Igor Gräzin, riigikogu liige, Reformierakond

Aastavahetuse ja jõulude aega jäi vaidlusi ja mõtisklusi teemal, kas Eesti vabariik on kristlik riik või mitte ja kas kirikutraditsioonid: jõulude pidamine, uusaasta (s.t Kristuse ümberlõikamise tähistamine), pudeli nõudmine hilineva uusaasta-soovimise puhul (kolmekuninga päev Idamaa tarkade auks, kes tulid beebi-Jeesust kummardama) ja isegi jõulusoovidega postkaardi saatmine on ikkagi üks õige asi riigile, mis ametlikult oleks justkui ilmalik.

Üks esimene tähelepanuväärne detail – kuigi judaism ja kristlus on ajaloos olnud kahjuks sageli vastandatud ja sageli väga veriseltki – kolleeg Iisraeli parlamendist, Euroopa asjade Komisjoni esimees Helik Bar saatis mulle õnnesoovi sõnadega „Merry Christmas“ (mis tähendas algselt Kristuse missat) ja mina siis vastu juudi sõpradele – õnnelikku hanukat. Sest meie jaoks pole olemas mittemõistmist ühe ja sama usulise kultuuri – judeo-kristluse sees. Jeesuse teeb Kristuseks juutide toora ja juutide vana testament on raamat sellest, et Kristus saab kord tulema.

Kirikule vastandujatest

Paljudki praegused kirikule vastandujad ei märka, et sellega kaasneb ka kogu meie balti-saksa traditsiooni – seega kogu eestluse traditsiooni hülgamine. See aga on klassikaline venelaste strateegiline ideoloogia, mida edendasid Eduard Bornhöhe (kelle vürst Gabriel oli Ivan Julma strateegilise luure resident Liivi sõja ajal) ja Carl Robert Jakobson (500kroonise raha pealt), kes arendas propagandat venelaste headusest võitluses saksa „rõhujate ja orjastajate“ vastu – kõik nood kuulsad 700 orja-aastat, mida pole kunagi olnud: aastad olid, aga orjust mitte eriti. Mart Laar rõhutab, et esimesteks eesti rahvuslasteks olid just saksa pastorid.

Edasi loe Õhtulehest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Kuidas kingituseks kauneid kaarte valmistada, õpetab kunstnik Kaie Šestakova (pildil seisab).

Piiblilugu Jeesuse sünnist kõneleb Külvi Teder. 2 x Rita Puidet

 Kargel kolmekuningapäeva järgsel laupäeval ootas Tartu Maarja kogudus külalisi perepäevale.

Soe kogudusemaja Õpetaja tänaval oli siginat-saginat täis, sest erinevad töögrupid valmistusid päevaks. Vaid Kaja Talv ja Carmen Karabelnik istusid vaikselt allkorrusel ja palvetasid päeva kordamineku eest. Koguduses teatakse neid kui eestpalvetajaid ja esmaspäeviti koguduses tegutseva palvekliiniku liikmeid. Nad ütlevad, et nende poole eestpalvesoovidega õnneks sageli ei pöörduta, ent teadmine sellisest võimalusest on oluline. Carmen kinnitab: „Jumala lemmikplaan on, et me vajame teisi inimesi.“

Parim sõber
Tartu Maarja kogudus on vähemalt ühes mõttes rikas – koguduses on neli pühapäevakooliõpetajat: Kadri Isak, Kersti Saksniit, Siiri Talv ja Mai Kastemäe. Rõõmu võib tunda ka järjepidevuse üle, sest Kadri tütar Kadi unistab ajast, mil saab ema tööd jätkata, Mai aga juba käib oma ema jälgedes.
Kadri Isak ütleb, et temal jäi ühelt koolituselt hinge teave, et pühapäevakoolis käib vaid 5% kooliealistest lastest. Kuna kogudusel on mugav ja soe maja, õpetajad olemas, aga puuduvad lapsed, leidis tema pakutud perepäeva idee head vastukaja. Ja nagu ütles perepäeva palvusega avades organist Helika Gustavson-Rätsep, on Jeesus parim sõber. Nii soovis ta kõigile toredat kohtumist temaga.
Teekonnale koos Maarja ja Joosepiga kutsus kõiki Tartu Peetri lasteaia juhataja Külvi Teder, kes oli perepäevale kutsutud jutustama piiblilugu Jeesuse sünnist ja kolmest targast, kes lapsele kingitusi viisid. Hiirvaikselt istusid lapsed ja suured süvenenult jutustust kuulates, nii et võis lausa aduda teekonna raskust või karjaste ärevust. Ei jäänud sel kohtumisel meenutamata ka suur eeskuju Pille Valk, kes alati rõhutas lugude ja nende jutustamise tähtsust.

