Juba neljandat suve on Tartu Peetri kirikus  orelimuusika kolmapäevad rõõmustanud klassikalise muusika sõpru. Üle saja aasta vana Tartu Peetri kiriku Müllverstedti orel on huvipakkuv nii mängijaile kui kuulajaile.  Orelimuusika kolmapäevad lõpevad traditsiooniliselt oreli sünnipäevakontserdiga 4. augustil.
Kontsertide algus kell 19. Sissepääs vaba annetusega oreli korrashoiu heaks.
6. juuli Elke Unt. Kontsert «B&B».
13. juuli Tuuliki Jürjo, Aabmets (bariton). Kontsert «Arm ja lootus».
Bariton Mattias Aabmets ning organist Tuuliki Jürjo esitavad vokaal- ja orelimuusikat barokist tänapäevani. 20. juuli Marju Riisikamp (orel). Kontsert  «Orelilood vaimulikele tekstidele läbi aegade».
Kavalehel olevad tekstid soodustavad muusika mõistmist, igakülgselt meditatsiooni, mõtisklust.
27. juuli ansambel Servimus Dominum: Anneli Klaus (orel), Kalle Loona (viiul), Helika Gustavson-Rätsep (sopran). Kontsert «Ma tõstan oma silmad mägede poole». (Psalm 121:1–2)
4. augustil on oreli sünnipäev. Esineb oreliduo Mirella Dirminti, Paolo Devito (Itaalia). Kavas Rameau, Vivaldi, Handel, Schubert jt.
Info: Klaus, tel 5615 3265, anneli.klaus@mail.ee.
Vt ka eelk.ee/tartu.peetri.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Riik ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) ostsid täna Narva Aleksandri suurkiriku pankrotipesast välja. Lõplik ostuhind oli 375 000 eurot, millest poole tasus riik ja poole EELK.

Lisaks Narva Aleksandri suurkirikule päästeti pankrotipesast ka Sininõmme kalmistu, Vaivara vana ja uus kalmistu, vallasmälestised ning ajaloolise ja kunstilise väärtusega esemed. Ostetav vara läks siseministeeriumi omandisse ja kalmistud antakse Vaivara vallale tasuta üle.

Järgmise sammuna esitab kultuuriministeerium koostöös siseministeeriumi ja rahandusministeeriumiga oktoobris valitsusele visiooni selle kohta, millise sisu hoone lisaks kiriklikule teenimisele saab.

Edasi loe ERR Uudistest.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Konsistooriumi juunikuu istungil
EELK koostöömedal anti Anders Eliassonile, Jõhvi koguduse kaastöölisele Rootsist.
EELK kirikuseadustiku § 86 lõike 2 ja praost Ants Toominga taotluse alusel pikendati Jüri Pallo ametiaega Tartu praostkonna vikaarõpetajana 15. juulini 2017.
EELK kirikuseadustiku § 73 ja kaitseväe peakaplani Gustav Kutsari esildise alusel ennistati Meelis Rosma EELK vaimulike nimekirja ja määrati ta teenima kaitseväekaplanina peakaplani alluvuses alates 23. märtsist.
EELK kirikuseadustiku § 73 ja kaitseväe peakaplani Gustav Kutsari esildise alusel määrati Mikk Leedjärv teenima kaitseväekaplanina peakaplani alluvuses alates 24. märtsist.
Kinnitati EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna ja kirikumuusika osakonna 2016/2017. õa õppemaksu määrad. Leitavad EELK siseveebist.
EELK tunnustusmärgi pälvisid peapiiskopilt 80. sünnipäeval Nõmme Rahu koguduse kirikuvanem Väino Pikner pikaajalise ja ustava teenimise eest EELKs ning Nõmme Rahu koguduse töötegija Ulvar Kullerkupp pikaajalise ja ustava teenimise eest EELKs.

Koostöö EELK ja Kurhessen-Waldecki kiriku vahel jätkub
Peapiiskop Urmas Viil­ma ja piiskop Martin Hein kirjutasid Kõrgõzstanis Tšolpon-Ata linnas alla koostööleppele, millega pikendatakse koostööd EELK ja Kurhessen-Walde­cki Evangeelse Kiriku vahel. Uuendatud lepe kehtib viis aastat.
Kokkulepe sõlmiti esmakordselt 18. märtsil 2001 Fritzlaris, aastatel 2006 ja 2011 on kokkulepet uuendatud. Lepe kirjeldab osapoolte ühiseid kristlikke vaateid evangeeliumi tunnistamisel, inimeste teenimisel ja rahu ning lepituse eest seismisel Euroopas.
Dokumendis visandatakse koostöö erinevaid vorme, mille hulka kuuluvad vastastikune eestpalve, infovahetus, erinevate ettevõtmiste korraldamine, kaastööliste vahetamine jne. Lisaks kontaktidele kirikute keskuste vahel teevad koostööd ka partnerkirikute praostkonnad.
Koostööleppe allkirjastamine toimus Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku ja selle partnerkirikute piiskoppide konsultatsiooni raames, mille teemaks oli usuvabadus. Esindatud riigid olid Saksamaa, India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Rumeenia, Eesti ja Kõrgõzstan.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

«Eesti lipp» kõlas Nõo kirikuaias laste ja koguduse meesansambli esituses. Rita Puidet

Eesti lipu päeva tähistamise eel käisin Nõos, meie lipu- ja kiriku- ning haridusloos olulise tähtsusega paigas. Kolmandat aastat tähistavad Nõo põhikool, reaalgümnaasium ja kogudus ühiselt Eesti lipu päeva ning ühtlasi kooliaasta lõppu. Kaks kooliperet marsib lippude lehvides rongkäigus kirikuaeda, kus väikse kontserdi ja palvega austatakse meie riiki ja lippu.

