpäevadel päikesetõusul lipuvardasse sinimustvalge lipp heisata.
Möödunud nädala laupäeval tegid seda Pika Hermanni tornis noored täiskasvanud, kes sündisid täpselt 25 aastat tagasi, mil taastasime Eesti riigi iseseisvuse. Riigilipu heiskamise tseremoonial palus peapiiskop Urmas Viilma Jumala õnnistust ning ütles: «Meil on usku oma rahva ja riigi kestvusse, et meil on ette nähtud kindel koht ja ülesanne Jumala päikese all.» See oli lootusrikas sõnum.
Ehk mõtlesid sinagi neil päevil, mida tegid 25 aastat tagasi. Mina mäletan üksnes tunnet, see oli ärevus kiiretest muutustest ja hirm teadmatusest. Kummalisel kombel tekkis sel suvel selle ammuse mälestusega side, kui istusin Hiiumaal Kassari rannas ja vaikust lõhkus madalalt üle lendav NATO hävituslennuk. Öeldakse, et vabaduse hääl. Ometi tegi ärevaks, pani imestama ja võttis hetkeks rahu. Olen aimanud, et väline rahu algab sisemisest. Veerand sajandit on inimelu kestust arvestades pikk aeg; maailma ajaloo ja veel enam igaviku seisukohalt on see kui möödalibisev tuulehoog.
Tallinna Televisioonis võis taasiseseisvumispäeva 25. aastapäeva puhul osa saada dokumentaalfilmist «Alguses oli sõna» (stsenaarium Rein Veidemann, produtsent ja režissöör Toomas Lepp). Tähelepanelikuks tegi, et meie riigi iseseisvuse taastamise illustreerimiseks oli kasutatud pühakirja tsitaati ja sõna lihaks saamisena riigi sündi. Samas puudus sisuline viide originaalile ja kuigi film keskendus eelkõige riigi sünnile, siis vähemasti minu mäletatavast tervikust on raske mööda minna tol perioodil toimunud kristliku maailmavaate taassünnist.
Sõltumata filmiloojate valikuist on hea kristlasena vaba riigi eest tänulik olles südames rahu hoida algtekstiga, mis ütleb, et alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. (Jh 1:1,3)
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Muinsuskaitseamet juhib tähelepanu, et pühakodade programmi 2017. aasta toetustaotluste esitamise tähtaeg on 30. september. Varasematel aastatel esitatud taotlused 2017. aasta taotlusvoorus ei osale. Taotlus soovitatakse esitada varakult, et oleks võimalik likvideerida selles esineda võivaid puudusi.
Erinevalt eelnevatest aastatest on nüüd oma- ja/või kaasfinantseering kohustuslik. Oma- või kaasfinantseeringu minimaalset piirmäära ei ole määratud.
Pühakodade programm on mõeldud kõigi konfessioonide kõikidele pühakodadele sõltumata sellest, kas need on tunnistatud kultuurimälestisteks. Kuid eri valdkondade ja erinevate tegevuste taotlused tuleb esitada eraldi.
Taotlusi on võimalik esitada kolmel viisil: läbi kultuurimälestiste riikliku registri (http://register.muinas.ee) või digitaalselt allkirjastatult aadressile info@muinas.ee või ka paberil (muinsuskaitseameti uus postiaadress on Pikk 2, 10123 Tallinn). Digitaalselt allkirjastatud taotluste puhul palutakse nii taotlusvorm kui ka kõik taotluse lisadokumendid allkirjastada ühes ümbrikus (st taotlus koos lisadega on kõik ühes dokumendis) ning koopia võib saata ka aadressile sille.sombri@muinas.ee.
Taotluse kohustuslik vorm asub aadressil www.muinas.ee/puhakoda. Taotlusele tuleb lisada vähemalt kaks kehtivat hinnapakkumist. Kui taotlussumma ületab 10 000 euro piiri, siis tuleb lisaks esitada ka halduskava. Need, kes taotlevad toetust projektdokumentatsiooni koostamiseks, peavad lisama ka investeeringukava. Võimalusel soovitatakse taotlusele lisada ka mõni foto. Ajakohased fotod on oluline informatiivne materjal, mis on abiks toetusotsuste langetamisel. Lisainfo ja kõik juhised on kättesaadavad kodulehelt www.muinas.ee/puhakoda.
Eesti Kirik

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Laulupeorongkäik teel Intsikurmu. Rita Puidet

Nädal aega kestnud misjonipäevad Võru praostkonnas on lõppenud, päevadel kogetu on veel meeltes elav.