Šokolaad ja vahukommid
Kindlasti teeb iga päeva eriliseks šokolaad. Ja kes siis šokolaadist ära ütleks? Nii ei möödunud ka perepäev pitsa ja magusata ning töötuba oli tõesti populaarne. Helene Toivanen ja Ketlin Pekko kutsusid soovijaid pitsat küpsetama ja banaani ning vahukommidega maiustama. Koguduse naistetöö juht Ketlin oli kodus juba pitsapõhjad valmis küpsetanud ja nüüd võis igaüks nendele puistata paprikat, vorsti, juustu või muud kraami.
Laste elevus oli suunatud muidugi rohkem suure šokolaadipoti poole. Pruuni maiusega sai katta kas vahukommi või tüki banaani ja magusaampsu veel nonparellidega kaunistada. Siniste ja valgete väikeste terakestega kaunistatuna viis see mõtted vabariigi aastapäevale. (Nädalavahetusel sai aga ka kogudus aastapäeva tähistada – kiriku pühitsemise 174. aastapäeva.)

Õnnesoove igaks puhuks
Kogudusel on haruldaselt vedanud, et kogudusemaja vastas elab kunstnik Kaie Šestakova, kes on Maarja koguduses ka ristitud. Ta tunnistab küll, et kasutab oma vaba aega pigem maalimiseks, ent ettepaneku osaleda kaartide valmistamise õppetoas võttis ta hea meelega vastu. Appi tuli talle misjonär Kirsi Vimpari, kes veab Peetri koguduses kodugruppi, millega on liitunud ka Maarja kogudus.
Suur ümmargune laud oli täis erinevaid salvrätikuid, paelu, pärleid, värvilisi pabereid ja mida veel. Ega silm kõike haaragi. Kaie ütleb, et kaar­tide valmistamisel on kaks head mõtet: omavalmistatud kaarte on hea kinkida ja kui teha neid salvrätikutehnikas, siis saab üle jäänud salvrätikud ära kasutada. Nii saab nendega kaunistatud kaartidega kellelegi rõõmu valmistada ja need ei rända prügikasti. Vaja on sobivat paberilehte, natuke liimi ja ennekõike head pealehakkamist.
Kadi, kellel oma kaart juba valmis tehtud, kinnitab, et talle meeldib pühapäevakooliõpetaja töö juures ennekõike koos lastega meisterdada. Detsembris peeti koguduses ühine jumalateenistus Pauluse koguduse noortega. Kadi valmistas selleks puhuks palvealtari ja lubab teha seda ka siis, kui teenistus Pauluse kirikus peetakse.
Oli igati tore päev, mis koguduse aktiivi kindlasti veelgi lähendas. Kahju ainult, et inimesed ei raatsinud soojast kodust välja tulla. Aga loodetavasti teevad nad seda järgmine kord.
Rita Puidet