Reaalgümnaasiumi direktor ja vallavolikogu esimees Jaanus Järveoja argumenteeris pidupäeval Eesti lipu iseloomustamiseks kasutatavaid ülivõrdeid malemänguga. Malemängus on kõige tugevam nupp kuningas ja teistes keeltes järgmisena kuninganna või nõuandja, eesti keeles on selleks lipp. Seepärast on sinimustvalge teiste lippude seas väärikaim ja ilusaim ning meie peame teda iga päev austama.

Kõik koos
Nõo muusikakooli noored rõõmustasid kohalolnuid muusikaga nagu ka Nõo kiriku meesansambel. Loomulikult tuli ettekandele Martin Lipu ja Enn Võrgu lipu laul ning meesansambli ja noorte ettekantuna täitis just seda tühimikku, mida oma tervituses mainis luuletaja Hando Runnel: tänapäeval ühendab vaid väike protsent inimesi mineviku tulevikuga.
Nõkku lipu 132. aastapäeva tähistama oli tulnud inimesi ka kaugemalt. Tartust oli kohal 93aastane Tamara Poola, kes kõneles, et on Nõo kirikus leeritatud ja käib praegu Pauluse kirikus jumalateenistustel. Kirikuaiast leidsin rahva seast Rein Taagepera, kes oli tulnud  vanavanemate ja vaarvanemate haudu korrastama. Küsisin, mida tähendab tema jaoks sinimustvalge lipp. Rein Taagepera jäi vaikseks ning enne, kui ta kosuda suutis, läksid ta silmad  märjaks.
«Lipu laul tõi mulle meelde, kuidas 70 aasta eest seisis mitukümmend eesti last ja noort igal pühapäeval ümber lipumasti Hanau põgenikelaagris Saksamaal. Seal oli ligikaudu tuhat eesti põgenikku. Igal pühapäeval laulsime, skaudi- ja gaidivorm seljas, «Eesti lippu». Juhtus nii, et mida rohkem aeg edasi läks, seda rohkem hakkasime laulu venitama. Iga rida läks üha aeglasemalt, kuni tüdrukud läbi murdsid ja hakkasid kiiremini laulma,» meenutas ta.

Naabrid sajanditeks
Väikeste paikade võlu on selles, et kõik tunnevad kõiki. Nõol on olnud see õnn, et sinna on aegade jooksul sattunud elama palju andekaid inimesi. Paika mainiti esmakordselt 1319, sealne ainulaadne ja hästi säilinud pühakoda pärineb 13. sajandist. Juba 1686 rajati Nõkku talurahvakool ja teadaolevalt oli 17. sajandi lõpus 70% täisealistest elanikest kirjaoskajad. Rahvusliku liikumise ajal 19. sajandil sattus Nõkku paari­kümneks aastaks tööle kooliõpetaja ja helilooja Aleksander Lätte (1860–1948) ja veelgi kauemaks vaimulik Martin Lipp (1854–1923).
Viimaselt ilmus 1897 luulekogumik «Kodu kannid», kus trükivalgust nägi viiesalmiline luuletus «Eesti, Eesti, ela sa!». Veerand sajandit hiljem, 1922 tegi nooruke Enn Võrk (1905–1962) sellele viisi ja sestpeale teame seda kui «Eesti lippu». Lauluna on sellel kolm salmi.
Tuntud nõolastest ei saa mainimata jätta heliloojat Eduard Tubinat (1905–1982), kes oli 1920ndatel Nõo algkoolis matemaatika- ja füüsikaõpetaja, juhatas Nõo segakoori ja oli kirikus organist.

Sild minevikust tulevikku
Aga nii, nagu ei olnud noorukesel riigil pikka iga, tuli raske aeg ka iseseisvuse sümbolil, sinimustvalgel lipul. Siiski läks hästi, sest 1941 said kolm tudengit, Eesti Üliõpilaste Seltsi korporanti Eesti Rahva Muuseumist kätte ajaloolise Eesti lipu ja see peideti metallkarbis Vaimastverre perekond Auna kodutallu korstna vundamendi alla.
Üks lipu päästjatest oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige Harald Tammur (1917–2001), kes pärast Stutthofi koonduslaagrit ja nõukogude vangilaagreid – kokku umbes kümmet aastat repressioone – tuli kodumaale, ordineeriti 28. oktoobril 1954 vaimulikuks ja asus ametisse Nõos. Lätte tänava viletsas majas elas ta veerand sajandit. Praegu seda maja enam ei ole. Polevat sellel vundamentigi olnud ja talvel olnud maja väga külm. Seda kohta märgivad praegu vaid õunapuud. Eesti kirikuloos legendaar­ne mees tundub olevat üsna unustatud. Ei leia tema nime «Eesti entsüklopeediast», ka mitte elulugudele pühendatud 14. köitest.
Usun, et lipupäeva tähistama kogunenud koolilaste hulk oleks Tammurit kindlasti rõõmustanud. Kuidas võikski teisiti olla mehega, kelle juurde kogunesid nõukogude ajal igal aastal 5. aprillil EÜSi vilistlased tähistama seltsi aastapäeva. Siis oli ühtlasi Haraldi teise abikaasa Linda Libese (1916–2009) sünnipäev. Nii meenutab Haraldile naabriks saanud Kalju Aigro vanem tütar Helge Allika. Seega elasid teine teisel pool teed kaks õpetajat, üks kirikuõpetaja, teine kooliõpetaja. Kalju Aigrost (1921–2011) sai kolmekümneks aastaks koolidirektor ja Nõo koolist üks reaalainetes tugevamaid koole Eestis. Direktori mälestuseks on kooli juurde viivale teele antud tema nimi.