Koguja ütleb: «Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!» (Kg 11:6) Just see mõte meenus, kui misjonipäevadele tagasi mõtlen. Sest Võru praostkonna töötegijad ja ristirännaku vabatahtlikud on viimase nädala jooksul oma veendumust ja usku jaganud hommikust õhtuni.
Avajumalateenistuse ajaks 14. augustil lubas ilmateade vihma, aga Räpina kirikusse tulijatele paistis päike ja inimesed rõõmustasid Jumala heldusest. Kõik said olla selle osalised ja anda oma head soovid kaasa neile, kes hakkasid Jumala sõna jagama kirikutes ja hooldekodudes, külakeskustes, linnaväljakutel.

Naeratus ja pühendumus
Kui teisipäeva õhtul Põlvasse jõuan, põrkan kokku Seppo Niemeläisega, organisatsiooni Mission Europe töötegijaga. Tal on seljataga pikk päev, mis algas palvusega Põlva valla hooldekodus. Järgnes hingehoiu ümarlaud Erastveres ja siis veel vestlusõhtu Pindi kirikus. Kõneks ikka hingehoid.
Seppo ütleb, et jättis 1993 õpetajatöö koolis ja on teinud sestpeale vaimulikku tööd. «Raske on olnud, kui näed, et töö ei edene. Hea aga siis, kui näed, et Jumal aitab ja inimesed saavad abi,» ütleb mees, kes on Jumala kutsele vastates töötanud ka Venemaal ja Namiibias ning kolm aastat Saksamaal. Viimased aastad on teda toonud sageli Eestisse, ta oli Kristus-päeva töögrupis ja on nüüd korraldanud kaks korda Andrease koolitust.
Hingehoiu ümarlauas kõneles ta Soome kogemusest, hingehoiu võimalikkusest ja vajalikkusest. Eesti kogemusest kõneles Tartu hooldekodu kaplan Urmas Oras. Tuuli Võsa, MTÜ Hingetugi hingehoidja, ütleb, et kohtumisele loodetakse teha jätkuüritus, sest teema on hooldekodudele oluline ja kogudustel on ressurssi teha nendega koostööd.
Kuulen neil päevil põhjanaabritelt teist korda, et Eestis on inimesed sõbralikud ja naeratavad. Loodan, et kõik 16 inimest, kes vabatahtlikena Eesti, Soome ja Ingeri kirikust Nelja Tuule ristirännaku teel lõkkekohvi pakkudes kutsusid osa saama misjonipäevade üritustest, said oma kogemusest sama kinnitada. Tõenäoliselt said, ega muidu kolmandat või neljandat korda kõrvetava päikese või vihmasaju kätte «hingi püüdma» ei asuta.
Seppo Niemiläisega aga ruttame Põlva kiriku poole, sest jutuhoos oleme mööda lasknud filmiõhtu alguse. Aga seda ei saa lubada. Juhani Püttsepa ja Vahur Laiapea dokumentaalfilm «Vahimehed suure järve rannal» Eenok Haamerist ja Andrei Serginist on teos, mis nõuab süvenenud kaasaelamist.
Veel enam kui film kõnetas järgnenu: kiriku grand old man titulaarpraost Eenok Haameri tunnistus «Mu elu on viinud mind Jeesusele väga lähedale», kirjeldades oma elu metsavennana noorpõlves. Kõrvus kõlamas laused «Ma pean tööd tegema! Olen ikka rivis» ja pihk Eha Haameri käepigistusest soe, tuli Tartu poole teele asuda. Alati mulle nii oluline õnnistus jäi järgmist kohtumist ootama.

Otsatu energia
Laupäev algab taas kiirelt. Lipp lehvima, kohv ja võileib kõhutäiteks ja Põlva poole teele, et meenutushommikuks kohale jõuda. Kirikus olid end valmis seadnud Eesti Kongressi liikmed Thomas Vaga, Andres Reimer ja Georg Pelisaar.
Nad meenutavad 20. augustit 25 aastat tagasi ja ka sellele päevale eelnenud sündmusi, sh Balti ketti, Võru noortekolonni ettevõtmist, Karilatsi muinsuskaitseklubi sündi ja Põlva vabadussamba taastamist. Inimestel lihtsalt ei saanud energia otsa, tõdes praegune Põlva vallavanem Georg Pelisaar.
Nii Reimer kui Pelisaar kinnitasid, et toonased võimumehed olid vabaduseks valmis ja nende abita poleks 1989. aastal saanud sammast avada. Muinsuskaitseklubil oli lihtsalt au  samba taastamisel kaasas olla, sõnas Andres Reimer. Ja USA Lakewoodi koguduse õpetaja Thomas Vaga tunnistas, et see kohtumine Põlva kirikus muutis tema seisukohta 25 aastat tagasi toimunu kohta.

