Illustratsioon Liive Koppel

Lapsed peavad vanaema juures koolivaheaja lõpupidu. See aastavahetus ja jõulud on olnud üsna põnevad. Lapsed on saanud rännata läbi terve Eesti. Koolivaheaeg ja jõulupidu algas Lõuna-Eestis, Võru vanaema ja vanaisa juures. Uus aasta võeti vastu onu peres Tartus. Nüüd on koolivaheaega jäänud järele veel mõni päev ja see veedetakse koos kirikuvanaga. Vanaema ei olegi teab kui vana, aga ta töötab kirikus, nii on kirik + vanaema kokku kirikuvana ning lapsed, kes kohale jõudes esimese asjana kirikusse jooksevad, on kirikulapsed. Sellega on kõik leppinud.
Kirikus on mõnus, seal on alati, mida vaadata ja mida avastada. Kui vanaema jutustama hakkab, saab nii mõndagi huvitavat kuulda väga vanast ajast ja väga vanadest asjadest. Igal kujul on oma lugu, samuti igal pildil. Ükski asi ei ole kirikus juhuslikult, kõigel on seos inimeste ja ajaga.
Enamik asju kirikus on nii vanad, et nende jõudmist kirikusse ei mäleta enam keegi. Aga on üks tahvel, millel on nimed ja aastaarvud. See on mälestustahvel neile inimestele, kes võitlesid Eesti vabaduse eest oma elu hinnaga. See on kirikus olnud peaaegu sada aastat, sest Eesti sai vabaks ja iseseisvaks sada aastat tagasi.
Vanaema juures on muidu ka väga vahva. Vanaemale meeldivadki vist vanad asjad. Tundub, et asjad on sama vanad kui vanaemagi, nii umbes sada aastat.
„Vanaema, kas see on sinu kell?“ küsib väikevend. Ta on ennegi kella lugu kuulnud, aga talle meeldib seda taas ja taas kuulata. „See on minu vanaisa kell, tead ju küll,“ muheleb vanaema, istub poisi kõrvale kella vastu ja jutustab lugu, kuidas vanaisa selle kella koju tõi, kui Eesti riik oli saanud 10-aastaseks. „Kui vana sina oled?“ küsib vanaema poisilt. „Seitse, aga sellel suvel saan juba kaheksa!“ „Mina olen üheksane!“ hõikab õde. „Mina saan sellel aastal ka kümneseks nagu Eestigi!“
„Eesti riik saab sellel aastal sajaseks. See on natuke rohkem kui kümme korda nii vanaks kui sina,“ selgitab vanaema.
„Mis te arvate, kas paneme kella uuesti käima, kui Eesti riik saab sada täis?“ teeb vanaema ettepaneku. „Paneme muidugi, heiskame lipu ja laseme kellal aupaukusid lüüa!“ Lapsed on unistamisega hoos.
Vanaema toob kapist välja ühe kingakarbi. See on paelaga hoolikalt kokku seotud. Huvitav, mis selle sees on?! Lapsed on ninapidi juures, kui vanaema paela lahti harutab.
Oo! Selle sees on väga vanad pildid ja postkaardid. Need on tõsiselt vanad asjad! Ja ongi, need on eriti vanad fotod vanaaegsetest inimestest. Need on mustvalged, rohkem kollakad kui valged. Mõni on ilusa siksakservaga. Vanaema räägib nendest inimestest piltidel, nende lugusid. See on nii põnev!
Ja siis õpetab vanaema üht uut moodi palvetamist. „Selleks tuleb tõusta püsti,“ alustab vanaema. „Kõigepealt tee endale üks suur kalli ja täna Jumalat, et ta on sind hoidnud nagu oma last, hellalt ja suure armastusega.
Nüüd lase käed alla ja trambi tasakesi jalgadega. Kas tunnetad maad, millel seisad? Täna Jumalat kõige selle eest, mis on sinu oma – see maa, Eestimaa, selle paene pind, põllud, metsad, jõed, järved. Täna Jumalat nende saja aasta eest, mis me oleme võinud olla uhked selle üle, et oleme eestlased, isamaa ja emakeelega.
Nüüd tõsta käed Jumala poole ja täna teda selle eest, et võime käia koolis ja õppida, teha tööd ja rõõmsad olla. Palu Jumalalt hoidmist ka neile, kellel on raske ja kelle elus on kurbus, valu, muret.
Nüüd pane oma käed silmade peale ja palveta nende eest, keda sa ei tunne, ja ka nende eest, kes ei ole veel Jumala lapsed. Palveta, et nemadki võiksid saada osa Jumala armastusest.
Pane nüüd käed oma südame peale ja palveta kõigi nende eest, kes on sinu südames.
Nüüd tee endale ristimärk, võid oma vennale ka teha ja sina õele. Ristimärk on rahumärk. Las Jumala rahu olla sinu südames ja sinu ümber. Hoidku Jumal sinu lapsepõlve kasvamise rahu ja armastust ning rahu inimeste vahel Eestimaal ja kogu maailmas. Aamen.“
„Aamen,“ on lapsed nõus.
Küllike Valk