Read more Kommentaarid välja lülitatud

HReinHarri-Johannes Rein
21.07.1926–3.01.2017

Jumalasulane Harri-Johannes Rein on kutsutud igavikku. Ta oli veendunud, et Jumal oli ta kutsunud jumalariigi tööle. Ainult ligi 20aastane viivitus tuli vahele ja sõduriealine mees pidi hakkama end varjama vanemate tagakambris võõraste pilkude eest. See raske katsumisaeg vormis ta pühaks tööks, nii et ta ei tahtnudki muust teada. Meie rahva katsumisajad on põhjuseks, et saan Harrist rääkida kui lähedasest sõbrast. 1964. aastal tuli ta usuteadust õppima. Siis mõistsin, et tal on kartus inimeste ees. Pakkusin talle sõprust ja sealt ongi pärit meie lähedus tema elutee lõpuni.
Kõike tegi ta suure hoole ja pühendumusega, soovides ikka täiuslikumaks saada oma Jumala tunnetamises. See väljendus lausa mungalikus süvenemises ning oma mõtete kirjapanemises ja sellepärast ehk ei saadudki temast alati aru. Teda taheti mõõta ja mõista oma mõõdupuudega. Kuid tema Issand mõistis teda. See ongi kõige olulisem ja rohkem ta ei vajanudki, tema, Jumala erak.
Tallinnas oli tema sünnipaik ja kodu ning Toompeal tema lapsepõlve sügavad mälestused jätnud ringi käimise rajad.
Ristimise kaudu sai temast 1926. aastal Tallinna Kaarli koguduse liige ja seda oli ta elu lõpuni. Pärast raskeid aegu leeritati ta 1964 sealsamas. 1944 lõpetas Tallinna 5. Gümnaasiumi. 1964–1975 õppis EELK Usuteaduse Instituudis ning magistrikraadi omandas samas 1979.
Teeninud on ta vaimulikuna Kursi (1967–1976), Harju-Jaani (1976–1996), olles sel ajal (1982–1996) ka Ida-Harju praost, ja Ruhnu (1997–2016) kogudust. Hooldajaõpetajana on ta teeninud Laiuse (1971–1975), Jõelähtme (1979–1986, 1994–1996), Jüri (1984–1985), Kose (1985–1986), Loksa (1995–1996) kogudust. Ta on olnud EELK kirikukogu liige (1985, 1987, 1990–1996), usuteaduse instituudi üldkirikuloo dotsent (1981–1992), raamatukogu bibliotekaar (1976–1991) ja juhataja (1991–1996), EELK agendakomisjoni (1983–1990) ja liturgiakomisjoni liige (1992–1997).
Teda on austatud EELK aukirjaga 2006, EELK Teeneteristi II järguga 2006, Valgetähe IV klassi teenetemärgiga 2001, Saare maavalitsuse teeneteplaadiga 2013, EELK elutööpreemiaga 2016. Raasiku valla aukodanikuks nimetati Harri-Johannes Rein 2007. a.
Tema unistuste maa oli Ruhnu. Ta unistas sinna kloostri rajamisest. Harri lähebki puhkama Ruhnu kahe kiriku vahele käärkambri ukse juurde tema enda rajatud dendraariumi keskele, paika, mille ta oli endale ise valmis vaadanud.
Kõigeväeline Issand Jumal andku talle rahulikku hingamist ja rõõmsat ülestõusmist igavesel hommikul!
Eenok Haamer,
titulaarpraost
Anti Toplaan,
Saarte praost

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Postkaart EELK Misjonikeskuse kogust.

Martin Luther pidas Jeesuse ristimise püha (8. jaanuar) tähtsamaks kui Jeesuse sünnipäeva. Piiblist loeme Jeesuse ristimisest Jordani ääres Matteuse evangeeliumi 3. peatükis salmidest 13–17.
