Eestis on sel aastal poliitikamaastikul toimunud päris palju muudatusi, vahetunud on president ja valitsus. Muudatusi on poliitikamaastikul toimunud ka mujal maailmas. Murrangu aegadel otsivad aga inimesed kohta, kus on kindlus,” lausus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma.

Viilma märkis Tallinna TV uudistesaates, et kirikul oleks anda inimestele kindlustunnet, eriti jõulude ajal. “Meile on jäänud arusaam, et usk on isiklik asi, aga nii nagu kirik õpetab ning Kristus on käskinud meil teha ja õpetada, on usk avalik asi. Minna ja kuulutada, minna müüride vahelt välja.”

Viilma lisa, et enne kui püüame identifitseerida võõraid, kes Eestisse tulevad, end nendega suhestuda ja soovida, et nemad meiega suhestuksid, peaksime endid identifitseerima. “Kristlased peavad kapist välja tulema ja olema äratuntavad ristiinimesed, seda nii oma tegudes kui sõnades. Ka väljaspool oma kiriku ruumi või privaatsfääri.”

Edasi loe Pealinnast.

Read more Kommentaarid välja lülitatud
Hea Läänemaa rahvas. Täna, kui ma seda tervitust kirjutan, on maa must ja vahepealne kaunis lumi läinud. Advendi- ja jõuluajal soovime ikka, et maad kataks valge lumevaip. Lumi katab siis kinni mustuse ning kogu olemine on palju valgem ja puhtam.

Elus on ka hea, kui valge vaip katab kinni mustuse, kurjuse ja omavahelised vastuolud. Soovin, et nii kaunil Läänemaal kui ka kogu Eestis võiks valge jõululumi katta kinni usaldamatuse küntud sügavad rööpad ja hirmud annaksid kohta rahule.

Viimased kuud ja nädalad on muutnud inimeste meeled rahutuks. Advendiaja nädalad annavad meile võimaluse vaadata endasse ja kuulata, mis kaasinimesel on öelda. Mõelgem ka oma peresuhetele ning leidkem endale ja kodule aega. Seda ilusamad tulevad pühad, mida parem on olnud ettevalmistus.

Juba vanast ajast on advendiaeg olnud mõeldud ka heategevusele – märka puudust kannatavat ja hädas olevat ligimest. Võin kinnitada, et iga heategu tuleb varem või hiljem õnnistusena tegijale tagasi. Advendiaja üleskutse on: „Hoosianna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel!” (Markuse 11:9) Astume uude kirikuaastasse. Tohime alustada jälle algusest. Advendiaeg on vaatamine ettepoole. Ees seisavad kaunid nädalad täis ootust, pidulikkust, asjasse kuuluvat kiirustamist. Ärgem siis laskem ennast segada osturallidest ja reklaamikärast, vaid vaadakem endasse ja esitagem küsimusi enda olemise ja tegemiste kohta.

Edasi loe Lääne Elust.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Täna riigi- ja ühiskonnategelastele peetud traditsioonilises advendikõnes Tallinna toomkirikus vaatas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma tagasi mööduvale aastale ja kiriku jaoks olulistele kohtumistele võimuga, vaimuga ja Eestimaa inimestega. Ühiskonnaelu protsesse hinnates kõneles peapiiskop muuhulgas Eesti demograafilisest kriisist ja alkoholismi probleemist. 

“Need kohtumised on juhtinud minu tähelepanu samale küsimusele, mida uus valitsuskoalitsioon on nimetanud üheks oma olulisemaks teemaks: see on Eesti jaoks kriitiline demograafiline olukord. Samavõrra aktuaalne on alkoholiprobleem, mille vastu ei saa ainult aktsiiside tõstmisega, vaid mille puhul tuleb keskenduda ka eeskuju andmisele, kasvatusele ja karskusideaali propageerimisele. Karskusel peab olema moraalne mitte materiaalne mõõde!” tõdes peapiiskop Viilma.

Viidates riigi ja kiriku ühisele vastutusele kultuuripärandi hoidmisel küsis Viilma: “Kas riigil on südametunnistus? Pean tunnistama, et lootustandvaid märke selle olemasolust on alati olnud. Narva Aleksandri kiriku päästmine pankrotipesast riigi ja kiriku koostöös on üks riigi südametunnistuse märkidest. Tol hetkel esindasid otsusekindlalt seda südametunnistust tollased reformierakondlastest peaminister Taavi Rõivas ja siseminister Hanno Pevkur. Kuidas saab olema riigi südametunnistusega uue koalitsiooni puhul, näitab lähitulevik.” Peapiiskop tänas kõiki üksikisikuid, Eestimaa kogudusi ja ettevõtteid, kes aitasid oma annetuste toel Narva Aleksandri kirikut pankrotivarana äramüümisest päästa.