Ilmub 1. veebruaril Haapsalu koguduse kuukirjas
Johannese Sõnumid

eesti_vabariik_100_rgb copy

Read more Comments Off on Sada aastat vana

11.
Nende tegevuse geograafiline areaal oli lai ning nad tegutsesid paljudes Euroopa maades, kus evangeelset usku on kuulutatud ja selle vaimus elatud – Saksamaal, Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Põhjamaades, Itaalias ja mujal. Kõigil neil naistel on olnud reformatsiooni kontekstis väga oluline roll kas reformaatorlike ideede levitajatena, nende toetajatena või evangeelsete ideede levikule kaasaaitajatena, kasutades oma ühiskondlikku ja poliitilist mõjuvõimu, et toetada evangeelses vaimus jutlustajaid ja õpetlasi.
Reformatsiooni tähendust naistele on traditsiooniliselt käsitletud kahest vaatepunktist. Ühelt poolt on selles nähtud naiste olukorda halvendavat mõju, sest kloostrite tegevuse lõpetamine reformatsioonist mõjutatud piirkondades vähendas naiste võimalusi hariduse ja vaimuliku elu praktiseerimiseks. Teisest küljest on toonitatud reformatsiooni kui protsessi, mis andis naistele emana täiesti uue rolli – emadust mõisteti kui kutsumust ning selle kutsumuse järgimist usuliseks tegevuseks.
Naiste hariduse seisukohast olid hiliskeskajal kloostrid kesksed institutsioonid. Need minetasid oma tähenduse reformatsioonist mõjutatud piirkondades, kus kloostrid tegevuse lõpetasid. Ka reformatsiooni levikualale jäänud naiskloostrites suhtuti reformatsiooni erinevalt. Osa nunnadest võttis evangeelsed ideed väga meelsasti ja kiiresti omaks, samal ajal kui teine osa oli uute ideede levimisele ja omaksvõtmisele ühemõtteliselt vastu ning soovis järgida oma vaimulikku kutsumust nunnana. Nii reformaatorite ridades kui vastaste seas oli kõrgelt haritud naisi, kes vastasid reformaatorite väidetele oma piiblitundmisele ja haritusele tuginedes.
Martin Lutheri ja tema lähedaste kaastööliste seas oli mitmeid endisi nunnasid, kellega abielludes panid evangeelsed vaimulikud aluse täiesti uuele ühiskondlikule fenomenile. Evangeelsete vaimulike abiellumine ning sellest arenema hakanud pastoraadikultuur sai ühiskondlikuks mudeliks ning mõjutas kogu Euroopa perekonnakultuuri. Abielu nähti reformatsioonis pigem kui vastastikusel lugupidamisel tuginevat liitu, mitte aga niivõrd varanduslikul seisul ja vanemate või sugulaste kokkuleppel põhinevat kooslust. On arvatud, et just reformatsiooni tulemusel lõpetati korraldatud abielude sõlmimine.
Väga mitmed reformatsiooni mõjutanud naistest alustasid tegevust väga noorena ja paljudel oli „elutöö“ 35. eluaastaks juba tehtud. Samas tuleb silmas pidada, et keskmine eluiga oli võrreldes tänapäevasega väga madal. Neid, kes jõudsid 40 eluaastani, käsitleti juba kui soliidses vanuses olevaid isikuid. Naistel oli keskmiselt 6–7 last. Laste suremus oli antisanitaarsetest oludest ja epideemiatest ning haiguspuhangutest tulenevalt suur – 40–50% lastest suri enne 12. eluaastat. Ligikaudu 12% naistest elas 16. sajandi alguses kloostrites, kuhu jõukamate perede tütreid saadeti sageli nende endi tahte vastaselt. Peale vaimuliku pühendumise kloostrites või abielu ei olnud naistel muid alternatiive enese elatamiseks.
Reformatsioonist rääkides ei saa mööda vaadata tolleaegsest ühiskondlikust kontekstist – 16. sajandi Euroopas oli 85% rahvastikust talupojad, kes elasid vähem kui sajast inimesest koosnevates külades. 10% kuulus keskklassi ning vaid 5% elanikkonnast moodustas ülemklassi ja need olid kas ülikud või vaimulikud. Suurem osa jõukusest ja võimust koondus viimati mainitutele. See oli taust, mis ümbritses reformatsiooniaja naisi.
Kirjalikke jälgi reformatsiooniaja naised oma keskaja ametiõdedega võrreldes tähelepanuväärsel määral ei jätnud. Need, kes kirjutasid, olid tavaliselt aadlisoost daamid või kloostrites kirjutama õpetatud endised nunnad. Nii mõnigi endine nunn, kellest ka käesolevas järjeloos on kirjutatud, leidis endale uue rolli pastori abiaasa ja pastoraadi perenaisena. Kuulsaim neist oli mõistagi n-ö evangeelse usu ema Katharina von Bora. Reformatsiooniga sai alguse kiriku pidev uuenemine ning see andis naistele varasemast suurema võimaluse osaleda meeste kõrval kirikutöös ja koguduseelus, aga ka akadeemilises elus.
Oma sageli tagaplaanile jääva tegevusega osutavad reformatsiooniga seotud naised, et Kristuse teenimine ei sõltu ajastust, kohast ega soost. Ka meie luterlikus kirikus on ajast aega olnud neid söakaid naisi, kes on peamiseks elus seadnud Kristuse järgimise, olgu siis kas pastori abikaasana, kirikuteenijana, jutlustajana või vaimulikuna. 2017. aastal täitus EELKs 50 aastat esimese naisvaimuliku ordineerimisest ning sama aasta lõpus sai kirikuvalitsus esimest korda ajaloos ordineeritud naisvaimulikust liikme. See on väärikas punkt väga tihedale, sisukale ja aastapäevale vääriliselt tähistatud juubelile ning tunnustus evangeelses vaimus teenivatele naistele EELKs.