On seegi ju teada, et läbi kiriku ajaloo on peetud ristimise päeva tähtsamaks kui sünnipäeva. Siinkohal oleks hea lugejailt küsida, kas mäletate enda ristimise kuupäeva. Ilmselt ei ole paljudel meist see meeles. Kas seetõttu, et ristimisest on möödunud nii palju aega, või olime liialt väikesed, et seda päeva meenutada.
See võib olla ka põhjuseks, et unustame ristimise tähenduse ja selle, mida ristimine meile annab või on andnud. Ehk siis meil puudub ristimise kogemus. Seepärast igatsevad inimesed ka religioossel tasandil uusi kogemusi, mis heastaks selle otsekui kaotatud või unustatud kogemuse. Just kogemus, mis saadakse, põhjendab ka seda, miks inimesed pürgivad esoteeriliste ja sünkretistlike vaimulaadide ja uususundite poole.
Sel põhjusel on ikka ja jälle oluline küsida, millisena näen oma usku. Kristlik usk on kindlasti lihtne, kuid samas on ta väga kallihinnaline, väärtuslik. Meie usule annab „kalli hinna“ või väärtuse see, et meid on Jee­suse Kristuse kalli verega lunastatud. Meid on lepitatud kellegi teise kannatuste ja surma läbi.
Samas on usk lihtne ja tagasihoidlik. Jeesuse tegevusega seonduvalt võime ju näha seda tagasihoidlikkust, kutset enesesalgamisele, teistega arvestamisele, mis viimselt taandatakse Jumala ja ligimese armastusele, sest Jumal on meie jaoks kõik teinud, sellele ei ole vaja enam midagi lisada.
Jumala arm, mida oleme kogenud ristimisel, kuigi seda ise ei mäleta, on andnud meie usule hinna ja väärtuse. Seda usku ei ole vaja omalt poolt kaunistada või sellele ka midagi juurde lisada.
Usk, kuhu otsitakse müstikat, spiritismi, on üle paisutatud ja kaunistatud, ühel hetkel ähmastub selles usu tõeline sisu ja tähendus ning teistest religioonidest võetud tavad viivad meid lõpuks eemale Jumala esitatud armu tähendusest.
Ristimine annab meile kõik elus vajaliku. Ristimine seob inimese Kristuse surma ja ülestõusmisega. Jumala Poeg on surnud meie eest ja tema võit surma üle annab meile osa uues elus. Ristimine annab meile julguse nii elada kui ka surra.
Apostel Paulus kirjutab kirjas roomlastele: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ (Rm 6:3–4)
Nagu öeldud, on Jumal meie heaks kõik teinud ja selle meile ka ilmutanud. Me saame oma usule kinnitust sakramentides ja armuvahendites ning need toimivad ilma liigse ballastita. Peame vaid uskuma ja sellest usust tulenevalt toimima ning meenutama seda, mis Issand meie heaks on teinud. Jumala armu lihtsus peitub selles, et tema on meid armastanud enne, kui meie teda oleme armastanud.
Alustasin oma kirjutist sellega, et küsisin, kas mäletate enda ristimise kuupäeva. Lisaksin nüüd veel küsimuse: kas mäletate oma laste ja ristilaste ristimise kuupäeva? Selleks, et meie lapsed ja ristilapsed võiksid kanda enestes seda teadmist, et nad on ristitud, et see imeline sakrament oleks nende elu teadvustatud osa, teen lõpetuseks ühe üleskutse. Kutsun meid kõiki pidama meeles ja meenutama ristimise päeva. Ristivanematena mingem sel päeval oma ristilaste juurde, süüdakem ristimisel saadud küünal ning meenutagem seda päeva ja hetke, mil meie armsad on saanud ja me ise oleme saanud Jumala lasteks.