Sisaliku jälg kivil
17. aprillil 1988 tõid Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult rahvusvärvid välja Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli. Tahtnuksin kirjutada, et maailmarändur Pruuli oli Nõo poiss, aga lõpetanud on ta Tartu 2. keskkooli. Eks ma võta siis julguse öelda, et ta on Kalju Aigro poiss, sest teenelise pedagoogiga hüvasti jätma Otepää kirikusse ta tuli.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle üliõpilasseltsile. Nüüd on see taas hoiul Eesti Rahva Muuseumis. Kaks naabrit, Harald ja Kalju, suhtlesid Nõo-aastatel tihedalt, arutasid maailma ja Jumala asju. Kuna ükski asi ei juhtu ilmaasjata või juhuslikult ning sisaliku teegi jätab kivile jälje, nagu ütleb kirjanik Karl Ristikivi, usun, et neil on kogetav mõju praegugi.
Kui koolijuhi vanemat tütart juba mainisin, siis noorema tütre, Mustamäe linnaosa vanema Helle Kalda nimi on meie lehes äramärkimist leidnud korduvalt seoses uue rajatava kirikuga. Võib öelda, et meie riik on nii tugev, kui tugevad on tema koolid ja kirikud, kui tugev on tema rahvas. Minevik ja tulevik on omavahel seotud rohkem, kui me sageli igapäevaselt märkame.
Rita Puidet

Eesti lipp
Sinimustvalge Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu pühitses Otepääl 4. juunil 1884. aastal Rudolf Kallas. Riigilipuna võeti see kasutusele 21. novembril 1918.
Lipp toodi avalikult taas välja aastal 1988 ja heisati rahvuslipuna Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989 ning riigilipuna võeti ametlikult kasutusele 7. augustil 1990.
Laulu «Eesti lipp» sõnade autor Martin Lipp oli Nõo koguduse õpetaja aastail 1884–1923.

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Sirelite õitsemise ajal Vastseliina kirikuaias: Helve Niido (paremalt), Aare Juhkam, Toivo Hollo, Õie Ruus ja Jaan Niido. Liina Raudvassar

Kogudusliku töö tulemuslikkus sõltub suuresti tublidest vabatahtlikest, teab Vastseliina pastor Toivo Hollo, kes 1. nelipühal võttis peapiiskopilt vastu EELK Teeneteristi III järgu ordeni.

«Mis me ilma õpetajata oleks, toda ei taha kohe mõeldagi,» usaldab Helve Niido ajakirjanikule tasandatud häälel, mis pole mõeldud jõudma köögi ja talvekiriku vahel askeldava õpetaja kõrvu. «Too oli üks lumerohke külm talvepäev, kui tulime õpetajat valima, ka vanad inimesed kaugel kirikust,» meenutab naine viimaseid koguduseõpetaja valimisi. Aga kirikus on ta käinud ka teiste õpetajate ajal. Meenutab hea sõnaga Jüri Vallsalu ja Ove Sandrit, kes mõlemad olid Vastseliina jõudes noored ja hakkajad vaimulikud.
«Tulge, sest kõik on juba valmis,» kutsub Toivo Hollo, märkides pärast söögipalvet rõõmsalt, et «töökeeleks» võiks võtta võru keele, nagu siinmail kombeks. «Meil on siin igal pühapäeval tsäilaud,» selgitab ta sooja jooki välja valades. Lauda istujad on õpetajaga nõus, et rikkus pole mitte see, et kohvilaud saab kaetud, vaid see, et jagub inimesi. Inimesed on suurim rikkus igas koguduses.
Õpetaja palvel on tavapäratul nädalapäeval kiriklasse tulnud need tublid töötegijad, keda peapiiskop kiriku nimel tehtu eest tänas. Vastseliina kogudusest leidsid peale õpetaja veel äramärkimist kirikuteenija Helve Niido koos kirikuvanemast abikaasa Jaan Niidoga ja kirikuteenija Aare Juhkam, kes said aukirja, ning nõukogu liige Õie Ruus, kellele anti tehtu tunnustuseks tänukiri.
Kõik on sama meelt, et auhinna saamise nimel pole nad kiriku juures küll midagi teinud, aga tänu on meeldiv saada ning seda tuleb võtta kui tunnustust eluviisi eest.
Mis on kirikuteenija ülesanne? «Peab kütma, koristama, kiriku ust avama,» loetleb Helve Niido. Ta räägib, et kui abikaasa veel autoga sõitis, eelistasid nad Vastseliina kirikus käia, aga nüüd piirduvad Misso abikirikuga, mis asub kodu lähedal ja kus nad mõlemad jõudumööda abilisteks on. On seda olnud 1993. aastast, mil õp Ove Sander neile vastava ettepaneku tegi.
Vastseliina kirikus on neli kirikuvanemat, rahvakeeles vöörmündrit, kes jagavad ülesandeid nõnda, et kõik ei ole ametis just igal pühapäeval. Kord on nii, et õpetaja teeb aegsasti graafiku, jagades pühapäevad meeste vahel ära. «Aarest, kes peab bussijuhi ametit, sõltub tööjaotus,» selgitab Hollo, kes jälgib, et kõik oleks kiriku juures nii, nagu peab.
«Laulusõnad tuleb üles riputada, armulauariistad korda seada ja kirikukella helistada – tund ja pool tundi enne teenistust ja vahetult pärast jumalateenistust,» nimetab Aare ülesandeid kirikuvanemana.
Aare abikaasa on enda peale võtnud altarile lilled seada. Õpetaja meelest on see suur asi, kui keegi kogudusest kasvõi mõne väikese ülesande enda kanda võtab. On oluline, et vaimulik sellist tegu märkaks ja tunnustaks: «Kui vaimulik lükkaks ühel pühapäeval lahke tooja lilled tagasi, et ah mul on juba need varutud, ega siis teine kord neid enam ka toodaks.»
Kuidas tõmmata koguduseliikmeid aktiivsemasse tegevusse? See on sisetunde küsimus, arvab Hollo, lisades veendunult, et «kirikusse ei ole võimalik saada inimest vastu tahtmist». Kes tuleb, jõuab siia südame kutsel, arvab Hollo. Mida tähendab aga olukord, kus üks töötegija läheb ja kohe asendajat pole, teab ta vägagi hästi. Meenutab, kui otsis organisti ning leidis tubli abilise alevi lastemuusikakoolist. Õpetaja mureks on, kuidas töötegijat selles ametis hoida, mis rahas mõõdetavat tasu ei taga.
«Ma ei kujuta ette, et hakkaksin mõnes teises kirikus käima,» tunnistab Vastseliina koguduse nõukogu liige Õie Ruus, kes Võrus elades ei pea paljuks lisaks teenistustele veel ka koguduse kooris kaasa lüüa. «Siin on mu juured, siin kirikus käimine on minu suguvõsa traditsioon,» kinnitab naine.
Liina Raudvassar