Novembrist 2017 Eesti Kirikus ilmunud reformatsiooniaja naisi käsitlev sari on olnud põgus sissevaade väga laia teemasse, mis kindlasti vajaks edasist uurimist ja käsitlemist ning seda ka Eesti kontekstis. Kui artiklid on äratanud huvi reformatsiooni mõjutanud naiste vastu tervikuna, on artiklite sari täitnud oma eesmärgi.

Kristel Engman, vikaarõpetaja
(Lõpp.)

Read more Comments Off on Naised reformatsiooni valguses 11. osa

anton-hansen-tammsaare-5Anton Hansen Tammsaare (30. jaanuar 1878 Albu vald – 1. märts 1940 Tallinn) – 140 aastat sünnist.

/…/ Nõnda pole me enam kuigi kaugel ajast, kus ka rusikavõitlust hakatakse pühaks toiminguks pidama. Ja inimesega näibki nõnda olevat, et pole koguni tähtis, mida ta pühaks peab, vaid et ta üldse midagi pühaks peab. Mõõduandev on elamus, mitte see, mis elamuse annab. Sellepärast võivad vanad pühadused ja jumalused surra, vanad tõed valeks muutuda, endised naudingud läilastada, ikka oskab inimene leida endale uued jumalad, uued tõed, uued naudingud ja usu nendesse, mis laseb loota tulevikus aina arenemist paremale ja täiuslikumale elule.
Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks. Ja kui kusagil leidub rahvas või tõug, kes seda enam ei usu, siis astub tema asemele mõni teine, et aga ei kaoks usk paremasse tulevikku.
A. H. Tammsaare.
Elu läheb paremaks. (Esmailmumine Vaba Maa 1936, nr 296)