Aus_Jaak

 

 

 

 
Jaak Aus,
vaimulik

Ristimine
• Ristimise sakrament tugineb Matteuse evangeeliumi lõpus olevale Jeesuse ristimiskäsule (Mt 28:18–20).
• Ristimise nähtavaks märgiks on vesi.
• Ristimine toimetatakse kolmainu Jumala nimes.
• Ristimine toimetatakse üks kord elus.
Allikas: Jaak Aus, Meelis Holsting „On seal keegi?“, Tallinn 2009

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Olin meeldivalt üllatunud, kui eelmise aasta viimasel päeval potsatas vaimulike meililisti üleskutse Tartu praostkonnast, kus kõiki meie kogudusi kutsutakse osalema algatuses, mille projektinimeks on „Eestpalvekogudused“. Selle ühel hämaral advendi õhtupoolikul Maarja-Magdaleena koguduse pastoraadis sündinud idee kohaselt loositakse kõigi nende koguduste vahel, kes 10. jaanuariks andsid oma soovist teada, välja paarid, kes on ühe aasta jooksul teineteisele eestpalvekoguduseks. Tuleval aastal eestpalvepartnerid vahetuksid ja nii jätkuks see protsess igal aastal.
EELK Misjonikeskuse töötegija Helene Toivanen Tartu Maar­ja kogudusest kirjutab oma pöördumises: „Arvan, et teineteise eest palvetades muutub ka koguduse liikmete jaoks igal aastal üks kogudus tuttavamaks. See ei ole enam lihtsalt koha- või koguduse nimi Eesti kaardil, vaid see nimi saab sisu: päris inimesed oma rõõmude ja muredega, tõeline osadus palve kaudu, tõeline osadus Kristuses.“
Kuigi ma ei tea, kui paljud vaimulikud sellele üleskutsele reageerisid ning kas see sellisel kujul üldse ka teostub, on juba idee ise kutsuda meie kogudusi üles üksteist paremini tundma õppima küünlaid väärt. Olen töötanud kirikus ka nõukogude ajal ning mäletan seda solidaarsust ja õlatunnet, mis vähemalt vaimulike vahel oli kindlasti suurem, kui on praegu. Kui taasiseseisvumise järel läks paljudel kogudustel põhirõhk välispartneritega suhtlemisele, mis oli ka loomulik, sest sealt saadud materiaalne, aga ka vaimulik abi oli tollel hetkel ülioluline, siis nüüd võiksime ka oma kodusel Maarjamaal senisest palju enam julgustada ja toetada üksteist. Igal kogudusel on kindlasti oma tugevused, mida on võimalik teistega jagada, ning kõigilt, isegi kõige väiksematelt ja nõrgematelt, on alati midagi õppida.
Asetaksin selle üleskutse tänavu jõustuva haldusterritoriaalse reformi konteksti. Elame oluliste ümberkorralduste ajal, kus Eestimaa senine haldusjaotus suures osas pea peale pööratakse. Nii suuri ja ulatuslikke muudatusi tehakse ilmselt ainult korra sajandis. Haldusreform ei puuduta küll otseselt EELK koguduste elu erinevalt meie põhjanaabritest, kus valdade liitmine tähendab automaatselt ka selle territooriumile jäävate koguduste liitumist. Kogudused jäävad meil endiselt edasi kandma seda kihelkondlikku printsiipi, mis sai alguse juba kaheksa sajandit tagasi ning on kõik võimud, valitsused ja riigikorrad vapralt üle elanud.
Kaudne mõju on sellel kõigel siiski olemas. Et väga paljudel kogudustel on välja kujunenud head koostöösuhted valdavalt oma kihelkonna piiridesse jäävate omavalitsustega ning mitmed kogudused ja vallad on sõlminud ka omavahelised koostöölepingud, tuleb need haldusreformi tulemusena kindlasti üle ja ümber vaadata. Seda, kas ja kuivõrd on sündivad suurvallad huvitatud ka selle äärealadele jäävate koguduste toetamisest, näitab aeg.
Kõige selle juures olen sügavalt veendunud, et sõltumata ajast ja ühiskonnakorrast peitub kiriku tugevus just tema koguduste olemasolus, nende vaimulikus kohalolekus. Tegutseva kiriku või palvekoja olemasolu ühes külas, alevis või linnas on tegelikult märgilise tähendusega ka nende inimeste jaoks, kes ise sinna sisse ei astu, kuid teavad, et seal aetakse ka nende asju. Küll teiste vahenditega, kuid mitte kehvemalt. Olen kogenud vallajuhtide siirast tänulikkust, kui nad on kuulnud, et nende jaoks tähtsatel või ka rasketel hetkedel on nende pärast kohalikus kirikus palvetatud.
Olen imetlenud äsja igavikku kutsutud ametivenna Harri Reinu missioonitunnet, kes siis, kui ametlik pensioniaeg kätte jõudis, otsustas minna Ruhnu saarele, et seal „maailma ääres“ saada paljudele vaimuliku teenimise eeskujuks. Tema täitis oma ülesannet rõõmsalt ka siis, kui kuulajateks olid ainult inglid. Kui EELK-l oleks võimalus kedagi pühakuks kuulutada, siis Harri Rein oleks kindlasti üks väheseid, kes seda vääriks.

Kukk,Mihkel

 

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
toimetuse kolleegiumi esimees