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Autor (Guido Kangur) tähendab üles, mida Katarinal (Marika Barabanštšikova) maailmale kuulutada on. Lauri Kulpsoo

Sõnumi «Ärge kartke armastada!» saab kirikuline koduteele kaasa Tartu Jaani kirikus etendunud Karl Ristikivi ainetel loodud näidendist «Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee».

Kui teadustaja pöördumine «Tere tulemast Emajõe Suveteatrisse!» tekitaski hetkelise ebakõla, siis järgneva kahe ja poole tunni jooksul ei tõstatu küsimus teatrietenduse sobivusest kirikusse siinkirjutaja meelest kordagi.
On tajuda, et tegijad on näidendit kirjutades ning kirikus lavale seades suhtunud respektiga pühitsetud ruumi. Kuigi publik istub seljaga kooriruumi poole ning lava on ehitatud lääneportaali ette, on altaril lavastuses oluline osa – sinna pöörduvad osatäitjad Kõigevägevamaga dialoogi astudes. Näitleja pilgu suunas võib hea kujutlusvõime korral näha isegi elusuuruses krutsifiksi, mis kunagi võidukaart ehtis.
Samuti näikse etendusse kaasatud kirikuseintelt alla vaatavad terrakotafiguurid, keskaegsed tartlased on koos samal ajal elanud Siena linna kodanikega. Kõik paigutub loogilisse ning meeltega hoomatavasse raami. Häälestab kirikusse teatrielamust saama tulnud lainepikkusele, kus ka pooltoonidel on tähendus.

Ristilöödu embuses
«Etendus kirikus on alati väga kaunis ja väga püha,» kinnitab autor Loone Ots Eesti Kirikule, lisades, et iga asja ei tohi kindlasti kirikusse tuua, aga «Mõrsjaliniku» puhul tal mingeid kõhklusi ei olnud.
Otsa loomingut on varemgi pühakojas etendatud. Kaks aastat tagasi mängiti Padise kloostris keskajateemalist näidendit «Altari all. Suvi 1343». Esimese eesti ilmaliku luuletuse autori pastor Reiner Brockmanniga seotud «Carmen Alexandrinum» etendus Kadrina kirikus. Piiblitõlkijast pastorist Anton Thor Hellest jutustavat etendust «Vend Krahvi piibel» illustreerisid Jüri kirikus filmitud klipid. See oli 2. osa lavalisest triloogiast «Jüri ja lohe mäng», mida mängis Rae valla näitetrupp.
«Ent need polnud otse kirikus mängimiseks kirjutatud,» tunnistab Loone Ots ja meenutab, et kui sai ettepaneku dramatiseerida Ristikivi romaan «Mõrsjalinik» just Tartu Jaanis etendamiseks, et sellega tähistada Jaani kiriku taaspühitsemise 10. aastapäeva, kangastus tal tööle asudes selgelt näidendi lõpp – Autor jõuab oma mõttelooride, painete ja kodumaatuse tagant välja, jõuab koju.
Otsa ettekujutuses pidi lava olema lääneportaali ees, aga küsimus jäi, kuidas paigutada vaatajad seljaga altari poole. «Otsustasime panna lava põiki, põhjaseina ette. Siis aga tabas meid valgustus! Kõik tegelased räägivad Jumalast, vaatavad tema poole, viipavad käega paradiisi suunas. Ja kus võiks Jumal ja taevas olla, kui mitte altaril,» vahendab dramaturg kirikulehele oma loomingulisi kõhklusi ja leide, nimetades, et kuigi publik jäi seljaga, mängib kogu etendus altarisse ja see on sümboolse tähendusega.
Ka näidendi idee autor ning näitejuht Heiti Pakk tunnistab Eesti Kirikule antud usutluses, et lõpuks tundus töötavat sõnumi mõjuvuse kasuks isegi see, et kiriku pingid pöörati teistpidi, seljaga altari poole: «Nii said tegelased pühadusele osutada ilma vajaduseta seda kuidagi illustreerida, mis sageli abitult välja kukub. Ning publik tundis ennast kindlalt kaitstuna, justkui ristilöödu embuses.»