Read more Comments Off on Üks mõte

See ei olnud kalendri küünlapäev, vaid üks tuuline, pime novembrikuu pühapäev, kui polnud elektrit. Kui siis kirikuteenija süütas esimese küünla neitsi Maarjale, kui rõõmus oli küünal – ta sai anda kirikusse valgust. Altari küünaldega oli sama lugu, nad valgustasid piibliraamatut, kui õpetaja teenis.
Tavalistel pühapäevadel annavad valgust paljud elektrilambid ja küünlad oma valgusega on rohkem vana aja mälestus. Kuid lülitit vajutades vist eriti palvemõtteid ei mõelda, küünalt süüdates küll. Nii on neil ka täna Maarja osa, kahekõne Jumalaga. Elekter aga Marta töö, ajaliku elu saavutus. Paljudes vanades kirikutes polegi kombeks seda kasutada.
See oli võrdpilt meie igapäevasest elust, kus inimlikku tarkust ja kavalust on oi kui palju, seda lisandub kogu aeg ja sellega annab peaaegu kõik korda saata. Ja lisaks sellele natuke Jumala Vaimu juhtimist nagu kaunistuseks.
Palveküünla süütame tõsiselt siis, kui elekter on ära, kui endal pole kontrolli olukordade üle. Tänu Jumalale selle võimaluse eest!
Evi Sepp

Read more Comments Off on Küünla päev – vana aja mälestus
Arho pilt

20. veebruaril 2011 Peterburi Jaani kiriku pühitsemisel Eesti Piibliseltsilt kogudusele kingitud nahkköites altaripiibel. Tekst ja foto: Arho Tuhkru

„Vaata, siin on su hommik!“ laususid lävelt, kui tõusin jalgele, et alustada uut päeva.
„Vaata, siin on su aed!“ kõlasid sõnad, kui heitsin pilgu üle läve oma tööle.
Vaata, siin on su paik – mõistsin, kui leidsin su lõhnamas õhus ja mullas ja võililleõites ning päikese, vihmade ja pilvede teel.
Vaata, see on mu rõõm – tundsin, kui kuulasid mu õhtut ja me jutus lendles homse päeva seemneid.