Reformatsiooni 500. juubeliaasta kontekstis tõstis Viilma esile maailma katoliku ja luteri kiriku võtmeisikute paavst Franciscuse ja piiskop Munib Younani hiljutist kohtumist Lundis, kus ta ise koos Eesti katoliiklaste piiskopi Philippe Jourdaniga osales. Sama oluline sündmus Eesti kontekstis oli reformatsiooni juubeliaasta avamine Tallinna Oleviste kirikus, kus osalesid Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid. Reformatsiooni juubeliaasta saab Eestis teoks tänu reformatsioonilinnade Tallinna ja Tartu toele. Tallinna linn on muuhulgas otsustavalt asunud toetama Mustamäele kiriku ehitamist ning Tartu linn toetab järgmisel aastal toimuvat Kirikukongressi, millega EELK tähistab luteri kiriku kui riigist sõltumatu vaba rahvakiriku tegevuse alguse 100. aastapäeva.

Kõneledes kristlaste rollist ühiskonnas ütles peapiiskop Urmas Viilma: “Mitmekultuurilises ja multireligioosses maailmas, mis on oma eripalgelisusega esindatud ka Eestis, peame riigi ja rahvusena kestmajäämiseks identifitseerima mitte võõraid ja külalisi, kes siia tulevad või kellega me kokku puutume, vaid iseennast. Selleks peame loobuma arusaamast, et usk on isiklik asi. Kui inimesed, olgu omad või võõrad, meie ümber ei tea, et me oleme kristlased, sest meid ei saa eristada näo- või pearätikute järgi, siis millest inimesed teavad, kes me oleme? Meie rahva kristlik usk ja sellest tulenev kristlik elu peab olema kuulda ja näha. Soovin, et alanud uus kirikuaasta tähistaks Eestimaa ja Eesti rahva jaoks usulist ärkamist ning ülestõusmist sellise suhtumise vastu, mis surub usklikud ja kiriku privaatsfääri, tagasi kirikumüüride vahele ning avalikkusest varjule. Me peame käituma Kristuse üleskutset järgides vastupidiselt, tulema nähtavalt ja äratuntavalt inimeste keskele.”

Iga-aastane advendimõtisklus koos peapiiskopi sõnumiga laiemale avalikkusele on traditsioon, mida alustas eelmine peapiiskop Andres Põder. Selle aasta advendikõne on Urmas Viilma juba teine aastalõpusõnum EELK peapiiskopina.

Vaata ka EELK Uudistest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

“Need lapsed on elanud umbes 12-ruutmeetristes ühiselamutubades ega julge isegi üksi WC-s käia. Seal majades elavad ju tavaliselt narkomaanid, alkohoolikud, me ei tea kes, võib-olla ka pedofiilid,” kirjeldas Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse direktori asetäitja Liia Nikiforov tingimusi, kust lapsed sotsiaalkeskuse hoolde satuvad. Tänu abile suudavad paljud lapsed hiljem elus siiski toime tulla.

Peeteli kirikus on lapsi aidatud juba alates 1997. aastast. Sama aasta aprillis olid koguduse liikmed kohanud öises Põhja-Tallinnas, Kopli liinidel tänaval üheksaliikmelist hulkuvat lastekampa. Lapsed olid pesemata, määrdunud riietes ja väga arglikud.

“Käidi seal, viidi lastele süüa. Esimesed lapsed olidki elanud siis päris omapead seal. See oli taasiseseisvumise aeg, need vanemad olid ära kadunud – läinud võib-olla Venemaale ja jätnud lapsed siia. Midagi oli nende vanematega juhtunud,” rääkis Nikiforov, kelle sõnul elas  mahajäetud barakis ühtekokku 20 last.

“Lapsed on alguses kartlikud, kui tuleb võõras täiskasvanu, siis nad ei jookse kohe sülle. Enne pidi neile mitu korda süüa viima ja prooviti rääkida. 1998. aastal avati kirikus teisel korrusel päevakeskus ja nad hakkasid seal käima. Siis selgus, et neid ei saa ju õhtuti tagasi saata, polegi kohta, kuhu minna. Sama aasta lõpus kohandati kiriku teisele korrusele kirikuõpetaja endisesse korterisse ja kiriku orelirõdule esimestele lastele eluruumid,” rääkis Nikiforov, kuidas esimesed abivajavad lapsed kirikusse elama sattusid.