Read more Kommentaarid välja lülitatud

3. jaanuaril, Vabadussõja relvarahu sõlmimise aastapäeva miitingul Jõhvis Vabadussõjas langenute mälestussamba juures nimetasin lühidalt asju, mille eest minu arvates küll ei langenud ega kannatanud need, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, aga mis on praegu muutunud meie ühiskonnas räägitavaks ja rahvale vastu paljude tahtmist pealesurutavaks teemaks. Allpool nimetatud teemade väljatoomine oli igati asjakohane, kuna Vabadussõjas sõdinud, sageli koolipoisid, ei võidelnud abstraktsete väärtuste eest, vaid kujutasid vägagi konkreetselt ette, millist riiki nad tahavad saada.
Ma ei kujutanud ette, millise laialdase vastukaja kutsub esile minu sõnavõtt: sotsiaalmeedias üle 7000 reaktsiooni, hulgaliselt telefonikõnesid ja meile, kusjuures ma kõnelesin väga lühidalt ja ainult viitasin minu meelest olulistele asjadele. Püüan alljärgnevalt natuke täpsemalt neid kolme valdkonda markeerida.
Kõigepealt homoseksuaalsus. Olen veendunud, et tegemist on haigusega, täpselt samamoodi nagu seda on kleptomaania või püromaania või seksuaalne tõmme alaealiste ehk lausa laste poole ja selle tõmbe rahuldamine. Need on praegu kriminaal­selt karistatavad. Aga nii nagu homoseksuaalsus, ei ole karistatav ka sõltuvus alkoholist või tubakast, nüüdisajal kasvavalt ka narkootikumidest.
Haigust on vaja ravida, kui see on võimalik ja kui selleks on olemas tahe, aga meie ühiskonna probleemiks on homoseksuaalsuse propaganda. On palju homoseksuaalseid koguduseliikmeid ja koguni vaimulikke, aga nad võivad oma tööd teha senikaua, kuni nad oma nõrkust ei reklaami ja seda omaette väärtuseks ei tee. Reeglina teavad seda kiriklikud ülemused, aga nad ei tee sellest probleemi seni, kuni ei ole tegemist oma haiguse propageerimisega selle asemel, et sellega võimaluse korral võidelda.
Teiseks pimesi kuuletumine Brüsseli seisukohtadele. Loomulikult on meie kuulumine Euroopa Liitu hädavajalik ning NATO liikmeks olemine ja tihe koostöö NATOga tagab meie turvalisuse. Kuid mitte kõik Brüsselis vastu võetavad seisukohad ei ole meie ajaloolis-kultuurilise pärandi ja geograafilise asendi tõttu aktsepteeritavad ning meie esindajad Brüsselis peavad võitlema selle eest, et Eesti iseolemine säiliks ja Eesti saaks oma väärtusi näidata ning anda kogu Euroopale.
Kolmandaks teemaks on pagulaste vastuvõtmine vastavalt kvootide süsteemile. On olemas kahte tüüpi pagulasi: esiteks need, kes oma päritolumaal on tagakiusatud ning raskes poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja religioosses olukorras. Neid tuleb igal juhul aidata ning leida neile võimalus integreeruda meie ühiskonda.
Teiseks on olemas aga nn majanduspagulased, kellel pole  põhjust põgeneda omalt maalt, vaid kes peaksid oma ühiskonda paremaks muutma ja vajaduse korral ühinema selle eest võitlejatega, või koguni need, kes tahavad ainult saada materiaal­seid väärtusi ning peavad oma sissetoodud väärtushinnanguid ainuõigeks ja on valmis koguni tapma neid, kes oma traditsioonilisi esivanemailt päritud väärtusi tähtsaks peavad. Õnneks on meie geograafilistes ja klimaatilistes oludes neid vähe ja seni pole olnud füüsilisi konflikte ning kultuuriline integreerumine toimub, võib-olla üle kivide-kändude, aga siiski.

Kaldur,Peeter_m2rts2008

 

 

 

 

Peeter Kaldur,
vaimulik

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Halgude kaminasse lisamine võib olla romantiline, teisele jälle ainuvõimalik viis, kuidas möödunud nädalal kohale jõudnud käreda külmaga toime tulla. Samas ei välista üks teist. Ka käredas külmas toa soojaks kütmine võib olla romantiline, kuigi on hädavajalik. Reaalsusel on tasandid ja nüansid.
Eelmise nädala kultuurileht Sirp tegeles liitreaalsuse teemaga, keskendudes sellele, mida pakuvad meile helendavad ekraanid. Virtuaalsus on üks võimalustest, kuidas märgata, et on erinevaid kihte, ent on ka palju lihtsamaid viise.
Kasvõi aeg. Kui elada järjekindlalt oma ajavööndis nii aeg­ruumiliselt kui ka mõtteliselt, siis võib ju teada, et on ka teisi ajavööndeid, aga sinu reaalsusesse, argipäeva ei pruugi see jõuda. Kui aga keegi su lähedastest on mõnel olulisel ajal, kasvõi aastavahetusel, teisel pool maailma, siis vana-aastal kell kolm päeval head uut aastat soovides loob see justkui uue reaalsuse, mis erineb sind ümbritsevast.
Sama märkad, kui uue kalendri järgi 6. jaanuaril tähistad kolmekuningapäeva ja tead, et on terve hulk eestimaalasi ehk siis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikusse kuulujaid, kes sel õhtul vana Juliuse kalendrit järgides kirikutesse kogunevad, et rõõmustada Jeesus-lapse sünnist.
Üks ei välista teist, lihtsalt ajaline reaalsus on teine. Nad eksisteerivad samaaegselt ja seda märgates saad rikkamaks. Eriti siis, kui ei otsusta, et üks on parem kui teine. Ja mis on üks ajaline nihe selle kõrval, et oleme ühte meelt põhilises: Jeesus-laps sündis maailma; valgus hakkas paistma pimeduses; tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, tuli maailma.
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Peapiiskop Viilma tutvustab peaminister Ratasele konsistooriumi kabelit. Stenbocki maja