Read more Comments Off on Palve

1Kr 1:20–25
Jutluse aluseks olevas pühakirjalõigus kõlavad korduvalt kaks sõna: tarkus ja narrus. Viimase asemel tahaksin meelsamini kasutada sõna rumalus, nii nagu seisab kirjas juba 1715. aasta Uues Testamendis. Piibli 1968. aasta välja­andes seisab siinkohal aga sõna jõledus, mis ei ole minu arvates stilistiliselt eriti õnnestunud sõnavalik. Meil on välja kujunenud suhteliselt kindlad ja piiritletud arusaamad nende sõnade tähenduse kohta. Kui me nüüd oleme kokku leppinud, et kasutan täna sõnu tarkus ja rumalus, siis edasi võib küsida, kas meil on ikka piisav arusaam rumalusest ja tarkusest.
Toon ära lühikese mõistuloo. Juuksurisse astub sisse väike poiss. Juuksur tunneb ta kohe ära ja ütleb muigel näoga oma klientidele: „Vaadake seda väikest poissi! Ta on kõige rumalam poiss, keda ma eales kohanud olen. Kohe tõestan teile seda!“ Seepeale võtab ta oma taskust kaks münti, üheeurose ja 20-sendise, ning kutsub poisi enda juurde: „Tule vali endale üks müntidest, ükskõik milline.“ Poiss valib kõhklematult 20-sendise ja lahkub juuksurist. Enamik muigas või lausa naeris selle peale. Tagasiteel jõuab üks juuksuri klientidest poisile järele ja küsib: „Miks sa valisid 20-sendise, mitte eurose mündi?“ Väike poiss naeratab ja teatab enesekindlalt: „Sellepärast, et kui ma valiksin euro, oleks see mäng minu jaoks samal päeval lõppenud …“
Kes oli selles loos rumal ja kes tark?
Teadlastel pole seni õnnestunud tarkusele lühidat määratlust leida. On küll mitu laiemahaar­delist definitsiooni, kuid mitte ühtegi, mis hõlmaks üheselt tarkuse kõiki olulisi tahke. Suurem osa tänapäeva eksperte on nõus, et tarkust võib iseloomustada kui inimesele ainuomast, kogemustest kannustatud kõrget kognitiivset ja emotsionaalset arengut. Tarkus on isiksuseomadus, mis on õpitav, kasvab koos vanusega ja seda saab mõõta. Ravimitega tarkust tõenäoliselt võimendada ei saa. Kui kõrvale jätta tarkusele omistatud kõrgelennulised aspektid, peame tõdema, et praktilises elus on inimliku tarkuse peamine siht omakasu ja enese maksmapanek.
Ent vaadakem, mida suurvaimud on öelnud. Vanakreeka filosoof Sokrates on tõdenud, et tarkus on teadmine, kui vähe me teame. Pierre Abélard, keskaegne prantsuse filosoof ja teoloog, leidis, et tarkuse alge on leitav kahtlusest; kaheldes jõuame küsimuseni ja vastust otsides võime leida tõe. 18. sajandi inglise luuletaja Thomas Gray on öelnud: „Kus teadmatus on õndsus, on rumal olla tark.“ Lisame siia veel vene kirjaniku Jevgeni Zamjatini mõtteavalduse: „Mispärast sa küll mõtled, et rumalus – see ei ole hea? Kui inimlikku rumalust oleks edendatud ja kasvatatud sajandeid, nagu on seda tehtud mõistusega, võib-olla oleks temast saanud siis midagi ülimalt väärtuslikku.“
Need targad, kellest Paulus tänases kirjakohas räägib, olid tõenäoliselt nn vaimuinimesed, keda hiljem hakati nimetama gnostikuteks, kes pöörasid palju tähelepanu tarkusele (sophia) ja teadmistele (gnosis), otsustades nende omaduste üle käibelolevate sekulaarsete normide järgi, samal ajal kui Jumal evangeeliumis ristilöödud Kristusest need normid pahupidi pööras. Tarkusest räägib kogu 1. Korintose kirja esimene peatükk, nagu ka vaadeldav lõik. See ütleb meile, et Kristus on Jumala tarkus. Kui tee Jumala juurde oleks läinud tarkuse kaudu, oleks kristlus avanud pääsetee ainult vaimselt võimekatele ehk nn tarkadele, aga ristis olev vägi avab tee ka kõige vähem võimekatele. Paulus tahab öelda, et Jumala ees ei ole kasu mingist inimlikust tarkusest, viidates siinjuures sellise tarkuse ajutisele iseloomule – Jumal on teinud selle rumaluseks.
Jumal kummutab inimeste tarkuse ja teeb nende väljamõeldud süsteemid tühiseks. Paulus ütleb, et Jumal oma tarkuses otsustas päästa inimesed risti kaudu ja mitte ühelgi teisel moel – selline oli Jumala täiuslik plaan. Ristilöömine kui kristliku usu tuum aga polnud vastuvõetav ei juutidele ega kreeklastele, paganatele ega kogu ülejäänud maailmale, sest ristilöödud messias-päästja-lunastaja oli absurd-rumalus-narrus. See oleks olnud ilmselge Jumala nõrkuse avaldus. Aga rist ongi Jumala kõigeväelisuse nõrgim avaldus, mis ometi on tugevam kõigest, milleks inimene võib eales võimeline olla.
Philip Schaff, 19. sajandi ameerika teoloog, on öelnud, et ilma raha ja relvadeta võitis Naatsareti Jeesus enam miljoneid kui Aleksander Suur, Caesar, Muhamed või Napoleon, saamata haridust teadustes, heitis ta enam valgust inimlikele ja jumalikele asjadele kui kõik filosoofid ja õpetlased kokku.
Mis on nüüd saanud kõigist neist tarkadest, õpetatud meestest või neist, kel on olemas vastused kõigile küsimustele? Jumal on ju pööranud kogu selle maailma tarkuse rumaluseks.
Meie, inimesed, ei suuda Jumala päästet vastu võtta oma tarkuse kaudu, vaid pääsevad need, kes usuvad. Aamen.

linnas_tarmo2013

 

 

 

 

Tarmo Linnas,
Viru-Jaakobi koguduse õpetaja

Read more Comments Off on Jumal kummutab inimeste tarkuse

Hea taevane Isa, me täname, et oled eluteel meid kõnetanud ja andnud meile oma sõna. Aita meil seda head sõnumit viia edasi kõigile inimestele meie ümber. Anna meile selleks oma Püha Vaimu. Õnnista oma kiriku tööd siin maailmas, et hea sõnum jõuaks kõigi inimesteni. Varja meie maad ja rahvast ning anna meile rahu ja vabadust. Aamen.