Kodutud tegid maja allkorrusel lõket

Kuigi tavaliselt võetakse sotsiaalkeskusesse elama ainult lapsi, siis on olnud ka juhtumeid, et majutatakse terve pere. “Meil oli paar aastat tagasi üks pere, kaks last – poiss ja tüdruk –, ema, isa ja kaks vanaema. Vanemad tarvitasid narkootikume, üks vanaemadest oli alkohoolik.

Elasid Lasnamäel puumajas koos kodututega – kodutud olid esimesel korrusel, pere teisel. Kodutud tegid allkorrusel ühel talvel sooja saamiseks lõket. Pärast seda sai korralikum vanaema aru, et sinna ei saa lapsed kauemaks jääda. Kuna poiss oli väike, võtsime need kaks last koos vanaemaga siia. Tänu meie toetajatele ja sponsoritele said nad endale korraliku korteri üürida,” rääkis Nikiforov.  Selle pere vanemad ei ole kahjuks praeguseni jalgu alla saanud.

Sotsiaalkeskusesse satuvad lapsed ka väga jubedatest tingimustest. “Põhja-Tallinnas on päris palju ühiselamutüüpi maju, Koplis näiteks. Iga akna taga on üks tuba – 12-17 ruutmeetrit. Lapsed tihti ei julge üksi WC-s käia, kui nad sellisest majast tulevad. Ju neil on mingi halb kogemus olnud, seal elavad ju tavaliselt narkomaanid, alkohoolikud, me ei tea kes, võib-olla ka pedofiilid,” lausus Nikiforov, kelle sõnul võib 12-ruutmeetrises toas elada kohati koos isegi mitu põlvkonda.

Edasi loe Pealinnast.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

President Kersti Kaljulaid ei osale neljapäeva pärastlõunal Toomkirikus traditsioonilisel advendikontserdil, kuhu Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma on kutsutud valitsuse ja riigikogu liikmed, riigi võtmeisikud ning välisriikide saadikud.

“Riigipea sinna ei lähe, tean, et tal on päevakavas muud tegemised,” ütles presidendi pressiesindaja Taavi Linnamäe BNS-ile.

Viilma kutsus neljapäeval kell 16 riigi- ja ühiskonnategelased Tallinna Toomkirikusse kontsert-mõtisklusele ja sellele järgnevale vastuvõtule. Kutsutute seas on valitsuse ja riigikogu liikmed, välisriikide saadikud, riigiametite, mitmete omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide juhid, samuti partnerkirikute ja partnerorganisatsioonide esindajad.

Presidendi kutsumist pole EELK kantselei poolt saadetud teates eraldi märgitud, kuid Viilmaa kinnitas BNS-ile, et ametisolev president, samuti kõik ametist lahkunud presidendid on olnud alati kutsutud.

Peapiiskop analüüsib oma traditsioonilises advendikõnes ühiskonnaelu protsesse ja sõnastab oma aastalõpusõnumi ühiskonda.

Edasi loe ERR Uudistest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tänapäeva inimeste jaoks on religioonid, argimütoloogia ning turundus ammu kõik segamini nagu puder ja kapsad. Aga vahest pole laiemas plaanis vähimatki vahet, kas rahu ja rõõmu sõnumit kannab preester või jõuluvana, peaasi, et see kohale jõuab, mõtiskleb kirjanik Kaupo Meiel oma arvamusloos.

Esimese advendi jumalateenistus, mille Eesti Televisioon Valga Jaani kirikust üle kandis, oli kena ja pühalik nagu sellised sündmused alati. Kõlasid kaunid laulud, peeti mõtlikku jutlust ja kulminatsioonis ütles Eesti evangeelse luteri kiriku Valga koguduse vikaar Margus Suvi: “Kandke see valgus meie kodumaa kõikidesse kodudesse rahu ja rõõmu ootuseks,” ning ulatas põleva küünlaga laterna jõuluvana Ärnile.

Jõuluvanasid, kes kõik nägid välja samasugused nagu Coca-Cola kompanii neid eelmise sajandi 20. aastatel reklaamides kasutama hakkas, viibis kirikus veelgi. Mõnele televaatajale tundus võib-olla veider, et jõuluvanad ja jumalateenistus sedavõrd orgaaniliselt pühakotta mahuvad, mõni ehk parastas, et eks väljamõeldud tegelased peavadki kokku hoidma, mõni oli seevastu kuri, et kirik jõuluvana ehedust rüvetas, aga ülejäänutele tundus see väga loomulik.