Autor kohtub kangelasega
«Vaadake, kui ilusaks on Jumal maailma loonud! Juba see peaks kõigile näitama, et ta inimesi armastab» – uuest kevadest vanade imedega algab lavalugu, mis viib vaataja Siena Katarina ellu.
Kui algselt olnud idee esitada pildikesi Siena pühast Katarinast, kelle lühike maapealne elu kulges 14. sajandil, hakanud tegelased «oma elu elama ega tahtnud kuidagi jääda esialgse kava piiridesse». Nõnda tuli Katarina kõrvale jõuliselt mängu Autor ehk Karl Ristikivi, kes «Mõrsjalinikut» 1960ndatel kirjutades elas Rootsis poliitilise pagulasena.
Ühe peategelase asemel astub lavalaudadele mitu võtmeisikut, nende dialoogid põimuvad, haarates oma mõttekäikudesse ka Looja isiku.
Küsimust, milline on kahe peategelase vahekord, kommenteerib Loone Ots nii: «Nad on hierarhias. Katarina toetab Autorit, julgustab teda, valgustab. Annab jõudu. Minu kirjutatud Autor on tegelikult süngem ja endas kahtlevam kui lavastuses, kus suur kõhklus tuleb ilmsiks alles lõpustseenis. Katarina on palju tähtsam kui Autor, sest tema on julge. Ta tegutseb, sekkub, aitab ja kui vaja, keelab ja nõuab. Ta on kõik see, mida Autor ei söanda olla.»
Õigeuskliku Ristikivi märkuste põhjal oli Katarina talle ideaal. «Esitasin tema olemuse justkui Autori lähedase, mõistva ja armastava sõbrana.»
Siena Katarina oli päris inimene 600 aastat varasemast ajast, toonitab Heiti Pakk ja kinnitab Jaani kirikus etendunud näidendist kõneldes, et «kogu sündmustik kulgeb Autori ja Katarina vahelisel teljel, ülejäänud tegelased annavad tunnistust Katarinast ning sillutavad tema teed kannatuste ja rõõmudega, mis Katarina puhul ilmelisel kombel on üks ja seesama».
Nii et Autor peab laskma oma kangelasel end ise luua, aitab Pakk «pildi sisse», selgitades, kuidas sõna paberilt ellu ärkab, n-ö lihaks saab.

Sõnum armastusest
Tänu tublile näitlejatööle (laps-Katariinat kehastab Annabel Rootsmaa ja täiskasvanud Katarinat Marika Barabanštšikova) jõuab sõnum tingimustega ligimesearmastusest vaatajani. «Selle puudumine on olnud probleem kogu inimkonna ajaloo vältel,» arvab Ots, leides, et küsimus on selles, kuidas sa suhtud oma kõige lähematesse, aga ka selles, kas sa tahad ja julged pakkuda abi võhivõõrale.
«Euroopa on pärast viimast suurt sõda püüdnud ligimesearmastust edendada ka poliitiliselt. Praegu on katseaeg, kas see lõim peab vastu või katkeb lihtsalt ilusateks sõnadeks. Heaks, kuid tagajärgedeta tahteks.»
Väga liigutavaks kujuneb stseen, kus pisike Katarina, valge liiliaõis peos, lohutab Autorit, kelle koormaks pagulasetaak. Ma tunnen su isamaatust, teab tüdruk Jumalast antud väega. Mul on hirm Katarina ees, tunnistab Autor Guido Kanguri esituses. Ja vaataja tunneb kurgus pitsitust – hingel on ühtäkki kitsas, tajudes peategelaste dialoogi tuumakust. Veel enam – selle aktuaalsust tänases päevas.
«Mõrsjalinik» on väga eepiline teos, iseloomustab Loone Ots, selgitades, et kuigi draama nõuab žanrina lühemaid repliike, jättis ta Ristikivi loodud pikemad monoloogid alles, sest «nende iga sõna on õige ja vajalik».
Mida ühist on/oli Ristikivis ja Katarinas? «Usun, et mõlemad olid head inimesed. Seda on väga palju. Tarku, haritud, edukaid inimesi on maailmas murdu. Häid inimesi napib,» mõtiskleb Loone Ots Ristikivi pärandi tundjana.
Ta räägib: «Nii Katarina kui ka Ristikivi valisid paguluse omast vabast tahtest. Katarina pagulus algab tema kodust, tema toast. Ristikivi oma jätkub sealsamas – oma Solma üürikorteris, kuhu ta heal meelel kedagi ei luba. Katarina aitab väeteid, palvetab ja kirjutab. Ristikivi kirjutab ainult vabal ajal. Muidu teeb ta olude sunnil vastumeelset tööd, mille kohta on luuletuses öelnud: Ja iga päevaga ma olen enam kuri / ja enam ori, vähem teeniv vend.»
Siit saamegi Otsa sõnul võtme kirjaniku hingeellu: nagu Katarina on ka Ristikivi tahtnud olla teeniv vend, ilmik. Aga kirjanikule on see pühakust raskem: «Küllap selle pärast, et ühe eesti mehe au ei lubanud teiste kulul elada, nagu tegi Katarina.»
Pühak andis inimestele palju, aga pidi viibima oma majutajate pilgu all. Ristikivi andis inimestele oma romaanid, ent tema vaim nõudis loominguliseks tegevuseks täielikku privaatsust. Katarina kutsus kõiki endaga koos palvetama. Ristikivi ei suutnuks iial taluda kedagi vaatamas, kuidas ta kirjutab.
Kolme sõnaga näidendist kokkuvõtet tehes sõnastab Heiti Pakk sõnumi: «Ärge kartke armastada.»
Etendust mängitakse Tartus Jaani kirikus 28,. 29., 30. juunil ja 1. ning 2. juulil, lavastaja Andres Dvinjaninov.
Liina Raudvassar

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Peetruse väljakul lehvisid pühakuks kuulutamise tseremoonial ka eestlastest palverändurite sinimustvalged lipud. Erakogu

Paavst Franciscus kuulutas pühakuks birgitiinide ordu taaselustaja ema Maria Elisabeth Hesselbladi (1870–1957) ja mariaanide ordu rajaja Stanislaus Papzcinski (1631–1701).