Read more Comments Off on Palve

Jumala sõna olulisust oskab hinnata iga ristiinimene. Ilmselt peab iga kristlane oluliseks sedagi, et sõnum Jumalast jõuaks paljude inimesteni. Nii oleme teoorias kõik seisukohal, et Jumala sõna tuleb külvata. Praktikas aga arvame sageli, et Jumala sõna peaksid külvama teised inimesed, mitte meie. Nii oodatakse näiteks, et vaimulikud oleksid Jumala edasiviijad. Teised arvavad, et misjonärid peaksid viima kirikukaugete inimesteni sõnumi Jumalast.  Martin Luther kõneles aga üldisest preesterlusest, rõhutades, et iga inimene täidab oma elus preestri rolli ja igaühel on ülesanne viia Jumala sõna kaasinimesteni. Nii näiteks on vanemate ülesanne kasvatada oma lapsi kristlikus vaimus. Laiendades Lutheri mõtteid võib öelda, et oleme preestriteks oma sõpradele, kolleegidele ja lõpuks kõigile inimestele, kellega eluteel kokku puutume. Sõna tuleb külvata, kuid milline on sõnum, mida viime edasi? Jeesus ei kõnelnud mitte ainult sõnadega, vaid ka tegudega. Sõnad ja teod kuuluvad kokku. Tehes häid tegusid teistele, võime liita sellega ka sõnumi Jumalast. Ja kõneldes Jumalast, peaksid ka meie teod seda kinnitama. Vahel püüame väga hoolega külvata Jumala sõna, kuid me ei näe tulemusi. Hea on teada, et kõik ei sõltu sugugi meist, vaid ikka Jumalast. Jumala Püha Vaim toob inimeses esile usu. Võime kõiges usaldada teda ja anda ka oma panuse.

Kaido Soom

Read more Comments Off on Jumala sõna külv

Aasta kirikumuusikuks saab esitada EELK kirikumuusikut, kes vastab järgmistele tingimustele:
1) on kirikumuusikuna viimase kahe aasta jooksul teinud midagi sellist, mis on heaks eeskujuks teistele kirikumuusikutele;
2) on viimased viis aastat järjest tegutsenud kirikumuusikuna ühes ja samas koguduses.
Kandidaat ei pea olema KML liige.
Vabas vormis ettepanekuid ootame postiaadressil: EELK Kirikumuusika Liit, Kiriku plats 3, 10130 Tallinn või e-kirja teel: kirikumuusikaliit@gmail.com 18. veebruariks.
Aasta kirikumuusiku aunimetuse üleandmine toimub 1. nelipühal Tallinna toomkirikus.
Aasta kirikumuusiku aunimetuse on pälvinud Piret Aidulo (2009), Siret Heinaste (2010), Anneli Klaus ja Pille Metsson (2011), Miina-Liisa Kuusemaa ja Tuuliki Jürjo (2012), Lia Salumäe ja Merle Liblik (2013), Imbi Laas ja Kadri Ploompuu (2014), Külli Erikson ja Sigrid Põld (2015), Anna Humal (2016).

Read more Comments Off on Kirikumuusika Liit ootab kandidaate aasta kirikumuusiku aunimetusele

22. veebruaril kell 18–19.30 on Tallinnas ikoonimuuseumis (Vene 6) Orest Kormašovi temaatiline ekskursioon „Surma mõistest ikoonidel“.
Ekskursioon on mõeldud neile, kel esmatutvus ikoonidega on juba tehtud ja kes soovivad minna teemaga süvitsi. Kunstnik, õppejõud ja ikooniloolane Orest Kormašov räägib surma mõistest ikoonidel.
Surmakäsitlus õigeusus erineb oluliselt katoliiklikust ja luterlikust käsitlusest. Vene ikoonidel – ka kõige traagilisemate sündmuste kujutamisel, nagu Jeesuse ristilöömine, Jumalaema uinumine – ei ole kedagi näidatud õnnetuna, leinas, sest kõik elu jooksul kogetud kannatused ja surm viib inimese lähemale tema teisele, paremale elule Jumala riigis. Ikoon õpetab, et surmast rääkimine, selle meeles pidamine aitab keskenduda elule ja elurõõmule.
Ekskursioon toimub eesti keeles. Sissepääs muuseumi piletiga (12 €).
Osalemisest teatada e-posti aadressil info@ikoonimuuseum.ee või tel 641 0057. Ekskursioonigruppi mahub 25 inimest.

Read more Comments Off on Temaatiline ekskursioon ikoonimuuseumis