Esmaspäeval, 9. jaanuaril kohtus peapiiskop Urmas Viilma peaminister Jüri Ratasega. Kohtumine leidis aset kirikuvalitsuse ruumes Toompeal. EELK pressiesindaja sõnul kõneldi riigi ja kiriku koostöö võimalustest ühiskonna sidususe suurendamisel. Veel arutati religiooniõpetuse, kristlike erakoolide, kirikute restaureerimise ja omandiga seotud küsimusi.
Peapiiskop Viilma kinnitab sotsiaalmeedias sündmusele hinnangut andes, et kohtumine peaminister Jüri Ratasega oli tõeliselt meeldiv. Ta nimetab, et nende kohtumise sisuks oli pidada aru riigi ja kiriku koostöövõimaluste üle. Toonitades kiriku ja riigi pikka ja sisukat koostööd, kirjutab Viilma: „Lisaks aastakümnete pikkusele konkreetsele koostööle Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjonis tegutsevad ka ühised alakomisjonid kultuuriväärtuste, sotsiaalküsimuste, hariduse ja õigusküsimuste arutamiseks ja lahendamiseks.“
Kohtumise lõppedes kinkis peapiiskop Viilma peaminister Ratasele EELK väljaandena ilmunud raamatu „Usk vabadusse“, mis sisaldab artikleid kiriku rollist Eesti riikliku iseseisvuse taastamisel.
Eesti Kirik

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tiina Puhkan tegi Tallinna Jaani kirikule uued punased altari- ja kantslikatted. Marju Raabe

Vaadates tagasi 2016. aastale, tahan teha kokkuvõtet kirikutekstiilidega seotud uudistest.

21. veebruaril pühitseti Peterburi Jaani kirikus musta värvi altari- ja puldikate (kavandi autor tekstiilikunstnik Reet Talimaa, teostus Lipuvabrik).
Nelipühiks sai tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmis Tallinna Jaani kiriku uue punase altarikatte. Maikuus ilmus Tallinna Kaarli kiriku ajakirjas Sulane minu artikkel „Asta Põldre – Kaarli kiriku katete tikkija“. Artikkel ilmus seoses tema 100. sünniaastapäevaga.
8. juunil kaitses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas pärandtehnoloogia magistrant Lilian Bristol dissertatsiooni „Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal“. Magistritöös kirjutas ta kuldtikandi meistrist Don Schatzist, käsitles kuldtikandi õpetamist Riigi Kunsttööstuskoolis, kuldtikandiga kaunistatud kirikutekstiilide valmistamist 1930. aastatel ning kuldtikandit Eesti kaitseväe vormidel. Mul oli suur rõõm olla Ave Matsini kõrval üheks Liliani juhendajaks.
Suvel oli Rapla kirikus näitus tekstiilikunstnik Ehalill Halliste paekivimustrilistest vaipadest. 27. detsembril avati tekstiilikunstnik Ehalill Halliste vaipade näitus „Pae peal“ EELK Viimsi kirikus. Sel puhul tegi Raadio 7 kunstnikuga intervjuu. Näitust tutvustab ka Erkki Juhandi artikkel ajalehes Eesti Kirik.
Oktoobris leidis aset Päikki Priha ja meie soome sõprade kutsel Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi reis Soome. Vaatasime tekstiile Helsingi toomkirikus ja tekstiilikunstnik Kirsti Rantase tekstiilide näitust Helsingi disainimuuseumis. Teisel päeval külastasime Tampere toomkirikut, vaatasime soome kaasaegse tekstiilikunsti näitust ning kuulasime ettekannet soome tekstiilikunstnikust Dora Jungist.
Usupuhastuspühaks valmisid Tallinna Jaani kiriku uued punased kantslikatted. Seega on Tiina Puhkan valmistanud Jaani kirikusse nüüdseks kolm liturgilist värvi katete komplekti – varasemalt on valminud rohelised ja valged. 2017. aasta 3. advendipühapäeval on Jaani kiriku 150. sünnipäev. Selleks puhuks saab kirik uued violetsed altari- ja kantslikatted, mida Tiina Puhkan juba usinasti teeb.
Jaani kiriku altarile valmistas meister Kaupo Padar uue puidust piiblipuldi. Vana ei näinud nägus välja ja seda pidi riidest kattega katma. Nii kuulus iga liturgilist värvi katete komplekti ka vastavat värvi piiblipuldi kate. Uus pult on tehtud just Tallinna Jaani kiriku altari jaoks, arvestades kiriku sisekujundusega. Pult on silmale ilus vaadata ja seda tekstiili alla ei peideta.
Novembris pidasin Tallinna Kaarli koguduse majas kaks loengut eesti kirikutekstiilidest. Esimene loeng oli kahe kirikutekstiile valmistanud noore naise – Aino Schmidti ja Asta Heinsaare – elust ja saatusest. Kaarli kirikuga seob neid asjaolu, et nad tegid 1930. aastate teisel poolel sellesse kirikusse liturgilist värvi altari- ja kantslikatete komplektid. Teisel loengul rääkisin põnevamatest ajaloolistest kirikutekstiilidest Eestis.
Detsembri lõpus sai Jõelähtme kirik Tallinna Kopli ametikoolilt kangastelgedel kootud kaunid istmevaibad.
Aasta lõpus andis tekstiilikunstnik Riste Laasberg EMK Tartu Püha Luuka kogudusele üle roosa puldikatte. See on viimane üheksast tekstiilist koosnevast katete komplektist. Varem on valminud kaks rohelist, kaks valget, kaks punast ja kaks violetset katet. Roosat katet kasutab kogudus mõlema paastuaja keskel.
Pühakodade riikliku programmi rahastusel on muu kirikuinventari hulgas järjepidevalt konserveeritud ajaloolisi kirikutekstiile. Sel aastal said Kanutis konserveeritud kaks korjanduskotti.
Reformatsiooni 500. aastapäeva puhul võiksid kogudused pöörata tähelepanu oma kiriku punastele altari- ja kantslikatetele. Ehk tuleks olemasolevad väärikale vanaduspuhkusele lubada ja valmistada uued? Punane on Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv. Usupuhastuspühal on kirikus kasutusel just punast värvi katted ja seetõttu oleks igati sobilik sel aastal reformatsiooni aastapäeva tähistada uute kaunite ja kõnekate punaste katetega.
Marju Raabe,
EELK kultuuriväärtuste komisjoni liige