Laul annab jõudu
Nädal on olnud sündmusterohke ja misjonär Anu Väliaholt kuulen, et ta osales kesknädalal palverännakul Kanepist Sirvastesse, kus endise kabeli kohta märgib vaid kivi. Aga teel kõneles rännaku juht Peeter Lail huvitavaid fakte kunagisest kabelist. Õhtul aga oli Uhtjärvel meeleolukas piknik, mille õnnestumise üle rõõmustas praost Üllar Salumets. Ta oli õnnelik, sest misjonipäevad olid isegi loodetust paremini korda läinud.
Vaid laupäevane misjonikonverents Võrus, kus oli kaks suurepärast ettekannet, läks praktiliselt tühjale saalile. Võib-olla saab edaspidi kutsuda ettekandjad Tauno Toompuu ja Ringo Ringvee mõnele muule üritusele esinema.
Intsikurmu laululava Põlvas oli aga taasiseseisvumispäeval lauljate päralt. Kohaletulnuid tervitasid Põlva maavanem Igor Taro, Georg Pelisaar, misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru ja piiskop Joel Luhamets. Kõige vägevam kingitus tuli aga lauljatelt, kes kuulutasid Jumala ustavust. Praostkonna lauljaid toetasid Misjonikoor ja Püha Tooma lastekoor Soomest Oulust. Koore juhatasid Ara Bander, Kristiina Nagel, Ele Vakk, Külvi Paide, Maarja Vardja ja puhkpilliorkestrit Valdur Helm.
Ja kui ühendkoor laulis «Hoia, Jumal, Eestit» ning õhtupäike soojendas maad, võis igaüks öelda, et oli ilus ja meeldejääv taasiseseisvumispäev. Kel veel jaksu oli, võis minna koolimajja Life’i laagri lõpetamisele ja ansambli Transform DJs kontserdile.
Rita Puidet

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Ela eestlase elu
Eesti Rahva Muuseumi avamiseni on jäänud 37 päeva. Märkimaks suurpäeva avati enne eesti rahva taasiseseisvumise 25. aastapäeva kesklinna pargi ja Poe tänava vahelisel alal uus välinäitus «Ela eestlase elu!». Näitus esitab küsimuse, miks on eestlasi ainult üks miljon.
Vastuse leiab meie enda ajaloost ja see on tõeliselt vaimukalt esitatud kümnel plakatil. Näiteks: «Sest ühe sini-must-valge lipu alla ega lauluväljakule korraga rohkem ei mahu.»
Kes mööda kõnnib või Taaralinna satub, sellel tasub näitust uurima jääda. Hea tuju on kogu päevaks garanteeritud.
Samanimelist saadet saab pärast kella kümneseid uudiseid igal teisipäeval kuulata Kuku Raadios.
Muuseumi teadurid ja kuraatorid kõnelevad saates ERMi loomisloost ja selgitavad, miks on lihtne inimene ja argielu tähtsad uurida ja huvitavad näidata.

paulineEestis peetakse jutupüha
Möödunud reedest toimub Eestis nädala jagu kestev lugude jutustamise festival, kuhu on jutustajaid tulnud Indiast, Iisraelist, Ungarist, Põhjamaadest, Suurbritanniast, Hollandist, Itaaliast. Nende lood on inspireerinud palju inimesi üle kogu maailma, kinnitab festivali korraldav MTÜ Jutumaja.
Tartus räägivad lugusid Giovanna Conforto Itaaliast ja Pauline Seebregts (fotol) Hollandist. Kohtumine leiab aset 24. augustil Loomemajanduskeskuse saalis (Kalevi 17) kell 15–18 ja selle korraldamisel on abiks olnud Pühade Aleksandrite kogudus (EAÕK).
Esinejad räägivad oma teest lugude jutustamise juurde, jagavad kogemusi tööst jutuvestjatena ja kindlasti saab kuulda mõnd lugu.
Ehk on võimalik kuulda Giovannat jutustamas lugu pühast Franciscusest, sest tema repertuaaris on lugusid Franciscusest ja teistest pühakutest, aga ka vägevatest Itaalia naistest ja muust.
Festivali kava leiab kodulehelt www.rahvakultuur.ee.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Vanaduspõlve veedab Richard Part Vastseliina hooldekodus. Vaimukosutust leiab ta jätkuvalt Piibli lugemisest, aga ka ajaleht Eesti Kirik pakub vanahärrale huvi. Liina Raudvassar

Eesti tähistas oma 25. taasiseseisvumise aastapäeva. Täpselt nii kaua kulutas Ri­ch­ard Part (92) oma elust Venemaa vangilaagrites pärast seda, kui ta 1946. aastal mõisteti süüdi relvastatud vastupanu eest nõukogude korrale. Mees istus vangis terve talle määratud aja, sest sellise «patu» eest karistuse kandjatele ei pakutud mingit amnestiat.