Pühakuks kuulutamise tunnistajate seas oli ka grupp palverändureid Eestist, keda püha isa pärast kanoniseerimise missat peetud Angeluse palvuse ajal tervitas. Vatikan teatas, et Püha Peetruse väljakule oli kohale tulnud 40 000 palverändurit.
Püha ema Elisabeth ning püha Jeesuse ja Maarja Stanislaus arvati pühakute hulka Peetruse basiilika kellade saatel. Enne pühakuks kuulutamist laulis terve väljak üheskoos kõigi pühakute litaaniat. Seejärel, kui Pühakute Kongregatsiooni kardinal Angelo Amato esitas avalduse Peetruse järglasele, kinnitas paavst pühakukskuulutamise. Kogu taevast ja maad täitis rõõm ning kirik oli saanud endale kaks suurt pühakut.

Pühaks elatud elu
Vaadates tagasi pühakute elule, näeme, et tegemist on kahega, kes ühinesid Kristuse kannatustega. Eluajal kannatasid mõlemad palju nõrga tervise tõttu, kuid ohverdasid oma valu Issandale. Püha Stanislausi eestkostel on kõik inimesed kutsutud Jumala halastust avatud südamega vastu võtma ning püha Elisabethi eestkostel saame paluda, et märkaksime kõiki abivajajaid, isegi kõige pisemaid.
Pühakuks kuulutamiseks on vaja kahte imetegu. Isa Stanislausile omistati imetegu kohe pärast õndsakskuulutamist 2007. aastal, kui surmavast haigusest paranes 20aastane noormees, kes oli koos vanematega pidevalt tema poole palvetanud. Niisamuti juhtus lootusetult haige naisega, kes oli oma haiguse ajal pidevalt õndsa Stanislausi poole pöördunud. Õndsa Stanislausi eestkostel oli tervenenud ka üks Poolast pärit naine. Kõik tervenemised leidsid aset Poolas ja mõlemad tervenenud naised, Ursula ja Barbara, olid kohal ka pühakukskuulutamisel Püha Peetruse väljakul.
Ema Elisabethi, kelle Johannes Paulus II 2000. aastal õndsaks kuulutas, pühakuks kuulutamine on samuti seotud imetegudega. Üks neist on seotud Mehhiko nunna tervenemisega, kes oli ratastoolis, kuid palved ema Elisabethi poole tegid ta täielikult terveks. Täielikult tervenes ka Kuubal elav noormees, kes oli ajukasvaja operatsiooni tüsistuste tõttu suremas. See juhtum kinnitas ema Elisabethi arvamise pühakute hulka. Kuubal elav noormees oli kohal kanoniseerimisel ning kandis koos poolatar Barbaraga protsessioonil uute pühakute reliikviad altarile.
Vatikan märkis ära ka ema Elisabeth Hesselbladi julge tegutsemise Teise maailmasõja ajal juutide ja põgenike aitamisel ja varjamisel püha Birgitta majas Roomas. Ema Elisabeth töötas kiriku ühtsuse nimel ja nüüd, pärast kanoniseerimist, peetakse teda ka kiriku ühtsuse pühakuks.

Pirita emakloostris külas
Eestlastega koos oli Roomas ka isa Vello Salo, keda paavst Franciscus isiklikult tervitas, olles pärast püha missat üle Peetruse väljaku sõitnud ja rahvale oma tervituse saatnud.
Pühapäeval oli avatud piazza Farnesel asuv birgitiinide emaklooster, mille püha ema Elisabeth 1931. aastal ordu jaoks tagasi sai. Tema südamesoov oli, et birgitiinid saaksid tagasi oma maja, mis kunagi neile oli kuulunud ja kus oli elanud püha Birgitta. Pärast väikseid ehitustöid ja ümberkorraldusi asusidki birgitiinid 1932. aastal elama oma emakloostrisse, mille alla kuulub ka Pirita klooster. Kõigil palveränduritel oli võimalus külastada püha Birgitta maja, palvetada kabelis ning näha tuba, kus aastaid elas püha ema Elisabeth.
Järgmisel päeval, 6. juunil toimus tänumissa püha ema Elisabethi auks jesuiitide peakirikus Roomas, mille rajas Ignatius Loyola (1491–1556). Missat pühitses hiljuti Eestit külastanud Vatikani riigisekretär kardinal Parolin. Oma jutluses rõhutas ta kiriku ühtsust, mis ei saa piirduda üksnes sõnaga «oikumeenia», vaid seisneb Jeesuses Kristuses. Samuti tervitas kardinal Parolin kõiki kohale tulnud palverändureid.
Marge-Marie Paas

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Ülle Reinsoo koos lastega suvises Kihelkonna koguduse lastelaagris. Erakogu

Sel aastal täitub Kihelkonna koguduse organistil, koorijuhil, heliloojal ja pühapäevakooliõpetajal Ülle Reinsool (55) 35 tööaastat Saaremaal.

Otsa kooli lõpetajana suunati Ülle 1981. aastal Lümanda kooli muusikaõpetajaks. Oma osa oli siin ka tema isa, Kihelkonna koguduse õpetaja Elmar Reinsoo kutsel asuda organisti-koorijuhi kohale. «Noore tallinlasena tahtsin ikka pealinna jääda, aga nüüd olen väga rahul,» heidab Ülle heatujuliselt pilgu aastate taha.