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Tallinna Püha Vaimu kogudus kutsub oma liikmeid ja külalisi laupäeval, 14. jaanuaril kirikusse, et tähistada koguduse aastapäeva ja osa saada pidulikust vitraažakende pühitsemisest.

Kuigi eestikeelseid jumalateenistusi peeti Püha Vaimu kirikus juba 1531. aastast, asutasid pärast 10 aastat tühjana seisnud kirikus aastal 1877 kingsepp Agasild ja kohtuteener Wender uue koguduse. Koguduse aastapäevaks on valminud uus vitraažaken ja et pühitsemata on ka varem valminud aken, on kirikus nüüd pidulik päev.
Laupäeval kell 16 on kirikus jumalateenistus, millel teenib peapiiskop Urmas Viilma, ja külla tulevad sõbrad Soomest Ylöjärvi sõpruskogudusest. Lubanud on tulla kõik need Ylöjärvi koguduse vaimulikud, kes on kogudust teeninud alates 1984. aastast, mil Püha Vaimu kirikule sõprade abiga vitraažaknaid tegema hakati. (Püha Vaimu koguduse õpetaja oli toona Jaan Kiivit.) Kirikus annab kontserdi Petri Laaksonen.
Nii nagu ka eelmiste, on kahe viimase vitraaži autor Dolores Hoffmann. Oktoobris 2015 valmis suur mastaapne aken „Kristuse teod“, mis on koguduse juhatuse esimehe Ülle Gunini lemmik. Ta tõdeb, et paljud pole seda akent veel näinud ja põhjus on väga lihtne. Et aknast õiget pilti saada, tuleb seda vaadata rõdult.
Viimasena valmis kirikusse väike arhailine koridoriaken, mille valmistamisel kasutas kunstnik hinnalist käsitööklaasi ja ümarat motiivi. Töö Püha Vaimu kiriku akendega pole siiski veel lõppenud. Ülle Gunini sõnul ootab tegemist veel üks suur aken. See peaks tulema Martin Lutheri teemal ja oleks pühendatud reformatsiooni 500. aastapäevale.
Rita Puidet

Read more Kommentaarid välja lülitatud