Suvi on oma kaunimas ehtes, kui sammud Vastseliina kirikumõisa ajaloolisse pastoraat-leerimajja rajatud hooldekodusse sean. Olen kokku leppinud kohtumise Võru Katariina koguduse liikme Richard Pardiga, kes siin oma vanaduspõlve veedab. Õieti olen kohtumist oodanud mitu kuud, aga hooldekodu töötajate palvel siiani visiidist loobunud, sest agressiivse gripilainega polnud külalised siin arusaadavalt teretulnud.

Lugupeetud ja austatud
Vanahärra füüsiline jõudlus ei luba tal palju ringi liikuda. Nii ei leia ma Richard Parti ei aiast ega puhkeruumidest, kus paljud hoolealused minu saabumisel mõnusalt aega veedavad. Mind juhatatakse. Saan aru, et seegi on teada, et Ri­chard täna külalist ootab. On hoomata, et meest tuntakse ja austatakse. Nii hoolealuste kui hooldajate poolt. Meie kohtumise järel mõistan ka selle põhjust – ta on viisakas ja tasase olemisega, kes enda soove teiste omadest kõrgemale ei upita.
Richard on kambris, mida jagab mitme kaaslasega. Ruum ei ole avar, aga puhas ning otstarbekalt sisustatud. Jääb mulje, et siinsete asukate vahel valitseb muhe üksteisemõistmine nagu kokkuhoidvas peres. Toanaabrid tõmbuvad delikaatselt eemale, et saaksime Ri­chardiga privaatselt vestelda. Hooldajaõde ruttab abivalmilt Richardi seljatagust kohendama, et mehel oleks mugavam istuda.
Pikk ja sale, selge silmavaate ja tugeva käepigistusega ning meeldiva naeratusega – see on esimene mulje mehest, kellest tean kohtudes vaid eluloolisi üksikandmeid.

Oma kodu(maad) kaitstes
«Räägin juba rumalusi ja asjad lähevad ka segi,» vabandab Richard Part ühtepuhku, kui võtan jututeemaks vanahärra eluloo. See lugu on pikk ja reljeefne. Sisaldab katsumusi inimvõimete piiril, ent ka rahumeelseid etappe oma Looja hoidmisel. Paneb kaasa elama ning toob meelde kirjakoha, kus Paulus räägib kristlaste kõigepidisest survestamisest, mis ometi ei lase neil meelt heita. Ka Richard Part on kandnud oma risti selle all nõrkemata. Tema vaim on tänini tarmukas. Kuulan huviga ja mõtlen, et sellisteks katsumusteks pole iga inimene suuteline. Iga eestlane peaks austama Richardi-taolisi rahvuskaaslasi, tänu kelle meelekindlusele ei ole põhjendatud kõnelda iseseisvusest ilma ühegi pauguta loobumisest. Tähistades taasiseseisvumispäeva tunnustagem Richardit ja tema võitluskaaslasi.
Richard Part on sündinud Harjumaal Kolga vallas 14. jaanuaril 1924. aastal. Puhkenud II maailmasõjas võitles ta 184. eesti politseipataljonis. Võitles oktoobrist 1941 augustini 1943. Seejärel põgenes nagu sajad teised soomepoisid üle lahe ning jätkas võitlust punaste vastu Soome armee koosseisus 200. eesti rügemendis miinipildujate rühmas. 1944 naasis Eestisse koos oma rügemendiga, lootuses takistada Punaarmee tagasitulekut ja nõukogude võimu taastamist, mille kuritegusid rahvas alles selgelt mäletas.
Richardist sai metsavend. Ka metsapaost jätkas ta relvastatud vastupanu vangi langemiseni juulis 1946. Tema üle mõisteti kohut ning määrati paragrahvi 59 alusel – 25 aastat vangistust ja lisaks viis aastat kõigi õiguste kaotamist.
«Õnneks on need ajad möödas, mis me enam sellest,» jääb Richard kidakeelseks vangla-aastatest ülevaadet andes. Saan aru, et usust oli palju abi. Jumal jäi Richardi kõrvale ka kurjematel aegadel. Et Richardi «patt» oli nõnda kange, siis mingist amnestiast juttu ei saanud olla. «See aeg sai otsast otsani ära istutud,» noogutab mees väga vaikseks jäänud häälega. Ei tea, kas see on minu enda pisaravirvendus või tõmbuvad tõesti ka vanahärra silmad seda eluperioodi meenutades niiskeks. On ilmne, et nendes kannatustes pole vaja kauem kaevata ja me vahetame teemat.