Kusjuures tegin mõne aasta eest intervjuu ajaloodoktor Aldur Vungiga – kes, muuseas, on siiralt religioosne inimene – ja tema ütles, et kui jõuluvanal Coca-Cola ja teiste reklaamimisest aega üle peaks jääma, võiks ta rohkem rahu ja rõõmu külvata. Tundub, et isand Vungi kunagine jõulusoov täitus.

Edasi loe ERR Uudistest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Esmalt – kuidas teid kõnetada?

Meie kirik on nii väike, et kiriku sees suhtleme eesnimede järgi. Öeldakse ka “õpetaja”.

Kirikuga vähem kokku puutunule tunduvad teiesugused inimesed erilised. Mis teid vaimuliku teele suunas? Kunagi olite ju teiegi tavaline poisike.

Arvan, et suur roll on ajastul, mil jõudsin kirikusse – see juhtus laulva revolutsiooni ajal. Elasin toimuvale väga kaasa, lugesin usinalt ajalehti, ning kui ajalehed hakkasid kirjutama ka kiriku ja usuga seotud teemadel, siis see avas minu jaoks ukse.

Samal ajal algasid Saue koolis kultuuriloo tunnid, mida andis Keila kirikuõpetaja Jaan Jaani, ja sealt see asi algas.

Kirikuõpetaja amet oli sel ajal minu jaoks nii kauge ja nii püha, et sellele ma ei mõelnud. Mõte minna teoloogiat õppima tuli nagu välk selgest taevast, väljastpoolt aja ja igaviku piiri. See mõte oli võõras, algul isegi võitlesin selle vastu.

Kas perekond suunas ka?

Olen pärit perest, kellel polnud kirikuga mingit seost. Algul isegi vihjati, et kas ikka pean kirikusse minema. Sauel, kust pärit olen, polnud kirikut, isegi ühtki kogudust ei tegutsenud. Esimest korda käisin kirikus kooliekskursiooniga ilmselt Nigulistes, mis on küll tegelikult muuseum.

Mingi mõjud pidid ikkagi olema. Olite ehk mõtiskleja?

Mõju oli pigem kompleksne. Aeg oli ju kirev, koolis jätkus sõjalise õpetus, mida andis keegi Nõukogude armee major. Käisime kohtumas punalendur Endel Puusepaga ja samal nädalal oli ka loeng, mida pidas Mart Laar. See kõik oli isegi tore, käsil olid eri teemad, inimestel oli valik.

Edasi loe Maalehest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud
Tallinna linnavalitsus kiidab homme heaks kaks lepingut Mustamäe Kiriku Sihtasutusega, mille tulemusena saab kirik mitukümmend tuhat eurot toetust.

Tallinna linna ja Mustamäe Kiriku Sihtasutuse vahel sõlmitava tegevustoetuse lepingu tulemusena saab sihtasutus 19 000 eurot. Sihtotstarbelise toetuse lepingu alusel saab sihtasutus veel 20 000 eurot.

Tallinna linn otsustas koos Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustamäe Maarja Magdaleena Kogudusega osaleda asutajana Mustamäe Kiriku Sihtasutuses, selgitab eelnõu seletuskiri. Sihtasutuse põhieesmärgiks on Mustamäe kirikuhoone ehitamise, rahastamise, haldamise ja kasutamise korraldamine. Linnavalitsus volitab lepingutele alla kirjutama Mustamäe linnaosavanema Helle Kalda.

Edasi loe Postimehest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

kaas

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kristjan Luhamets

Hiljutiste presidendivalimiste ajal tõusis taas teemaks riigimehelikkus, sest riigipea amet kehastab juba oma idee poolest riigimehelikkuse põhimõtet. President peaks olema poliitilises vallas see, kes seisab ülalpool osahuvisid.
Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ning isiklikult.
Ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes sai sellele taandada: igaüks tahtis sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui polnud selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida.
Aga kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu «üldine preesterlus», s.t et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija.
Kui nüüd käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus «tsiviilreligioonis» on see nn üleüldise preesterluse kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli, otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu.
Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad ju oma riigi ning seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed. Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.
Riigimees on definitsiooni poolest poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Ühine hüve on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade on vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest.
Samas ei tähenda see mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel ehk siis «anda oma parim». See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, oled inimlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on riigimehel ka selge maailmavaade, ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist.
Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.
President ei ole rahva isa või ema, vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult sõnavabadusega demokraatlikus ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemi­seerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta.
Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. See on vaba ühiskonna üks n-ö metafüüsiline postulaat – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest.
Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka mujale. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja.
Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab neil kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; loomeinimene, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst, kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.
Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inimkond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral.
Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha.

Aare Pilv

 

 

 

 
Aare Pilv,
kirjandusteadlane

Read more Kommentaarid välja lülitatud