Pühapäevakool Lümandas
«Hakka juba rääkima, hakka juba rääkima!» kibelevad lapsed rõõmsalt pärast alguspalvet Lümanda kultuurimaja pühapäevakooli toas. Lümanda põhikooli huviringide seas on juba 25 aastat oma koha leidnud Ülle Reinsoo juhendatav Kihelkonna koguduse pühapäevakool. Võtab sõnatuks, kui kuulen, et möödunud hooajal käis kooli 71 lapsest tundides 41.
Iga laps saab tunnis kleepsu isiklikule kogumislehele. Ülle viitab, et küllap on see põhjuseks, miks puudumisi vähe on. Võõrustaja päikeselist ja pühendunud isiksust vaadeldes olen veendunud, et kleepsust üksi jääks väheks. Ülle keskendub oma tundides piiblilugudele ja joonistamisele. Suvistes lastelaagrites on ta enda südameasjaks võtnud piibliteemaliste lugude näidenditeks kirjutamise ja lavastamise.

Hea koostöö
Ülle peab lastetööd heaks ja vaimselt kosutavaks vahelduseks muusikutööle. «Lapsed on väga toredad ja tublid. Kooliga on hea koostöö, õppealajuhataja aitab leida iga nädal viiele toimuvale tunnile parimad ajad, et kõik soovijad saaksid osaleda,» lisab ta.
Küsimusele, kas lastetöö aastatega väsitanud pole, vastab Ülle, et kui töö oleks kaootiline, siis oleks raske. Tema juures käivad tunnis osaleda soovivad lapsed klassikaupa. Enamik lapsi on tuttavad juba lasteaiast – see on väikeses kohas töötamise võlu. «Kui on järjepidevus, tead, mida oodata, siis pole raske,» jagab usutletav aastatepikkust kogemust.
Esmalt isa kõrval, siis vend Renega koos koguduses teenides on aastad märkamatult möödunud. Rene Reinsoo on oma kolleegile ja õele Üllele mõeldes siiras kiituses: «Õde on tubli, teeb oma tööd südamega. Saame kenasti läbi. Ta on sõnapidaja ja konkreetne. On hea, kui on kindlus ja usaldus.»
Ülle rõõmustab, et vend pälvis aasta vaimuliku 2015 tiitli: «Ta on nii tore vend ja mul on uhke tunne, et temast on saanud tubli kirikuõpetaja. Kui ta tiitli sai, siis tulid inimesed mindki õnnitlema.»

Muusiku tegus elu
Praegu kuulub Ülle ellu peale organisti- ja lastetöö Lümanda lasteaia muusikaõpetaja amet, koguduse naiskoori ja segaansambli Collecta, Lümanda kultuurimajas segakoori ning naistrio juhendamine. Lisaks jätkub inspiratsiooni, et pea iga nädal oma kollektiividele mõni laul luua või seada.
Eks koorijuhtidel ole ju mure, kust uusi laule saada, ütleb Ülle justkui möödaminnes oma loomingu kohta. «Collectas laulame kuuekesi. Et kõik tunneksid oma vajalikkust, siis teen lauludes mõne koha ka kuuehäälseks,» jagab rõõmsameelne Ülle oma individuaalset lähenemist.
Laulude kirjutamise juures on Üllele kõige suuremaks väljakutseks teksti leidmine. Õige sõnum inspireerib. Tal oleks hea meel leida Eestimaalt inimesi, kes kirjutavad vaimulikku luulet, millest annaks laule teha. Ehk on mõni selline ka lugejate seas?

Tulevikulootus
Ülle, Rene ja nende ema Helmi meenutavad särava ja sooja naeru saatel, et 2014. aastal pälvis koguduse naiskoor Saaremaa vokaalansamblite päeval žürii poolt ilusa «Tulevikulootuse» preemia. Öeldi, et selles mõttes tulevikulootus, et tahame ka küpses eas olla nii toredad ja väärikad.
Mõne aasta eest tekkis Üllel mõte naiskoori lauljatele juubelite puhul laul kinkida. Praeguseks võivad üheksast lauljast lausa viis – Erna Tamkivi, Asta Salumaa, Vahtra Rein­vald, Lenna Albo ja Enda Kokk – rõõmu tunda pühendusega teosest. «Olla ja laulda Jumala kiituseks on parim, mida oma elus olen kogenud,» ütleb Ülle.
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Valga praostkonna laulupäevalisi vihm ei heidutanud. Esiplaanil praost Vallo Ehasalu ja Puhja koguduse daiakon Tiit Kuusemaa. Heiki Rokka

11. juunil Puhjas toimunud Valga praostkonna vaimulik laulupäev tõi kokku umbes 160 lauljat ja instrumentalisti. Teiste teoste seas tuli ettekandele Puhjas töötanud Aleksander Lätte kantaat «Rändaja ja tähed» (1902).

«Tänu Jumalale! Laulupäev läks korda. Võrratu ilm oli,» ütles pidulisi võõrustanud Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa. «Võrratu ilm» tähendas seekord küll tinahalle pilvi ja vihmahoogusid, ent need ei peatanud protsessiooni Puhja koolimajast kirikuni. «Enne rongkäiku rääkisin lastega. Nad olid särtsu, väge ja rõõmu täis. Keegi ei norutanud,» kirjeldas Tiit Kuusemaa meeleolu.