Võimalus kogudusetööks
Richard vabanes vangilaagrist 1971. aastal. Elamine Eesti NSV territooriumil oli talle aga keelatud. Seetõttu valis ta elukohaks Petseri, mida pidas ikkagi kodumaaks. Richardist sai Petseri Peetri koguduse liige, väga aktiivne liige. Nüüd avanes talle võimalus osaleda täiel rinnal koguduslikus elus, teha tasa veerandsada kirikukauget Venemaal veedetud aastat.
«Ega ma mingi suur abimees olnud, aga eks jõudumööda aitasin,» jääb Richard ka siin tagasihoidlikuks. Tema sõnad lükkab ümber emerituuris viibiv õpetaja Peep Audova (teenis Petseri Peetri kogudust 1967–1983), kes ei jõua oma tublit koguduseliiget ära kiita. Õp Audova sõnutsi oli Richard Part aastaid koguduse juhatuse esimees, kes rikastas koguduseelu nii füüsilise kui vaimuliku panusega. Näiteks kui õp Audova ei saanud jumalateenistust läbi viia, asendas teda Richard jutlustajana ja kogudus jäi väga rahule.
«Richard oli kuldsete kätega mees, kes kõigega sai hakkama ning kelle peale sai alati oma lootused panna,» räägib Audova. Et Richardil puudus kõrgusekartus, siis sai ta hakkama kirikutorni värvimisega. Kui lähenes pühakoja 50. aastapäev 1976. aastal, oli Richard see, kes hoone interjööri värskendamise enda kanda võttis.
Richard sai korteri majja Tartu tänav 30, bussijaamast 100 meetri kaugusel. Perenaisest, kelle mees oli sõjas hukkunud, sai Richardi abikaasa. Laulatas õp Peep Audova.
«Petseris oli ilus,» ütleb Richard lihtsalt ja meenutab, et 1926. aastal ehitatud ja pühitsetud kirikus oli teenistustel palju inimesi, pühade ajal eriti. Petseris elas toona veel palju eestlastest luterlasi. «Lesestudes lahkusin Petserist,» meenutab Richard. Kui Eesti iseseisvus taastati – ilma Petserita –, otsustas Richard kolida Võrumaale, abikaasa kodukanti Pindis. Siis sai temast Pindi koguduses omainimene, õp Laine Villenthali (1922–2009) hea abiline.
Liina Raudvassar

Richard Part
Sündinud 14. jaanuaril 1924 Harjumaal Kolga vallas.
II maailmasõjas võitles 184. eesti politseipataljonis oktoobrist 1941 augustini 1943.
1943 põgenes Soome, võitles Soome armee 200. eesti rügemendis miinipildujate rühmas.
1944 naasis Eestisse ja jätkas võitlust metsavennana.
1946 vangistati, sai karistuseks 25 aastat vangistust ja viis aastat kõigi õiguste kaotamist.
1971 vabanes vangist ja asus elama Petserisse.
Kauaaegne Petseri Peetri koguduse juhatuse esimees.
Pärast Eesti taasiseseisvumist kolis Võrumaale, osales Pindi koguduse elus.
Võru Katariina koguduse liige.
Võru Sõjameeste Ühenduse liige.

Pildigalerii:

Laupäeval, 17. septembril tähistatakse Petseri kiriku pühitsemise 90. aastapäeva kontserdiga vendade Kriisade 1928. a ehitatud orelil ja kell 15 algava jumalateenistusega.

Petseri kirik koos rõdudega mahutab kuni 600 inimest. Kogudus kasvas 95 aastat tagasi välja Vastseliina abikogudusest. Tänapäeval kuulub väikesearvuline kogudus Võru praostkonna koosseisu.

Punastest tellistest Petseri Peetri kirik koos kõrge torniga on ehitatud arhitektide Podtšekajevi ja Krümmeri projekti alusel aastatel 1923–1926. Pühakoja pühitses 19. septembril 1926. aastal piiskop Jakob Kukk. 3 x arhiiv

 

Read more Kommentaarid välja lülitatud