Valgamaa muusikasalvest
Lisaks Valga praostkonna kooridele Elvast, Nõost, Otepäält ja Puhjast võeti vastu ka külalisi Tartust ja Koselt. 11 koori, ansambli kõrval andsid oma osa Tartu metsasarveansambel, Kose kiriku pasunakoor ja Karijärve keelpilliorkester. Viimane moodustas ka laulupäeva kammerorkestri tuumiku. Lisatuge saadi Vanemuise sümfooniaorkestri mängijailt.
Valga praostkonna muusikatöö sekretäri Miina-Liisa Kuusemaa sõnul on viimased viis-kuus aastat nende laulupäevadele olnud iseloomulik, et eelistatakse oma praostkonna muusikute loomingut.
«Peame oma kunstiliseks juhiks Nõo koguduse õpetajat ja heliloojat Mart Jaansoni. Tema on näiteks soovitanud väga toredaid väheesitatud või lausa esitamata teoseid Teise maailmasõja eelsest ajast. Jaansoni enda teoseid oleme võtnud teiste koorijuhtide soovil kavva,» jagas Kuusemaa.

Mitmekesine repertuaar
Kahetunnine kontsert kirikus oli jagatud kolme ossa. Organist Anneli Klausi esitatud algus- ja lõpukoraali eelmängud telliti Rein Kalmuselt.
Esimene osa oli laste päralt. «Soovime, et kõik põlvkonnad oleksid koos ja säiliks järjepidevus,» kõneles Tiit Kuusemaa. Siira lusti ja säraga lauldi Mart Jaansoni «Päästmise laulu» ja «Leivalaulu».
Kontserdi järgnevatest osadest võiks esile tõsta muusikuteed Puhjas alanud Aleksander Lätte kantaati «Rändaja ja tähed» keelpilliorkestrile, koorile ja kahele solistile. Valikkoori ja orkestrit juhatas Meelis Roosaar. Solistideks olid Atlan Karp (bariton) ja Eveli Roosaar (sopran).
Nõo meesansambli soovitusel võeti kavva 1. üldlaulupeo repertuaarist keerulise seadega neljahäälne Martin Lutheri teos «Meil tulleb abbi Jummalast». Kõrvu jäi, kuidas üks lasteaialaps õhkas Jaansoni Tartu Pauluse kiriku taaspühitsemiseks kirjutatud «Psalm 84» kuulates, et ta pole mitte kunagi enne nii ilusat muusikat kuulnud.

Suudame ja jaksame
Elamusterohkele ja hinge kosutavale üritusele tagasi vaadates ütles Tiit Kuusemaa tänulikult: «Laulupäev on üks väheseid võimalusi suure hulgana kogudustena kokku saada ja kogeda vaimulikku õlgõlatunnet: meid on palju, oleme tugevad, suudame ja jaksame. See tõstab meid üles! Selle kogemusega saame terve aasta elada.»
Kätlin Liimets

Read more Kommentaarid välja lülitatud

Helme palvemaja oli suvepäeva ajal rahvast täis. 2 x Rain Soosaar

Viis aastat tagasi alguse saanud suvepäevade traditsioonist on kujunenud vennastekoguduse elu iga-aastaseid kõrgpunkte, mis toob kokku usklikke üle Eesti.

Sel aastal toimus suvepäev 11. juunil Tõrva linnas asuvas kunagises Helme vennastekoguduse palvelas, kus praegu peab oma jumalateenistusi EELK Helme kogudus. Kuna suurem osa tegutsevatest vennastekoguduse palvemajadest asub Põhja-Eestis, tuli paljudel seekord niisiis üsna pikk tee ette võtta.
Suvepäeva korraldustoimkonda kuulunud Marek Roots kinnitab, et sellest hoolimata oli osavõtjaid saja kahekümne ringis ehk rohkem kui kunagi varem. Nende seas oli kümme EELK õpetajat ning lisaks luterlastele nelipühilasi, metodiste ja teisi.
Suvepäev, mis seekord oli pühendatud Püha Vaimu teemale, kulges tavapärase päevakava kohaselt. Alustuseks rääkis kohalik õpetaja Arvo Lasting vennastekoguduse ajaloost Helmes. Seejärel toimunud kuulutustunnis lauldi, palvetati ja jagati jumalasõna.
Pärast lõunasööki olid kavas tervitussõnavõtud palvemajade esindajatelt ning arutelud rühmades. Siis loeti ette kohaletulnute poolt üleskirjutatud eestpalvesoovid ja palvetati nende eest. Kokkusaamise lõpetas Andres Jäätma kontsert. Enne seda sai sõna Viljandi praost Marko Tiitus, et kohaletulnuid tervitada ja anda Arvo Lastingule üle EELK aukiri.
Nagu vennaste seas tavaks, keskendusid esinejad meeleparanduse, isikliku jumalasuhte ja evangeeliumi kuulutamise teemadele. Nii manitses vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer hoiduma enese mõtete esitamisest Jumala omadena. Pigem peame olema tema ustavad teenijad, et Jumala sõna inimesi puudutaks ja paneks teistmoodi mõtlema.
Seekordne peaettekandja, EELK Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel kutsus kohaletulnuid aga üles olema Jumala suhtes tundlikud ja Pühale Vaimule kuulekad. Siis teeb Jumal meid võimeliseks teda armastama ja tema käske pidama. Teoreetilisema käsitluse poolest eristus teistest usuteaduse instituudi professori Arne Hiobi sõnavõtt, milles Püha Vaimu käsitleti kolmainuõpetuse valguses.
Kogu päeva jooksul ladistas vihma, mida oli Lõuna-Eestis kaua oodatud. Mitmed sõnavõtjad tunnistasid, et suvepäevalgi kogetu oli otsekui õnnistusrikas vaimulik vihm, mis langes Jumala lähedalolu igatsenud hingede peale.
Rain Soosaar

Viljandi praost Marko Tiitus tervitas kohaletulnuid ja andis kohalikule õpetajale Arvo Lastingule üle EELK aukirja.

Read more Kommentaarid välja lülitatud